3-2-1-164-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-164-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. veebruar 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Oleksandr Durasovi hagi Leonilla Zaverjuhha vastu

3918 euro 97 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-39741

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Leonilla Zaverjuhha kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3918 eurot 97 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Oleksandr Durasov, esindaja vandeadvokaat

Veiko Parts

Kostja Leonilla Zaverjuhha, esindaja vandeadvokaat Siiri

Schneider

Asja läbivaatamise kuupäev

26. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 23. septembri 2013. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

20. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-39741 ning saata asi Harju Maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Leonilla Zaverjuhhale kassatsioonkaebuselt 20. juunil 2014 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot.

4. Määrata Advokaadibüroo Parts & Co OÜ-le riigieelarvest makstavaks tasuks Leonilla

Zaverjuhhale Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 684 eurot. Saata määrus p 4 osas

täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks Advokaadibüroo Parts & Co OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Oleksandr Durasov (hageja) esitas 3. oktoobril 2012 Leonilla Zaverjuhha (kostja) vastu hagi, milles

palus mõista kostjalt enda kasuks välja 3918 eurot 97 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1980. aastal abielu, mis lahutati 21. jaanuaril 2008. Abielu ajal

omandasid pooled Tallinnas K. Kärberi 39–61 asuva korteriomandi (korteriomand). Hageja kanti

7. augustil 2002 korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse. Kuna korteriomand omandati abielu

ajal, kuulub see abikaasade ühisvara hulka. Pooled ei ole ühisvara jaganud, seega on korteriomand

endiselt nende ühisomandis.

Pooled elavad kõnealuses korteris. Kõik korteri majandamisega seotud kulud kannab hageja. Hageja

on teinud kostjale ettepaneku hakata kandma korteri majandamise, valdamise ja kasutamisega seotud

kulusid, kuid kostja ei ole sellega nõustunud.

Hageja palub mõista kostjalt välja 1. jaanuarist 2009 kuni 15. maini 2012 kantud kuludest poole.

Hageja kandis sel ajavahemikul kulusid 7837 eurot 95 senti, millest palub hagejal hüvitada 3918 eurot

97 senti.

Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et elatiseasjas (tsiviilasi nr 2-07-20375) hagiavalduse

vastuses toodud asjaolusid ei saa käsitada võlatunnistusena, kuna hageja ei ole selles andnud lubadust,

et ta korteri majandamisega seotud kulude kandmisega täidaks tulevikus poolte alaealise tütre

ülalpidamise kohustust. Hagi esitamise eesmärk ei ole kahjustada kostjat majanduslikult, nagu

viimane ekslikult leiab. Väär ja tõendamata on kostja väide, et hagejal on elatisevõlg 1722 eurot

17 senti. Kostja esitatud tabeli järgi on hagejal elatisevõlg 452 eurot 23 senti. Kostja ei ole tõendanud,

et ta kulutas 2009. aastal korteris tehtud remondile 4793 eurot 37 senti, ega seda, et tegemist oli

vajalike kulutustega. Kuna kostja ei ole tõendanud enda nõude aluseks olevaid asjaolusid ja kuna

hageja kostja nõuet ei tunnista, ei ole alust nõudeid tasaarvestada.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja väitis, et korteri majandamise kulusid kandes täitis hageja poolte ühise tütre ülalpidamise

kohustust. Hagejalt on tütre ülalpidamiseks välja mõistetud elatis. Elatise suurendamise asjas kohtule

esitatud vastuses märkis hageja, et maksab tütre ülalpidamiseks 800 krooni kuus ning kannab kõik

korteri haldus- ja kommunaalteenuste kulud ning tasub elektrienergia tarbimise eest. Hageja vastus on

käsitatav võlatunnistusena, millega hageja võttis kohustuse kanda kuni tütre täisealiseks saamiseni

1. veebruaril 2012 kõik korteri majandamisega seotud kulud.

Kui kohus ei peaks võlatunnistust tuvastama, siis ei ole hagejal ikkagi õigust nõuda kostjalt nimetatud

summat, sest hageja on esitanud hagi pahauskselt, kuna ta ei ole varem kulutusi nõudnud ning soovib

nüüd kostjat kahjustada. Mh on hagi esitamise ajendiks asjaolu, et kostja taotleb alates 18. jaanuarist

2011 soodustingimustel vanaduspensioni määramist, kuid hageja keeldub andmast nõusolekut kostjale

soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks, mistõttu on kostja pöördunud oma õiguste kaitseks

kohtu poole.

Kui hagejal peaks olema kehtiv nõue kostja vastu, siis tasaarvestab kostja selle oma nõuetega hageja

vastu. Hageja on jätnud kostjale maksmata elatise 1722 eurot 17 senti, mille kostja tasaarvestab hageja

väidetava nõudega. Lisaks on kostja teinud korteri esikus ja köögis kapitaalremondi, millele kulus

vähemalt 75 000 krooni (4793 eurot 37 senti). Kuna korter on ühisomandis, nõuab kostja, et hageja

hüvitaks poole kapitaalremondi kuludest, s.o 2396 eurot 69 senti. Kostja tasaarvestab ka selle nõude

hageja väidetava nõudega.

Teises vastuses hagile palus kostja mh kohtul korraldada korteri remondikulude tõendamiseks

ehitustehnilise ekspertiisi, sest kostjal ei ole säilinud kuludokumente ning hageja ei võta kulutuste

summat omaks. Kostja palus küsida eksperdilt, milline on 2009 korterile tehtud vajalike kulutuste

väärtus kulutuste tegemise aja seisuga.

3. Maakohus jättis 16. juuli 2013. a e-kirjaga kostja eelnimetatud taotluse rahuldamata. Maakohus

leidis, et kostja on esitanud tõendeid selle kohta, millises seisus oli korter enne ja pärast 2009. a

remonti. Edasi tuleb kostjal esitada tõendid selle kohta, milliseid kulutusi on kostja korteri

remontimiseks teinud (millise hinnaga materjal, millise hinnaga töö). Seejärel hindab kohus, kas

tehtud kulutused olid vajalikud.

4. Harju Maakohus rahuldas 23. septembri 2013. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 3918 eurot 97 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduse kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle:

• poolte abielu sõlmiti 25. märtsil 1980 ja lahutati 21. jaanuaril 2008;

• korteriomand omandati abielu ajal ja on poolte ühisvara;

• pooled elavad korteris, sh kostja viibib korteris rohkem, kuna hageja töötab meremehena ja on

sageli kodunt ära;

• hageja tasub üksi korteri majandamisega seotud kulutusi. Hageja tasus korteriühistule korteri

majandamise, valdamise ja kasutamise tõttu kindlustuse, kütte, lifti hoolduse, prügiveo, vee

soojendamise, vee ja kanalisatsiooni, üldelektri ja üldvee, samuti hoolduse ja remondi eest

ajavahemikul 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 63 179 krooni 50 senti (4037 eurot

91 senti) ja ajavahemikul 1. jaanuarist 2011 kuni 14. maini 2012 2891 eurot 48 senti, s.o kokku

6929 eurot 39 senti. Samuti tasus hageja AS-ile Eesti Energia elektri- ja võrguteenuse eest

ajavahemikul 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 7686 krooni 40 senti (491 eurot 25 senti)

ja ajavahemikul 1. jaanuarist 2011 kuni 14. maini 2012 417 eurot 31 senti, s.o kokku 908 eurot

56 senti. Hageja väiteid tõendavad korteriühistu ja AS-i Eesti Energia esitatud arved ja hageja konto

väljavõtted.

Põhjendatud ei ole kostja väited selle kohta, et hageja esitas hagi pahauskselt eesmärgiga kahjustada

kostjat majanduslikult. Asja tõenditest selliseid asjaolusid ei nähtu.

Kostja väidab, et on poolte ühisvaraks oleva korteriomandi remontimiseks kulutanud vähemalt

75 000 krooni (4793 eurot 37 senti). Kostja on oma väidete tõendamiseks esitanud fotod korterist enne

remonti 2007. a detsembris ja pärast remonti 2009. Esitatud fotod tõendavad, et korterit on remonditud

ja selleks on kindlasti ka kulutusi tehtud, kuid esitatud fotod ei tõenda, kes ja millises ulatuses kulutusi

tegi. Seega ei tõenda esitatud fotod kostja väiteid.

Elatiseasjas hageja kohtule esitatud vastus ei ole võlatunnistus. Hageja üksnes viitas selles

menetlusdokumendis, et ta on tasunud korteri kommunaalkulusid ja majandamise kulusid, kuid ei ole

võtnud endale kohustust ka tulevikus neid kulusid tasuda. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige kostja

väide, et võlatunnistuse andmisega kohustus hagiavalduses nõutavaid kulusid tasuma hageja üksi.

Kostja väitel on hageja kostjale võlgu elatise 1722 eurot 17 senti. Hageja võttis omaks, et elatise võlg

on 452 eurot 23 senti. Kostja on esitanud arvestuse hageja elatise võlgnevuse kujunemise kohta

2007. a aprillist kuni 2012. a veebruarini. Kuna võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 1 p 1 järgi ei saa

ülalpidamise nõuet tasaarvestada, ei ole oluline tuvastada võla suurust.

Kuna korteriomand on poolte kui endiste abikaasade ühisomand, milles neil on võrdsed osad, tuleb

neil asjaõigusseaduse (AÕS) § 75 lg 1 kohaselt kaasomandi majandamisega seotud kulusid võrdselt

kanda ja hageja nõue tuleb rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja pool kaasomandi

majandamisega seotud kulutustest, s.o 3918 eurot 97 senti.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. mai 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, jättes need tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 654 lg 6 alusel kordamata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole

kohtu ette toonud selliseid asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks tuvastada, et hageja on

teinud kostja suhtes mingi tahteavalduse, mille tõttu vabanes kostja korteri majandamise kulude

kandmise kohustusest. Selliseks tahteavalduseks ei ole ka elatise suurendamise asjas esitatud

seisukohad. Kohustustest saab vabaneda näiteks siis, kui üks isik loobub teise isiku vastu nõudest või

täidab mingi kohustuse, näiteks ülalpidamiskohustuse mingil kindlal viisil, näiteks majandamiskulude

eest tasudes vms. Viidatud tsiviilasjas esitas hageja vastuväite elatise suurendamise nõudele. Kostja ei

ole esile toonud ega tõendanud, et elatise suurendamise asja menetlenud kohus oleks selle

vastuväitega arvestanud. See on ka mõistetav, sest elatist makstakse rahas ning teise korteriomaniku

(lapse ema) kohustuse täitmine ei saa vähendada lapse õigust saada elatist. Maakohus leidis õigesti, et

elatise suurendamise asjas esitatud vastuväidetega ei soovinud hageja võtta endale tingimusteta

siduvat õiguslikku tagajärge, et loobuda alaealise lapse ema vastu võimalike nõuete esitamise

õigusest. Seda enam olukorras, kus elatise suurendamise nõuet menetlenud kohus vastava

vastuväitega ei arvestanud. Niisugust tahet kostja viidatud menetlusdokumendist ei nähtu.

Maakohus leidis õigesti, et praegust hagi ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt rahuldamata jätta. Hea

usu põhimõtte vastasuse aluseks olevad asjaolud oleks pidanud kohtu ette tooma ning tõendama

kostja, kuid kostja ei ole seda teinud. Hea usu põhimõtte vastane võiks olla olukord, kus nõude

esitamise ainukeseks eesmärgiks oleks kostjale kahju tekitamine. Käesoleva tsiviilasja puhul viitavad

aga asjaolud sellele, et hagi esitamise eesmärgiks on saada kostjalt raha. Kostja väidab veel, et hea usu

põhimõtte vastasus seisneb selles, et hageja keeldub kiusu pärast andmast kostjale nõusolekut, mida

oleks kostjal vaja selleks, et kostja saaks soodustingimustel vanaduspensionit, ning lisaks selle

nõusoleku andmisest keeldumisele esitas hageja kostja vastu ka hagi, milles nõuab raha maksmist.

Kostja arvates esitas hageja hagi seetõttu, et kostja pöördus soodustingimustel vanaduspensioni

saamiseks kohtusse ning et hagejal endal ei oleks nii või teisiti võimalik soodustingimustel

vanaduspensionit saada. Eristada tuleb erinevaid õigussuhteid. Juhul, kui kostja

Sotsiaalkindlustusameti vastu halduskohtusse esitatud kaebus peaks kuidagi mõjutama praeguse asja

hageja õigusi, tuleb erinevaid asju menetleda eraldi ning iga õigusvaidluse üle otsustada vastavas asjas

tähtsate asjaolude alusel. See tähendab, et juhul, kui kostjal on õigus nõuda Sotsiaalkindlustusametilt

soodustingimustel vanaduspensionit, tuleb see nõue rahuldada, ning juhul, kui hagejal on praeguses

asjas õigus nõuda kostjalt ühisomandi majandamise kulude hüvitist, tuleb see nõue rahuldada.

Praeguses tsiviilasjas ei anta hinnangut vanaduspensioni määramise kohta. Isegi siis, kui hageja esitab

raha maksmise nõude ajendatuna sellest, et ta on kostja peale mingil põhjusel võib-olla pahane (kostja

väidete kohaselt kiusu pärast), tuleb hagi rahuldada ning nõuet ei saa pidada hea usu põhimõtte

vastaseks. Nõude rahuldamise üle otsustamisel on määrav see, kas nõue on olemas, st kas on täidetud

kõik nõude rahuldamise eeldused. Nõude rahuldamine ei sõltu sellest, millistest emotsioonidest

kantult nõue esitati. Vastasel korral tuleks iga nõude rahuldamise üle otsustamisel lisaks nõude

eelduste üle otsustamisele hinnata ka seda, millised olid need emotsionaalsed kaalutlused, millest

lähtuvalt nõue esitati.

Maakohtu järeldus, et korteri majandamise kulude nõuet ei saa elatise nõudega tasaarvestada, on

lõppjäreldustes õige. Tasaarvestamisel on oluline see, et isikul, kelle vastu nõue (praegusel juhul

majandamiskulude nõue) esitatakse, oleks omakorda nõue, mida tasaarvestada. Kostja ei ole

tuginenud sellele, et hageja peaks kostjat ülal pidama. Kostja tugines sellele, et hagejal ja kostjal on

ühine alaealine laps ning et hageja on kohustatud alaealist last (kuni gümnaasiumi lõpetamiseni) ülal

pidama. Kehtiva perekonnaseaduse järgi on elatisenõue alaealisel lapsel, mitte tema vanemal. Sama

põhimõte tulenes ka enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) §-dest 60 ja 61, mille järgi

pidi vanem ülal pidama last, st vanemal oli ülalpidamiskohustus lapse, mitte lapse teise vanema

suhtes, kuid elatis mõisteti välja lapsele teise vanema kasuks. Seega oli elatisenõue alaealisel lapsel

ning see, et hagi sai esitada vanem alaealise lapse eest, ei muutnud ka varem elatisenõude olemust.

Seega ei saanud vanem pidada elatist ega elatisenõuet enda varaks, mistõttu ei saanud ka vanem enda

kohustusi tasaarvestada lapse ülalpidamiseks mõeldud elatisenõudega. Praeguses asjas on hagejal

majandamiskulude nõue kostja vastu ja kostja tahaks enda vastu esitatud nõudest vabaneda seeläbi, et

tasaarvestamise tagajärjel jääb laps ilma ülalpidamiseks mõeldud nõudest. Sellisel viisil ei saa

tasaarvestust teha. Vanem ei saa segamini ajada enda kohustusi ja lapse nõudeid, mida ta sai varem

kehtinud perekonnaseaduse kohaselt enda nimel aga lapse kasuks kohtus esitada. Kostja võiks hageja

majandamiskulude nõude elatisenõudega tasaarvestada siis, kui kostjal oleks hageja vastu elatisenõue.

Sellistele asjaoludele ei ole aga kostja tuginenud.

Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole kohtu ette toonud ega tõendanud remondikulude nõude

aluseks olevaid asjaolusid, kuigi see oli tema tõendamiskoormus. Asjaolu, et korteris tehti remonti, ei

ole piisav remondikulude nõude tõendamiseks. Selleks, et remondikulude nõuet tõendada ning seda

hageja nõudega tasaarvestada, tuleb kostjal tõendada oma kulutused ja see, et tema tegi remonti,

samuti seda, et tal on õigus nõuda hagejalt remondikulude hüvitamist. AÕS § 72 lg 4 kohaselt on

kaasomanikul õigus teha teise kaasomaniku nõusolekuta asjale säilimiseks vajalikke kulutusi. Seega

tulnuks kostjal tõendada ka seda, et tehtud kulutused olid korteri säilimiseks vajalikud. Fotodelt

nähtub, et kulutused olid pigem kasulikud või toreduslikud. Selleks, et kasulike või toreduslike

kulutuste hüvitamist nõuda, tulnuks kostjal tõendada, et kulutuste tegemiseks oli kas kaasomanike

otsus või kokkulepe. Sellele ei ole kostja tuginenud ning hageja vaidles sellele vastu. Juhul, kui kostja

tegi kulutusi väljaspool kaasomanikevahelist õigussuhet, tulnuks kostjal kulutuste hüvitamise nõude

esitamise alusena kohtu ette tuua VÕS §-s 1042 sätestatud asjaolud, mh hageja rikastumine ning selle

ulatus. Seda aga kostja teinud ei ole. Kuigi kostja väitis apellatsioonkaebuses, et tal ei ole säilinud

remondikulusid tõendavaid dokumente, sest remont tehti ammu, ning seetõttu saanuks kostja tõendada

remondikulusid üksnes ekspertiisiga, ei vabasta tõendite puudumine menetlusosalist asjaolude

(faktiväidete) kohtu ette toomise kohustusest. Tsiviilkohtumenetluses tuleb eristada asjaolude kohtu

ette toomise kohustust tõendite esitamisest. Kohus menetleb hagi üksnes poolte esitatud asjaolude

alusel. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et ta ei teadnud, et tal tuli remondi

tegemisega seotud kulutuste tegemise asjaolud faktiväidetena kohtu ette tuua. Kostja tugines sellele, et

tal ei olnud vastavate asjaolude tõendamiseks tõendeid. Veelgi enam, kuigi apellant viitas sellele, et

maakohus jättis ekspertiisi määramise taotluse rahuldamata, ei taotlenud apellant ringkonnakohtult

ekspertiisi määramist, vaid leidis, et ekspertiisi määramata jätmise korral tulnuks kohtul rakendada

TsMS § 233 lg-t 1. Sellega ei saa nõustuda. Remondikulude suurus ning täpselt tehtud tööde loetelu ei

ole sellised asjaolud TsMS § 233 lg 1 tähenduses, mida ei saaks tõendada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja

saata asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus asja kirjalikus menetluses menetledes

pooltele kohtukoosseisu teatamata, mistõttu ei saanud kostja teada kohtu koosseisu ega esitada

taandusi. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi, kuna see võis mõjutada asja

lahendamise tulemust ringkonnakohtus.

Maakohus jättis eelmenetluse ülesanded täitmata ja rikkus selgitamiskohustust korteri remondikulude

tõendamise küsimuses. Ringkonnakohus ei kõrvaldanud seda rikkumist, kuigi oleks pidanud asja

õigeks lahendamiseks välja selgitama, miks jäid kostjal remondikulude nõude aluseks olevad asjaolud

esitamata, ja vajadusel korraldama kohtuistungi. Asja uuel läbivaatamisel peab kohus selgitama,

missugused on olulised asjaolud AÕS § 72 lg 4 kohaldamiseks ja kas kostja seni esitatud väited on

piisavad, sh andma kostjale vajadusel tähtaja tasaarvestusavalduse puuduste kõrvaldamiseks. Samuti

peab kohus selgitama, kas ehitustehnilise ekspertiisiga saab tõendada kõnealuseid asjaolusid, ning

vajadusel võimaldama kostjal taotleda ekspertiisi tegemist.

Ringkonnakohus jättis korteri remondikulud vääralt TsMS § 233 lg 2 alusel ise tuvastamata, kuigi

kulutuste tegemine oli tuvastatud, kuid kulutuste suurust ei õnnestunud kindlaks teha. Kostja tõendas

remondi tegemist fotodega ning palus kulude suuruse tuvastamiseks teha ehitustehnilise ekspertiisi,

kuid maakohus jättis kostja taotluse rahuldamata, paludes esitada kulusid tõendavad dokumendid,

mida kostjal ei olnud. Sellises olukorras pidanuks kohus määrama TsMS § 233 lg 2 järgi ise kulude

suuruse.

9. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ta leidis, et

ringkonnakohus ei pidanud teatama menetlusosalistele kohtukoosseisu, sest TsMS § 647 lg 1 sellist

kohustust ei sätesta. Juhul, kui ringkonnakohus oleks rikkunud menetlusõiguse normi, ei ole kostja

esitanud selle kohta TsMS § 333 lg 1 järgi vastuväidet ega saa kohtu tegevust enam kaebuses

vaidlustada. Kostja kaebuse väide on alusetu ka seetõttu, et kostja ei ole tuginenud kaebuses ühelegi

kohtuniku taandamise alusele. Seega on kostja kohtukoosseisu puudutavad väited pahausksed.

Kuna kostja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, ega

vaidlustanud maakohtu määrust, millega maakohus jättis ekspertiisitaotluse rahuldamata. Samuti ei

ole kostja esitanud vastuväidet maakohtu sellisele käitumisele. Seega ei ole kostja selles osas

maakohtu otsust apellatsiooniastmes vaidlustanud ega saa sellele praegu enam tugineda. Ka sisuliselt

ei ole kostja väide põhjendatud, sest olukorras, kus teda esindas menetluses vandeadvokaat, ei ole

kohus selgitamiskohustust rikkunud.

Kohtud ei pidanud määrama TsMS § 233 alusel ise remondikulude suurust ja tehtud tööde loetelu, sest

selliseid asjaolusid ei saa viidatud sätte alusel tõendada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus

tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 järgi tühistada. Asi tuleb

TsMS § 691 p 4 järgi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Pooled kui endised abikaasad vaidlevad selle üle, kas kostja peab hagejale hüvitama poole

kuludest, mida hageja on pärast abielu lahutamist ligikaudu kolme aasta ja nelja kuu jooksul kandnud

poolte ühisomandis ja ühiseks eluasemeks olnud korteriomandi majandamiskulusid korteriühistule

tasudes ning AS-ile Eesti Energia tarbitud elektrienergia eest tasudes. Samuti vaidlevad pooled sellele

üle, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt ühisomandis oleva korteri remondile 2009. aastal tehtud

kuludest poole hüvitamist ja kas kostja on kohtumenetluse ajal oma nõude hageja ülalmärgitud

nõudega kehtivalt tasaarvestanud.

Praeguses asjas nõudis hageja, et kostja hüvitaks talle poole korteriühistule tasutud

majandamiskuludest ja elektrienergia tasust, mida kostja on üksi poolte ühisomandis oleva ühiselt

kasutatava korteriomandi eest tasunud. Pooled ei vaidle selle üle, et korteriomand on poolte kui

endiste abikaasade ühisomandis, mõlemad kasutasid korteriomandit vaidlusalusel ajavahemikul

(1. jaanuarist 2009 kuni 15. maini 2012) ning hageja tasus sel ajal korteriühistule majandamiskulude

eest ning AS-ile Eesti Energia elektrienergia eest kokku 7837 eurot 95 senti.

Maakohtu otsuse järgi on hagi rahuldamise aluseks kaasomandit reguleerivad sätted (AÕS § 70 lg-d 4

ja 6, § 71 lg 1 ja § 75 lg 1) koosmõjus VÕS § 76 lg-ga 1, mille järgi tuleb kohustus täita vastavalt

lepingule või seadusele. Ringkonnakohus nõustus maakohtus hagi rahuldamisega, kordamata

TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendusi. Seega on ka ringkonnakohus pidanud võimalikuks

hageja nõude rahuldamist nende sätete alusel. Lisaks on ringkonnakohus kvalifitseerinud kostja

remondikulude hüvitamise nõude kaasomanike nõusolekuta asjale tehtud vajalike kulutuste

hüvitamise nõudeks AÕS § 72 lg 4 järgi ning alternatiivselt käsitanud seda ka teise isiku esemele

õigusliku aluseta tehtud kulutuste hüvitamise nõudena VÕS § 1042 järgi. Kolleegium kohtute viidatud

õiguslike seisukohtadega ei nõustu.

12. Praeguses asjas poolte nõudeid kvalifitseerides tuleb kolleegiumi arvates arvestada asjaolu, et

pooled on endised abikaasad ning korteriomand, mille tõttu pooled kulusid kandsid, kuulus poolte kui

endiste abikaasade ühisvara hulka, st oli nende ühisomandis. Samas ei ole pooled väitnud, et neil oli

kokkulepe, millest tuleneks õigus nõuda teiselt kulutuste hüvitamist. Seega saavad pooled nõuda

teineteiselt kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui selline õigus tuleneb neile seadusest.

Ühisomand on AÕS § 70 lg 4 järgi kahele või enamale isikule ühel ajal kindlaks määramata osades

ühises asjas kuuluv omand. AÕS § 70 lg 6 sätestab, et ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta

käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nii enne 1. juulit 2010

kehtinud PKS § 14 lg 1 kui ka kehtiva PKS § 25 järgi on abielu või varaühisuse varasuhte ajal

omandatud vara abikaasade ühisvara ja seega abikaasade ühisomandis. PKS § 37 lg 2 sätestab, et kuni

ühisvara jagamiseni kohaldatakse ühisvara valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele

perekonnaseaduses ühisvara valitsemise kohta sätestatut. Kuna kaasomandi puhul on kaasomanike

osad mõtteliselt määratud, saab ka kaasomaniku õiguste ja kohustuste ulatust määrata temale kuuluva

kaasomandi mõttelise osa suuruse järgi (sh nt õigus ühise asja viljale (AÕS § 71 lg 2), kohustus kanda

ühise asja koormatisi ja kulutusi (AÕS § 75 lg 1)). Ühisomandi (sh abikaasade ühisomandi) puhul ei

ole omandi osad ühises asjas kindlaks määratud. Eeltoodu tõttu ei saa ühisomandi puhul kohalduda

AÕS § 71 lg 2, § 72 lg 4 ja § 75 lg 1.

13. Kuna varaühisuse korral kuulub abikaasadele nii ühis- kui ka lahusvara, tuleb neist kumbagi

kuuluvatele esemetele kulutusi teha ning nendega seotud koormisi kanda vastava varakogumi arvel,

st ühisvara valitsetakse ühisvara arvel ja lahusvara vastavalt lahusvara arvel. Samas võivad abikaasad

teha ühe varakogumi arvel kulutusi ka teise varakogumi kasuks.

PKS § 34 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud eriregulatsioon käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise

sätete suhtes. PKS § 34 lg 1 sätestab, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara

oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama ning hüvitis arvatakse ühisvara

hulka. PKS § 34 lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda,

et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Eeltoodust tuleneb, et kui üks abikaasa kasutab oma

lahusvara ühisvara huvides, võib ta PKS § 34 lg 2 alusel nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara

arvel. Seega tuleb praegusel juhul lisaks poolte võimalikule kokkuleppele hageja nõude alusena kõne

alla üksnes PKS § 34 lg 2. Selle sätte järgi saab üks abikaasa nõuda oma lahusvarasse kulutuste

hüvitamist ühisvara arvel, mitte aga nõuda teiselt abikaasalt enda kasuks kulutuste hüvitamist.

Hageja ei ole tuginenud asjaoludele, et ta on teinud oma lahusvara arvel kulutusi kostja lahusvara

kasuks. Juhul kui ta oleks sellistele asjaoludele tuginenud, pidanuks kohtud hindama kulutuste

hüvitamist üldises korras, st kas käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi.

Kolleegium selgitab, et ühis- või lahusvara huvides tehtud kulutustest tuleb eristada perekonna

ülalpidamiseks perekonna vajaduste rahuldamisel tehtavaid kulutusi PKS § 16 mõttes, mille puhul

eeldatakse PKS § 17 järgi, et abikaasal ei ole õigust neid kulutusi tagasi nõuda.

Kuigi enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduses ei olnud sätestatud kehtiva õigusega sarnast

ühis- või lahusvara hüvitamise nõuet teise varakogumisse, tuli toona kehtinud PKS § 19 lg 2 p-de 3 ja

4 järgi arvestada ühisvara arvel lahusvara suurenemisega ja lahusvara arvel ühisvara suurenemisega

ühisvara jagades ning need asjaolud andsid alust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse

põhimõttest. Seega said abikaasad ühis- või lahusvara hüvitamise nõuded esitada ühisvara jagamise

käigus, taotledes vastavalt osade võrdsusest kõrvalekaldumist. Ühe abikaasa lahusvara arvel teise

abikaasa lahusvara suurenemiseks tehtud kulutuste hüvitamist sai ka siis abikaasa nõuda üldises

korras käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel.

Eeltoodu kehtib ka juhul, kui abikaasade abielu on küll lahutatud, kuid abikaasad ei ole neile kuuluvat

ühisvara veel jaganud. Ka sellisel juhul kuulub abikaasade ühisvara edasi nende ühisomandisse ning

seda vara tuleb valitseda ühisvara arvel, arvestades abikaasade ühisvara valitsemise põhimõtteid.

Eelmärgitu tuleneb ka PKS § 37 lg-st 2. Ka enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 18 lg 6 järgi jäi

jagamata ühisvara endiselt ühisvaraks ning seaduse mõtte kohaselt kohaldusid ka sellele endiselt

ühisvara valitsemise piirangud.

Seega, kuigi hageja nõudis kostjalt pärast abielu lahutamist korteriomandi kasutamisega seotud

kulutuste hüvitamist, oli korteriomand kui ühisvara hulka kuuluv ese jagamata, mistõttu kohaldusid

selle valitsemisele endiselt ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise sätted. Samas said pooled

kokku leppida nii korteriomandi kasutamises kui ka korteriomandi kasutamisega seotud kulude

omavahelises jaotuses.

14. Tulenevalt PKS § 29 lg-st 4 võivad hagejal olla kostja vastu nõuded tulenevalt sellest, et hageja on

kandnud korteriomandi valitsemisega seotud kulud (maksed korteriühistule või teistele isikutele

korteriomandiga soetud teenuste eest) ja kostja solidaarvõlgnikuna on kohustatud hagejale VÕS § 69

lg 2 alusel maksma hüvitist kostjale langeva solidaarkohustuse osa eest.

Kolleegium on varem asunud seisukohale, et hoolimata asjaolust, et korteriühistu liikmeks saab

korteriomandi omanike paljususe korral olla vaid üks korteriomanik, vastutavad kõik omanikud

korteriühistule majandamiskulude tasumise eest (vt Riigikohtu 15. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-10, p 19). Samuti tekib abikaasade solidaarkohustus PKS § 18 lg 1 järgi tehingust, mille

üks abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude

tavapäraste vajaduste katmiseks. Ka enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 20 lg 2 järgi tekkis

abikaasadel solidaarkohustus perekonna huvides võetud varalise kohustuse korral. Kuna

perekonnaseaduses ei ole sätestatud, kuidas jaguneb solidaarkohustus abikaasade omavahelises

suhtes, saab kolleegiumi arvates lähtuda solidaarkohustust abikaasade vahel jagades VÕS §-st 69.

Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes

osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti.

15. Lisaks eeltoodule tuleb praeguses asjas arvestada seda, et hageja nõuab kulutuste hüvitamist nii

ajavahemiku eest enne kui ka pärast 1. juulit 2010, mil jõustus uus perekonnaseadus.

Kuigi PKS § 210 lg 2 järgi kohaldatakse üldjuhul asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud

enne 1. juulit 2010, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, tuleb enne 1. juulit

tehtud kulutuste puhul lähtuda toona kehtinud perekonnaseadusest ning alates 1. juulist 2010 tehtud

kulutuste puhul kohaldada PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi kehtivat perekonnaseadust. PKS § 211 järgi

kohaldatakse ka enne 1. juulit 2010 sõlmitud abielude puhul abikaasade varalistele suhetele alates

1. juulist 2010 kehtivas perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut. Seega tuleb kolleegiumi

arvates ka pärast abielu lahutamist jagamata ühisvarale kohaldada alates 1. juulist 2010 kehtivas

perekonnaseaduses sätestatud ühisvara valitsemise põhimõtteid.

16. Kolleegium juhib tähelepanu, et abikaasade ühisomandis oleval asjal lasuvate koormatiste ja asjale

tehtavate kulutuste puhul arvestada seda, et abikaasad ei ole pelgalt ühise asja ühisomanikud, vaid

abikaasadele kuuluv vara jaguneb nende ühisvara ja kummagi lahusvara kogumiks. TsÜS § 66 järgi

on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene

teisiti. Abikaasade varaühisuse varasuhtes on abikaasad kogu ühisvara, s.o erinevate esemete ja

varaliste õiguste kogumi ühisomanikud (PKS § 25 koosmõjus TsÜS §-ga 66) ning teostavad

ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi üldjuhul ühiselt, lähtudes ühisvara valitsedes abielulise kooselu

ja vara korrapärase majandamise huvidest (PKS § 28 lg 1 esimene lause ja lg 3 esimene lause).

Seejuures korraldavad abikaasad kokkuleppel abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise,

pidades silmas teineteise ja laste heaolu (PKS § 15 lg 1 kolmas lause). Ühisvara valitsedes tehtavate

tehingute korral on abikaasad üldjuhul solidaarvõlgnikud ja solidaarvõlausaldajad (PKS § 29 lg 4)

ning varaühisuse lõppedes ühisvara jagamise korral ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse või

jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (PKS § 38 esimene lause).

Ka enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS §-de 14 ja 15 järgi kuulus abikaasadele nii lahus- kui ka

ühisvarakogum (sh perekonna huvides võetud kohustused PKS § 20 lg 2 mõttes) ning abikaasad

valdasid, kasutasid ja käsutasid ühisvara kokkuleppel (PKS § 16 ja § 17 lg 2), mis koosmõjus

AÕS § 70 lg-ga 4 tähendas seda, et mõlemal abikaasal oli õigus kogu ühisomandis olevat asja vallata,

kasutada ja käsutada ning seda tuli teha ühiselt, leppides omavahel ühisvara valitsemises kokku.

Sellised kokkulepped võisid olla mistahes vormis, sh sõlmitud kaudsete tahteavaldustega TsÜS § 68

lg 3 mõttes, s.o tegudega, millest sai järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt Riigikohtu

26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 14–15).

17. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hageja nõue uuesti kvalifitseerida, arutada pooltega

hageja nõude õiguslikku alust ja selgitada vajadusel täiendavalt välja nõude lahendamiseks olulised

asjaolud.

Kolleegium selgitab, et kuna kostja esile toodud asjaolude kohaselt tegi ta ühisvara hulka kuuluvale

korteriomandile kulutusi 2009. aastal, siis võib kostjal olla õigus nõuda ühisvara jagamisel osade

võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 alusel, kui ta

tegi kulutusi oma lahusvara arvel. Sellisel juhul aga ei ole kostjal tasaarvestatavat nõuet hageja vastu

ning oma nõude maksma panemiseks tuleb kostjal nõuda ühisvara jagamist. Seega ei saa kostjal olla

hageja vastu nõuet AÕS § 72 lg 4 või VÕS § 1042 alusel.

18. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et iseenesest oli kostjal TsMS § 199 lg 1

p 2 järgi õigus teada nimeliselt tema tsiviilasja ringkonnakohtus lahendavat kohtukoosseisu, et

vajadusel esitada TsMS § 199 lg 1 p 3 järgi kohtukoosseisu liikmete vastu taandusi.

Kolleegium on varem asunud seisukohale, et kirjalikus menetluses kohtukoosseisu vahetumisest

menetlusosalisele teatamata jätmine on üldjuhul menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669

lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise, kuid mitte juhul, kui menetlusosaline on uuest

kohtukoosseisust kohtuistungil teada saanud (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-177-12, p 9). Ka kohtukoosseisust menetlusosalisele teatamata jätmine on kolleegiumi arvates

oluline menetlusõiguse normi rikkumine ja annab alust kohtulahend TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel

tühistada, kui see rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust.

Toimikumaterjalide kohaselt ei ole praeguses asjas menetlusosalistele ringkonnakohtu menetluses asja

lahendavat kohtukoosseisu enne kohtulahendi tegemist teada antud (II kd, tl 76–112), sh ei ole

kohtukoosseisu märgitud ka ringkonnakohtu saadetud kirjas, kus menetlusosalistele teatati, et asi

vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, ja anti teada otsuste tegemise kuupäev (II kd, tl 100). Seega on

ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse normi. Siiski ei ole kostja esile toonud, kuidas selle normi

rikkumine ringkonnakohtus mõjutas asja lahendamist ja võis kaasa tuua ebaõige kohtuotsuse, sh nt

millist kohtunikku ja millisel alusel soovinuks kostja taandada (vt ka Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-55-12, p 15). Seetõttu ei anna kostja väide kohtukoosseisust teavitamata jätmise

kohta iseenesest alust ringkonnakohtu otsust tühistada.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on kautsjoni tasunud kostja, kellele tuleb see ka tagastada.

Kuna maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks

määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks

kassatsiooniastme menetluskulusid (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-

14, p 22). Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

20. Kuna Harju Maakohus rahuldas 30. novembri 2012. a määrusega kostja taotluse saada riigi

õigusabi kohustusega hüvitada ühekordse maksena täielikult riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud

kümne kuu jooksul pärast riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramist, tuleb

asjas määrata kindlaks ka riigi õigusabi tasu suurus.

Kostjale riigi õigusabi osutanud esindaja esitas 19. juunil 2014 Riigikohtule kassatsioonkaebuse,

26. jaanuaril 2015 vastuse hageja vastusele ning 27. jaanuaril 2015 taotluse määrata kindlaks riigi

õigusabi tasu suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes osutatud õigusabi 684 eurot (sh käibemaks).

Taotluse kohaselt kulus õigusabi osutamiseks kokku kümme tundi, sh neli tundi ringkonnakohtu

otsusega tutvumiseks, analüüsiks ja õigusliku seisukoha kujundamiseks, pool tundi kliendiga

konsulteerimiseks, neli tundi kassatsioonkaebuse vormistamiseks, pool tundi hageja vastusega

tutvumiseks ja üks tund hageja vastuse kohta seisukoha vormistamiseks.

Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutaja taotluses märgitud ajakulu on põhjendatud ja taotlus

määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 684 eurot tuleb kooskõlas TsMS § 219 lg-ga 6 ning riigi

õigusabi seaduse (RÕS) §-dega 22 ja 23 rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1

järgi välja Eesti Advokatuur.

Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu