3-2-1-157-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-157-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. veebruar 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik

Kohtuasi

AS Nordea Finance Estonia hagi Margus Mäepõllu vastu

106 280 euro 2 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-15348

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Margus Mäepõllu kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

106 280 eurot 1 sent

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Nordea Finance Estonia (registrikood 10237140),

esindaja vandeadvokaat Aarne Akerberg

Kostja Margus Mäepõld, esindaja vandeadvokaat Jürgen

Valter

Asja läbivaatamise kuupäev

19. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-15348 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Margus Mäepõllu kassatsioonkaebuselt 25. juulil 2014 tasutud kautsjon 1062 (üks

tuhat kuuskümmend kaks) eurot 80 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Nordea Finance Estonia (hageja) esitas 1. aprillil 2011 Margus Mäepõllu (kostja) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 106 280 eurot 2 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Elia-Auto OÜ (liisinguvõtja) 2005–2006 seitse

liisingulepingut (liisinguleping nr 20054193, nr 20060380, nr 20060898, nr 20062465, nr 20064187,

nr 20051570 ja nr 20054166), millega hageja liisis liisinguvõtjale erinevaid veoautosid ja haagiseid.

Kuna liisinguvõtja jättis liisingumaksed tähtajaks tasumata, ütles hageja nimetatud liisingulepingutest

osa 15. detsembril 2008 ja osa 5. mail 2009 üles ning liisinguvõtja tagastas hagejale liisinguesemeks

olnud veokid ja haagised 1. veebruaril, 25. mail ja 1. septembril 2009. Hageja lasi liisinguesemed

pärast tagastamist hinnata OÜ-l KEIL M.A., OÜ-l ScanBalt Trailer ja OÜ-l ScanBalt Trucks

(veoautode ja haagiste kutselised müüjad), kuid 2009. aastal ülemaailmse finants- ja majanduskriisi

tingimustes tagastati liisinguandjatele tuhandeid sõidukeid ja liisinguesemeid ei olnud vähese

nõudluse tõttu võimalik kohe võõrandada. Hageja andis liisinguesemed komisjonimüüki OÜ-le KEIL

M.A., OÜ-le ScanBalt Trailer ja OÜ-le ScanBalt Trucks, kes võõrandasid liisinguesemed (v.a üks

haagis) kolmandatele isikutele, kuid komisjonimüügi tõttu on arve esitatud neile.

Pärast liisinguesemete müüki jäi liisinguvõtjale kohustus hüvitada hagejale liisinguesemete müügist

tekkinud kahjum 106 280 eurot 2 senti, sest esemete müügist saadud raha oli väiksem kui

põhimaksete võlg ja vara jääkväärtuse summa. Liisinguvõtja on likvideeritud ja registrist kustutatud.

Hageja sõlmis ülalnimetatud liisingulepingutest tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise

tagamiseks kostjaga kui liisinguvõtja ainsa juhatuse liikme ja osanikuga 2005–2006 käenduslepingud

(käendusleping nr 20054193, nr 20060380, nr 20060898, nr 20062465, nr 20064187, nr 20054166 ja

nr 20051570). Kostja sõlmis käenduslepingud seega oma majandus- ja kutsetegevuses, mitte

tarbijana. Hageja kontrollis kostja majanduslikku seisundit käenduslepingute sõlmimise ajal ning

kinnistusraamatust ja äriregistrist nähtus, et tegemist on heal varanduslikul järjel oleva isikuga

(kostjale kuulus kolm kinnisasja ning ta oli kahe äriühingu ainuosanik). Kostja ei ole hagejale

liisingulepingutest tulenevat võlga tasunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja nõue ei ole selge ning arvutuskäik ei ole jälgitav. Hageja ei ole välja toonud, kui suur oli

hageja nõue lepingute ülesütlemise ja liisinguesemete tagastamise hetkel koos sõidukite

jääkväärtusega. Samuti ei ole võimalik eristada viivise, intressi ja põhinõude osa. Tõendamata on ka

liisinguesemete müügiks vajalike kulude kandmine ja nende vajalikkus.

Hageja nõue on tõendamata ning puudub selgus, kuidas liisinguesemed müüdi. Liisingulepingu

ülesütlemise korral tuleb hüvitatavate kulude arvutamisel mh arvestada tagastatava liisingueseme

väärtust selle tagastamise hetkel, mitte lähtuda hilisemast müügihinnast. Hageja esitatud

hindamisaktid seda ei tõenda, sest need on koostanud samad isikud, kes on liisinguesemed hiljem

sama hinnaga ostnud. Liisinguesemete hind oli nende tagastamise hetkel oluliselt suurem kui hageja

väidetud müügihind, mida tõendavad sõidukite müügiportaalist tehtud väljatrükid. Seega kattis

liisinguesemete väärtus nende tagastamise ajal kõik hageja liisingulepingutest tulenevad nõuded.

Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et sõidukeid müüdi avalikult ja õiglase

turuhinna eest. Samuti ei ole kostjat müügihinnast ega müügist teavitatud. Selliselt on hageja

käitumine vastuolus hea usu põhimõttega, mis annab alust välistada kostja kui käendaja vastutus

võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg-te 1 ja 2 alusel.

Kostja ei vastuta võla eest ka seetõttu, et käenduslepingud on vastuolus heade kommetega ja tühised.

Käenduslepingud on sõlmitud kostja kogenematust ära kasutades ning käenduse andmisel ei ole

hageja kui krediidiasutus analüüsinud kostja krediidivõimekust. Käendatav summa on

käenduslepingute kohaselt kokku ca 450 000 eurot. Praegu nõuab hageja kostjalt 106 280 euro

2 sendi tasumist. Kostjal ei ole ega ole kunagi olnud selliseid vahendeid, mille arvel oleks võimalik

sellist käenduskohustust täita. Arvestades kostja maksevõimet käenduslepingute sõlmimise ajal ja

käenduslepingutega võetud kohustuse mahtu, on ilmne, et poolte õigused ja kohustused on oluliselt

tasakaalust väljas ning seetõttu vastuolus heade kommetega.

3. Harju Maakohus rahuldas 21. veebruari 2014. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 21 240 eurot 87 senti. Maakohus jättis 20% hageja menetluskuludest kostja kanda ja

80% kostja menetluskuludest hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste oluliste asjaolude üle:

• hageja ja liisinguvõtja sõlmisid liisingulepingud nr 20054193, nr 20060380, nr 20060898,

nr 20062465, nr 20064187, nr 20051570 ja nr 20054166;

• liisingulepingud on üles öeldud, sest liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevate liisingumaksete

tasumise kohustust;

• liisingulepingutest tulenevaid kohustusi tagavad hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingud

kokku maksimumsummaga 480 473 eurot 73 senti (13. oktoobri 2005. a leping nr 20054193

summaga 28 657 eurot 99 senti, 7. veebruari 2006. a leping nr 20060380 summaga 82 957 eurot

32 senti, 16. märtsi 2006. a leping nr 20060898 summaga 82 957 eurot 32 senti, 26. juuni 2006. a

leping nr 20062465 summaga 26 772 eurot 60 senti, 20. septembri 2006. a leping nr 20064187

summaga 90 423 eurot 48 senti, 12. oktoobri 2005. a leping nr 20051570 summaga 83 862 eurot

31 senti ja 28. aprilli 2005. a leping nr 20054166 summaga 84 842 eurot 71 senti);

• liisingu- ja käenduslepingute sõlmimise ajal oli kostja liisinguvõtja ja OÜ Callida ainuosanik ning

talle kuulus kaks kinnisasja ja korteriomand;

• hageja omandas liisingulepingute alusel erinevatelt müüjatelt liisingulepingutes nimetatud vara,

mille ta andis liisinguvõtja kasutusse ja liisinguvõtja pidi maksma vara kasutamise eest tasu

(graafikute alusel osamakseid ja intressi).

Kuna ülalnimetatud liisingulepingud on liisinguvõtjale üles öeldud, on hagejal õigus nõuda lepingust

tulenevate kohustuste täitmist, viivist ja kulutuste hüvitamist käendajalt ehk kostjalt.

Kostja väitel on käenduslepingud tühised, sest on vastuolus heade kommetega. Käenduslepingu

sõlmimise asjaolud, nagu lepingus esinev õiguste ja kohustuste mittevastavus käendaja

majanduslikule võimekusele, võivad tähendada seda, et tehing on vastuolus heade kommetega.

Hageja on tõendanud kohtule esitatud äriregistri väljavõtetega, et liisingulepingute ja

käenduslepingute sõlmimise ajal oli kostja liisinguvõtja ainuosanik ning OÜ Callida ainuosanik.

Kuna kostja oli käenduslepingute sõlmimise ajal kahe äriühingu osanik, sealjuures liisinguvõtja

ainuosanik ja juhatuse liige, sõlmis ta käenduslepingud majandustegevuses, mitte tarbijana. Kostjal

kui majandustegevuses tegutseval isikul pidid olema kõrgendatud teadmised ja oskused selleks, et

korraldada äritegevust, võtta sellega kaasnevaid riske ning saada aru riskidega kaasnevatest

tagajärgedest, sh oma vastutusest ja käenduslepingute sõlmimisel võetud riskidest. Ei ole usutav, et

kostja ettevõtlusega tegutseva isikuna liisingulepinguid äriühingu nimel sõlmides oskas neist

lepingutest tulenevaid kohustusi hinnata, kuid samal ajal ei suutnud hinnata enda kohustusi

käenduslepinguid sõlmides.

Hageja on tõendanud kinnistusraamatu väljavõtetega, et kostjale kuulus kolm kinnisasja. Seega oli

kostja varanduslik olukord (kinnistud, äriühingu osad) selline, mis võimaldas tal käenduskohustust ka

täita. Seega vastas käenduslepingutega võetud kohustus (kokku ca 450 000 eurot) kostja

varanduslikule olukorrale. Kuna nii kostja majanduslik võimekus kui ka arusaamine võimalike

lepingute sõlmimisega seotud riskidest ja kohustustest oli piisav, ei ole käenduslepingud nendes

toodud käendussummade suuruse tõttu vastuolus heade kommetega ega tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 86 järgi tühised.

Pooled vaidlevad selle üle, milline oli VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 järgi liisinguesemete turuväärtus

liisinguandjale tagastamise hetkel ja kas nende müügihind vastas nende turuväärtusele.

Liisingueseme turuväärtuse ehk keskmise hinna määramisel tuleb lähtuda sarnase eseme, praegusel

juhul veokite ja haagiste keskmisest müügihinnast tulenevalt TsÜS §-st 65. Kostja on esemete

turuväärtuse tõendamiseks esitanud sarnaste haagiste ja veokite kohta väljavõtted portaalidest

auto24.ee ja mobile.de ning andnud nende alusel oma hinnangu liisinguesemete turuväärtuse kohta

järgmiselt:

• hageja müüs haagise KRONE SDP 27 ELB2 (2005) (liisinguese I) hinnaga 6442 eurot 29 senti.

Kostja esitatud tõendite kohaselt on selle turuväärtus 14 500 eurot;

• hageja müüs veoki MAN TG-A 18.430 BLS (2006) (liisinguese II) hinnaga 31 693 eurot 79 senti.

Kostja esitatud müügiportaalide väljavõtete kohaselt on sarnase veoki turuväärtus 62 000 eurot;

• hageja müüs veoki MAN TG-A 18.430 4x2 BLS (2006) (liisinguese III) hinnaga 30 166 eurot

30 senti. Kostja esitatud müügiportaalide väljavõtete kohaselt on sarnase veoki turuväärtus

62 000 eurot;

• hageja müüs tentpoolhaagise KRONE SDP 27 (2006) (liisinguese IV) hinnaga 7170 eurot 89 senti.

Kostja esitatud müügiportaalide väljavõtete kohaselt on sarnase haagise turuväärtuseks

16 990 eurot;

• hageja müüs veoki MAN TG-A 18.430 4x2 BLS (2006) (liisinguese V) hinnaga 32 450 eurot.

Kostja esitatud müügiportaalide väljavõtete kohaselt on sarnase veoki turuväärtus 62 000 eurot;

• hageja müüs veoki MAN TG-A 18.430 4x2 BLS (2005) (liisinguese VI) hinnaga 19 165 eurot

67 senti. Kostja esitatud müügiportaalide väljavõtete kohaselt on sarnase veoki turuväärtus

33 950 eurot;

• hageja müüs veoki MAN TG-A 18.430 (2005) (liisinguese VII) hinnaga 22 735 eurot 93 senti,

kuid kostja esitatud müügiportaalide kohaselt on sarnase veoki turuväärtus 33 950 eurot.

Kostja on müügiportaalide väljavõtetega tõendanud, et tegelikult oli liisinguesemete turuväärtus

suurem kui hind, millega hageja liisinguesemed võõrandas. Hoolimata hageja esitatud kutseliste

müüjate hinnasoovitustest ja hindamisaktidest, saab liisinguesemete turuväärtust tõendada

müügiportaalides kajastuvate müügipakkumistega, mida kostja ongi teinud. Hageja ei ole kostja

tõendeid ümber lükanud ega selgitanud, miks ei saanud veokeid ja haagiseid müüa müügikuulutustes

näidatud hindadega või ligilähedaselt nende hindadega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda

liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, v.a juhul, kui liisingueseme müügihind ei erine

oluliselt eseme turuhinnast (s.o hinnaerinevus kuni 10% turuväärtusest on mõistlik ja lubatav).

Praegusel juhul erineb kõigi liisinguesemete müügihind oluliselt nende turuväärtusest (keskmiselt

52%). Seetõttu tuleb võlgniku võla ja käenduslepingust tulenevate kohustuste suuruse määramisel

lähtuda kohtu tuvastatud liisinguesemete turuväärtusest.

Kostja väitis, et hageja nõue on ebaselge ja ei ole võimalik eristada viivise, intressi ja põhinõude osa.

Pärast nende väidete esitamist täpsustas hageja oma nõudeid ja võlaarvestust ning kostja ei esitanud

enam täpsustustele vastuväiteid ei intressi ega põhimaksete arvestuse, metoodika ega summade kohta.

Kostja ei ole vaidlustanud ka jääkmaksumust, müügikulusid ega ka remondikulusid, mis on

hinnatavad VÕS § 367 lg 4 järgsete kuludena.

Põhivõlgniku võlg erinevate liisingulepingute alusel oli järgmine:

• liisingueseme I liisingulepingujärgne jääkväärtus oli 12 741 eurot 63 senti, liisingumaksete

võlg 1047 eurot, remondikulud 935 eurot 85 senti ja müügikulud 48 eurot 57 senti;

• liisingueseme II liisingulepingujärgne jääkväärtus 34 444 eurot 75 senti, liisingumaksete

võlg 4407 eurot 39 senti ja müügikulud 1150 eurot 41 senti;

• liisingueseme III liisingulepingujärgne jääkväärtus 34 103 eurot 48 senti, liisingumaksete

võlg 1909 eurot 30 senti, müügikulud 1278 eurot 23 senti ja remondikulud 159 eurot 78 senti;

• liisingueseme IV liisingulepingujärgne jääkväärtus 11 170 eurot 87 senti, liisingumaksete

võlg 939 eurot 31 senti, muud kulud 97 eurot 78 senti;

• liisingueseme V liisingulepingujärgne jääkväärtus 30 664 eurot 84 senti, liisingumaksete

võlg 9780 eurot 52 senti, müügikulud 1374 eurot 10 senti, remondikulud 159 eurot 78 senti;

• liisingueseme VI liisingulepingujärgne jääkväärtus 32 925 eurot 3 senti, liisingumaksete

võlg 10 558 eurot 60 senti, müügikulud 319 eurot 56 senti;

• liisingueseme VII liisingulepingujärgne jääkväärtus 23 607 eurot 97 senti, liisingumaksete

võlg 1847 eurot 88 senti, remondikulud 159 eurot 78 senti.

Arvestades ülalmärgitud liisingulepingujärgset võlga ja kostja tõendatud liisinguesemete turuväärtust,

ei katnud liisinguesemete I, VI ja VII turuväärtus liisinguvõtja kohustusi VÕS § 367 lg-te 1, 3 ja 4

järgi, liisinguvõtja võlgneb hagejale nende liisingulepingute järgi kokku 21 241 eurot 87 senti, mille

eest kostja käendajana solidaarselt vastutab. Ülejäänud liisingulepingutest tulenevaid hageja nõudeid

katsid vastavate liisinguesemete turuväärtused ning selles osas tuleb jätta hageja nõuded rahuldamata.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäetud

ja menetluskulude jaotuse osas. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle

rahuldamata.

5. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskuludest 20% kostja kanda. Hageja vaidles

vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. juuni 2014. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse ja jättis

rahuldamata kostja vastuapellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse

menetluskulude jaotuse ja hagi rahuldamata jätmise osas ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas

hagi täielikult ja jättis menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt lahendas maakohus asja õigesti VÕS § 367, § 142 lg 1

ja § 145 lg 1 alusel, kuid võla suurust tuvastades tegi esitatud tõenditest väärad järeldused. Hageja

esitas liisinguesemete väärtuse tõendamiseks OÜ ScanBalt Trucks, OÜ KEIL M.A. ja OÜ ScanBalt

Trailer arvamused liisinguesemete väärtuse kohta, väites, et arvamused on andnud liisinguesemetega

samaliigiliste veoautode ja haagistega kauplemisele spetsialiseerunud äriühingud, kellel on vastavad

eriteadmised. Kostja ei ole sellele asjaolule vastuväiteid esitanud. Kostja väitis, et hageja väidetud

väärtused liisinguesemete kohta nende hagejale tagastamise ajal ei ole õiged, kuna need on liiga

madalad. Kostja esitas oma väidete tõendamiseks portaalide auto24.ee ja mobile.de väljavõtted

samaliigiliste ja sama vanade autode kohta. Hageja vaidles kostja esitatule vastu, kuna

müügipakkumised olid kõik 2013. aastast, kuid liisinguesemed tagastati hagejale 2009. aastal.

Maakohus leidis, et kostja esitatud liisinguesemete väärtused, mis lähtusid 2013. a müügikuulutustest,

kajastavad liisinguesemete tegelikku turuhinda, ja arvestas neid nõude lahendamisel. Kuigi iseenesest

saab asja väärtust tõendada avalikes müügiportaalides toodud pakkumistega, peavad need

pakkumised kajastama aega, millal liisinguesemed tagastati liisinguandjale. Kuna kõik

liisinguesemed tagastati liisinguandjale 2009. aastal, oleksid kohased olnud müügikuulutused, mis

kajastavad müügipakkumisi sellel ajal. Kostja ei ole veenvalt esile toonud, et 2013. aasta

müügikuulutuste järgi oleks võimalik tuvastada vara väärtus 2009. aastal. Hageja on esile toonud, et

2009. aastal oli majanduslangus, mille tõttu olid transpordiettevõtted sattunud majandusraskustesse,

paljud liisingulepingud olid üles öeldud ning autoturg oli täis liisinguvõtjate tagastatud kasutatud

sõidukeid. Eeltoodu tingis sellel ajal autode ja haagiste müügi oluliselt madalamate hindadega kui

2013. Seetõttu ei saa ainuüksi 2013. a müügipakkumistega tõendada autode ja haagiste turuväärtust

2009. aastal. Kostja ei ole esitanud kohtule mingeid asjaolusid ega tõendeid, millest saaks järeldada,

et 2013. a keskmised hinnad on samad kui 2009. aastal. Seetõttu tuleb liisinguesemete turuväärtuse

määramisel lähtuda hageja esitatud veoautode ja nende haagiste müügiga tegelevate äriühingute

arvamustest. Hageja väidetud väärtuste õigsust näitab kaudselt ka pikk müügiperiood, millal ei

õnnestunud liisinguesemeid arvamustes määratud hinnaga müüa. Hageja selgituse kohaselt olid vara

eest tasunud isikuteks enamasti komisjonärid (OÜ ScanBalt Trucks, OÜ KEIL M.A.), mistõttu nad

tegid tehingu enda nimel, kuid ostjad nad ei olnud.

Kuigi kostja vaidles kulude hüvitamise nõudele vastu, ei ole kostja esitanud hageja kantud kulude

kohta vastuväiteid, mille põhjal oleks kohtul võimalik hinnata nende vajalikkust, põhjendatust ja

seotust liisingulepingu ülesütlemisega. Liisingulepingute ülesütlemisega ja liisinguesemete müügiga

võivad tekkida lisakulud. Hageja on need välja toonud arvete kaupa ja selgitanud, et arved on

teenuste osutajatele tasutud. Lisakulude põhjendatust saab kohus hinnata poolte väidete alusel. Õige

ei ole kostja väide, et isik, kes ise sõiduki ostis või komisjonärina müüki vahendas, ei ole õigustatud

saama müügiteenuse eest tasu. Liisinguesemeid müüsid veoautode ja haagiste müügiga tegelevad

äriühingud ja tavapäraselt tuleb müügitegevuse korraldamiseks teha kulutusi. Müügiprotsess eeldab

autode ja haagiste hoidmist müügiplatsil ja nende reklaamimist. Samuti kaasnevad nende tegevustega

personalikulud. Hageja on sellekohased seisukohad esile toonud ja viidanud ka veebilehtedele, kus

müüjad müügikuulutusi avaldasid. Kostja vastuväide on täpsustamata ja kostja ei ole esile toonud,

millisel viisil oleks müüki võimalik korraldada, ilma et oleks vaja sellel otstarbel kulutusi teha.

Ebamäärased on kostja vastuväited remondi, pesu ja muude müügiga kaasnevate lisakulude kohta.

Seega ei olnud maakohtul kostja väidete põhjal võimalik hinnata konkreetsete kulude põhjendatust.

Kohtul ei ole võimalik laiendada vastuväidet viisil, kus ta oleks asunud hindama iga kulu eraldi, nagu

oleks soovinud kostja. Sellisel moel käitudes oleks kohus eiranud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatud poolte võistlevuse põhimõtet, kuna hagejal peab olema võimalus

kostja vastuväidetele vastata. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et hageja on osutatud teenuste eest

tasunud. Ka apellatsioonkaebuses ei ole kostja täpsustanud oma väiteid, vaid on väitnud, et kõik

kõrvalkulud, mille suurus oli 4428 eurot 43 senti, on tõendamata ja põhjendamata. Seega ei ole alust

muuta maakohtu järeldust liisingulepingute ülesütlemisega seotud lisakulude kohta.

Arvestades eeltoodut, oli liisinguvõtja võlg erinevatest liisingulepingutest järgmine:

• liisingueseme I liisingulepingujärgne tasumata ostuhind oli 12 741 eurot 63 senti, liisingumaksete

võlg 1047 eurot, remondikulud 935 eurot 85 senti ja müügikulud 48 eurot 57 senti, s.o kokku

14 773 eurot 5 senti. Liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise ajal oli 5368 eurot

58 senti. Seega oli liisinguvõtja võlg 9404 eurot 47 senti;

• liisingueseme II liisingulepingujärgne tasumata ostuhind 34 444 eurot 75 senti, liisingumaksete

võlg 4407 eurot 39 senti ja müügikulud 1150 eurot 41 senti, s.o kokku 40 002 eurot 55 senti.

Liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamisel oli 26 395 eurot 51 senti ja vara müüdi

26 411 euro 49 sendi eest. Seega oli liisinguvõtja võlg 13 591 eurot 6 senti;

• liisingueseme III liisingulepingujärgne tasumata ostuhind 34 103 eurot 98 senti, liisingumaksete

võlg 1909 eurot 30 senti, müügikulud 1278 eurot 23 senti ja remondikulud 159 eurot 78 senti,

s.o kokku 37 451 eurot 29 senti. Liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise ajal oli

25 564 eurot 66 senti. Seega oli liisinguvõtja võlg 11 886 eurot 63 senti;

• liisingueseme IV liisingulepingujärgne tasumata ostuhind 11 170 eurot 87 senti, liisingumaksete

võlg 939 eurot 31 senti, muud kulud 97 eurot 78 senti, s.o kokku 12 207 eurot 96 senti.

Liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise ajal oli 5975 eurot 74 senti. Seega oli

liisinguvõtja võlg 6232 eurot 22 senti;

• liisingueseme V liisingulepingujärgne tasumata ostuhind 46 850 eurot 41 senti, liisingumaksete

võlg 9780 eurot 52 senti, müügikulud 1374 eurot 10 senti, remondikulud 159 eurot 78 senti,

s.o kokku 58 164 eurot 81 senti. Liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise ajal oli

27 500 eurot. Seega oli liisinguvõtja võlg 30 664 eurot 81 senti;

• liisingueseme VI liisingulepingujärgne tasumata ostuhind 32 925 eurot 3 senti, liisingumaksete

võlg 10 558 eurot 60 senti, müügikulud 319 eurot 56 senti, s.o kokku 43 803 eurot 19 senti.

Liisingueseme väärtus oli tagastamise ajal hindamisakti järgi 15 997 eurot 91 senti, kuid see müüdi

15 971 euro 39 sendi eest. Kuna hindamisaktis märgitud väärtuse ja müügihinna vahe on

marginaalne, siis võib liisingueseme väärtusena arvestada müügihinda. Seega oli liisinguvõtja

võlg 27 831 eurot 80 senti;

• liisingueseme VII liisingulepingujärgne tasumata ostuhind 23 607 eurot 97 senti, liisingumaksete

võlg 1847 eurot 88 senti, remondikulud 159 eurot 78 senti, s.o kokku 25 615 eurot 63 senti.

Liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal oli 18 946 eurot 61 senti. Seega oli liisinguvõtja

võlg 6669 eurot 2 senti.

Ülaltoodu kohaselt võlgnes liisinguvõtja hagejale seitsme liisingulepingu järgi kokku 106 280 eurot

1 senti.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja käendas kõigi nimetatud liisingulepingute täitmist.

Käenduslepingutes oli märgitud vastutuse maksimummäär ja ühegi lepingu puhul hageja nõue seda ei

ületanud. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad käendaja ja põhivõlgnik võlausaldaja ees solidaarselt, kui

käenduslepingus ei ole ette nähtud teisiti. Kuna pooled ei ole lepingutes teisiti määranud, siis vastutab

kostja hageja ees solidaarselt põhivõlgnikuga, mille vastu on pankrotimenetlus Harju Maakohtu

30. detsembri 2010. a määrusega raugemise tõttu lõpetatud pankrotti välja kuulutamata.

Õige on maakohtu järeldus, et tuvastatud asjaoludest ei saa järeldada käenduslepingute tühisust.

Käenduslepingute järgi oli kostja vastutuse ülempiir kokku üle 400 000 euro ja kostja väidete

kohaselt oleks pidanud hageja tema maksevõimet hinnates jõudma järeldusele, et ta ei ole võimeline

võetud kohustusi täitma. Maakohus hindas kostja varanduslikku seisundit käenduslepingute

sõlmimise ajal ja järeldas õigesti, et kostja varalisest seisundist ei saanud järeldada, et ta ei jõuaks

oma kohustusi täita. Kostja oli kahe äriühingu ainuosanik ja juhatuse liige ning talle kuulus ka

kinnisvara. Maakohtu sellekohased järeldused on õiged. Kinnisvara väärtuse määramisel ei saa

lähtuda hüpoteekidest, mis on varale seatud pärast käenduslepingute sõlmimist. Käenduslepingute

sõlmimise ajal oli seatud ühele kinnisasjale hüpoteeke kogusummas 1,4 miljonit krooni. Seega oli

käenduslepingute sõlmimise ajal kinnistu väärtus selline, mida arvestades oli võimalik

käenduslepinguid täita. Lisaks Saue vallas asuvale kinnistule oli kostjal ka muid kinnisasju, mis ei

olnud koormatud hüpoteekidega, ja osalused äriühingutes.

Kuna käenduslepingud on kehtivad, vastutab kostja VÕS § 145 lg 1 järgi liisinguvõtja kohustuste

täitmise eest ja hagi tuleb täielikult rahuldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi täielikult rahuldamata, või saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse normi

liisinguesemete väärtuse kohta esitatud tõendeid hinnates, sh rajas otsuse hageja esindaja

paljasõnalistele selgitustele ning eiras Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohti liisingueseme

turuväärtuse tõendamise kohta. Hageja esitatud dokumendid liisinguesemete väärtuse kohta ei ole

kohtukõlblikud tõendid ega vasta hindamisakti nõuetele. Ainsad objektiivsed tõendid on kostja

esitatud müügiportaalide väljavõtted.

Ringkonnakohus jagas vääralt liisinguesemete müügi tõttu tekkinud lisakulude tõendamiskoormuse.

Need kulud pidi tõendama hageja, sest kostjal ei olnud võimalik tõendada negatiivset asjaolu. Kuna

kostja vaidlustas kõik kuluarved, pidi hageja põhjendama nende kulude põhjendatust ja vajalikkust

ning seost nõudega.

Kohtud jätsid hindamata tõendid ja analüüsimata kostja varandusliku olukorra ning andsid seetõttu

väära hinnangu kostja maksevõimele käenduslepingute sõlmimise ajal. Äriühingu osaniku staatus ei

tõenda käendaja maksevõimet ning kinnisasjad ei olnud nii palju väärt, et nende arvel saanuks

käenduskohustust täita. Kohtule ei esitatud ühtki tõendit kinnisasjade väärtuse kohta. Seetõttu on

kohtute järeldused arusaamatud. Hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega

analüüsinud kostja krediidivõimekust käenduslepingute sõlmimise ajal.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja tõendas liisinguesemete väärtuse nende tagastamise ajal hinnasoovituse või hindamisakti ja

müügiarvetega ning tegemist on kohaste tõenditega. Kuigi ringkonnakohtu põhjendused on

komisjonimüügi osas puudulikud, ei muuda see kohtulahendit lõppjäreldustes vääraks. Tegelikult

peaks liisinguvõtja tõendama liisingueseme turuväärtuse eseme tagastamise ajal, sest tegemist on

liisinguvõtja vastuväitega liisinguandja nõudele. Seetõttu palub hageja kaaluda Riigikohtul senise

praktika muutmist tõendamiskoormuse jaotamiseosas. Kui liisinguvõtjal oleks kohustus tõendada

eseme turuväärtus, oleks tal huvi eseme tagastamise, puuduste fikseerimise ja müügiprotsessis

osalemise vastu.

Kohtud ei pidanud arvestama kostja üldsõnalisi vastuväited lisakulude põhjendamatuse kohta.

Kohtud andsid õige hinnangu kostja maksevõimele käenduslepingute sõlmimise ajal ning hindasid

tõendeid õigesti. Käenduslepingute sõlmimise ajal 2005–2006 ei tundnud kehtiv õigus

vastutustundliku laenamise põhimõtet, sh käendaja puhul.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2

alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millises ulatuses peab kostja liisingulepingu käendajana

hüvitama hagejale kui liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemise tõttu tekkinud kulud VÕS § 367

järgi.

11. Esmalt märgib kolleegium, et kostja vastuväited käenduslepingute tühisuse kohta ei ole

põhjendatud.

Maa- ja ringkonnakohus leidsid õigesti, et kostja sõlmitud käenduslepingud ei ole vastuolus heade

kommetega. Kolleegiumi arvates ei saa pidada käenduslepingut TsÜS § 86 mõttes heade kommetega

vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et kostjal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara

vähem kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma, ega seetõttu, et hageja jättis

väidetavalt kontrollimata kostja kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud seega vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

Kuigi krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3

redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist, on

krediidiasutusel selline kohustus siiski laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul.

Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole

lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle olulist informatsiooni. Käendaja võib

VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi esitada võlausaldaja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnik,

sh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisest, krediidiandja nõudega. Samuti võib käendajal olla iseseisev kahju hüvitamise nõue

krediidiandja vastu, kui krediidiandja on rikkunud oma kohustust teavitada käendajat käenduslepingu

sõlmimisel võlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest. Sel juhul võib käendaja

ka käenduslepingu eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24–25).

Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski

alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada ülalnimetatud muid õiguskaitsevahendeid, sest

vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte

aga käenduslepingule. Seega ei ole kostja käendusleping tühine ja kostja vastutab käenduslepingu

järgi liisinguvõtja kohustuste täitmise eest.

12. Õige on aga kassatsioonkaebuse väide, et liisinguesemete väärtuse kohta esitatud tõendeid

hinnates rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse normi.

Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu

ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud liisinguandja kulude

hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisinguandjale tagastatud liisingueseme väärtust,

s.o TsÜS § 65 järgi sarnase eseme kohalikku keskmist müügihinda liisingueseme liisinguandjale

tagastamise hetkel.

Samuti jagas ringkonnakohus poolte vahel õigesti tõendamiskoormuse. Kuna VÕS § 367 lg 1 järgi on

tegemist liisinguandja nõudega liisinguvõtja vastu, siis peab liisinguandja TsMS § 230 lg 1 järgi

tõendama kulutuste hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud, sh liisingueseme väärtuse selle

liisinguandjale tagastamise hetkel, ning liisinguandja esitatud ja tõendatud liisingueseme väärtusele

vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et liisingueseme väärtus oli selle

tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab. Seejuures tuleb arvestada asjaolu, et liisingueseme

tagastamise tõttu liisinguandjale on just liisinguandjal paremad võimalused liisingueseme väärtust

tõendada. Eeltoodust tulenevalt ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud hageja väide, et liisingueseme

väärtuse tõendamise koormus peaks lasuma liisinguvõtjal.

Kuigi ringkonnakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse normi (VÕS § 367 lg-d 1 ja 3) ja jagas

õigesti tõendamiskoormuse, on ringkonnakohus liisinguesemete tagastamise aegset väärtust

tuvastades tõendeid hinnates eksinud, sh jätnud põhjendamatult arvestamata kostja esitatud tõendid

(portaalides auto24.ee ja mobile.de avaldatud sarnaste esemete müügipakkumised). Ringkonnakohus

märkis õigesti, et liisingueseme väärtust saab tõendada avalikes müügiportaalides toodud

pakkumistega, kuid asus ekslikult seisukohale, et praeguses asjas ei ole kostja veenvalt esile loonud,

kuidas saab 2013. a müügikuulutustega tõendada liisinguesemete väärtust nende tagastamise ajal

2009, ega esitanud asjaolusid ja tõendeid selle kohta, et 2013. a keskmised hinnad on samad kui

2009. a hinnad. Kuna kostja esitas 2013. a müügikuulutuste väljavõtted, millega tõendas, et

2013. aastal oli sama vanade autode väärtus oluliselt suurem kui hageja tõendatud liisinguesemete

väärtus tagastamise ajal 2009, tuli ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas hageja esitatud tõendid on

usaldusväärsed ja kajastavad esemete tegelikku turuväärtust 2009. a. Ringkonnakohus ei ole asjas

esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud, rikkudes sellega TsMS § 231 lg-t 1.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata uuesti liisinguesemete väärtuse kohta esitatud

tõendeid ja anda pooltele võimalus esitada tõendite kohta selgitusi ning tõendite ebapiisavuse korral

teha pooltele ettepanek esitada lisatõendeid või juhtida poolte tähelepanu võimalusele ja vajadusele

teha liisinguesemete turuväärtuse selgitamiseks ekspertiis.

13. Põhjendatud on ka kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on rikkunud menetlusõiguse

normi liisingulepingu ülesütlemise tõttu tekkinud lisakulusid tuvastades.

Ringkonnakohus lükkas ümber maakohtu seisukoha, et kostja ei ole lisakuludele vastu vaielnud, ning

tuvastas, et kostja vaidles hageja lisakulude hüvitamise nõudele vastu, sh vaidlustas müügiga seotud

kulude nõude, kuna hageja ei ole tõendanud, milliseid kulutusi ja miks ta tegi, mh nähtub esitatud

tõenditest, et üht liisingueset on mitu korda pestud. Ka kaebuses on kostja seisukohal, et kõigi

esitatud kuluarvete vaidlustamise tõttu pidi hageja põhjendama nende kulude põhjendatust ja

vajalikkust ning seost nõudega.

Kolleegiumi arvates asus ringkonnakohus ekslikult seisukohale, et kostja üldise vastuväite tõttu ei

tulnud kohtutel kõigi taotletud lisakulude põhjendatust üksikult hinnata. Kuna VÕS § 367 lg 4 järgi

saab liisinguandja nõuda liisinguvõtjalt liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude hüvitamist,

tuleb liisinguandjal TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, millised lisakulud tal liisingulepingu

ülesütlemise tõttu tekkisid. Olukorras, kus liisinguvõtja vaidleb liisinguandja lisakulude nõudele

vastu, leides, et need ei ole põhjendatud ega tõendatud, tuleb kohtul lisakulude hüvitamise nõude

rahuldamiseks kontrollida, kas iga lisakulu, mille hüvitamist hageja nõuab, on põhjendatud ja tekkis

liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Mh juhib kolleegium tähelepanu, et ringkonnakohtu otsuse

põhjendustes märgitud kululiigid (remondikulud, müügikulud) ei vasta täielikult nende kulude

tõendamiseks esitatud arvetel märgitud teenustele (transport, sise- ja välispuhastus jne).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb hageja lisakulusid tõendavaid dokumente hinnata ja selgitada, kas ja

millised neil märgitud kulud on seotud liisingulepingute ülesütlemisega. Kolleegium on varem

asunud seisukohale, et lisakuludena saab hüvitada nt liisinguandjal liisingueseme võõrandamise tõttu

tekkinud mõistlikke kulusid, samuti sõiduki mõistlikke puhastamise kulusid (vt Riigikohtu

8. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, p 9), kuid mitte sõiduki remondikulusid, sest

sõiduki remondivajadusega tuleb arvestada sõiduki tagastamisaegse väärtuse määramisel

(vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 17).

14. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama iga liisingueseme

väärtuse liisingueseme tagastamise ajal, hinnates iga liisingueseme väärtuse kohta esitatud kõiki

tõendeid. Samuti tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas hageja nõutud lisakulud on tekkinud

liisingulepingute ülesütlemise tõttu.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Sellise kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb

kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Praeguses asjas on

kaebuse esitaja eest kautsjoni tasunud kolmas isik, kuid kostja ei ole teatanud kellele tuleb kautsjon

tagastada. Kautsjoni tagastamiseks tuleb kostjal teatada Riigikohtule, kellele ja millisele

pangakontole kautsjon tagastada.

16. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada. Kuna maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga

kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid ning hageja esitatud menetluskulude nimekiri tuleb

hagejale tagastada (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

Villu Kõve, Ants Kull, Malle Seppik