3-3-1-62-14 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3-3-

1-62-14

1. Ma ei nõustu kolleegiumi enamusega. Arvan, et halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus tulnuks jätta

jõusse. Arvan, et kohtud on tõendeid kogumis hinnanud ja nõustun kohtutega.

2. Kassaator sai 1993. a Eesti passi kui sünnijärgne Eesti kodanik. 1993. a passi taotlemiseks

koostatud rahvastiku arvestuse kaardi järgi sündis kassaatori isa 4. juulil 1936 Loosi (Lasva) vallas.

Kassaatori ema sündis sama rahvastiku arvestuse kaardi järgi 27. augustil 1936 Valga linnas.

Mõlemad olid rahvastiku arvestuse kaardile märgitud 16. juuni 1940. a seisuga kui Eesti kodanikud.

1996. a ja 2003. a sai kassaator samade faktiliste asjaolude alusel samuti Eesti passi.

3. Vaidlus sai alguse sellest, et Politsei- ja Piirivalveamet tegi 2012. a kassaatori suhtes Eesti

kodakondsuse omandatuks lugemisest keeldumise otsuse ning Isikutunnistuse väljaandmisest

keeldumise ja Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise otsuse. Otsuseid põhjendati sellega, et

kassaator saavutas Eesti kodaniku passi väljaandmise, esitades teadlikult valeandmeid oma mõlema

vanema kohta, ning esitas 1996. a ka valeandmeid sisaldava dokumendi oma isa kohta. Kassaatori

mõlemad vanemad esitasid 1995. a taotlused elamisloa saamiseks, esitades andmed, et nad sündisid

1927. a Venemaal ning saabusid Eestisse isa 1945. a ja ema 1950. a.

4. Halduskohus ja ringkonnakohus leidsid, et kassaator ei ole sünnijärgne Eesti kodanik. Kohtud ei

pidanud eluliselt usutavaks kassaatori väidet, et tema vanematel õnnestus saada võltsitud dokumendid,

mis kinnitasid nende sündimist 1927. a Venemaal. Kohtud jõudsid järeldusele, et kassaatorile

väljastati Eesti kodaniku pass kodakondsuse seaduse 1. augustini 2012 kehtinud redaktsiooni § 32 lg

2 mõttes võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu.

Kohtud ei leidnud ühtegi mõistlikku seletust, miks kaebaja teadmata või kellegi teise kui kaebaja

poolt oleks esitatud tema kodakondsuse tuvastamiseks ebaõigeid andmeid. Kohtud leidsid, et 1990.

aastate praktikas sünnijärgsele Eesti kodanikule passi andmisel ametnikud uurimispõhimõtet ei

kohaldanud, passi taotlemisel isiku esitatud andmeid ametnik üle ei kontrollinud, lähtuti isiku esitatud

tõenditest.

5. Kassaator ei ole Eesti kodakondsuse omandatuks lugemisest keeldumise otsuse ega Isikutunnistuse

väljaandmisest keeldumise ja Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise otsuse menetlustes, samuti

järgnenud kohtumenetluses väitnud, et ta on ema poolt sünnijärgne Eesti kodanik. Kassaator on

väitnud, et ta on tuginenud isapoolse vanaema jutule, et kassaatori isa on sündinud Eestis, oli Eesti

kodanik ja nad hankisid Venemaal repressioonihirmus endale uued dokumendid. Samuti on kassaator

väitnud, et rahvastiku arvestuse kaartidele kanti andmed vanemate sünniaja ja -koha kohta tema

teadmata ja et kassaatori teadmata esitati ka Tallinna Perekonnaseisuameti 13. novembri 1996. a

teatis tema isa sünniaja ja -koha kohta.

6. Vaidluse üheks keskmeks on seega andmed, mis seonduvad kassaatori isa sünniga.

Tallinna Perekonnaseisuameti 13. novembri 1996. a teatise järgi on kassaatori isa sündinud 4. juulil

1936 Loosi vallas. Teatise alusena on märgitud Loosi (Lasva) vallavalitsuse 1936. a akt nr 140.

1993. ja 1996. aastal kassaatorile Eesti passi taotlemisel esitatud rahvastikuarvestuse kaartidele on

tehtud kanded, mille järgi kassaatori isa on sündinud 4. juulil 1936. a Loosi (Lasva) vallas.

Eesti Rahvastikuregistri järgi on kassaatori isa sündinud 4. juulil 1927 Venemaal.

Selguse huvides märgin, et Vabariigi Presidendi 7. oktoobri 1938. a otsusega nr 88 suurendati Lasva

valda ja sellega liideti teiste valdade hulgas ka Loosi vald. Lasva vald asub Võrumaal.

7. Ma ei nõustu kolleegiumi otsuse p-s 21 esitatud seisukohaga, et Politsei- ja Piirivalveamet pole

tõendanud, et Tallinna Perekonnaseisuameti teatis sisaldab valeandmeid. Kui vaadata Eesti

Rahvastikuregistri andmeid kassaatori isa kohta ja Tallinna Perekonnaseisuameti 13. novembri 1996.

a teatist, siis on erinevus kassaatori isa sünniajas ilmne. Nõustun Politsei- ja Piirivalveameti ning

kohtutega, et valeandmeid sisaldavad nii kassaatori rahvastiku arvestuse kaardid kui ka 13. novembri

1996. a teatis.

Märgin, et teatise puhul on tegemist ilmselgelt võltsitud andmeid või valeandmeid sisaldava

dokumendiga. Kassaatori vanemate abieluakti järgi abiellusid kassaatori vanemad 1950. aastal.

Halduskohtu toimikus oleva abieluakti järgi esitas kassaatori isa 1950. a abielu sõlmimiseks oktoobris

1949 välja antud sõjaväelase raamatu, mille järgi on ta II järgu vanem. Tegemist oli mereväe

auastmega, milleni jõudmiseks pidi eelduslikult kuluma mitu aastat. Ajateenistus mereväes kestis

toona viis aastat. Isegi kui kassaatori vanaemal ja isal õnnestus saada uue identiteediga dokumendid,

poleks eluliselt usutav, et kassaatori isa abiellus 14-aastaselt ja oli sama vanalt II järgu vanemana

sõjaväeteenistuses.

8. Seega tuleb küsida, kas kassaatori isa sünnikoha väljaselgitamisel rikuti uurimispõhimõtet.

Otsuses heidetakse ette, et Politsei- ja Piirivalveamet on rahuldunud Siseministeeriumi vastusega,

mille järgi Tallinna Perekonnaseisuamet ei saaks anda tõendit Loosi või Lasva valla sündide kohta,

sest neid andmeid pole hoiul Tallinna Perekonnaseisuameti arhiivis, ja leitakse, et Loosi (Lasva)

vallavalitsuse akti puudumine Tallina Perekonnaseisuameti arhiivis tänapäeval ei tähenda, et seda ei

olnud selles arhiivis paarkümmend aastat tagasi.

Otsuses heidetakse Politsei- ja Piirivalveametile ette ka seda, et see on piirdunud Siseministeeriumi

rahvastiku toimingute osakonna poole pöördumisega ega ole pöördunud Rahvusarhiivi ega

maavalitsuste juures olevatesse perekonnaseisuosakondadesse.

9. Olen seisukohal, et uurimispõhimõtet pole rikutud. Põhjendan seda järgmiselt.

10. See, et omaaegse Loosi valla sünniaktid võisid olla Tallinna Perekonnaseisuametis, kuid tänaseks

on need sealt kusagile ehk edasi saadetud, on minu arvates mitte millegagi põhistatud oletus.

11. Paljasõnalised ja umbmäärased on kassaatori väited, et tema isapoolne vanaema ja isa hankisid

Venemaal „uued, puhtad dokumendid“, kuid vanaema ei selgitanud, millised need dokumendid olid ja

et ilmselt võltsiti laste sünniandmeid ja vanaema abieluandmeid.

Mulle on ebaselge, milline on isiku identiteet, millest lähtuvalt peaks uurimispõhimõtet rakendama

pärast kassaatori seda väidet.

12. 2011. a ja 2012. a läbi viidud haldusmenetluses ja järgnenud kohtumenetluses on Politsei- ja

Piirivalveamet olnud seisukohal, et olemasolevate andmete järgi ei ole kassaatori isa sündinud 1936.

a Loosi vallas.

Kassaator pole seda seisukohta kinnitanud ega ümber lükanud. Kassaator pole menetluste ajal kunagi

väitnud, et tema isa sündis Loosi (Lasva) vallas. Kassaator on väitnud, et ta tugines passi taotlemisel

isapoolse vanaema jutule, mille järgi kassaatori isa sündis Eestis ja oli Eesti kodanik.

13. Kassaator pole 2011. a ja 2012. a läbi viidud haldusmenetluses esitanud tõendeid ega palunud ka

abi oma isa sündi ja Eesti kodakondsust tõendavate dokumentide hankimisel. Kassaator esitas

Politsei- ja Piirivalveameti menetluses vaid paljasõnalisi ja umbmääraseid väiteid.

14. Politsei- ja Piirivalveamet tegi haldusmenetluses päringu Siseministeeriumi Rahvastiku

toimingute osakonnale.

Siseministeeriumi Rahvastiku toimingute osakond saatis vastuseks päringule 29. augustil 2011. a kell

11.30 e-kirja, milles teatas, et (1) kassaatori vanemate sünde nende kartoteegis pole, (2) abieluakti ja

registri järgi on mõlemad vanemad sündinud 1927. a Venemaal ja (3) Tallinna Perekonnaseisuamet ei

saaks anda tõendit Loosi või Lasva valla sündide kohta, sest need ei ole hoiul nende arhiivis.

Samal päeval kell 15.51 saadetud e-kirjas teatas Rahvastiku toimingute osakond Politsei- ja

Piirivalveametile, et Loosi ega Lasva vallas ei ole 1936. a üldse nii palju sünniaktegi; Loosi vallas

koostati 19 ja Lasva vallas 20 akti. Selguse huvides kordan, et Tallinna Perekonnaseisuameti 13.

novembri 1996. a teatise alusena oli märgitud Loosi (Lasva) vallavalitsuse 1936. a akt 140.

15. Arvan, et sellises olukorras ei ole õige heita Politsei- ja Piirivalveametile ette uurimispõhimõtte

rikkumist. Mulle jääb ebaselgeks, milline päring ja millisele asutusele tulnuks teha, kui on ebaselge

kassaatori isa väidetavalt toimunud identiteedimuudatuse ulatus ning vald või linn, kus koostati

kassaatori isa sünniakt, ning kassaator on väitnud, et tugines oma vanaema jutule, mille järgi

kassaatori isa sündis (kusagil) Eestis ja oli Eesti kodanik. Politsei- ja Piirivalveametil puudus vajadus

ning kassaatori umbmääraste seletuste tõttu ka mõistlik praktiline võimalus otsida arhiividest

andmeid kassaatori isa kohta.

Ka kohtutele ei oska ma uurimispõhimõtte rikkumist ette heita. Kassaator ei ole Tallinna

Perekonnaseisuameti 13. novembri 1996. a teatise alusena märgitud Loosi (Lasva) vallavalitsuse akti

nr 140 akti esitamist pidanud vajalikuks ega vaidlustanud selle välja nõudmata jätmist. Kassaator ei

ole kohtumenetluses üldse tuginenud sellele, et tema isa sünnikoht on Loosi (Lasva) vald.

16. Eeltoodu põhjal leian, et ka kassaatori isa sünnikoha kohta esitatud andmete osas on Politsei- ja

Piirivalveamet ning kohtud põhjendatult leidnud, et 1993. a ja 1996. a rahvastiku arvestuse kaartidele

ja Tallinna Perekonnaseisuameti 13. novembri 1996. a teatisele kantud andmed kassaatori isa

sünnikoha kohta ei ole õiged.

17. Vaidluse teiseks keskmeks on see, kas on eluliselt usutavad kassaatori väited, et kassaator ei

olnud teadlik sellest, et 1993. a ja 1996. a väljastati talle Eesti pass rahvastiku arvestuse kaartidele

vanemate kohta ja Tallinna Perekonnaseisuameti 13. novembri teatisele isa kohta kantud ebaõigete

andmete alusel ja et repressiooniohu tõttu hävitati dokumendid, mis kinnitaksid kassaatori isa

sündimist Eestis.

18. Kolleegiumi enamus on otsuse p-s 23 seisukohal, et vastustaja ei ole vaidlustatud haldusaktides

põhjendanud ja ringkonnakohus hinnanud seda, kas kassaator oli teadlik sellest, et esitab

haldusorganile väidetavaid valeandmeid. Kolleegiumi selle seisukohaga haakub otsuse p-s 20.2

tehtud oletus, et Tallinna Perekonnaseisuameti 1996. a teatist pole nõudnud mitte isik, vaid

haldusorgan, ning et selle teatise lisamine 1996. a rahvastiku arvestuse kaardile võib olla seletatav nii

kassaatori tegevuse kui haldusmenetlusele kohaldatava uurimispõhimõtte kaudu.

Arvan, et Politsei- ja Piirivalveamet ja kohtud on oma seisukohta piisavalt põhjendanud.

19. Politsei- ja Piirivalveameti vaidlustatud haldusaktide põhjendused ei ole kergesti jälgitavad. Kuid

Politsei- ja Piirivalveamet on vaidlustatud haldusaktides ja kohtumenetluses põhjendanud, et tegemist

on valeandmetega, ja vaidlustatud haldusaktides üsna kompaktselt selgitanud, et 1993. a ja 1996. a oli

palju sünnijärgsete kodanike Eesti passi taotlusi ning piiratud ressursi tingimustes lähtuti usalduse

põhimõttest ja rahvastiku arvestuse kaardile kanti andmed taotleja vanemate kohta taotleja enese

ütluste või tema antud dokumentide alusel ega kontrollitud esitatud andmete tõelevastavust (ei

rakendatud uurimispõhimõtet). Kassaator esitas rahvastiku arvestuse kaardi kannetest nähtuvalt nii

1993. kui ka 1996. a ühesugused andmed. Samasugused andmed ja Tallinna Perekonnaseisuameti 13.

novembri 1996. a teatise esitasid 1996. a Eesti passi taotlemisel ka kassatori kolm last ja kassaatori

endine abikaasa. Politsei- ja Piirivalveamet leidis, et keegi teine peale taotleja ei saanud olla

huvitatud kassaatorile passi taotlemisel valeandmete esitamisest. Asjakohatuks pidas Politsei- ja

Piirivalveamet kassaatori väidet, et kuna 1993. a ei olnud kolmandikul Eesti elanikest Eesti

kodakondsust, siis oli see riigi jaoks suur probleem ja ametnikud määratlesid Eesti kodanikena ka

isikuid, kes tegelikult Eesti kodanikud ei olnud.

20. Halduskohus oli otsuse p-s 25 seisukohal: „Nagu kohus eelnevalt on analüüsinud, puudus ka

nimetatud tõendi kellegi teise kui kaebaja poolt võltsitult esitamisel igasugune loogiline seletus –

kelle huvides ja poolt see oleks pidanud toimuma. Ka siin on oluline, et toonane halduspraktika nägi

ette, et isikud esitavad ise vajalikud dokumendid, mitte haldusorgan ei asu nende eest vajalikke

päringuid tegema.“

21. Ringkonnakohus leidis, et pole võimalik leida ühtegi mõistlikku põhjust sellele, et kaebaja

teadmata või kellegi teise kui kaebaja poolt esitati kaebaja Eesti kodakondsuse tuvastamiseks

ebaõigeid andmeid. Usutav pole, et kaebajalt ei küsitud andmeid Eesti kodakondsuse tõendamiseks.

Halduskohus märkis õigesti, et passi taotlemisel oli tavapärane, et tõendid tuli haldusmenetluses

esitada, kui haldusorganil neid endal juba olemas ei olnud, haldusakti andmist või toimingut taotleval

isikul endal (ringkonnakohtu otsuse p 10).

22. Seisukoht, et esitatud andmed olid valed ja keegi teine peale kassaatori ei saanud olla huvitatud

nende andmete esitamisest, saab tähendada ainult seda, et kaudsete tõenditega on tuvastatud

kassaatori poolt teadvalt valeandmete esitamine.

23. Seonduvalt eriarvamuse punktidega 17 kuni 22 märgin järgmist.

23.1. Ma ei näe alust oletuseks, et Tallinna Perekonnaseisuameti 1996. a teatise võis esitada keegi

teine kassaatori teadmata.

Nimelt ma ei mõista, miks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ametnik pidi Tallinna

Perekonnaseisuameti teatise hankima kuu aega enne seda, kui kassaator oli esitanud avalduse uue

passi saamiseks, ja rohkem kui kaks aastat enne 1993. a väljastatud passi kehtivusaja lõppemist.

Tallinna Perekonnaseisuameti teatisel on selle väljastamise kuupäevana märgitud 13. november 1996.

Uut passi taotleti ja rahvastiku arvestuse kaart täideti detsembris 1996.

Pigem on eluliselt usutav, et kassaator pöördus enne 13. novembrit 1996 Kodakondsus- ja

Migratsiooniametisse, soovides uut passi, kuna eelmisel olid viisalehed täis, ja talle selgitati suuliselt,

et uue passi saamiseks tuleb esitada tõend, mille alusel saaks järeldada, et üks tema vanematest oli 16.

juunil 1940 Eesti kodakondsuses. Tagantjärele on sellise soovituse andmist aga vististi võimatu

tõendada.

23.2. Eluliselt usutav ei ole, et 1993. a rahvastiku arvestuse kaardil ja Tallinna Perekonnaseisuameti

1996. a teatisel oleksid ühesugused andmed kassaatori isa kohta, kui ametnikud ka oleksid hankinud

13. novembri 1996. a teatise.

23.3. Kassaator on nii haldus- kui kohtumenetluses esitanud väite, et 1993. a ei olnud ligi

kolmandikul Eesti elanikest Eesti kodakondsust ja see oli riigi jaoks suur probleem. Seetõttu oli Eesti

kodakondsuse taotlemine Eesti iseseisvuse toetuse tõendiks. „On loogiline, et eeltoodust tulenevalt

püüdsid KMA ametnikud Eesti kodanikke paljundada.“

Ma ei pea, tundes toonaseid olusid, eluliselt usutavaks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ametnike

soovi suurendada sünnijärgset Eesti kodanikkonda sel teel, et ametnik kandis rahvastiku arvestuse

kaardile teadvalt ebaõigeid andmeid või kogus omal algatusel tõendeid taotleja vanemate

kodakondsuse kohta ja lisas taotlusele.

23.4. 1996. a oli asja materjalidest nähtuvalt vähemalt üks Eesti passi taotlenud kassaatori lastest

sellises vanuses, et taotluse pidi tema eest esitama lapsevanem. Juhul, kui need andmed ja teatise

esitas lapse ema, on igati loogiline eeldada, et need andmed pärinevad kassaatorilt. Kassaator on

1996. a passi taotlemisel esitanud tõendid, et ta on abielus laste emaga.

24. Kolleegium leiab otsuse p-s 21.2, et ei saa välistada, et kassaatori vanemad hävitasid

repressiooniohu tõttu dokumendid, mis kinnitaksid nende võimalikku sünnikohta Eestis.

Ma ei pea eluliselt usutavaks kassaatori väiteid uute dokumentide hankimisest repressiooniohu tõttu,

milles kassaatori isapoolne vanaema ja isa tundsid end olevat oma väidetava juudi päritolu tõttu

pärast abikaasa väidetavat represseerimist. Menetlustes on kassaator isapoolse vanaema väidetavale

jutule tuginedes umbmääraselt väitnud, et nende perekond sattus sõjakeerises Venemaale.

Ringkonnakohtu istungil selgitas kassaatori esindaja, et kassaatori „vanaisa oli represseeritud,

vahetult pärast sõda 1944“.

Kui lähtuda väitest, et kassaatori vanaisa represseeriti 1944. a, ja kassaatori isa elamisloa taotlemisel

täidetud rahvastiku arvestuse kaardist, mille kohaselt kassaatori isa saabus Eestisse 28. mail 1945

Kroonlinnast Matrossovi tn 7, siis tuli uued dokumendid hankida kõige varemalt 1944. a pärast

vanaisa väidetavat represseerimist ja enne 28. maid 1945. Märgin, et Kroonlinn oli mereväebaasi

asukoha tõttu kinnine linn. Märgin ka seda, et minu teada juutide elu või tervist ohustavaid

massirepressioone sel perioodil NSVL-s ei toimunud. Juute kasutati NSVL-s muuhulgas ka kui

rindevõitlejaid, kellel puudus igasugune stiimul langeda Saksa sõjavangi.

25. Ma ei pea praeguses asjas asjassepuutuvaks otsuse p-s 27 tehtud viidet Euroopa Kohtu suurkoja 2.

märtsi 2010. a otsusele nr C-135/08 Janko Rottmanni asjas.

J. Rottmann omandas sünniga Austria, s.o ka Euroopa Liidu kodakondsuse. Naturalisatsiooni teel

Saksa kodakondsuse omandamisel kaotas ta Austria kodakondsuse. J. Rottmannilt võeti

tagasiulatuvalt ära Saksa kodakondsus, sest ta oli selle omandanud pettusega. J. Rottmann ei vastanud

Euroopa Kohtu otsuse tegemise ajal Austria kodakondsuse vahetu taastamise tingimustele. Euroopa

Kohus leidis, et pettuse teel naturalisatsiooniga saadud kodakondsuse äravõtmine on võimalik, kui

see vastab proportsionaalsuse põhimõttele. Euroopa Kohus pidas proportsionaalsuse hindamisel

otsuse p-s 56 oluliseks hinnata ka seda, kas on võimalik taastada algne (Austria ja seega Euroopa

Liidu) kodakondsus.

Kui lähtuda sellest, et kassaator ei ole Eesti kodakondsust omandanud ja talle vaid väljastati Eesti

pass, siis praegu analoogilise olukorraga tegemist ei ole. Eesti kodakondsuse saab omandada sünni

või naturalisatsiooniga, mitte aga Eesti passi saamisega. Passi väljastamine ei asenda juriidilist fakti

(sünd või naturalisatsioon), mis annab Eesti kodakondsuse. Otsus, millega tuvastatakse sünnijärgse

kodakondsuse mitteomandamine, ei võta kelleltki kodakondsust. See otsus omab vaid tuvastavat

iseloomu. Praegusel juhul oli see otsus aluseks tunnistada kehtetuks kassaatorile antud pass ja

keelduda talle isikutunnistuse andmisest.

Arvan, et J. Rottmanni kaasuse laiendamine praegusele juhtumile tähendaks ka vähemalt kaude

Euroopa Liidu õiguse laiendamist kodakondsuse omandamise küsimustele. Kodakondsuse

omandamise tingimuste kehtestamine on aga liikmesriigi pädevuses.

26. Asjakohasteks ei pea ma ka otsuse p-s 27 tehtud viiteid Euroopa Kohtu suurkoja 8. märtsi 2011. a

otsusele nr C-34/09 ja Euroopa Kohtu suurkoja 15. novembri 2011. a otsusele nr C-256/11.

Asjas nr C-34/09 oli probleemiks see, et Belgia jättis rahuldamata riigis viibiva välismaalase taotluse

riigis viibimise seadustamiseks ning seejärel tabati ta ilma tööloata töötamiselt. Tal olid Belgias

ülalpidamisel alaealised lapsed, kes olid liikmesriigi kodanikud. Asjas nr C-256/11 oli probleemiks

Austria elamisloa taotluse rahuldamata jätmine isikutele, kes olid abielus Austria kodanikega.

Praeguses asjas ei lahendata elamisloa ega tööloa küsimusi. Ka puuduvad andmed, et kassaatoril on

ülalpeetavaid ja et ta on abielus Eesti kodanikuga.

27. Arvan, et Riigikohtu lahendites Euroopa Kohtu asjassepuutumatutele lahenditele viitamine võib

ajada halduse segadusse.

Jüri Põld