3-2-1-166-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-166-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. märts 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik

Kohtuasi

Aktsiaseltsi LUKOIL EESTI hagi Margus Muraka vastu

võla ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-44022

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Margus Muraka kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4192 eurot 68 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts LUKOIL EESTI (registrikood 10174362),

esindaja vandeadvokaat Erki Kergandberg

Kostja Margus Muraka, esindaja vandeadvokaat Andres

Simson

Asja läbivaatamise kuupäev

2. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-44022 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Margus Murakale kassatsioonkaebuselt 12. juunil 2014 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS LUKOIL EESTI (hageja) esitas 19. septembril 2011 Margus Muraka (kostja) ja Osaühingu

Virmalen (põhivõlgnik, osaühing) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus kohustada

viimaseid solidaarselt tasuma põhivõlana 4192 eurot 68 senti ja viivisena 2207 eurot 32 senti.

Pärnu Maakohus tegi 18. jaanuari 2012. a määrusega maksekäsu, millega kohustas võlgnikke

solidaarselt nimetatud summasid hagejale tasuma.

Kostja esitas maksekäsu määruse peale määruskaebuse, mille maakohus võttis menetlusse ja jätkas

menetlust kostja vastu edasi hagimenetluses.

Hageja esitas 4. juunil 2012 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja võla

4192 eurot 68 senti ja sama suure viivise.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 2. veebruaril 2006 kliendikaardi lepingu

nr 2718 (kliendikaardi leping), mille alusel hageja müüs ja põhivõlgnik ostis 2006–2009 hageja

tanklatest kütust. Põhivõlgnik kohustus lepingu järgi tasuma hagejale ostetud kauba eest hageja

esitatud arvete alusel 14 kuni 21 kalendripäeva jooksul alates arve esitamisest. Põhivõlgnik jättis

hagejale tasumata arved nr KA-225444-09, KA-226548-09, KA-227652-09 ja KA-229822-09.

Kokku võlgneb põhivõlgnik hagejale 65 601 krooni 20 senti (4192 eurot 68 senti). Põhivõlgniku

pankrotimenetlus lõpetati 26. aprillil 2012 pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ning

põhivõlgnik kustutati 26. juulil 2012 äriregistrist. Kostja oli põhivõlgniku juhatuse liikmena võlast

teadlik, kuid eiras seadusest tulenevaid kohustusi ning pani toime raske juhtimisvea, mille tagajärjel

muutus põhivõlgnik maksejõuetuks.

Kliendilepingut sõlmides võttis põhivõlgniku juhatuse liikmena tegutsenud kostja kohustuse

vastutada solidaarselt põhivõlgnikuga lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest (AS Lukoil Eesti

kliendikaardi kasutamise lepingu tingimused (lepingu üldtingimused), p 13.1). Seega tuleb

põhivõlgniku kohustus täita kostjal.

Hagiavalduse esitamise ajaks oli sissenõutavaks muutunud viivis 129 771 krooni 84 senti (8293 eurot

93 senti), kuid hageja nõudis kostjalt viivist põhivõla ulatuses.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja ei vastuta põhivõlgniku täitmata kohustuste eest, sest lepingu üldtingimuste p 13.1 on heade

kommete ja seadusega vastuolu tõttu tühine. Nimetatud tingimusega soovis hageja tekitada olukorra,

kus põhivõlgniku juhatuse liige käendab põhivõlgniku kohustuse täitmist ja tunnistab etteulatuvalt, et

on süüdi hagejale kahju tekitamises, kui põhivõlgnik jätab oma kohustused täitmata. Samuti on see

üldtingimus tühine, kuna puudub kokkulepe käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.

Kostja ei vastuta ka seetõttu, et kostja ei ole hagejaga sõlminud sellist lepingut, kust tuleneks tema

solidaarvastutus. Hageja on paigutanud kostja vastutust sätestava tingimuse põhivõlgnikuga sõlmitud

lepingu üldtingimuste hulka ning kostja ei ole üldtingimusi allkirjastanud. Seega tuleneb hageja ja

põhivõlgniku vahelisest lepingust kolmanda isiku (kostja) vastutus, mis ei ole mõistlik ega kooskõlas

heade kommetega. Kostja ei teadnud kuni tema vastu nõude esitamiseni, et vastutab põhivõlgniku

kohustuste täitmise eest ka isiklikult.

Isegi kui kostja vastutaks nimetatud üldtingimuse alusel, ei saaks see olla solidaarvastutus

põhivõlgnikuga, sest põhivõlgnik vastutab kohustuse täitmata jätmise eest, kuid lepingu p 13.1 järgi

põhineb põhivõlgniku juhatuse liikme vastutus süülisel kahju tekitamisel. Seega peab hageja nõude

rahuldamiseks põhjendama ja tõendama, et kostja tekitas hagejale süüliselt kahju.

3. Harju Maakohus rahuldas 31. jaanuari 2014. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

võla 4192 eurot 68 senti ja sama suure viivise. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on üldtingimused hageja ja põhivõlgniku 2. veebruaril 2006

sõlmitud kliendilepingu osa hoolimata sellest, kas põhivõlgnik või kostja on need allkirjastanud, sest

lepingus on selge viide lepingu tüüptingimustele ning klient on allkirjaga kinnitanud, et on ostja

esindajana nendega tutvunud ja kohustub neid järgima.

Kostja kui põhivõlgniku osanik ja juhatuse liige allkirjastas 2. veebruaril 2006 kliendikaardi lepingu,

mille osaks on mh üldtingimuste p 13.1. Selle teise lause järgi garanteerib põhivõlgniku juhatuse liige

müüja arvete, võimalike viiviste ja kulude tingimusteta tasumise. Käenduslepingu sõlmimiseks ei pea

kostja olema võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg-te 1 ja 4 kohaselt kliendikaardi lepingu pool. Kostja

käendas põhivõlgniku kohustust majandus- ja kutsetegevuses, mistõttu ei ole see

tarbijakäendusleping, mis võiks olla käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma puudumise tõttu

VÕS § 143 lg 2 järgi tühine.

Juhatuse liikme käendus ei ole praktikas ebaharilik, vastuolus heade kommetega ega kostjat kui

käendajat ebamõistlikult kahjustav. Tõendamata on asjaolu, et kostja ei olnud kliendikaardi lepingu

lisaks olevates tüüptingimustes sisalduvast käenduse kokkuleppest teadlik. Väidetav teadmatus ei

välista vastutust. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsevatel isikutel on kohustus olla tehinguid tehes

hoolas ja tutvuda lepingutingimustega. Kostja ei ole tõendanud ega põhjendanud oma väidet, et

üldtingimuste p 13.1 on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine tüüptingimus. Seega vastutab kostja 2. veebruari

2006. a kliendikaardi lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga.

Hageja põhinõue tuleneb kliendikaardi lepingu alusel müüdud teenuste ja kaupade arvetest. Hageja

esitas lepingust tuleneva kohustuse täitmise ja viivise nõude, mitte kahju hüvitamise nõude. Seetõttu

ei ole alust käsitleda süü või kahju tekkimise asjaolusid. Hageja nõue kostja vastu tuleneb

käenduslepingust ja hageja õigusest nõuda kohustuse täitmist ja täitmisega viivitamise korral viivist.

Poolte väited põhivõlgniku pankrotimenetluse kohta ei ole asjakohased ja neil ei ole asja

lahendamisel tähtsust.

Asjas on tõendatud, et hageja esitas kliendikaardi lepingu alusel põhivõlgnikule koondarved. Hageja

ei saa tõendada negatiivse asjaoluna seda, et põhivõlgnik või kostja ei ole võlgnevust tasunud.

Võlgnevuse tasumist peab tõendama kostja. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid selle kohta, et

põhivõlgnik oleks arved tasunud või et esineb alus keelduda kohustuse täitmisest.

Kuna kostja ei ole kliendilepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud, tuleb hageja nõue

VÕS § 108 lg 1 ja § 145 lg 1 järgi rahuldada. Samuti tuleb mõista kostjalt välja viivis, sest

üldtingimuste p 7.3 järgi pidi ostja tasuma kaardiga tehtud tehingute eest esitatava arve alusel

kokkulepitud maksetähtajal. Mistahes maksetähtaja möödumisel on müüjal õigus nõuda viivist 0,2%

iga tasumisega viivitatud päeva eest.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. mai 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, nõustudes maakohtu põhjendustega neid kordamata. Menetluskulud jättis

ringkonnakohus kostja kanda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et üldtingimused on VÕS § 37 lg 1 järgi

kliendikaardi lepingu osaks, sest kostja kinnitas kliendikaardi lepingus, et ta on lepingu tingimustega

(üldtingimustega) tutvunud ja kohustub neid järgima.

