3-3-1-62-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-62-14

Otsuse kuupäev

11. veebruar 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Põld, liikmed Tõnu Anton ja Indrek Koolmeister

Kohtuasi

Valeri Aleksandrovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

14. mai 2012. a otsuse nr 15.2-8/76 ja 15. mai 2012. a otsuse

nr 15.2-9/133 tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2014. a otsus haldusasjas

nr 3-12-1265

Menetluse alus Riigikohtus

Valeri Aleksandrovi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Valeri Aleksandrovi kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 26. märtsi 2013. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

15. mai 2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-1265.

3. Teha uus otsus, millega rahuldada Valeri Aleksandrovi kaebus ja tühistada Politsei- ja

Piirivalveameti 14. mai 2012. a otsus nr 15.2-8/76 ning 15. mai 2012. a otsus nr 15.2-9/133.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Valeri Aleksandrovi kasuks välja menetluskulud 2562

eurot 90 senti.

5. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valeri Aleksandrov esitas 1993. a-l Kodakondsus- ja Migratsiooniametile (KMA) taotluse saada

esmakordne Eesti kodaniku pass. Taotlusega koos esitatud rahvastiku arvestuse kaardi järgi olid

V. Aleksandrovi vanemad sündinud 1936. a-l Eestis ja 16. juuni 1940. a seisuga olid nad Eesti

kodanikud. V. Aleksandrovile väljastati 25. veebruaril 1993 esmakordne Eesti kodaniku pass kui

sünnijärgsele Eesti Vabariigi kodanikule.

2. V. Aleksandrov esitas 11. detsembril 1996 KMA-le taotluse korduva Eesti kodaniku passi

saamiseks. Taotlusele lisatud rahvastiku arvestuse kaart sisaldab Tallinna Perekonnaseisuameti

13. novembri 1996. a teatist, mille järgi oli V. Aleksandrovi isa sündinud 4. juulil 1936 Loosi vallas

Võru maakonnas. Teatise väljaandmise aluseks on Loosi (Lasva) vallavalitsuse akt nr 140.

V. Aleksandrovile väljastati korduv Eesti kodaniku pass 16. detsembril 1996 ja 12. novembril 2003.

25. augustil 2011 esitas V. Aleksandrov uue taotluse Eesti kodaniku isikutunnistuse saamiseks.

3. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 14. mai 2012. a otsusega nr 15.2-8/76 otsustati V. Aleksandrov

mitte lugeda kodakondsuse seaduse (KodS) § 32 alusel Eesti kodakondsuse omandanuks. PPA järel-

kontrolli käigus oli ilmnenud, et V. Aleksandrov ei saanud omandada vanemate kaudu Eesti koda-

kondsust sünniga, sest tema vanemad ei olnud 16. juuni 1940. a seisuga ega iseseisvuse taastamise

järel Eesti kodanikud. Taotleja vanemad olid sündinud 1927. a-l Nõukogude Liidus (isa Kalinini, ema

Pihkva oblastis) ning tema isa elas surmani ja ema elab jätkuvalt Eestis elamisloa alusel.

4. PPA 15. mai 2012. a otsusega nr 15.2-9/133 keelduti V. Aleksandrovile isikutunnistust välja

andmast ja tunnistati kehtetuks temale 12. novembril 2003 väljastatud Eesti kodaniku pass.

5. V. Aleksandrov esitas 18. juunil 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 14. mai 2012. a otsuse

nr 15.2-8/76 ja 15. mai 2012. a otsuse nr 15.2-9/133 tühistamise nõudes.

6. Tallinna Halduskohus jättis 26. märtsi 2013. a otsusega haldusasjas nr 3-12-1265 V. Aleksandrovi

kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja ei ole sünnijärgne Eesti kodanik. Kohus ei pidanud

eluliselt usutavaks kaebaja väidet, et tema vanematel õnnestus saada Eesti isikutunnistuse asemel

Nõukogude Liidu repressioonide kartuses uued dokumendid, mis kinnitasid kaebaja vanemate

sündimist Nõukogude Liidus 1927. a-l. Kohus märkis, et jääb arusaamatuks, miks pidi isikute jaoks

represseerimisohtu vähendama Eesti asemel Nõukogude Liidus sündimine. Kohtu hinnangul põhines

Tallinna Perekonnaseisuameti 13. novembri 1996. a teatis valeandmetel.

