3-3-1-78-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-78-14

Otsuse kuupäev

6. märts 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

OÜ Tallinna Laevatehas (OÜ BLRT Refonda õigusjärglane)

kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse

27. septembri 2012. a maksuotsuse nr 12.2-3/4887-391

tühistamiseks ja maksumenetluse kestuse õigusvastasuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2014. a otsus haldusasjas

nr 3-12-2290

Menetluse alus Riigikohtus

OÜ Tallinna Laevatehas kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Tallinna Laevatehas kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-2290 osas,

millega tühistati Tallinna Halduskohtu 30. augusti 2013. a otsus menetluskulude väljamõistmise

kohta summas 18 220 eurot 5 senti ning jäeti halduskohtu otsus vastustajalt menetluskulude

väljamõistmiseks summas 1515 eurot muutmata.

3. Teha tühistatud osas uus otsus ja mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ Tallinna Laevatehas

kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulude katteks 4015 eurot. Apellatsiooniastmes

välja mõistetud menetluskulude osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Ülejäänud osas jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu

17. juuni 2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-2290 muutmata.

5. Mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ Tallinna Laevatehas kasuks välja kassatsiooniastme

menetluskulude katteks 1000 eurot. Ülejäänud kassatsiooniastme menetluskulud jätta OÜ

Tallinna Laevatehas enda kanda.

6. Tagastada kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK) 25. mai 2009. a korralduse alusel

alustati OÜ Vakaru Refonda (alates 22. augustist 2012 OÜ BLRT Refonda, alates 7. aprillist 2014

ühendatud OÜ-ga Tallinna Laevatehas) suhtes käibemaksu arvestamise ja tasumise õigsuse kontrolli

maksustamisperioodide veebruar kuni aprill 2009 osas.

PMTK koostas 3. veebruaril 2012 kontrollakti, mille kohaselt on kontrolliperioodil arvestatud ja

tasutud riigieelarvesse vähem käibemaksu 1 288 064 krooni (82 322 eurot 29 senti) ja tulumaksu

2 244 603 krooni (143 456 eurot 27 senti).

2. PMTK otsustas 27. septembri 2012. a maksuotsusega nr 12.2-3/4887-391 vähendada OÜ BLRT

Refonda 2009. a veebruari kuni aprilli käbedeklaratsioonidel sisendkäibemaksu 1 282 974 krooni (81

996 euro 98 sendi) võrra, nõuda tagasi alusetult 2009. a veebruari kuni aprilli käbedeklaratsioonidel

deklareeritud ja ettemaksukontole vabastatud käibemaks summas 1 282 974 krooni (81 996 eurot 98

senti) ning määrata 2009. a veebruaris kuni aprillis tasumisele kuuluv tulumaks ettevõtlusega

mitteseotud kuludelt 341 044 krooni (21 796 eurot 69 senti) koos intressiga 0,06% päevas.

3. OÜ BLRT Refonda esitas 31. oktoobril 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse

tühistamiseks. Samuti palus kaebaja tuvastada, et PMTK poolt OÜ BLRT Refonda suhtes 2009. a

veebruari kuni aprilli käibemaksu kontrollimiseks 25. mail 2009 alustatud maksumenetlus on olnud

õigusvastaselt pikk.

4. Maksu- ja Tolliamet esitas 15. aprillil 2013 taotluse asjas tuvastamisnõude (maksumenetluse

mõistliku menetlustähtaja ületamise) kohta osaotsuse tegemiseks.

5. OÜ BLRT Refonda kaebuse põhjendused tuvastusnõude kohta olid järgmised.

5.1. Maksuotsuse koostamise ajaks oli kontrolli alustamisest möödunud 3 aastat ja 4 kuud. Maksu-

kontroll on kestnud ebamõistlikult pikka aega, millega on rikutud kaebaja õigust kiirele ja

efektiivsele menetlusele, õigust heale haldusele ning tekitatud kaebajale otsest varalist kahju maksu-

intresside suurenemisega. Maksukontroll on kaebaja suhtes kestnud kauem kui maksusumma

määramiseks ettenähtud üldine aegumistähtaeg. Sellest tulenevalt on maksuhaldur asunud maksu-

otsust sisustama kaebaja tahtlusega, mis on tingimuseks, et määrata maksusumma 6-aastase aegumis-

tähtaja jooksul. Maksumenetluses kogutud tõendid on selgelt ebapiisavad, et väita kaebaja osalemist

maksupettuses ja tahtlust maksuseaduste rikkumisel.

5.2. Ehkki maksukorralduse seadus (MKS) ei sätesta maksukontrolli (üksikjuhtumi kontrolli ja

revisjoni) läbiviimise tähtaega, ei saa sellest järeldada, et maksukontrolli pikkusele seab piirid vaid

maksusumma määramise 6-aastane aegumistähtaeg. Maksukontrolli läbiviimisel tuleb maksuhalduril

vaieldamatult arvestada maksumenetluse üldpõhimõtetega, mis on sätestatud MKS § 10 lg-s 3,

§-des 11–12 ja §-des 59–62. Maksukontrolli käigus koostatud menetlusdokumentidest ei nähtu, et

tegu oleks revisjoniga. Kontrolli läbiviimisel aegumine ei peatu, aegumine peatub vaid revisjoni

korral (MKS § 99 lg 1 p 3).

5.3. Eesmärgipäraseks, efektiivseks ja proportsionaalseks ei saa pidada olukorda, kus 3 kuu käibe-

maksuarvestuse kontrollimiseks on maksuhalduril kulunud 3 aastat ja 4 kuud. Isegi kui möönda, et

kontrollitavate tehingute maht on selles asjas suur, tuleb arvestada, et seda asja on menetlenud kaks

revidenti. Maksuhaldur ei ole teinud maksumaksjale etteheiteid maksukohustuslase koostöö

puudumise kohta. Seega ei esine maksukohustuslasest tingitud menetluse venimist. Läbiviidav

kontrollimenetlus ei ole keerukas – tegemist on nn ostja-müüja tüüpi maksuasjaga, selgitamaks välja,

kas arvetel ja üleandmise-vastuvõtmise aktidel näidatud poolte vahel tehingud toimusid. Menetlus on

mahukas, sest kontrolliperioodil tehti arvukalt tehinguid, mistõttu on vaja teha palju päringuid ja

koguda tõendeid kolmandatelt isikutelt. Samas oli maksuhalduril juba enne kontrollimenetluse

alustamist teada, et kaebaja on üks suuremaid vanametalli kokkuostuga tegelevaid ettevõtteid, millest

tulenevalt pidi maksuhaldur ette nägema, et kontrollitava perioodi tehingute maht on eelduslikult

suur. Sellest tulenevalt sai maksuhaldur ette näha ka seda, kui palju tööjõuressurssi on mõistlik

kasutada selles kontrollimenetlus, et viia menetlus läbi maksumenetluse üldpõhimõtteid järgides.

