3-2-1-145-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-145-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. märts 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull, Henn Jõks

Kohtuasi

OÜ Dalton Kinnisvara hagi Ülle Kingi vastu võla ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-32229

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ülle Kingi (Kink) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

23 789 eurot 95 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Dalton Kinnisvara (registrikood 10303397)

Kostja Ülle Kink, esindaja vandeadvokaat Monica Pihlak

Asja läbivaatamise kuupäev

5. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-32229 ja

Harju Maakohtu 30. septembri 2013. a otsus samas tsiviilasjas osas, millega maakohus hagi

rahuldas, ja menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas Harju Maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumisse.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Ülle Kingile (Kink) (konto nr EE062200221059223099) kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 237 (kakssada kolmkümmend seitse) eurot 90 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Dalton Kinnisvara (hageja) esitas 21. augustil 2012. a Harju Maakohtusse hagi Ülle Kingi

(kostja) vastu põhivõla 18 929 euro 35 sendi ja viivise 18 929 euro 35 sendi väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10. märtsil 2009. a töövõtulepingu, mille kohaselt pidi hageja

tegema kostjale kuuluvas Tallinnas Kose tee 92 asuvas elamus juurdeehitus- ja renoveerimistöid.

Valminud tööde kohta koostas hageja 14. oktoobril 2009. a üleandmis-vastuvõtmisakti nr 2 ja

lisatööde kohta samal kuupäeval üleandmis-vastuvõtmisakti nr 1. Aktide alusel esitas hageja kostjale

vastavalt arved nr 405 suurusega 185 930 krooni ja nr 406 suurusega 110 250 krooni. Arvete

tasumise tähtaeg oli 21. oktoober 2009. a. Kostja on hoidunud kõrvale üleandmis-vastuvõtmisaktide

allakirjutamisest ega ole tasunud ka arveid.

Lisaks leidis hageja, et esimese korruse põranda täitmisel on kasutatud Fibo kruusa ning et

katusekonstruktsioonide ehitusel on hageja lähtunud kostja antud projektist, milles on ette nähtud

ühekordsed sarikad. Kostja etteheited, mis puudutavad rõdukonstruktsioonide puudusi, akende

piirdeliistude värvimist, keldriluugi paigaldamist ja ventilatsioonisüsteemi ehitamist, on alusetud,

kuna need tööd hageja tööde hulka lepingu järgi ei kuulunud. Hageja paigaldas vihmaveetorud ja -

rennid, kuid kostjale need ei sobinud ja hageja pidi need eemaldama. Vastavas osas tegi hageja

kostjale arvet koostades ka tasaarvestuse. Muudele kostja vastuses etteheidetavatele puudustele ei ole

kostja varem viidanud ega ole andnud hagejale võimalust nende olemasolus veenduda ja vajadusel

neid kõrvaldada. Hageja on kostjale sertifikaadid, kanalisatsiooni- ja veetorustike teostusjoonised

edastanud. Asjaolust, et hageja tööpäevikuid ei pea, oli hageja kostjat ette teavitanud. Samuti oli

kostja juba enne lepingu allkirjastamist teadlik asjaolust, et hageja ei ole majandustegevuse registris

registreeritud.

Hageja ei saa ehituse töökoosoleku protokolli nr 8 käsitada töövõtulepingu ülesütlemisele eelnenud

puuduste kõrvaldamise nõudena, kuivõrd hagejale ei ole nimetatud protokolli, nagu ka protokolle nr 6

ja 7, enne kohtumenetlust esitatud. Kostja ei ole enne väidetavat lepingu ülesütlemist esitanud

hagejale vastavasisulist hoiatust või täitmise nõuet. Kostja poolt lepingu ülesütlemise avalduse

esitamine hagejale ei ole tõendatud.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Kostja edastas 23. oktoobril 2009. a hagejale üleandmis-vastuvõtmisakti nr 2 märkusega, et oluliste

puuduste tõttu lepingu täitmisel keeldub ta üleandmis-vastuvõtmisakti heaks kiitmast ja et ta esitab

puuduste nimekirja 30 päeva jooksul. Arvestades talve saabumist ja asjaolu, et hageja oli pidevalt

viivitanud tööde tegemisega ja oli teadlik ehituse puudustest juba 1. juunil 2009. a, kuid keeldus

vaegtööde parandamisest, ning oli näidanud üles olulist ebaprofessionaalsust, loobus kostja

garantiitööde nimekirja esitamisest. Kostja ütles töövõtulepingu 18. novembril 2009. a üles ning tellis

puuduste kõrvaldamise tööd kolmandatelt isikutelt.

Ehitusjärelevalve 28. oktoobril 2009. a tuvastatud puudused ja tegemata tööd kajastati

ehitusjärelevalve ülevaatuse/töökoosoleku protokollis nr 8, millega hageja tutvus, kuid keeldus seda

allkirjastamast. Viidatud protokolli nr 8 kohaselt tuvastati töövõtulepingu lõpetamise ajal järgmised

puudused: 1) esimese korruse põrand ei ole täidetud Fibo kruusaga, põrandakonstruktsioonid ei ole

isoleeritud pinnaniiskuse vastu ja põrandaalune ruum ei ole ventileeritud; 2) katusekonstruktsioonide

osas puuduvad koormusarvestused ning tehtud tööd on oluliste puudustega; 3) rõdukonstruktsioonid,

kattematerjali liitekohad ja plekialused puitkonstruktsioonid on kaitsevahenditega töötlemata,

katteplekid on paigaldatud valtsideta ja tihendamata ning rõdupõranda SBS-katte servad on

kleepimata, pleki all olev laudis ei ole püsivalt kinnitatud; 4) sokli kaitseplekk seina soojustuse all ei

ole korralikult kinnitatud ning soojustuse ja kaitsepleki vahele on jäetud tihendamata pragu; 5)

akende piirdeliistud on värvimata ja vale pikkusega; 6) keldriluuk on paigaldamata ja keldriluugi

ümbrus viimistlemata; 7) ehitaja süül purunenud trepiplaadid on jäetud asendamata; 8) paigaldamata

on vihmaveerennid ja -torud; 9) korstna läbiviik vahelaest ja pööningulaest ei vasta nõuetele ja ei

kajastu kaetud tööde dokumentides, korstna läbiviik on tihendamata ja lekib; 10) teise korruse akende

alused välisseinte osad on soojustamata; 11) välisseinte soojustus ei vasta projektile,

projektimuudatused ja tööjoonised on esitamata ja tellijaga kooskõlastamata; 12) väljaehitamata on

ventilatsioonisüsteem; 13) esitamata on töö ja teostus-joonised kanalisatsiooni- ja veetorustike kohta;

14) esitamata on kasutatud materjalide kohta sertifikaadid, seadmete ja ehitustoodete

dokumentatsioon ja tööpäevikud.

Lisaks leidis kostja, et: 1) hageja ei ole esitanud tõendeid ei Fibo kruusa kasutamise ega

rõdukonstruktsioonide töötlemise nõuetekohasuse kohta; 2) hageja teadis puudustest, kuna need on

kajastatud mh ehitustööde koosolekute protokollides; 3) hageja on sarikate ehitamisel juhindunud

eskiisjoonisest hoone arhitektuurilises projektis ja mitte konstruktsioonide projektis, mistõttu ei olnud

vaja täiendavat projekti tellida; 4) ehitustööde päeviku pidamise nõue tuleneb seadusest.

Kostja vaegtööde parandamise tõttu kantud kulud tuleb maha arvata hageja nõutud viimasest

osamaksest. Vastavaid kostja 13. oktoobril 2009. a ja 20. oktoobril 2009. a tehtud

tasaarvestusavaldusi on hageja aga keeldunud vastu võtmast.

Kostjal on õigus esitada hageja vastu 26 244 euro 54 sendi suurune leppetrahvi nõue

dokumentatsiooni esitamata jätmise eest.

3. Harju Maakohus rahuldas 30. septembri 2013. a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja

kasuks välja põhivõlgnevuse 11 883 eurot 9 senti ning viivise 0,1% päevas väljamõistetud

põhisummast alates 23. novembrist 2009. a kuni hagi esitamiseni 21. augustil 2012. a,

s.o 11 906 eurot 86 senti. Hageja menetluskuludest jättis maakohus 63/100 kostja kanda ja kostja

menetluskulud kostja enda kanda. Hagi tagamiseks oli maakohus 4. septembri 2012. a määrusega

seadnud hageja kasuks kostja omandis olevale kinnistule asukohaga Harjumaa, Tallinn, Kose tee

92 (registriosa nr 353301) kohtuliku hüpoteegi summas 37 858 eurot. Maakohus jättis hagi tagamise

jõusse (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg 4).

Maakohus leidis, et kuigi tööde vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine iseenesest ei mõjuta kostja

õigust tugineda lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid, peab kostja

arvestama, et need asjaolud on tema tõendada. Teisisõnu, kui kostja käesolevas asjas ei suuda

tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt hageja nõuet välistava

õiguskaitsevahendi rakendamist, peab ta hagejale kokkulepitud tasu maksma. Kokkulepitud tasu

maksmisest saab tellija lõplikult keelduda üksnes juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju

hüvitamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5

järgi ulatuses, milles tellija tasaarvestab selle tasunõudega. Lisaks võib tellija keelduda tasu

maksmisest, kui ta alandab puudustele tuginedes lepingujärgset hinda VÕS § 112 lg 1 alusel, hinna

alandamise võrra. Samuti vabaneb tellija tasu maksmise kohustusest VÕS § 116 lg 1 alusel lepingust

taganedes. Muudel juhtudel on tellija õigus keelduda tasu maksmisest ajutise, edasilükkava toimega,

s.o kuni töövõtja on puudused kõrvaldanud. Selleks, et tellija võiks VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes

keelduda lepingujärgset tasu maksmast, peab ta ühtlasi tuginema mingile nõudele töövõtja vastu,

mille täitmist ta nõuab.

Kostja ei olnud peale 23. oktoobril 2009. a töö üleandmist hagejale töö lepingutingimustele

mittevastavusest õigel ajal, s.o kuni 22. novembrini 2009. a, teatanud. Seega tuleb hageja aktiga nr 2

üleantud töö lugeda puudusteta vastuvõetuks ning kostjal puudus õigus töö lepingutingimustele

mittevastavusele tuginedes 18. novembri 2009. a teatisega töövõtulepingut üles öelda. Maakohtu

hinnangul ei ole VÕS § 647 lg 1 tingimused kostja 18. novembri 2009. a teatise puhul täidetud, kuna

kostja kui tellija pole varem nõudnud hagejalt taganemisavalduses viidatud puuduste kõrvaldamist

ega tõendanud, et hagejal ei ole taganemisavalduses nimetatud puudusi võimalik edukalt parandada,

samuti, et hageja oleks keeldunud seda tegemast. Kostja 18. novembri 2009. a taganemisavaldus on

tühine.

Kohtu hinnangul ei saa omanikujärelevalve tegija Tiit Lepasepa 28. oktoobril 2009. a koostatud

protokolli nr 8 ega ka varasemaid analoogilisi protokolle samastada pooltevahelise lepingu punktis

3.3 ja VÕS § 644 lg-s 1 ettenähtud tellija teatega töö lepingutingimustele mittevastavuse kohta.