Kostja kirjutas lepingule alla äriühingu seadusliku esindajana. Üldtingimuste p-s 13.1 on sätestatud

kostja kui füüsilise isiku käenduskohustus. Nimetatud lepingupunkt ei ole ära peidetud muu teksti

sisse, vaid sisaldub ainsa punktina eraldi osas „Vastutus". Lepingut allkirjastades tegi kostja kehtiva

tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole kostjat lepingupoolena märgitud. Kostja allkiri

lepingul kinnitab tema tahteavaldust tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 2 mõttes. Asjaolust, et

kostja ei ole eraldi allkirjastanud lepingu üldtingimusi, ei saa järeldada, et kostjal kui äriühingu

juhatuse liikmel ei olnud lepingut sõlmides tahet vastutada käendajana lepingust tulenevate

põhivõlgniku kohustuste täitmise eest.

Kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust

tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik ja juhatuse liikmena käenduskohustuse

võtmine äriühingu kohustuste täitmise eest ei ole juhatuse liiget ebamõistlikult kahjustav ega

vastuolus heade kommetega. Seega ei ole üldtingimuste p 13.1 VÕS § 42 lg 1 järgi tühine.

Üldtingimuste p 13.1 ei ole tühine ka VÕS § 143 lg 2 alusel, sest äriühingu osanikule ja juhatuse

liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted. Käendaja, kes on sõlminud käenduslepingu

ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või

põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset.

Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, tuleb eeldada, et

ta tegutses majandus- või kutsetegevuses. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub

äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel. Kostja oli põhivõlgnikust

äriühingu osanik 50% ulatuses ning ühtlasi nimetatud äriühingu juhatuse liige, seega oli ta

põhivõlgniku edukast majandustegevusest isiklikult ja otseselt huvitatud ning sellega seotud. Leping,

mille täitmist kostja tagas, seostub ühelt poolt vahetult tema kui äriühingu omaniku isikliku

majandusliku huviga, teisalt aga tema kui juhatuse liikme majandustegevusega. Põhivõlgniku

tegevusalaks oli muu hulgas transport Eesti Vabariigis. Seega hagejalt kütuse ostmine ja teenuste

saamine oli otseselt seotud äriühingu majandustegevusega. Kostja ei ole majandus- või

kutsetegevuses käenduslepingu sõlmimise eeldust ümber lükanud. Seega ei ole kostja käendusleping

tarbijakäendusleping, mistõttu ei saa see ka VÕS § 143 lg 2 järgi tühine olla.

Asja lahendamisel ei ole tähtsust sellel, et hageja viitas hagiavalduses lisaks käenduskohustust

reguleerivatele võlaõigusseaduse sätetele ka äriseadustiku sätetele, mis käsitlevad juhatuse liikme

vastutust. Kohus ei ole otsust tehes seotud hageja õigussuhtele antud kvalifikatsiooniga, vaid otsustab

otsuse tegemisel ise, millist õigusakti tuleb tuvastatud asjaolude alusel kohaldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jätsid kohtud nõuetekohaselt üldtingimuste p 13.1 sisu

VÕS § 29 järgi tõlgendamata ja asusid põhjendamatult seisukohale, et poolte vahel on käendusleping.

Pooled ei ole käenduslepingut sõlminud ning nimetatud üldtingimustest see ei tulene. Kostja vastutus

saaks tuleneda üksnes äriseadustiku (ÄS) §-st 187, kui ta oleks süüdi kahju tekitamises.

Üldtingimuste p-st 13.1 ei saa tuleneda kostja kehtivat käenduskohustust, sest kahe äriühingu vahel

sõlmitud lepingu üldtingimuste hulgas sisalduvast punktist tulenev äriühingu juhatuse liikme isiklik

vastutus olukorras, kus juhatuse liige ei ole isiklikult lepingu pooleks, on vastuolus heade kommetega

ja seetõttu VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Ringkonnakohus asus paljasõnaliselt seisukohale, et

käendusleping ei ole viidatud sätte alusel tühine, ja jättis analüüsimata kostja vastuväited

üldtingimuste p 13.1 kui tüüptingimuse tühisuse kohta.

Kostja ei ole sõlminud käenduslepingut, sest ta ei ole teinud tahteavaldust isikliku kohustuse

võtmiseks. Kostja ei olnud lepingut sõlmides üldtingimuste p-st 13.1 teadlik ning äriühingu juhatuse

nimel lepingut sõlmides ei olnud tal tahet võtta isiklik kohustus. Kostjat ei ole äriühingute vahel

sõlmitud lepingus lepingu osalisena isiklikult märgitud ja kostja ei ole ka lepingu üldtingimusi

allkirjastanud.

Käenduskokkulepe oleks kehtetu ka seetõttu, et selles ei ole kokku lepitud vastutuse

maksimumsummat. Kuna hageja käsituse järgi tulenes vastutuse maksimumsumma lepingus märgitud

krediidisummast 50 000 krooni (3195 eurot), ei saanud kohtud rahuldada hagi täielikult ja pidid

arvestama käendaja vastutuse piiri.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kohtud tõlgendasid õigesti üldtingimuste p 13.1 ja asusid põhjendatult seisukohale, et viidatud punkti

järgi vastutab kostja põhivõlgniku kohustuste täitmise eest käendajana. Ka juhul, kui poolte

õigussuhe tuleks kvalifitseerida kahju hüvitamise nõudena, tuleneks üldtingimuste p-st 13.1 kostja

deklaratiivne võlatunnistus või garantii ja see ei annaks alust jätta hagi rahuldamata.

Kostja osales ka isiklikult kliendikaardi lepingus, sest kinnitas, et ostja esindajana on tutvunud

kliendikaardi lepingu tingimustega ja kohustub neid järgima. Seega sisaldus lepingus ka kostja isiklik

tahteavaldus. Kuna seadusest ei tulene majandus- või kutsetegevuses sõlmitud käenduslepingule

kohustuslikku vormi, ei pidanud käendusleping olema vormistatud eraldi dokumendina.

Üldtingimuste p-st 13.1 on üheselt mõistetav kostja käenduskohustus ning selline käendus on

praktikas tavaline. Lepingutingimustega tutvumata jätmine ei vabasta kostjat vastutusest.

Üldtingimuste p 13.1 ei ole tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 järgi, sest tegemist on tavapärase

juhatuse liikme käenduskohustusega, mis on praktikas levinud ega ole vastuolus mõistlike inimeste

õiglustundega.

Hageja ei ole pidanud käenduslepingu piirmääraks 50 000 krooni. Hageja on selgitanud üksnes, et

kokkulepitud krediidilimiidist on mõistliku pingutusega tuletatav ning arusaadav kostja käendatavate

kohustuste maht.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab hagejale tasuma osaühingu võla. Hageja arvates

tuleneb kostja selline kohustus osaühingu ja hageja vahel sõlmitud kliendikaardi lepingust, mille

kostja osaühingu juhatuse liikmena allkirjastas. Kolleegium sellega ei nõustu.

Iseenesest on õige kohtute arusaam, et kostja kui osaühingu juhatuse liikme tahteavaldust kinnitav

allkiri lepingul võib olla käsitatav ka kostja kui füüsilise isiku tahteavaldusena. Kolleegium jääb

varem väljendatud seisukohale, et kui kostja on lepingule alla kirjutanud äriühingu seadusliku

esindajana ja lepingus sisaldub punkt kostja kui füüsilise isiku kohustuse kohta, võib kostja olla

teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole kostjat lepingupoolena märgitud.

Seejuures kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu

lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole ka praktikas ebaharilik (vt Riigikohtu 23. märtsi

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-10, p 11; 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06,

p 11).

Kuna praeguses asjas on kostja osaühingu juhatuse liikmena kliendikaardi lepingu allkirjastanud,

võib sellisest lepingust iseenesest tuleneda ka kostja isiklik vastutus osaühingu kohustuste täitmise

eest, sh käendus.

11. Arvestada tuleb aga mh asjaolu, et kostja kui osaühingu juhatuse liikme isiklikku vastutust

sätestav tingimus tulenes lepingu tüüptingimustest.