5.4. Menetluses on rohkelt ajavahemikke, mil ei ole ühtki märki kontrollitegevusest. Samuti on kuid,

kus on tehtud vaid mõni üksik menetlustoiming tõendite kogumiseks. Lisaks ilmneb tõendite

kogumisel rohkesti ebasüsteemsust, mis väljendub selles, et samade asjaolude või tegevuste kohta on

isikuid küsitletud väga erinevatel aegadel, mõnel juhul enam kui aastase vahega. Kaebaja leiab, et

maksuhalduri töökorraldus pole olnud tõhus ega tõsiseltvõetav olukorras, kus seadus kohustab

maksuhaldurit viima menetluse läbi kiirelt, efektiivselt ja üleliigseid kulusid vältides.

5.5. Kontrolli tulemuste ootamine enam kui 3 aasta vältel on maksumaksjale selgelt koormav ja tema

õigusi ebaproportsionaalselt kahjustav. Kontrolli ajal peab maksumaksja olema kogu aeg valmis

täitma kaasaitamiskohustust. Ebamõistlikult kaua kestev kontroll jätab maksumaksja põhjendamatult

pikaks ajaks ebakindlasse olukorda. Lisaks on pikaleveninud kontrollil ka maksumaksjale rahaliselt

koormav mõju – olukorras, kus maksukontroll venib, ei saa maksumaksja arvestada ja ette näha

tekkida võiva kohustuse lõplikku suurust, mille hulka tuleb arvestada ka maksuintressid.

Maksumaksjal puuduvad seadusest tulenevad efektiivsed võimalused maksukontrolli kiirendada.

Seega on maksukohustuslase õiguste kahjustamine ebamõistlikult pika menetlusega reaalne.

5.6. Kaebaja puhul saaks pidada õigustatuks maksimaalselt kuni kahe aasta pikkust kontrolliperioodi.

Nimetatud seisukoht ühtib ka kohtupraktikas omaks võetud seisukohaga, et vaid väga erilised

asjaolud õigustavad kontrolli tähtajana pikemat kui üheaastast perioodi. Kaebaja suhtes viidi aastatel

2009–2012 paralleelselt läbi kahte kontrolli, kusjuures mõlemad kontrollid kestsid üle 3 aasta.

5.7. Kaebaja huvi tuvastada kontrolli läbiviimisel mõistliku menetlustähtaja ületamine seisneb nii

preventiivses huvis kui ka huvis vabaneda maksuintresside tasumisest aja eest, mille võrra on

ületatud mõistlikku menetlustähtaega, juhul kui maksunõue jääb kas täielikult või osaliselt jõusse.

5.8. Praegusel ajal puudub Eestis tõhus õiguskaitsevahend ebamõistliku menetlusaja eest hüvitise

saamiseks haldus- ja halduskohtumenetluses. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tuleneb

selgelt, et haldusmenetlus võib olla karistusliku iseloomuga menetlus siis, kui haldusorgan määrab

isikule lisaks põhivõlale ka lisakohustuse, näiteks rahatrahvi või intressi (73053/01, Jussila vs.

Soome). Kaebaja on allutatud karistusliku iseloomuga menetlusele ning ebamõistliku aja vastu tõhusa

õiguskaitsevahendi valimisel tuleb sellest asjaolust lähtuda. Üldjuhul peab "tõhus õiguskaitsevahend"

EIK-i käsitluses võimaldama saavutada üheaegselt ja ühes menetluses kahesugust tagajärge:

sõltumatul võimuorganil peab olema pädevus lahendada isiku kaebus sisuliselt ning vajaduse korral

määrata isikule kohane hüvitis. Eestis võib praegu eksisteerida tõhus õiguskaitsevahend ebamõistliku

menetlusaja vastu kohtumenetluse kiirendamise instrumentide alusel, seevastu puudub tõhus

õiguskaitsevahend ebamõistliku menetlusaja vastu haldusasjades siis, kui põhiõigusi on juba rikutud

menetluse ebamõistliku kestuse tõttu. Selline õiguskaitsevahend saaks olla ainult hüvitusliku

iseloomuga tulenevalt EIK-i seisukohtadest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) artikli 13 nõuetele vastavas aspektis. Juhul kui vaidlusalune menetlus oleks

juba lõppenud, siis oleks ainus võimalus kaebaja põhiõiguste kaitsel mittevaralise kahju hüvitamine.

Praegusel juhul on aga menetlus pooleli. Seega ei ole asjakohane mittevaralise kahju rahaline

hüvitamine, vaid tuleb kohaldada preventiivset hüvitist. Ainus tõhus õiguskaitsevahend on haldus- ja

halduskohtumenetluse lõpetamine ning sellega kaasnev maksuotsuse tühistamine.

6. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja põhjendused olid järgmised.

6.1. Kontroll kestis tavapärasest mõnevõrra kauem, kuid selle pikk kestus on asja mahtu arvestades

põhjendatud. Kontrolli kestel tehtud toimingute maht on märkimisväärne. Kontrolliti 3 kuu pikkust

perioodi ja igas kuus soetas kaebaja metalli 300–400 äriühingult. Kaebaja poolt maksuhaldurile

esitatud dokumentide ja maksuhalduri poolt lisaks kogutud materjalide hulk on tavapäratult suur.

Maksuhaldur töötas läbi ligi 70 toimikut dokumente. Kontrolli kestel tehtule hinnangu andmisel ei

saa lähtuda matemaatilisest tehtest, vaid tuleb hinnata ka menetlustoimingute olemust ning saadud

info analüüsimiseks kulunud aega. Igal revidendil on töökorraldusest tulenevalt korraga töös mitu

kontrolli, mistõttu tuleb enda tööaega võimalikult optimaalselt erinevate tööülesannete vahel jagada.

Logiraamatute väljavõtted ei sisalda kõiki kontrolli kestel tehtud toiminguid, kuid näitavad eeltoodust

hoolimata ilmekalt, et revisjoni 3 aasta ja 4 kuu pikkune kestus on põhjendatud.

6.2. Maksuhaldur on maksuotsuses tuginenud 6-aastasele maksusumma määramise aegumistähtajale

põhjusel, et kaebaja teadis, et arvel näidatud müüja ei ole kauba tegelikuks müüjaks, mitte aga

põhjusel, et kontroll kestis üle 3 aasta.

6.3. Kaebaja ei ole tõendanud, et kontrolli enam kui 3-aastane kestus oli isikule koormav ja õigusi

ebaproportsionaalselt kahjustav. Isiku õiguste riivamine ei saa seisneda pidevas valmisolekus täita

kaasaitamiskohustust. Olukorras, kus kaebaja väidab, et kontrolli kestus rikub isiku õigusi, tuleb välja

tuua konkreetne õiguste riive koos negatiivse tagajärjega ja siduda see põhjuslikult revisjoni

pikkusega. Seda ei ole kaebaja teinud.

6.4. Intressikohustuse sidumine kontrolli kestusega ei saa olla iseseisvaks põhjuseks, miks pidada

revisjoni mõistlikku menetlustähtaega ületanuks. MKS § 115 lg 1 kohaselt arvestatakse intressi alates

päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või

tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. Kui kaebaja oleks kohaselt täitnud

deklareerimiskohustuse ja tegelikult tasumisele kuuluvad maksusummad seaduses sätestatud tähtajal

riigieelarvesse tasunud, ei oleks maksuhaldur ka intressi arvestanud.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 30. augusti 2013. a otsusega kaebuse, tunnistas maksukontrolli

läbiviimise mõistliku menetlustähtaja ületamise õigusvastaseks ning tühistas PMTK 27. septembri

2012. a maksuotsuse. Kohus mõistis vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. Kohus leidis järgmist.

