3-2-1-146-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-146-14

Määruse kuupäev

Tartu, 18. veebruar 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik, Ants Kull

Kohtuasi

J. G taotlus lapse S. M-G tagastamiseks Haagi

25. oktoobri 1980 konventsiooni alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuli 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 2-14-50730

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. M määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja J. G, esindaja vandeadvokaadi vanemabi Helen

Lumelille-Tomberg

Puudutatud isik A. M, esindaja vandeadvokaat Viktor

Särgava

Puudutatud isik S. M-G, esindaja vandeadvokaat Kristina

Isokoski

Asja läbivaatamise kuupäev

5. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juulil 2014. a tsiviilasjas nr 2-14-50730 tehtud

määrus osas, millega jäeti jõusse Harju Maakohtu 23. mai 2013. a. määrus, millega maakohus

kohustas A. M üle andma lapse S. M-G tema isale J. G lapse Norra Kuningriiki tagastamiseks

seitsme päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest, ning osas, millega maakohus lubas

kohtutäituril selleks tähtajaks kohtulahendi mittetäitmise või täitmise takistamise korral

kasutada kohtulahendi täitmiseks täitmise juures viibiva ametniku (sh sotsiaaltöötaja, politsei)

abi sunni rakendamiseks. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

2. Tühistatud osas saata asi uueks lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada OSAÜHINGULE ADVOKAADIBÜROO LAUS & PARTNERID (konto nr

EE571010002031399008) A. M määruskaebuselt 31. juulil 2014. a tasutud kautsjon 50

(viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Justiitsministeerium saatis 1. aprillil 2014. a Harju Maakohtusse J. G (isa) taotluse lapse S. M-G

(laps) tagastamiseks Norra Kuningriiki (Norra) Haagi 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse

kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (Haagi lapseröövi konventsioon) alusel. Avalduse

kohaselt sündis laps 13. augustil 2013. a Norras ning elas vanematega koos Norras. Vanematel oli

lapse suhtes ühine hooldusõigus. Lapse ema A.M (ema) tuli lapsega 13. oktoobril 2013. a Eestisse,

isa sõitis Eestisse järele järgmisel päeval, arvates, et kahe nädala pärast naasevad nad kõik koos

Norrasse. Ema otsustas vastu isa tahtmist jääda lapsega Eestisse. 17. detsembril 2013. a saabus ema

advokaadilt isale informatsioon, et ema jääb lapsega Eestisse.

2. Ema palus jätta avalduse rahuldamata. Ema ja isa kooselu lõppes 18. oktoobril 2013. Isa ei saa

lugeda hooldusõigust omavaks isikuks ning sellest tulenevalt ei või last Norrasse saata. Isa oli nõus

lapse viimisega Eestisse. Seetõttu ei saa väita, et laps viibiks Eestis ilma hooldusõigust omava isiku

nõusolekuta. Lapse harilikuks viibimiskohaks ei olnud Norra, laps ei olnud Norras sotsiaalsesse ja

perekondlikku keskkonda integreerunud. Lapsel on puusaliigese düsplaasia. Norras laps kiiret ja

efektiivset arstiabi ei saanud, Eestis saab laps regulaarset arstiabi. Laps saab veel rinnapiima, mistõttu

on ta oma emaga tihedalt seotud. Lapsel puuduvad Norras perekonnaliikmed. Tema ainsaks

kasvatajaks saaks olla isa. See oleks lapsele šokeeriv ja harjumuspäratu. Seega ohustaks lapse

tagastamine tema psüühilist tervist. Isa ei ole selgitanud, kes lapse eest Norras hoolitseks, kui isa ise

täiskoormusega tööl käib. Seega on tõendamata, et lapsele oleks tagatud arenguks vajalik keskkond.

Emal ei oleks võimalik koos lapsega Norrasse minna, sest tal puudub Norras elu- ning töökoht.

3. Lapsele riigi määratud esindaja vaidles lapse väljaandmise taotlusele vastu.

4. Eestkosteasutuse seisukoha kohaselt ei ole lapse huvides tema tagastamine Norrasse, kui ema ei

pöördu tagasi Norrasse.

5. Norra lastekaitseameti koostatud aruande kohaselt on isa elu- ja töötingimused Norras stabiilsed ja

head. Miski ei viita sellele, et isa ei saaks lapse eest hoolitsemisega praktiliselt, rahaliselt või

emotsionaalselt hakkama.

6. Harju Maakohus rahuldas 23. mai 2014. a määrusega isa avalduse ja kohustas ema üle andma lapse

isale lapse Norrasse tagastamiseks seitsme päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest. Laps ja vanemad

elasid kuni oktoobris 2013. a Eestisse pöördumiseni perekonnana Norras. Vanemad omavad nende

ühise lapse suhtes ühist hooldusõigust. Eestisse tuldi soovi tõttu saada Eestis ravi. Eestisse sõites ei

olnud vanematel kavatsust Eestisse elama asuda. Lapse harilik viibimiskoht on Norras. Ema

keeldumine koos lapsega Norrasse tagasipöördumisest on kvalifitseeritav lapse õigusvastase

kinnihoidmisena Haagi lapseröövi konventsiooni artikli 3 mõttes. Haagi lapseröövi konventsiooni

artikli 12 alusel on isal õigus nõuda lapse viivitamatut tagastamist. Puuduvad Haagi lapseröövi

konventsiooni artiklis 13 kirjeldatud alused, keeldumaks lapse tagastamise taotluse rahuldamisest.

Maakohus määras tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 alusel kohtulahendi täitmise viisi ja

korra, kohustades ema andma laps üle isale Norrasse tagastamiseks seitsme päeva jooksul

kohtulahendi jõustumisest. Kohtulahendi mittetäitmisel tuleb lubada kohtutäituril kasutada

kohtulahendi täitmiseks täitmise juures viibiva ametniku (sotsiaaltöötaja, politsei) abi sunni

rakendamisel.

7. Ema esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja

jätta isa avaldus lapse tagastamiseks rahuldamata.

8. Isa palus jätta ema määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata.

9. Lapsele riigi määratud esindaja palus ema määruskaebuse rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Ringkonnakohus jättis 17. juuli 2014. a määrusega TsMS § 657 lõike 1 punkti 1 ja § 659 alusel

määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul vastas

maakohtu määrus nii vormi kui ka sisu poolest tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatule,

samuti ei tuvastanud ringkonnakohus olulisi menetlus- ega materiaalõigusnormi rikkumisi

maakohtus.

Maakohus tuvastas õigesti, et isal oli lapse hooldusõigus, lapse vanemad elasid koos Norras ning isa

oleks saanud jätkata hooldusõiguse teostamist, kui laps ei oleks jäänud emaga Eestisse, mille kohta

vanematel Eestisse tulles kokkulepet ei olnud. Vanemad olid planeerinud lapse edasist elukorraldust

Norras, ka ärasõidu eel või selle ajal ei olnud perel kavatsust kolida Eestisse. Seega puuduvad asjas

tõendid selle kohta, et Haagi lapseröövi konventsiooni tähenduses oleks vanemate valitud lapse

hariliku viibimiskoha riigiks muu riik kui Norra. Lisaks leidis maakohus õigesti, et puudusid Haagi

lapseröövi konventsiooni artiklis 13(1)b viidatud alused jätta laps Norrasse tagastamata. Asjas ei ole

tõendatud, et lapse tervis võiks düsplaasia tõttu sattuda Norras ohtu ning seal ei ole võimalik jätkata

raviga, mida Eestis on alustatud. Väikelapse tema emast lahutamist saab vältida selliselt, et ema

naaseb koos lapsega lapse hariliku viibimiskoha riiki. Haagi lapseröövi konventsiooni alusel ei tule

last tagastada mitte teisele vanemale, vaid laps tuleb üldjuhul tagasi viia tema hariliku viibimiskoha

riiki.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Ema esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse

tühistada ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Alternatiivselt palus ema Riigikohtul madalama

astme kohtute määrused tühistada ja teha uus määrus, millega jätta isa avaldus lapse Norrasse

tagastamiseks rahuldamata. Menetluskulud palus ema jätta isa kanda.

Määruskaebuse kohaselt rikuti tsiviilasja menetluses ema õigust olla ära kuulatud. Ringkonnakohus

lahendas määruskaebuse kirjalikus menetluses, kuigi ema taotles asja arutamist kohtuistungil. Seeläbi

rikkus ringkonnakohus TsMS § 647 lõiget 1. Lisaks oli ringkonnakohtu määrus olulises ulatuses

põhjendamata ning vastuoluline. Ringkonnakohus selgitas, et Haagi lapseröövi konventsiooni

kohaselt ei tule last tagastada mitte teisele vanemale, vaid viia tema hariliku viibimiskoha riiki.

Samas jättis ringkonnakohus muutmata maakohtu määruse, mille resolutsiooniga kohustati ema

andma laps üle isale Norrasse tagastamiseks. Emal puudub sellest tulenevalt ise võimalus lapsega

Norrasse tagasi minna. Isa ei teostanud lapse suhtes sisuliselt hooldusõigust. Seega oli täitmata Haagi

konventsiooni artiklis 3(b) viidatud tingimus lapse tagastamiseks. Kohtud ei ole lapse tagastamise üle

otsustamisel lähtunud lapse heaolu kaitsmise põhimõttest. Norras ei oleks lapsele vajalik ravi

kättesaadav. Kuna emal puudub Norras elu- ja töökoht, tähendaks lapse tagastamine lapse eraldamist

emast. Maakohtu määruse kohaselt tuli laps tagastada juba seitsme päeva jooksul alates maakohtu

määruse jõustumisest. Selle ajaga ei jõuaks ema endale Norras elamispinda ja töökohta leida. Kuna

Haagi lapseröövi konventsiooni artikli 13 kohaselt jäetakse laps vaatamata tagastamise aluste

esinemisele tagastamata, kui tagastamine võib lapsele tekitada füüsilise või psüühilise kannatuse,

oleks kohtud pidanud hindama lapse tervisliku seisundi kohta esitatud tõendeid, mida ringkonnakohtu

määruses aga ei nimetatud.

12. Isa palus jätta ema määruskaebuse rahuldamata ja isa menetluskulud ema kanda.

13. Lapsele määratud esindaja palus määruskaebuse rahuldada ning ringkonnakohtu määruse

tühistada ja teha võimaluse korral uus määrus, millega jätta laps Norrasse tagastamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lõike 3 alusel tühistada osas,

millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu määruse resolutsiooni punkti 2 osas, millega

maakohus kohustas ema üle andma lapse tema isale lapse Norrasse tagastamiseks seitsme päeva

jooksul kohtulahendi jõustumisest, ning punkti 3 osas, millega lubati kohtutäituril punktis 2 viidatud

tähtajaks kohtulahendi mittetäitmise või täitmise takistamise korral kasutada kohtulahendi täitmiseks

täitmise juures viibiva ametniku (sh sotsiaaltöötaja, politsei) abi sunni rakendamiseks. Selles osas

tuleb asi saata samale ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Muus osas tuleb jätta ringkonnakohtu

määrus muutmata. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.

15. Kolleegiumi hinnangul asusid madalama astme kohtud õigesti seisukohale, et puudusid alused

keelduda lapse tagastamisest. Määruskaebusele vastamiseks käsitleb kolleegium järgnevalt lapse

tagastamise eelduste kohta määruskaebuses toodud väiteid.

16. Määruskaebuses toodud väite kohaselt ei teostanud isa enne lapse õigusvastast kinnihoidmist

lapse suhtes hooldusõigust. Haagi lapseröövi konventsiooni artiklist 3(a) tulenevalt on lapse

äraviimise või kinnihoidmise õigusvastasuse üheks tingimuseks asjaolu, et selline äraviimine või

kinnihoidmine on vastuolus füüsilisele või muule isikule või asutusele vahetult enne lapse äraviimist

või kinnihoidmist tema hariliku viibimiskoha riigi seaduse alusel antud hooldamisõigusega.

Konventsiooni artiklist 13(a) tulenevalt ei pea last tagastama, kui lapse tagastamisele vastu vaidlev

füüsiline või muu isik tõendab, et lapse eest hoolitsenud füüsiline või muu isik või asutus ei ole lapse

äraviimise või kinnipidamise ajal teostanud oma hooldamisõigust või et ta on täielikult või osaliselt

nõustunud lapse äraviimisega või kinnihoidmisega.

17. Maakohus tuvastas poolte selgitusi ja Norra lastekaitseameti aruannet hinnates, et lapse isa teostas

enne lapse õigusvastast kinnihoidmist lapse suhtes hooldusõigust. Seejuures lähtus maakohus

õigustatult Norras kehtivast hooldusõiguse regulatsioonist ning hindas isa käitumist lapsega

suhtlemisel ja lapse eest hoolitsemisel. Riigikohus arvestab tulenevalt TsMS § 688 lõike 3 esimesest

lausest kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud

alama astme kohtu otsusega. Sama sätte lõike 5 kohaselt Riigikohus ei kogu ega uuri tõendeid, välja

arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõendamiseks. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud

ja hinnatud tõendeid. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta leidis, et isa teostas enne lapse

õigusvastast kinnihoidmist lapse suhtes hooldusõigust, ning Riigikohtul ei ole võimalik selles osas

maakohtu uuritud tõendeid ümber hinnata.

18. Määruskaebuse kohaselt oleksid kohtud pidanud jätma lapse tagastamata ka põhjusel, et lapse

tagastamine oleks võinud põhjustada lapsele füüsilisi või psüühilisi kannatusi. Haagi lapseröövi

konventsiooni artiklist 13(b) tulenevalt võib kohus jätta lapse tagastamata, kui lapse tagasitoomine

võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või võib muul viisil asetada lapse ebakindlasse

olukorda.

Kolleegium nõustub alama astme kohtute põhjendustega, et puudusid asjaolud, mille kohaselt lapse

tagastamine võiks põhjustada lapsele füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil asetada lapse

ebakindlasse olukorda, mis annaks aluse otsustada jätta laps Norrasse tagastamata. Ringkonnakohus

tuvastas, et asjas ei ole tõendatud, et Norras ei saaks jätkata raviga, mida Eestis alustati. Asjaolu, et

vanemad on otsustanud lapse tuua ravile Eestisse, ei tähenda, et lapse ravimine Norras oleks võimatu.

Ka asjaolu, et lapse tagastamine võib kaasa tuua väikelapse eraldamise emast, kui lapse ema otsustab

lapsega mitte kaasa minna, ei anna alust jätta laps Haagi lapseröövi konventsiooni artikli 13(b) alusel

tagastamata. Lapse emal on võimalik vältida lapse emast eraldamist, kui ta läheb koos lapsega tagasi

lapse hariliku viibimiskoha riiki.

19. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu määrus aga vastuoluline lapse tagastamise lahendi

täitmise osas. Ringkonnakohtu määruse resolutsioon ei pruugi võimaldada lahendit täita. TsMS § 442

lõike 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel

lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon

peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita. TsMS § 463 lõike 2 järgi

kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei

tulene teisiti.

Ringkonnakohtu määrus on vastuoluline küsimuses, mida pidi ema kohtumääruse täitmiseks täpselt

tegema. Ringkonnakohus märkis oma lahendis, et lapse emast lahutamist saab vältida sellega, et ema

naaseb koos lapsega tema hariliku viibimiskoha riiki. Samas jättis ringkonnakohus muutmata

maakohtu määruse resolutsiooni, millega kohustati ema andma laps üle isale seitsme päeva jooksul

alates lahendi jõustumisest.

20. Haagi lapseröövi konventsioon ei reguleeri lapse tagastamise menetluse praktilisi küsimusi. Haagi

Konverents on aga konventsiooni kohaldamise kohta avaldanud nn hea tava praktika juhise

(kättesaadav

Haagi

Konverentsi

kodulehel:

http://www.hcch.net/index_en.php?

act=publications.details&pid=5208&dtid=3). Selle juhise punkti 4 erinevatest alapunktidest

tulenevalt peab lapse tagastamise määrus olema nii detailne kui võimalik ning sisaldama kõiki lapse

tagastamise praktilisi küsimusi ning vajadusel ka sunnivahendeid. Vajadusel peavad lahendis olema

hierarhiliselt märgitud viisid, kuidas lahendit tuleb täita.

Haagi lapseröövi konventsiooni artiklist 1(a) tulenevalt on konventsiooni üheks eesmärgiks tagada

osalisriiki õigusvastaselt viidud või osalisriigis kinni hoitava lapse viivitamatu tagasitoomine tema

hariliku viibimiskoha riiki. Lapse tagastamise otsustamisel ei pea kohus seega määrama, et laps tuleb

ilmtingimata tagastada avalduse esitanud isikule. Kohus peaks võimaldama lapse äraviinud isikul

vabatahtlikult lapse tagastamise määrust täita, kui see on lapse huvidest lähtudes kõige sobilikum viis

kohtumääruse täitmiseks. Kohus peaks üldjuhul määrama lapse äraviinud isikule tähtaja lapse

vabatahtlikuks tagastamiseks hariliku viibimiskoha riiki ning juhuks, kui seda tähtaega ei järgita,

kohustama lapse äraviinud isikut andma laps kohtu määratud tähtajal üle avalduse esitajale lapse

tagastamiseks. Nende tähtaegade määramisel tuleb lähtuda konventsiooni eesmärgist tagada lapse

võimalikult kiire tagastamine tema hariliku viibimiskoha riiki. Tagastamise praktilised küsimused

peavad olema võimaluse korral pooltega läbi arutatud enne tagastamise lahendi tegemist ning

kajastuma kohtumääruse resolutsioonis. Sellisteks praktilisteks küsimusteks võib kolleegiumi

hinnangul olla näiteks küsimus selle kohta, kes lapse välisriiki viib ning kus laps välisriigis elama

hakkab.

21. Tulenevalt konventsiooni kohaldamise hea tava praktika juhise punktist 8.4 peaks enne lapse

tagastamise otsustamist asjaomaste riikide ametiasutused (sh kohtud ja keskasutused) omavahel

suhtlema, et määrata kindlaks lapse turvalise tagastamise praktilised ja õiguslikud küsimused, enne

kui kohus teeb lahendi lapse tagastamise kohta. Asja uuesti lahendades peab ringkonnakohus

lahendama

kohtulahendi

täitmise

praktilised

küsimused,

arutades

need

keskasutuse

(Justiitsministeerium) ja pooltega enne läbi. Muuhulgas tuleks poolte ja keskasutusega läbi arutada

küsimus, kas ema soovib lapsega koos välisriiki tagasi minna ning kus laps ja ema välisriigis kuni

hooldusõiguse vaidluse lahendamiseni viibida saaksid.

22. Selleks, et tagada lahendi täitmine, tuleb kohtulahendi resolutsioonis ette näha ka see, mis saab

juhul, kui ema jätab vabatahtlikult lapse välisriiki tagastamata ning rikub seejärel kohtulahendist

tulenevat alternatiivset kohustust anda laps kohtulahendiga kindlaks määratud tähtaja jooksul isale

üle. Kolleegium juhib siinjuures tähelepanu täitemenetluse seadustiku § 179 lõikele 4, millest

tulenevalt võib kohtutäitur kasutada lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks

kohustatud isiku suhtes jõudu üksnes kohtulahendi alusel. Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu

kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on

vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole

muul viisil võimalik saavutada.

23. Mis puudutab määruskaebuses esitatud väiteid ringkonnakohtus TsMS § 647 lõike 1 rikkumise

kohta, siis selgitab Riigikohus, et TsMS § 477 lõike 2 kohaselt võib kohus hagita asja läbi vaadata ja

lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi

korraldamise kohustus. Seadus ei näe ringkonnakohtule ette kohustust korraldada lapseröövi asja

lahendamisel kohtuistung.

24. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lõike 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

25. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149

lõike 4 esimese lause ja lõike 8 esimese lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Jaak Luik, Ants Kull