3-3-1-74-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-74-14

Otsuse kuupäev

4. märts 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

AS Veejaam kaebus Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla

regiooni juhataja 21. septembri 2012. a korralduse nr HJR

1-15/12/682 p-de 1, 2 ja 3 tühistamiseks, Keskkonnaameti

21. septembri 2012. a vee erikasutusloa nr L.VV/322146

tühistamiseks ja Keskkonnaameti viivituse õigusvastasuse

tuvastamiseks AS Veejaam 14. oktoobri 2009. a loataotluse

läbivaatamisel ja vee erikasutusloa andmise menetluse

läbiviimisel alates 5. detsembrist 2011

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 2014. a otsus haldusasjas

nr 3-12-2216

Menetluse alus Riigikohtus

Keskkonnaameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Keskkonnaameti kassatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu

12. mai 2014. a otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-12-2216 muutmata, muutes otsuse põhjen-

dusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS-le Raju kuulub Harjumaal Kuusalu vallas Nõmmeveski külas asuv Elektrijaama kinnistu,

millel asuvad paisu ja endise hüdroelektrijaama (HEJ) rajatised. Harjumaa keskkonnateenistus väl-

jastas 20. juunil 2004 AS-le Raju vee erikasutusloa paisjärve veetaseme reguleerimiseks, mis nägi

ette paisu remondi ajaks veetaseme alandamise, remondijärgselt veetaseme tõstmise varasemale

väljakujunenud tasemele ning tulvavee läbilaskmiseks veetaseme reguleerimise 60 cm ulatuses. Luba

oli kehtiv 20. juunini 2009.

2. AS Raju ja AS Veejaam sõlmisid 5. jaanuaril 2009 rendilepingu, millega AS Raju andis Elektri-

jaama kinnistu koos rajatistega kaebajale rendile 5. jaanuarist 2009 5. jaanuarini 2015. AS Veejaam

esitas 14. oktoobril 2009 Keskkonnaametile (KKA) vee erikasutusloa taotluse, mille kohaselt oli

vee erikasutuse eesmärgiks Nõmmeveski HEJ taastamine koos kalapääsu rajamisega. Taotlusele oli

lisatud HEJ taastamise ja kalapääsu rajamise eelprojekt koos lisadega. KKA tagastas 14. jaanuaril

2010 taotluse, paludes esitada täiendavat teavet. Kaebaja pidas nõudmisi põhjendamatuks ja jättis

need täitmata. KKA jättis taotluse 12. märtsi 2010. a kirjaga läbi vaatamata.

3. AS Veejaam esitas halduskohtule kaebuse, mille menetlemise ajal (2010. a aprillis) purunesid

tõusuvee ja jääsurve tõttu paisu sildregulaatori varjakonstruktsioonide puittalad ja -varjad, mille tõttu

alanes veetase paisjärves rohkem kui 1 m ning paisutus sisuliselt lakkas eksisteerimast. Paisu omanik

teavitas sellest KKA-d, selgitades, et kavatseb paisutuse taastada ajutise remondi teel, aga paisu sild-

regulaator tuleb põhjalikult rekonstrueerida ja rajada kalade läbipääs, mis eeldab vee erikasutusluba.

KKA vastas, et veetaseme taastamine (sh ajutiselt) ja sildregulaatori rekonstrueerimine oleks vastu-

olus looduskaitseseaduse (LKS) § 51 lg-tega 1 ja 11.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 12. oktoobri 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-10-833 AS Vee-

jaam kaebuse osaliselt ning kohustas KKA-d kaebaja taotluse uuesti läbi vaatama. Kohus tunnistas

KKA viivituse taotluse menetlemisel õigusvastaseks alates 5. novembrist 2009.

5. AS Veejaam esitas KKA-le teise eksemplari loataotluse materjalidest. KKA võttis taotluse menet-

lusse, kuid palus AS-lt Veejaam täiendavat teavet. KKA leidis, et kuna olustik kinnistul on avarii tõttu

muutunud, tuleb viia taotlus ja selle lisad vastavusse tegeliku olukorraga. 8. augustil 2012 esitas KKA

taotlejale tutvumiseks vee erikasutusloa andmise otsuse eelnõu (taotlus kavatseti rahuldada osaliselt),

paludes AS-l Veejaam esitada arvamus. AS Veejaam leidis arvamuses, et taotlus tuleks täielikult

rahuldada ning lähtuda tuleb taotluse esitamise ajal eksisteerinud asjaoludest.

6. Keskkonnaamet väljastas 21. septembril 2012 vee erikasutusloa nr L.VV/322146 koos selle

aluseks oleva KKA Harju-Järva-Rapla regiooni juhataja 21. septembri 2012. a korraldusega nr HJR

1-15/12/682. Korralduse p-ga 1 otsustati väljastada kaebajale vee erikasutusluba Elektrijaama

kinnistul sõidutee silla ja paisu konstruktsioonide renoveerimiseks 2012. a veetaset tõstmata, kaladele

läbipääsu rajamiseks nii üles- kui ka allavoolu ning sellega seotud vee füüsikaliste omaduste muutmi-

seks ja tahkete ainete uputamiseks veekogusse viieks aastaks. Korralduse p-ga 2 sätestati kõrval-

tingimus, et KKA-l on õigus luba muuta, kui osutub vajalikuks kalapääsu rajamine. Korralduse

p-ga 3 jäeti taotlus rahuldamata endise Nõmmeveski paisjärve ala setetest puhastamise osas.

7. AS Veejaam esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada KKA Harju-Järva-Rapla

regiooni juhataja 21. septembri 2012. a korralduse nr HJR 1-15/12/682 p-d 1, 2 ja 3 ja KKA 21. sep-

tembri 2012. a vee erikasutusloa nr L.VV/322146 ning tunnistada õigusvastaseks KKA viivitus AS

Veejaam vee erikasutusloa menetluse läbiviimisel alates 5. detsembrist 2011. Kaebuse põhjendused

olid järgmised:

1) kaebaja ei taotlenud luba veekogu paisutamiseks. Vaidluse põhiküsimus on, kas loataotluse menet-

lemisel tuleb lähtuda olukorrast Nõmmeveski paisul taotluse esitamise hetkel või praegusel ajal. Kui

lähtuda avariieelsest olukorrast, on vaidlusalune korraldus ebaseaduslik;

2) korralduse p-s 1.2 on ekslikult väidetud, nagu oleks avariieelne veetase (39,3 abs) paisul eksistee-

rinud alates 2004. aastast. Paisutus eksisteeris sellel tasemel juba 1995. aastal;

3) keskkonnaministri (KKM) 27. juuli 2009. a määrus nr 39 sätestab, et enne 22. juulit 1995 rajatud

paisuga veekogudel tuleb säilitada olemasolev veerežiim. Ka LKS § 31 lg 2 p-st 2 lähtudes tuleb

paisul taastada avariieelne olukord;

4) paisurajatiste purunemine 2010. a aprillis oli tingitud vastustaja tegevusest. AS Raju esitas

KKA-le juba 2009. a märtsis paisurajatiste rekonstrueerimise plaani, viidates nende avariiohtlikule

seisundile, kuid KKA keeldus nõusolekut andmast;

5) õigusaktid ei võimalda taotluse osalist rahuldamist. Osaliselt väljastatav vee erikasutusluba võib

olla vastuolus taotleja tahtega. Luba on väljastatud tegevusteks, mida kaebaja ei ole kavandanud.

Seda teatas kaebaja ka loa eelnõu kohta arvamust esitades;

6) korralduse resolutsiooni p-ga 2 seatud kõrvaltingimus on ebaseaduslik. Selle järgi võidakse kae-

bajale tulevikus panna kohustus rajada täiendav kalapääs, kuigi vastustaja hinnangul paisu enam ei

eksisteerigi. Avariieelse paisutustaseme säilitamise korral oleks kalapääs veeseaduse (VeeS) § 401

lg 13 alusel kohustuslik, kuid praeguses olukorras puudub kaebajal huvi kalapääsu rajamise vastu;

7) taotluse menetlemisega on õigusvastaselt viivitatud.

8. Tallinna Halduskohus jättis 12. novembri 2013. a otsusega haldusasjas nr 3-12-2216 kaebuse

rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Kohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) pärast vee erikasutusloa kehtivuse lõppu 20. juunil 2009 puudus paisutusel õiguslik alus, sest loa

pikendamist ei taotletud. Seetõttu puudus kaebajal õiguslik kaitse paisutuse säilitamiseks. KKA

selgitas kaebajale, et taotlus tuleb viia vastavusse tegeliku olukorraga. Seega on vaidlustatud haldus-

akti p-d 1 ja 3 seaduslikud ja põhjendatud;

2) ka kõrvaltingimuse seadmine oli õigustatud. Avariist alles jäänud osa paisust on mõnele kalaliigile

rändetakistuseks, mistõttu võib vajalikuks osutuda täiendav kalapääs. Kõrvaltingimuse sätestamine ei

tähenda, et luba saaks muuta kaebaja huve kaalumata;

3) viivitus haldusaktide andmisel polnud õigusvastane.

9. AS Veejaam esitas apellatsioonkaebuse, milles jäi kaebuses esitatud nõuete juurde.

10. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 12. mai 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-12-2216

apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata tühistamis-

nõuded, tegi selles osas uue otsuse, millega tühistas vaidlustatud korralduse ja vee erikasutusloa, ning

muutis halduskohtu otsuse põhjendusi osas, millega jäeti rahuldamata viivituse õigusvastasuse

tuvastamise nõue. KKA-lt mõistis kohus AS Veejaam kasuks välja 2651 eurot ja 24 senti

menetluskulude katteks. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused olid järgmised:

1) KKA leidis õigesti, et kaebaja pidanuks luba taotlema ka paisutamiseks. Kui taotlust aga tõlgen-

dada, arvestades vee erikasutuse eesmärki ning silla ja paisregulaatori renoveerimise kavatsust, on

ilmne, et luba taotletaksegi ka paisutamiseks. Kaebaja väljendas menetluse kestel soovi jätkata paisu-

tamist. Sisuliselt jättis KKA selle taotluse rahuldamata, nõudes, et veetaset ei tõstetaks kõrgemale kui

2012. a veetase;

2) kuigi vee erikasutusluba oli kuni 1. jaanuarini 2014 kehtinud VeeS redaktsiooni kohaselt täht-

ajaline ja praegusel juhul oli selle kehtivus avarii ajaks lõppenud, oli loa andmisest keeldumine või-

malik üksnes seadusest tulenevatel põhjustel ning üldiselt ei peetud õigeks juba toimunud paisutusi

kergekäeliselt likvideerida. Seda kinnitab KKM 27. juuli 2009. a määruse nr 39 § 10 lg 3. Sama mää-

ruse § 8 lg 1 järgi tuleb vee erikasutusloa kehtivuse lõppedes, kui uut ei taotleta, alandada veetase

enne loa andmist olnud tasemele. Alates 23. detsembrist 2013 kehtiv VeeS § 171 lg 4 sätestab sama.

Õigusaktidest ei tulene kohustust likvideerida paisutus kohe pärast loa kehtivuse lõppu – KKM

26. märtsi 2002. a määruse nr 18 § 17 lg 1 näeb ette olemasoleva vee erikasutusloa pikendamise, kui

uut luba pole veel antud. Õigusnormide tõlgendamisel saab teha järelduse, et kui vee erikasutusloa

taotlus esitati ka pärast eelmise loa kehtivuse lõppu, tuleb lähtuda taotluse esitamise ajal toimunud

paisutamisest. Seda kinnitab ka alates 23. detsembrist 2013 kehtiv VeeS § 17 lg 5 p 5, mis kohustab

paisu omanikku või valdajat kõrvaldama paisu avarii (sama kohustus sisaldus varem määruse nr 39

§ 9 lg-s 2);

3) seega eksis KKA, kui leidis, et paisutamiseks luba ei taotleta, ning määras loa andmisel veetaseme

kõrguseks 2012. a veetaseme. LKS § 51 lg-d 1 ja 11 ei keela renoveerimisel säilitada varasema

paisutuse aegset veetaset – keelatud on üksnes veetaseme tõstmine. Seetõttu on õigusvastaselt

keeldutud loa väljastamisest paisutamiseks. Kui vastustaja leiab, et vee erikasutus põhjustab otsest

kahju keskkonnale (VeeS § 9 lg 10 p 1), tuleb põhjendused esitada haldusaktis. Väide, et jõgi on pika

menetluse ajal taganenud oma sängi ja kujunenud väärtuslikuks noorkalade turgutusalaks, pole

piisav;

4) tuvastamiskaebus pole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Viivituse motiiv pole asjakohane

kaitsmaks end kalapääsu tähtajaks rajamata jätmisega kaasnevate sanktsioonide vastu – sõltumata

menetluse kestuse õiguspärasusest algab kalapääsu ehitamise tähtaeg vee erikasutusloa andmisest. Ka

kahjunõude esitamise kavatsus pole piisav – kahju tekkimine menetluse pikkuse tõttu pole asjaolusid

arvestades usutav. Seetõttu jääb see nõue rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Keskkonnaamet esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse

osas, millega kaebus rahuldati, ning jätta selles osas jõusse halduskohtu otsus. Menetluskulud palub

KKA jätta poolte endi kanda. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) isikut ei saa kohustada esitama taotlust, mida ta ei ole esitanud. Taotluse sisu peab olema selge

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 3 p 2) ning haldusorgan ei saa sekkuda taotleja otsustus-

õigusesse;

2) haldusakti õiguspärasuse eelduseks on selle kooskõla õigusliku ja faktilise olukorraga akti andmise

hetkel;

3) KKA kooskõlastas paisu rekonstrueerimise plaanid 22. juulil 2009. Kui kaebaja oleks

rekonstrueerimistööd teinud, poleks pais tõenäoliselt purunenud;

4) määruse nr 39 § 10 lg 3 ei kohaldu, sest Nõmmeveski paisul ei ole veerežiim olnud alates

1995. aastast sama. Tegu on rakendussättega juhuks, kui isikule kuulub pais, kuid sellele ei ole vee

erikasutusluba väljastatud, ning sätte eesmärk on tagada, et isik reguleerimatult veetaset ei muudaks.

Kui luba on antud, määratakse veetase loaga. Praeguseks on Nõmmeveski paisu juures taastunud en-

dine, looduslik olukord ning veetaseme tõstmine on LKS § 51 lg 1 alusel keelatud. KKA on vee eri-

kasutusloa andmisel tuginenud mh eksperdiarvamusele, mille kohaselt uus paisutamine pärast 2,5

aastat kahjustaks Valgejõel asuvat lõhe jt kalade kudemis- ja elupaika. Pärast paisu purunemist on

toimunud vee-elustikule soodsad muutused.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kõigepealt tõlgendab kolleegium AS Veejaam taotlust (I), seejärel analüüsib LKS § 51

kohaldatavust (II). Lõpuks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse (III).

I

13. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et AS Veejaam taotlust saab tõlgendada

selliselt, et see sisaldas ka paisutamise loa taotlust. AS Veejaam väljendas vee erikasutusloa

menetluses korduvalt seisukohta, et paisul tuleb taastada varasem veetase, ning palus KKA-l lähtuda

enne 2010. a aprilli eksisteerinud veetasemest. Kaebaja seisukoht, et enne 2010. a aprilli eksisteeri-

nud veetaseme taastamist ei saa käsitada paisutuse kavandamisena, on hinnang õiguslikule olu-

korrale. Taotluse lahendamisel ei ole haldusorgan seotud taotleja õiguslike seisukohtadega, vaid

taotluse eesmärgiga – sellega, milliseks tegevuseks taotleja luba soovib. Tegevuse õiguslik kvalifit-

seerimine haldusmenetluses on haldusorgani ülesanne.

14. Üks kaebuse põhjendustest on, et õigusaktid ei võimalda vee erikasutusloa taotluse osalist

rahuldamist ning vee erikasutusluba, millega taotlus rahuldati osaliselt, oli vastuolus kaebaja tahtega.

Kolleegium on seisukohal, et õigusaktid ei välista iseenesest loataotluse osalist rahuldamist. Küll aga

tuleb taotleja enne taotluse osalist rahuldamist ära kuulata, sest sel juhul kavatsetakse otsus teha

osaliselt taotleja kahjuks (HMS § 40 lg 3 p 3). Praegusel juhul edastaski KKA enne taotluse lahen-

damist kaebajale loa eelnõu ning palus tal esitada arvamus. AS Veejaam märkis 22. augustil 2012

esitatud arvamuses sõnaselgelt, et ei soovi taotluse osalist rahuldamist ega erikasutusloa väljastamist

loa eelnõus sätestatud tegevusteks, kui talle ei väljastata erikasutusluba muudeks taotluses nimetatud

tegevusteks. AS Veejaam lisas, et loa väljastamine, mille järgi on vee erikasutus lubatav üksnes paisu

osaliseks renoveerimiseks, ei vasta taotleja tahtele.

Praeguses olukorras oli selge, et taotleja eelistas loa andmata jätmist selle osalisele rahuldamisele.

Seetõttu ei olnud taotluse osaline rahuldamine õiguspärane. Kaebajale antud vee erikasutusluba on

soodustav haldusakt, kuid sellega kaasnevad ka kohustused (loa p-s 4 seatavad vee kvaliteedi ja seire

nõuded, VeeS §-s 21 sätestatud kohustused).

15. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus vaidlusaluse otsuse õigesti tühistanud.

II

16. Kaebaja väidab, et vee erikasutusloa andmisel tuli lähtuda taotluse esitamise aja faktilistest

asjaoludest. KKA seevastu on seisukohal, et olulised on faktilised asjaolud loa andmise hetkel. KKA

keeldus loa andmisest kaebaja soovitud tegevusteks LKS § 51 lg-te 1 ja 11 alusel. LKS § 51 lg 1

sätestab, et lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul või selle

lõigul on keelatud olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, uute

paisude rajamine ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine. LKS § 51 lg 11 järgi on

nimetatud veekogul või selle lõigul loodusliku sängi, veerežiimi ning veetaseme muutmine paisude

rekonstrueerimisel lubatud üksnes juhul, kui sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi. Valge-

jõgi, millel asub Nõmmeveski pais, on kogu ulatuses kantud LKS § 51 lg 2 alusel koostatud lõhe,

jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse (keskkonnaministri 15. juuni

2004. a määrus nr 73).

17. Kolleegium on seisukohal, et LKS § 51 lg 1 ei reguleeri praegust erilist olukorda, kus kaebaja

peab paisu rekonstrueerimist vajalikuks avarii tagajärgede likvideerimiseks. Sätte eesmärgiks on

reguleerida töid olukorras, kus soovitakse tõsta väljakujunenud veetaset. Avarii tagajärgede kõrval-

damise välistamine ei saanud selle sätte kehtestamisel olla seadusandja eesmärk. Seega lähtus KKA

vaidlusaluse otsuse tegemisel ekslikult seisukohast, et LKS § 51 lg 1 välistab praegusel juhul

kaalutlusõiguse teostamise.

18. Kolleegium nõustub KKA seisukohaga, et keskkonnaministri 27. juuli 2009. a määruse nr 39

(alates 27. septembrist 2014 kehtetu) § 10 lg 3 ei kohaldu praegusel juhul. Määruse nr 39 § 10 lg 3

sätestas: "Enne "Planeerimis- ja ehitusseaduse" (RT I 1995, 59, 1006; 2002, 63, 387) jõustumist

(22. juuli 1995. a) rajatud paisuga veekogudel tuleb säilitada olemasolev veerežiim, kui vee eri-

kasutusloa tingimustega ei ole määratud teisiti." Sätte asukohast määruses (peatükk "Rakendus-

sätted"), nagu ka §-st 10 tervikuna ja konkreetse lõike sisust nähtub, et tegemist on ülemineku-

sättega, mis puudutas paisusid, millele ei olnud veel antud vee erikasutusluba. Sama määruse § 8 lg 1

järgi pidi vee erikasutusloa omaja juhul, kui paisutamiseks antud vee erikasutusloa kehtivuse

lõppedes ei olnud paisu omanik või valdaja taotlenud paisutamise jätkamiseks uut luba või kui vee

erikasutusloa andja keeldus uue loa andmisest, olemasoleva loa kehtivuse lõppedes alandama vee-

kogu veetaseme enne loa andmist olnud tasemele ja korrastama veekogu paisutusala. Määruse § 10

lg 4 sätestas, et kui enne määruse jõustumist veekogu paisutamiseks antud vee erikasutusloas ei ole

veekogu veetaseme alandamise tingimusi sätestatud, peab isik, kellele on antud vee erikasutusluba

veekogu paisutamiseks, taotlema veekogu veetaseme alandamiseks eraldi vee erikasutusloa. See ei

tähenda siiski, et juhul, kui isik uut vee erikasutusluba veetaseme alandamiseks ei taotle, § 8 lg 1 ei

kohaldunud. Vee erikasutusloa omandamisega lubas VeeS § 401 lg 11 oodata 1. jaanuarini 2012 ainult

nendel paisu omanikel või valdajatel, kes ei olnud seaduse kehtivuse ajal omanud vee erikasutusluba.

19. Loa andmise otsustamisel ei saa tähelepanuta jätta asjaolude muutumist menetluse kestel.

Kolleegium on ka varasemas praktikas pidanud oluliseks menetluse kestel muutunud asjaolude

arvestamist lõppotsuse tegemisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-47-

12, p 27). Hinnates vee erikasutuse mõju muutunud keskkonnaoludele, tuleb arvesse võtta ka asjaolu,

et vaidlusalune kinnistu paikneb Lahemaa loodusalal, mis kuulub Natura 2000 võrgustikku.

Arvestada tuleb loodusala kaitse-eesmärke. Samuti tuleb arvestada Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivis 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, seatud

eesmärki parandada pinnavee seisundit. Vaidlusalust ala puudutavas osas on Vabariigi Valitsus seda

eesmärki täpsustanud 1. aprilli 2010. a korraldusega nr 118 kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna

veemajanduskavaga.

20. Kuivõrd LKS § 51 lg 1 ei kohaldu selles asjas, tuleb vee erikasutusloa taotluse uuel lahenda-

misel lähtuda muudest õigusnormidest, praegusel juhul eelkõige VeeS § 9 lg 10 p-st 1, mille järgi

keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui vee erikasutus ohustab otseselt inimese tervist või kesk-

konda. Sätte kohaldamisel tuleb kaaluda keskkonnale tekkiva võimaliku kahju olulisust võrreldes

muude asjaoludega, sh taotleja õiguste ja huvidega. Kaebaja soovib alustada Nõmmeveski paisul

hüdroenergia tootmist, s.o ettevõtlust. Seega tuleb vee erikasutusloa andmise otsustamisel kaaluda,

kas praegusel juhul on avalik huvi keskkonna kaitseks kaalukam kaebaja huvist alustada ette-

võtlusega või kas on võimalik leida lahendus, mis neid huvisid tasakaalustaks.

III

21. Eeltoodud põhjustel jätab kolleegium Keskkonnaameti kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (halduskohtu-

menetluse seadustiku § 109 lg 1 neljas lause).

Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld