3-1-1-63-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-63-14

Otsuse kuupäev

16. veebruar 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Elvis Kadaja süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2, §

384 lg 1 ja § 2172 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

14. aprilli

2014.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-13-5735

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Elvis Kadaja kaitsja vandeadvokaadi abi Hannes Toodu,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Katrin Mikenberg

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

14. jaanuar 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 9. jaanuari 2014. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli

2014. a otsus osaliselt Elvis Kadaja süüditunnistamises karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 2

järgi OÜ KülmTarne (pankrotis) vara omastamises, KarS § 201 lg 2 p 2 järgi karistuse

mõistmises, KarS § 2172 lg 1 järgi süüditunnistamises ja karistamises ning KarS § 64 lg 1 alusel

liitkaristuse mõistmises.

2. Mõista Elvis Kadaja süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi OÜ KülmTarne (pankrotis) vara

omastamises ja süüdistuses KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks.

3. Mõista Elvis Kadajale KarS § 201 lg 2 p 2 järgi karistuseks vangistus 1 aastaks ja 9 kuuks.

4. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja mõista Elvis

Kadajale liitkaristuseks vangistus 1 aastaks ning 9 kuuks. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta

mõistetud karistus 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

5. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

6. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

7. Mõista Eesti Vabariigilt Elvis Kadaja kasuks välja 891 (kaheksasada üheksakümmend üks)

eurot, sh käibemaks 148 (ükssada nelikümmend kaheksa) eurot 50 (viiskümmend) senti, valitud

kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 9. jaanuari 2014. a otsusega tunnistati Elvis Kadaja süüdi KarS § 201 lg 2 p 2

järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastaks, KarS § 384 lg 1 järgi vangistusega 1 aastaks ning KarS §

2172 lg 1 järgi vangistusega 1 aastaks ja 6 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks

vangistus 2 aastaks ja mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ning 3 kohaselt 3-aastase katseajaga

tingimisi täitmisele pööramata. Kannatanu OÜ KülmTarne (pankrotis) (endise nimega OÜ Arktik)

tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata.

1.1 Maakohtu põhjendused E. Kadaja süüditunnistamisel KarS § 201 lg 2 p 2 alusel olid järgmised.

1.1.1 Süüdistatav oli OÜ RDT Invest tegevjuht, kellele usaldati 18. juuni 2010. a notariaalselt

tõestatud volikirjaga äriühingu vara ja anti õigus teha sellega toiminguid. Alates 17. jaanuarist 2011

organiseeris ta ettevõtte juhatuse liikmeks V. M.-i ja korraldas seejärel samal päeval viimase kaudu

äriühingu põhivara, s.o kahe sadulveoki, kahe külmikhaagise ja sõiduauto (kogumaksumusega 72 658

eurot 52 senti) võõrandamise OÜ-le Westhead. Müügilepingute alusel tasus OÜ Westhead E.

Kadajale sularahas vähemalt 45 000 eurot, mille süüdistatav omastas. V. M. oli variisik, kes OÜ RDT

Invest tegevusest midagi ei teadnud. Kuni 17. jaanuarini 2011 olid sõidukid E. Kadaja valduses.

Müügilepingu alusel saadud sularaha summa ületab 2011. aastal kehtinud palga alammäära enam kui

sajakordselt. Karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p 2 järgi on tegemist suure

kahjuga, mille tõttu on kuritegu kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Kuriteo pani E. Kadaja

toime kavatsetult.

1.1.2 Alates 3. detsembrist 2008 oli süüdistatav OÜ KülmTarne (pankrotis) ainuosanik ja juhatuse

liige, kellele on äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 järgi pandud ülesanne täita oma kohustusi korraliku

ettevõtja hoolsusega. 8. detsembril 2008 sõlmis ta ettevõtte jaoks kahjuliku ja ebamõistliku

võlaõigusliku müügilepingu, millega OÜ Centrale Invest müüs OÜ-le KülmTarne (pankrotis)

Saaremaa Kala OÜ osa 6 miljoni krooni eest. Ostja kohustus osa eest tasuma 5 miljonit krooni kümne

tööpäeva jooksul pärast lepingu allkirjastamist ja ülejäänud summa osa üleandmisel, kuid hiljemalt

17. märtsil 2009. Lepingu punkt 4.5 sisaldas ebamõistlikku ja OÜ-le KülmTarne (pankrotis)

kahjulikku sätet, mis andis müüjale õiguse ühepoolselt lepingust taganeda, jättes juba tasutud summa

endale, kui müügihinna tasumise kohustust täielikult ei täideta. 16. ja 17. detsembril 2008 maksis OÜ

KülmTarne (pankrotis) müüjale 5 miljonit krooni, jättes seejärel ülejäänud summa tasumata. OÜ

Centrale Invest jättis 5 miljonit krooni endale ega andnud üle ka lepingu esemeks olevat äriühingu

osa. Manifesteerimaks 5 miljoni krooni jätmist müüjale, sõlmisid E. Kadaja ja T. K. äriühingute

esindajatena vahekohtus kokkuleppe, mis kinnitati sisulise vaidluseta. Seejärel kinnitas vahekohtu

otsuse ka Harju Maakohus. Kirjeldatud käitumisega tekitas süüdistatav OÜ-le KülmTarne (pankrotis)

5 miljonit krooni varalist kahju. Tegemist ei olnud ebaõnnestunud äriprojektiga, vaid selle eesmärk

oli ettevõttest raha väljaviimine. Süüdistatava objektiivsest käitumisest nähtub omastamise eesmärk

ja teo toimepanek kavatsetult. E. Kadajale usaldatud ja tema valduses olnud ettevõtte vara oli tema

kui füüsilise isiku jaoks võõras. Kannatanule tekitatud kahju suurus ületab 2008. aastal kehtinud

palga alammäära enam kui sajakordselt ja seega pani süüdistatav toime KarS § 201 lg 2 p 2 järgi

kvalifitseeritava kuriteo.

1.2 E. Kadaja süüditunnistamist KarS § 384 lg 1 alusel põhjendas maakohus järgmiselt.

1.2.1 OÜ KülmTarne (pankrotis) juhatuse liikmena pidi E. Kadaja ÄS § 187 lg 1 järgi täitma oma

kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Sõlmides käesoleva otsuse punktis 1.1.2 nimetatud

võlaõigusliku müügilepingu, andis süüdistatav tehingu teisele poolele põhjendamatu soodustusena

võimaluse jätta endale tehinguga saadud 5 miljonit krooni, kohustuseta midagi vastu anda. Sellega

põhjustas ta ettevõtte maksevõime olulise vähenemise. 25. mai 2009. a määrusega kuulutas Harju

Maakohus välja OÜ KülmTarne pankroti. E. Kadaja teadis, et tema tegu vähendab põhjendamatult

äriühingu vara, ja tahtis või vähemalt möönis seda, pannes teo toime otsese tahtlusega.

1.2.2 Samuti sõlmis ta 12. detsembril 2008 Kükita Arenduse OÜ-ga kinnistute müügilepingu ja

hüpoteegiga koormamise lepingu, mille kohaselt ostis OÜ KülmTarne (pankrotis) kaks kinnistut,

kohustudes nende eest tasuma 16 520 000 krooni. OÜ KülmTarne (pankrotis) maksis kinnistute eest

kokku 11 900 000 krooni. 25. veebruaril 2009 sõlmis E. Kadaja müüjaga lisakokkuleppe, võttes

äriühingule kohustuse tasuda 27. veebruariks 2009 leppetrahv 500 000 krooni ja ülejäänud ostuhind

1 120 000 krooni, kuid selleks ajaks leppetrahvi ei tasutud. 27. veebruaril 2009 sõlmitud

müügilepinguga müüs E. Kadaja kinnistud 5 miljoni krooni eest OÜ-le Krati Invest, kelle juhatuse

liige ta alates 19. veebruarist 2009 oli. Lepingu järgi tuli müügihind tasuda kuue kuu pärast. Kuna

OÜ KülmTarne (pankrotis) ei täitnud leppetrahvi tasumise kohustust, alustati Kükita Arenduse OÜ

avalduse alusel täitemenetlust ja kinnistud müüdi enampakkumisel 1 490 000 krooni eest. Kinnistute

müügist saadud raha sai Kükita Arenduse OÜ. Kinnistute soetamisega seotud kohustuste võtmise ja

kinnistute võõrandamisega soetusmaksumusest oluliselt väiksema hinna eest tekitas süüdistatav OÜ-

le KülmTarne (pankrotis) vähemalt 11 900 000 krooni varalist kahju, põhjustades äriühingu

maksevõime olulise vähenemise. Pankrotihalduri hinnangul väljusid ettevõtte viimase kolme aasta

suuremad tehingud ja toimingud igapäevase majandustegevuse raamidest ning vara ei ole arvatavasti

võimalik tagasi võita. 25. mai 2009. a määrusega kuulutas Harju Maakohus välja äriühingu pankroti

ja pankrotimenetlus lõpetati raugemise tõttu. Rahuldamata tunnustatud nõudeid on pankrotimenetluse

II ja III järgus kokku 758 585 euro 61 sendi väärtuses. Kuriteo pani süüdistatav toime otsese

tahtlusega.

1.3 KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüdistuse osas märkis maakohus, et E. Kadaja isikuna,

kes pidi ÄS § 187 lg 1 järgi täitma juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, kasutas

käesoleva otsuse punktis 1.2.2 kirjeldatud tehingute tegemisel ebaseaduslikult ära seadusest tulenevat

teise isiku vara käsutamise õigust. Sellega tekitas ta OÜ-le KülmTarne (pankrotis) 11 900 000 krooni

varalist kahju. OÜ KülmTarne (pankrotis) ainukese juhatuse liikmena lasusid E. Kadajal ÄS § 187 lg-

st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lg-st 1 tulenevad kohustused ning ettevõtte vara

käsutamisel ja kohustuste võtmisel pidi ta muu hulgas järgima TsÜS §-s 35 ette nähtud juriidilise

isiku juhtorgani liikme üldisi kohustusi. Kükita Arenduse OÜ-ga kinnistute müügilepingut ja

hüpoteegiga koormamise lepingut sõlmides ning leppetrahvi tasumise kohustust võttes ja hiljem

kinnistuid edasi müües ta neid nõudeid ei järginud. Pankrotihalduri ütluste kohaselt oleks süüdistatav

saanud suure varalise kahju tekkimist vältida. Tõsiselt võetavad ei ole väited, mille kohaselt olid

kinnistute soetamise tingimused soodsad. See järeldub kinnistute ostmise, edasimüügi hinna ja

täitemenetluse raames kinnistute müügist saadud hinna võrdlusest. KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud

kuriteo pani süüdistatav toime otsese tahtlusega.

2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E. Kadaja kaitsja vandeadvokaadi abi Hannes

Toodu, kes taotles KrMS § 2742 alusel kriminaalmenetluse lõpetamist OÜ-ga KülmTarne (pankrotis)

seotud kuritegude osas. Muus osas taotles apellant maakohtu otsuse tühistamist, kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks samale kohtule ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

3.1 Põhjendatud ei ole apellandi väited, mille kohaselt on 2008. aastal toimepandud kuritegude puhul

mõistlik menetlusaeg möödunud. E. Kadaja suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest saab rääkida

alates 19. oktoobrist 2010, mil talle esitati kahtlustus. 2008. aastal toimepandud kuritegude

menetlemine on kestnud kolm ja pool aastat ning seda perioodi ei saa lugeda ebamõistlikult pikaks.

Nende kuritegude puhul ei ole tuvastatavad sellised rikkumised, mis tingiksid maakohtu otsuse

tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale kohtule. Kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena ei ole käsitatav läbiotsimisel süüdistatava elukohast leitud äriplaanile hinnangu

andmata jätmine. See tõend ei puuduta tõendamiseseme asjaolusid ega välista süüdlase käitumises

kuriteo tunnuste tuvastamist. Leides, et süüdistatav pani toime kuriteo, ei olnud maakohus kohustatud

äriplaani hindama. Ka ei tingiks kõnealuse tõendi hindamata jätmine kriminaalasja uueks arutamiseks

saatmist maakohtule, sest osutatud vea saab vajadusel kõrvaldada ringkonnakohus.

3.2 Kaitsjaga ei saa nõustuda selles, nagu oleks maakohus otsuses tõendeid pelgalt loetlenud.

Süüdistatavale etteheidetavate kuritegude objektiivsed tunnused saab tuvastada dokumentaalsete

tõendite alusel. Puuduvad tunnistajad, kes oleksid nende kuritegude tehiolusid tajunud. Süüdistuses

kirjeldatud käitumisaktide toimumine ei ole ka vaidluse esemeks. Otsuse põhjal on arusaadav, miks

kohus leidis, et tegemist on kuritegudega, ja miks tuleb E. Kadaja nendes tegudes süüdi tunnistada.

3.3 Ka ülejäänud tõendid kinnitavad, et V. M. oli pelgalt variisik. OÜ RDT Invest vara müümise

korraldas süüdistatav, kes omastas ettevõtte vara müügist saadud tulu. V. M.-i ütlused tõendavad, et ta

kuulus äriühingu juhatusse, kuid ei teadnud selle tegevuse kohta sisuliselt midagi. Apellant ei

täpsustanud, missugused vastuolud tunnistaja ütlustes ilmnesid ja millises osas oleks tulnud tema

eeluurimisel antud ütlused avaldada. Tunnistaja eksimus küsimuses, kas ta on varem kuulunud mõne

äriühingu juhatusse, ei võimalda valeütluste andmisest rääkida. Lisaks on V. M.-i suhtes

kriminaalmenetlus kahtlustuses KarS § 384 lg 1, § 3851 ja § 3811 lg 1 järgi KrMS § 199 lg 1 p 1

alusel lõpetatud. Tegemist on kriminaalmenetlust välistava asjaoluga KrMS § 199 lg 1 p 5 mõttes ja

seetõttu ei ole asjakohane väita, et tunnistaja andis valeütlusi eesmärgiga välistada enda

kriminaalvastutusele võtmine.

3.4 Apellant ei täpsustanud, missugust süüdistatava ütluste osa tema vastu kasutati ja missugune

ütluste osa tõendikogumist kõrvale jäeti. Kuigi maakohus refereeris iga kuriteo analüüsimisel

süüdistatava ütlusi, ei tähenda see, et ta süüküsimuse lahendamisel ütlustele tugines. Ütlusi refereeriti

asjaolude osas, mille üle vaidlust ei ole ja mida saab tuvastada ka dokumentaalsete tõendite alusel. E.

Kadaja süüd eitavad ütlused loeti ebausaldusväärseks, sest need on vastuolus teiste tõenditega.

Kirjeldatud olukord ei ole käsitatav ütlustele valikulise tuginemisena. Sõidukite keskmise

turuväärtuse ja kuriteoga tekitatud kahju täpse suuruse kindlakstegemine ekspertiisiga ei olnud aga

vajalik.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. Kadaja kaitsja vandeadvokaadi abi H.

Toodu, kes taotleb KrMS § 2742 alusel kriminaalmenetluse lõpetamist kuritegude osas, mis on seotud

OÜ-ga KülmTarne (pankrotis). Muus osas taotleb kassaator nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus.

Kassaatori põhiväited on järgmised.

4.1 Ringkonnakohus eksis mõistliku menetlusaja alguse tuvastamisel. Kriminaalmenetlust alustati

OÜ KülmTarne (pankrotis) pankrotihalduri arvamuse põhjal. 31. augusti 2009. a ettekandes tõi haldur

välja äriühingu pankroti põhjused, leides et juhatuse liige pani toime kuriteod. Seejärel esitas Harju

Maakohus prokuratuurile kuriteoteate ja 8. septembril 2009 alustati kriminaalmenetlust. E. Kadaja oli

OÜ KülmTarne (pankrotis) juhatuse liikmena kriminaalmenetluse alustamisest teadlik, sest

pankrotihalduri ettekandes sisaldusid viited konkreetselt tema suhtes esineva kuriteokahtluse kohta.

Kõnealusest kuupäevast tegeles uurimisasutus tõendite kogumisega, sekkudes süüdistatava teadmata

tema

eraellu.

Mõistliku

menetlusaja

alguse

ebaõige

tuvastamine

on

käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, millest johtuvalt jättis

ringkonnakohus vastamata mõistliku menetlusaja kriteeriumide täidetusega seotud väidetele.

Tegemist ei ole keeruka ega mahuka kriminaalasjaga. Menetluse kestus on tingitud menetleja

käitumisest kohtueelsel uurimisel, kus esineb märkimisväärseid tegevusetuse perioode. Samuti

tagastas maakohus süüdistusakti prokuratuurile, kuna see ei vastanud KrMS § 154 nõuetele.

Arvestades kuritegude raskust, avaliku huvi puudumist ja asjaolu, et kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi

vaatamata, on põhjendatud kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel.

4.2 Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, mille kohaselt ei ole apellatsioonis esitatud ühtegi

asjakohast väidet ega põhjendust, miks rikkus maakohus 2008. aastal toimepandud kuritegude

analüüsimisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Apellant osutas, et maakohus luges süüdistatava

ütlused paljasõnaliseks ja ennastõigustavaks, kuid tugines ütlustele osas, milles need süüdistust

toetavad. Ka jäeti süüdistatava ütluste ja kuriteo subjektiivsete tunnuste hindamisel tähelepanuta

äriplaan,

mis

kinnitab

E. Kadaja

eesmärke.

Need

minetused

kujutavad

endast

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kui isikule heidetakse ette

omastamist, äriühingu maksevõime vähendamist ja usalduse kuritarvitamist, ning kaitseversiooni

kohaselt on tegemist nurjunud äritegevusega, on äriplaan tõendamiseseme asjaoludega seotud ja

kohtul tuleb seda hinnata ning tõendi kõrvalejätmist põhjendada.

4.3 Süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste kindlakstegemisel tugines maakohus muu hulgas

tunnistajate ütlustele. OÜ RDT Invest vara müümise puhul on kohtuotsuse kohaselt peamiseks

küsimuseks see, kes vara müümise korraldas. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et nende küsimuste

lahendamisel saab tugineda pelgalt dokumentaalsetele tõenditele. Maakohus rajas otsuse esmajoones

V. M.-i ütlustele, kelle jutt on ebamäärane ja süüdistatava ütlustega vastuolus. Lisaks on tunnistaja

olnud varem seotud mitme äriühinguga ja kuulunud ka äriühingute juhatusse, kuigi ta seda eitas.

Ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele tuginemine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena.

Ka

arvestati

süüdistatava

ütlusi

valikuliselt,

mis

on

samuti

käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Tõendiallika usaldusväärsusele tuleb hinnang anda

tervikuna.

4.4 Maakohtu hinnangul oli OÜ RDT Invest sõidukite väärtuseks 72 658 eurot 52 senti, kuid ei ole

arusaadav, missugustest tõenditest sõidukite hind tuletati. Kohus valis tõenditest välja need, milles

sõidukite hind on kõrgem, jättes seda järeldust puudutavad seisukohad põhjendamata.

Ringkonnakohtu arvates oleks kuriteokoosseisu tunnused täidetud ka siis, kui aluseks oleks võetud

sõidukite madalaim hind, ja kahju kindlakstegemine on tähtis üksnes tõendamiseset silmas pidades.

Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et kuriteoga tekitatud kahju suurus on oluline ka teo ebaõiguse

iseloomustamisel ja karistuse mõistmisel.

5. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Katrin Mikenberg, et

vaidlustatud kohtuotsus on õige ja seaduslik ning selle tühistamiseks ei ole alust.

6. Täiendavas seisukohas märgib kaitsja, et kohtupraktika muutmise tõttu tuleb E. Kadaja süüdistuses

KarS § 201 lg 2 p 2 ja § 2172 lg 1 järgi õigeks mõista. Süüdimõistmine OÜ RDT Invest vara

omastamises ei ole võimalik, sest tegu pandi toime vara omaniku nõusolekul. Alates 14. jaanuarist

2011 kuulus osaühingu ainuke osa V. M.-ile, kes oli alates 17. jaanuarist 2011 selle äriühingu

juhatuse liige. V. M. tegutses E. Kadaja juhiste kohaselt, olles ainuosaniku ja juhatuse liikmena

süüdistuses kirjeldatud tehingutega nõus. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis 5. detsembri 2014. a

otsuses asjas nr 3-1-1-52-14, et sellisel juhul ei saa isikut omastamises süüdi tunnistada. Lisaks oli E.

Kadaja alates 3. detsembrist 2008 OÜ KülmTarne (pankrotis) ainuosanik ja juhatuse liige.

Omastamise pani ta süüdistuse kohaselt toime 8. detsembril 2008, kuid süüdistatav tegutses juriidilise

isiku kui vara omaniku nõusolekul. Seetõttu on tema vastutus selleski varavastases kuriteos

välistatud. Ühtlasi ei saanud ta OÜ KülmTarne (pankrotis) juhatuse liikme ja ainuosanikuna toime

panna usalduse kuritarvitamist. Ainuosaniku nõusolekul tehtud tehingud ei ole käsitatavad usalduse

kuritarvitamisena ja süüdistatava vastutus KarS § 2172 lg 1 järgi on välistatud. Kuna E. Kadaja

süüditunnistamine nendes tegudes ei ole võimalik, tuleb menetlusele kulunud aega hinnata KarS §

384 lg 1 alusel esitatud süüdistusest lähtudes. Kriminaalmenetlus on praeguseks kestnud üle 5 aasta ja

4 kuu. Seega on menetluse mõistlik aeg ületatud ja kohane on kriminaalmenetlus lõpetada KrMS §

2742 alusel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kassaatori taotlust lõpetada kriminaalmenetlus menetluse

mõistliku aja möödumise tõttu KrMS § 2742 lg 1 alusel (I), analüüsib seejärel tõendite hindamisest

lähtuvaid etteheiteid (II), vaeb kassatsiooni piiridest väljuvalt E. Kadaja süüditunnistamise ja

karistamise põhjendatust KarS § 201 lg 2 p 2 ning § 2172 lg 1 järgi (III), võtab kokku

kassatsioonimenetluse tulemused (IV) ja lahendab viimaks taotluse valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamiseks (V).

I

8. Kassaator leiab, et 2008. aastal toimepandud kuritegude osas on menetluse mõistlik aeg möödunud

ja nende tegude suhtes tuleb kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada. Vaidluse on

eeskätt ajendanud küsimus, millisest hetkest tuleb mõistliku menetlusaja kulgemist arvestada.

8.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginevalt

osutanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lõikes 1

viidatud "mõistliku aja" kulg kriminaalasjades algab isiku "süüdistamisega". See võib olla mõni asja

kohtusse jõudmisele eelnev kuupäev, näiteks vahi alla võtmise aeg, isikule tema süüdistamisest

ametlikult teatamise aeg või kohtueelse uurimise alustamise aeg. "Kriminaalsüüdistust" EIÕK art 6

lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest,

et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas "[kahtlustatava]

seisundit mõjutati oluliselt". Peale isikule esitatud pädeva asutuse ametliku teate selle kohta, et isikut

kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja

käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi

oluliselt kahtlustatava olukorda. Isiku "süüdistamisega" on tegemist muu hulgas juhul, kui kohtueelne

menetlus tema asjas on alanud ja, ehkki isik ei ole vahistatud, on ta ametlikult uurimisest teada

saanud või on see uurimine teda mõjutama hakanud. Menetlusaja kulgemise alguseks sõltuvalt

juhtumi asjaoludest võivad olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste

läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda

mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine ja teatud asjaoludel isegi esimese kohtukutse

saamine. Kriminaalmenetluse alustamine - kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda

oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni

2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 586-588 koos edasiste viidetega).

8.2 Praeguses kriminaalasjas alustati kriminaalmenetlust 8. septembril 2009 KarS § 2172 lg 1, § 384

lg 1 ja § 3811 lg 1 tunnustel. Samas ei võimalda kriminaalasja materjal väita, et kriminaalmenetluse

alustamine E. Kadaja seisundit oluliselt mõjutas. Mõistliku aja kulgu käivitavate teguritena ei saa

käsitada asjaolusid, et süüdistatav oli OÜ KülmTarne (pankrotis) juhatuse liikmena teadlik

pankrotihalduri ettekande sisust ja kriminaalmenetluse alustamisest, sest ei ole tuvastatav, et tema

seisund oleks sellest olnud oluliselt mõjutatud. Isiku teadlikkust kuriteoteate esitamisest ja

kriminaalmenetluse alustamisest ei saa võrdsustada tema ametliku teavitamisega, et ta on väidetavalt

toime pannud kuriteo. Samas on kriminaalkolleegium erinevalt ringkonnakohtust arvamusel, et

mõistliku menetlusaja kulgu tuleb arvestada 12. oktoobrist 2010, s.o ajast, mil seoses

kuriteokahtlusega otsiti läbi E. Kadaja elukoht. Kolleegiumi hinnangul võib kriminaalasja materjali

põhjal järeldada, et sellest ajast hakkas uurimine süüdistatava seisundit oluliselt mõjutama. Kuivõrd

ringkonnakohus arvestas menetluse mõistliku aja kulgu 19. oktoobrist 2010, s.o 7 päeva võrra

hilisemast ajast, on siiski tegemist sedavõrd ebaolulise erinevusega, et see ringkonnakohtu

seisukohtade põhjendatust ei kummuta.

8.3 Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks oli menetlus 2008. aastal toimepandud tegude suhtes

kestnud 3 aastat ja 6 kuud. Kassatsiooni esitamise tõttu ja arvestades asjaolu, et

kassatsioonimenetluses tuli kriminaalasja läbivaatamine ühel korral edasi lükata seoses

kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu lahendi tegemisega kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14, on

kriminaalmenetlus nende tegude suhtes praeguseks kestnud 4 aastat ning 4 kuud. Kohtuasja

keerukust, süüdistatava ja riigivõimu käitumist ning süüdistatava jaoks kaalul olevaid õigushüvesid

arvesse võttes on menetlusele kulunud aeg tavapärasest pikem, kuid mõistliku menetlusaja

möödumisest siiski veel rääkida ei saa.

8.4 Tegemist ei ole keskmisest mahukama kriminaalasjaga, kuid selle probleemid on tõenduslikult ja

õiguslikult piisavalt keerukad, ja nende lahendamine on osutunud aeganõudvamaks. Näiteks tuli OÜ

RDT Invest vara omastamist käsitleva süüdistuse puhul kohtulikul arutamisel uurida arvukalt

dokumentaalseid tõendeid ja üle kuulata mitmeid tunnistajaid, tuvastamaks, missugustel tingimustel

süüdistuses kirjeldatud tehingud aset leidsid, kes need korraldas, kellele jäi tehingutest saadud vara

ning missugune oli E. Kadaja roll toimunus. Käesoleva otsuse järgnevast osast nähtuvalt on

kohtuasjas tõusetunud ka selliseid põhimõttelisi õiguslikke küsimusi, mille puhul on osutunud

vajalikuks senise kohtupraktika ülevaatamine ja varasemate seisukohtade muutmine. Kriminaalasja

keerukuse hindamisel osutas ringkonnakohus õigustatult veel kuriteoliigi eripärale, märkides, et

sarnaste kuritegude uurimise puhul on tõendite kogumine raskendatud, kuivõrd olemuslikult on

tegemist peitkuritegudega. Samal ajal ei ole menetleja tegevuses täheldatavad märkimisväärsed

viivitused. Menetleja tegevusetust kritiseerides jääb kassaator üldsõnaliseks, tuues konkreetse

etteheitena esile süüdistusakti tagastamise prokuratuurile. Viimati märgitu ei ole aga menetluse

kestust tervikuna silmas pidades märkimisväärset ajakadu põhjustanud.

8.5 Arvestades eespool öeldut ja seda, et süüdistuse esemeks olevate tegude näol on tegemist teise

astme kuritegudega, mille eest nähakse karistusseadustikus ette rahaline karistus või kuni 5-aastane

vangistus, ei saa menetluse mõistliku aja nõude rikkumisest rääkida ja puudub alus

kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 2742 lg 1 kohaselt. Ühtlasi ei jaga kriminaalkolleegium

kaitsja arusaama, mille kohaselt peaks kohus süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral lähtuma

menetluse mõistliku aja kestuse hindamisel allesjäänud süüdistuse mahust.

II

9. Kassaatori arvamuse kohaselt loeti süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks, kuid neile tugineti

sellele vaatamata süüdistust kinnitavas osas. Ka heidab kaitsja kohtutele ette E. Kadaja elukoha

läbiotsimisel leitud äriplaani tõendina arvestamata jätmist, süüdimõistva otsuse järelduste rajamist

tunnistaja V. M.-i ütlustele ja OÜ-le RDT Invest tekitatud kahju kindlaksmääramisega seotud

minetusi, leides kokkuvõtlikult, et kõnealused puudused kujutavad endast kriminaalmenetlusõiguse

olulist rikkumist.

9.1 Kriminaalkolleegium juhib esmalt tähelepanu kohtupraktika muutusele küsimuses, missugustel

juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse

(KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral -

käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7

järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised,

mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse

puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte

üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis,

kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne

süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a

otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700).

9.2 Ühegi kaitsja osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks

jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata. Kassaatori seisukohtadega nõustumise

korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuste põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Need minetused

oleksid aga eespool refereeritud kolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

9.3 Teisalt on vajalik osutada kohtupraktika muutusele ka küsimuses, mis puudutab isikulisest

tõendiallikast pärineva teabe tõendina lubatavust. Nimelt märkis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

kogu koosseis 28. mai 2014. a otsuses asjas nr 3-1-1-131-13, et võimalik on olukord, kus isiku

ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ja neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud

ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale (vt osutatud otsuse p 14).

Kõnealusest seisukohast lähtudes ei ole välistatud, et kohus rajab otsuse järeldused isiku ütluste

sellele osale, mida ta peab usaldusväärseks, jättes samal ajal ülejäänud ütlused ebausaldusväärsuse

tõttu tõendikogumist kõrvale.

10. KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu

pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas

kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt

saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning

kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele

tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsus

asjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). Leides, et süüdistatavale etteheidetavad kuriteod ei ole tõendatud ja

tõendite hindamisest tehti väärad järeldused, vaidlustab kassaator eeskätt senisel kohtulikul

arutamisel tuvastatud faktilisi asjaolusid. Nagu märgitud, ei ole faktiliste asjaolude tuvastamine

kassatsioonikohtu pädevuses. Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsuste järelduste

kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele

tuginevalt süüdistatav süüdi tunnistati.

11. Apellatsioonikohus analüüsis kaitsja argumente, mis puudutasid süüdistatava ütluste väidetavalt

osalist arvestamist, äriplaani asjasse puutuvust ja tunnistaja V. M.-i ütluste tõendina lubatavust.

Kassaator üksnes ei nõustu nende tõendite hindamise ja asjasse puutuvuse kohta tehtud järeldustega.

OÜ-le RDT Invest kuulunud sõidukite müümist käsitleva süüdistuse puhul tehti aga kindlaks, et

süüdistatav omastas müügitehingust saadud rahasumma. Kuivõrd omastamise esemeks olnud summa

ületas kuriteo toimepanemise ajal kehtinud palga alammäära enam kui sajakordselt, pani E. Kadaja

toime KarS § 201 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteo. Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste

seisukohalt ei olnud tähtis tuvastada, missugune oli müüdud sõidukite turuväärtus. Kuna kannatanu

kriminaalasjas tsiviilhagi ei esitanud, ei olnud seetõttu kahju suuruse täpne kindlaksmääramine

vajalik. Süü suuruse hindamisel sai kohus juhinduda KarS § 201 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriva

koosseisutunnuse olemasolust, s.o omastamisest suures ulatuses. Kirjeldatud põhjustel ei anna

kassaatori väited nendes küsimustes vaidlustatud kohtuotsuste tühistamiseks alust ja KrMS § 363 lg 4

p-st 1 lähtudes ei pea kriminaalkolleegium selles osas ringkonnakohtu seisukohtade kordamist

vajalikuks.

III

12. Maakohus tunnistas E. Kadaja KarS § 201 lg 2 p 2 järgi muu hulgas süüdi OÜ KülmTarne

(pankrotis) vara omastamises suures ulatuses. Selle äriühingu vara omastamist käsitleva süüdistuse

puhul tuvastati, et teo toimepanemise ajal oli süüdistatav OÜ KülmTarne (pankrotis) ainuosanik ja

ainuke juhatuse liige.

12.1 5. detsembri 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14 muutis Riigikohtu

kriminaalkolleegium senist KarS § 201 kohaldamise praktikat, märkides, et osaühingu ainuosaniku

süüditunnistamine ühingu vara omastamises ei ole võimalik. Seda seisukohta põhjendati ühest küljest

tõdemusega, et tänane õiguslik regulatsioon on erinev sellest, mille alusel kujunes toonane

kohtupraktika, kuivõrd seadusandja on 2007. aastal KarS § 384 kohaldamisala laiendanud, muutes

teatud tingimuste täidetuse korral karistatavaks ka juriidilise isiku võlausaldajate õiguste rikkumise.

Lisaks saavad võlausaldajad oma õigusi kaitsta tsiviilõiguslike vahenditega. Teisalt osutas kolleegium

karistusõiguse üldosast tulenevatele põhimõtetele, mille kohaselt ei ole põhjust karistusõiguslikult

reageerida siis, kui tegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul. Otsuses nenditi, et juriidiline isik

kui õiguslik fiktsioon ei saa ise millekski nõusolekut anda, vaid talle tuleb omistada inimese antud

nõusolek. Et osaühingu puhul on oluliste otsuste tegemine osanike pädevuses, tuleb osaühingu

nõusoleku tuvastamisel vara käsutamiseks lähtuda sellest, kas varakäsutusega on nõus ühingu

osanikud. Kui osaühingul on vaid üks osanik, tuleb tema nõusolek varakäsutuseks omistada ka

osaühingule ja siis ei saa teo toimepanemist pidada ebaseaduslikuks KarS § 201 mõttes (vt viidatud

otsuse p-d 14-16).

12.2 OÜ KülmTarne (pankrotis) vara kolmanda isiku kasuks käsutamise ajal oli süüdistatav äriühingu

ainuosanik. Arvestades, et ta oli varakäsutusega nõus, saab selle nõusoleku eespool refereeritud

seisukohtadest lähtudes omistada ka OÜ-le KülmTarne (pankrotis). Seetõttu ei toiminud E. Kadaja

süüdistuses kirjeldatud varakäsutust tehes KarS § 201 mõttes ebaseaduslikult ja ta tuleb süüdistuses

KarS § 201 lg 2 p 2 järgi osaliselt õigeks mõista.

13. Kaitsja leiab kohtuasjas nr 3-1-1-52-14 toodud seisukohtadele tuginedes sedagi, et süüdistatav

tuleb õigeks mõista ka OÜ RDT Invest vara omastamises. E. Kadaja juhiste kohaselt tegutsenud

äriühingu ainuosanik ja ainuke juhatuse liige V. M. oli süüdistuses kirjeldatud tehingutega nõus ning

seetõttu oli KarS § 201 mõttes tegemist seaduslike varakäsutustega. Vastuseks sellele väitele märgib

kriminaalkolleegium, et kohtulikul arutamisel on tõepoolest kindlaks tehtud, et vaidlusaluste

tehingute tegemise ajal, s.o 17. jaanuaril 2011, oli OÜ RDT Invest ainuosanik ja ainuke juhatuse liige

V. M., kes müüs äriühingu esindajana sõidukid OÜ-le Westhead. Kuigi eelnevad asjaolud

võimaldavad rääkida äriühingu ainuosaniku nõusolekust sõidukite müümiseks, ei ole tuvastatud, et

see nõusolek hõlmas ka ostjalt saadud raha jätmist süüdistatava, mitte ettevõtte omandisse. Väärib

tähelepanu, et süüdistuse kohaselt ei seisnenud KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud käitumine

OÜ-le RDT Invest kuulunud sõidukite võõrandamises, vaid müügist saadud rahasumma ettevõtte

kassasse kandmata jätmises ja seeläbi kõnealuse vara omastamises. Selleks vajalik kannatanu

nõusolek oleks tulnud eraldi kindlaks teha, kuid midagi sellist V. M.-i ütluste põhjal ei tuvastatud.

Nimetatud põhjusel ei saa kannatanule kuulunud sularaha omastamist käsitada seadusliku

varakäsutusena KarS § 201 mõttes.

14. Kaitsja täiendavast seisukohast nähtuvalt tuleks E. Kadaja õigeks mõista ka süüdistuses KarS §

2172 lg 1 järgi, sest OÜ KülmTarne (pankrotis) ainukese juhatuse liikme ja ainuosanikuna ei saanud

ta süüteokoosseisu tunnustele vastavat tegu toime panna.

14.1 Kolleegium märgib, et nii nagu KarS § 201 „Omastamine“, paikneb ka KarS § 2172 „Usalduse

kuritarvitamine“ karistusseadustiku varavastaseid süütegusid käsitlevas peatükis. Usalduse

kuritarvitamise koosseis hõlmab kahte teoalternatiivi, s.t ärakasutamist (seadusest või tehingust

tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikku

ärakasutamist) ja usalduse murdmist (teise isiku varaliste huvide järgmise kohustuse rikkumist).

Ärakasutamiskoosseisu aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel

tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat alternatiivselt kas

mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupäraseks teoks on selle

alternatiivi puhul eeskätt sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine. Usalduse murdmise

koosseisu puhul tuletatakse aga usaldusseisund süüdlasel lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest

(varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb esmajoones samuti

tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, olles olemuselt siiski laiem kui vara käsutamise või

kohustuse võtmise õigus. Eelöeldu tähendab, et isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust

kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil ning selline tegevus või

tegevusetus viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31.

märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-4-08, p 25).

14.2 Süüdistuse kohaselt kasutas E. Kadaja käesoleva otsuse punktis 1.2.2 kirjeldatud tehingute

tegemisel ebaseaduslikult ära seadusest tulenevat teise isiku vara käsutamise õigust, millega tekitas

OÜ-le KülmTarne (pankrotis) suure varalise kahju. Põhjendatud on kaitsja seisukoht, et kuna

süüdistatav oli talle etteheidetavate tehingute tegemise ajal äriühingu ainuosanik, kes väljendas

tehinguteks enda nõusolekut, ei saanud ta süüdistuses kirjeldatud tehingute sõlmimisega rikkuda tema

ja äriühingu vahelise sisesuhte tingimusi. Seega, ühest küljest on ainuosaniku varakäsutuseks antud

nõusolek vaadeldaval juhul omistatav äriühingule, mille tõttu ei ole võimalik rääkida

süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. Teisalt ei saa E. Kadajale kirjeldatud

olukorras ette heita seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise õiguse ebaseaduslikku

ärakasutamist KarS § 2172 lg 1 mõttes. Nendel põhjustel tuleb süüdistatav ka selles teos õigeks

mõista.

15. Osalise õigeksmõistmise tõttu peab järgnevalt lahendama küsimuse kergema karistuse ja uue

liitkaristuse mõistmisest.

15.1 Süüdistatavat karistati KarS § 201 lg 2 p 2 järgi vangistusega 2 aastaks, KarS § 384 lg 1 järgi

vangistusega 1 aastaks ja KarS § 2172 lg 1 järgi vangistusega 1 aastaks ning 6 kuuks. KarS § 64 lg 1

alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 2

aastaks. Karistuse mõistmise aluseks olevate põhjenduste kohaselt hinnati süüdistatava süü suureks,

sest kuritegudega tekitatud kahju on märkimisväärne. Samuti võeti arvesse, et kuriteod pani E.

Kadaja toime otsese tahtlusega ja kavatsetult. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude

olemasolu samas ei tuvastatud.

15.2 Kolleegium leiab, et seoses õigeksmõistmisega OÜ KülmTarne (pankrotis) vara omastamises ja

usalduse kuritarvitamises tuleb süüdistatavale KarS § 201 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistust ning KarS

§ 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust kergendada. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb

karistuse mõistmisel lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr.

Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud,

mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr

võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava

karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 17. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Hinnates süüdistatava süüd

suureks, on maakohus KarS § 201 lg 2 p 2 kui raskeimat karistust ettenägeva sätte järgi E. Kadajat

omastamise eest siiski karistanud sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jääva vangistusega.

Omastamise suurt ulatust, tahtluse vormi ja karistust kergendavate ning raskendavate asjaolude

puudumist silmas pidades on seetõttu õigustatud süüdistatava karistamine KarS § 201 lg 2 p 2 järgi

kvalifitseeritava kuriteo eest 1 aasta ning 9 kuu pikkuse vangistusega. Liitkaristuse mõistmisel on aga

põhjendatud lähtuda karistuste neeldumise põhimõttest, lugedes KarS § 64 lg 1 alusel kergema, s.o

KarS § 384 lg 1 järgi mõistetud karistuse, kaetuks raskeima karistusega. E. Kadajale tuleb

liitkaristuseks mõista vangistus 1 aastaks ja 9 kuuks, jättes KarS § 73 lg-te 1 ja 3 kohaselt mõistetud

karistuse 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

IV

16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 9. jaanuari 2014. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli

2014. a otsuse osaliselt E. Kadaja süüditunnistamises KarS § 201 lg 2 p 2 järgi OÜ KülmTarne

(pankrotis) vara omastamises, KarS § 201 lg 2 p 2 järgi karistuse mõistmises, KarS § 2172 lg 1 järgi

süüditunnistamises ning karistamises ja KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises.

Kriminaalkolleegium mõistab E. Kadaja süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi OÜ KülmTarne

(pankrotis) vara omastamises ja süüdistuses KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks ning karistab teda KarS §

201 lg 2 p 2 järgi vangistusega 1 aastaks ja 9 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel tuleb kergem karistus

lugeda kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõista vangistus 1 aastaks ning 9 kuuks. KarS

§ 73 lg-te 1 ja 3 alusel tuleb mõistetud karistus jätta 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele

pööramata. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja rahuldab kaitsja

kassatsiooni osaliselt.

V

17. Kassaator on esitanud taotluse valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu

hüvitamiseks 2739 euro suuruses summas, sh käibemaks 456 eurot ja 50 senti. Taotluse ja sellele

lisatud dokumentide kohaselt on õigusabi tunnihinnaks 110 eurot, millele lisandub käibemaks 20

protsenti. Osutatud õigusteenus seisneb ringkonnakohtu otsusega tutvumises, kaitsealusega

nõupidamises, kassatsiooni koostamises ja esitamises ning täiendavate seisukohtade koostamises,

millele on kokku kulutatud aega 20,75 tundi. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kaitsja taotluses

näidatud ühe tööühiku hind põhjendatud. Õigusteenuse osutamisel tehtud toimingud on olnud

vajalikud. Samas kattuvad kassatsiooni argumendid oma põhisisult apellatsiooni väidetega, kusjuures

ükski nendest argumentidest ei ole maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamise aluseks.

Kassatsioonimenetluses puutuvad osaliselt asjasse üksnes väited, mis kaitsja esitas täiendavas

seisukohas. Seetõttu peab kriminaalkolleegium KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes kassatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuks 891 euro suurust summat, sh käibemaks 148

eurot ja 50 senti, mis tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt E. Kadaja kasuks välja mõista.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi

/allkirjastatud digitaalselt/