7.1. Pooled ei vaidle selle üle, et maksukorralduse seadus ei sätesta ei üksikjuhtumi kontrolliks ega

revisjoniks menetluse läbiviimise tähtaega. Mõnevõrra seab maksuhaldurile ajalised piirid küll

maksusumma määramise aegumistähtaeg (MKS § 98), kuid sellest ei saa teha järeldust, et maksu-

menetlus võiks kesta 3 või 6 aastat (alates 2013. aasta 1. juulist 5 aastat) või enamgi veel, arvestades

ka aegumise peatumist. Kaebaja 2009. a veebruari kuni aprilli käibemaksu kontrolli kestus 3 aastat ja

4 kuud oli ebamõistlikult pikk. Ainuüksi maksumenetluse mõistliku menetlustähtaja niisugusel

määral ületamine toob kaasa kaebajale kohase ja õiglase hüvitisena vaidlustatud maksuotsuse

tühistamise.

7.2. Menetlusnõuete rikkumine võis mõjutada asja otsustamist (haldusmenetluse seadus (HMS) § 58).

Maksumenetlus kestis nii kaua, et maksuotsuse tegemine (maksusumma määramine) üldise

aegumistähtaja (kolm aastat) jooksul ei olnud enam võimalik. Seega võis see asjaolu mõjutada

maksuhaldurit hindama tõendeid kallutatult kaebaja kahjuks, näitamaks, et maksusumma jäeti

tahtlikult tasumata ning kaebaja pani toime maksupettuse.

7.3. Asja materjalide maht on suur ja seetõttu on ka menetlus ilmselt keskmisest keerukam. Pelgalt

asja mahuga ei saa aga õigustada kontrolli niivõrd pikka kestust. Samuti ei saa kontrolli mahukust ja

menetlusele kulunud aega hinnata vaid toimikute ja tehtud menetlustoimingute arvu põhjal, vaid

analüüsida tuleb, kas pikk kontrolliperiood oli ka sisuliselt õigustatud. Vastustajale oli enne

kontrollima asumist hästi teada, et kontrollitav äriühing on üks suurematest vanametalli kokkuostuga

tegelevatest ettevõtjatest, mistõttu tema tehingupartnerite ja tehingute maht ühes kuus on eelduslikult

suur (see ei saanud selguda maksuhaldurile üllatuslikult alles kontrolli käigus). Sellest tulenevalt pidi

maksuhaldur planeerima nii kontrolliperioodi kui ka selleks vajalikud ressursid, sh tööjõu.

7.4. Hinnata tuleb ka seda, kui efektiivselt kogu menetlusaega on kasutatud. Pooled ei vaidle selle

üle, et tegemist oli mahuka, suurt hulka dokumente hõlmava kontrolliga. Kaebaja on põhjalikult

analüüsinud maksuhalduri logiraamatute kandeid ja leidnud menetluses nn auke, kus midagi ei

toimunud või tehti kuu jooksul vaid üks toiming. Isegi kui logiraamatu pidamine ei ole kohustuslik,

on seda praegusel juhul peetud ja järelikult saab selle järgi hinnata toimingute intensiivsust. Logidest

nähtuvalt on vastupidiselt maksuhalduri väitele kantud sinna hulgaliselt just otsustusprotsessiga

seonduvate toimingute kandeid, samuti väga üksikasjalikke (pisi)tööülesannete täitmisi, mis annab

aluse eeldada, et logiraamatusse kantakse kõik asjas tehtud toimingud. Kontrolli efektiivsust ei saa

kinnitada igas kuus tehtav vähemalt üks korraldus, samas ei takista aga ka päringule vastuse ootamine

3 kuu vältel samas asjas sel ajal muude toimingute tegemist. Vastustaja ei ole suutnud tõendada, et

maksuhalduril esinesid objektiivsed takistused menetluse kiiremaks läbiviimiseks ja et tegemist ei

olnud õigusvastase venitamisega. Küsitavusi tekitab ka osade toimingute vajalikkus, asjakohasus ja

ajastatus.

7.5. Kohus ei nõustu maksuhalduriga, et kuigi see üksikjuhtumi kontroll kestis tavalisest kauem, ei

ole kaebaja suutnud selgitada ega tõendada, et see oli talle ülemääraselt koormav või põhjustas

üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi. Kontrolli ajal peab maksumaksja olema kogu aeg valmis täitma

kaasaaitamiskohutust ning ebamõistlikult kaua kestev kontroll jätab maksumaksja põhjendamatult

pikaks ajaks ebakindlasse olukorda Ebamõistlikult pika menetlustähtaja korral on olukord mõnevõrra

sarnane moraalse kahjuga, mille puhul on isiku subjektiivsel tunnetusel suur osa ja iga asjaolu ei

olegi võimalik objektiivsete tõenditega kinnitada. Kuivõrd äriühing tegutseb oma juhatuse füüsilistest

isikutest liikmete kaudu, siis võib pikaleveninud ja teadmata lõpuga menetlus mõjuda ka nende

isikute tervisele, peresuhetele jne. Maksuhaldur on praegusel juhul rikkunud kaebaja õigust kiirele ja

efektiivsele menetlusele ning heale haldusele, on pannud kaebaja ebamõistlikult pikaks ajaks surve

alla ja põhjustanud talle sellega ebameeldivusi. Niisuguse toimimise eest on õiglane ja

proportsionaalne hüvitis vaidlusaluse maksuotsuse tühistamine. Teisalt on maksuotsuse tühistamine

seaduslik tagajärg ka menetlusnormide rikkumisele, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Seega on

osaotsus muutunud lõplikuks kohtuotsuseks ja esimeses astmes enam asja arutamist ei jätkata.

7.6. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista menetluskulude katteks 19 735 eurot 5 senti

(riigilõiv 750 eurot ja õigusabikulud). Arvestades asja mahtu ja keerukust, ei ole kokku 150 tundi

õigusabi selles asjas ebamõistlikult palju.

8. Maksu- ja Tolliamet palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus

asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 17. juuni 2014. a otsusega Maksu- ja Tolliameti apellat-

sioonkaebuse osaliselt ja tühistas halduskohtu 30. augusti 2013. a otsuse osas, millega tühistati

Maksu- ja Tolliameti PMTK 27. septembri 2012. a maksuotsus nr 12.2-3/4887-391. Ringkonnakohus

muutis halduskohtu otsust osas, millega tunnistati maksukontrolli läbiviimise mõistliku

menetlustähtaja ületamine õigusvastaseks, ning luges maksukontrolli läbiviimise mõistliku aja

ületatuks 26. novembril 2011. Ringkonnakohus saatis asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks

maksuotsuse tühistamise nõudes. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse välja mõistetud

menetluskulude osas ning luges tuvastamisnõudega seotud mõistlikuks ja vajalikuks esindajatasuks

1500 eurot ja riigilõivu 15 eurot. Muus osas jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus leidis

järgmist.

9.1. Maksumenetlus kaebaja suhtes algas 25. mai 2009. a korraldusega ning lõppes 27. septembri

2012. a maksuotsusega. Menetlus kestis seega 3 aastat, 4 kuud ja 2 päeva. Kontrolliobjektiks oli

kaebaja käibemaksu arvestamise ja tasumise õigsus maksustamisperioodidel veebruar kuni aprill

2009. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsusega osas, millega tuvastati maksukontrolli läbi-

viimise mõistliku menetlustähtaja ületamise õigusvastasus. Kohus ei pea võimalikuks võtta seisu-

kohta küsimuses, kui kaua võib üldjuhul maksumenetlus kesta, ilma et see muutuks ebamõistlikult

pikaks. Seadusega ei ole sellist suunitlevat tähtaega kehtestatud ning see sõltub konkreetse

üksikjuhtumi asjaoludest: maksukohustuslase kaasaaitamisest, kontrollitavate tehingute ja äri-

partnerite arvust, maksustamisperioodi pikkusest, tehtud tehingute iseloomust ja sellest tulenevalt

nende kontrollimise keerukusest, võimaliku maksusumma suurusest ja muudest asjaoludest. Mida

kaalukam on avalik huvi maksumenetluse läbiviimiseks, seda enam on põhjendatud kontrolli

põhjalikkus ja sellest tulenevalt ka menetluse viibimine. Nii pooled kui ka halduskohus on üksmeelel

selles, et tegemist oli keskmisest mahukama maksumenetlusega, arvestades kontrolliperioodil

toimunud tehingute hulka ja materjalide mahtu. Sellises olukorras on põhjendatud lugeda mõistlikuks

maksumenetluse kestuseks 30 kuud (ringkonnakohus peab silmas üksnes haldusmenetlusele kuluvat

aega, mitte ka sellele järgnevat võimalikku halduskohtumenetlust), st menetluse kestus tuleb lugeda

ebamõistlikuks alates 26. novembrist 2011.

9.2. Oluline on hinnata, mis on menetluse kestuse mõistliku aja ületamise tagajärjeks e milline mõju

on menetluse kestuse osalisel õigusvastasusel menetluse lõpptulemusena antud haldusaktile. Õigus

menetlusele mõistliku aja jooksul on oma olemuselt menetluslik põhiõigus (Eesti Vabariigi

põhiseaduse (PS) § 14). Menetluslike põhiõiguste eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhi-

õiguste teostamiseks ja tagada põhiõiguste tõhus kaitse (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-85-09, p 75).

Proportsionaalsuse põhimõtet silmas pidades ei tohiks menetlusnõudeid siiski üldjuhul

absolutiseerida: mitte iga menetluslik rikkumine ei pea kaasa tooma menetluse tulemuse tühistamist,

vaid ainult selline, mis on oluline, st mis võis mõjutada menetluse tulemust, mille tõttu ei ole

võimalik veenduda menetlustulemuse sisulises õigsuses või mis kujutab endast iseseisvat menetlus-

tulemusest lahus olevat rikkumist (Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaande § 14

kommentaarid).

9.3. Maksumenetluses tuleb eristada tähtaega, mille kestel on võimalik menetlus läbi viia, ning

menetluse enda kestust. Esimest reguleerib maksusumma määramise aegumistähtaeg (MKS § 98–

99), teine otsesõnu reguleeritud ei ole. Samas ei tähenda eelmärgitu, et maksuhaldur võib

aegumistähtaja kestel ükskõik kui kaua maksumenetlust läbi viia. Maksusumma määramine peab

lisaks aegumistähtaja järgimisele toimuma mõistliku aja jooksul (MKS § 10 lg 3). Mõistlik menetlus-

aeg on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb sisustada, lähtudes konkreetsest menetlusest. Olukorras,

kus maksusumma määratakse aegumistähtaja kestel, kuid menetluse läbiviimise mõistlikku aega

ületades, tuleb eelnevalt kirjeldatud menetluslike põhiõiguste eesmärgist ja proportsionaalsuse

põhimõttest lähtudes hinnata, kas rikkumine võis mõjutada menetlustulemuse sisu. Kui rikkumine ei

avaldanud menetluse lõpptulemusele mõju, ei saa menetluse mõistliku kestuse nõude rikkumine

iseseisvalt tuua üldjuhul kaasa sisult õige haldusakti tühistamist (HMS § 58). Olukorras, kus

ebamõistliku menetluse kestuse tõttu tühistatud haldusakt on võimalik uuesti anda mõistliku

kestusega menetluses, ei teeni haldusakti tühistamine hüvitusmeetmena enda eesmärki. Menetluse

lõpptulemusest sõltumatu menetlusliku rikkumise kõrvaldamiseks või korvamiseks eksisteerivad

üldjuhul muud võimalused.

9.4. Mõistliku menetlusaja hindamisel on otsustava tähendusega küsimus, kas maksusumma määrati

MKS §-s 98 sätestatud 3-aastase üldtähtaja või 6-aastase (alates 2013. aasta 1. juulist 5-aastase)

eritähtaja jooksul. Aegumistähtaeg seab piirid eelkõige menetluse lõpetamise ajale, mitte selle

kestusele. Seega pole määrava tähtsusega ka küsimused, kas lugeda läbiviidud maksumenetlus

üksikjuhtumi kontrolliks või revisjoniks ning kas konkreetsele menetlusele kohaldub MKS §-st 99

tulenev aegumise peatumine. Praeguses asjas ei ole tahtluse tuvastamise seisukohast olulise

tähtsusega teha vahet üld- ja eritähtajal ka põhjusel, et vaidlusaluse maksustamisobjekti puhul on

tahtluse kontrollimine (kas maksukohustuslane teadis või pidi teadma tegelikest asjaoludest või

hoolsuskohustuse rikkumine) kohtupraktikast tulenevalt koosseisuliseks maksu määramise

elemendiks sõltumata aegumistähtajast.

9.5. Maksumenetluses (maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrolli menetluses) ei ole

põhjendatud siduda tõhusa menetluse nõuet menetluse tulemusena antud sisuliselt õiguspärase

haldusakti seaduslikkusega. Nimetatu ei tähenda, et mõistliku menetlusaja rikkumisega kahjustatud

õiguste kaitsmiseks ei ole võimalust, kuid selliseks meetmeks ei saa üldjuhul olla mõistlikku

menetluse tähtaega ületades antud haldusakti tühistamine.

9.6. Eraldi küsimus on, kas muud hüvitusmeetmed (haldusakti tühistamise võimaluse kõrval) on

kättesaadavad. MKS § 114 lg 3 näeb ette, et riiklike maksude maksuhaldur võib maksukohustuslase

põhjendatud kirjalikul taotlusel kustutada tema maksuvõla, kui selle sissenõudmine on lootusetu või

oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude, sealhulgas vääramatu jõu tõttu.

Seega on võimalik taotleda hüvitusmeetmena menetluse ebamõistliku kestuse tulemusena suurenenud

intressikohustuse kustutamist, samuti menetluse ebamõistliku kestusega kaasnenud varalise kahju

hüvitamist (RVastS § 7 lg-d 1–4), sõltumata menetluse tulemusena antud haldusakti õiguspärasusest.

Normide kohaldumine kaebaja suhtes ei ole piiratud ja normides kehtestatud tingimusi ei saa pidada

hüvitusmeetmete kättesaadavust ebamõistlikult piiravateks. RVastS ei reguleeri sealjuures üksnes

kahju hüvitamist, vaid selle kõrval on oluline tähendus ka kahju vältimisel ning vähendamisel.

Näiteks on RVastS §-ga 6 nähtud ette isiku võimalus nõuda haldusakti andmist või toimingu

sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see

puudutab isiku õigusi. Kaebaja seisukohtadest ei nähtu, et ta oleks seda RVastS §-st 6 tulenevat

õigust kasutanud, st täielikult ammendanud kahju vältimise võimalused.

9.7. Küsimuse all on ka mittevaralise kahju nõudmise võimalikkus. Nimelt on kaebaja juriidiline isik,

aga RVastS § 9 ei anna juriidilisele isikule õigust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Praegusel

juhul ei ole mittevaralise kahju hüvitamine ainsaks õiglaseks hüvitusmeetmeks, arvestades et kaebajal

on muu hulgas võimalik nõuda intresside kustutamist. Tuleb jaatada PS §-st 25 tulenevat igaühe

õigust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist ja kohtu poolt põhjendatud nõude rahuldamist, sõltumata

sellest, kas RVastS näeb sellise võimaluse ette. Isegi kui kaheldakse riigisisese õiguskaitsevahendi

tõhususes, tuleb siiski proovida sellist meedet kasutada (EIK-i otsus asjas nr 32897/12, Treial vs.

Eesti, p 43). Arvestada tuleb ka, et kuna vaidlustatud maksuotsusega määratud maksukohustuse

suuruseks on üle 100 000 euro, ei saa sellisest kohustusest vabanemist mittevaralise kahju

regulatsiooni puudulikkuse kompensatsioonimeetmena lugeda kohaseks.

9.8. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu põhjendustega osas, milles kohus leidis, et praegusel

juhul võis menetluse ülemäärane kestus mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Kohtu järeldus, et

menetluse kestus võis mõjutada maksuhaldurit hindama tõendeid kallutatult, on oletuslik ning ei

tugine tõendite ja maksuotsuse analüüsil. Samas ei saa automaatselt järeldada menetluse käigus alates

26. novembrist 2011 tehtud toimingute ja antud haldusaktide sisulist õigusvastasust. Kontrolli kestuse

õigusvastasuse tuvastamise tähendus seisneb hinnangus, et samasisulised toimingud oleks tulnud teha

ja haldusaktid anda menetluse varasemas faasis. Maksumenetluse kestuse õigusvastasuse tuvastamine

(osaotsuse tegemine halduskohtu poolt) ei avalda seega ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel

mõju maksuotsuse õiguspärasusele ja kehtivusele. Halduskohtul tuleb halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 171 lg-st 3 tulenevalt jätkata menetlust maksuotsuse tühistamise nõudes.

Maksuotsuse tühistamist õigustab maksuotsuse sisuline õigusvastasus. Ringkonnakohus ei võta oma

otsusega seisukohta, kas ajavahemiku osas, mis tuleb lugeda ebamõistlikuks menetluse kestuseks, on

põhjendatud intresside kustutamine või kahju hüvitamine. Selliseid nõudeid ei ole kaebaja kohtule

esitanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. OÜ Tallinna Laevatehas (OÜ BLRT Refonda õigusjärglane) esitas kassatsioonkaebuse, milles

palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jõusse jätta halduskohtu otsus. Kaebaja leiab järgmist.

10.1. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks tuleb õiguspäraseks lugeda just 30-kuuline

maksumenetluse kestus. Vaid väga erilised asjaolud õigustavad ühest aastast pikemat kontrolli

tähtaega. Selles asjas saaks õigustatuks pidada maksimaalselt kuni kahe aasta pikkust kontrolli-

perioodi.

10.2. Ringkonnakohus on ebaõigesti hinnanud rikkumise mõju menetlustulemuse sisule. Mõistliku

menetlusaja ja üldise aegumistähtaja (3 aastat) ületamisest tingitult esineb kõrvaldamata kahtlus

menetluse lõpptulemuse objektiivsuses. Tõendite kallutatult hindamist tuleb jaatada juba üksnes

asjaolu tõttu, et maksusumma määramine ületas kontrollitavate maksustamiseperioodide osas üldise

aegumistähtaja vaid mõne kuu võrra (3–6 kuud). Aegumistähtaja ületamise tõttu võis maksuhaldur

asuda tõendeid hindama kallutatult kaebaja kahjuks, näitamaks, et maksusumma jäeti tahtlikult

tasumata e. kaebaja pani toime maksupettuse.

10.3. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja õigust mõistlikule menetlusajale on PS §-de 14 ja 15 ning

EIÕK art 6 lg 1 tähenduses rikutud ning et ebamõistliku menetlusaja korral tuleb mittevaralise kahju

tekkimist eeldada. EIK on asjas nr 65187/10, Anton Antonov Balakchiev jt vs. Bulgaaria selgitanud,

et ebamõistliku menetlusaja korral tuleb kahju tekkimist eeldada nii füüsilistel kui ka juriidilistel

isikutel. Määravaks küsimuseks selles asjas on, milline tõhus õiguskaitsevahend (EIÕK art 13) on

kaebajale kättesaadav selleks, et tagada rikkumise õiglane hüvitamine.

Riigivastutuse seaduses ei ole praeguseni sätet, mis võimaldaks hüvitada juriidilisele isikule

põhjustatud mittevaralist kahju. Selgust ei ole PS § 25 kohaldamise võimalikkuses, sest vastuseta on

küsimus, kas ebamõistlik menetlusaeg põhjustab kahju õigusvastaselt. Puudub õigusnorm, mis tagaks

tõhusa õiguskaitsevahendi juriidilisele isikule haldus- ja halduskohtumenetluse ebamõistliku

kestusega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahas. Ainsaks hüvitusmeetmeks on

maksuotsuse tühistamine ja menetluse lõpetamine.

Ebamõistlikult pika menetlusaja tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamine eeldab riigivastutuse

seaduse osalise põhiseadusvastasuse tuvastamist. Teadaolevalt ei ole Eestis võimalik esitada

Riigikohtule individuaalset konstitutsioonilist kaebust. EIK-i järjekindel seisukoht (vt 29423/05,

Wegrzyn vs. Poola) on, et isikult ei saa eeldada erandlike õiguskaitsevahendite kasutamist oma

õiguste maksmapanekuks. Nii ei saa ka praeguses asjas eeldada, et kaebaja esitaks põhiseadus-

vastasuse argumendi selleks, et saavutada rahaline hüvitis ebamõistliku menetlusaja eest. Seisu-

kohale, et kaebajale on kättesaadav tõhus õiguskaitsevahend rahalise hüvitise saamiseks, saaks asuda

siis, kui Eesti kohtupraktikas oleks juriidilistele isikutele mõistetud välja mittevaralist kahju

ebamõistliku menetluse kompensatsiooniks. Selliseid kohtulahendeid kaebajale teadaolevalt ei ole.

10.4. Ringkonnakohus leidis, et kuna maksukohustuse suurus on üle 100 000 euro, ei saa

regulatsiooni puudulikkuse tõttu vastutusest vabanemist lugeda kohaseks. Kaebaja märgib, et riigi

poolt õigusliku regulatsiooni kehtestamata jätmise tagajärgede eristamine sõltuvalt vaidlusaluse

kohustuse suurusest oleks selgelt meelevaldne lähenemine isiku põhiõiguste kaitsele.

10.5. Kaebaja ei nõustu ringkonnakohtuga, et halduskohtus tuleb tuvastamisnõudega seotud

vajalikuks ja põhjendatud esindajatasuks pidada 1500 eurot (kaebaja taotles 18 985 eurot 5 senti) ja

ringkonnakohtus 1000 eurot (kaebaja taotles 2887 eurot 71 senti). Menetluskulude väljamõistmine

ringkonnakohtu märgitud suuruses on sellisel kujul kaebaja suhtes karistusliku iseloomuga ning

pärsib kaebaja kaebeõiguse teostamist.

11. Maksu- ja Tolliamet palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus

muutmata. Vastustaja leiab järgmist.

11.1. Ringkonnakohtu otsus mõistliku menetlusaja ületamise aja kindlaks määramisel on põhjendatud

ja vastustaja nõustub sellega. Vaieldav on, mis ajast alates on mõistlik menetlusaeg ületatud.

Seisukoht tõendite kallutatult hindamise kohta on selgelt oletuslik. Tahtluse olemasolu ei sõltu

maksukontrolli kestusest, vaid maksukohustuslase teadmisest maksude väärarvutusest maksu-

kohustuse tekkimise ajal. Maksuotsusest tulenevalt leidis maksuhaldur, et kassaator teadis, et müüjad

ei ole tegelikud müüjad. Viidatud maksustamise koosseisu on seega automaatselt sisse kirjutatud

tahtluse tuvastamine.

11.2. Haldusmenetluses on ebamõistliku menetlusaja hüvitamiseks olemas kohased hüvitusmeetmed.

Kohaste hüvitusmeetmetena tulevad kõne alla nii varalise- kui ka mittevaralise kahju nõue. Mõistliku

menetlusaja ületamine maksumenetluses on käsitatav haldusorgani tegevusetusena RVastS § 7 lg 2

mõttes. Seega, kui isik suudab ära tõendada otsese varalise kahju või saamata jäänud tulu tekkimise,

eksisteerib õiguslik alus varalise kahju hüvitamiseks. Selle eest, et maksukohustuse suurus oli

ebamõistlikult pikka aega ebaselge, ning isik ei teadnud, kuidas oma maksukohustust korrektselt

täita, saab isik nõuda intressi vähendamist. Suurenenud intressikohustus on otsene varaline kahju ja

isikul on õigus nõuda intressi kustutamist osas, mis vastab mõistlikku menetlusaega ületanud

menetluse kestusele (RvastS § 7 lg 1, lg 2, MKS § 32, § 114 lg 3).

11.3. Vastustaja nõustub, et riigivastutuse seaduses puudub õiguslik alus juriidilisele isikule

haldusmenetluses mõistliku menetlusaja ületamise eest mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuid jääb

eriarvamusele selles, et ainsaks kohaseks hüvitusmeetmeks ei saa lugeda menetluse tulemusel

väljastatava haldusakti tühistamist. Kohase regulatsiooni puudumisel on mittevaralise kahju

hüvitamise aluseks PS § 25. Eristada tuleb haldusakti vaidlustamist ning kahju hüvitamise taotluse

lahendamist. Haldusakti õiguspärasus saab menetluse kestusest sõltuda vaid erandjuhtudel ning

sellisel juhul oleks haldusakti tühistamise aluseks asjaolu, et menetluse kestus mõjutas asja sisulist

otsustamist. Mõistliku menetlusaja ületamisest tingitud kahju hüvitamise taotluse lahendamisel

hinnatakse aga haldusorgani tegevusetusest tuleneva kahju olemasolu. Maksuotsuse tühistamine

ebamõistliku menetlusaja hüvitusmeetmena tähendaks, et isik on majanduslikus mõttes rikastunud,

mis aga on vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kui maksukohustuse aluseks olnud asjaolud on

tõendatud ja maksuhaldur oleks menetluse läbi viinud mõistliku aja jooksul, oleks isikule siiski

maksukohustus määratud. Erinevus kahju tekkimisele eelnenud olukorraga (RVastS § 8 lg 1) saab

tugineda üksnes ajale, mis ületas mõistlikku menetlusaega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium selgitab mõistliku menetlusaja määramise põhimõtteid (I) ning käsitleb ebamõistliku

menetlusaja mõju maksuotsusele ja juriidilise isiku võimalust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist

(II). Viimaseks käsitleb kolleegium menetluskulude jaotust haldus- ja ringkonnakohtus, lahendab

kassatsioonkaebuse ja jaotab kassatsiooniastme menetluskulud (III).

I

13. PS §-st 14 tulenev põhiõigus menetlusele mõistliku aja jooksul kohustab nii seadusandjat

õiguslike mehhanismide loomiseks menetluse lõpuleviimiseks mõistliku aja jooksul kui ka

täidesaatvat võimu asja tõhusaks lahendamiseks mõistliku aja jooksul (vt riigikohtu üldkogu

22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p-d 77, 80). Õigus asja menetlemisele mõistliku aja

jooksul on isiku menetluspõhiõiguse oluline osa ning selline õigus kuulub ka eraõiguslikele

juriidilistele isikutele (vt halduskolleegiumi 21. septembri 2011. a otsust asjas nr 3-3-1-5-11, p 19).

14. Eristada tuleb haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse mõistlikku menetlusaega. Nii kaebaja

kui ka kohtud on mõistliku menetlusaja nõude tuletanud EIÕK art 6 lg-st 1, mis sätestab õiguse

õiglasele menetlusele kohtumenetluses tsiviilõiguste ja -kohustuste ning kriminaalsüüdistuse üle

otsustamisel. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud (vt nt 10873/84, Tre Traktörer AB vs. Rootsi,

p 37 ja 9235/04, Debelić vs. Horvaatia, p 21), et EIÕK art 6 lg 1 mõistet "tsiviilõigused ja

-kohustused" ei tohi tõlgendada üksnes riigisisese õiguse tähenduses. Art 6 lõiget 1 kohaldatakse ka

haldusasjades, kus menetluse tulemus on otsustav isiku tsiviilõigustele ja -kohustustele. Kolleegium

rõhutab, et EIÕK art 6 omab tähendust mõistliku menetlusaja hindamisel kohtumenetluses, mitte

haldusmenetluses.

Kolleegium ei nõustu kaebaja seisukohaga, et menetlusaja mõistlikkuse hindamisel tuleb maksu-

menetlust käsitada nii haldus- kui ka kohtumenetlust hõlmava ühtse menetlusena. Halduskohtu-

menetluse pikkust hakatakse üldjuhul lugema nõuetekohase kaebuse esitamisest pädevale kohtule.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt võib kohtumenetluse kestus hakata kulgema varem:

kohtumenetluse kestuse sisse võib olla vajalik arvestada ka eelnev haldusmenetlus, kui see on

kohustuslik tingimus kohtusse pöördumiseks (24258/07, Hermenegild Schneeweiss jt vs. Austria,

p 60) või kui haldusmenetlus on halduskohtumenetlusega vahetult seotud (vt 77669/12, Szepes vs.

Ungari, p 14). Kolleegium leiab, et praeguses asjas ei ole tegemist selliste juhtumitega ning haldus-

ning halduskohtumenetluse menetlusaega saab käsitada sõltumatutena. Kohtumenetluse kestust selles

asjas halduskohtule kaebuse esitamisega vaidlustada ei saanud, kuna kaebuse esitamise hetkeks ei

olnud kohtumenetlus veel alanud.

Selles asjas on halduskohtule esitatud kaebus ebamõistliku menetlusaja hindamiseks maksu-

menetluses, mitte kohtumenetluses, mistõttu EIÕK art 6 lg 1 ei kohaldu.

15. Maksumenetluses konkretiseerib õigust asja kiirele ja efektiivsele lahendamisele MKS § 10 lg 3,

mille kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides

üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades

menetlusosaliste õiguste kaitse. Mõistliku menetlusaja kriteeriumile peab vastama mis tahes menetlus

ning seda ka juhul, kui seadus ei sätesta konkreetset tähtaega menetlustoimingute sooritamiseks või

menetluse läbiviimiseks (vt halduskolleegiumi 21. septembri 2011. a otsus nr 3-3-1-5-11, p 24).

16. Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb

anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust,

menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses

kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja

seal viidatud EIK-i kohtupraktika).

17. Kaebaja leiab, et ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks tuleb õiguspäraseks lugeda just 30-

kuuline maksumenetluse kestus. Kaebaja hinnangul saaks selles asjas pidada õiguspäraseks

maksimaalselt kahe aasta pikkust kontrolliperioodi.

Ringkonnakohus on mõistliku menetlusaja seadnud sõltuvusse muu hulgas asjaoludest, nagu maksu-

kohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi

pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi

kaalukus. Ringkonnakohus nõustus poolte ja halduskohtuga, et arvestades kontrolliperioodil

toimunud tehingute hulka ja materjalide mahtu, oli tegemist keskmisest mahukama maksu-

menetlusega.

Nende asjaolude põhjal leiab kolleegium, et kohtud on mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse

võtnud asjakohaseid kriteeriume ega ole mõistliku menetlusaja kindlaksmääramisel eksinud.

Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid

hinnanguline.

Ehkki mõistliku menetlusaja rikkumine on õiguslik, mitte faktiline küsimus, eeldab see mitmete

faktiliste asjaolude (menetlustoimingute sagedus, ajastatus, aja kasutamise efektiivsus jms)

tuvastamist. HKMS § 229 lg 3 kohaselt on Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste

asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning

asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Selles asjas faktiliste asjaolude

tuvastamisel menetlusõiguse rikkumist ei esinenud.

II

18. PS §-dest 14 ja 15 tulenevad põhiõigused sisaldavad endas õigust tõhusale õiguskaitsele (vt

Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 75).

Kaebaja leiab, et kuna Eesti õiguskorras puuduvad tõhusad õiguskaitsevahendid talle tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks, on ainsaks tõhusaks hüvitusmeetmeks maksuotsuse tühistamine.

Kolleegium ei nõustu kaebaja käsitlusega. Tühistamisnõude ülesanne ei ole pikaleveninud haldus-

menetluse kompenseerimine. See oleks vastuolus halduse seaduslikkuse põhimõttega. Isik ei saa

nõuda halduselt seaduse rikkumist kompensatsiooniks menetluse venimise eest.

Ebamõistlik viivitus on menetlusviga. See toob HMS § 58 järgi kaasa haldusakti tühistamise, kui

viivitus mõjutab otsuse sisu. Kaebaja leiab, et mõistliku menetlusaja ületamine võis kallutada

maksuhaldurit sisustama kaebaja tahtlust ja hindama tõendeid kallutatult ning mõjutada seega

menetluse lõpptulemust (HMS § 58).

Kolleegiumi seisukoht on, et menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse

tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid

maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena. Sellel eesmärgil on ringkonnakohus saatnud

asja hindamiseks tagasi halduskohtule. Tahtluse hindamist kohtus ei raskenda maksumenetluse

venimine. Kui maksuhaldur on tahtluse teinud kindlaks valesti, tuleb maksuotsus niikuinii tühistada.

19. Isikul on õigus taotleda oma asja menetlemist mõistliku aja jooksul. Peamiseks õiguskaitse-

vahendiks, mida haldusmenetluses viivituse korral kasutada, on haldusakti andmise või toimingu

sooritamise nõue (RVastS § 6). Kui kaebaja leidis, et menetluse liiga pika kestusega on rikutud tema

subjektiivseid õigus, oleks tal olnud võimalik pöörduda kohtusse kohustamisnõudega haldus-

menetluse lõpuleviimiseks (HKMS § 37 lg 2 p 2). Kohustamiskaebuse raames saab taotleda esialgse

õiguskaitse korras menetlustoimingute kiiret läbiviimist.

20. Kaebaja on palunud tuvastada mõistliku menetlusaja ületamine maksumenetluses. Tegemist on

tuvastusnõudega, mille esitamise vajadust on kaebaja HKMS § 38 lg-st 4 tulenevalt põhjendanud

preventiivse huviga. Ka rikkumise tuvastamine võib olla piisavaks ja õiglaseks hüvitiseks (vt

halduskolleegiumi 11. detsembri 2009. a otsust asjas nr 3-3-1-80-09, p 12).

21. Halduskohtule esitatud kaebuses on kaebaja selgitanud, et kontrolli tulemuste ootamine enam kui

3 aasta vältel oli kaebajale koormav ja tema õigusi ebaproportsionaalselt kahjustav, sest kontrolli ajal

peab maksumaksja olema kogu aeg valmis täitma kaasaaitamiskohustust. Kaebaja hinnangul jätab

ebamõistlikult kaua kestev kontroll maksumaksja põhjendamatult pikaks ajaks ebakindlasse

olukorda. Lisaks on pikaleveninud kontrollil ka maksumaksjale rahaliselt koormav mõju – olukorras,

kus maksukontroll venib, ei saa maksumaksja arvestada ja ette näha tekkida võiva kohustuse lõplikku

suurust, mille hulka tuleb arvestada ka maksuintressid.

MKS § 114 lg 3 näeb ette, et riiklike maksude maksuhaldur võib maksukohustuslase põhjendatud

kirjalikul taotlusel kustutada tema maksuvõla, kui selle sissenõudmine on lootusetu või oleks

ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude, sealhulgas vääramatu jõu tõttu. MKS § 32

kohaselt on maksuvõlg MKS tähenduses maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud

maksusumma ning tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress. Kolleegiumi

hinnangul on kaebajal võimalik taotleda maksuhaldurilt ebamõistliku menetlusaja osas intressinõude

kustutamist.

22. Mittevaralist kahju juriidilisele isikule RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitada ei saa. RVastS § 9 lg 1

kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 1 alusel tuleb mittevaraline

kahju rahaliselt hüvitada üksnes juhul, kui on rikutud õigushüvesid, mis on nimetatud sättes

ammendavalt loetletud.

