3-2-1-161-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-161-14

Määruse kuupäev

Tartu, 4. märts 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik

Kohtuasi

Tallinna linna avaldus S. S N. P hooldusõiguse

äravõtmiseks ja S. S avaldus N. P eestkostja määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 2-13-55188

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. S määruskaebus

L. P määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa Valitsus),

esindaja Karin Kuslap

Puudutatud isik (isa) S. S, esindaja vandeadvokaat Alan Biin

Puudutatud isik (laps) N. P, esindaja vandeadvokaat Imbi

Seimar

Puudutatud isik (vanaema) L. P, esindaja vandeadvokaat Alan

Biin

Asja läbivaatamise kuupäev

2. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-55188

muutmata.

2. Jätta S. S määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta L. P määruskaebus rahuldamata.

4. Mõista S. S riigituludesse 50 eurot kautsjoni ja 25 eurot riigilõivu katteks, mille tasumisest oli

S. S määruskaebuste esitamisel vabastatud.

5. Arvata L. P määrusekaebuselt 5. augustil 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot

riigituludesse.

6. Jätta S. S ja N. P Riigikohtus osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda. Muus osas

jätta Riigikohtu menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

7. Määrata Niguliste Advokaadibüroo Osaühingule N. P Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest

riigieelarvest makstavaks tasuks 96 (üheksakümmend kuus) eurot. Saata määrus p 7 osas

täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks Niguliste Advokaadibüroo Osaühingule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn (avaldaja) esitas 21. novembril 2013 avalduse, milles palus võtta S. S (puudutatud

isik I, isa) ära N. P (puudutatud isik II, laps) hooldusõiguse.

Avalduse kohaselt võttis Harju Maakohus 26. septembri 2012. a määrusega lapse emalt

hooldusõiguse täielikult ära ja lapse eestkostjaks määrati Tallinna linn. Lapse isa esitas lapse

põlvnemise tuvastamiseks maakohtule avalduse ning Harju Maakohus tuvastas 5. septembri 2013. a

määrusega, et laps põlvneb isast. Isa on pannud korduvalt toime süütegusid ning tema elu on

peamiselt möödunud kinnipidamisasutustes. Ka avalduse esitamise ajal kannab ta karistust

kinnipidamisasutuses. Isal ei ole lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks vajalikke

isikuomadusi ega võimeid. Ta ei ole last kinnipidamisasutustes viibimise tõttu kasvatanud. Tal

puudub elukoht ja sissetulek ning ta ei ole senise käitumisega näidanud, et suudaks oma senist

elukorraldust muuta nii, et oleks tagatud lapsele turvaline elukeskkond ja areng.

Tallinna linn oli nõus jätkama lapse eestkostja ülesannete täitmist.

2. Isa vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata või äärmisel juhul peatada

hooldusõigus isa vangistuses viibimise ajaks.

Hooldusõiguse äravõtmiseks ei ole alust, sest isa ei saanud pärast kinnipidamisasutusest vabanemist

2012. aastal lapse hooldusõigust teostada, kuna laps paigutati 2012. aasta aprillis väikelastekodusse.

Lapse põlvnemine isast tuvastati alles 2013. aasta septembris, mil isa oli uuesti paigutatud

kinnipidamisasutusse karistust kandma. Isa ei ohusta lapse kehalist, vaimset ega hingelist heaolu.

Lapsel on õigus suhelda oma isa ja teiste lähisugulastega. Asjaolu, et isa kannab praegu vanglas

vabaduskaotuslikku karistust, ei tähenda, et isalt võiks hooldusõiguse ära võtta ja seeläbi lapse

perekonnast ning lähisugulastest eraldada. Lapse eraldamine perekonnast ei ole mõistlik ega lapse

huvidega kooskõlas.

Isa palus määrata L. P (puudutatud isik III, vanaema) lapse eestkostjaks ajaks, mil ta viibib

kinnipidamisasutuses ja tema hooldusõigus peatatakse.

3. Lapsele määratud esindaja toetas Tallinna linna avaldust ja palus selle rahuldada, sest isal

puuduvad lapse kasvatamiseks vajalikud isikuomadused ja kogemused, samuti elukoht ja sissetulek.

Isa on alates 16. eluaastast ehk väga suure osa oma elust kandnud karistust erinevate kuritegude

toimepanemise eest. Laps viibib praegu väikelaste turvakodus ning tema huvides on tagada talle

turvaline elukeskkond.

