3-2-1-82-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-82-14

Määruse kuupäev

Tartu, 18. veebruar 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tõnu Anton, Peeter Jerofejev,

Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse kaudu) hagi aktsiaseltsi Rubla

(likvideerimisel) ja AS Luterma (pankrotis)

pankrotihaldurite Veli Kraavi ja Rein Vaiksaare vastu

nõude tunnustamiseks AS Luterma (pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-1913

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Rubla (likvideerimisel) kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse (registrikood 70000349) kaudu)

Kostja aktsiaselts Rubla (endise nimega TERE aktsiaselts,

Tallinna Piimatööstuse Aktsiaselts) (likvideerimisel)

(registrikood 10046724), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Paul Keres ja Priit Raudsepp

Kostja AS Luterma (pankrotis) (endise nimega Aktsiaselts

Kalev) (registrikood 10000952) pankrotihaldur Veli Kraavi ja

pankrotihaldur Rein Vaiksaar

Asja läbivaatamise kuupäev

19. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) (hageja) esitas

11. jaanuaril 2012 hagi aktsiaseltsi Rubla (likvideerimisel) (kostja I) ja AS Luterma (pankrotis;

võlgnik) pankrotihaldurite Veli Kraavi ja Rein Vaiksaare (kostja II) vastu nõude tunnustamiseks

AS Luterma pankrotimenetluses. Hagiavalduses ja selle täpsustuses palus hageja tunnustada

2 197 400 euro 36 sendi suurust maksuvõlga teise järgu nõudena võlgniku pankrotimenetluses.

Pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist (19. aprillil 2011) esitas hageja 5. mail 2011 võlgniku

pankrotimenetluses nõudeavalduse koos nõude suurust tõendavate dokumentidega ning 7. juunil 2011

täpsustatud nõudeavalduse nõude suurust kinnitavate dokumentidega. Kostjad vaidlesid nõuete

kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastu ning hageja nõue jäi nõuete kaitsmise koosolekul

tunnustamata.

Nõude aluseks olevate asjaolude kohaselt kontrollis Põhja maksu- ja tollikeskus 1. septembril 2008

alanud revisjoni raames võlgniku käibe-, tulu- ja sotsiaalmaksu ning töötuskindlustuse ja

kogumispensioni maksete arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust maksustamisperioodil mai

2006 kuni detsember 2007. Revisjoni käigus selgunud maksustamise seisukohalt olulisi faktilisi

asjaolusid ja nendest tehtud õiguslikke järeldusi tutvustati maksukohustuslasele hageja 1. novembri

2010. a revisjoniaktiga nr 12.2-3/5903-6. Arvestades võlgniku vastuväiteid, tegi hageja 1. juunil 2011

maksuotsuse nr 12.2-3/5903-32. Võlgnik vaidlustas otsuse halduskohtus. Tallinna Halduskohus

lõpetas 30. detsembril 2012 määrusega haldusasjas nr 3-11-2265 menetluse halduskohtu pädevuse

puudumise tõttu. Maksuhalduri tuvastatud faktide ja antud õigusliku hinnangu kohaselt ei olnud

võlgniku ja äriühingute vahel sõlmitud konsultatsioonilepingud. Võlgniku poolt 13 füüsilise isikuga

sõlmitud konsultatsioonilepingud olid tegelikult töölepingud või juhatuse ja nõukogu liikme

lepingud. Konsultatsioonilepingute sõlmimine võimaldas saada võlgnikul maksueelist. Maksuhaldur

tõlgendas vastavalt töösuhte olemusele nimetatud lepingud ümber kas töölepinguteks või juhatuse ja

nõukogu liikme lepinguteks ning väljamaksed nimetatud lepingutest tulenevateks tasudeks. Põhinõue

1 179 664 eurot 22 senti koosneb käibemaksust, füüsilisele isikule tehtud väljamaksetelt kinnipeetud

tulumaksust, füüsilisele isikule tehtud väljamaksetelt arvestatud sotsiaalmaksust, töötaja

töötuskindlustusmaksetest, tööandja töötuskindlustusmaksetest, kogumispensionimaksetest,

erisoodustuste tulumaksust, erisoodustuste sotsiaalmaksust, ettevõtlusega mitteseotud kuludelt ja

väljamaksetelt arvestatud tulumaksust, kingitustelt ja annetustelt ning vastuvõtukuludelt arvestatud

tulumaksust. Aktsiaseltsiga ELVESO tehtud tehingutelt on võlgnik kajastanud sisendkäibemaksu

881 107 krooni. Kohus on leidnud, et võlgnik ei saanud heitvee ärajuhtimise teenust ning seetõttu ei

olnud võlgnikul õigus sisendkäibemaksu kajastada. Võlgnikul ei olnud õigus näidata

sisendkäibemaksu Fysioline Eesti OÜ-ga tehtud tehingult (jõusaali varustuse soetus) 50 906 krooni ja

ProGroup Trade OÜ-ga tehtud tehingult 56 700 krooni, kuna võlgnikul ei tekkinud nendelt

tehingutelt maksustatavat käivet. Lisaks koosneb maksuvõlg ka raskeveokimaksust ja maamaksust.

Intressinõue tähtaegselt tasumata maksusummalt on 0,06% päevas pankroti väljakuulutamise hetke

seisuga (16. august 2010), kokku 1 017 756 eurot 14 senti.

Revisjoni käigus tuvastatud ja maksuotsuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ja järeldustest

tulenevalt on tuvastatud AS-i Luterma (pankrotis) tahtlik maksusummade tasumisest

kõrvalehoidmine, mistõttu tuleb maksusumma määramisel kohaldada kuueaastast aegumistähtaega

(maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg 1 teine lause).

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Maksuotsus on tehtud pärast pankroti väljakuulutamist (19. aprillil

2011). Seetõttu ei saa see olla nõue pankrotimenetluses. MKS § 95 lg 1 alusel on maksusumma

määramiseks vajalik maksuhalduri maksuotsus. Maksuteade on ebaseaduslik. Maksude arvestamise,

deklareerimise ja tasumise periood oli mai 2006 kuni detsember 2007, seetõttu on hageja nõue

aegunud hiljemalt detsembris 2010 (MKS § 98 lg 1). Käsunduslepingud ei vasta töölepingute

tunnustele. Hageja ei ole analüüsinud käsunduslepingute alusel osutatud teenuste tegelikku sisu.

Maksunõue on tõendamata. Võlgnik ei ole kohustatud valima lepinguliiki, mille maksukohustus on

suurem. Pankroti väljakuulutamisega lõpetatakse intressi ja viivise arvestamine. Hageja nõuded on

aritmeetiliselt segased ja puudub võimalus kontrollida väidetava maksuvõla ja intressi arvestuse

õigsust. Kostja I vaidlustas hageja maksuotsusest tuleneva nõude 1 184 670 eurot 60 senti ja intressi

1 017 756 eurot 14 senti. Kostja I ei vaidlusta hageja maksuotsusest tulenevat nõuet 15 222 eurot

98 senti (VI kd, tl 101). Sisuliselt toimub võlgniku topeltmaksustamine, sest lepingute

ümberkvalifitseerimise ning kolmeaastase tähtaja möödumise tõttu ei ole võimalik äriühingu

maksukohustust enam korrigeerida. Võlgnik ei vaidle vastu hageja nõudele osas, mis puudutab

Fysioline Eesti OÜ-ga tehtud tehingut.

3. Harju Maakohus rahuldas 2. septembri 2013. a otsusega hagi osaliselt ja tunnustas võlgniku

pankrotimenetluses hageja nõudest 2 084 794 euro 36 sendi suurust osa pankrotiseaduse

(PankrS) § 153 lg 1 p 2 järgi teise rahuldamisjärgu nõudena ja jättis pankrotimenetluses tunnustamata

hageja nõudest 112 626 euro suuruse osa. Menetluskuludest 5% jättis maakohus hageja kanda ja 95%

kostjate kanda võrdsetes osades. Maakohus märkis otsuses muu hulgas, et pankrotimenetluses

esitatud nõude tunnustamise hagi vaatab kohus läbi tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud

korras. Vaidluse korral ei ole enam tähendust maksumenetlusel, sest maksunõudele ei kehti

pankrotimenetluses teiste nõuetega võrreldes erikorda (sh kohustuslikku kohtueelset menetlust,

maksuotsuse tegemist vms). Samuti ei kehti enam uurimisprintsiip, sest hagimenetlus on võistlev

ning pooled kohtu ees võrdsed. Kumbki pool tõendab ise oma väiteid ja nõudeid. Seetõttu jätab kohus

kõrvale kostjate etteheited hagejale uurimisprintsiibi ja haldusakti põhjendamise kohustuse täitmata

jätmisest maksumenetluses, sest haldusaktidel, sh maksuotsuse tegemisel ei ole vaidluse

lahendamisel määravat tähendust. Kuna pankroti väljakuulutamise korral tuleb nõue esitada

pankrotiseaduses sätestatud korras, ei ole maksuotsusel enam tähendust. Samas ei ole MKS § 95 lg 1

alusel maksusumma (sh intressi) määramiseks vajalik maksuhalduri maksuotsus. See on kehtiv

seisukoht haldusmenetluses, kuid maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise tõttu kehtivad

pankrotimenetluse sätted, mis nõude tunnustamiseks maksuotsust ei nõua. Pankrotimenetluses võib

iga võlausaldaja esitada ükskõik millisest õiguslikust suhtest tekkinud nõudeid ning nõuete

esitamiseks puudub kohustuslik pankrotimenetluse-eelne kord. Seetõttu saab hageja esitada

maksunõude pankrotimenetluses ka ilma maksuotsuseta. Kohus ei hinda praegusel juhul haldusaktide

(näiteks maksuteate) õigusvastasust. Kohus hindab hageja nõude olemasolu, mitte haldusmenetluse

korrektsust. Üldkohus võib küll tuvastada haldusakti kehtivust ja õiguspärasust, kui sellest sõltub

tsiviilasja lahendamine (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-17-03), kuid praegusel juhul ei sõltu

tsiviilasja lahendamine haldusaktidest. Samas üksnes maksuotsusega ei saa hageja oma nõuet

tõendada. Revisjoniakt ja maksuotsus kujutavad endast vaid hageja kokkuvõtet ja hinnangut

faktilistele asjaoludele. Faktilisi asjaolusid tsiviilasjas tuvastab ja hindab aga kohus ning

maksumenetluses kujundatud seisukoht (maksuotsus) ei vabasta hagejat asjaolude tõendamisest.

Üksnes maksumenetluses koostatud dokumentidega ei saa hageja oma nõuet tõendada.

4. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused, hageja esitas

vastuapellatsioonkaebuse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. märtsi 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebused rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus poolte endi

kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel. Maakohus on õigesti tuginenud Riigikohtu lahenditele, kus on

selgitatud, et maksunõuetest tulenevatele nõuetele kohalduvad pankrotimenetluses pankrotiseaduse

sätted ja nõuete tunnustamise menetluses järgib kohus tsiviilkohtumenetluse sätteid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus

tühistada osas, millega jäeti maakohtu otsus muutmata ja tunnustati võlgniku pankrotimenetluses

hageja nõudest 2 084 794 euro 36 sendi suurust osa PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi teise rahuldamisjärgu

nõudena ning millega jäeti menetluskuludest 95% kostja I kanda võrdses osas kostjaga II ning

millega mõisteti kostjalt II välja riigilõiv 118 eurot 75 senti riigituludesse. Kostja I palub teha

tühistatud osas uue otsuse, millega jätta tunnustamata hageja nõue võlgniku pankrotimenetluses ning

menetluskulud hageja kanda.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsus muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja I kanda.

8. Kostja II leiab, et kostja I kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning menetluskulud tuleb jätta hageja

kanda.

9. Arvestades kohtuasja kaalukust ja tähendust kohtupraktika kujundamisel, otsustas asja

läbivaadanud tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis anda 29. oktoobri 2014. a määrusega

tsiviilasja kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks TsMS § 18 lg 2 teise lause alusel

lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p-de 1 ja 2 ning § 690 lg 1 esimese

lause alusel üle anda Riigikohtu üldkogule.

11. TsMS § 19 lg 4 p 1 kohaselt antakse tsiviilasi lahendada Riigikohtu üldkogule, kui

tsiviilkolleegium kogu koosseisus asub oma enamuses seisukohale, mis erineb Riigikohtu üldkogus

seni omaks võetud õiguslikust põhimõttest või seisukohast seaduse kohaldamisel. TsMS § 19 lg 4 p 2

kohaselt antakse tsiviilasi lahendada Riigikohtu üldkogule, kui asja lahendamine üldkogus on

tsiviilkolleegiumi kogu koosseisu enamuse arvates oluline seaduse ühetaolise kohaldamise

seisukohast.

Praeguses asjas on vaidluse maksunõude tunnustamise üle pankrotimenetluses lahendanud maakohus.

Kuigi kaebuses pole kostja I tuginenud sellele, et vaidlused maksunõuete tunnustamise üle

pankrotimenetluses tuleks lahendada halduskohtus ning tulenevalt TsMS § 668 lg-st 3 ei saagi

kassatsioonkaebuses tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus, leiab kolleegium, et

küsimuse (kas vaidlused maksunõuete üle pankrotimenetluses tuleks lahendada maa- või

halduskohtus) lahendamine üldkogus on oluline pankrotiseaduse ja maksuseaduste ühetaolise

kohaldamise seisukohalt.

12. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus asjas nr 3-2-1-103-02 tehtud 16. detsembri 2002. a määruses

seisukohale, et pankrotimenetluses maksunõude mittetunnustamisel tuleb selle tunnustamiseks

pöörduda halduskohtusse.

Riigikohtu üldkogu leidis asjas nr 3-3-1-39-05 tehtud 13. detsembri 2005. a määruse p-des 13 ja 14,

et PankrS § 106 lg 4 kehtestamise üks eesmärk on koondada kõik vaidlused pankrotiasjas esitatud

nõuete üle pankrotiasja menetlevasse kohtusse. Kuna PankrS § 106 lg 4 kohaselt allub nõuete

tunnustamise vaidluse läbivaatamine pankrotiasja läbivaatavale kohtule, milleks PankrS § 4 lg 1 järgi

on maa- ja linnakohus, siis on PankrS § 106 lg-s 4 kindlaks määratud ka nõude tunnustamise vaidluse

läbivaatamiseks pädev kohus. Seda, et nimetatud sätte mõtteks on samuti nõude tunnustamise

vaidluste läbivaatamiseks kohtupädevuse määramine, kinnitavad ka pankrotiseaduse teised sätted.

Samuti viitas Riigikohtu üldkogu sellele, et PankrS § 2 mõte on võlausaldajate võrdne kohtlemine

selliselt, et nende nõuded rahuldatakse võlgniku pankroti korral pankrotimenetluse kaudu ja

pankrotiseaduses sätestatud korras. Siit tuleneb ka seadusandja eesmärk panna kõik võlausaldajad

alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki

nõuded neil on või millal nõue muutub sissenõutavaks. Ka PankrS § 44 lg 1 kohaselt menetletakse

pärast pankroti väljakuulutamist kõiki nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud

korras, st ühe ja sama protseduuri järgi ning samade reeglite alusel. Kehtinud pankrotiseadus ei

eristanud üldkogu arvates riigi maksunõuet teistest nõuetest. Pankrotiseaduse järgi on riik

võlausaldajana võrdne teiste võlausaldajatega (PankrS § 153). PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi on

maksunõue muu tähtaegselt esitatud tunnustatud nõue. Et saavutada vastuväite tõttu kahtluse alla

sattunud maksunõude tunnustamist, peab riik nagu iga teinegi võlausaldaja taotlema ise

pankrotimenetluses nõude tunnustamist. Üldkogu lahendi kohaselt kinnitab seda ka PankrS § 103

lg 8, mille kohaselt võlausaldaja vastuväidet teise võlausaldaja nõudele ei arvestata, kui selle

võlausaldaja nõue on jäänud tunnustamata ja ta ei esita hagi nõude tunnustamiseks või kui kohus

jättis tema hagi rahuldamata. Kui teise võlausaldaja nõudele ei ole rohkem vastuväiteid esitatud, siis

loetakse see nõue tunnustatuks. Selle sätte kohaselt kaotaks riik pankrotimenetluses võlausaldaja

õigused, kui ta maksunõudele vastuväite esitamise korral jätaks nõude tunnustamiseks hagi esitamata.

Üldkogu leidis, et seadus pankrotimenetluses maksunõude tunnustamiseks erikorda ei kehtesta. Riigi

maksunõude tunnustamise vaidluse läbivaatamine maa- ja linnakohtus ei ole vastuolus ka

halduskohtumenetluse seadustikuga (HKMS). HKMS § 3 lg 2 järgi ei kuulu halduskohtu pädevusse

avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra.

1. jaanuarist 2004 kehtiv pankrotiseadus näeb võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete, sh

maksunõuete vaidlustamiseks ja menetlemiseks ette teistsuguse menetluskorra (vt Riigikohtu üldkogu

määrus asjas nr 3-3-1-39-05, p-d 15–17).

13. Kuigi kostja I ei saa tugineda kassatsioonkaebuses sellele, et vaidlus tulnuks lahendada

halduskohtus, nähtub asja materjalidest, et võlgnik on 1. juuni 2011. a maksuotsust nr 12.2-3/5903-32

vaidlustanud ka Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr 3-11-2265). Tallinna Halduskohus lõpetas aga

30. detsembri 2011. a määrusega haldusasjas nr 3-11-2265 menetluse halduskohtu pädevuse

puudumise tõttu sel ajal kehtinud HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel. Tallinna Halduskohus viitas seejuures

Riigikohtu halduskolleegiumi 6. juuni 2011. a määrusele asjas nr 3-3-1-34-11 ning ka eelmainitud

üldkogu lahendile asjas nr 3-3-1-39-05, leides, et olukorras, kus halduskohus ei ole enne võlgniku

pankroti väljakuulutamist kohtuotsust teinud, ei ole halduskohtul pärast võlgniku pankroti

väljakuulutamist enam pädevust maksuotsuse peale esitatud kaebust läbi vaadata. Ka Riigikohtu

halduskolleegium on 6. juunil 2011 asjas nr 3-3-1-34-11 tehtud määruses leidnud üldkogu lahendile

tuginedes, et olukorras, kus võlgniku (kaebaja) pankrot kuulutati välja enne halduskohtu otsuse

tegemist maksuvaidlust puudutavas asjas, tuleb menetlus haldusasjas lõpetada pädevuse puudumise

tõttu.

14. Kuigi Riigikohtu üldkogu leidis asjas nr 3-3-1-39-05, et riigi maksunõude tunnustamise vaidlused

tuleb alates 1. jaanuarist 2004 läbi vaadata maakohtus mh seetõttu, et pankrotiseadus maksunõude

tunnustamiseks erikorda ei kehtesta, on pärast nimetatud üldkogu lahendi tegemist pankrotiseadust

muudetud. PankrS alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva § 35 lg 1 p 61 kohaselt peatub pankroti

väljakuulutamisega võlgniku vastu suunatud haldusakti vaidlustamise tähtaja arvestamine. Samuti

sätestab PankrS alates 1. jaanuarist 2010 kehtiv § 104 lg 3, et võlgniku poolt avalik-õiguslikule

nõudele vastuväite esitamisel omandab haldusakt, millest avalik-õiguslik nõue tuleneb,

täitedokumendi tähenduse, kui võlgnik ei esita ühe kuu jooksul alates vastuväite esitamisest kaebust

halduskohtusse. Nimetatud seadusemuudatused viitavad kolleegiumi arvates sellele, et seadusandja

on soovinud kehtestada maksunõuete tunnustamiseks pankrotimenetluse puhul erikorra, st et

vaidlused maksunõuete üle tuleb ka pankrotimenetluse korral lahendada siiski halduskohtus.

Kui lähtuda kehtiva PankrS § 104 lg-st 3, siis tuleb võlgnikul selleks, et haldusakt ei jõustuks,

vaidlustada see halduskohtus. Kui lähtuda aga üldkogu lahendis väljendatud seisukohast, et vaidlused

maksunõuete tunnustamise üle pankrotimenetluses tuleb lahendada maakohtus ka pärast 1. jaanuari

2010, peaks riik juhul, kui mõni võlausaldaja vaidleb maksunõudele vastu, esitama hagi nõude

tunnustamiseks maakohtusse (nagu praegusel juhul tehti). Eeltoodut silmas pidades on maksunõuete

vaidlustamise ja tunnustamise menetluslikus korras pärast 1. jaanuari 2010 tekkinud ebaselge

olukord, millele viitab otseselt ka käesoleva määruse punktis 13 kirjeldatud asjaolu, et sama

maksunõuet vaidlustab võlgnik halduskohtus (haldusasi nr 3-11-2265). Kuigi halduskohus lõpetas

menetluse selles asjas üldkogu seisukohale tuginedes, ei kõrvalda see kolleegiumi arvates ebaselgust

maksunõuete vaidlustamise osas pankrotimenetluses. Sellisel juhul võib tekkida olukord, kus samal

ajal vaieldakse sama maksunõude üle võlgniku kaebuse alusel PankrS § 104 lg 3 kohaselt

halduskohtus ning riigi hagi alusel võlausaldaja vastu maakohtus. See võib kaasa tuua aga

vastuolulise praktika ühe ja sama maksunõude osas – halduskohus ja maakohus võivad jõuda sama

maksunõude osas erinevale tulemusele. Vastuoluline praktika võib kujuneda ka seetõttu, et

maksuotsus, mida vaidlustatakse ja menetletakse halduskohtus ja mille kohta tehakse halduskohtu

otsus enne pankrotimenetlust, loetakse PankrS § 103 lg-st 4 tulenevalt tunnustatuks kaitsmiseta,

samas kui pankrotimenetluses esitatud maksunõuet, mille kohta ei ole tehtud halduskohtu otsust,

tuleb menetleda hagi korras maakohtus. Selline ebaselge olukord ei oleks ka menetlusökonoomia

põhimõttest lähtuvalt mõistlik, kuna tekitab suure tõenäosusega täiendavaid menetluskulusid ja

suurendab kohtute töökoormust.

15. Lisaks küsimusele, missugune kohus on pädev lahendama vaidlusi maksunõuete üle

pankrotimenetluse korral, on üldkogul kolleegiumi arvates oluline vastata mh ka sellele, kuidas

tõlgendada koostoimes haldusmenetluse seaduse § 61 lg-t 2 (millest tulenevalt kehtib haldusakt kuni

kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni

või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti), § 60 lg 2 esimest lauset (mille kohaselt on

kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele),

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 12 (mille kohaselt täidetakse TMS alusel nõuded, mis

tulenevad täitedokumendist, milleks on mh maksuhalduri haldusakt maksukohustuste ja muude

rahaliste kohustuste sundtäitmise kohta) ning pankrotiseaduse sätteid, millest tulenevalt tuleb nõudeid

pankrotimenetluses tunnustada (PankrS §-d 103–107). Üldkogul tuleks muu hulgas võtta seisukoht ka

küsimuses, kuidas käsitada maksuotsust, mis on tehtud pärast pankrotimenetluse algust.

Kolleegium leiab eeltoodust tulenevalt, et kuna olemuslikult on maksuvaidlus avalik-õiguslik vaidlus,

mida lahendatakse üldjuhul halduskohtus, siis oleks mõistlik see lahendada halduskohtus ka

pankrotimenetluse korral. Seda nii siis, kui kaebuse esitab võlgnik, kui ka siis, kui võlausaldaja

vaidleb nõudele vastu. Vaidluse lahendamine halduskohtus tagab eelduslikult õigusvaidluse

asjatundlikuma ja kiirema lahendamise, kohtumenetluse vastavuse õigussuhte erisustele ja ühtse

kohtupraktika väljakujunemise.

Villu Kõve, Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet

Tampuu