PS § 25 sätestab, et igaühel on õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse

ja materiaalse kahju hüvitamist. Õigus nõuda kahju hüvitamist tuleneb PS §-st 25 juhul, kui kahju on

tekitatud õigusvastaselt, st rikutud on kahju kannatanud isiku mõnda seadusest, põhiseadusest või

välislepingust tulenevat õigust (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09,

p 76). PS § 9 lg 2 kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused

juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste

õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Mittevaraline kahju ei ole kooskõlas juriidilise isiku

olemusega, sest juriidilisel isikul ei ole valu ega kannatusi. Juriidilise isiku osanike ja töötajate valu ja

kannatusi ei saa omistada juriidilisele isikule.

23. Kaebaja on selles asjas mittevaralise kahju olemasolu põhjendamisel tuginenud Euroopa Inim-

õiguste Kohtu praktikale. Euroopa Inimõiguste Kohus on asjas nr 35382/97, Comingersoll S.A. vs.

Portugal, p-des 34–35 leidnud, et mittevaralist kahju saab nõuda ka juriidiline isik. Juriidilise isiku

mittevaraline kahju võib seisneda mõjus või kahjus äriühingu mainele, kindlusetuses tegevuse

planeerimises, juhtimise häirimises ja juhtkonda kuuluvatele isikutele tekitatud ängistuses ja

ebakindluses. Lahendi nr 65187/10, Anton Antonov Balakchiev jt vs. Bulgaaria, p-s 54 on Euroopa

Inimõiguste Kohus toonud välja, et eeldus, mille kohaselt ebamõistlik menetlusaeg põhjustab

mittevaralist kahju, kehtib nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute kohta.

Kahju hüvitamise nõudes saaks kaebaja Euroopa Inimõiguste Konventsioonile tugineda EIÕK art 6

lg 1 riive korral, mida selles asjas ei esine. Osa juriidilisele isikule tekkida võivast mittevaralisest

kahjust, millele viitab Euroopa Inimõiguste Kohus, on Eestis hüvitatav varalise kahjuna (nt äriühingu

maine ja ettevõtluse takistamine).

24. Menetluse ebamõistlikul venimisel võib ekstreemsetel juhtudel kerkida üles küsimus menetluse

proportsionaalsusest (vt halduskolleegiumi 13. veebruari 2012. a otsust asjas nr 3-3-1-79-11, p 13).

Kolleegium leiab, et maksuotsuse tühistamise nõue mõistliku menetlusaja ületamise tagajärjena on

selles asjas põhjendamatu ja ebaproportsionaalne. Kaebajal oli võimalik kasutada ennetavaid

õiguskaitsevahendeid või esitada kohustamiskaebus (vt p 20). Nõuet ebamõistliku menetlusajaga

põhjustatud (varalise) kahju hüvitamiseks ehk HKMS § 37 lg 2 p-s 4 nimetatud hüvitamiskaebust ei

ole kaebaja selles asjas esitanud.

III

25. Kaebaja taotles halduskohtus menetluskulude väljamõistmist vastustajalt summas 19 735 eurot 5

senti (esindajatasu 18 985 eurot ja riigilõiv 750 eurot). Kuna kaebus rahuldati, mõistis halduskohus

vastustajalt välja kaebaja menetluskulud täies ulatuses. Halduskohus leidis, et asja mahtu ja keerukust

arvestades ei ole 150 tundi õigusabi selles asjas ebamõistlikult palju.

Ringkonnakohus tühistas oma otsusega halduskohtu otsuse osaliselt. Seega muutis ringkonnakohus

ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus leidis, et tuvastamisnõudega seotud menetluskuludeks

tuleb arvestada 20% esindajatasust ning riigilõiv 15 eurot, arvestades selle nõude tähtsust kaebuse

eesmärgi saavutamisel. Ringkonnakohus on vaidluse mahtu ja keerukust arvestades lugenud

tuvastamisnõudega seotud mõistlikuks ja vajalikuks esindajatasuks halduskohtus 1515 eurot (1500

eurot õigusabikulud ja 15 eurot riigilõiv).

Apellatsiooniastmes taotles kaebaja menetluskulude väljamõistmist summas 2887 eurot 71 senti,

millest ringkonnakohus pidas vajalikuks ja põhjendatuks välja mõista 1000 eurot.

26. Kaebaja on vaidlustanud ringkonnakohtu välja mõistetud menetluskulude ulatuse. Kaebaja on

märkinud, et praegune asi on tavapärasest oluliselt mahukam. Ainuüksi vaidlustatud maksuotsus on

97 lehekülge, kaebus 39 lehekülge, kontrolli käigus kogutud dokumentide maht 19 toimikut ning

vastustaja poolt kohtuasjas esitatud toimikute maht 5 köidet. Kaebaja leiab, et menetluskulude

väljamõistmine ringkonnakohtu märgitud suuruses on sellisel kujul kaebaja suhtes karistusliku

iseloomuga ning pärsib kaebaja kaebeõiguse teostamist.

27. Kolleegium leiab, et arvestades asja mahtu ja keerukust just tuvastusnõude esemeks oleva

küsimuse analüüsimisel ning menetlusmaterjalide analüüsimisele kulunud aega menetlusaja

efektiivse kasutamise osas seisukoha kujundamiseks, menetluse pikkust ja et tulemus oleks õiglane,

on mõistlikuks ja põhjendatud õigusabikuluks kolleegiumi hinnangul halduskohtus osutatud õigusabi

eest välja mõista 4000 eurot. Välja mõistetud riigilõivu (15 eurot) osas nõustub kolleegium

ringkonnakohtuga. Seega tuleb halduskohtus kantud menetluskulude katteks vastustajalt kaebaja

kasuks välja mõista 4015 eurot (4000 eurot õigusabikulud ja 15 eurot riigilõiv).

Arvestades, et ringkonnakohtus on kaebaja valdavalt korranud halduskohtule esitatud seisukohti ning

selgitanud oma õiguslikku positsiooni vaidlusaluses küsimuses tõendeid täiendavalt analüüsimata, on

ringkonnakohtu poolt apellatsiooniastmes välja mõistetud õigusabikulu 1000 eurot põhjendatud.

28. Kolleegium rahuldab kaebaja kassatsioonkaebuse menetluskulude väljamõistmist puudutavas

osas ning tühistab ringkonnakohtu otsuse halduskohtumenetluses kantud menetluskulude osas.

Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja haldus-

kohtumenetluses kantud menetluskulu katteks 4015 eurot. Apellatsiooniastmes välja mõistetud

menetluskulude osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Ülejäänud osas jääb kassatsioonkaebus

rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-2290

muutmata.

29. Riigikohtus taotleb kaebaja, et vastustajalt mõistetaks välja õigusabikulude katteks 3520 eurot ja

44 senti. Taotlusele on lisatud arved ja konto väljavõtted. Kolleegiumi hinnangul tõendavad

dokumendid, et kulud on kantud.

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2

sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. Kolleegium rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt, kuid kaebaja põhieesmärk (haldus-

kohtu otsuse jõussejäämine ja maksuotsuse tühistamine) jäi saavutamata. Kolleegiumi hinnangul on

selles asjas kassatsiooniastme õigusabikuludena põhjendatud ja proportsionaalne mõista vastustajalt

kaebaja kasuks välja 1000 eurot.

30. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4 esimene

lause).

Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld