3-2-1-162-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-162-14

Määruse kuupäev

Tartu, 25. veebruar 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Mittetulundusühingu Vene Muuseum hagi Sihtasutuse

Tallinna Vene Muuseum vastu kaubamärgiga sarnase

väljendi nimes kasutamise keelamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 2-13-53321

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sihtasutuse Tallinna Vene Muuseum määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Mittetulundusühing Vene Muuseum (registrikood

80141140), esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe

Kostja Sihtasutus Tallinna Vene Muuseum (registrikood

90003947), esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn

Asja läbivaatamise kuupäev

26. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-53321 ja

Harju Maakohtu 4. märtsi 2014. a määrus samas tsiviilasjas.

2. Teha uus määrus, millega rahuldada kaja, taastada menetlus ja saata asi menetluse

jätkamiseks Harju Maakohtule.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Tagastada Sihtasutusele Tallinna Vene Muuseum (konto nr EE891010220120880019)

23. juulil 2014 määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mittetulundusühing Vene Muuseum (hageja) esitas 11. novembril 2013 hagi Sihtasutuse Tallinna

Vene Muuseum (kostja) vastu hageja kaitstud kaubamärgile (VENE MUUSEUM РУССКИЙ

МУЗЕЙ ЭСТОНИИ) äravahetamiseni sarnase väljendi (VENE MUUSEUM vene keeles РУССКИЙ

МУЗЕЙ) kostja nimes kasutamise keelamiseks.

Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale Euroopa Ühenduse kaubamärk „VENE MUUSEUM

РУССКИЙ МУЗЕЙ ЭСТОНИИ", mis on kaitstud rahvusvahelise kauba- ja teenindusmärkide

klassifikaatori klassi 41 kuuluvate teenuste tähistamiseks alates 4. märtsist 2013. Nimetatud

kaubamärgi alusel kuulub hagejale ainuõigus selle kaubamärgi kasutamiseks loetelus märgitud

teenuste tähistamiseks. Klassi 41 kuuluvad muu hulgas muuseumid ja muuseumiteenused. Hageja

asutati juba 6. veebruaril 2001 ning üldsusele on teada, et ta on kasutanud katkematult Eesti turul

tegutsedes tähist „VENE MUUSEUM". Tallinna linn asutas kostja kui sihtasutuse hagejat pettes.

Hageja pöördus 23. septembril 2013 kostja poole nõudega lõpetada hageja kaubamärgi õigusvastane

kasutamine, sest hagejale teadaolevalt kasutab kostja ilma hageja nõusolekuta tähist „VENE

MUUSEUM" klassis 41 nimetatud teenuste osutamiseks. Kombineeritud kaubamärgi sõnalise osa

kasutamine kolmanda isiku nimes ja samaliigiliste teenuste pakkumisel rikub kaubamärgiomaniku

õigusi. Hageja palus tunnustada ka hagejale kuuluva kaubamärgi üldtuntust.

2. Kostja ei vastanud hagile kohtu määratud tähtajaks.

3. Harju Maakohus rahuldas hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi

10. jaanuari 2014. a tagaseljaotsusega ning keelas kostjal hageja kaitstud kaubamärgile „VENE

MUUSEUM РУССКИЙ МУЗЕЙ ЭСТОНИИ" äravahetamiseni sarnase väljendi „VENE

MUUSEUM vene keeles РУССКИЙ МУЗЕЙ" kostja nimes kasutamise. Maakohus rahuldas hageja

taotluse määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja määras, et kostja kulul tuleb avaldada otsuse

resolutsiooni p 2 väljaandes Ametlikud Teadaanded. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda

ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 450 eurot (sh riigilõiv 250 eurot ja

põhjendatud õigusabikulu 200 eurot) ning kohustas kostjat tasuma menetluskuludelt viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni.

4. Kostja esitas 12. veebruaril 2014 tagaseljaotsuse peale kaja ja 25. veebruaril 2014 vastuse

hagiavaldusele. Kostja leidis, et hagi rahuldavat tagaseljaotsust ei tohtinud seaduse alusel teha.

Hagiavaldusest on näha, et kostja nimi ei sisalda väljendit „VENE MUUSEUM vene keeles

РУССКИЙ МУЗЕЙ", mille kasutamise kohus keelas. Kohus oleks pidanud ka tuvastama, et kostja

nimega Sihtasutus Tallinna Vene Muuseum kanti registrisse 21. oktoobril 2010, hageja kaubamärk sai

õiguskaitse alates 4. märtsist 2013. Äriseadustiku (ÄS) § 12 lg 3 ja kaubamärgiseaduse (KaMS) § 11

lg 1 p 3 mõistes ei ole tegemist varasema kaubamärgiga. Kohus on hagi rahuldades käitunud

eksitavalt.

5. Hageja vaidles kajale vastu.

6. Harju Maakohus jättis 4. märtsi 2014. a määrusega kaja rahuldamata ning kajamenetluse kulud

kostja kanda.

Maakohtu määruse kohaselt tugineb kostja kajas TsMS § 415 lg 1 p-le 3, mille kohaselt kostja võib

esitada tagaseljaotsuse peale kaja sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui tagaseljaotsust ei

võinud seaduse kohaselt teha. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga. Kuivõrd kohtul on õigus

lahendada asi tagaseljaotsusega hagile vastamata jätmise korral, siis ei ole asjakohane väide, et

tagaseljaotsus on kostja jaoks üllatav ning kohtu tegevus kostjat eksitav. Hagi rahuldamine

tagaseljaotsusega ei ole üllatav olukorras, kus hagi rahuldamine on õiguslikult võimalik.

Hageja on esitanud õiguslikult veenva hagi. Hageja nõudis tema kaubamärgile sarnase väljendi nimes

kasutamise keelamist. Selline nõue on õiguslikult võimalik. Hageja nõude edukuse eelduseks peab

hageja esile tooma, et talle kuulub kaubamärgiõigus ja kostja seda rikub. Hageja esitas hagis

mõlemad väited. Kuna kostja on vastust esitamata jättes hageja mõlemad väited omaks võtnud, sai

kohus hagi rahuldada.

7. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määrus tühistada,

rahuldada kaja ning jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

8. Hageja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

9. Harju Maakohus ei rahuldanud määruskaebust ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

ringkonnakohtule läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. juuni 2014. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jättis

ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohus viitas TsMS § 415 lg 1 p-le 3 ja § 413 lg-le 1. Kohtutoimikust nähtuvalt kuulub

hagejale Euroopa Ühenduse territooriumil registreeritud kaubamärk „VENE MUUSEUM РУССКИЙ

МУЗЕЙ ЭСТОНИИ" (nr 011622917), mis on kaitstud rahvusvahelise kauba- ja teenindusmärkide

klassifikaatori klassi 41 kuuluvate teenuste tähistamiseks alates 4. märtsist 2013 (tl 13). Kostja

kasutab nime SA Tallinna Vene Muuseum, mis on eksitavalt sarnane hageja registreeritud

kaubamärgiga. Hageja esitas KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel kostja vastu hagi õigusrikkumise

lõpetamiseks. Eelmärgitu kohaselt esinesid tagaseljaotsuse tegemiseks nii faktilised asjaolud kui ka

õiguslikud alused. Kostja kirjalikel vastuväidetel faktilistele asjaoludele ja sellekohastel tõenditel ei

ole tagaseljaotsuse tegemisel tähendust. Lähtutakse hageja esitatud faktilistest asjaoludest ja hageja

väited loetakse kostja poolt omaksvõetuks. Kuigi kostja ei ole konkretiseerinud väidet, et tema nimi

ei sisalda väljendit, mille kasutamise keelamist hageja taotles, ei ole sellel asjaolul vaidlusaluse

kohtumääruse kontrollimisel iseenesest ka tähtsust, nagu ka sellel, et hageja kaubamärk on

registreeritud kostja nimest hiljem. Seaduse kohaselt võis maakohus praegusel juhul teha

tagaseljaotsuse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus,

maakohtu määrus ning tagaseljaotsus tühistada ja teha uus määrus, millega kaja rahuldada ning jätta

hagiavaldus rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Määruskaebuse kohaselt on kohtul TsMS § 407 lg 6 alusel tagaseljaotsuse tegemisel kohustus hinnata

hagiavalduse sisu ning teha otsus üksnes hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud osas. Kui hagiavaldus ei sisalda õiguslikult põhjendatud nõuet, ei saa seda rahuldavat

tagaseljaotsust teha. TsMS § 415 lg 1 p 3 alusel võib kostja esitada tagaseljaotsuse peale kaja

sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha.

Maakohus võttis menetlusse hagiavalduse, mille põhinõudeks oli hageja taotlus: „[---] keelata kostjal

hageja kaitstud kaubamärgile (VENE MUUSEUM РУССКИЙ МУЗЕЙ ЭСТОНИИ)

äravahetamiseni sarnase väljendi (VENE MUUSEUM vene keeles РУССКИЙ МУЗЕЙ) kostja

nimes kasutamine (õigusrikkumise lõpetamise taotlus)". Kostja nimi on Sihtasutus Tallinna Vene

Muuseum. Ainuüksi hagiavalduses kirjeldatud faktilistest asjaoludest on näha, et kostja nimi ei

sisalda väljendit „VENE MUUSEUM vene keeles РУССКИЙ МУЗЕЙ", mille kasutamise on kohus

otsustanud keelata. Seega pole kohtulahend täidetav. Samuti oleks kohus pidanud tuvastama, et kostja

nimi on registrisse kantud oluliselt varem (21. oktoobril 2010), kui toimus hageja poolt väidetavalt

õiguskaitset vajava kaubamärgi registreerimine (4. märtsil 2013). ÄS § 12 lg 3 ja KaMS § 11 lg 1 p 3

mõistes oleks kaubamärk varasem, kui see oleks omandanud õiguskaitse enne nime registreerimist.

KaMS ega muud õigusaktid ei anna isikule õigust nõuda enne kaubamärgi registreerimist registrisse

kantud nimede kasutamise keelamist. Hageja kaubamärk ei ole ka üldtuntud. Seega on ainuüksi

hagiavalduse faktiliste asjaolude ja kohtu peetava registri põhjal tuvastatav, et hagejal puudub

varasemast kaubamärgist tulenev õigus ning hagiavaldus oleks tulnud nende õiguslike asjaolude tõttu

jätta rahuldamata.

Esineb ka mõjuv põhjus TsMS § 415 lg 1 mõttes tagaseljaotsuse peale kaja esitamiseks, kuna

hagiavalduse rahuldamine on käsitatav kohtu eksitava tegevusena.

12. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu lahend

muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 701 lg 3 kolmanda lause alusel tuleb tühistada

ka maakohtu määrus, millega jäeti kostja kaja rahuldamata ja menetlus taastamata. Kaja tuleb

rahuldada, asjas menetlus taastada ning asi saata menetluse jätkamiseks maakohtule.

14. Kostja tugineb määruskaebuses sellele, et maakohus ei oleks tohtinud tagaseljaotsust teha, kuna

hagi ei olnud õiguslikult veenev. Kostja viitab põhjendatult sellele, et TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib

hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ulatuses ning see säte paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise

kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja

lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega

menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse

lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Juhul kui hagi ei ole õiguslikult

põhjendatud, ei või tagaseljaotsust teha ning esitatud kaja tuleb TsMS § 417 lg 2 alusel rahuldada ja

menetlus taastada (vt nt Riigikohtu 6. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-13, p 15;

30. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-12, p 13; 5. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-53-13, p 13).

15. Hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel saab lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud

hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt

omaks võetuks. Hagiavalduses on välja toodud, et hagejale kuulub Euroopa Ühenduse kaubamärk

„VENE MUUSEUM РУССКИЙ МУЗЕЙ ЭСТОНИИ", mis on kaitstud rahvusvahelise kauba- ja

teenindusmärkide klassifikaatori klassi 41 kuuluvate teenuste tähistamiseks alates 4. märtsist 2013.

Klassi 41 kuuluvad muu hulgas muuseumid ja muuseumiteenused. Hageja nõudis tema kaubamärgile

sarnase väljendi nimes kasutamise keelamist, sest hagejale teadaolevalt kasutab kostja ilma hageja

nõusolekuta tähist „VENE MUUSEUM" klassis 41 nimetatud teenuste osutamiseks. Samuti palus

hageja tunnustada endale kuuluva kaubamärgi üldtuntust. Hageja pidas tähise „VENE MUUSEUM

(vene keeles РУССКИЙ МУЗЕЙ)" kasutamist kostja nimes hageja õiguste rikkumiseks, kuna kostja

kasutatud nimi on tarbijat eksitav ja sellisena äravahetamiseni sarnane hageja kaitstud kombineeritud

kaubamärgiga. Hageja märkis muu hulgas seda, et sihtasutuste seaduse (SAS) § 3 järgi peab

sihtasutuse nimi selgesti erinema teistest Eestis registrisse kantud mittetulundusühingute ja

sihtasutuste nimedest ning ei või olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku

vormi osas.

16. Harju Maakohus rahuldas hagi tagaseljaotsusega ja keelas kostjal hageja kaitstud kaubamärgile

„VENE MUUSEUM РУССКИЙ МУЗЕЙ ЭСТОНИИ" äravahetamiseni sarnase väljendi „VENE

MUUSEUM vene keeles РУССКИЙ МУЗЕЙ" kostja nimes kasutamise. Kostja kaja jättis maakohus

rahuldamata põhjendusega, et hageja nõudis tema kaubamärgile sarnase väljendi nimes kasutamise

keelamist ning et selline nõue on õiguslikult võimalik. Samuti viitas maakohus, et hageja esitas hagis

väited, et talle kuulub kaubamärgiõigus ja kostja seda rikub.

17. Ringkonnakohus viitas määruses, millega jättis kostja määruskaebuse rahuldamata, sellele, et

kostja kasutab nime SA Tallinna Vene Muuseum, mis on eksitavalt sarnane hageja registreeritud

kaubamärgiga. Hageja esitas KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel kostja vastu hagi õigusrikkumise

lõpetamiseks. Eelmärgitu kohaselt esinesid ringkonnakohtu arvates tagaseljaotsuse tegemiseks nii

faktilised asjaolud kui ka õiguslikud alused.

18. Praegusel juhul on hageja tuginenud esmalt sellele, et talle kuulub Euroopa Ühenduse kaubamärk.

Euroopa Ühenduse kaubamärgiga seonduvat reguleerib Euroopa Liidu Nõukogu 26. veebruari

2009. a määrus ühenduse kaubamärgi kohta (kodifitseeritud versioon) (määrus nr 207/2009,

varasema määruse nr 40/94, edaspidi ka Euroopa Ühenduse kaubamärgimäärus), mille art 14 lg 1

kohaselt reguleerivad ühenduse kaubamärgi mõju ainult selle määruse sätted. Muudel juhtudel

reguleerib ühenduse kaubamärgi rikkumist siseriiklik õigus, mis käsitleb siseriikliku kaubamärgi

rikkumist, X jaotise sätete kohaselt. Määruse art 14 lg 2 kohaselt ei välista see määrus ühenduse

kaubamärki käsitlevaid õigustoiminguid eelkõige tsiviilvastutust ja kõlvatut konkurentsi käsitleva

siseriikliku õiguse alusel ning lg 3 kohaselt kohaldatavad menetluseeskirjad määratakse kindlaks X

jaotise sätete kohaselt. Määruse art 101 lg 1 kohaselt kohaldavad ühenduse kaubamärkide kohtud

selle määruse sätteid. Selle määrusega reguleerimata küsimustes kohaldab ühenduse kaubamärkide

kohus siseriiklikke, sealhulgas rahvusvahelise eraõiguse sätteid. Määruse art 101 lg 3 kohaselt, kui

selles määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldab ühenduse kaubamärkide kohus samu

menetlusnorme, mida kohaldataks asukohaliikmesriigi siseriikliku kaubamärgiga seonduva sama

liiki hagi puhul. Arvestades eelnevaid määruse sätteid, tuleb seega Euroopa Ühenduse kaubamärgi

mõju puhul arvestada Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse sätteid ning kaubamärgi rikkumist

puudutavalt ka kaubamärgiseadust. Kuna hageja on tuginenud ka sellele, et tema kaubamärk on

üldtuntud, tuleb üldtuntud kaubamärgi puhul lähtuda kaubamärgiseadusest. EL-s reguleerib

kaubamärgiomaniku õigusi ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 22. oktoobri 2008. a direktiiv

kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (kodifitseeritud versioon)

(direktiiv nr 2008/95/EÜ, varasema direktiivi nr 89/104, edaspidi ka direktiiv).

19. Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 järgi annab ühenduse kaubamärk omanikule

selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõikidel kolmandatel isikutel kasutada

kaubandustegevuse käigus ilma tema loata: a) kõiki tähiseid, mis on identsed ühenduse

kaubamärgiga, kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks on registreeritud

ühenduse kaubamärk; b) kõiki tähiseid, kui identsuse või sarnasuse tõttu ühenduse kaubamärgiga

ning identsuse või sarnasuse tõttu ühenduse kaubamärgi ja tähisega kaitstud kaupade või teenustega

on tõenäoline, et avalikkus võib need omavahel segi ajada; segiajamise tõenäosus hõlmab ka

tõenäosust, et tähist seostatakse kaubamärgiga; c) kõiki tähiseid, mis on identsed või sarnased

ühenduse kaubamärgiga, seoses kaupade või teenustega, mis ei ole sarnased nende kaupade ja

teenustega, mille jaoks ühenduse kaubamärk on registreeritud, kui ühenduse kaubamärgil on

ühenduses maine ja kui kõnealuse tähise kasutamine ilma tungiva põhjuseta tähendaks ühenduse

kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist.

Sarnaseid sätteid sisaldavad ka KaMS ja direktiiv. Direktiivi art 5 lg 1 kohaselt annab registreeritud

kaubamärk omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid

isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata: a) kõiki kaubamärgiga identseid

tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on

registreeritud; b) kõiki tähiseid, mille identsuse või sarnasuse tõttu kaubamärgiga ning identsuse või

sarnasuse tõttu kaubamärgiga ja tähisega kaitstud kaupade või teenustega esineb risk, et üldsus võib

need omavahel segi ajada; esineb risk, et see võib tekitada seoseid kaubamärgi ja tähise vahel.

Direktiivi art 5 lg 5 järgi ei mõjuta lõigete 1 kuni 4 kohaldamine ühegi liikmesriigi sätteid, mis

käsitlevad kaitset tähise kasutamise vastu muul otstarbel kui kaupade ja teenuste eristamiseks, kui

kõnealuse tähise põhjendamatu kasutamine kasutaks ebaõiglaselt ära või kahjustaks kaubamärgi

eristatavust või mainet. KaMS § 14 lg 1 järgi on kaubamärgiomanikul õigus keelata kolmandatel

isikutel kasutada äritegevuses: 1) õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või

teenuste puhul, mis on identsed kaupade või teenustega, mille suhtes on kaubamärk kaitstud; 2)

õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid või sarnaseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on

identsed või samaliigilised kaupade või teenustega, mille suhtes on kaubamärk kaitstud, kui on

tõenäoline tähise ja kaubamärgi äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas tähise assotsieerumine

õiguskaitse saanud kaubamärgiga; 3) registreeritud kaubamärgiga või valdavale enamusele Eesti

elanikkonnast tuntud õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid või sarnaseid tähiseid, millega

tähistatakse teist liiki kaupu või teenuseid, kui tähisega võib ebaausalt ära kasutada või kahjustada

kaubamärgi omandatud mainet või eristusvõimet.

Eelnevatest sätetest tuleneb, et selleks, et isik saaks tugineda hagis kaubamärgiomaniku ainuõiguse

rikkumisele KaMS § 14 lg 1, Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 ning direktiivi art 5

lg 1 mõttes ja esitada KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel hagi ainuõigust rikkunud isiku vastu õigusrikkumise

lõpetamiseks, peaks ta esitama esiteks asjaolud, millest nähtuks, et kostja kasutab hageja

kaubamärgiga identset või sarnast tähist „kaubandustegevuse käigus" (Euroopa Ühenduse

kaubamärgimääruse art 9 lg 1, direktiivi art 5 lg 1) või „äritegevuses" (KaMS § 14 lg 1). Euroopa

Kohtu praktikas on leitud, et tähist kasutatakse „kaubandustegevuse käigus", kui seda kasutatakse

„äritegevuse raames majandusliku kasu saamise eesmärgil, mitte erasfääris" (vt Euroopa Kohtu

12. novembri 2002. a otsus kohtuasjas C-206/01, Arsenal Football Club plc vs. Matthew Reed, p 40;

Euroopa Kohtu 23. märtsi 2010. a otsus liidetud kohtuasjades C-236/08–C-238/08, Google France

SARL, Google Inc. vs. Louis Vuitton Malletier SA; Google France SARL vs. Viaticum SA, Luteciel

SARL; Google France SARL vs. Centre national de recherche en relations humaines (CNRRH) SARL,

Pierre-Alexis Thonet, Bruno Raboin, Tiger SARL, p 50).

Samuti on eelnimetatud sätetest tulenevalt oluline, et tähist kasutataks „kaupade või teenuste suhtes",

kuna kaubamärgiomaniku ainuõigus KaMS § 14 järgi ulatub üksnes juhtudele, kui kolmas isik

kasutab kaubamärki või sellega identseid või sarnaseid tähiseid majandustegevuses „kaupade või

teenuste suhtes" (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 36). Euroopa

Kohtu praktikas on loetud kaubamärgi põhifunktsiooniks tarbijale või lõppostjale märgiga tähistatud

kauba või teenuse päritoluidentiteedi garanteerimist, et võimaldada eristada kaupa või teenust teistest

kaupadest või teenustest, ilma et tekiks äravahetamisoht (vt nt Euroopa Kohtu 6. mai 2003. a otsust

kohtuasjas C-104/01, Libertel Groep BV vs. Benelux-Merkenbureau; Euroopa Kohtu 12. novembri

2002. a otsus kohtuasjas C-206/01, Arsenal Football Club plc vs. Matthew Reed, p-d 48–50). Samuti

on Euroopa Kohus leidnud, et ärinime ja ettevõtte nime ülesanne ei ole iseenesest kaupade või

teenuste eristamine (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 2002. a otsus kohtuasjas C-23/01, Robelco NV

vs. Robeco Groep NV, p 34; Euroopa Kohtu 16. novembri 2004. a otsus kohtuasjas C-245/02,

Anheuser-Busch, Inc. vs. Budĕjovický Budvar, národní podnik, p 64; Euroopa Kohtu 11. septembri

2007. a otsus kohtuasjas C-17/06, Céline SARL vs. Céline SA, p 21). Ärinime eesmärk on tegelikult

äriühingu samasuse kindlakstegemine, sellal kui ettevõtte nime või sildi ülesanne on tähistada

ettevõtet. Seega, kui ärinime, ettevõtte nime või silti kasutatakse ainult äriühingu samasuse

kindlakstegemiseks või ettevõtte tähistamiseks, ei saa seda pidada kasutamiseks „kaupade või

teenuste puhul" direktiivi art 5 lg 1 tähenduses (vt Euroopa Kohtu 11. septembri 2007. a otsus

kohtuasjas C-17/06, Céline SARL vs. Céline SA, p 21). Kasutamisega „kaupade puhul" direktiivi art 5

lg 1 tähenduses on Euroopa Kohtu seisukoha järgi seevastu tegemist siis, kui kolmas isik kannab

kaupadele, mida ta turustab, oma ärinime, ettevõtte nime või silti kujutava tähise (vt Euroopa Kohtu

11. septembri 2007. a otsus kohtuasjas C-17/06, Céline SARL vs. Céline SA, p 22; Euroopa Kohtu

12. novembri 2002. a otsus kohtuasjas C-206/01, Arsenal Football Club plc vs. Matthew Reed, p 41;

Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2007. a otsus kohtuasjas C-48/05, Adam Opel AG vs. Autec AG, p 20).

