3-1-1-1-15 · Riigikohus

RIIGIKOHU

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-1-15

Otsuse kuupäev

19. veebruar 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Kaja Kingsepa (Kingsepp) süüdistuses KarS §

114 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsus

kriminaalasjas nr 1-14-4105

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kaja Kingsepa kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Ülle Hõrak

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

28. jaanuar 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsuse põhiosa, jättes sellest välja

põhjendused, milles tugineti 6. veebruari 2014. a kahtlustatavana ülekuulamise protokollile ja

selles sisalduvatele ütlustele ning sama kuupäevaga ütluste olustikuga seostamise protokollile

kui lubatavatele tõenditele.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

3. Määrata Advokaadibüroo LMP OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Kaja

Kingsepale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 374 (kolmsada seitsekümmend

neli) eurot 40 (nelikümmend) senti, sealhulgas käibemaks 62 (kuuskümmend kaks) eurot 40

(nelikümmend) senti, ja jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 16. juuni 2014. a otsusega tunnistati Kaja Kingsepp süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 114 p 1 järgi ja teda karistati vangistusega 13 aastaks. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati

karistust Tartu Maakohtu 22. novembri 2012. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o

1 aasta vangistuse võrra ja mõisteti liitkaristuseks 14 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja

alguseks loeti 6. jaanuar 2014.

2. K. Kingsepp tunnistati KarS § 114 p 1 järgi süüdi selles, et ajavahemikul 5. jaanuarist 2014 kell

21.00 kuni 6. jaanuarini 2014 kell 01.00 tappis ta Põlva maakonnas Ahja vallas K külas M talus enda

elukaaslase A, lüües talle korduvalt kirvega pähe, kaela, rindkeresse ja vastu kätt. Pärast kannatanu

surma tõmbas süüdistatav surnukeha voodist põrandale, mille tagajärjel tekkis kannatanu näole

otsmiku piirkonda surmajärgne pealisnaha vigastus. Maakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist.

2.1 K. Kingsepp keeldus kohtuistungil ütluste andmisest, mille tõttu avaldati kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 294 p 1 alusel tema 6. jaanuaril 2014. a kahtlustatavana antud ütlused, 6.

veebruaril 2014. a kahtlustatavana antud ütlused, samal päeval ütluste olustikuga seostamisel antud

ütlused ja 24. aprillil 2014. a kahtlustatavana antud ütlused. 6. veebruaril 2014 tehtud

menetlustoimingute juures kaitsja ei viibinud, kuid nende käigus selgitati kahtlustatavale KrMS §-s

34 sätestatud õigusi ja K. Kingsepp kinnitas, et kaitsjat ta ülekuulamise juurde ei soovi. Sellel ajal

kahtlustati teda KarS § 113 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mille puhul ei ole KrMS § 45 lg 2 p 3

kohaselt kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest kohustuslik. Kuivõrd A surnukehal olnud vigastuste

hulk ja raskus selgusid alles 17. aprillil 2014 koostatud surnu ekspertiisi akti põhjal, ei ole

menetlejale etteheidetav, et K. Kingsepale esitati algul kahtlustus KarS § 113 järgi kvalifitseeritavas

kuriteos. KrMS § 45 lg 2 p 2 nõudeid 6. veebruari 2014. a ülekuulamisel ei rikutud.

2.2 6. jaanuari 2014. a ülekuulamisel eitas süüdistatav A tapmist. 6. veebruari 2014. a ülekuulamisel

tunnistas ta aga ennast tapmises süüdi ja andis ütlusi, mille kohaselt lõi kannatanut kirvega.

Kannatanu tapmist tunnistas K. Kingsepp ka 24. aprillil 2014 antud ütlustes. Kohtuistungil ja

viimases sõnas avaldatu põhjal ei eitanud süüdistatav samuti kuriteo toimepanemist. 6. veebruari ja

24. aprilli 2014. a ütlused, patrullileht, kiirabikaart, tunnistajate R. E. ning M. K. ütlused,

sündmuskoha vaatlusprotokoll ja surnu ekspertiisi akt tõendavad tapmise toimepanemist süüdistuses

näidatud ajavahemikul ning viisil. Tartu Maakohtu 3. aprilli 2009. a ja 22. novembri 2012. a otsused

aga kinnitavad, et süüdistataval oli kalduvus A-d erinevate terariistadega rünnata. K. Kingsepp on

kannatanut korduvalt rünnanud ka kirvega ja väide, mille kohaselt ta kannatanut tappa ei soovinud, ei

ole kuriteo tehioludega kooskõlas. Mõrva pani süüdistatav toime kavatsetult.

2.3 Kannatanu B keeldus kohtuistungil ütluste andmisest, sest süüdistatav on tema ema. Seetõttu

avaldati KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 p-de 1-3 alusel tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused.

Tegemist on lubatava tõendiga, sest ütluste andmise asjaolud ja kannatanu isik ei anna alust kahelda

kohtueelsel uurimisel räägitu usaldusväärsuses. Kannatanu ütlustega soovis prokurör tõendada

süüdistatava ja tapetu omavahelisi suhteid, mis ei ole vähetähtis. Soovi korral oli süüdistataval

võimalik esitada kannatanu ütlustele vastuväiteid.

2.4 Tapmise pani K. Kingsepp toime piinaval ja julmal viisil, tekitades eksperdiarvamuse järgi A-le

kirvega 32 raiehaava. Arvukate vigastuste paiknemine pea-, kaela- ja rindkere piirkonnas ning nende

tekitamise viis annab alust arvata, et tapmine põhjustas kannatanule suurt valu. A kehaasend oli

vigastuste saamise ajal tõenäoliselt muutuv ja kõik kohtuarstliku diagnoosi esimeses lõigus loetletud

vigastused on elupuhused. Kehaasendi muutumine vigastuste saamise ajal võimaldab järeldada, et

vähemalt ründe alguses proovis kannatanu ennast kaitsta ja löökidest kõrvale hoiduda. Seega oli A

mõnda aega pärast ründe algust teadvusel. Eksperdiarvamuse, sündmuskoha vaatluse protokolli ja

sündmuskoha vaatluse käigus tehtud foto põhjal tekitati kannatanule jõhkraid ja moonutavaid

vigastusi. A surnukeha voodist põrandale tõmbamise ja sellega täiendava vigastuse tekitamisega

väljendas süüdistatav erilist hoolimatust inimkeha suhtes. Kirjeldatud tegevuse eesmärgiks ei olnud

soov kannatanut elustada.

2.5 A ja K. Kingsepa suhted olid aastaid konfliktsed ning tülide käigus kasutati vastastikku füüsilist

vägivalda. Kuriteole eelneval ajal tarvitasid mõlemad isikud alkoholi ja olid juba mõne päeva

tülitsenud. Tüli käigus tarvitas ka kannatanu K. Kingsepa suhtes 4. jaanuari 2014. a õhtul füüsilist

vägivalda. Ei ole aga tõendatud, et süüdistatav pani tapmise toime äkki tekkinud hingelise erutuse

seisundis. Kuna ta andis menetluse eri etappidel erinevaid ütlusi, ei saa äkki tekkinud hingelise

erutuse seisundit puudutavat kaitseversiooni pidada veenvaks. Selle võimaluse vastu räägib ka K.

Kingsepa varasem käitumine.

2.6 Süüdistatava süü on suur ja kuriteo pani ta toime katseajal. Tegu on toime pandud sama isiku

suhtes ja sarnase vahendiga, mille eest K. Kingseppa karistati eelmise kohtuotsuse järgi tingimisi

vangistusega. Süüdistatav on kannatanut kirvega rünnanud ka 2009. aastal. Karistust kergendab süü

puhtsüdamlik kahetsus ja eelnevat arvesse võttes tuleb K. Kingseppa karistada sanktsiooni

keskmisest väiksemas määras.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Kingsepa kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt, kes

taotles otsuse tühistamist osas, millega süüdistatav tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 114 p 1

järgi, kuriteo kvalifitseerimist KarS § 115 järgi ning kergema karistuse mõistmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

4.1 Tõendatud ei ole kuriteo toimepanemine äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis.

Tõenditest nähtuvalt planeeris K. Kingsepp A ründamist juba eelnenud sündmuste käigus ja sarnaselt

on ta käitunud ka varasemal ajal. Provotseeritud tapmise vastu räägivad nii esialgne kuriteo

toimepanemise eitamine hädaabinumbrile helistamise ajal, sündmuskohal antud seletused,

ülekuulamisel antud ütlused kui ka kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegemisel antud seletused.

Kõnealuse kaitseversiooni esitas K. Kingsepp alles viimase sõna käigus. Loetletud põhjustel ei ole

kuriteo kvalifikatsiooni muutmiseks alust.

4.2 Maakohus põhjendas arusaadavalt, miks ei saa kaitsja kaasamata jätmist 6. veebruari 2014. a

menetlustoimingutesse käsitada kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Menetleja lähtus ühest küljest

õigustatult kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis sisalduvast arvamusest, millest johtuvalt ei olnud kaitsja

kaasamine KrMS § 45 lg 2 p 2 alusel kohustuslik. Teisalt esitati K. Kingsepale 6. veebruaril 2014

kahtlustus KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja ka seetõttu ei olnud kaitsja

kaasamine KarS § 45 lg 2 p 3 kohaselt kohustuslik. Vajadus KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritava

kahtlustuse esitamiseks tekkis pärast seda, kui menetlejale sai teatavaks 17. aprilli 2014. a surnu

ekspertiisi akti sisu, kuivõrd ekspert tuvastas kannatanule tekitatud vigastuste hulga ja laadi.

4.3 Apellandi väited kannatanu B ütluste tõendina lubatavuse kohta on alusetud, sest kannatanu

ütluste avaldamine toimus KrMS § 291 lg-s 3 sätestatut järgides. Kaitsjaga ei saa nõustuda selleski,

nagu

pidanuks

maakohus

vaagima

karistuse

kergendamist

KarS

§

alusel.

Kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt ei piira K. Kingsepal tuvastatud psüühikahäirete kogum

tema võimet oma tegudest aru saada ega neid juhtida.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. Kingsepa kaitsja vandeadvokaat A. Vilt,

kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega süüdistatav tunnistati

süüdi ja teda karistati KarS § 114 p 1 järgi, kuriteo kvalifitseerimist KarS § 115 järgi ning kergema

karistuse mõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1 6. veebruari 2014. a kahtlustatavana ülekuulamise protokoll ja ütluste olustikuga seostamise

protokoll ei ole lubatavad tõendid, sest nende menetlustoimingute juures kaitsja ei viibinud.

Kiirabikaardi kohaselt lamas A kõhuli näoga vastu põrandat ja elu tundemärgid puudusid. Kukla

piirkonnas oli tal seitse raiehaava, vasak kõrv poolik, selja peal rindkere ülaosas hulgihaavad ja

vasakul küünarvarrel ning labakäel viis raie- ja lõikehaava. Tunnistaja R. E. hinnangul oli

sündmuskohal nähtu põhjal tegemist mõrvaga. Mõrva toimepanemist kinnitab ka sündmuskoha

vaatluse protokoll. Seetõttu pidi olema arusaadav, et tegemist on tapmisega julmal viisil. Surnu

ekspertiisi akt üksnes kinnitas sündmuskohal tuvastatut, täpsustades surma põhjust ja vigastuste

hulka. Nendel põhjustel oleks tulnud K. Kingsepale kohe esitada kahtlustus mõrvas. On alust arvata,

et KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritavat kahtlustust ei esitatud sihilikult, sest sooviti ebastabiilset

kahtlustatavat mõjutada ja teha menetlustoiminguid lihtsamalt, kaitsja osavõtuta. Kaitsja osavõtt 6.

veebruaril 2014 tehtud menetlustoimingutest oli kohustuslik ka KrMS § 45 lg 2 p 2 järgi, sest

süüdistatav ei olnud võimeline ennast ise kaitsma. Tema arusaamisvõime oli tugevalt häirunud ja

pingetaluvus olematu.

5.2 Kannatanu B kohtueelsel uurimisel antud ütluste tõendina vastuvõtmise ja lubatavaks

tunnistamisega rikuti oluliselt süüdistatava ning kannatanu õigusi ja võistleva kohtumenetluse

põhimõtet. K. Kingsepp kasutas õigust ütluste andmisest keelduda, kuid maakohtu tõlgenduse

kohaselt on selle õiguse kasutamine talle etteheidetav. Nimelt ei saanud süüdistatav seeläbi kannatanu

ütlustele vastuväiteid esitada. Samuti puudus võimalus kannatanut ristküsitleda. B võis kohtueelsel

uurimisel ütlusi anda emotsionaalse seisundi tõttu ja objektiivsete ütluste saamine oli keeruline.

Kannatanule selgitati küll õigusi ja kohustusi, kuid pole teada, kui põhjalikult seda tehti. Ta ei

pruukinud õiguste sisust aru saada. Ühtlasi ei ole protokolli põhjal arusaadav, kuidas tuleks

menetlejal toimida siis, kui isik hiljem ütlusi anda ei soovi.

5.3 Tõenditele ei vasta järeldus, mille kohaselt tuleb K. Kingsepale etteheidetav tegu kvalifitseerida

KarS § 114 p 1 järgi. Kannatanu tapmine oli kulminatsiooniks eelnenud sündmustele. Sellist

versiooni toetab tekitatud vigastuste arv ja paiknemine, sündmuskoha vaatlusel tuvastatu ning

süüdistatava vahetu teojärgne käitumine. Need tegurid osutavad äkki tekkinud hingelise erutuse

seisundile. K. Kingsepa väitel ei mäleta ta kõiki kõnealuse õhtu sündmusi, mis on usutav, kuivõrd

süüdistatav ja kannatanu olid mitu päeva alkoholi tarvitanud. Samuti oli süüdistatav tarvitanud

tugevatoimelisi ravimeid. Kohtud pidanuks tuginema varem toimunule ja hiljem tuvastatud

asjaoludele kogumis. Provotseeritud tapmisele osutab ka K. Kingsepa ja tema elukaaslase varasem

elukäik. Vähimatki tähelepanu ei pööratud asjaolule, et süüdistatav käitus agressiivselt üksnes A-ga.

Tõendite kohaselt oli viimane süüdistatavat aastaid füüsiliselt ja vaimselt väärkohelnud. Erinevate

ütluste andmine ei saa olla kriteeriumiks, hindamaks äkki tekkinud hingelise erutuse olemasolu.

5.4 Kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt saab süüdistatav aru oma teo keelatusest ja suudab oma

käitumist vastavalt sellele juhtida, kuid see võime on oluliselt piiratud KarS § 34 p-s 5 nimetatud

põhjusel. K. Kingsepal XXX, tegemist on muu raske psüühikahäirega KarS § 34 p 5 mõttes, ja

seetõttu oli õigustatud KarS §-s 60 sätestatu kohaldamine.

6. Kassatsioonivastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak, et

süüdistatava käitumine kvalifitseeriti õigesti KarS § 114 p 1 järgi. Tõendid provotseeritud tapmist ei

kinnita. K. Kingsepal ei tuvastatud piiratud süüdivust, mis võinuks kaasa tuua kergema karistuse

mõistmise. Kassaatoriga ei saa nõustuda selleski, et kohtueelses menetluses rikuti süüdistatava

kaitseõigust. Kohtud leidsid põhjendatult, et 6. veebruaril 2014 tehtud menetlustoimingute käigus ei

rikutud KrMS § 45 lg 2 p-de 2 ja 3 nõudeid. Arusaamatu on kassaatori seisukoht, nagu oleks

menetleja mõjutanud ebastabiilset kahtlustatavat ennast tapmises süüdi tunnistama. Kaitsja osavõtul

toimunud kahtlustuse esitamisel tunnistas K. Kingsepp ennast mõrvas süüdi ja kahetses toimepandud

tegu. A tapmist tunnistas ta ka kohtuistungil. Kannatanu B kohtueelsel uurimisel antud ütlused on aga

KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 p-de 1-3 järgi lubatavad tõendid. Kaitsjal oli õigus KrMS § 225 lg-s 1

sätestatud korras esitada taotlus kannatanu täiendavaks ülekuulamiseks juhul, kui ta leidis, et

menetleja ei küsinud kannatanult kõiki vajalikke küsimusi. Kuivõrd KrMS § 291 käsitleb juhtumeid,

mil tunnistaja ja kannatanu varasemad ütlused saab vastu võtta ristküsitluseta, on asjakohatu osutada

sellise võimaluse puudumisele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kassaator ei vaidlusta järeldust, mille kohaselt pani süüdistuses kirjeldatud kuriteo toime K.

Kingsepp, kuid tema arvates on süüdlasele etteheidetav käitumine käsitatav provotseeritud tapmisena

KarS § 115 mõttes. Kassatsioonis kritiseeritakse ka 6. veebruari 2014. a kahtlustatavana ülekuulamise

protokolli, sama kuupäeva kandva ütluste olustikuga seostamise protokolli ja kannatanu B ütluste

tõendina lubatavust ning süüdlasele mõistetud karistuse raskust. Nendele etteheidetele vastamiseks

käsitleb kriminaalkolleegium kõigepealt tõendite lubatavusega seonduvat (I), kujundab seejärel

seisukoha K. Kingsepa süüditunnistamise ja karistamise põhjendatuse kohta KarS § 114 p 1 järgi (II),

võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (III) ja lahendab viimaks kaitsja taotluse riigi õigusabi

tasu kindlaksmääramiseks (IV).

I

8. Küsimuse 6. veebruari 2014. a kahtlustatavana ülekuulamise protokolli ja sama kuupäeva kandva

ütluste olustikuga seostamise protokolli tõendina lubatavusest on ajendanud väidetav kaitseõiguse

rikkumine, s.t kaitsja puudumine nende menetlustoimingute juurest. KrMS § 45 lg 2 kohaselt on

kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest kohustuslik, kui isik ei ole oma psüühilise või füüsilise

puude tõttu suuteline ise end kaitsma või kui kaitsmine on selle tõttu raskendatud (p 2) või kui isikut

kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteos, mille eest võib mõista eluaegse vangistuse (p 3).

Kolleegiumi hinnangul vaagisid kohtud piisava põhjalikkusega küsimust KrMS § 45 lg 2 p 2 nõuete

väidetava rikkumise kohta, sedastades õigustatult, et K. Kingsepa psüühiline seisund ei olnud selline,

mis oleks tinginud kaitsja osavõtu kohustuslikkuse kõnealustest menetlustoimingutest. Kriminaalasja

materjali põhjal saab aga kassaatori väidetega nõustuda osas, mis puudutab KrMS § 45 lg 2 p 3

nõuete eiramist.

8.1 K. Kingsepp kuulati 6. veebruaril 2014 kahtlustatavana üle KarS § 113 järgi kvalifitseeritavas

kuriteos. Samal päeval toimus ka tema kahtlustatavana antud ütluste seostamine olustikuga.

Protokollide kohaselt avaldas süüdistatav, et kaitsja osavõttu nendest menetlustoimingutest ta ei

soovi. Kohtud märkisid, et kuivõrd KarS § 113 sanktsioon ei näe ette eluaegset vangistust ja aluse teo

kvalifitseerimiseks KarS § 114 p 1 järgi andis alles 17. aprillil 2014 koostatud surnu ekspertiisi akt, ei

olnud kaitsja osavõtt vaidlusalustest menetlustoimingutest KrMS § 45 lg 2 p 3 järgi kohustuslik.

Kaitsja leiab seevastu, et 6. veebruariks 2014 kogutud tõendid andsid piisava aluse kahtlustada K.

Kingseppa tapmise toimepanemises julmal viisil, s.o KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

8.2 Kriminaalkolleegium tõdeb, et KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse

hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse

tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid

võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et

KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse

esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi.

Tähelepanu väärib, et K. Kingseppa süüdistatakse A tapmises piinaval ja julmal viisil. Asudes

seisukohale, et menetleja sai süüdistuses kirjeldatud käitumise mõrvana kvalifitseerida alles pärast

surnu ekspertiisi akti sisu teadasaamist, kuivõrd sellest selgus kannatanule vigastuste tekitamise viis

ja vigastuste hulk ning laad, põhjendasid kohtud sisuliselt üksnes piinava teoviisi tuvastatust

vaidlusaluste menetlustoimingute tegemise ajal. Tähelepanuta jäeti aga tõendid, mis võimaldasid

rääkida tapmisest julmal viisil juba enne 6. veebruari 2014.

8.3 Tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena väljendub julm teoviis põhimõttelises ja erilises

hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Julma viisina on alust käsitada kannatanule

põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

14. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-114-06, p 8.3). Maakohus on eeskätt 6. jaanuari 2014. a

sündmuskoha vaatlusprotokollile ja sellele lisatud fotole tuginevalt sedastanud, et kannatanule

kirvega tekitatud vigastused olid teda silmanähtavalt moonutanud. Sündmuskoha vaatlusprotokollist

nähtuvalt leiti sündmuskohalt kannatanu kõrvalesta osa ja tehti kindlaks, et surnukeha kukla

piirkonnas, vasaku käe küünarvarrel, labakäel ning selja piirkonnas tuvastati hulgaliselt haavu, mis

tekitati eeldatavasti kirvega. Kannatanule hulgaliste jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamine

nähtub ka kohtuliku uurimise esemeks olnud patrullilehelt, kiirabikaardilt ning tunnistaja R. E.

ütlustest. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et loetletud tõendite põhjal pidi menetlejale juba enne 6.

veebruari 2014 olema arusaadav, et esineb piisav alus kahtlustada K. Kingseppa tapmise

toimepanemises julmal viisil. Samade tõendite alusel ongi hiljem käsitatud süüdlase tegu KarS § 114

p-s 1 ettenähtud kuriteona, sh tapmisena julmal viisil. Menetleja oleks pidanud 6. veebruariks 2014

kogutud tõendusteabe põhjal jaatama julma teoviisi tuvastatust ja tagama kaitsja osavõtu

kahtlustatava ülekuulamisest ning tema ütluste seostamisest olustikuga. Tähtis ei ole see, et K.

Kingsepp kaitsjast loobus. Käsitades süüdlasele etteheidetavat käitumist kergema kuriteona ja tehes

seetõttu vaidlusalused menetlustoimingud kaitsja osavõtuta, rikkus menetleja KrMS § 45 lg 2 p 3

nõudeid.

9. Kriminaalkolleegiumi praktikas omaksvõetud seisukoha järgi on tõend lubamatu üksnes siis, kui

tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda,

kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-52-09, p 11.1). Praeguses kriminaalasjas

peab eelmises punktis märgitust lähtudes vaagima, kas kahe menetlustoimingu tegemist kaitsja

osavõtuta olukorras, kus kaitsja osavõtt oli kohustuslik, saab käsitada tõendi kogumise korra olulise

rikkumisena.

9.1 KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast

ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et sedavõrd raskes kuriteos

kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu

tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada

kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. K. Kingsepp kuulati esimest korda tapmises

kahtlustatavana üle 6. jaanuaril 2014, mil ta kuriteo toimepanemist eitas. Ülekuulamisest võttis osa ka

kaitsja. 6. veebruaril 2014 kaitsja osavõtuta toimunud kahtlustatavana ülekuulamisel ja ütluste

seostamisel olustikuga tunnistas ta aga ennast elukaaslase tapmises süüdi, andes ühtlasi sisulisi ütlusi

kuriteo toimepanemise asjaolude kohta. 24. aprillil 2014 kuulati K. Kingsepp taas kaitsja osavõtul

kahtlustatavana üle ja ka sellel ülekuulamisel tunnistas ta ennast kuriteos süüdi, kahetses

toimepandud tegu ning jäi 6. veebruaril 2014 kahtlustatavana antud ütluste juurde. Täiendavaid ütlusi

K. Kingsepp siiski anda ei soovinud, täpsustades uurija küsimusele vastates üksnes seda, et ta ei

mäleta põhjust, miks ta verised voodiriided keldriluugist alla viskas. Ühtlasi arvas süüdistatav, et teo

toimepanemisele võisid teda ajendada tarbitud alkohol ja ravimid koosmõjus.

9.2 Menetluse käigu põhjal ei kujunenud kolleegiumil tõsikindlat veendumust, et kuritegu

puudutavate sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui ülekuulamine ja ütluste

seostamine olustikuga toimunuks kaitsja osavõtul. Kuigi süüdistatav tunnistas ennast ka hilisema

ülekuulamise käigus A tapmises süüdi, ei ole ta enam kuriteo tehiolude kohta põhjalikumaid ütlusi

andnud. Tõsiasi, et K. Kingsepp jäi 24. aprillil 2014 varem antud ütluste juurde, ei muuda neid ütlusi

samuti seaduslikuks. Tähelepanu väärib seegi, et võrreldes varasemate ennast süüdistavate ütlustega

tugines süüdistatav viimases sõnas provotseeritud tapmise käsitlust võimaldavale kaitseversioonile,

mis annab omakorda tunnistust soovist hälbida vähemalt osaliselt varem antud ütlustest. KrMS § 45

lg 2 p 3 eesmärki arvesse võttes asub kolleegium seetõttu seisukohale, et 6. veebruaril 2014. a

kahtlustatavana ülekuulamisel ja ütluste olustikuga seostamisel kaitsja osavõtuta rikuti tõendite

kogumise korda oluliselt, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja

need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta.

10. 6. veebruari 2014. a kahtlustatavana ülekuulamise protokolli ja ütluste olustikuga seostamise

protokolli käsitamist lubatavate tõenditena ning nendele tõenditele süüdimõistvas otsuses tuginemist

ei saa siiski pidada sedavõrd kaalukaks minetuseks, et rääkima peaks kriminaalmenetlusõiguse

olulisest rikkumisest. Teadupärast ei tingi mingi tõendi väljajätmine tõendikogumist vältimatult

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist, vaid selle otsustamisel tuleb hinnata, kas tõendikogum ja

sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse

kujunemisel määrava tõendiga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. mai 2010. a otsus asjas nr 3-

1-1-22-10, p 14.6).

10.1 Kohtute põhjendustest järeldub, et K. Kingsepa ütlustel ei olnud süüdistuses kirjeldatud kuriteo

tõendatuse hindamise ja kvalifitseerimise seisukohalt otsustavat tähendust. Süüdistatava erineval ajal

antud ütlusi ei peetud ulatuslikus osas usaldusväärseks, kuivõrd neis on täheldatavad diametraalsed

vastuolud, need ei ole eluliselt usutavad ega haaku ka teiste tõenditega. Selle tuvastamisel, kas

kannatanu tappis süüdistatav ja kas tegemist on KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga,

tugineti peamiselt hoopis politsei patrullilehtedele koos õienditega, kiirabikaardile, tunnistajate

ütlustele, sündmuskoha vaatluse protokollile, surnu ekspertiisi aktile, kohtupsühhiaatriaekspertiisi

aktile, asitõendite vaatluse protokollidele, isiku läbivaatuse protokollidele, kannatanu B ütlustele ja

muudele dokumentaalsetele tõenditele, sh Mooste Vallavalitsuse 17. aprilli 2014. a iseloomustusele

ning Tartu Maakohtu 3. aprilli 2009. a ja 22. novembri 2012. a otsusele. Nendel põhjustel ei tingi

kahtlustatava ülekuulamise protokolli ja ütluste olustikuga seostamise protokolli tõendikogumist

väljajätmine vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

alama astme kohtule.

10.2 Ühtlasi ei nõustu kriminaalkolleegium kaitsja väitega, mille kohaselt rikuti kannatanu B

kohtueelsel uurimisel antud ütluste tõendina vastuvõtmise ja lubatavaks tunnistamisega süüdistatava

ning kannatanu õigusi ja võistleva kohtumenetluse põhimõtet. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt

keeldus B kohtulikul arutamisel ütluste andmisest põhjusel, et süüdistatav on tema ema. Seega esines

kannatanul KrMS § 71 lg 1 p-s 1 sätestatud seaduslik alus ütluste andmisest keeldumiseks. Küll

soostus kannatanu ütluste andmisega kohtueelsel uurimisel, mis tähendab, et KrMS § 291 lg 1 p 2

ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu

varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast.

Ringkonnakohus märkiski põhjendatult, et kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütluste tõendina

vastuvõtmine toimus KrMS § 291 lg 3 p-des 1-3 sätestatut järgides. Vaatamata kaitsja etteheidetele ei

tuvastatud kohtulikul arutamisel selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse kahelda vaidlusaluse tõendi

usaldusväärsuses. Kannatanu ütlustega soovis prokurör tõendada kriminaalasja kui terviku

seisukohalt olulisi asjaolusid, s.t süüdistatava ja tapetu omavahelisi suhteid ning kaitsjal ja

süüdistataval oli ka piisav võimalus esitada B ütlustele vastuväiteid. Seoses võistleva kohtumenetluse

põhimõtte ja süüdistatava õiguste väidetava eiramisega on tähtis märkida, et süüdimõistva

kohtuotsuse tegemisel on järgitud KrMS § 15 lg-s 3 sisalduvat nõuet, mille kohaselt ei või

kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud

süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Kohtute põhjenduste alusel saab tõdeda, et süüdimõistev

otsus ei rajane K. Kingsepa ja kannatanu omavaheliste suhete iseloomustamisel pelgalt B kohtueelsel

uurimisel antud ütlustel, vaid ka teiste tunnistajate ütlustel ning dokumentaalsetel tõenditel.

II

11. Kriminaalkolleegiumi hinnangul leidsid kohtud õigustatult sedagi, et kohtulikul arutamisel

uuritud tõendid ei kinnita provotseeritud tapmist käsitlevat kaitseversiooni.

11.1 KarS §-s 115 nähakse ette vastutus tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva

hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või

tema lähedase isiku suhtes. Riigikohus on varem selgitanud, et provotseeritud tapmise näol on

tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki

tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb

deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja

emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24

lg 3 mõttes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama - isik

peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu

saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma)

kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu. Tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele

(vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu,

kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea

täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Nii nagu tapmise põhidelikti

puhul, on ka provotseeritud tapmine süüline, s.t isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline

aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka

juhtima (KarS § 34). KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos

erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline

või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva

tervikteona, s.t kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-10-13, p 8).

11.2 Kohtud leidsid eelmises punktis refereeritud seisukohtadest lähtudes, et tõendid ei võimalda

rääkida sellest, nagu olnuks kannatanu tapmine ajendatud tema enda õigusvastasest käitumisest.

Kindlaks ei tehtud ka süüdlase vastutust kergendava isikutunnuse olemasolu, s.o äkki tekkinud tugeva

hingelise erutuse seisundit. Nende järelduste põhjendatust ei kummuta seegi, et K. Kingsepa 6.

veebruaril 2014. a kahtlustatavana antud ütlused peab tõendikogumist välja jätma, sest kohtuotsustest

nähtuvalt ei saa ülejäänud tõendite põhjal provotseeritud tapmise võimalikkust jaatada. Sisuliselt on

tegemist olukorraga, kus kassaator ei nõustu pelgalt tõendite hindamisel tehtud järeldustega.

Kassatsioonis esitatud taotlus tõenditele teistsuguse hinnangu andmiseks on seega käsitatav

taotlusena tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kuid Riigikohus kassatsioonikohtuna KrMS § 363 lg 5

järgi faktilisi asjaolusid tuvastada ei või. Kriminaalkolleegium on arvamusel, et kohtud vaagisid

põhjalikult nii süüdistatava teoeelset, teoaegset, kui ka teo toimepanemisele järgnenud käitumist, aga

ka kannatanu ja süüdistatava omavahelisi suhteid. Vähetähtis ei ole seejuures arvesse võtta, kuidas on

K. Kingsepp käitunud varasemate kannatanuga tekkinud konfliktide raames, ega seegi, et ta andis

toimunu kohta diametraalselt erinevaid ütlusi ja esitas provotseeritud tapmisele osutava

kaitseversiooni alles viimases sõnas. Erinevate ütluste andmine ei välista provotseeritud tapmise

võimalikkust, kuid kaitseversiooni esitamise aeg ja süüdistatava ütluste usaldusväärsus on kahtlemata

olulisteks teguriteks, millest kohus tõendite hindamisel peab lähtuma. Kuivõrd on tuvastatud, et

süüdistatav tappis kannatanu piinaval ja julmal viisil, kvalifitseeriti talle etteheidetav käitumine

põhjendatult KarS § 114 p 1 järgi. See tegu vastab ka alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 114 lg

1 p-le 1.

12. Põhjendatud ei ole ka etteheide, mille kohaselt jäeti karistuse mõistmisel arvestamata KarS §-s 35

märgitu. Kõnealune norm sätestab, et kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma

käitumist vastavalt sellele juhtida on KarS §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud, võib kohus

kohaldada KarS §-s 60 märgitut. Ringkonnakohus leidis kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktile tuginevalt

õigesti, et K. Kingsepal esinev psüühikahäirete kogum ei piira tema võimet oma tegudest aru saada

ega neid juhtida ja seetõttu ei olnud maakohtul ka vajadust analüüsida võimalikku karistuse

kergendamist KarS §-de 35 ning 60 alusel.

III

13. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2014. a otsuse põhiosa, jättes sellest välja

põhjendused, milles tugineti 6. veebruari 2014. a kahtlustatavana ülekuulamise protokollile ning

selles sisalduvatele ütlustele ja sama kuupäeva kandvale ütluste olustikuga seostamise protokollile

kui lubatavatele tõenditele. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kaitsja

kassatsiooni rahuldamata.

IV

14. K. Kingsepa kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 374 euro ja 40

sendi suuruses summas, sh käibemaks 62 eurot ning 40 senti. Taotluse kohaselt on ringkonnakohtu

otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks kulutatud aega 8 pooltundi. Menetluse esemeks on

esimese astme isikuvastane kuritegu ja seetõttu tuleb tasu suhtes kohaldada riigi õigusabi osutamiseks

tehtud toimingute tegemise ajal kehtinud koefitsiente 1,2 ja 2. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on

taotlus põhjendatud ja see tuleb riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3, § 23 lg 1 ning § 22 lg 6 ja Eesti

Advokatuuri 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud korra punktide 2, 5 ning 16 ja Eesti

Advokatuuri juhatuse 15. augusti 2014. a otsusega kinnitatud korra punktide 4, 7 ning 21 alusel

rahuldada. KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/