3-2-1-150-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-150-14

Määruse kuupäev

Tartu, 11. veebruar 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Sander Karu hagi mittetulundusühingu EESTI

JALGPALLI LIIT vastu distsiplinaarkomisjoni otsuse ja

apellatsioonikomisjoni otsuse tühisuse tuvastamiseks või

kehtetuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 2-13-53167

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sander Karu määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Sander Karu, esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja mittetulundusühing EESTI JALGPALLI LIIT

(registrikood 80091598), esindaja vandeadvokaat Enno

Heringson

Asja läbivaatamise kuupäev

12. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-53167 osas,

milles jäeti rahuldamata Sander Karu nõue tuvastada EESTI JALGPALLI LIIDU

apellatsioonikomisjoni 29. augusti 2013. a otsuse tühisus või tunnistada see otsus kehtetuks.

Saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Jätta hagi läbi vaatamata osas, milles Sander Karu palub tuvastada EESTI JALGPALLI

LIIDU distsiplinaarkomisjoni 8. augusti 2013. a otsuse nr 19.2 tühisus või tunnistada see otsus

kehtetuks.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Sander Karule määruskaebuselt 14. juulil 2014 tasutud kautsjon 50

(viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sander Karu (hageja) esitas 8. novembril 2013 Harju Maakohtule hagi mittetulundusühingu EESTI

JALGPALLI LIIT (EJL, kostja) vastu, milles palus tuvastada EJL distsiplinaarkomisjoni 8. augusti

2013. a otsuse nr 19.2 ja apellatsioonikomisjoni 29. augusti 2013. a otsuse tühisus või tunnistada

nimetatud otsused kehtetuks.

Hagiavalduse kohaselt määrati hagejale EJL distsiplinaarkomisjoni otsusega määramata perioodiks

mängukeeld, mängu juhendamise ja tehnilises alas viibimise keeld EJL-i egiidi all peetavatel

võistlustel ning keeld tegutseda ametiisikuna jalgpallialal. Hageja esitas selle otsuse peale kaebuse

EJL apellatsioonikomisjonile, kuid tema kaebust ei rahuldatud. Hageja ei ole etteheidetavat rikkumist

toime pannud ning kostja organite eeltoodud otsused on vastuolus nii seaduse, EJL põhikirja kui ka

heade kommetega. Samuti on otsuste tegemisel rikutud nii seadust, EJL põhikirja, reglemente ja

distsiplinaarmäärust kui ka tunnustatud õiguspõhimõtteid.

2. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata, sest kohtul ei ole asja lahendamiseks pädevust. Pooled on

sõlminud kokkuleppe vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada.

3. Harju Maakohus jättis 27. veebruari 2014. a määrusega hagi läbi vaatamata.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on hageja nõue käsitatav vaidlusena tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 717 lg 1 (vahekohtu kokkulepe) mõttes. Kuna pooled on sõlminud kokkuleppe

vaidluse lahendamiseks vahekohtus, tuleb hagi jätta TsMS § 423 lg 1 p 6 järgi läbi vaatamata. Kostja

põhikirja art-s 43.1 sätestatakse, et ainupädevus lahendada Eesti-siseseid jalgpallivaidlusi, kus

vaidluse poolteks on EJL liikmed, ametnikud, agendid ja/või mängijad, kuulub EJL-ile, järgides EJL

põhikirjas ning muudes EJL dokumentides ette nähtud vaidluste lahendamise korda. Vaidlustes

lõpliku (viimase astme) lahendi saamiseks, samuti nende Eesti-siseste jalgpallivaidluste korral, mille

lahendamiseks puudub EJL-il pädevus, on keelatud pöörduda tavakohtusse. Nimetatud vaidlused

võib lahendamiseks esitada üksnes sõltumatule, erapooletule, Eesti seaduse alusel ja Eestis

tegutsevale jalgpalli vahekohtule. Vahekohtu otsus on lõplik ja kuulub täitmisele. Hageja on

allkirjastanud 16. veebruaril 2009 jalgpalluri litsentsiavalduse, milles on muuhulgas kinnitanud, et

järgib kõikides Eesti-sisestes jalgpallialastes vaidlustes, mis on seotud või tekivad seoses EJL

põhikirja või muude EJL dokumentide täitmisega, EJL põhikirjas ning muudes EJL dokumentides

ette nähtud vaidluste lahendamise korda; vaidlusaluses küsimuses lõpliku (viimase astme) lahendi

saamiseks, samuti nende Eesti-siseste jalgpallialaste vaidluste korral, mille lahendamiseks puudub

EJL-il pädevus, mitte pöörduma tavakohtusse, vaid edastama küsimuse lahendamiseks sõltumatule,

erapooletule, Eesti seaduse alusel asutatud ja Eestis tegutsevale jalgpallialasele vahekohtule,

tunnustades vahekohtu otsust lõplikuna ja kohustudes seda tingimusteta täitma.

Vahekohtu kokkulepe ei riku hageja õigust vaidlustada kostja kui mittetulundusühingu organi otsust.

Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 24 lg 1 esimese lause kohaselt on organite otsuse

vaidlustamise õigus üksnes mittetulundusühingu liikmel. Hageja ei ole kostja kui

mittetulundusühingu liige. Kostja põhikirja p 8.1 kohaselt võib liikmeks olla vaid juriidiline isik.

Lisaks sellele ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et

distsiplinaarkomisjon ja apellatsioonikomisjon on kostja organiteks MTÜS § 31 lg 1 mõttes.

Vahekohtu kokkulepe ei ole tühine põhjusel, et EJL regulatsioonid ei vasta vahekohtule esitatavatele

nõuetele ja Eestis puudub alaline vajaliku pädevusega vahekohus. Vahekohtu kokkuleppe sõlmimine

ei ole TsMS § 718 kohaselt sõltuvusse seatud nõuetele vastava vahekohtu olemasolust.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku XIV osa kohaselt saab vaidlusi lahendada ka ad hoc vahekohtus.

4. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja jätkata

asja menetlust maakohtus. Kostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. juuni 2014. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus põhjendatult, et hagi tuli jätta läbi vaatamata, kuivõrd

pooled olid sõlminud kokkuleppe vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada. Hageja on litsentseeritud

jalgpallurina allkirjastanud litsentsiavalduse. See, et avalduse allkirjastas hageja vanem ajal, mil

hageja oli alaealine, ei anna alust lugeda vahekohtu kokkulepet kehtetuks. Hageja on täisealisena

litsentsilepingut pikendanud ja sellega tehingu heaks kiitnud (võtnud kohustuse olla seotud EJL

tingimustega, sh mitte pöörduma kohtusse, vaid lahendama vaidluse vahekohtus). Vahekohtu

kokkulepe ei ole tühine.

Hagejal ei ole õigust vaidlustada kostja kui mittetulundusühingu otsust tulenevalt sisesuhtest, sest

EJL põhikirja järgi saab EJL liikmeks olla üksnes juriidiline isik.

Hageja ei vaidlustanud kohtusse pöördudes vahekohtu kokkuleppe kehtivust. Pikendades litsentsi

kehtivust, on hageja väljendanud nõustumust litsentsiavalduses märgitud vahekohtu kokkuleppega.

Hageja põhiseaduslikku õigust pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks ei ole piiratud. Eesti

Vabariigi põhiseaduse § 15 lg 1 järgi on isikul õigus loobuda kohtusse pöördumise õigusest

vahekohtu kokkuleppe sõlmimisega.

Ka see, et tegemist on mittevaralise nõudega, ei muuda vahekohtu kokkulepet tühiseks. TsMS § 718

lg 1 kohaselt kehtib vahekohtu kokkulepe mittevaralise nõude kohta üksnes juhul, kui pooled võivad

vaidluse eseme suhtes sõlmida kompromissi. Praeguses vaidluses ei ole välistatud kompromissi

sõlmimine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Määruskaebuses palub hageja ringkonnakohtu ja maakohtu määruse tühistada ja saata asi

maakohtule menetluse jätkamiseks.

Ringkonnakohus ei analüüsinud väidetavat vahekohtu kokkulepet sisuliselt ega tuvastanud, kas see

hõlmas ka kostja organite otsuste vaidlustamist või mitte. Kostja põhikiri ega ka muu regulatsioon ei

piira hageja õigust pöörduda kostja organi (sh EJL distsiplinaarkomisjoni ja EJL

apellatsioonikomisjoni) otsuse seaduslikkuse kontrollimiseks kohtu poole. Kuna seaduses on

sätestatud kord juriidiliste isikute organite otsuste vaidlustamiseks kohtus, siis ei saa pooled seda

kokkuleppel välistada. Asjas pole võetud seisukohta, kas pooltevaheline vaidlus on vahekohtus läbi

vaadatud või mitte. Ebaõige on ka ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei ole kohtusse pöördudes

vaidlustanud väidetava vahekohtu kokkuleppe kehtivust.

Ringkonnakohus leidis valesti, et hagejal ei ole kostja otsuste vaidlustamise õigust, sest ta ei ole

kostja liikmeks. Oma järeldust ringkonnakohus ei põhjendanud. Samuti ei ole ringkonnakohus üldse

vastanud hageja määruskaebuse väitele, et distsiplinaarkomisjon ja apellatsioonikomisjon on kostja

organiteks. Hageja esitas menetluses oma väidet kinnitavad tõendid.

Kohtud ei ole käsitlenud hageja sisulisi väiteid selle kohta, miks on kostja organite otsused tühised

(otsused on vastuolus seaduse ja heade kommetega, otsuste tegemisel ei ole järgitud EJL põhikirja

jm). Ringkonnakohus leidis ekslikult, et väidetav vahekohtu kokkulepe pole tühine põhjusel, et

hageja on selle täisealisena heaks kiitnud ja asjas pole kompromissi sõlmimine välistatud. Asjas ei ole

esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks litsentsilepingu pikendamist, seega on ringkonnakohtu

seisukoht üllatav. Samuti ei ole ringkonnakohus vastanud hageja määruskaebuse väitele, et kostja

põhikirjast ega muust regulatsioonist ei nähtu, et pooled võiks distsiplinaarasjas sõlmida

kompromissi. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta hageja määruskaebuse väite, et väidetav vahekohtu

kokkulepe on tühine ka seetõttu, et Eestis ei ole jalgpalli vahekohut moodustatud ja kui EJL

apellatsioonikomisjon oleks vahekohus, siis oleks vahekohtunike nimetamine vastuolus TsMS § 724

lg 2 nõuetega.

8. Kostja vaidleb hageja määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada TsMS § 695 ning § 692 lg 1 p 2 alusel

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles jäeti läbi vaatamata hageja nõue kostja

vastu tuvastada EJL apellatsioonikomisjoni 29. augusti 2013. a otsuse tühisus või tunnistada see otsus

kehtetuks. Asi tuleb saata tühistatud osas TsMS § 701 lg 3 alusel ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Hagi tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata osas, milles hageja palub

tuvastada EJL distsiplinaarkomisjoni 8. augusti 2013. a otsuse nr 19.2 tühisus või tunnistada see otsus

kehtetuks.

10. Hagiavalduse kohaselt palus hageja tuvastada EJL distsiplinaarkomisjoni otsuse nr 19.2 ja EJL

apellatsioonikomisjoni otsuse tühisus või tunnistada nimetatud otsused kehtetuks.

Kostja vastuväitel sõlmisid pooled kokkuleppe anda Eesti-sisesed jalgpallivaidlused, kus vaidluse

poolteks on mh mängijad, vahekohtu lahendada. TsMS § 9 lg 2 järgi võib tsiviilasja anda poolte

kokkuleppel lahendada vahekohtule, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 717 lg 1 kohaselt on

vahekohtu kokkulepe poolte kokkulepe anda vahekohtu lahendada nende vahel tekkinud või tekkida

võivast kindlaksmääratud lepingulisest või lepinguvälisest suhtest tulenev vaidlus.

Kostja leidis samuti, et EJL apellatsioonikomisjon on moodustatud kostja siseregulatsioonide

kohaselt eeltoodud vaidluste lahendamiseks (tegemist on vahekohtuga). Seega on kostja hinnangul

vahekohus asjas otsuse teinud ja see on EJL põhikirja kohaselt lõplik.

Ülaltoodut arvestades tuli esmalt lahendada küsimus, kas vahekohtumenetlus on toimunud või mitte.

TsMS § 423 lg 1 p 6 järgi jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse

andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe

kehtivust. Seda normi ei saa kohaldada pärast vahekohtu menetluse toimumist. TsMS § 428 lg 1 p 2

järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama

hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend või Eestis tunnustamisele kuuluv

välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas

õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Sellest,

kumb säte asjas kohaldub, sõltub, milliseid õiguskaitsevahendeid saab hageja oma väidetud õiguste

rikkumisel kasutada.

Seega jätsid kohtud ekslikult võtmata seisukoha, kas praeguses asjas on vahekohtumenetlus toimunud

või mitte (st kas pooltevahelise vaidluse kohta otsuse teinud EJL apellatsioonikomisjon on vaidlust

lahendanud vahekohtuna või mitte). Pooled on mõistnud menetluses EJL apellatsioonikomisjoni

olemust ja tähendust erinevalt. Kostja leiab, et EJL apellatsioonikomisjon on vahekohtuna

vaidlusaluses asjas otsuse teinud ning see on lõplik (tl 108). Hageja sellise järeldusega ei nõustu ning

peab kõnealust komisjoni EJL organiks, osutades, et EJL põhikirja p 16.3 järgi on

apellatsioonikomisjon (nagu ka distsiplinaarkomisjon) kostja juriidilised organid (tl 118).

11. Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et EJL apellatsioonikomisjon on

vahekohtuna pooltevahelises vaidluses otsuse teinud, tuleb asja menetlus osas, milles hageja

vaidlustab EJL apellatsioonikomisjoni otsuse kehtivust, lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel.

Kolleegiumi hinnangul on hagiavaldus sel juhul käsitatav avaldusena vahekohtu otsuse tühistamiseks

(TsMS § 751), mis TsMS § 755 lg 4 kohaselt tuleb lahendada Tallinna Ringkonnakohtus.

Sellisel juhul tuleb ringkonnakohtul hinnata hageja esitatud hagi ja selle täienduste alusel vahekohtu

otsuse kooskõla TsMS §-s 751 sätestatuga, lahendades enne küsimuse, kas vahekohtu otsuse

tühistamise avaldus on esitatud tähtaegselt (TsMS § 752). Kui hageja taotleb avalduse esitamise

tähtaja ennistamist, tuleb kolleegiumi hinnangul arvestada, et EJL apellatsioonikomisjoni otsuses

märgitu kohaselt on otsus lõplik (tl 30–33). See on aga vastuolus TsMS §-ga 751 ja eksitav. TsMS §-

ga 751 on vastuolus ka EJL põhikirja p 43.1 osas, milles on keelatud pöörduda tavakohtusse.

MTÜS § 7 lg 2 kohaselt, kui põhikirja säte on vastuolus seaduses sätestatuga, kohaldatakse seaduses

sätestatut. Vahekohtu otsust kontrollides saab mh TsMS § 751 lg 1 p 1 ja 2 ning lg 2 p 1 alusel

hinnata ka vahekohtu kokkuleppe kehtivust määruse p-s 14 antud suuniste põhjal.

12. Hageja nõue tuvastada EJL distsiplinaarkomisjoni otsuse nr 19.2 tühisus või tunnistada see

kehtetuks tuleb jätta läbi vaatamata.

Kolleegiumi hinnangul asusid kohtud õigele seisukohale, et hagejal ei ole õigust nõuda

distsiplinaarkomisjoni kui EJL organi otsuste tühisuse tuvastamist. Kohtud on tuvastanud, et hageja ei

ole isikuks, kellel oleks õigus MTÜS § 24 lg-te 1 ja 3 kohaselt mittetulundusühingu organi otsust

vaidlustada. Riigikohus on viidatud sätteid kohaldades selgitanud, et MTÜS §-s 24 sätestatud

õiguskaitsevahend on olemuselt ühinguõiguslik õiguskaitsevahend, mida saavad kasutada ühinguga

sisesuhtes olevad isikud ning hagejal on õigus eelnimetatud korras kostja kui mittetulundusühingu

otsust vaidlustada vaid juhul, kui ta on kostja liikmeks või selle organi liikmeks (vt selle kohta

Riigikohtu 9. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13, p 11). Viidatud lahendi samas p-s

on Riigikohus lahendanud ka küsimuse, millised mittetulundusühingu organite otsused on

MTÜS § 24 järgi vaidlustatavad. Kolleegium leidis, et mittetulundusühingu otsusega samas korras

võib vaidlustada MTÜS § 31 lg-s 1 ettenähtud organite otsuseid. MTÜS § 31 lg 1 järgi võib

mittetulundusühingu põhikirjas ette näha, et teatud tehingute tegemiseks määratakse lisaks juhatusele

muu organ, mille pädevus ja moodustamise kord nähakse ette põhikirjas. Eeltoodut arvestades

nõustub kolleegium kohtutega selles, et kostja distsiplinaarkomisjoni ei saa lugeda kostja organiks

MTÜS § 31 lg 1 mõttes, st viidatud organi moodustamise eesmärk (sanktsioonide määramine

distsiplinaarrikkumiste korral) ei võimalda seda käsitada viidatud sättes märgitud tehingute

tegemiseks määratud muu organina.

Eeltoodut arvestades jätab kolleegium hageja avalduse EJL distsiplinaarkomisjoni otsuse nr 19.2

tühisuse tuvastamiseks või selle kehtetuks tunnistamiseks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata,

kuna selle hagiga ei ole hagejal võimalik taotletavat eesmärki saavutada. EJL distsiplinaarkomisjoni

otsust nr 19.2 ei ole hagejal võimalik vaidlustada ka juhul, kui ringkonnakohus asja uuesti läbi

vaadates leiab, et vahekohtu otsust ei ole asjas tehtud ning kohtul tuleb otsustada vahekohtu

kokkuleppe kehtetuse üle (vt otsuse p 13 jj).

13. Juhuks kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et EJL apellatsioonikomisjon ei ole

vahekohus ning vaidlusaluses asjas ei ole vahekohtu otsust tehtud, märgib kolleegium järgmist.

Kohtud hindasid EJL põhikirja art 43.1 ning hageja allkirjastatud jalgpalluri litsentsiavaldust ning

tuvastasid eeltoodud sätetele tuginedes, et pooled on sõlminud kokkuleppe vaidluse lahendamiseks

vahekohtus. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. EJL põhikirjast (p 43.1), millega nõustumist on

hageja kinnitanud litsentsiavalduses (kuivõrd avalduse allkirjastamisel oli hageja alaealine, on

avalduse allkirjastanud enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 50 lg 2 järgi hageja vanem),

nähtub selgelt poolte tahe lahendada vaidlus vahekohtus, mitte kohtus.

TsMS § 423 lg 1 p-st 6 tulenevalt on hagi läbi vaatamata jätmine välistatud juhul, kui hagis on

vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust.

Hagiavaldusest nähtuvalt tugines hageja oma nõudes sellele, et EJL organite otsused tema suhtes

seatud keeldude kohta on vastuolus nii seaduse, EJL põhikirja kui ka heade kommetega, sest hageja ei

ole etteheidetavat rikkumist toime pannud. Samuti on otsuste tegemisel rikutud nii seadust, EJL

põhikirja, reglemente ja distsiplinaarmäärust kui ka tunnustatud õiguspõhimõtteid. Väited vahekohtu

kokkuleppe kehtetuse kohta esitas hageja pärast kostja vastust hagile 20. jaanuari 2014. a

menetlusdokumendis (tl 113 jj). Hageja leidis, et vahekohtu kokkulepe on tühine põhjusel, et pooled

ei saanud kokkuleppeliselt välistada hageja õigust pöörduda vaidluse lahendamiseks kohtu poole,

ning et kokkulepe ei vasta TsMS § 718 lg-s 1 sätestatule. Samuti leidis hageja, et EJL regulatsioonid

ei vasta vahekohtule esitatavatele nõuetele ning tema alaealisuse tõttu oli litsentsiavalduse

sõlmimiseks vajalik mõlema vanema nõusolek. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt käsitles

maakohus osa hageja väidetest vahekohtu kokkuleppe tühisuse kohta ning ei nõustunud hageja

seisukohaga. Seega maakohus arvestas sellega, et hageja oli menetluses vaidlustanud vahekohtu

kokkuleppe kehtivuse. Samas hagi esemes (TsMS § 363 lg 1 p 1) puudus nõue tuvastada vahekohtu

kokkuleppe tühisus.

Kui asjas ei ole vahekohtu otsust, on hagejal võimalik esitada vahekohtu kokkuleppe tühisuse

tuvastamiseks uus hagi ning sellise hagi läbi vaatamata jätmise välistab TsMS § 423 lg 1 p 6.

14. Vahekohtu kokkuleppe kehtivuse kohta märgib kolleegium järgmist.

TsMS § 718 sätestab, milliste vaidluste lahendamiseks (vahekohtu kokkuleppe ese) ei ole vahekohtu

kokkuleppe sõlmimine lubatav. Viidatud sätte lg 1 järgi võib vahekohtu kokkuleppe esemeks olla

varaline nõue, kuid vahekohtu kokkulepe mittevaralise nõude kohta kehtib üksnes juhul, kui pooled

võivad vaidluse eseme suhtes sõlmida kompromissi. Seega on seaduse kohaselt vahekohtu

kokkuleppe sõlmimine mittevaraliste nõuete kohta piiratud. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja

väitega vahekohtu kokkuleppe tühisuse kohta tulenevalt vastuolust TsMS § 718 lg-ga 1, märkides, et

praeguses asjas ei ole kompromissi sõlmimine välistatud. Kolleegium nõustub hageja määruskaebuse

väitega, et ringkonnakohus ei ole oma järeldust nõuetekohaselt põhjendanud. Kolleegium selgitab, et

kompromissi võib põhimõtteliselt sõlmida igasugustest erinevatest õigussuhetest tulenevate

kohustuste suhtes, mida pooled saavad ise kujundada. Pooled ei saa aga kompromissilepinguga

ümber kujundada seadusest pooltele tulenevaid kohustusi. Praegusel juhul reguleerivad pooltevahelisi

suhteid EJL kehtestatud põhikiri ja teised dokumendid ning pooltel on õigus omavahelist õigussuhet

ise kujundada. Samas ei nähtu ringkonnakohtu määruse põhjendustest, kelle vahel ja milline võiks

olla sõlmitav kompromiss EJL distsiplinaarkomisjoni otsuse vaidlustamisel.

Lisaks TsMS § 718 nõuetele tuleb kohtutel vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamisel arvestada

võlaõigusseaduses sätestatud tüüptingimuste regulatsiooniga. Kohtud on jätnud arvestamata, et

pooltevahelise lepingulise suhte eelduseks olevas hageja tahteavalduses (litsentsiavalduses)

kajastatud tingimus lahendada vaidlused EJL-iga vahekohtus, millega hageja on nõustunud, on

käsitatav tüüptingimusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 mõttes. Arvestades VÕS § 36 lg-s 1

sätestatut, jääb litsentsiavalduse alusel tekkinud pooltevaheline leping tüüptinguimuste regulatsiooni

rakendusalasse. Kui tüüptingimused on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes, tuleb hinnata

eelkõige VÕS § 42 lg 3 p 10 ja olenevalt asjaoludest ka VÕS § 44 järgi nende kehtivust. Riigikohus

on selgitanud, et eeltoodud asjaolusid peavad kohtud hindama omal algatusel (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05, p 26; 28. veebruari 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 21; 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 13). Seega

tuleb vahekohtu kokkulepet hinnates võtta seisukoht litsentsiavalduses (lepingus) kajastatud

tüüptingimuste kehtivuse kohta.

15. Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et EJL apellatsioonikomisjon ei ole

vahekohus ning vaidlusaluses asjas ei ole vahekohtu otsust tehtud, siis tuleb jätta hageja nõue EJL

apellatsioonikomisjoni otsuse tühisuse tuvastamiseks või selle kehtetuks tunnistamiseks TsMS § 423

lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Seda põhjusel, et EJL apellatsioonikomisjoni otsuse vaidlustamisel

kohalduvad samad reeglid (MTÜS § 24, § 31 lg 1), mida kolleegium käsitles EJL

distsiplinaarkomisjoni otsuse puhul (otsuse p 12).

16. Kolleegium juhib lisaks tähelepanu ka viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13 tehtud otsuse p-st 11

järelduvale, et juhul kui apellatsioonikomisjoni otsus pole vahekohtu otsus, aga mittetulundusühingu

otsusega on rikutud isiku õigusi, kes ei ole mittetulundusühingu ega selle organi liige, võib ta

kasutada muudest õigussuhetest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, nt kahju hüvitamise nõue, kui

litsentsiavalduse alusel tekkinud pooltevahelist lepingut on rikutud.

17. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades võtta esmalt seisukoht, kas

EJL apellatsioonikomisjon on vahekohtuna pooltevahelises vaidluses otsuse teinud (st kas vahekohtu

menetlus on toimunud). Kui EJL apellatsioonikomisjon on vahekohtuna pooltevahelises vaidluses

otsuse teinud, tuleb kohtul lahendada hageja avaldus vahekohtu otsuse tühistamiseks (otsuse p 11).

Kui EJL apellatsioonikomisjon ei ole vahekohus tuleb hageja nõue EJL apellatsioonikomisjoni otsuse

tühisuse tuvastamiseks või selle kehtetuks tunnistamiseks jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi

vaatamata (vt otsuse p 15). Asi saadetakse tühistatud osas lahendamiseks samale ringkonnakohtule,

arvestades, et TsMS § 755 lg 4 järgi esitatakse vahekohtu otsuse tühistamise avaldus vahekohtu

kokkuleppes märgitud ringkonnakohtule, kokkuleppe puudumise korral aga ringkonnakohtule, kelle

tööpiirkonnas asub vahekohtumenetluse koht.

18. Menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks TsMS § 173 lg 3 ja TsMS § 174 lg 6 alusel asja

uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus.

19. Hageja määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Villu Kõve, Henn Jõks, Ants Kull