Lisaks, isegi kui kaupadele või teenustele tähist ei kanta, on tegemist kasutamisega „kaupade või

teenuste puhul", kui kolmas isik kasutab seda tähist nii, et ta loob seose tähise – mis kujutab endast

tema ärinime, ettevõtte nime või silti – ja tema turustatavate kaupade või osutatavate teenuste vahel

(Euroopa Kohtu 11. septembri 2007. a otsus kohtuasjas C-17/06, Céline SARL vs. Céline SA, p 23).

Lisaks on Euroopa Kohus hilisemates lahendites tunnustanud direktiivi art 5 lg 1 p a) ja Euroopa

Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 p a) (sarnane säte KaMS § 14 lg 1 p 1) tõlgendamisel seda,

et kaubamärgiomanik saab tugineda oma ainuõigusele kaubamärgi mõne ülesande kahjustamise või

kahjustamise ohu korral, olgu siis tegemist kas kaubamärgi peamise ülesandega tähistada

kaubamärgiga hõlmatud kauba või teenuse päritolu või siis kaubamärgi muude ülesannetega, nagu

kauba või teenuse kvaliteedi tagamine või teabe, investeeringute või reklaamiga seotud ülesanded

(vt Euroopa Kohtu 22. septembri 2011. a otsus kohtuasjas C-323/09, Interflora Inc., Interflora British

Unit vs. Marks & Spencer plc, Flowers Direct Online Ltd, p 38; Euroopa Kohtu 18. juuni 2009. a

otsus kohtuasjas nr C-487/07, L'Oréal SA, Lancôme parfums et beauté & Cie SNC, Laboratoire

Garnier & Cie vs. Bellure NV, Malaika Investments Ltd, Starion International Ltd, p 58 ja 65;

Euroopa Kohtu 23. märtsi 2010. a otsus liidetud kohtuasjades C-236/08–C-238/08, Google France

SARL, Google Inc. vs. Louis Vuitton Malletier SA; Google France SARL vs. Viaticum SA, Luteciel

SARL; Google France SARL vs. Centre national de recherche en relations humaines (CNRRH) SARL,

Pierre-Alexis Thonet, Bruno Raboin, Tiger SARL, p 77 ja 79).

Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et ainuüksi ärinime või muu majandustegevusega tegeleva

ettevõtte/isiku nimes (sh ka sihtasutuse nimes, kes tegeleb majandustegevusega) kaubamärgina

kaitstud tähise kasutamist ei saa pidada KaMS § 14 lg 1, direktiivi art 5 lg 1 ning Euroopa Ühenduse

kaubamärgimääruse art 9 lg 1 järgi kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumiseks, mis annaks aluse

tähise kasutamist nimes KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel keelata, kui nime kasutatakse üksnes äriühingu,

ettevõtte või juriidilise isiku samasuse kindlakstegemiseks või tähistamiseks ning sellega ei rikuta

kaubamärgi ülesandeid.

20. Samas tuleb arvestada seda, et direktiiv ei mõjuta selle art 5 lg 5 järgi liikmesriigis kehtivaid

õigusnorme, mis reguleerivad kaitset tähise kasutamise vastu muul otstarbel kui kaupade või teenuste

eristamiseks, kui sellega kasutataks ebaõiglaselt ära või kahjustataks kaubamärgi eristatavust või

mainet. Ka direktiivi preambuli järgi ei välista direktiiv liikmesriikide muude õigusnormide, nt

kõlvatut konkurentsi, tsiviilvastutust või tarbijakaitset reguleerivate sätete kohaldamist

kaubamärgivaidlustes. Nagu eespool märgitud, ei välista ka Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse

art 14 lg 2 ühenduse kaubamärki käsitlevaid õigustoiminguid, eelkõige tsiviilvastutust ja kõlvatut

konkurentsi käsitleva siseriikliku õiguse alusel. Ka Euroopa Kohus on ärinime kasutamist puudutavas

vaidluses leidnud, et direktiivi art 5 lg 5 järgi võib liikmesriik omal soovil ja enda määratud eeldustel

kaitsta kaubamärki tähise kasutamise vastu muul eesmärgil, kui kaupade või teenuste eristamine, kui

selle tähise kasutamine kasutab ära või kitsendab kaubamärgi eristatavust või mainet õigustava

põhjuseta ebaõiglasel viisil (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 2002. a otsus kohtuasjas C-23/01,

Robelco NV vs. Robeco Groep NV, p 30).

