3-1-1-51-14 · Riigikohus

Riigikohtunike Saale Laose ja Eerik Kergandbergi eriarvamus

kriminaalasjas nr 3-1-1-51-14 tehtud Riigikohtu otsusele

1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 2 teise lause järgi lahendab

Riigikohtu üldkogu Riigikohtu kolleegiumi või erikogu üleantud asja, kui kolleegiumil või

erikogul tekib põhjendatud kahtlus kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti, selle

andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuses.

2. KrMS § 3471 lubab kassatsiooni muuta ja täiendada üksnes kassatsioonimenetluse lõpuni (lg 1),

kuid kassaatoril on õigus esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ning vastuväiteid teiste

kassatsioonimenetluse poolte seisukohtadele (lg 2). KrMS § 3471 lg 2 tekstist ei tulene piisava

selgusega, kas selles lõikes silmas peetavaid seisukohti võib kassaator omal algatusel esitada ka

pärast kassatsioonitähtaja möödumist. Menetlusõiguse normaalloogikast lähtuvalt saab vastus

küsimusele olla vaid eitav.

3. Taotlus jälitustoiminguga saadud tõendi lubatavuse hindamiseks esitati pärast kassatsioonitähtaja

möödumist (otsuse p 13). Kaitsjad ei esitanud seda taotlust kriminaalasja varasemas menetluses

ega ka kassatsioonis ja seega puudus kolleegiumil alus taotluse sisuliseks lahendamiseks. Kuna

kolleegium siiski asus kõnealuseid sätteid analüüsima, saab eeldada, et kolleegiumil pidi tekkima

kahtlus sätete põhiseaduspärasuses ja kolleegium oleks pidanud sellise kahtluse tõttu andma asja

selles küsimuses lahendamiseks Riigikohtu üldkogule.

4. Nõustume otsuse p-s 21 tehtud järeldusega, et Euroopa Kohtu 8. aprilli 2014. a otsus asjas nr C-

293/12 direktiivi 2006/24/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta ei too automaatselt kaasa selle

direktiivi ülevõtmiseks Eesti õigusesse lisatud sätete põhiseadusavastust ega kehtetust.

Vaieldamatult on aga enamus viidatud kohtulahendis toodud argumente asjakohased ka

riigisiseste õigusnormide põhiseaduspärasuse hindamisel, millest kolleegium otsuse p-des 22—

22.4. ka lähtus. Otsuses kirjeldatakse mitmeid menetlusgarantiisid, mis riigi poolt pandud

andmete säilitamise kohustust ja seeläbi tekkinud põhiõiguste riivet tasakaalustasid. Kolleegium

on kaitsjate tõstatud põhiseaduspärasuse ja sellest tulenevalt jälitustoiminguga saadud tõendi

lubatavuse küsimust hinnanud ja jõudnud järeldusele, et kriminaalasjas nn kõneeristusega saadud

teabe kasutamine on põhiseaduspärane. Olgu märgitud, et kahtlust ei ole selles, et tõendi saamisel

järgisid uurimisasutus ja prokuratuur tollal kehtinud menetlusseadust.

5. Raske on nõustuda sellega, et ühe kaaluka argumendina kontrollitava regulatsiooni (KrMS § 117

koostoimes asjakohaste elektroonilise side seaduse (ESS) sätetega) - põhiseaduspärasuse kohta

kasutatakse direktiivi ülevõtmisele eelnenud õiguslikku olukorda (otsuse p 22.3.). Täpsemalt ESS

§ 106 lg 2, § 104 ja § 102 lg 1 koostoimest lähtunud kohustust säilitada kõnesideandmed pärast

ühe aasta möödumist sideteenuse lepingus ettenähtud sideteenuse eest tasumisest või võlgnevuse

tasumisest. Kuigi andmete säilitamisetähtaja eesmärk on eeskätt vajadusel sideteenuse tarbija

õiguste kaitse, kaasnes sellega sideettevõtjale ka kohustus anda ärilisel eesmärgil säilitatavaid

andmeid ka jälitus- ja julgeolekuasutustele. Seega saab sarnaselt kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud

regulatsiooniga (alates 1. jaanuarist 2013 ei ole KrMS § 901 järgi enam üldse tegu

jälitustoiminguga) rääkida riigi pandud säilitamiskohustusest ning riigiasusute võimalusest

säilitatavaid andmeid kasutada.

6. Seetõttu ei ole põhiseaduspärasuse hindamisel põhiraskus mitte KrMS §-l 117, vaid andmete

säilitamist ja selle tingimusi reguleerival ESS regulatsioonil. Selles mõttes ei erine konkreetne

normikontroll kõnealuses küsimuses ei abstraktsest normikontrollist ega ka nt teoreetiliselt

mistahes sideteenuse kasutaja tõstatud küsimusest tema õiguste võimalikust rikkumisest andmete

säilitamisel (enne andmete riigi poolt kasutamist). Seda põhjusel, et kuriteo avastamiseks ja

tõendamiseks sel viisil saadud teabe lubatavust ei õigusta mitte selle n-ö kasutegur, vaid riigi

õigustus sellistele ulatuslikele andmetele juurdepääsuks ja menetluslikud tagatised riigi võimaliku

kuritarvituse ärahoidmiseks (ehk proportsionaalsus kitsamas mõttes). Kahtlemata käib

sideteenuste laialdase kasutamisega kaasas ka võimalus efektiivsemalt täita riigi kaitsekohustust.

Kas spetsiifiliselt kriminaalmenetluses kehtivad lisapiirangud nagu nt seotus teatud raskusega

kuriteoga ja vältimatu vajadus konkreetses kriminaalmenetluses legitimeeriksid kõigi isikute

andmete võrdlemisi pikaajalist (erinevalt otsuse p-s 22.3. väidetust) säilitamist, on põhiseaduse

valguses vähemalt kaheldav. Küsimus menetlusgarantiide piisavusest seega jääb ja oleks vajanud

ka selles kriminaalasjas põhjalikumat analüüsi.

/Allkirjastatud digitaalselt/