Iseenesest on kohtud õigesti leidnud, et ka tüüptingimused on VÕS § 37 lg 1 järgi lepingu osaks, kui

tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja

teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada, mh on tüüptingimused lepingu osaks ka

siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli

võimalus nende sisust teada saada. Siiski ei loeta VÕS § 37 lg 3 järgi lepingu osaks tüüptingimust,

mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei

võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda

tingimust olulise pingutuseta mõista.

Kolleegiumi arvates on küll osaühingu juhatuse liikme käendus osaühingu kohustuste täitmise

tagamiseks praktikas tavaline, kuid seda eelkõige siis, kui juhatuse liige allkirjastab lepingu, mis

sellise kohustuse ette näeb. Juhatuse liiget ei saa aga lugeda isiklikku käenduslepingut sõlminuks, kui

tema käenduskohustus tuleneb osaühingu ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingu tüüptingimustest.

Kolleegiumi hinnangul ei saa VÕS § 7 mõttes pidada mõistlikuks seda, et osaühingu juhatuse liige

peab osaühingu nimel heas usus kliendikaardi lepingut sõlmides arvestama, et lepingu

tüüptingimustest tuleneb ka tema isiklik vastutus võlausaldaja ees. Seda ei muuda ka asjaolu, et

kliendikaardi lepingus on juhatuse liige kinnitanud, et osaühingu esindajana on ta kliendikaardi

lepingu tingimustega tutvunud ja kohustub neid järgima.

Ülaltoodut arvestades ei saa praeguses asjas lugeda tüüptingimuste p 13.1 alusel, et kostja sõlmis

käenduslepingu ja vastutab nimetatud lepingupunkti alusel käendajana osaühingu kohustuste täitmise

eest. Kuna kostja ei ole käenduslepingut sõlminud, ei käsitle kolleegium teisi käenduse ja

tüüptingimuse tühisuse kohta kassatsioonkaebuses ja vastuses esitatud seisukohti.

12. Lisaks märgib kolleegium, et hagejal võib kostja vastu olla kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043

järgi. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukohale, et äriühingu juhtorganite liikmed võivad

vastutada otse äriühingu võlausaldajate ees deliktiõiguse sätete alusel. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7

järgi võib äriühingu juhtorgani liige vastutada juhul, kui ta rikub mingit seadusest tulenevat

kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või muu hulgas ühingu võlausaldajate kaitseks. Selliseks

seadusest tulenevaks kohustuseks saab olla nt ÄS § 180 lg-st 5¹ tulenev kohustus esitada osaühingu

püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus. Samuti võib äriühingu juhtorgani liige

vastutada heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest, kui kahju ärahoidmine oli

VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud heade kommete vastase käitumise keelu kaitse-eesmärgiga

(vt Riigikohtu 8. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 17; 25. veebruari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11;

2. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-07, p 13). Kahju õigusvastasest põhjustamisest

tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku

seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas

õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise

(vt Riigikohtu 25. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10).

Kuna hagis esitatud asjaolude kohaselt rikkus kostja juhatuse liikmele pandud kohustusi, sh ei võtnud

ette samme põhivõlgniku pankrotiavalduse esitamiseks ning kandis põhivõlgniku vara teise

äriühingusse, pole välistatud, et kostja võib nende asjaolude tõendatuse korral vastutada hagejale

tekitatud kahju eest VÕS § 1043 alusel.

Kuna kohtud lahendasid asja käenduslepingust lähtudes, kuid asjas ei ole käenduslepingut sõlmitud,

tuleb ringkonnakohtul asja uuesti läbi vaadates selgitada, kas kostja vastutab hagejale tekitatud kahju

eest. Sh tuleb anda hagejale vajadusel võimalus tõendada hagis esitatud asjaolusid ning kostjale

võimalus tõendada oma vastuväiteid. Kuna tüüptingimuste p-st 13.1 ei tulene kostjale kehtivaid

kohustusi, ei ole asjakohased hageja väited selle kohta, et kostja on andnud deklaratiivse

võlatunnistuse või garantii.

13. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas tasus kautsjoni kostja.

14. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja

TsMS § 174 lg 6 järgi ringkonnakohtu otsustada.

Kolleegium märgib lisaks, et kuna maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades

menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174

lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid (vt Riigikohtu 11. veebruari

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

Villu Kõve, Henn Jõks, Malle Seppik