21. Varasema Riigikohtu praktika kohaselt ei tulene küll ainuüksi kaubamärgiseadusest registreeritud

kaubamärgi omanikule õiguskaitset kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu kolmanda isiku

ärinimes, kuid eriregulatsiooniks on Eesti õiguses esmajoones ÄS § 12 lg 3, mille järgi ei ole lubatud

äriregistrisse kanda sellise ärinimega ettevõtjaid, kelle ärinimi sisaldab kaubamärgina kaitstavat

tähist. Selle sättega on laiendatud kaubamärgiomanike õiguste kaitset võrreldes kaubamärgiseadusega

ja ühtlasi ka KaMS §-s 14 sätestatud kaubamärgiomaniku ainuõiguse sisu (vt Riigikohtu 30. märtsi

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p-d 36–37). Riigikohtu varasema praktika järgi ei tulene

ainuüksi ÄS § 12 lg-st 3 kaubamärgiomanikule nõuet kohustada kostjat keelama oma ärinime

kasutamine ja muutma põhikirja. Kolleegium leidis, et sellise nõude aluseks saaks olla esmajoones

KaMS § 57 lg 1 p 1, aga ka VÕS § 1055 lg 1. Kaubamärgiomaniku ainuõigus on VÕS § 1045 lg 1

p 5 alusel kaitstav õigus ja kaubamärgiomanik saab nõuda oma ainuõiguse rikkumise korral

rikkumise lõpetamist. Sarnaselt on Riigikohus käsitlenud ka ettevõtja poolt teise ettevõtja ärinime

kasutamise keelamise materiaalõiguslikke aluseid ja eeldusi ettevõtja ainuõiguse suhtes oma

ärinimele (vt Riigikohtu 2. veebruari 2006. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-157-05). Samuti pidas

kolleegium vajalikuks arvestada ärinime kasutamise keelamise puhul VÕS § 1055 lg 3 p-ga 1, mille

kohaselt, kui kahju õigusvastane tekitamine seisneb autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või

tööstusomandiõiguse rikkumises, võib isik, kelle õigusi rikuti, nõuda rikkumisest hoidumist tulevikus

rikkujalt ja isikult, kelle teenuseid kolmas isik kasutas õiguse rikkumise eesmärgil. Samuti leidis

kolleegium, et ärinime kasutamise õigusvastasus võib tuleneda ka VÕS § 1045 lg 1 p-st 7, kui kostja

rikub ÄS § 12 lg-t 3. Ärinimi võib olla eksitav ka seetõttu, et võib tekkida väärarusaam, nagu kuuluks

kostja hagejaga seotud gruppi. See võib aga tähendada ühtlasi vastuolu ÄS § 12 lg-ga 1, mille järgi ei

või ärinimi olla eksitav ettevõtja õigusliku vormi, tegevusala ega tegevuse ulatuse osas. Samuti võib

see tähendada konkurentsiseaduse (KonkS) § 50 lg 1 p 1 ja lg 2 ning § 51 järgi keelatud kõlvatut

konkurentsi eksitava teabe avaldamise näol (vt Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-4-06, p 38).

22. Kuna praeguses asjas taotleti tähise kasutamise keelamist sihtasutuse nimes, mitte aga äriühingu

ärinimes, ei saa tugineda nõude esitamisel ka ÄS § 12 lg-le 3. Sihtasutuste nimedele esitatavaid

nõudeid on reguleeritud eraldi SAS §-s 3. SAS § 3 järgi peab sihtasutuse nimi selgesti erinema

teistest Eestis registrisse kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimedest (lg 1); see ei või olla

eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas (lg 2); see peab sisaldama

täiendit „sihtasutus" (lg 3); sihtasutuse dokumentidel peab olema näidatud sihtasutuse nimi, asukoht

ja registrikood (lg 4); sihtasutusel võib olla ainult üks nimi (lg 6); see peab olema kirjutatud eesti-

ladina tähestikus (lg 7) ega või olla vastuolus heade kommetega (lg 8). Eelnevast nähtub, et

sihtasutuste seadus ei kehtesta sihtasutuse nimele ÄS § 12 lg-ga 3 sarnast piirangut. Kuna seadusest

ei tulene, et sihtasutuse nimele kohalduksid ka ÄS-s ärinime reguleerivad sätted, ei saa kolleegiumi

arvates ÄS § 12 lg-le 3 nõude põhjendamisel tugineda.