Arvestades lapse vanust (3 a) ei pidanud kohus vajalikuks last isiklikult ära kuulata.

4. Vanaema avaldas kohtule, et on valmis last kuni isa vanglast vabanemiseni kasvatama ja tema eest

hoolitsema ning ta suudab tagada lapse heaoluks ja arenguks vajalikud tingimused.

5. Harju Maakohus võttis 25. aprilli 2014 määrusega isalt hooldusõiguse täielikult ära ja määras lapse

eestkostjaks Tallinna linna. Lapse ja isa riigi õigusabi kulud jättis maakohus riigi kanda ning muud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb vanema õigusi piiravaid meetmeid kohaldades kaaluda

nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldada lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige

vähem piiravaid abinõusid. Vanemalt hooldusõiguse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ja seda

saab kohaldada üksnes siis, kui muud abinõud ei ole andnud soovitud tulemusi või on ilmne, et

toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada.

Isa viibib kuni 23. juunini 2016 kinnipidamisasutuses ega saa seetõttu pikema aja jooksul

hooldusõigust teostada. Asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse

vangistusega, ei anna iseenesest alust vanemalt hooldusõigust ära võtta. Sel juhul saab kohus vanema

hooldusõiguse PKS § 140 lg 1 alusel peatada ja isa vabanemise järel taastada.

Praeguses asjas on aga tõendatud, et isa senine elukäik, kuritegelik eluviis ja suutmatus oma senist

elukorraldust lapse hüvanguks muuta ei võimalda tal hooldusõigusest tulenevaid kohustusi täita. Isa

karistati esimest korda röövimise eest, kui ta oli 16-aastane ning viimased kaheksa aastat on isa

kandnud vanglas erinevate kuritegude (sh vargused, vägistamine ja suures koguses narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete ebaseaduslik käitlemine) toimepanemise eest karistust. Samuti puuduvad isal

lapse eest hoolitsemiseks ja tema heaolu tagamiseks vajalikud isikuomadused ning isa impulsiivne ja

agressiivne käitumine võib ohustada last. Vanglast saadud iseloomustuse kohaselt on isa

emotsionaalselt ebastabiilne, impulsiivne, argessiivne ja ettearvamatu. Tema käitumine on riskeeriv ja

ta ei näe ette oma tegude tagajärgi. Tema suhtumine nii vanglaametnikesse kui ka teistesse

kinnipeetavatesse on negatiivne ning esineb vägivaldsust. Isa ei ole asunud vanglas tööle ning on

vanglas korduvalt toime pannud distsiplinaarrikkumisi.

Isal on olnud enne praegust menetlust võimalus oma elukorraldust muuta, kuid hoolimata erinevatest

lubadustest ei ole isa oma käitumisharjumusi muutnud ning on oma kuritegeliku käitumisega jätnud

lapse huvid tagaplaanile. Tema toime pandud kuriteod on muutunud asjas raskemaks ning on suure

tõenäosusega jätkab ta kuritegude toimepanemist. Seega ohustab isa kuritegelik eluviis koosmõjus

nimetatud asjaoludega tõsiselt lapse heaolu ja annab alust võtta isalt PKS §-de 134 ja 135 alusel

hooldusõigus täielikult ära, sest lapse turvalise kasvukeskkonna ja hoolitsuse tagamiseks ei ole

võimalik muid abinõusid kohaldada.

Kuna lapse emalt on hooldusõigus täielikult ära võetud ja ka lapse isalt tuleb hooldusõigus täielikult

ära võtta, tuleb lapsele PKS § 171 lg 1 järgi määrata eestkostja.

Isa palus määrata lapse eestkostjaks lapse emapoolse vanaema, sest vanaema ja lapselapse vahel on

tugev emotsionaalne side ning vanaema suudab tagada lapsele normaalse elukeskkonna. Kuigi

võimaluse korral tuleb eelistada lapse kasvamist perekonnas, sh eestkostja perekonnas, määrab kohus

eestkostja, arvestades PKS §-s 174 sätestatud nõuetega. Vanaema on nõus hakkama lapse eestkostjaks

ja võtma lapse enda juurde kahetoalisse korterisse elama, kuid lastekaitsespetsialistide kinnitusel ei