Maakohtu hinnangul ei ole ehituse omanikujärelevalve eesmärgiks asendada töövõtja töövõtulepingu-

järgsete kohustuste täitmise kontrollimisel tellijat, vaid eelkõige tagada ehitusseaduse § 30 lg-s 5

ettenähtud nõuete kontrollimine. Seega juhul, kui hageja soovis tugineda töö ülevaatamisel ja

puuduste tuvastamisel omanikujärelevalve tegija koostatud dokumendile, tuli tal see koos vastava

omapoolse tahteavaldusega töövõtjale teatavaks teha.

Kostja väite, et hageja esindaja küll viibis 28. oktoobri 2009. a töökoosolekul, kuid keeldus selle

protokollile alla kirjutamast, luges maakohus mittetõendatuks. Samuti puuduvad maakohtu hinnangul

tõendid nimetatud dokumendi hagejale tähitud postiga kättetoimetamise kohta, kuna kiri on ilma

kättetoimetamiseta tagastatud. Ka on kohtu hinnangul küsitav, et kui kostjale olid juba 28. oktoobril

2009. a teada nimetatud protokollis viidatud ehituse puudused (16 positsiooni), siis miks on kostja

18. novembri 2009. a lepingu ülesütlemise avalduses viidanud ainult kolmele ehitusel tuvastatud

puudusele. Kohus järeldas, et 28. oktoobri 2009. a protokolli nr 8 ei ole võimalik lugeda

usaldusväärseks tõendiks hageja töö lepingutingimustele mittevastavuse kohta ega tellija teateks töö

lepingutingimustele mittevastavuse kohta VÕS 644 lg 1 mõttes. Puudusest teatamise kohustust

rikkunud tellija ei või töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda (VÕS § 644 lg 3).

Lisaks on hageja vastuväidetest tulenevalt kostja 18. novembri 2009. a taganemisavalduses märgitud

ehituse puudused vaieldavad. Hageja vastuväidete kohaselt on ta esimese korruse põranda täitmisel

kasutatud Fibo kruusa ja järgitud projekti; katusekonstruktsioonide ühekordsed sarikad ehitati kostja

esitatud projekti järgi ja katuse tugevdamiseks tuleb tugevdada vaid üht roodsarikat, mida hageja

oleks valmis tegema; väidetavad puudused rõdukonstruktsioonide osas on paljasõnalised. Hageja

vastuväited kostja tasaarvestusele välistavad kostja tasaarvestuse maksmapaneku (VÕS § 200 lg 4).

Savikrohvi tööde mahu osas (kalkulatsioon-hinnapakkumise nr 896 p 15 kohaselt 318 m2) pole kostja

esitanud tõendeid selle kohta, et tegelik maht oleks 176 m2. Savikrohvi värvi maksumust puudutav

taotlus pole asjakohane, kuna hageja savikrohvi värvi eest tasu ei nõua.

Kostja pole õigel ajal väidetavate puuduste kõrvaldamise nõuet hagejale esitanud, mistõttu pole

põhjendatud ka kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 646 lg 5 alusel. Põhjendatud on hageja märkus, et

kostja vihmaveesüsteemiga seoses kantud kulutuste kohta tõenditena esitatud arved on adresseeritud

mitte kostjale, vaid OÜ-le Seritek, seega asjasse mittepuutuvale isikule.

Hageja on küll esitanud kohtule kostjale saadetud e-kirjad, millest tulenevalt ehituse

omanikujärelevalve esindaja nõudis hagejalt lisatööde tegemist, kuid puuduvad tõendid, et ka kostja

oleks nõustunud lisatööde kalkulatsioonis ettenähtud töödega ja nende maksumusega, mistõttu on

hageja nõue lisatööde tegemise eest põhjendamata ja seda ei tule rahuldada.

Leppetrahvi nõude on kostja esitanud hilinenult (VÕS § 159 lg 2).

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 10. juuni 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata,

kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata.

Apellatsioonimenetluse kulud jättis kohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsioonkaebuses selgelt esile toodud, milles seisneb kostja

arvates maakohtu materiaalõiguse või menetlusõiguse normi oluline rikkumine.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja lepingust taganemine 18. novembri 2009. a avaldusega ei

ole VÕS § 116 lg-st 4 tulenevalt kehtiv, sest pärast seda, kui hageja teatas töö valmimisest ja tegi

ettepaneku töö vastu võtta, ei esitanud kostja töövõtjale mõistliku tähtaja jooksul nõuet töö puuduste

kõrvaldamiseks. Ringkonnakohus möönis, et apellatsioonkaebuses märgitud kirjades ja aktides,

seejuures 28. oktoobri 2009. a omanikujärelevalve aktis, viitas kostja küll töö mitmesugustele

puudustele, kuid leidis, et sellised teadaandmised ei asenda tellija tahteavaldust (nõuet) töö

vastuvõtmist pakkunud töövõtjale töö puuduste kõrvaldamiseks ning seega on õige maakohtu

järeldus, mille kohaselt tuleb lugeda töö vastuvõetuks ja tasunõue sissenõutavaks muutunuks.

Ringkonnakohus märkis, et kuigi tellija vabaneb VÕS § 116 lg 1 alusel lepingust taganedes tasu

maksmise kohustusest, saab töövõtja sisuliselt tasu nõuda lepingust taganemisel tekkiva

tagastusvõlasuhte alusel VÕS § 189 järgi. Seega pärast seda, kui töövõtja pakub töö vastuvõtmist, ei

ole lepingu ülesütlemine või sellest taganemine töö puudustele viidates iseenesest asjakohane

õiguskaitsevahend, põhjendamaks tasunõude alusetust.

Ekslik on maakohtu seisukoht, mille kohaselt seetõttu, et kostja ei ole töövõtjale teatanud töö

lepingutingimustele mittevastavusest õigel ajal, ei saa ta tellijana VÕS § 644 lg-st 3 tulenevalt

töövõtja vastu lepingu rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid kohaldada. Puudusest teatamise

asjaoludel on tähtsus kostja muu õiguskaitsevahendi kohaldamisel, näiteks tasaarvestuse tegemisel,

hinna alandamisel ja/või kahju hüvitamise nõude esitamisel. Välistatud ei ole kostja vastuväited selle

kohta, et tellija ei ole teinud neid töid, mille eest ta tasu nõuab.

Tegemata tööde maksumuse mahaarvamine ei ole tasaarvestus, nii ei ole tasaarvestuseks ka tellija

vastuväited tehtud töö mahu ja lepingujärgse maksumuse kohta. Apellatsioonkaebuses puudutab

kostja vaid pinna savikrohviga katmise ulatust, savikrohvitud pinna värvi ja vihmaveesüsteemiga.

Savikrohvi töö mahtu on hageja võrreldes kalkulatsioon-hinnapakkumisega (318 m2) juba 79 m2

võrra vähendanud. Kostja väide, et tegelikult oli krohvitud pind 176 m2, on tõendamata. Hageja on

oma tasunõudest välja jätnud ka vihmaveesüsteemi ja savikrohvi värvi osa. Nende kulutuste tegemine

kostja poolt ei ole käsitatav hageja tehtud töö parandamisena, mis andnuks talle VÕS § 646 lg 5

alusel õiguse nõuda kulutuste hüvitamist.

Hageja tehtud töö ehituslike puuduste, samuti kaetud tööde aktide esitamise kohta leidis

ringkonnakohus, et need väited oleksid hageja nõude suhtes asjakohased siis, kui kostja oleks

esitanud hagejale hinna alandamise avalduse, s.o oleks kohaldanud asjakohast õiguskaitsevahendit.

Kostja ei ole seda aga teinud. Ainuüksi keeldumine tasu maksmisest (ja töö vastuvõtmisest) töö

puudustele viidates ei ole konkludentne tahteavaldus hinna alandamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja teha

asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, või saata asi maa- või

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 647 lg 3, kui jättis arvestamata, et tellija ei

soovinudki nõuda töövõtjalt puuduste kõrvaldamist olukorras, kus töövõtja oli jätnud mõistliku aja

jooksul puudused kõrvaldamata. Väär on ka ringkonnakohtu seisukoht, nagu ei oleks puudustest

teatamise asjaoludel VÕS § 647 lg 3 alusel taganemisõiguse kasutamise korral tähtsust.

Töövõtjale e-kirjavahetuses (vt kohtutoimiku I kd, tl 142–149) antud täiendavaid tähtaegu pidanuks

kohtud käsitama lepingu täitmise nõudena. Kostja on tellijana andnud konkreetse tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks (e-kirjad 9. augustil 2009. a), kuid töövõtja ei ole tähtajaks puudusi kõrvaldanud.

Tellija tõi 18. novembri 2009. a ülesütlemisavalduses selgelt välja samad puudused.

Ringkonnakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata. Kohus ei ole analüüsinud tähitud kirjaga

puudustest teavitamise asjaolusid. Samuti ei ole ringkonnakohus analüüsinud kostja vastuväiteid

apellatsioonkaebuse vastusele (vt kohtutoimiku II kd, tl 64–66), mille punktides 6 ja 7 on küsimuse

alla seatud viivise väljanõudmine alates 23. novembrist 2009. Kohtud ei ole tuvastanud, millises

ulatuses olid tööd tehtud ja millega on need asjaolud tõendatud, milliste tööde eest tellija tasu nõuab,

millises osas on nõuded poolte vahel tasaarvestatud, millised puudused on tööde kohta esitatud.

Vastavas osas on kohtud rikkunud ka selgitamiskohustust. Samuti ei ole kohtud välja selgitanud

tellija tegelikku tahet tasaarvestuse ja/või hinda alandavate asjaolude esitamisel. Kohtud oleksid

pidanud konkludentse tahteavaldusena hinna alandamiseks käsitama tellija 13. oktoobril 2009. a ja

20. oktoobril 2009. a töövõtjale esitatud tööde ja materjalide nimekirju, mille puhul tellija selgelt

viitas soovile nende eest töövõtjale mitte tasuda. Kostja õigusteadmisteta isikuna võis hinna

alandamist ekslikult pidada tasaarvestuseks. Lisaks on kostja esitanud hagejale hinna alandamise

avalduse 25. juuni 2014. a tähitud kirjaga ning korranud seda 30. juunil 2014. a e-kirja teel.

Kohtud on hinnanud tõendeid ebavõrdselt. Kohtud ei ole põhjendanud, miks hageja esitatud ilma

allkirjadeta tööde üleandmise-vastuvõtmise akt koos tasaarvestuse kalkulatsiooniga on käesolevas

tsiviilasjas suurema jõuga kui kostja 25. aprillil 2013. a esitatud vastusele lisatud tasaarvestatavate

tööde ja materjalide nimekirjad. Isegi kui kostjal ei olnud õigust töövõtulepingust taganeda, ei

tähenda see automaatselt, et hageja nõude suurus on põhjendatud ja tõendatud. Ringkonnakohus

leidis, et kostja on viidanud töö tegemise käigus esinenud kõrvalekaldumistele töövõtulepingust ja

töö mitmesugustele puudustele. Seejuures on hageja varem ka ise möönnud tööde puudusi. Samas on

vastustaja 25. veebruaril 2014. a toimunud Tallinna Ringkonnakohtu istungil avaldanud, et esimene

teavitamine puudustest oli ülesütlemise vormis. Selline väide on eksitav ja ebaõige ning varem

avaldatud kinnitustega puudustest teavitamise kohta ka otseselt vasturääkiv.

8. Hageja kassatsioonkaebusele vastust ei esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Samuti

tuleb tühistada TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel maakohtu otsus osas, millega hagi rahuldati, ja

menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

10. Esmalt käsitleb kolleegium tuvastatud asjaolusid ja hageja nõuet (I), seejärel töövõtulepingujärgse

töövõtja tasunõude sissenõudmise eeldusi ja tõendamiskoormuse jaotust (II) ning tellija võimalusi

keelduda töö eest tasu maksmast (III). Lõpetuseks lahendab asjaga seotud menetluslikud küsimused

(IV).

I

11. Maakohus on tuvastanud ja vaidluse all ei ole järgmised asja lahendamiseks olulised asjaolud:

• pooled sõlmisid 10. märtsil 2009. a töövõtulepingu nr 23, mille kohaselt hageja kohustus tegema

kostjale kuuluvas Tallinnas Kose tee 92 asuvas elamus ehitisele juurdeehitus- ja renoveerimistöid

ja kostja kohustus tasuma tööde eest kolmes osas;

• lepingu lahutamatuks osaks oleva kalkulatsioon-hinnapakkumise nr 896 kohaselt kuulus hageja

töövõtu koosseisu 22 positsiooni osas ehitustöid ja -materjale kogumaksumusega 1 049 390 krooni

koos käibemaksuga;

• kostja on tasunud esimese ja teise osamakse, kokku 734 000 krooni. Viimast, kolmandat

osamakset (315 390 krooni) vähendas hageja 14. oktoobril 2009. a tasaarvestuse kalkulatsiooniga

129 460 krooni võrra, s.o 185 930 kroonini koos käibemaksuga;

• hageja koostas valminud ehitustööde kohta 14. oktoobril 2009. a üleandmise-vastuvõtmise akti

nr 2, milles kajastatud tööde koguhind oli 185 930 krooni. Kostja sai akti kätte 23. oktoobril

2009. a ja kirjutas sellele märkuse „seoses oluliste puudustega lepingu täitmisel keeldun

üleandmisakti heaks kiitmast. Oluliste puuduste nimistu esitan 30 päeva jooksul";

• hageja esitas akti nr 2 alusel kostjale 185 930 krooni suuruse arve;

• hageja on koostanud lisatööde kohta kalkulatsioonid kogusummas 110 250 krooni

(sh käibemaks), üleandmise akti nr 14.10.2009 ja arve;

• hageja esitas 22. oktoobril 2009. a kostjale pankrotihoiatuse;

• kostja lepinguline esindaja edastas 18. novembril 2009 hageja lepingulisele esindajale

töövõtulepingu ülesütlemise teate, tuginedes ehitusel tuvastatud puudustele: 1) esimese korruse

põranda täitmisel ei ole kasutatud Fibo kruusa, tegemata on põrandakonstruktsioonide isoleerimine

liigniiskuse eest ning põrandaaluse ventileerimine; 2) katusekonstruktsioonide osas puuduvad

koormusarvestused ning tööd on tehtud oluliste puudustega; 3) rõdukonstruktsioonid ei ole

töödeldud puidukaitsevahendiga jm puudused.

12. Pooled ei vaidle selle üle, et 10. märtsil 2009. a sõlmitud leping juurdeehitus- ja

renoveerimistööde tegemiseks vastab sisult VÕS § 635 lg 1 järgi töövõtulepingu tunnustele. Kostja ei

ole väitnud, et need oleks tüüptingimustega sõlmitud lepingud VÕS § 35 lg 1 mõttes. Tegemist ei ole

ka tarbijatöövõtuga VÕS § 635 lg 4 mõttes (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-80-08, p 15).

Hageja põhinõue kostja vastu 11 883 eurot 9 senti tugineb akti nr 2 järgi saamata jäänud tasul.

Viivisenõude osas tugineb hageja lepingu p-le 6.1, mille järgi on töövõtjal õigus nõuda tellijalt

viivist 0,1 protsenti viivitatud summast iga tasu maksmisega viivitatud päeva eest.

Kassatsioonimenetluses ei ole vaidluse all hageja lisatöödest tulenev nõue, mis jäi maakohtu

menetluses rahuldamata ning mida pole vaidlustatud. Samuti ei ole vaidluse all kostja väidetav

leppetrahvi nõue, mida maakohus ei tunnustanud selle hilise esitamise tõttu ning mille kohta kostja

ringkonnakohtule apellatsioonkaebust ei esitanud. Selles osas on maakohtu lahend jõustunud.

13. Hageja põhjendab oma nõuet esmajoones sellega, et hageja tegi kokkulepitud ehitustööd, kostja

jättis aga nende eest tasumata. Seejuures ei ole kostja õigel ajal ega piisavalt konkreetselt hagejat

puudustest teavitanud ega esitanud tööde parandamise nõuet.

Kostja arvates ei pea ta tellijana vastu võtma tegemata või mittenõuetekohaselt tehtud töid ega nende

eest tasuma. Samuti väidab kostja, et ta on puudustest hagejale nõuetekohaselt teatanud. Samuti esitas

kostja rahalise nõude hageja vastu, mida ta soovis hageja nõudega tasaarvestada.

14. Lepingujärgse tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuli kohtutel esmalt kindlaks teha, kas hageja

tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas kostja on

esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt

annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 16). Seega tuleb esmalt selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku

lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 17).

II

15. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et kohtud ei ole tuvastanud vaidluse lahendamiseks keskse

tähendusega asjaolusid, mida hageja pidi lepingu alusel tegema ja kui palju selle eest tasu saama, ega

ka seda, mida hageja tegelikult tegi ja mille eest on kostja talle tasunud. See ei võimalda kolleegiumil

aga hinnata haginõude rahuldamise õiguslikku põhjendatust (vt ka nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 16). Seetõttu on kohtute otsused olulises osas põhjendamata ja

tuleb tühistada. Kohtuid ei õigusta see, et pooled ei esitanud asjaolusid selliselt, et need võimaldanuks

hageja nõude korrektselt lahendada. Kohtud pidanuks hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks

tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Oluliste

asjaolude eristamine ebaolulistest on üks kohtu oluline ülesanne asja lahendamisel (TsMS § 348 lg 1,

§ 351). Praegu on otsused tehtud põhiliselt vaid hageja esitatud aktidele tuginedes. Olulises osas on

täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 1–4 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Asi tuleb saata maakohtule

eelmenetluse staadiumisse uueks läbivaatamiseks.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb olulised asjaolud selgeks teha. Riigikohus ei saa ise asjaolusid

TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi tuvastada ega tõendeid hinnata.

16. Kohtud keskendusid küsimusele, kas kostja on lepingust õiguspäraselt taganenud, kuid on jätnud

tähelepanuta küsimuse, millises osas on hageja nõue üleüldse sissenõutavaks muutunud. Seda, kas

kostjal oli õigus keelduda lepingujärgse tasu maksmisest, saab hinnata alles siis, kui on tuvastatud, et

tasu maksmise nõue on muutunud sissenõutavaks (vt käesoleva otsuse p 14).

17. Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega. Kui kokku on

lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue

VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse

vastuvõetuks. Tellija on VÕS § 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö

üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Sama paragrahvi teise

lause järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle

selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul.

Pooltevahelise töövõtulepingu (leping) p 4.4 kohaselt muutub viimane osamakse sissenõutavaks viie

tööpäeva jooksul üleandmis-vastuvõtmisakti allkirjastamist. Lepingu p 3.5 kohaselt on pooled kokku

leppinud, et olenemata töö üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisest loetakse töö tellija poolt

vastuvõetuks ka juhul, kui töö tulemusena valminud ese on tellijale faktiliselt üle antud ja tellija on

asunud seda kasutama. Lepingu p 3.6 kohaselt loetakse, et tellija on töö vastu võtnud, kui tellija

alusetult ei võta valminud tööd vastu ja ei tee seda ka pärast töövõtja määratud mõistlikku tähtaega.

18. Kostja ei ole aktis nr 2 märgitud töid VÕS § 637 lg 4 järgi vastu võtnud, viidates töös esinevatele

olulistele puudustele. Küll on võimalik, et kostja saab lugeda tööd vastuvõtnuks VÕS § 638 teise

lause (vastab lepingu p-le 3.6) või lepingu p 3.5 kohaselt. Selleks pidi hageja tõendama, et ta on

lepingujärgse töö valmis teinud ja andnud kostjale töö vastuvõtmiseks mõistliku täiendava tähtaja või

on täidetud lepingu p 3.5 tingimus. Kostja väitel ei ole hageja talle töö vastuvõtmiseks täiendavat

tähtaega andnud. Hageja väitel on kostja elamu kasutusele võtnud. Võlaõigusseadusest ei tulene, et

ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. Töö vastuvõetuks lugemise jaoks

on oluline üksnes see, kas tellija rikkus töö vastuvõtmise kohustust vastuvõtmiseks antud mõistliku

tähtaja jooksul (VÕS § 638 teine lause).

19. Töö vastuvõtmine ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita

vastavalt lepingule (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 21). Üksnes

juhul, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4

kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kuna

töövõtja peab VÕS § 638 teise lause järgi tõendama, et tellija keeldus tööd vastu võtmast alusetult,

peab ta tõendama ka selle, et vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane (vt ka nt Riigikohtu

28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22).

20. Hageja on oma nõude põhjenduseks esitanud üksnes töövõtulepingu, üleandmise-

vastuvõtmiseakti ning arved. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja on enne lepingust taganemist

hagejat erinevatest puudustest teavitanud. Arvestades eespool selgitatud tõendamiskoormuse jaotust

tööde vastu võtmata jätmise korral, oli hageja ülesandeks tõendada, et kokkulepitud tööd on valmis

ja tehtud nõuetekohaselt. Töövõtulepingu, aktide ja arvete esitamine oleks piisav olukorras, kui kostja

oleks tööd vastu võtnud. Kolleegiumi arvates ei ole kohtute põhjendused tööde vastuvõetuks

lugemisel piisavad ja selle aluseks olevad asjaolud tuleb uuesti tuvastada. Asjaolude tuvastamisel

rikkus maakohus menetlusnorme ja ringkonnakohus ei ole eksimusi kõrvaldanud.

21. Kolleegium rõhutab, et hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö

vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus

tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö

osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22).

III

22. Tööde vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine ei mõjuta iseenesest kostja õigust tugineda

lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid. Küll peab kostja arvestama,

et need asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele

mittevastavust ja sellest tulenevalt hageja nõuet välistava õiguskaitsevahendi kasutamist (mh selle

kasutamise eeldusi), peab ta hagejale kokkulepitud tasu maksma (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 31).

Õige on kohtute seisukoht, mille kohaselt kokkulepitud tasu maksmisest saab tellija keelduda üksnes

juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste

hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi ulatuses, milles tellija tasaarvestab selle tasunõudega. Lisaks võib

tellija keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab puudustele tuginedes lepingujärgset hinda VÕS § 112

lg 1 alusel, hinna alandamise võrra. Samuti vabaneb tellija tasu maksmise kohustusest VÕS § 116

lg 1 alusel lepingust taganedes (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08,

p 32).

23. Kolleegium on varasemates kohtulahendites leidnud, et kui kohus leiab, et hagis esitatud rahalise

nõude saab hagis esitatud asjaoludel rahuldada erinevatel õiguslikel alustel, peab kohus selgitama

välja hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama

nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel, kui üks nõude alus ei välistaks

teist ning kui hageja ei ole selgelt väljendanud oma seisukohta, missugusele nõude alusele ta tahab

tugineda. Sealhulgas peab kohus TsMS § 370 lg 2 kohaselt välja selgitama, kas hageja järjestab

võimalikud alternatiivsed nõude alused või jätab ta kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi

võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada. Kui hageja ei loobu ühestki

võimalikust alternatiivsest nõude alusest ega järjesta neid, peab kohus hindama kõiki alternatiivseid

nõude aluseid. Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõude alused pole selged, peab kohus nõudma

hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja

(vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17–18; Riigikohtu 3. märtsi

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 13). Kolleegium leiab, et eelöeldu kehtib ka kostja

vastuväidete kohta.

Kohtud on tuvastanud, et pärast hageja poolt tööde vastuvõtmiseks esitamist ei ole kostja esitanud

puuduste parandamise nõuet, vaid on hageja lepingurikkumisele tuginedes töövõtulepingu

ühepoolselt lõpetanud ning esitanud rahalise nõude, mille ta soovis tasaarvestada hageja tasunõudega.

Kostja 18. novembril 2009. a esitatud lepingu lõpetamise teates on kostja ühtlasi viidanud kahju

hüvitamise nõudele hageja vastu, mida täpsustatakse läbirääkimistel või kohtumenetluses. Seega

pidid kohtud lisaks kostja taganemisõigusele kontrollima ka seda, kas kostjal on rahaline nõue hageja

vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi

ulatuses, milles tellija tasaarvestab selle tasunõudega. Kohtute tuvastatud asjaolusid arvestades ei

välista kolleegium kostja vastuväidete hindamist ka konkludentse hinna alandamise avaldusena.

Ülalmärgitud põhjendustel tuleb maakohtul asja uuesti läbi vaadates kostja vastuväide selgelt

kvalifitseerida ja anda kostjale vajaduse korral võimalus oma nõuet alternatiivseid alusnorme

arvestades selgitada.

24. Maakohus leidis, et kostja omanikujärelevalve tegija Tiit Lepasepa 28. oktoobril 2009. a

koostatud protokolli nr 8 ega ka varasemaid analoogilisi protokolle ei saa käsitada pooltevahelise

lepingu punktis 3.3 ja VÕS § 644 lg-s 1 ettenähtud tellija teatena töö lepingutingimustele

mittevastavuse kohta. Ringkonnakohus möönis, et apellatsioonkaebuses märgitud kirjades ja aktides,

seejuures 28. oktoobri 2009. a omanikujärelevalve aktis, viitas kostja küll töö tegemise käigus

esinenud kõrvalekaldumistele töövõtulepingust ja töö mitmesugustele puudustele, kuid leidis, et

sellised teadaandmised ei asenda tellija tahteavaldust (nõuet) töö vastuvõtmist pakkunud töövõtjale

töö puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja jooksul. Kolleegiumile jääb küll selline järeldus

arusaamatuks, kuid alltoodud põhjustel ei ole küsimusel, kas tegemist oli nõudega puudused

kõrvaldada või mitte, asjas otsustavat tähendust.

25. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et kostja lepingust taganemine 18. novembri 2009. a

avaldusega ei ole kehtiv põhjusel, et pärast seda, kui hageja teatas töö valmimisest ja tegi ettepaneku

töö vastu võtta, ei esitanud kostja töövõtjale nõuet töö puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja

jooksul, s.o lepingu täitmise nõuet.

Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kohtud ei ole kostja taganemisõigust käsitledes

VÕS § 647 lg-t 3 õigesti kohaldanud. Töövõtulepingu puhul tuleb lisaks VÕS §-s 116 sätestatule

arvestada VÕS §-ga 647 kui erisättega. VÕS § 647 lg 3 sõnastus annab lisaks kohtute analüüsitud

alustele võimaluse lugeda rikkumine oluliseks ka juhul, „kui [töövõtja] ei tee seda [parandamist]

mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist". Eeldusel, et

pooltevahelise töövõtulepinguga ei ole töövõtja vastutust või tellija õiguskaitsevahendite kasutamist

kokkuleppeliselt piiratud, on kostja taganemisõiguse hindamisel keskseks küsimuseks, kas ja millal

on kostja hagejat taganemise aluseks olevatest puudustest teavitanud ning kas töövõtja parandas

vastavad puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist.

Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuses viidatud e-kirjadest ja järelevalveaktidest nähtub, et

kostja teatas kuni hageja pakkumiseni töö vastu võtta korduvalt töö mitmesugustest puudustest;

seejuures osutas kostja osale puudustele ka lepingu ülesütlemise avalduses.

Kolleegium leiab, et VÕS § 647 lg-le 3 vastav asjaolu, et töövõtja ei parandanud puuduseid mõistliku

aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist, võib anda aluse ühtlasi ka

VÕS § 116 lg 2 p 4 kohaldamiseks. Viidatud sätte järgi on olulise lepingurikkumisega, mis õigustab

lepingust taganemist täiendavat tähtaega andmata, tegemist ka juhul, kui kohustuse rikkumine annab

kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka

edaspidi. Maakohus peab hindama, kas pooltevahelised e-kirjad ja järelevalveaktid võisid kostjale

anda mõistliku põhjuse eeldada, et hageja ei täida oma kohustusi ka edaspidi. Kostja viitab

18. novembri 2009. a avalduses just sellistele põhjustele.

26. Juhul kui maakohus leiab, et kostja on lepingust kehtivalt taganenud, tuleb hageja nõue lahendada

lepingust taganemise sätete alusel (VÕS § 188 jj). Eelkõige saab hageja nõue seisneda üleantu

väärtuse hüvitamise nõudes VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt

loetakse üleantu väärtuseks üleantu hind, kui see on lepingus määratud. Seejuures tuleb üleantu

väärtuse tuvastamisel arvestada ka selle lepingule mittevastavusega.