23. Samas ei ole välistatud, et sihtasutuse nime kasutamise õigusvastasus võib tuleneda VÕS § 1045

lg 1 p-st 7. Sihtasutuse nimi võib olla eksitav nt seetõttu, et võib tekkida väärarusaam, nagu kuuluks

sihtasutus kaubamärgiomanikuga seotud gruppi. See võib aga tähendada ühtlasi vastuolu SAS § 3 lg-

ga 2, mille järgi ei või sihtasutuse nimi olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega

õigusliku vormi osas. Samuti ei ole välistatud, et see võib tähendada KonkS § 50 lg 1 p 1 ja lg 2 ning

§ 51 järgi keelatud kõlvatut konkurentsi eksitava teabe avaldamise näol. Seejuures on muidugi oluline

kohtutel hinnata, kas tegemist on ikka kõlvatu konkurentsiga KonkS § 50 lg 1 p 1 ja § 51 mõttes

(ebaaus äritegevus, heade kommete ja tavadega vastuolus olevad teod, sh eksitava teabe avaldamine,

avaldamiseks esitamine, tellimine, konkurendi või tema kauba halvustamine). KonkS § 51 lg 1

kohaselt on eksitav teave ebatõesed andmed, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures

tekitada pakkumisest eksliku mulje või millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja

mainet või tema majandustegevust. Ainuüksi sihtasutuse nime omamine ei anna aga alust väita, et

tegemist oleks kõlvatu konkurentsiga.

24. Praegusel juhul palus hageja keelata kostjal kasutada oma nimes hageja kaubamärgile (VENE

MUUSEUM РУССКИЙ МУЗЕЙ ЭСТОНИИ) äravahetamiseni sarnast väljendit (VENE

MUUSEUM vene keeles РУССКИЙ МУЗЕЙ), leides, et kasutatud nimi on tarbijat eksitav ja

sellisena äravahetamiseni sarnane hageja kaitstud kombineeritud kaubamärgiga. Kuigi hageja viitas

ka sellele, et hagejale teadaolevalt kasutab kostja ilma hageja nõusolekuta tähist „VENE

MUUSEUM" klassis 41 nimetatud teenuste osutamiseks, ei toonud hageja esile asjaolusid, millest

oleks nähtunud, kas ja mil viisil kostja nimetatud tähist ka oma teenuste puhul tegelikult kasutab.

Hagiavaldusest nähtub vaid see, et kostja nimi sisaldab hageja kaubamärgiga sarnast sõnalist osa.

Nagu eelnevast aga tuleneb, ei saa ainuüksi ärinime või muu majandustegevusega tegeleva

ettevõtte/isiku nimes (sh ka sihtasutuse nimes) kaubamärgina kaitstud tähise kasutamist pidada

KaMS § 14 lg 1, direktiivi art 5 lg 1 ning Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 järgi

kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumiseks, mis annaks aluse tähise kasutamist nimes KaMS § 57

lg 1 p 1 alusel keelata. KaMS § 14 lg 1, direktiivi art 5 lg 1 ja Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse

art 9 lg 1 mõttes oleks tegemist kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumisega, kui tähist kasutataks

kaubandustegevuse käigus teenuste suhtes. Kuigi hageja viitas ka SAS §-le 3, ei esitanud hageja

asjaolusid, millest nähtuks, et kostja kasutab nime majandustegevuses sellisel viisil, et osutab

hagejale kõlvatut konkurentsi. Tähelepanuta ei saa jätta ka kostja väidet, et kohus on keelanud

väljendi „VENE MUUSEUM vene keeles РУССКИЙ МУЗЕЙ" kostja nimes kasutamise, kuigi

asjaoludest ei nähtu, et kostja oma nimes tähist „РУССКИЙ МУЗЕЙ" kasutab. Arvestades eeltoodut,

leiab kolleegium, et praegusel juhul ei olnud hagi esitatud asjaoludel õiguslikult põhjendatud,

mistõttu ei võinud TsMS § 407 lg 1 järgi asjas hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Seega tuleb

TsMS § 417 lg 2 teise lause ja § 415 lg 1 p 3 alusel kaja rahuldada ja menetlus taastada.

25. Kolleegium selgitab, et TsMS § 418 lg 1 järgi menetluse taastamise korral tagaseljaotsus ei jõustu

ja seda ei saa täita. Taastatud menetlus jätkub vastavalt kaja ulatusele olukorras, milles see oli enne

tagaseljaotsuse põhjustanud toimingu tegemata jätmist. Kohus peab seega viima lõpuni eelmenetluse

ja asja sisuliselt lahendama. Menetluse taastamine põhjusel, et kohus ei võinud tagaseljaotsust teha

hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu, ei anna kohtule õigust ega pane kohustust jätta hagi

rahuldamata TsMS § 407 lg 6 järgi. Juhul kui hagi on õiguslikult põhjendamatu, kuid on võimalik

seda puudust kõrvaldada hagi täpsustamisega, võib kohus anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi

tähtaja hagi täpsustamiseks (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 11;

Riigikohtu 23. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-12, p 17; Riigikohtu 27. novembri 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 11). Kohtu määratud tähtajaks hagi täpsustamata jätmise korral

jätab kohus hagi TsMS § 3401 lg 2 ja § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata (vt Riigikohtu 23. mai

2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-12, p 19).

26. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohtu

otsustada, sh arvestades TsMS § 169 lg-s 2 sätestatut.

27. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel kostjale tagastada.

Villu Kõve, Jaak Luik,Tambet Tampuu