3-1-1-62-14 · Riigikohus

Riigikohtunik Eerik Kergandbergi konkureeriv arvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

poolt 23. veebruaril 2015 kohtuasjas 3-1-1-62-14 tehtud otsusele

1. Olen valdavas ulatuses nõus sellega, mida Riigikohtu kõnealuse otsuses (edasiselt „Otsus“, kui

kontekst ei eelda muud varianti) on kirja pandud. Konkureeriva arvamuse kirjapanekut pean aga

vajalikuks selgitamaks enda arusaama küsimuses, mida Otsuse teksti pinnalt on tegelikult raske (

et mitte öelda võimatu) märgata, mille sügavama olemuse mõistmine aga võib menetlusõiguslikul

maastikul olla võrdlemisi olulise tähendusega. Selline paradoks siis esmapilgul.

2. Selle kohtuasja ühte keskseimat õiguslikku küsimust on analüüsitud Otsuse III osas. Veelgi enam:

olulisel määral just selles küsimuses esitatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema

seisukoha korrigeerimise vajadus tingiski käesoleva kriminaalasja menetlemist kassatsiooni

korras. Nimelt on Otsuse p-s 14 märgitud, et kolleegiumi täiskoosseis täpsustab Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelise koosseisu poolt umbes 3 aastat tagasi kohtuasjas 3-1-1-90-

11 tehtud otsuse III osa tervikuna ja sealhulgas ka selle otsuse punktis 22 kirjapandut. Pangem

tähele: jutt on kahest erinevast Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest ja juhuslikult on mõlema

puhul asjakohane III osa.

3. Kuigi Eesti õiguskorras ei ole peetud vajalikuks arutleda selle üle, milliseid menetluslikke samme

tuleks/võiks/saaks riigi kõrgeima kohtu praktika muutmisel astuda vältimaks õiguspärase ootuse

põhimõtte rikkumist, ei saa kohtupraktika muutmist pidada iseenesest ja absoluutselt keelatuks

või taunitavaks. Kõik muutub meie ümber ja sees ning miks siis mitte Riigikohtu praktika - võib

ju vabalt retooriliselt hüüda. Käesoleva kohtuasja puhul on aga siiski tegemist Riigikohtu praktika

muutumise erijuhtumiga selles mõttes, et Otsusega muudetakse Riigikohtu varasemat ( kohtuasjas

3-1-1-90-11 tehtud otsuses esitatud) seisukohta küsimuses, mis oli toona kirja pandud vaid

„õiguspraktika suunamiseks“ - seega kohtuasja menetluseseme väliselt ehk obiter dictum

(edasiselt lühendina OD) korras. Seda arvestades võikski arutleda põgusalt selle üle, kas Eesti

kohtumenetlustes on OD võimalik (näidustatud). Jaatava vastuse korral tuleks uurida, kas sellel

menetlusõiguslikul fenomenil on Eesti õiguskorras mingi selgelt põhjendatav rahvuslik eripära

või tuleb siiski meilgi arvestada selliste OD üldiste tunnustega, mida ei ole võimalik sofistikasse

kaldumata ignoreerida.

4. Ladina - eesti õigussõnastikus (2005) märgitu kohaselt tähendab OD muu hulgas öeldut;

juhuslikku märkust; kohtulahendi osa, mis ei ole selle lahendi jaoks määrav, vaid kasutamiseks

kõrvalmärkuses.

5. OD on selgelt pretsedendiõigusliku päritoluga ja selle mõistega seondub pretsedendiõiguslike

riikide kohtulahendite puhul loogiliselt nn ratio decidendi - see osa nende riikide

kohtulahenditest, millel on kandev osa ja siduv pretsedendiline tähendus sarnaste õigusküsimuste

edasisel kohtulikul lahendamisel. OD korras öeldul aga üldjuhul pretsedendilist tähendust ei ole.

6. Eesti kohtumenetluse seadustikes ei sätestata OD võimalust ega mõistetavalt ka selgitata, mida

see küll tähendada võiks. Samas võib kahtlusteta öelda, et Eesti kohtumenetluse kõigi harude

praktikas (eriti ulatuslikult Riigikohtu lahendites) on OD muutunud igapäevaseks nähtuseks kas

siis oma algse nime all või üksnes sisuliselt - ilma terminit OD kasutamata. Võimatu on

üldistavalt öelda ja isegi oletada, et milline tähendus on meie õiguskorras tegelikult olnud OD-l,

kas ja kuivõrd on sellest kohtupraktikas või ka näiteks õigusloomes juhindutud. Kuid NB!

Käesolev Otsus demonstreerib Riigikohtu arvates OD korras öeldu olulisust ja sisuliselt ka

pretsedendilisust, sest oletatavasti muidu ei oleks peetud vajalikuks kolmeliikmelises koosseisus

OD korras öeldu korrigeerimiseks anda kriminaalasi lahendamiseks kolleegiumi kogu

koosseisule.

7. Mida siis tähendab OD meie õiguskorras, millisesse õiguskonteksti see paigutub? Minu arvates

on võimatu kahelda selles, et ka meie kohtulahendites seondub OD küsimusega vastava kohtuasja

menetlusesemest ja kohtulahendis OD korras öeldu tähendab selgelt menetluseseme väliseid

lausungeid ehk siis kohtu seisukohavõttu sellises õiguslikus küsimuses, mida ei ole kohtult

küsitud, mille kohta „kohtu laual olevas asjas“ ei ole kohtumenetluse pooled midagi väitnud ja

mille kohta tegelikult ka kohus ei tohiks kohtumenetluse pooltelt mitte midagi küsida näiteks

KrMS §-s 3601 sätestatud korras ja alusel. Kui siiski asuda umbes sellisele seisukohale (mille

esindajaid tean meil mitmeid), „et see ameerikalik OD värk on meie oludes vaid vigurdamine ja

kuidas saab ja tohib mingi osa Eesti kohtuotsuses olla vähe(m)väärtuslik“, siis me ühelt poolt

eitame menetluseseme mõiste olemasolu ja selle vajalikkust ning samal ajal jaatame äärmusliku

võimalusena kohtu põhimõttelist õigust öelda välja eranditult kõike mis talle kohtuasja

lahendamisel juhtub pähe tulema.

8. Minu arvates ei ole eelkirjeldatud ja taunitud seisukoha toetuseks võimalik leida mingeid

ratsionaalseid argumente. Kohtu(võimu) ülesandeks on menetluseseme poolt piiritletud

konkreetsete kohtuasjade siduv lahendamine ja menetlusese seab konkreetses asjas ka piirid kohtu

pädevusele osas, mis puudutavad kohtulahendi siduvust. Kohtulahendis OD korras öeldul saab

olla vaid „eristaatus“, vaid selline tähendus, mis ei ole kohtu poolt otseselt menetluseseme kohta

öelduga võrreldav. Väikese kõrvalpõike korras tuleb tunnistada meie põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluses aktsepteeritud eripära kõnealuses küsimuses ja põhiseaduslikkuse

küsimust lahendava kohtu aktivistlikku võimalust teatud juhtudel avardada menetluseset ka

olemuslikult OD valdkonna arvelt. Kuid see ei ole siin ja praegu meie teema. Meenutagem, et

meie tegeleme küsimusega, et kas kriminaalmenetluses selgelt OD korras öeldu on

menetluseseme raames kirjapanduga võrdse kaalu ja õigusliku tähendusega.

9. Küsigem edasiselt (nii nagu ilmselt sooviks diskussioonipartner küsida), et miks siis kasutatakse

kohtulahendites OD-t, kui see ei ole kohtulahendi muude osadega võrdväärne? Samuti võiks

küsida, et miks Riigikohus ühelt poolt paigutab regulaarselt enda lahenditesse OD-t kuid samas

põhiseaduslikkuse järelevalve asjades võitleb vihaselt nendega, kes sunnivad Riigikohut tegelema

asjassepuutumatute (loe: menetlusväliste) küsimustega? See ei tohiks olla nõupidamistoa saladuse

suur paljastamine, kui väidan, et nii nagu ka OD algupärariikides, kasutatakse OD-t ka

Riigikohtus üldjuhul kahtlemata parimate kavatsustega. OD kirjapanek tõukub sageli

„vastuolust“, mille üheks pooleks on Riigikohtu kohustus tagada (miks mitte ka ennetavalt)

õiguse ühetaoline kohaldamine riigis ja teiseks pooleks tõik, et kohtuasjad ei saabu Riigikohtusse

ainuüksi ja eeskätt õiguskorra lünkadest ja nende täitmisvajadusest lähtuvalt. Nii ei suudagi

Riigikohus end alati tagasi hoida OD-st omaette sosistades, et „aga äkki õige kaasust ei tulegi või

tuleb liiga hilja ja mis küll vahepeal praktikas ilma Riigikohtu juhisteta juhtuda võib“. Panin

eelneva kirja küll väikese muigega, kuid tegelikult võib erialakirjanduses siiski leida ridamisi

arvestatavaid põhjendusi sellele, miks ja millistes olukordades ja millise eesmärgiga on OD

kohtupraktikas igati näidustatud.

10. Kuid rääkigem edasiselt hoopis OD-ga seonduvast ohust, mida ei tohiks jätta tähelepanuta. OD

korras öeldu kujutab endast kohtu poolt mingi õigusliku mateeria kohta esmakordset ja soleerivat

seisukohavõttu viisil, kuidas kohus tavaliselt ju ei toimi. Tavaliselt toimib (peab toimima) kohus

selliselt, et kuulab tähelepanelikult ära kohtumenetluse pooled ja nende poolt esitatavad, sageli

vastandlikud (kuid üldjuhul siiski esindatavad seisukohad) ning teeb siis kaalutletud otsuse. OD-t

kirja pannes ei saa kohus lihtsalt objektiivselt teha sellist kohtutööle tüüpilist kaalutletud otsust.

Ja selle kõrval kahvatavad igasugused argumendid kohtu iseseisvast, väidetavalt sügavast

analüütilisest tööst. Eelmärgituga seonduv täiendav probleem on veel selles, et riigi kõrgeima

kohtu poolt midagi OD korras öeldes eemaldatakse ju see temaatika kohtukaebesüsteemi

igasuguse kontrolliva toime alast ja seda muide ilma, et sellekohast PS § 24 lg 5 riive võimalust

oleks meie menetlusseadustes sätestatud. Ja veel: OD korras ning ilma menetlusesemest lähtuvate

kammitsateta öeldu pretendeerib alati suuremale üldistusastmele, kui menetluseseme raames

öeldav. Ka puht-psühholoogiliselt peitub sellise suure üldistuse tegemisel oht mitte märgata

võimalikke erijuhtusid. Just sellise, erijuhtumi olemasolu sedastava olukorraga puutumegi me

kokku ka käesolevas kohtuasjas.

11. Lõpetades jätaksin lahtiseks küsimuse sellest, et milline õiguslik või ka muu tähendus on OD

korras öeldul, kuid paneksin kirja mõne põgusa teesi selle kohta, mida minu arusaamise kohaselt

kriminaalmenetluses OD korras öeldu ei tähenda.

11.1. Riigikohtu poolt OD korras öeldu ei saa olla kriminaalmenetlusõiguse allikaks KrMS

§ 2 p 4 mõttes, sest OD korras ütlemise vajadus ei saa olla käsitatav tõusetununa seaduse

kohaldamisel: kohus ei saa kohaldada seadust menetluseseme väliselt. Mis aga ei välista

mõistetavalt seda, et mingi hilisema kohtuasja lahendamisel ei võidaks - siis juba

menetluseseme raames - asuda mingis menetlusõiguslikus küsimuses samale seisukohale,

nagu eelnevalt OD-s.

11.2. Mingil põhjusel tekkiv vajadus muuta varem Riigikohtu kolmeliikmelises koosseisus

OD korras öeldut ei tähenda KrMS § 354 mõttes kohustust anda kriminaalasi läbivaatamiseks

kolleegiumi kogu koosseisule. Samas ei ole eelkirjeldatud juhtudel (seega ka mitte käesoleva

kriminaalasja puhul) kindlasti ka mitte välistatud kriminaalasja läbivaatamine kogu koosseisu

poolt. Probleemi võib aga näha selles, kui kohtulahendis ka otsesõnu märgitakse, et „kogu

koosseisule minek“ ongi tingitud vaid OD korras öeldu korrigeerimise vajadusest. Selliselt

toimides püütakse omistada OD-le tähendus, mis, nagu eelnevalt märgitud, ei saa olla

õiguslikult võimalik.

11.3. Ja nüüd tõepoolest lõpetuseks. Riigikohtu poolt OD korras esitatud seisukohad

õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel ei ole KrMS § 364 mõttes kohustuslikud sama

asja uuesti läbivaatavale kohtule. Samas tuleb tunnistada, et asja uuesti läbivaatavatel

kohtutel ei ole iseenesest ka keelatud nendest seisukohtades lähtuda. Kuid see on

põhimõtteliselt võimalik vaid teiste sarnaste kohtuasjade lahendamisel. Sest Riigikohtu poolt

öeldu ei saa asja uuesti lahendavate kohtute jaoks mingil juhul tekitada juurde vaid OD-st

lähtuvat täiesti uut menetluseset.

Eerik Kergandberg