3-4-1-60-14 · Riigikohus

R I I G I K O H U S PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number 3-4-1-60-14 Määruse kuupäev 3. märts 2015 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Indrek Koolmeister, Saale Laos, Jüri Põld, Tambet Tampuu Kohtuasi Tallinna Linnavolikogu 27. novembri 2014. a määruse nr 31 „Tallinna Linnavolikogu 18. septembri 2008 määruse nr 30 „Alkohoolse joogi jaemüügi ja alkoholi reklaami kitsendused" muutmine" § 1 punkti 6 põhiseaduspärasuse kontroll Menetluse alus Statoil Fuel & Retail Eesti AS-i taotlus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta Statoil Fuel & Retail Eesti AS-i taotlus läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Linnavolikogu võttis 27. novembril 2014 alkoholiseaduse § 42 lg 1 alusel vastu määruse nr 31 „Tallinna Linnavolikogu 18. septembri 2008 määruse nr 30 „Alkohoolse joogi jaemüügi ja alkoholi reklaami kitsendused" muutmine" (määrus nr 31). Määrus piirab alkohoolse joogi jaemüüki ja alkoholi reklaami Tallinna linna haldusterritooriumil ning sätestab § 1 punktis 6, et Tallinna Linnavolikogu 18. septembri 2008. a määruse nr 30 §-i 1 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses: „Kange alkohoolse joogi jaemüük ei ole lubatud tankla kauplusest või tankla lähialal asuvast kauplusest, kui kaupluste sissepääs asub vähem kui 15 m kaugusel lähimast tankurist." 2. Määrus nr 31 jõustus 2. jaanuaril 2015. Selle § 1 punkt 6 on määratud jõustuma 1. juulil 2015. 3. Riigikohtusse jõudis 23. detsembril 2014 Statoil Fuel & Retail Eesti AS-i (Statoil) taotlus määruse nr 31 § 1 punkti 6 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks ja selle jõustumise peatamiseks Riigikohtu otsuse jõustumiseni. TAOTLUSE ESITAJA PÕHJENDUSED 4. Statoil palub 23. detsembri 2014. a individuaalses põhiseaduslikkuse järelevalve taotluses kontrollida määruse nr 31 põhiseaduspärasust. Statoili hinnangul on määruse nr 31 § 1 punkt 6 vastuolus põhiseadusega, sest sellega piiratakse ebaproportsionaalselt põhiseaduse (PS) §-ga 31 tagatud ettevõtlusvabadust (koosmõjus PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega). Tanklakauplustes

ühe tootekategooria (kange alkohoolse joogi) müügi keelustamisega riivatakse Statoili põhiõigust ettevõtlusvabadusele. 5. Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama olukorras, kus kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi muud tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. Statoilil ei ole võimalik pöörduda kohtusse haldusakti vaidlustamiseks ning seada menetluse käigus kahtluse alla määruse nr 31 kooskõla põhiseadusega. Praeguste asjaolude järgi ei saa eeldada, et isik peab tõhusaks õiguste kaitseks teadvalt kehtivaid õigusakte rikkuma ning seadma end olukorda, kus talle kohaldatakse karistusõiguslikku vastutust. Asjaolu, et enne kahju tekkimist (üle kuue kuu pikkusel ajavahemikul enne määruse nr 31 § 1 punkti 6 jõustumist) ei võtnud Statoil enda õiguste kaitseks ja kahju ärahoidmiseks kasutusele ennetavaid abinõusid, võib takistuseks saada õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise hilisemal nõudmisel. Õiguskantsleri poole pöördumine määruse nr 31 põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks ei taga õigust kohtulikule kaitsele PS § 15 mõttes. 6. Õigustloova akti sättest otseselt mõjutatud isiku ja avalikkuse huviks on see, et enne asjassepuutuva sätte jõustumist saaks selgeks, kas see on põhiseaduse vastane või mitte. Statoili kui määrusest nr 31 puudutatud ettevõtja huvi seisneb eelkõige soovis jätkata tõrgeteta oma tavapärast ja pikaajalist majandustegevust ehk realiseerida ettevõtlusvabadust ning vältida kahju tekkimist. Avalik huvi seisneb vajaduses enne määruse nr 31 § 1 punkti 6 jõustumist 1. juulil 2015 veenduda selles, kas tegemist on õiguspäraste piirangutega. 7. Statoil selgitas vastuseks Riigikohtu 13. jaanuari 2015. a kirjale, et määruse nr 31 § 1 punkti 6 jõustumisel tekkiv tõenäoline kahju on vähemalt 42 000 eurot aastas. Kangete alkohoolsete jookide müügist Statoilile tekkiv kasum on umbes 40 000 eurot aastas. Vaidlustatud normi jõustumisel ja kangete alkohoolsete jookide müügi lõppemisel Statoili tanklakauplustes vähenevad ka tarnijatelt saadavad kampaaniatasud umbes 2000 euro ulatuses. Eeltoodule võib lisanduda kahju, mis tuleneb alkoholiga kaasnevate kaubagruppide müügi vähenemisest. 8. Statoil esitas 16. veebruaril 2015 Riigikohtule täiendava selgituse vastuseks menetlusosaliste arvamustes esitatud viitele Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. juuni 2010. a määrusele kohtuasjas nr 3-4-1-3-10. Statoili hinnangul ei ole see lahend praeguse asja lahendamisel asjassepuutuv, sest erinevalt sellest kohtuasjast ei ole praegu tegemist abstraktse normikontrolli taotlusega. Määruse nr 31 kohaldumine Statoilile ei ole abstraktne võimalus, vaid kindlalt teadaolev fakt. Määruse nr 31 § 1 punkt 6 rakendub Statoili suhtes alates 1. juulist 2015, kuid see ei mõjuta taotluse lubatavust. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED 9. Tallinna Linnavolikogu palub jätta Statoili individuaalkaebus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 11 lg 2 alusel läbi vaatamata ning tagastada taotluse esitajale. 9.1. Halduskohtumenetluse seadustikus (HKMS) sätestatud nõuete liigid on piisavad, et tagada

konkreetse avalik-õigusliku suhte asjaoludest lähtuvalt isikule võimalus teostada kaebeõigust ja vaidlustada haldusorgani õigusvastast tegevust ning kaitsta oma õigusi välistamaks, et tema suhtes kohaldataks põhiseaduse ja seadustega vastuolus olevaid õigustloovaid akte. Kui isik ei täida alkoholiseaduses sätestatud alkohoolse joogi jaemüügil kehtivaid piiranguid ja teda karistatakse väärteokorras, on isikul võimalik vaidlustada väärteootsust ja taotleda põhiseadusvastase õigusakti kohaldamata jätmist maakohtus. Statoil ei ole seni kasutanud ega ka minetanud võimalust pöörduda õigustloova akti põhiseaduslikkuse järelevalve teostamiseks õiguskantsleri poole. Isegi kui teatud liiki menetlus eeldab seaduses sätestatud eelduste ja menetlusnõuete järgimist, mis võib muuta õigusakti vaidlustamise keerulisemaks ja aeganõudvamaks, ei tähenda see siiski, et isikul puuduvad võimalused oma subjektiivsete õiguste kaitsmiseks. Seadusandja legitiimne eesmärk on olnud välistada õigustloovate aktide piiramatut ja liiga kergekäelist vaidlustamist. 9.2. Vaidlustatud sätet ei ole kaebaja suhtes seni kohaldatud ning tema õigusi pole piiratud. Määruse säte jõustub tulevikus (1. juulil 2015). Individuaalkaebuses vaidlustatud normide põhiseadusele vastavuse küsimus peab aga tekkima nende konkreetsest kohaldamisest isiku suhtes, mitte nende täpsustamata kohaldamisest minevikus või võimalikust kohaldamisest tulevikus. Põhiõiguste ja - vabaduste rikkumise üle peab olema tegelik vaidlus. Statoilil ei ole tema põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise üle tegelikku vaidlust ühegi haldusorganiga. 9.3. Individuaalkaebuse lubatavuse üle otsustamisel võib olla oluline see, kui intensiivselt võib õigusnorm isiku subjektiivseid õigusi riivata. Õigusnormi mõju isiku õigustele peab olema võimalik, oluline ja selge. Kange alkohoolse joogi jaemüük ei ole kaebaja peamine majandustegevus. Määruse nr 31 eelnõu menetlemisel korraldatud kohtumisel ettevõtjatega ei esitanud Statoil vastuväiteid kange alkohoolse joogi müügi piiramisele tanklates, vaid Statoili soov oli säilitada lahja alkohoolse joogi jaemüügiõigus. Müügipiirangu mõju Statoili õigustele ei ole ülemäära intensiivne. Kohus ei peaks tavapärast õiguskaitse normistikku kõrvale jättes sekkuma õigusnormi põhiseaduspärasuse hindamisse. 10. Õiguskantsler on seisukohal, et Statoili individuaalne põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus ei ole lubatav. Kui Riigikohus peab taotlust lubatavaks, ei pruugi määruse nr 31 § 1 punkt 6 olla põhiseadusega vastuolus. 10.1. Kaebaja vaidlustatud säte ei ole õigusjõudu omandanud ja järelikult ei ole see tema suhtes kohaldunud. Kaebaja ei ole näidanud, et vaidlustatav norm rikuks tema õigusi või tekitaks talle kahju kaebuse esitamise ajal. Sisuliselt taotleb kaebaja sellega õigusnormide põhiseaduspärasuse eelkontrolli mehhanismi loomist individuaalse põhiseadusliku kaebuse kaudu. Kaebajal on võimalik pärast määruse jõustumist vaidlustada oma õiguste väidetavat rikkumist kohtu poole pöördudes mitmel erineval viisil. Jõustumata õigusnormi põhiseaduspärasuse kontrollimiseks võib kaebaja taotleda õiguskantslerilt ka järelevalvemenetluse algatamist. 10.2. Eelkõige on kaebajal võimalik nõuda vaidlustatud normi järgimisega endale tekitatud kahju

hüvitamist riigivastutuse seaduse (RVastS) §-s 14 sätestatud alusel. Kaebaja saab esitada õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude, mis annab talle ka võimaluse vaidlustada kohtumenetluses määruse nr 31 vaidlusaluse normi põhiseaduspärasust. Asjakohane ei ole aga kaebaja väide, et õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõudmisel võiks takistuseks saada see, kui kaebaja on riigivastutuse nn primaarnõudena jätnud kasutamata võimaluse pöörduda individuaalse põhiseadusliku kaebusega Riigikohtu poole. 10.3. Õiguskantsler nõustub kaebaja väitega, et asjassepuutuva normi kohtuliku kontrolli eelduseks ei saa olla õigusakti teadev rikkumine enne riiklike sunnimeetmete ja süüteokaristuste vaidlustamist. Eeltoodu alusel pole see aga ainus võimalus oma õiguste kohtulikuks kaitsmiseks. 10.4. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ning selle rakenduspraktika ei anna alust väitele, et kaebajal peab olema võimalik vaidlustada määruse norme enne nende jõustumist. Tõhusa õiguskaitse tagamiseks piisab, kui kaebajal on võimalik vaidlustatud sätte jõustumisel pöörduda kohtu poole ning taotleda selle põhiseaduspärasuse hindamist oma kohtuasja menetlemisel. 10.5. Kui Riigikohus leiab, et kaebaja taotlus on siiski lubatav, tuleks asuda seisukohale, et määruse nr 31 § 1 punktist 6 tulenev piirang riivab PS §-s 31 sätestatud õigust ettevõtlusvabadusele. Samas on andmete puudumise tõttu raske hinnata, kuivõrd intensiivse mõjuga on piirang, sest ei ole teada, kui suure osa tanklakaupluste käibest keskmiselt moodustab kange alkohoolse joogi müük. Arvestades sortimendi laiust tanklakauplustes, selle sihitust ning ka asjaolu, et lahja alkohoolse joogi müügiõigus säilib, ei pruugi piirang olla väga intensiivne ega tanklakauplusi väljasuretava iseloomuga. Alkoholiseaduse § 42 lubab põhimõtteliselt kohaliku omavalitsuse üksusel seada piiranguid, millega kitsendatakse teatud müügikohtades teatud liiki alkohoolsete jookide müüki, eriti kui analüüs on näidanud, et selline müügikeeld vähendab efektiivselt alkoholi kättesaadavust ja aitab seega paremini kaitsta rahva tervist. Kuna riive tanklakauplusi pidavate ettevõtjate ettevõtlusvabadusele tundub olevat väheintensiivne ning samal ajal ei saa välistada, et alkoholi müügi piiramine tanklapoodides võib avaldada positiivset mõju rahva tervisele, ei saa õiguskantsler tuvastada selle piirangu põhiseaduse vastasust. Järeldus võib muutuda, kui on kindlad andmed selle kohta, kas piirang aitab saavutada seatud eesmärke ning milline on selle mõju ettevõtjatele. 11. Riigikogu leiab, et kaebaja taotluse läbivaatamine ei ole Riigikohtu pädevuses ja see tuleb jätta PSJKS § 11 lg-st 2 juhindudes läbi vaatamata. 11.1. Kaebaja taotlus on sisuliselt abstraktse normikontrolli eeltaotlus, sest vaidlustatud määruse nr 31 muudatus jõustub 1. juulil 2015 ja seega ei ole kaebus seotud vaidlustatud sätte kohaldamisega kaebaja suhtes. Kuna Riigikohtu praktika järgi on individuaalkaebus lubatav ainult siis, kui kaebaja õigusi on rikutud vaidlustatud normide kohaldamisega tema suhtes, tuleb Statoili individuaalkaebus jätta läbi vaatamata, sest vaidlustatud sätte kohaldamisega ei ole kaebaja õigusi rikutud. 11.2. Riigikogu hinnangul on kaebajal võimalik nõuda RVastS § 14 alusel endale tekitatud kahju hüvitamist ja samas menetluses saab kaebaja tõstatada ka vaidlusaluse normi põhiseadusele vastavuse

küsimuse. Kaebajal on võimalik pöörduda õiguskantsleri seaduse § 15 alusel õigustloova akti põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks ka avaldusega õiguskantsleri poole. 12. Justiitsministri hinnangul tuleb vaidlustatud sätteid käsitada üldkorraldusena ja seetõttu ei ole individuaalkaebus lubatav. Kui kohus käsitab vaidlustatud sätteid üldaktina, puuduvad muud tõhusad vahendid õiguste rikkumise tõrjumiseks ning individuaalkaebus on lubatav. 12.1. Määruse nr 30 § 1 lg 9 jõustub 1. juulil 2015 ning kuni selle ajani on haldusorganil võimalik haldusakt tagasi võtta. Samuti võivad esineda muud asjaolud, mille tõttu ei kohaldu vaidlustatud sätted Statoili suhtes. Kuna vaidlustatud säte võib rikkuda Statoili õigusi alles pärast jõustumist, siis praegu see tema õigusi ei riku. Samas ei pea isik jääma ootama enda õiguste rikkumist, kui rikkumine on selgelt ettenähtav, ega käituma formaalselt õigusvastaselt, lootes hiljem karistuse vaidlustamisel väidetava õigusrikkumise aluseks oleva õigusnormi kohaldamata jätmisele. Määruse nr 30 § 1 lg 9 jõustumisega kaasneb Statoili ettevõtlusvabaduse, omandipõhiõiguse ja lepinguvabaduse riive. Isikul peab olema võimalik vaidlustada ka õigusrikkumist toime panemata tema suhtes otsekohalduv täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse organi õigustloov akt või selle säte menetluses, milles on tagatud PSJKS §-s 12 sätestatuga sarnase meetmena esialgne õiguskaitse. PS § 15 lg-s 1 sätestatud õigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtusse tuleb käsitada rikkumise ennetamise, tõrjumise ja kõrvaldamisena ning eristada seda PS §-s 25 sätestatud õigusest kahju hüvitamisele. Seega sõltub Statoili individuaalkaebuse lubatavus sellest, kas tal on võimalik pöörduda halduskohtusse vaidlustatud sätetest tuleneva õiguste rikkumise kaitseks. 12.2. Kui isiku õiguste rikkumine tuleneb sätetest, mis paiknevad formaalselt määrusena välja antud õigusaktis, kuid sisu, konkreetsuse astme või õiguskaitse vajaduse tõttu on käsitatavad üldkorraldusena, on isikul võimalik kaitsta oma õigusi tühistamisvõi hoidumiskaebuse esitamisega halduskohtule HKMS §-des 37 ja 44 sätestatud alustel ja korras. Sellisel juhul ei ole ennetava või abstraktse normikontrolli kaebuse esitamine Riigikohtule lubatav. Riigikohus on pidanud võimalikuks liigitada õiguskaitse tagamise eesmärgil üldkorraldusteks ka üldiste tunnuste alusel määratud isikutele abstraktseid käitumisnorme kehtestavaid õigustloovaid akte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. veebruari 2008. a määruse asjas nr 3-3-1-95-07, p 11). Praegusel juhul oleks kaebaja õiguste kaitse ebaefektiivne, kui ta ei saaks piiranguid vaidlustada vahetult, vaid üksnes õiguskantsleri kaudu või oodates ära piirangu rikkumisele järgnevad sanktsioonid. Kohaliku omavalitsuse organi otsekohalduva määruse õiguspärasuse kontrolli võimaldamine üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses oleks ebamõistlik. Seega vastab vaidlustatud säte õiguskaitse seisukohalt tingimustele, millest lähtuvalt on kohus senises praktikas lubanud formaalselt määruse või õigusakti liiki määratlemata antud õigusakti vaidlustamist halduskohtus üldkorraldusena. 12.3. Tühistamiskaebuse kaudu oleks PS § 15 lg-st 1 tulenev põhiõigus teostatav siis, kui 1. juulist 2015 jõustuv määruse nr 30 § 1 lg 9 ei oleks otsekohalduv, vaid seda tuleks iga üksiku müügikoha või ettevõtja suhtes eraldi haldusaktiga kohaldada või tuleks see sisuliselt määratleda üldkorraldusena. Vaidlustatud sättega nähakse aga adressaatidele ette vahetu keeld müüa tanklates kangeid

alkohoolseid jooke. Kohustuse tekkimine ei eelda Tallinna Linnavalitsuse poolt haldusakti andmist ning seetõttu ei ole võimalik esitada ka kaebust määrust rakendava haldusakti andmisest hoidumiseks ega haldusakti tühistamiseks. Seetõttu oleks tühistamisvõi hoidumiskaebuse esitamine muu tõhus viis põhiõiguste kaitseks üksnes siis, kui määruse nr 30 § 1 lg 9 oleks käsitatav üldkorraldusena. 12.4. Kõne alla võib tulla ka kohustamiskaebuse esitamine, millega Statoil nõuaks haldusakti andmist, millega lubataks Statoilil erandina müüa tanklapoodides kangeid alkohoolseid jooke. Selle kaebuse menetlemise käigus oleks Statoilil võimalik taotleda määruse nr 30 § 1 lg 9 põhiseadusele vastavuse kontrollimist. Sellise kaebuse esitamisega ei saa aga oma õigusi tõhusalt kaitsta, sest RVastS § 6 lg 1 kohaselt on selline nõue lubatav üksnes siis, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma ja see puudutab isiku õigusi. Alkoholiseaduse kohaselt ei ole kohaliku omavalitsuse üksus volitatud andma välja lubasid kange alkohoolse joogi jaemüügiks ning seetõttu tuleb eelviidatud norm jätta kohaldamata ja kohus ei saaks sellist kaebust ikkagi rahuldada. Seetõttu ei ole selline kaebus perspektiivne ka juhul, kui kohus tuvastaks määruse nr 30 § 1 lg 9 vastuolu põhiseadusega ja jätaks selle kohaldamata. Kohustamiskaebuse esitamine oleks muu tõhus viis põhiõiguste kaitseks üksnes juhul, kui halduskohus peaks tuvastama, et määruse vaidlustamise ja selle kohtuliku kontrolli võimaluse puudumine on vastuolus põhiseadusega. 12.5. HKMS § 37 lg 2 p 6 järgi võib isik kaebusega nõuda avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist. Määruse põhiseadusele vastavuse hindamine väljub aga selgelt avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemise piirest. HKMS ei võimalda isikul esitada tuvastamiskaebust avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava õigusliku asjaolu kindlakstegemiseks. Seetõttu oleks tuvastamiskaebuse esitamine muu tõhus viis põhiõiguste kaitseks üksnes siis, kui halduskohus peaks tuvastama, et HKMS on vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei võimalda isikul esitada tuvastamiskaebust avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava õigusliku asjaolu kindlakstegemiseks. 12.6. RVastS § 14 järgi on õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise tingimused ja ulatus piiratud. RVastS §-st 14 ei tulene, et isik peaks esitama eelnevalt õiguste rikkumise kõrvaldamiseks kaebuse kohtule, kuid ei ole välistatud, et kohus arvestab seda ühe asjaoluna kahjuhüvitise suuruse määramisel. Praegusel juhul on kaheldav, kas on täidetud RVastS § 14 lg-st 1 tulenev tingimus, mille järgi peab kahju olema põhjustatud avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega. 12.7. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebuse esitada oma õiguste kaitseks ning seetõttu on lisaks kestvale õiguste rikkumise kõrvaldamisele võimalik kaebus esitada ka õiguste rikkumise tõrjumiseks. HKMS § 45 lg 1 ja RVastS § 5 lg 1 järgi võib tulevikus antava haldusakti peale esitada keelamiskaebuse juhul, kui on põhjust arvata, et haldusorgan annab haldusakti, mis rikub isiku õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti hilisemal vaidlustamisel. Määruse nr 30 § 1 lg 9 peaks seetõttu olema vaidlustatav ka enne selle jõustumist. 12.8. Alkoholiseaduse § 42 lg 1 p 1 alusel võib kohalik omavalitsus kehtestada piiranguid alkoholi

jaemüügi müügikoha ja sortimendi kohta, kuid need piirangud peavad olema vastavuses normi eesmärgiga ja proportsionaalsed. Alkohoolsete jookide kättesaadavuse vähendamine on üldteadaolevalt sobiv meede tarbimise vähendamiseks ning sel on positiivne mõju rahvatervisele. Samas on alkoholipoliitika riigielu küsimus ja alkohoolsete jookide kättesaadavuse või tarbimise piiramine üksnes ühes või mõnes üksikus kohaliku omavalitsuse üksuses ei võimaldaks saavutada alkoholipoliitika eesmärke. VAIDLUSTATUD SÄTE 13. Tallinna Linnavolikogu 18. septembri 2008 määruse nr 30 „Alkohoolse joogi jaemüügi ja alkoholi reklaami kitsendused" muutmine (RT IV, 05.12.2014, 10): „§ 1. Tallinna Linnavolikogu 18. septembri 2008 määruses nr 30 „Alkohoolse joogi jaemüügi ja alkoholi reklaami kitsendused" tehakse järgmised muudatused: [---] 6) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses: „(9) Kange alkohoolse joogi jaemüük ei ole lubatud tankla kauplusest või tankla lähialal asuvast kauplusest, kui kaupluste sissepääs asub vähem kui 15 m kaugusel lähimast tankurist."." KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 14. Statoil pöördus Riigikohtu poole taotlusega, milles palub kontrollida määruse nr 31 § 1 punkti 6 kooskõla põhiseadusega. Kolleegiumi hinnangul on tegemist individuaalkaebusega. Riigikohtule õigusaktide peale põhiseaduslikkuse järelevalve kaebuste esitamist reguleerivas PSJKS-s ei ole individuaalkaebuse esitamise võimalust otsesõnu sätestatud. 15. Samas tunnustab PS § 15 igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohtu praktikast tuleneb, et individuaalkaebus on lubatav juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. detsembri 2009. a määrus asjas nr 3-4-1-22-09, p 7; Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 17). 16. Tallinna Linnavolikogu vastu võetud määrus nr 31 jõustus 2. jaanuaril 2015. Määruse nr 31 § 1 punkti 6 jõustumise ajaks määrati 1. juuli 2015. Uue regulatsiooni jõustamiseks määratud mõistlik aeg on ette nähtud selleks, et adressaadid saaksid uute normidega tutvuda ning oma tegevuse vastavalt ümber korraldada (vt Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 83). Kaebaja jaoks tähendab oma majandustegevuse ümberkorraldamine selle vastavusse viimiseks tanklakauplustes kange alkoholi müügi keeluga muu hulgas seda, et ta kõrvaldab müügilt kange

alkoholi ja arvestab eelnevalt kange alkoholi ostmiseks lepinguid sõlmides sellega, et saab kanget alkoholi tanklakauplustes müüa 30. juunini 2015. Seega võib kange alkoholi müügi keeld kahjustada juba enne selle kehtima hakkamist kaebaja ettevõtlusega seotud tegevust ja põhjustada ettevõtlusvabaduse riive (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. aprilli 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-6-00, p 11). Kaebaja ei ole samas ära näidanud, et tema subjektiivseid õigusi on praeguseks riivatud või riivatakse enne vaidlusaluse sätte jõustumist. 17. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud vaidlusaluse sätte tema suhtes kohaldamisega. Individuaalkaebusega vaidlustatud normi põhiseadusele vastavuse küsimus ei ole tekkinud selle konkreetsest kohaldamisest isiku suhtes, kuna vaidlusalune norm pole veel jõustunud. Sellegipoolest on kolleegiumi hinnangul tegemist tegeliku vaidlusega põhiõiguste ja - vabaduste rikkumise üle, sest on piisavalt tõenäoline, et määruse nr 31 § 1 punkt 6 jõustub 1. juulil 2015 ning põhjustab kaebaja PS §-ga 31 tagatud ettevõtlusvabaduse riive. 18. Teatud käitumist keelustava õigustloova akti peale on isikul võimalik põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus esitada Riigikohtule enda põhiõiguste kaitseks ka enne karistuse mõistmist või väidetavat subjektiivsete õiguste rikkumist, kui isik viitab oma õiguste tegeliku riive võimalusele. Selline individuaalkaebus on lubatav, kui isiku õiguste riive on tõenäoline, oluline ja pöördumatu ning selle vastu ei ole isikul ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. 19. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei kaasne vaidlustatud sättega kaebaja subjektiivsete õiguste olulist riivet. Kaebaja on selgitanud, et vaidlustatud sätte jõustumisel tekib talle tõenäoliselt kahju umbes 42 000 eurot aastas. Kaebaja ei ole esitanud selle väite kinnituseks tõendeid. Arvestades, et kaebaja müügitulu ulatus möödunud majandusaastal 266,4 miljoni euroni ja puhaskasum 5,5 miljoni euroni (Statoili 26. septembri 2014. a pressiteade), ei ole kange alkoholi müügist saamata jäänud umbes 42 000 euro suurune tulu isegi selle tõendatuse korral kaebaja majandustegevuses oluline kahju. Kaebajal on vaidlustatud sätte jõustumise järel õigus tegeleda tanklakauplustes lahja alkoholi müügiga. 20. Kui Statoili subjektiivseid õigusi määruse nr 31 § 1 punkti 6 jõustumisega rikutakse, on põhiseadusega nõutaval määral tagatud kohtuliku kaitse võimalused halduskohtumenetluses, sh kahjunõude kaudu riigivastutuse seaduse alusel. Statoilil on võimalik tugineda tanklakauplustes kange alkoholi müügi keelu põhiseaduse vastasusele konkreetse normikontrolli käigus. 21. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et praegusel juhul puudub alus Statoili individuaalkaebuse Riigikohtus läbivaatamiseks. Seetõttu tuleb taotlus jätta PSJKS § 11 lg-st 2 juhindudes läbi vaatamata ja esitajale tagastada. Priit Pikamäe, Indrek Koolmeister, Saale Laos, Jüri Põld, Tambet Tampuu