3-2-1-159-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-159-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. veebruar 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tambet Tampuu ja Henn Jõks

Kohtuasi

Oleg Kozlovi hagi AS Kanal 2 vastu mittevaralise kahju

eest 5000 euro suuruse rahalise hüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-19714

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Oleg Kozlovi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

5000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Oleg Kozlov, esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol

Kostja AS Kanal 2 (registrikood 10366713), esindaja

vandeadvokaat Carri Ginter

Asja läbivaatamise kuupäev

19. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-19714 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Oleg Kozlov (hageja) esitas 30. aprillil 2013 AS Kanal 2 (kostja) vastu hagi mittevaralise kahju

eest 5000 euro suuruse rahalise hüvitise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt kannab hageja eluaegset vanglakaristust Viru vanglas. Kostja näitas 26. aprillil

2013 telesaadet "Eluaegsed", kus teotati hageja au ja head nime, alandati tema väärikust ning riivati

perekonna- ja eraelu puutumatust. Saade oli ühepoolne ning äärmiselt negatiivne. Hagejale selles

saates sõna ei antud. Hageja nime kasutati lubamatult. Hagejast saate tegemine ilma teda ära

kuulamata ning temalt nõusolekut saamata on õigustamatu ning vastuolus põhiseaduses sätestatuga.

Kostja kahjustas hageja mainet ja nime ebakohaste väärtushinnangutega koos nime ja pildi

õigustamatu kasutamisega. Hageja pidi pärast saadet kannatama nii kaasvangide kui ka ametnike

põlgust ning küsimusi saates esitatu kohta.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja mõisteti Harju Maakohtu 22. märtsil 2011. a jõustunud

kohtuotsusega (kriminaalasi nr 1-09-16587) süüdi karistusseadustiku (KarS) § 114 p-de 3 ja 4 ning

KarS § 121 alusel ning karistati eluaegse vangistusega. Hageja nõue tuleb jätta rahuldamata, sest

kostja ei ole hageja isiklikke õigusi rikkunud. Kostja ei avaldanud hageja kohta ebaõigeid

väärtushinnanguid ega ebaõigeid faktiväiteid, mis tähendaks hageja hea nime ja au teotamist.

Telesaates ei antud väärtushinnanguid hageja teole, vaid kirjeldati hageja toime pandud kuritegusid

asjas kogutud tõendite alusel. Kostja ei ole õigusvastaselt kasutanud hageja nime ega kujutist ning ei

ole rikkunud tema eraelu puutumatust. Telesaade vastas dokumentaalsaadete žanrile iseloomulikele

tunnustele ja selle eesmärgiks on üldsuse teavitamine rasketest õigusrikkumistest eesmärgiga

rikkumisi ennetada. Hagejat saab vaadelda kuriteo toimepanemise tõttu avalikku sfääri sisenenud

isikuna, mistõttu tuleb tal taluda avalikkusele kuriteo kohta informatsiooni avaldamist. Hageja õigusi

ei ole tema ära kuulamata jätmise ja temalt nõusoleku küsimata jätmise tõttu rikutud. Isiku eelnev

ärakuulamise kohustus tuleneb vaid Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p-st 4.2, mille kohaselt peab

ajakirjanik konflikti sisaldava materjali puhul ära kuulama kõik osapooled. Saate sisu kohaselt ei

käsitletud konfliktset materjali. Hagejat puudutava kuriteo kohta informatsiooni avaldamiseks

nõusoleku küsimise kohustust Eesti ajakirjanduseetika koodeks ei kehtesta. Võttes arvesse saate

eesmärki, selle sisu ja saate tegemiseks kasutatud materjale (avalikkusele kättesaadav kohtulahend),

ei olnud vaja hagejalt enne nõusolekut küsida.

3. Harju Maakohus jättis 17. veebruari 2014. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt põhineb kostja näidatud telesaade hageja süüditunnistamise

(kriminaalasi nr 1-09-16587) faktil. Hageja karistust motiveerides on kohtud lugenud tema süüd väga

suureks, kergendavad asjaolud puuduvad. Kriminaalasja arutades on kohtud asunud seisukohale, et

hageja eluhoiakus peegeldub üldine lugupidamatus õiguskorra vastu ja tema poolt kolme inimese

tapmises väljendub sügav hoolimatus teiste inimeste elu suhtes. Vaatamata suhteliselt noorele eale on

hagejat varem juba kaheksa korda kriminaalkorras karistatud. Hagi tuleb jätta rahuldamata, sest kahju

hüvitamise aluseks olevad asjaolud ei ole tõendatud.

Kohtupraktikas eristatakse kahte au teotamise koosseisu: au teotava ehk ebakohase väärtushinnangu

avaldamine (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1046 lg 1) ja au teotava tegelikkusele mittevastava asjaolu

avaldamine (VÕS § 1047 lg-d 1 ja 2). Hageja ei toonud välja, milles ebakohased väärtushinnangud

seisnevad, märkides vaid, et teda on negatiivselt kujutatud. Saate teemakäsitlus – isiku poolt kolme

inimese tapmine ja selle eest karistuseks mõistetud eluaegne vangistus – välistab juba oma olemuselt

teo toimepanija positiivse kujutamise. Saates hageja kujutamise aluseks olevad asjaolud tulenevad

jõustunud kohtuotsusest, väärtushinnangud ei ole meelevaldsed. Ebasündsat väljendusviisi saade ei

sisaldanud. Seega ei ole hageja au teotatud ebakohaste väärtushinnangutega. Samuti ei ole tõendatud,

et mõni saates avaldatud faktiväidetest oleks olnud ebaõige. Hageja kohta saates avaldatud asjaolud

tuginevad jõustunud kohtuotsustele ja vastavad tegelikkusele. Saates on käsitletud politseiametniku

arvamust selle kohta, et kõik hageja toime pandud kuriteod ei ole avastatud. Kostja ei saa vastutada

kriminaalasja uurimisega seotud olnud ametiisiku väljendatud arvamuse eest.

Hageja nime ja kujutist ei ole kasutatud õigustamatult. Kostja näidatud saade vastas

dokumentaalsaadete žanrile iseloomulikele tunnustele ning selle saatesarja, sealhulgas konkreetse

saate eesmärgiks on üldsuse teavitamine sellistest rasketest õigusrikkumistest. Nimetatu on vajalik

selliste õigusrikkumiste ennetamiseks või ärahoidmiseks tulevikus. Seega kannab saade

üldpreventiivset eesmärki. Ühiskonnale on oluline teadmine, et elu kui ülimat väärtust kaitstakse ja

seda rikkuvat käitumist taunitakse otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil. Meedia ülesandeks on

vahendada informatsiooni ja ideid kõigis avalikkusele huvipakkuvates valdkondades. Seadus ei

sätesta ajakirjandusele kohustust anda informatsiooni avaldamisel sõna kõigile osapooltele. Sellise

kohustuse on konflikti sisaldava materjali puhul ajakirjanikud endale võtnud ajakirjanduseetika

koodeksiga. Kuivõrd saade põhines jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaoludel, ei ole tegemist

konfliktse materjaliga, mis oleks tinginud hageja ärakuulamise vajaduse.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja uue otsusega hagi rahuldada. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Nõustudes maakohtu põhjendustega, ei pidanud ringkonnakohus

vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel kohaldas maakohus õigesti materiaalõiguse norme ning ei

rikkunud menetlusõiguse norme, mis tooks endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Hageja leiab

ebaõigesti, et maakohus ei andnud hageja väidetele hinnangut. Saade ei teotanud hageja au ja ei

rikkunud inimväärikust. Saates avaldatu põhineb jõustunud kohtuotsustel. Isikuandmete kaitse

seaduse (IKS) § 11 lg 2 järgi oli hageja isikuandmete avalikustamine õiguspärane. Maakohus

väljendas end ilmselt ebaselgelt, kui märkis, et kostja ei saa vastutada kolmanda isiku (kriminaalasja

uurimisega seotud olnud ametiisiku) väljendatud arvamuse eest. Kostja saaks väärtushinnangu

avaldajana vastutada juhul, kui ta oleks avaldanud kolmanda isiku väärtushinnangu õigusvastaselt.

Väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse hindamisel peab kohus kohaldama VÕS § 1046 lg-d 1

ja 2, st kohus peab arvestama rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud

eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel, aga ka seda, kas rikkumine oli õigustatud, arvestades muid

seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Maakohus on eeltooduga

otsuse tegemisel arvestanud. Hageja kohta väärtushinnangu avaldamist ei saa pidada õigusvastaseks

maakohtu otsuses märgitud põhjustel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule

uueks arutamiseks.

Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 1046, leides, et kolmanda isiku poolt tema kohta avaldatu ei

ole õigusvastane väärtushinnang ning et maakohus arvestas kõigi viidatud sätte kohaldamise

kriteeriumitega. Väärtushinnang, et hageja on sooritanud ka teisi kuritegusid, mida pole suudetud

tõendada, on kujundatud ilma põhjendusteta ja edastatud televisiooni teel väga laiale auditooriumile.

Selle väärtushinnangu õigusvastasus ei ole õigustatud avaliku huviga. Ringkonnakohus rikkus

siinkohal ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

Kohtud leidsid valesti, et saates ei avaldatud ebaõigeid faktiväiteid ja kostja ei ole VÕS § 1047 lg 1

järgi vastutav. Hageja menetluses esitatud sellekohasele väitele (hageja ei ole tapnud inimesi kirve ja

noaga, nagu saates väideti) kohtud hinnangut ei andnud.

Kohtud leidsid valesti, et hageja eraelu puutumatust ei ole rikutud. Kohtud ei ole arvestanud IKS § 6

lg-s 2 sätestatud isikuandmete eesmärgipärase töötlemise põhimõttega. Kohtud ei käsitlenud saates

kasutatud menetlustoimingute videote filmimise eesmärki ega hinnanud, kas videote näitamine

telesaate vormis ja piiramatule auditooriumile oli kooskõlas IKS § 11 lg-st 2 tuleneva

eesmärgikohasuse põhimõttega. Hageja isikuandmete avaldamisega on kahjustatud ülemäära tema

õigusi IKS § 11 lg 2 mõttes, sest hageja oli saates näidatud videolõikudes tugeva psühholoogilise

surve all ja haavatavas seisundis. Kostja ei ole tõendanud ka IKS § 11 lg 2 järgi ülekaaluka avaliku

huvi olemasolu ning avalikustamise kooskõla ajakirjanduseetika põhimõtetega. Kuivõrd saade on

kostja veebilehel järelvaadatav, siis on selline isikuandmete töötlemine vastuolus IKS § 11 lg-ga 2 ka

seetõttu, et kohtute viidatud avalik huvi ei pruugi olla niivõrd suur, et õigustada saate jätkuvat

avaldamist veebilehel. Ringkonnakohus leidis valesti, et hageja isikuandmete töötlemine ja

avalikustamine oli IKS § 11 lg 2 järgi õiguspärane. Ringkonnakohus viidatud sätet ei analüüsinud

ning jättis oma järelduse põhjendamata.

Kohtud jätsid tähelepanuta hageja menetluses esitatud väite, et saate näitamise ajal oli tema

kriminaalasi veel menetluses. Eeltoodud põhjusel rikkus kostja isikuandmete kaitse seaduses

isikuandmete töötlemist reguleerivaid sätteid ja põhiseaduses sätestatud süütuse presumptsiooni.

7. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

saata TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Hageja nõuab kostjalt talle tekitatud mittevaralise kahju eest rahalist hüvitist. Hageja nõue põhineb

26. aprillil 2013 kostjale kuuluvas telekanalis näidatud telesaates "Eluaegsed" hageja kohta avaldatul.

Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja hageja isiklikke õigusi: kahjustas hageja mainet ja nime

ebakohaste väärtushinnangutega (hageja arvates oli telesaade äärmiselt negatiivne), samuti rikkus

hageja eraelu puutumatust ning kasutas tema nime ja pilti õigustamatult (saade tehti hagejat ära

kuulamata ja temalt nõusolekut saamata). Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja

mittevaralise kahju eest hüvitise 5000 eurot.

Maakohtu 5. veebruari 2014. a istungil (vt kohtutoimiku I kd, tl 118–121) täpsustas hageja oma

nõuet, väites lisaks, et saates kajastati tema süütegu erinevalt sellest, mis on kirjas kohtuotsuses, ning

et vale on telesaates avaldatud väide, et hageja on toime pannud veel muid kuritegusid. TsMS § 463

lg 1 esimene lause sätestab, et kohus lahendab menetlusosaliste menetluslikud taotlused

määrusega. Maakohus on seda sätet eirates jätnud võtmata määrusega seisukoha, kas ta võtab hageja

esitatud täpsustused asja materjalide juurde (vt selle kohta Riigikohtu 20. detsembri 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 15). Vaatamata sellele on maakohus oma otsuses märkinud, et ei ole

tõendatud, et mõni saates avaldatud faktiväidetest oleks olnud ebaõige. Maakohtu otsuse

põhjendustest ei selgu, milliseid konkreetseid hageja väljatoodud faktiväiteid kohus silmas pidas ja

millel põhineb kohtu seisukoht, et kostja avaldas faktiväiteid, mis need kostja avaldatud faktiväited

olid ning kas kostja avaldatud faktiväited vastavad tegelikkusele. Sellega rikkus maakohus

TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

Samas jättis maakohus selgitamata, mis osas hageja pidas telesaates avaldatut erinevaks hageja

kriminaalkorras süüdimõistva kohtuotsuse sisust. Ehkki maakohtu eelnimetatatud istungil küsitles

maakohus hagejat väite kohta, et telesaates olevat valesti öeldud, et hageja tappis oma ohvreid kirve

ja noaga, ei ole maakohus oma otsuses selle kohta seisukohta võtnud. Ka selline hageja väidete

tähelepanuta jätmine on TsMS § 442 lg 8 rikkumine.

Kuna hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tervikuna, siis pidi ringkonnakohus

võtma seisukoha kõikide poolte maakohtus esitatud väidete, asjaolude ja tõendite kohta, mida need

olid esitanud ja mida maakohus TsMS § 463 lg 1 esimene lause järgi tehtava määrusega tagasi ei

olnud lükanud. Asja uuel läbivaatamisel saab ringkonnakohus vajadusel hageja seisukohti selgitada,

andes hagejale selleks TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja.

10. Võlaõigusseaduse kohaselt on isiku au teotamine ja maine kahjustamine võimalik nii

väärtushinnangu, mh ebakohase väärtushinnangu (vt VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele

mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (vt VÕS § 1047 lg 2). Riigikohtu tsiviil- ja

kriminaalkolleegiumi vaheline erikogu on 1. detsembri 1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-99-97

selgitanud, et väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib

olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik

põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Faktiväide on aga põhimõtteliselt

kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Nendest seisukohtadest on

kolleegium järjepidevalt oma praktikas juhindunud (vt nt Riigikohtu 13. juuni 2002. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-63-02, p 7).

Maakohus märkis oma otsuses, et telesaates käsitleti politseiametniku arvamust, et kõik hageja toime

pandud kuriteod ei ole avastatud. Maakohus leidis, et kostja ei saa vastutada kriminaalasja uurimisega

seotud olnud ametiisiku väljendatud arvamuse eest. Kolleegium on seisukohal, et kui isiku kohta

avaldatakse, et ta on toime pannud kuritegusid, siis ei ole tegemist mitte arvamuse avaldamisega, vaid

asjaolu, st faktiväite avaldamisega. Juhul kui avaldatakse, et isiku toime pandud kõiki kuritegusid ei

ole avastatud, on sellega kaudselt väidetud, et isik on lisaks avastatud kuritegudele toime pannud veel

kuritegusid. Sellisel juhul on tegemist faktiväite avaldamisega VÕS § 1047 mõttes (vt kaudse

faktiväite avaldamise kohta Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12).

Juhul kui faktiväide on isiku au teotav (tema mainet kahjustav), siis tuleb sellise faktiväite avaldamise

õigusvastasust hinnata VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1047 järgi. Isikule kuritegude

toimepanemise omistamine on igal juhul tema au teotav.

11. Kolleegium selgitab, et VÕS § 1047 lg 2 järgi loetakse teise isiku au teotava või teisele isikule

majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud

asjaolu vastab tegelikkusele. Hoolimata eeltoodust ei loeta VÕS § 1047 lg 3 järgi andmete või asjaolu

avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes

õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku

rikkumise raskusele (vt VÕS § 1047 lg-te 2 ja 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 26. novembri

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p-d 11–14).

Kolleegium leiab, et VÕS § 1047 lg-s 3 sätestatud asjaolude tõesuse kontrollimise kohustus lasub

isikul ka juhul, kui ta tahab avaldada teise isiku au teotavaid andmeid, mida ta saab riigiasutuselt

(vt selle kohta Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p 13). Seega pidi

kostja kontrollima väite, et hageja on toime pannud veel muid kuritegusid, tõesust.

VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi tuleb au teotamise õigusvastasuse tuvastamisel muu hulgas

arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise

raskuse vahel. VÕS § 1046 lg 2 esimese lause järgi ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui

rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või

avalikkuse huve. VÕS § 1046 lg 2 teise lause järgi tuleb õigusvastasuse tuvastamisel sellisel juhul

lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest (vt VÕS § 1046 kohaldamise

kohta Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 11–14).

Seega juhul, kui teise isiku au teotava faktiväite avaldaja ei suuda tõendada VÕS § 1047 lg 2 järgi

selle faktiväite tõesust, siis vabaneb ta vastutusest üksnes juhul, kui kohus ei pea sellist rikkumist

VÕS § 1046 või § 1047 järgi siiski õigusvastaseks.

12. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud ei ole nõuetekohaselt hinnanud, kas

kostja järgis hageja isikuandmete avalikustamisel IKS § 11 lg-s 2 sätestatut ja IKS §-s 6 märgitud

isikuandmete töötlemise põhimõtteid. Lisaks ei ole kohtud võtnud seisukohta hageja nõude

alternatiivsete õiguslike aluste kohta.

Hagiavalduse kohaselt avaldas kostja telesaates õigustamatult hageja nime ja kujutise. Maakohtu

5. veebruari 2014. a kohtuistungi protokolli kohaselt on hageja istungil täpsustanud, et jõustunud

kohtuotsuses kajastatud teabe kõrval näidati telesaates videot hageja osalusel toimunud

uurimistoimingutest, kusjuures näidati hageja elukohta ja kirjeldati, kuidas ta elab. Seetõttu tuli

kohtutel hinnata, kas kostja rikkus hageja eraelu puutumatust ning kasutas tema nime ja kujutist

õigustamatult. Kostja toimepandud väidetavad rikkumised on kvalifitseeritavad VÕS § 1045 lg 1 p 4,

§ 1046 ja § 1050 järgi. Kuna hageja väitis, et kostja rikkus IKS-i sätteid, võib tegemist olla ka

VÕS § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi kvalifitseeritava deliktiga, kusjuures rikutud IKS sätted

oleksid deliktiõiguslikuks kaitsenormiks VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes juhul, kui väidetavalt rikutud

IKS-i sätte (vähemal üheks) eesmärgiks oli hagejale tekkinud kahju ärahoidmine (VÕS § 1045 lg 3).

Hageja hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude kvalifitseerimist, mis on

TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt Riigikohtu

11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Hageja nõudeid saab kvalifitseerida mõlema

eelnimetatud õigusliku aluse järgi. Sellisel juhul peab kohus välja selgitama, kas hageja soovib

tugineda oma nõude mõlemale õiguslikule alusele või ta valib neist välja vaid ühe, ning kas ta

esimesel juhul taotleb kohtult nõuete hindamist järjekorras või jätab kohtu valida, missugust nõude

õiguslikku alust esimesena kontrollida. Nende küsimuste selgitamiseks saab kohus vajadusel anda

hagejale TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-

13, p-d 17–18).

Kohtuotsustest nähtuvalt on maakohus hinnanud väidetavat hageja nime ja kujutise õigustamatut

kasutamist, tuginedes VÕS §-le 1046. Ringkonnakohus on maakohtu põhjendustega nõustunud,

põhjendamata oma järeldust, et IKS § 11 lg 2 järgi oli hageja isikuandmete avalikustamine

õiguspärane. Kohtute selline hageja nõude analüüs ei vasta materiaalõigusest tulenevatele nõuetele,

sest pole selgelt aru saada, missugust õiguslikku kvalifikatsiooni kohtud kohaldasid. Lisaks ei vasta

kohtute otsused selles osas ka TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule, sest kohtud on andnud kostja tegevuse

kohta üldise õigusliku hinnanu ega ole hinnanud eraldi rikkumisi, millele hageja tugines: hageja nime

kasutamist, hageja eluruumist tehtud video näitamist ja hagejast kriminaalasja uurimisel

uurimistoimingu käigus tehtud video näitamist.

Kolleegium rõhutab, et osa hageja väidetud rikkumistest ei pruugi endast kujutada õigusvastast ja

süülist tegu. Samas piisab selleks, et hagejal tekiks õigus saada kostjalt rahalist hüvitist mittevaralise

kahju eest, ühest rikkumisest (vt selle kohta Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-83-10, p 14).

13. VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati

seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Sama paragrahvi lg 3 järgi ei ole seadusest

tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte

eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekitamise eest. Kolleegium selgitab, et

VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes saavad kaitsenormideks olla ka IKS-i sätted, mis reguleerivad

isikuandmete töötlemise (sh avalikustamise) tingimusi ja korda (vt selle kohta ka Riigikohtu 20. juuni

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13; 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-

13, p 31).

IKS § 4 lg 1 järgi on isikuandmed mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta,

sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. IKS-i eelnõu seletuskirja

põhjendustel on seaduse tähenduses isikuandmed muu hulgas heli- ja pildiandmed, samuti

biomeetrilised andmed sõltumata sellest, kas need andmed on digitaalselt või paberkandjal vm.

Eeltoodust järeldub, et isikuandmeks IKS § 4 lg 1 järgi on ka isiku kujutis.

Isiku kohta käivad andmed süüteo toimepanemise kohta enne avalikku kohtuistungit või

õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist loetakse IKS § 4 lg 2 p 8 järgi

delikaatseteks isikuandmeteks. Kohtute tuvastatud asjaoludel ei ole hageja kohta avalikustatud

karistusandmed IKS § 4 lg 2 p 8 ega muu sätte järgi delikaatsed isikuandmed, mille töötlemisele

sätestatakse IKS-is erireeglid. Hageja väide selle kohta, et saate näitamise ajal oli tema kriminaalasi

veel menetluses, on kolleegiumile arusaamatu, arvestades, et hageja kohta tehtud süüdimõistev

kohtuotsus jõustus 22. märtsil 2011 tehtud Riigikohtu otsusega, kuid väidetavalt hageja isiklikke

õigusi rikkuv saade oli eetris 26. aprillil 2013.

14. IKS § 5 järgi on isikuandmete töötlemine iga isikuandmetega tehtav toiming, muu hulgas

avaldamine. Isikuandmete töötlemise põhilised reeglid (põhimõtted) on sätestatud IKS §-s 6. Muu

hulgas võib isikuandmeid IKS § 6 p 2 järgi koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide

saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas

(eesmärgikohasuse põhimõte). IKS § 6 p 3 järgi võib isikuandmeid koguda vaid ulatuses, mis on

vajalik määratletud eesmärkide saavutamiseks (minimaalsuse põhimõte). IKS § 6 p 4 järgi võib

isikuandmeid muudel eesmärkidel kasutada üksnes andmesubjekti nõusolekul või selleks pädeva

organi loal (kasutuse piiramise põhimõte).

Üldjuhul on isikuandmete töötlemine lubatud IKS § 10 lg 1 järgi üksnes andmesubjekti nõusolekul,

samuti on IKS § 11 lg 3 järgi andmesubjektil õigus igal ajal nõuda isikuandmete avalikustajalt

isikuandmete avalikustamise lõpetamist. Nendest reeglitest sätestab erandi IKS § 11 lg 2, mille

eesmärgiks on IKS-i eelnõu seletuskirja järgi vältida sõnavabaduse ülemäärast piiramist. Selle sätte

järgi võib isikuandmeid ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja

avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika

põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemäära kahjustada andmesubjekti õigusi.

Isikuandmete kaitse seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt tulenevad sättes viidatud ajakirjanduseetika

põhimõtted peamiselt Eesti Ajalehtede Liidu koostatud Eesti ajakirjanduseetika koodeksist ning

selles valdkonnas üldiselt omaks võetud rahvusvahelistest printsiipidest. IKS § 11 lg-s 2 sätestatud

erand (isikuandmete avaldamine andmesubjekti nõusolekuta) on rakendatav seega vaid juhul, kui

koos esinevad kõik viidatud sättes nimetatud kolm tingimust: avalikustamiseks on ülekaalukas avalik

huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning andmesubjekti ei kahjustata ülemäära.

Kolleegium juhib tähelepanu, et andmete avaldamine asja avalikul arutamisel kriminaalmenetluse

seadustiku kohaselt kujutab endast andmete avalikustamist seaduse alusel IKS § 11 lg 1 mõttes (vt

selle kohta Riigikohtu halduskolleegiumi 12. juuni 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-3-12, p 22).

IKS § 11 lg 1 sätestab, et kui andmesubjekt on oma isikuandmed avalikustanud ise, andnud IKS § 12

kohase nõusoleku nende avalikustamiseks või kui isikuandmed avalikustatakse seaduse, sealhulgas

IKS § 11 lg 2 alusel, siis ei kohaldata isikuandmete töötlemisele IKS-i teisi paragrahve. Riigikohtu

eelviidatud otsuse p-s 23 on selgitatud, et IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist,

kuid ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks ning IKS § 11 lg-st 1 ei tulene, et juba

avalikustatud isikuandmete uueks töötlemiseks ei peaks olema seaduslikku alust. Kolleegium nõustub

selle seisukohaga. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et andmete kajastamine

kohtumenetluses ei anna blankovolitust andmete avaldamiseks meedias (vt nt 17. jaanuari 2012. a

otsused asjas 33497/07: Krone Verlag jt vs. Austria, p 49 ja asjas 3401/07: Kurier vs. Austria, p 44;

10. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3514/02: Eerikäinen jt vs. Soome, p 63).

Eeltoodust järeldub, et kui isikuandmed on seaduse alusel ilma andmesubjekti nõusolekuta varem

mingis vormis avalikustatud (nt andmete avaldamine asja avalikul arutamisel kriminaalmenetluse

seadustiku kohaselt), siis ei tähenda see, et edaspidi võib neid isikuandmeid piiramatult ja korduvalt

avalikustada. Selline võimalus oleks vastuolus andmetöötluse eesmärgikohasuse, minimaalsuse ja

kasutuse piiramise põhimõtetega (IKS § 6 p-d 2–4). Kohtuistungil avaldatud andmete uus avaldamine

trükiväljaannetes, televisioonis jm avardab oluliselt teavitatavate isikute ringi ja sellel võivad olla

andmesubjekti jaoks olulised tagajärjed (vt eeltoodu kohta ka Riigikohtu eelviidatud otsuse p-d 22–

25).

15. Iseenesest õige on kohtute järeldus, et avalikkusel on õigus teada raske kuriteo toimepannud

isikust, kes on seadnud oma tegevusega ohtu ka teised ühiskonnaliikmed. Samuti viitavad kohtud

õigesti kõnealuse telesaate üldpreventiivsele eesmärgile.

Kolleegium rõhutab siinkohal, tuginedes kolleegiumi varasemale seisukohale, et avalikkuse huvi

võiks IKS § 11 lg 2 tähenduses jaatada vaid juhul, kui isik on toime pannud tõsise õigusrikkumise,

millest teavitamine on üldsuse huvides, eelkõige selliste õigusrikkumiste avastamiseks või

ärahoidmiseks tulevikus (vt selle kohta Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-

09, p 13). Samuti on Euroopa Inimõiguste Kohus osutanud näiteks raskete ametialaste

õigusrikkumiste puhul, et demokraatlikus ühiskonnas tuleb vältimatult jagada informatsiooni sellistes

õigusrikkumistes esitatud süüdistuse kohta (vt 8. aprilli 2010. a otsus asjas nr 40523/08: Peša vs.

Horvaatia, p 140).

Kuivõrd kohtud ei ole eristanud hageja välja toodud eri rikkumisi (vt käesoleva otsuse p 12), siis ei

vasta IKS § 11 lg 2 nõuetele ka kohtute üldine hinnang, et kostja ei ole rikkunud IKS § 11 lg-t 2.

Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel IKS § 11 lg 2 järgi eraldi hindama, kas kostjal oli

õigust avaldada hageja kui eluaegset vanglakaristust kandva isiku nõusolekuta tema nime ja muid

isikuandmeid, samuti avaldada hagejast ning tema eluruumist kriminaalasja eeluurimise ajal tehtud

videot kaks aastat pärast seda, kui hageja kohta kriminaalasjas tehtud süüdimõistev kohtuotsus oli

jõustunud.

16. Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas kostja vastutab

hageja isiklike õiguste rikkumise eest, ning otsustama sellest tulenevalt, kas ja kui suures ulatuses

mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis. Rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju suuruse

otsustab kohus VÕS § 127 lg 6, § 134 lg-te 2, 5 ja 6 ning TsMS § 233 lg 1 järgi.

Kolleegium on varem selgitanud, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel

arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet,

poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega

arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt selle kohta

Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17; 22. oktoobri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11–14; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20–22,

25–29).

17. Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang

on ebakohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et

avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid

selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks

võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist (vt Riigikohtu 21. detsembri

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 20).

Arvestades hagiavalduses esiletoodut, nõustub kolleegium kohtute seisukohaga, et hageja kohta

väärtushinnangu avaldamist ei saa pidada praegusel juhul VÕS § 1046 järgi õigusvastaseks. Kohtud

on tuvastanud, et saade ei sisaldanud ebasündsat väljendusviisi. Samuti on põhjendatud kohtute

järeldus, et saate teemakäsitlus välistab juba oma olemuselt kostja positiivse kujutamise ning kostjal

tuli taluda oma tegudest tulenevalt negatiivset hinnangut.

18. Menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks TsMS § 173 lg 3 ja TsMS § 174 lg 6 alusel asja

uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus.

Villu Kõve, Tambet Tampuu, Henn Jõks