ela vanaema selles korteris ning on andnud selle teistele isikutele kasutada. Seega ei ole kohtule teada

vanaema tegelik elukoht ja kohus ei saa lubada last teadmata tingimustesse. Lisaks on vanaema

väitnud, et külastab last kord nädalas, kuna rohkem tal ei lubata. Tegelikult saaks vanaema külastada

last kahel korral nädalas, kuid vanaema on lastekaitsespetsialistidele avaldanud, et töö ja eraelu tõttu

ei saa ta lapselast rohkem vaatamas käia. Lapse külastamine kord nädalas ei ole võrreldav lapse

igapäevase kasvatamise ja hooldamisega, kus tuleb enda tervislik seisund, soovid ja vajadused

tagaplaanile jätta. Vanaemal on küll miinimumsissetulek enda vajaduste rahuldamiseks, kuid tema

varaline seisund ei võimalda tal last ilma riigi panuseta kasvatada ja ülal pidada. Vanaema vanus (59

a) ei ole takistuseks tema eestkostjaks määramisel, kuid tema sobivuses annab alust kahelda asjaolu,

et vanaema ei ole ise avaldanud soovi võtta laps enda juurde elama ega esitanud avaldust tema

eestkostjaks määramiseks. Vanaema on lastekaitsespetsialistidele varem avaldanud, et ei soovi lapse

kasvatamise ja hooldamisega tegeleda. Seega on alust arvata, et lapse isa on vanaema mõjutanud ning

tegemist ei ole vanaema enda sooviga hakata lapse eestkostjaks. Vanaema ei ole ilmselt suuteline

tagama lapsele stabiilset kasvukeskkonda ja on oht, et lapse käitumine ei kujune vanaema juures

kasvades õiguskuulekaks, kuna vanaema kõik kolm täisealist last on süütegude eest karistatud ja nad

on viibinud seetõttu kinnipidamisasutuses, sh on tema kahte poega ja tütart (lapse ema) korduvalt

karistatud varavastaste süütegude ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete suures koguses

käitlemise eest, mistõttu on nad korduvalt viibinud vangistuses. Tema tütrelt on kahe lapse

hooldusõigus täielikult ära võetud ja ta on sõltuvuses narkootilisest ainetest. Kuna vanaema on nii

lapse isa kui ka oma laste mõju all, on oht, et laps omandab negatiivse käitumismustri ja

tõekspidamised ning hälbiva käitumise. Kohus ei ole veendunud, et vanaema suudab anda lapsele

positiivset eeskuju ja kasvatada lapsest kuuleka ühiskonnaliikme. Tõendeid kogumis hinnates ei ole

kohus veendunud, et vanaema sobib lapse eestkostjaks.

Kuna laps on jäänud vanemliku hoolitsuseta ja puudub sobiv füüsiline isik, kes oleks valmis täitma

lapse eestkostja ülesandeid, tuleb eestkostjaks määrata Tallinna linn.

6. Isa esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega

peatada isa hooldusõigus kuni isa vanglast vabanemiseni ja määrata selleks ajaks lapse eestkostjaks

vanaema.

7. Tallinna linn ja lapsele määratud esindaja vaidlesid isa määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle

rahuldamata. Vanaema toetas määruskaebust osas, milles maakohus jättis vanaema eestkostjaks

määramata.

8. Vanaema esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osas, millega kohus jättis

vanaema eestkostjaks määramata, ja teha uue määruse, millega määrata lapse eestkostjaks vanaema.

9. Tallinna linn ja lapsele määratud esindaja vaidlesid vanaema määruskaebusele vastu ja palusid jätta

selle rahuldamata.

10. Harju Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja edastas need TsMS § 663 lg 5 alusel

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. juuni 2014. a määrusega määruskaebused rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Vastuseks isa määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et isa esitatud asjaolu, et ta ei ole pärast

põlvnemise tuvastamist saanud täita lapsevanema kohustusi kuriteo toimepanemise eest karistuse

kandmise tõttu, kinnitab lisaks muudele maakohtu määruses märgitud asjaoludele järeldust, et isa

kuritegelik eluviis ohustab lapse heaolu. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et isa ei ole võimeline

tagama lapsele turvalist kasvukeskkonda, hoolitsust ega heaolu. Asja materjalidest ei järeldu, et

maakohtu määruses käsitletud isa iseloomuomadused, eluviis ja käitumismuster kogumis muutuksid

oluliselt pärast seekordse vangistuse ärakandmist nii, et isa suudaks tagada seejärel lapse heaolu.

Põhjendamatu on isa määruskaebuse väide, et vanaemal on piisav sissetulek nii enda kui ka lapse

ülalpidamiseks. Maakohus hindas nii vanaema sissetulekut kui ka muid varalise seisundi asjaolusid ja

märkis õigesti, et vanaema töö ja sissetulek ei pruugi tagada eestkostja ja eestkostetava inimväärset

toimetulekut pärast maksude tasumist, mitme kinnisasjaga seotud kulude ja lapse hooldamisega

seotud kulude kandmist. Maakohus, lähtudes lapse huvidest, on vanaema eestkostjaks määramata

jätmist seaduse kohaselt põhjendanud vajakajäämistega tema võimetes ja järjekindlas tahtes täita

eestkostja kohustusi. Seejuures on kahtlus tema sissetulekute piisavuse osas vaid üks kaalutlustest.

Maakohus järeldas asjas esitatud tõenditest põhjendatult, et kindel ei ole vanaema soov asuda täitma

hooldusõigusest tulenevaid kohustusi. Maakohus põhjendas ammendavalt vanaema eestkostjaks

määramata jätmist. Asjaolu, et maakohus ei ole käsitlenud kõiki PKS § 174 lg-s 3 nimetatud

asjaolusid, ei muuda maakohtu lõppjäreldust. Maakohus ei jätnud vanaema eestkostjaks määramata

põhjusel, et tema korteris puudus lapsele vajalik sisustus ega seetõttu, et ta ei ole soetanud lapsele

vajalikke asju. Asjas ei olnud hoopis võimalik tuvastada vanaema tegelikku elukohta. Asjakohatud on

vanaema väited tema varalise seisundi kohta. PKS § 179 lg 1 teise lause järgi on eestkostjal kohustus

hoolitseda eestkostetava isiku eest oma ülesannete piirides ning PKS § 182 lg 1 ja § 124 lg 1 järgi on

eestkostjal, kelle juures laps kasvab, kohustus hoolitseda lapse igakülgse heaolu eest. Samuti on

põhjendamatud vanaema väited lapse sotsialiseerumise tingimuste kohta. Maakohus põhjendas

ammendavalt oma seisukohta vanaema vanemlike võimete ja lapse isa võimalike mõjutuste kohta.

Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et vanaema ei sobi eestkostjaks. Seetõttu ei tulnud teda

määrata ka üheks eestkostjaks mitmest ning maakohus määras õigesti lapse eestkostjaks Tallinna

linna.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Isa esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse,

millega peatada hooldusõigus tema vanglast vabanemiseni ning määrata selleks ajaks lapse

eestkostjaks vanaema.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei esine asjas asjaolusid, mis annaksid aluse võtta isalt

hooldusõigust täielikult ära ning vanema vanglas viibimise ajaks tuleb tema hooldusõigus peatada.

Kuna isa vabanes vanglast 12. aprillil 2012 ja laps paigutati turvakodusse 19. aprillil 2012, ei ole isal

olnud võimalust pärast isaduse tuvastamist isakohustusi täita.

13. Vanaema esitas määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse osas, milles

määrati lapse eestkostjaks Tallinna linn, ja teha uue määruse, millega määrata vanaema eestkostjaks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt tuvastasid kohtud vääralt, et vanaema ei sobi lapse eestkostjaks.

Asjaolu, et lapse teised sugulased, kellega vanaema kokku puutub, on kohtulikult karistatud, ei anna

alust last perekonnast ja sugulastest eraldada.

14. Lapsele määratud esindaja ja Tallinna linn vaidlesid määruskaebustele vastu ja palusid jätta need

rahuldamata, sest ringkonnakohus on teinud seadusliku ja põhjendatud lahendi, lähtudes lapse

õigustest ja huvidest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et määruskaebused tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus

muutmata, sest määruskaebuste väited ei anna alust TsMS § 701 lg 3 alusel ringkonnakohtu määrust

tühistada. Riigikohus järgib TsMS § 695 ja § 689 lg 5 kohaselt ringkonnakohtu määruse põhjendusi

ega pea vajalikuks neid korrata.

16. Vastuseks isa määruskaebusele märgib kolleegium, et kohtud on asja lahendades kohaldanud

õigesti materiaalõiguse norme ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, sh on kohtute

põhjendused kooskõlas Riigikohtu varem väljendatud seisukohtadega (vt Riigikohtu 4. mai 2011. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14; 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p-

d 14–15; 4. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p-d 15–16).

Kolleegiumi hinnangul on kohtud asjas tuvastatud asjaolude alusel asunud põhjendatult seisukohale,

et isalt tuleb PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 alusel vanema hooldusõigus lapse suhtes täielikult ära võtta

hoolimata sellest, et asjas esineb ka hooldusõiguse peatamise alus PKS § 140 lg 1 järgi.

Iseenesest on asjas tuvastatud, et vanem viibib kinnipidamisasutuses ega saa seetõttu pikema aja

jooksul hooldusõigust teostada. Samas on kohtud asjas esitatud tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates siseveendumuse kohaselt tuvastanud isa kuritegelikust

eluviisist ja isikuomadustest tingitud suutmatuse tagada hooldusõigust teostades lapse heaolu, mis

annab alust võtta temalt hooldusõigus täielikult ära. Selliste asjaolude tuvastamise korral pidi kohus

kohaldama lapse heaolu ähvardava ohu kõrvaldamiseks kohaseid meetmeid ega saanud vanema

hooldusõigust PKS § 140 lg 1 alusel peatada.

Tähtsust ei ole sellel, et isa ei ole pärast lapse põlvnemise tuvastamist saanud oma hooldusõigust

vanglas viibimise tõttu teostada. Kolleegium juhib tähelepanu, et PKS § 134 lg 1 järgi tuleb last

ähvardava ohu ärahoidmiseks kohaldada kohaseid abinõusid (sh võtta vanemalt hooldusõigus

täielikult ära) mh siis, kui on tuvastatud vanema suutmatus hooldusõigusest tulenevaid kohustusi täita

ja lapse heaolu tagada. Seega ei pea vanem abinõude kohaldamiseks olema hooldusõigusest

tulenevaid kohustusi rikkunud või hooldusõigust kuritarvitanud.

Kolleegiumi hinnangul on kohtud veenvalt põhjendanud, miks tuleb asjas kohaldada PKS § 135 lg-t 2

kui kõige äärmuslikumat meedet.

17. Vastuseks vanaema määruskaebusele märgib kolleegium, et eestkostja valik on kohtu

kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on

ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.

Kohtud on eestkostjat määrates kohaldanud õigesti materiaalõiguse normi ega ole rikkunud oluliselt

menetlusõiguse normi, sh juhindusid õigesti Riigikohtu 23. novembri 2011. a määruses tsiviilasjas

nr 3-2-1-98-11 väljendatud seisukohast, et lapsele eestkostjat määrates tuleb eelistada füüsilist isikut

juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele, kuid füüsilise isiku

määramisel tuleb arvestada PKS §-s 174 sätestatud tingimusi, sh tuleb eestkostjat valides arvestada

PKS § 174 lg 3 järgi mh isiku isikuomadusi, varalist seisundit ja võimeid eestkostja kohustusi täita

(vt ka Riigikohtu 23. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11, p 24).

Kolleegiumi arvates on kohtud asunud kõiki asjaolusid arvestades siseveendumuse alusel

põhjendatult seisukohale, et lapse eestkostjaks tuleb määrata Tallinna linn, kuna vanavanem ei suuda

last igapäevaselt kasvatada ja tema eest hoolitseda ega tagada lapse turvalist arengut. Mh põhjendasid

kohtud vanaema eestkostjaks sobimatust küll ka sellega, et kõik tema lapsed on praeguseks erinevate

süütegude eest kriminaalkorras karistatud, kuid nimetatu oli vaid üks paljudest põhjendustest, miks ei

saa vanaema eestkostjaks määrata. Kolleegiumil ei ole alust kohtute otsustuses kahelda ega sellesse

sekkuda. Kohtud on arvestanud asjas esitatud asjaolusid ja piisavalt põhjendanud, miks ei tule

praeguses asjas eelistada eestkostjana lapse vanaema kui füüsilist isikut.

18. Kuna kolleegium jätab määruskaebused rahuldamata ja teeb asjas menetlust lõpetava määruse,

tuleb TsMS § 173 lg 1 järgi määrata kindlaks ka kassatsioonimenetluse menetluskulude jaotus.

Hagita menetluses kannab menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi isik, kelle huvides lahend tehakse,

või kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult

või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Mh võib kohus

TsMS § 172 lg 3 teise lause järgi jätta hagita perekonnaasja menetluskulud täielikult või osaliselt riigi

kanda. Kuigi kassatsiooniastme menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmisel jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi üldjuhul määruskaebuse esitaja kanda, tuleb kolleegiumi arvates arvestada

praeguses asjas ka hagita menetluse menetluskulude jaotuse kohta sätestatut.

Kuna maakohus andis 4. detsembri 2013. a määrusega lapsele ja 4. veebruari 2014. a määrusega

vanemale hüvitamise kohustuseta riigi õigusabi, tuleb kolleegiumi arvates riigi õigusabi andmisest

tingitud menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 3 teise lause järgi riigi kanda.

Muud menetluskulud tuleb kohtuasja olemust arvestades jätta TsMS § 172 lg 1 teise aluse järgi

menetlusosaliste enda kanda.

Kolleegium märgib lisaks, et kuna maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades

menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174

lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid (vt Riigikohtu 11. veebruari

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

19. Kuna ringkonnakohus andis isale 13. mai 2014. a määrusega menetlusabi, vabastades ta 25 euro

suuruse riigilõivu tasumise kohustusest määruskaebuse esitamisel hilisema hüvitamise kohustusega,

ja Riigikohus andis 23. septembri 2014. a määrusega isale menetlusabi, vabastades ta 50 euro suuruse

kautsjoni tasumise kohustusest määruskaebuse esitamisel hilisema hüvitamise kohustusega, tuleb

kolleegiumil TsMS § 179 lg 1 järgi lahendada ka tasumata riigilõivu ja kautsjoni riigituludesse

väljamõistmise küsimus.

Menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab TsMS § 190 lg 2 järgi oma menetluskulud täies

ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi

menetluskulude tasumiseks, v.a juhul kui talle anti riigi õigusabi hüvitamise kohustuseta

(vt Riigikohtu 13. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 23).

Kui hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt

TsMS § 190 lg 4 esimese lause järgi avalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulud

riigituludesse täies ulatuses välja. Juhul, kui hagita menetluses anti menetlusosalisele menetlusabi,

võib kohus TsMS § 190 lg 6 järgi mõista TsMS § 172 lg-s 1 sätestatust juhindudes menetluskulud

riigituludesse välja menetlusosaliselt, kelle huvides lahend tehti, või muult menetlusosaliselt, kui see

on asjaolusid arvestades õiglane. Samas võib kohus TsMS § 190 lg 7 järgi menetlusosalise mõjuval

põhjusel menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest ka omal algatusel vabastada

(vt Riigikohtu 12. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-13, p 14).

Kuna asjas on tehtud lahend lapse huvides ning isa esitatud määruskaebused olid põhjendamata ja

jäid rahuldamata, on kolleegiumi arvates õiglane mõista ringkonnakohtule esitatud määruskaebuselt

ettenähtud riigilõiv ja Riigikohtule esitatud määruskaebuselt ettenähtud kautsjon isalt välja. Asjas ei

esine asjaolusid, mis annaksid alust isa sellest kohustusest vabastada.

20. Asjas tuleb lahendada ka riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramise taotlus. Harju

Maakohus määras 4. detsembri 2013. a määrusega lapsele esindaja riigi kulul, kohustuseta hüvitada

riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulusid. Lapsele riigi õigusabi osutanud esindaja esitas

22. detsembril 2014 Riigikohtule seisukohad kummagi määruskaebuse kohta ning taotluse määrata

kindlaks riigi õigusabi tasu suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes osutatud õigusabi 96 eurot

(sh käibemaks). Taotluse kohaselt kulus õigusabi osutamiseks kokku kaks tundi ringkonnakohtu

määruse ja selle peale esitatud määruskaebuste analüüsiks ning seisukohtade koostamiseks.

Kolleegiumi arvates on riigi õigusabi osutaja taotluses märgitud ajakulu põhjendatud ja taotlus

määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 96 eurot tuleb kooskõlas TsMS § 219 lg-ga 6 ning riigi õigusabi

seaduse (RÕS) §-dega 22 ja 23 rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi

välja Eesti Advokatuur.

Villu Kõve, Ants Kull, Malle Seppik