27. Kolleegium selgitab, et juhul, kui töö on puudusega, kuid tellijal ei ole õigust töövõtulepingust

taganeda, võib ta siiski nõuda töövõtjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi (vt ka nt

Riigikohtu 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 13).

Kostja esitatud tasaarvestatav rahaline nõue on käsitatav kahju hüvitamise nõudena täitmise asemel

(nn suur kahju hüvitamise nõue), kusjuures kahjuks on kostja pidanud kulutusi hageja poolt tegemata

tööde tegemiseks ja puudustega tehtud tööde ümbertegemiseks. Tegemist on varalise kahju

hüvitamise nõudega, mille sisuks on hageja poolt kantud kulutuste hüvitamine (VÕS § 128 lg 3)

VÕS § 115 lg 2 või 3 alusel. Nimetatud sätete kohaldamine eeldab, et töövõtja on lepingut oluliselt

rikkunud, mida töövõtulepingu puhul tuleb hinnata VÕS § 116 lg 2 alusel koosmõjus VÕS § 647 lg-

ga 1. Seega pidid kohtud ka kostja kahju hüvitamise nõude käsitlemisel esmalt kindlaks tegema, kas

ja millal on kostja hagejat puudustest, mille osas nõuab kahju hüvitamist, teavitanud ning kas

töövõtja parandas need puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele

mittevastavusest teatamist (vt ka käesoleva otsuse p 25). Sellisel juhul on ühtlasi eelduslikult tegemist

VÕS § 115 lg 3 järgi olukorraga, kus on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei ole tulemust.

28. Juhul kui tellija ei tagane töövõtulepingust, võib ta töös puuduste esinemise korral need ise

parandada või lasta seda teha teisel isikul (vt VÕS § 646 lg 5). Kulutuste hüvitamise nõude

rahuldamine VÕS § 646 lg 5 järgi eeldab, et tellija nõuab õigustatult parandamist ja töövõtja ei tee

seda mõistliku aja jooksul. Pooltevahelise lepingu p 5.4.3 kohaselt on tellijal õigus kõrvaldada töös

esinev puudus ise või lasta see kõrvaldada kolmandal isikul juhul, kui töövõtja ei kõrvalda töös

esinevat puudust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija on teda puudustest teavitanud. Lepingu

p 5.4.4 kohaselt on tellijal õigus nõuda töö puuduse kõrvaldamisega seotud kulutuste hüvitamist.

Kolleegium juhib tähelepanu, et viidatud lepingusätete kohaselt ei ole kulutuste hüvitamise eelduseks

parandamise nõude esitamine, vaid üksnes puudustest teavitamine.

Asja uuel menetlemisel tuleb maakohtul tuvastada, millised pooltevahelises e-kirjavahetuses ja

ehitusjärelevalve aktides nimetatud puudused jäid hagejal mõistliku aja jooksul kõrvaldamata ning

millised kostja esitatud kuludokumendid tõendavad nende puuduste parandamiseks tehtud

põhjendatud kulutusi. Vastavas osas tuleb kostja tasaarvestusavaldus rahuldada.

29. Kolleegium selgitab, et kahju (VÕS § 115 lg l) või kulutuste hüvitamise (VÕS § 646 lg 5) nõude

tasaarvestamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi ning kostja võib esitada hagejale tasaarvestuse

avalduse ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 28. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-

06, p 16; 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11; 5. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-42-12, p 10).

30. Tellija võib lepingutingimustele mittevastava töö üleandmise korral vähendada selle eest

töövõtjale makstavat tasu (tasu vähendamise piirangud sätestab VÕS § 648). Hinna alandamise

eesmärgiks on VÕS § 112 järgi mittekohase täitmisega rikutud pooltevaheliste kohustuste tasakaalu

taastamine olukorras, kus lepingutingimustele mittevastava soorituse saanud lepingupool on

mittekohase täitmise vastu võtnud ja ei soovi lepingust taganeda.

Kolleegium nõustub kohtutega selles, et ainuüksi keeldumine töö vastuvõtmisest ja tasu maksmisest

töö puudustele viidates ei ole konkludentseks tahteavalduseks hinda alandada. Samas osutab

kassaator õigesti, et konkludentse hinna alandamise avaldusena võib käsitada töövõtjale 13. oktoobril

2009. a (kohtutoimiku I kd, tl 207) ja 20. oktoobril 2009. a (kohtutoimiku I kd, tl 208) esitatud tööde

ja materjalide nimekirju, mille puhul tellija selgelt viitas soovile nende eest töövõtjale mitte tasuda.

Sama on väitnud kostja ka maakohtu menetluses.

31. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et kostja pole lepingust kehtivalt taganenud, samuti

on täitmata eeldused kostja kahju (VÕS § 115 lg l) või kulutuste hüvitamise (VÕS § 646 lg 5) nõude

tunnustamiseks, peab maakohus võtma seisukoha, kas kostja on hinda kehtivalt alandanud ning kui

jah, siis millises ulatuses. Kostja vastuväite ebaselguse korral peab kohus andma talle TsMS § 3401

lg 1 järgi tähtaja vastuväites esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Muu hulgas peab maakohus

vajadusel andma kostjale tähtaja VÕS § 112 kohaldamiseks vajalike asjaolude esitamiseks ja

tõendamiseks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13,

p 14).

32. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel arutama pooltega asja võimalikku lahendamist

kompromissiga.

IV

33. Kuna kohtute otsused tühistatakse kostjalt põhivõla väljamõistmise osas, tühistatakse need ka

viivise väljamõistmise osas. Vastavalt peab maakohus käsitlema ka kostja vastuväiteid viivise

arvestuse kohta.

34. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

35. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 esimese lause alusel kostjale tagastada.

Villu Kõve, Ants Kull, Henn Jõks