Kohus märkis, et V. Aleksandrovil oli 1993. ja 1996. a-l lihtne esitada KMA-le valeandmeid. Sel ajal

pidi KMA väljastama dokumente tavapärasest suuremal määral ja ühtsete andmebaaside puudumise

tõttu tugineti taotlejate jagatud andmetele. Kaebajal oli otsene huvi oma vanemate sünnikoha kohta

haldusorganile valeandmeid esitada, sest ta soovis, et riik tunnustaks tema Eesti kodakondsust. KMA

ametnikul puudus kohustus taotleja esitatud andmeid kontrollida ja selleks päringuid teha.

Kaebaja on allkirjastanud 1993. ja 1996. a rahvastiku arvestuse kaardid. Ekspertiisiakti kohaselt ei ole

küll võimalik tuvastada, kas allkirjad on andnud kaebaja, kuid kohtuistungil kinnitas kaebaja, et käis

1993. ja 1996. a-l passi saamiseks dokumente esitamas. Järelikult on rahvastiku arvestuse kaartidel

kaebaja allkirjad. Ehkki kaebaja esitas vaidlusalused andmed 20 aastat tagasi, on kaebaja olnud teadlik

sellest, et tegemist oli valeandmetega, sest need olid tema enda esitatud. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja

tugineda õiguspärasele ootusele, kui ta on ise viinud riigi eksitusse: õiguspärane ootus on välistatud, kui

isik saavutas haldusakti andmise või toimingu sooritamise teadvalt valeandmete, valeandmeid sisaldava

või võltsitud dokumendi esitamise teel.

7. V. Aleksandrov esitas 23. aprillil 2013 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tallinna

Halduskohtu otsuse tühistamiseks ja taotles uue otsusega oma kaebuse rahuldamist. Apellant palus

vajaduse korral jätta kohaldamata enne 1. augustit 2012 kehtinud KodS § 32 ning tunnistada see

põhiseaduse vastaseks osas, milles säte ei võimalda kaaluda, kas on põhjendatud lugeda Eesti

kodakondsuse omandanuks isikut, kelle Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutus määratles

Eesti kodaniku passi väljaandmise otsustamisel alusetult kodanikuna.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. mai 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-12-1265 apellatsioon-

kaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsuse muutmata. Kohus ei leidnud ühtegi mõistlikku

seletust sellele, miks kaebaja teadmata või kellegi teise kui kaebaja poolt oleks esitatud tema Eesti

kodakondsuse tuvastamiseks ebaõigeid andmeid. Halduskohus märkis õigesti, et 1990. aastate

praktikas võis taotlusi täita ka ametnik ning uurimispõhimõtet ei kohaldatud. Kaebaja sai selleaegse

praktika kohaselt esitada kodakondsuse tõendamiseks andmeid, mida passi andmisel haldusorgan

sõltumatult üle ei kontrollinud. Kohus ei pidanud eluliselt usutavaks, et kaebajalt ei küsitud KMA-s

andmeid Eesti kodakondsuse tõendamiseks. Halduskohus oli õigesti märkinud, et passi taotlemise ajal

oli tavapärane, et tõendid tuli haldusmenetluses esitada haldusakti andmist või toimingu tegemist

taotleval isikul, kui haldusorganil neid endal juba olemas ei olnud.

Ringkonnakohus ei pidanud samuti usutavaks, et kaebaja ei olnud andmete ebaõigsusest teadlik ja

tema perekonnas lähisugulaste sünnikohast ei räägitud. Apellant pole oma elukorralduses ilmselgelt

tuginenud sellele, et teda Eesti kodanikuks loeti. Eesti kodakondsuse säilimise lootust ei saa apellant

rajada sellele, et tema lugemisel Eesti kodanikuks või passi väljastamisel ei näinud seadused ette

menetlust kodakondsuse äravõtmiseks või Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamiseks.

Kaebajal on võimalik Eestis elamist seadustada tähtajalise elamisloa kaudu, mistõttu ei ole raskused

elukorralduse muutmisel ülemäärased. Kaebaja usaldust Eesti kodakondsuse säilimise vastu pole

põhjust pidada kaalukamaks avalikust huvist hoida ära võltsitud dokumendi või valeandmete

esitamise kaudu ebaõigesti kodakondsuse saanud isikute jäämist Eesti kodakondsusse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. V. Aleksandrov esitas 16. juunil 2014 Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. KodS § 32 põhi-

seaduspärasuse kontrollimisel palub kassaator tunnistada säte põhiseaduse §-ga 10 tagatud õigus-

pärase ootuse põhimõtte, § 12 lg-ga 1 tagatud võrdsuspõhiõigusega ning §-ga 14 tagatud

õigusselguse põhimõttega vastuolus olevaks.

Kassaatoril puudus huvi esitada valeandmeid ja asjas ei ole tõendatud, et ta oleks esitanud Eesti

kodaniku passi saamisel 1993. a-l või hiljem teadvalt valeandmeid. Kassaator ei ole avaldanud, et

mõlemad tema vanemad olid sünnijärgsed kodanikud, vaid on väitnud, et tema vanaema sõnul olid

tema vanemad sündinud Eestis. Kassaatori vanaema ja isa on surnud, ema ega tädi ei ole kõrge

vanuse ning seisundi tõttu võimelised selgitusi andma. Kassaatori isa oli elu aeg varjanud laste ees

oma minevikku ega soovinud otsida tõendeid selle kohta, et on sündinud Eestis. Rahvastiku arvestuse

kaardist nähtuvalt ei ole kassaator esitanud Tallinna Perekonnaseisuameti 13. novembri 1996. a

tõendit. Tõendi usaldusväärsuse seab kahtluse alla asjaolu, et sellel on märgitud valesti kassaatori

vanaisa nimi ja vanemate sünniajad. Aastatel 1993, 1996 ja 2003 väljastati kassaatorile Eesti

kodaniku pass igasuguste probleemideta. Ametnikel oli võimalus ja kohustus kontrollida sel ajal

rahvastikuregistri andmeid nii tema enda kui ka tema Eestis elavate vanemate kohta. Heade

haldustavade ja kohtupraktika kohaselt tuleb tõlgendada kõik kahtlused isiku kasuks.

Eesti kodaniku passi kaotamine seaks isiku väga raskesse olukorda: kodakondsuseta ei oleks tal

võimalik jätkata tööd kaugvedude autojuhina Euroopa Liidus ja kaoksid sotsiaalsed garantiid.

Euroopa Kohus on leidnud, et ehkki riigisiseste kodakondsusreeglite kujundamine kuulub rahvus-

vahelises ja Euroopa Liidu õiguses tunnustatud põhimõtte kohaselt liikmesriikide pädevusse, tuleneb

ühenduse õigusega arvestamise kohustusest, et riigi kodakondsuse äravõtmine, mille tagajärjeks on

liidu kodakondsuse kaotus, peab olema proportsionaalne (Euroopa Kohtu suurkoja 2. märtsi 2010

otsus nr C-135/08: Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern). Riik ei saa olla sõnamurdlik –

V. Aleksandrovi kodanikuks lugemisel 1993. a-l puudus (kuni 12. juulini 1999) õiguslik alus passi

hilisemaks kehtetuks tunnistamiseks või tunnistamaks isik mitte kodakondsuse omandanuks.

Õiguskantsler on pidanud põhiseaduse vastaseks 2012. aasta 1. augusti eelset KodS redaktsiooni,

mille § 32 kohaselt ei arvestatud Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi kehtetuks tunnistamisel

isiku õiguspärase ootuse põhimõttega.

10. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab PPA, et kohtud on kohaldanud materiaalõiguse norme ja

käsitlenud tõendeid õigesti ning ei ole rikkunud kohtumenetluse norme. Kassaator saavutas Eesti

kodaniku passi väljaandmise teadlikult valeandmete ning valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise

teel. Vastustaja peab ebausutavaks kassaatori väidet selle kohta, et ta ei tea Tallinna Perekonna-

seisuameti poolt 13. novembril 1996 välja antud tõendi päritolust ega sellest, kes võis selle

haldusorganile esitada. Vastustaja hinnangul ei ole teisi isikuid, kelle huvides ja kelle poolt oleks

pidanud selle tõendi esitamine toimuma. Kassaator oleks saanud nii 1993. kui 1996. a-l küsida oma

vanematelt nende sünniaegade kohta.

Asjaolu, et isikule on välja antud Eesti kodaniku pass, ei ole kodakondsuse tekkimise aluseks. Kui on

tuvastatud, et isik ei ole Eesti kodanik, ei ole tal alust Eesti kodaniku passi ega isikutunnistuse

omamiseks. Seega ei saa tekkida õigust nõuda passi kehtivuse jätkumist. Eesti kodakondsuse

omandamine sünniga tähendab seda, et isiku kuuluvus Eesti kodakondsusesse tuleneb vahetult faktist,

et isik vastab seaduses sätestatud sünnijärgse kodakondsuse tekkimise tingimustele. V. Aleksandrov ei

põlvne Eesti kodanikust. Vastustaja viitab tõdemusele kassatsioonkaebuses ("pigem ei ole seni leitud

kirjalikke tõendeid tema Eesti sünnijärgse kodakondsuse kohta") kui kassaatori omaksvõtule selle

kohta, et tema Eesti kodakondsusesse mittekuulumine on tõendatud. Kehtiv õigus võimaldab

kassaatoril Eestis viibimist seadustada välismaalaste seaduse § 125 lg 1 p 1 alusel tähtajalise

elamisloa korras. Vastustaja peab kassaatorile tähtajalise elamisloa andmist põhjendatuks.

11. Kassaator esitas 24. oktoobril 2014 Riigikohtusse täiendava avalduse, milles palub kassatsioon-

kaebus rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kassaator märgib, et 1993. a ja 1996. a

rahvastiku arvestuse kaartidel ei ole tema allkirjad ja ta ei ole vastustajale Tallinna Perekonnaseisu-

ameti 13. novembri 1996. a teatist esitanud. Tehtud käekirjaekspertiis seab kahtluse alla, et 1993. ja

1996. a rahvastiku arvestuse kaartidel on kassaatori allkirjad.

Kassaator märkis, et aastatel 2001–2004 avastati Tallinna KMA büroodes Tallinna Perekonnaseisu-

ameti 13. novembri 1996. a tõendiga analoogilisi teatisi. Seoses vapipitserite vahetusega kadus

Tallinna Perekonnaseisuametis vana pitser, mida kasutati võltsitud teatistel. Riigikantselei registrist

nähtub, et Tallinna Perekonnaseisuamet registreeris 2002. a uue vapipitseri. Kassaatori esindaja on

2001. a-l kokku puutunud sarnase teatisega, mille tema klient väitis olevat saanud KMA ametniku

vahendusel. Kassaatori väitel olid võltsitud teatistega seotud Tallinna KMA ametnikud ja sellega

seoses oli algatatud kriminaalasi, mida kajastati ajakirjanduses.

Kassaator juhib tähelepanu asjaolule, et tulenevalt tema töökoha (kaugvedude autojuht) iseloomust

tuleks tal juhul, kui vaidlustatud otsused jõustuksid ja tema isikut tõendav dokument muutuks

kehtetuks, taotleda välisriigis viibimise korral varjupaika, sest ta ei pääseks tagasi Eestisse.

12. 31. oktoobril 2014 esitas vastustaja Riigikohtusse täiendavad seisukohad seoses kassatsioon-

kaebusega. Kassaator on märkinud vastustajale 12. novembril 2011 esitatud selgituses, et esmakordse

Eesti kodaniku dokumendi taotlemisel täitis ametnik ankeedi tema ütluste alusel. Ametnikul endal

puudus igasugune isiklik huvi kassaatori Eesti kodanikuks määratlemiseks ning seetõttu on

spekulatsioonid ametnikupoolse kuritarvituse kohta ebaloogilised ja tõendamata. Kahtlustest, mida

allkirjaekspertiis andmete esitamisel antud allkirjade osas ei kõrvaldanud, rahvastiku arvestuse kaardil

kassaatori foto puudumisest ning sellele märgitud koostamise ajast (mis on hilisem taotluse esitamise

ajast) ei saa järeldada, et V. Aleksandrovi poolt valeandmete esitamine ei ole tõendatud.

1990. aastate haldusmenetluspraktikas võis taotlusi täita ka ametnik, uurimispõhimõtet ei kohaldatud

ning kassaator sai ise esitada enda kodakondsuse tõendamiseks andmeid, mida passi andmisel

haldusorgan sõltumatult üle ei kontrollinud. Passi taotlemise ajal oli tavapärane, et tõendid tuli

haldusmenetluses esitada haldusakti andmist või toimingu tegemist taotleval isikul, kui haldusorganil

neid juba olemas ei olnud. Kassaatori oletus, et rahvastiku arvestuse kaart on asendatud hiljem

teisega, millel on valeandmed, ei ole usutav. Kuna samad andmed on nii 1993. kui 1996. a rahvastiku

arvestuse kaartidel, oli V. Aleksandrovil kaks korda võimalus ja kohustus andmete õigsust

kontrollida.

Vastustaja ei nõustu kassaatori väitega, et Tallinna Perekonnaseisuameti 13. novembri 1996. a teatis

oli võltsitud KMA ametniku poolt. Vastustaja lisab, et kassaator seda küll otseselt ei väida, kuid viitab

sellele, märkides, et võltsitud teatistega olid seotud Tallinna KMA ametnikud, oli algatatud

kriminaalasi ning sellest oli kirjutatud ajakirjanduses. Kassaatori väited on paljasõnalised ning ei ole

dokumentaalsete tõenditega kinnitatud.

Vastustaja on eelnevalt selgitanud, et kassaatorile on garanteeritud erandina tähtajalise elamisloa

andmine välismaalaste seaduse § 125 lg 1 p 1 alusel. Vastasel korral poleks vastustaja sellist

võimalust kassaatorile pakkunud. Seega jääb vastustajale arusaamatuks kassaatori seisukoht, mille

kohaselt ei ole tähtajalise elamisloa andmine prognoositav.

Vastustaja jääb 18. juulil 2014 kassatsioonkaebusele esitatud vastuses toodud seisukohtade juurde

ning palub jätta esitatud kassatsioonkaebus rahuldamata, Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2014. a

otsus haldusasjas nr 3-12-1265 muutmata ning menetluskulud kassaatori kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium selgitab esmalt vaidluseset (I). Seejärel võtab kolleegium seisukoha vaidlustatud

haldusaktide õiguspärasuse kohta lähtuvalt uurimisprintsiibi nõuetest. Selleks hindab kolleegium, kas

haldusorgan on menetletavas asjas välja selgitanud kõik olulise tähendusega asjaolud, mis annaksid

alust järelduseks, et kassaatorile väljastati Eesti kodaniku pass 31. juulini 2012 kehtinud redaktsioonis

KodS § 32 lg 2 mõttes võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu (II) või teadvalt

valeandmete esitamise tõttu (III). Lõpuks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse (IV) ja jaotab

menetluskulud (V).

I

14. Kassaatorile väljastati 25. veebruaril 1993 esmakordne Eesti kodaniku pass kui sünnijärgsele Eesti

Vabariigi kodanikule. Passi taotlemisel oli tõendamiskoormus kassaatoril. Haldusorgani otsustus passi

väljastamise kohta põhines kassaatori selgituste alusel täidetud rahvastiku arvestuse kaardil, mille

järgi olid kassaatori vanemad sündinud 1936. a-l Eestis ja 16. juuni 1940. a seisuga olid Eesti

kodanikud. Haldusorgan luges selle alusel tõendatuks, et kassaator on sünnijärgne Eesti Vabariigi

kodanik. Haldusorgan väljastas kassaatorile ka 1996. ja 2003. a-l Eesti kodaniku passi.

15. Vastustaja luges 14. mai 2012. a otsusega, et kassaator pole Eesti kodakondsust omandanud.

Vastustaja märkis, et Eesti rahvastikuregistri järgi on kassaatori isa sündinud 4. juulil 1927 Kalinini

oblastis Nõukogude Liidus ja ema 27. augustil 1927 Pihkva oblastis Nõukogude Liidus. Seda kinnitab

ka kassaatori vanemate 22. aprillil 1950. a-l Tallinna perekonnaseisuosakonnas registreeritud

abieluakt. Vastustaja märkis 14. mai 2012. a otsuses, et kassaatori poolt 1996. a-l korduva Eesti

kodaniku passi taotlemisel rahvastiku arvestuse kaardile lisatud Tallinna Perekonnaseisuameti

13. novembri 1996. a teatis on vastuolus Eesti rahvastikuregistri andmetega ja kassaatori vanemate

abieluaktiga osas, milles sellest nähtub, et kassaatori isa sündis 4. juulil 1936 Loosi vallas Võru

maakonnas.

16. Kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas on tõendatud, et kassaatori vanemad ei olnud 16. juuni

1940. a seisuga Eesti kodanikud ja kas kassaator esitas Eesti kodaniku passi taotlemisel haldus-

organile KodS § 32 lg 2 mõttes võltsitud või valeandmeid sisaldavaid dokumente või teadvalt vale-

andmeid. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 esimese lause järgi on tõendamis-

koormus haldusorganil, kes peab tõendama ka vaidlusaluste haldusaktide põhjendustes sisalduvaid

väiteid (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 28. jaanuari 2013. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-16-12,

p 19; 19. detsembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-06, p 21).

II

17. Vastustaja on vaidlustatud haldusaktides jõudnud järeldusele, et kassaatorile väljastati Eesti

kodaniku pass 31. juulini 2012 kehtinud redaktsioonis KodS § 32 lg 2 mõttes võltsitud või vale-

andmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu. Kohtud on tõendeid hinnates

samuti leidnud, et kassaator võltsis Tallinna Perekonnaseisuameti 13. novembri 1996. a tõendit

(Tallinna Halduskohtu 26. märtsi 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-1265, p 25) või esitas teadvalt

valeandmeid (Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-1265, p 11; Tallinna

Halduskohtu 26. märtsi 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-1265, p 28).

18. Vastustaja pidi vaidlustatud otsuseid tehes järgima haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6

sätestatud uurimisprintsiibist tulenevat nõuet selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega

asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Tulenevalt haldusaktide rasketest

tagajärgedest adressaadi suhtes, peavad asjaolud kassaatori Eesti kodaniku passi kehtetuks

tunnistamiseks ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumiseks olema tõendatud.

19. KodS § 32 lg 2 sõnakasutus "võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu"

viitab sellele, et isikule väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise ja uue isikutunnistuse

väljaandmisest keeldumise otsustuse tegemiseks peab haldusorgani eelnev Eesti kodaniku passi

taotlejat soodustava otsustuse tegemise põhistus olema tagasiviidav võltsitud või valeandmeid

sisaldava dokumendini, milleta haldusorgan ei oleks saanud sellist otsustust teha.

Kolleegium märgib, et vastustaja ei ole vaidlustatud haldusaktides hinnanud, kas 1996. või 2003. a-l

otsustas haldusorgan kassaatorile väljastada Eesti kodaniku passi perekonnaseisuameti teatise tõttu.

1993. a-l Eesti kodaniku passi väljastamisel ja kassaatori tunnistamisel Eesti kodakondsuse

omandanuks sünniga puudus haldusorganil otsustuse tegemisel Tallinna Perekonnaseisuameti

13. novembri 1996. a teatis. Samuti ei ole võimalik hinnata, kas kassaatorile oleks väljastatud 1996. ja

2003. a-l Eesti kodaniku pass ka juhul, kui ta ei oleks perekonnaseisuameti tõendit esitanud.

Haldusorgan on seega jätnud välja selgitamata olulise tähendusega asjaolu, sest ei ole selge, kas

kassaatorile on väljastatud Eesti kodaniku pass KodS § 32 lg 2 mõttes võltsitud või valeandmeid

sisaldava dokumendi esitamise tõttu ja kas perekonnaseisuameti teatiseta poleks haldusorgan sellist

otsustust teinud.

20. Kolleegiumi hinnangul on vastustaja ja kohtud rikkunud menetlusnormi, jättes kogumata tõendid,

mis kinnitaksid, et väidetavalt võltsitud või valeandmeid sisaldava perekonnaseisuameti teatise on

haldusorganile esitanud kassaator. Haldusorgani selline järeldus on seega tõendamata.

20.1. Vastustaja on vaidlustatud 14. mai 2012. a otsuses leidnud, et ükski isik peale kassaatori ei

saanud olla huvitatud sellest, et kassaatorile väljastataks Eesti kodaniku dokument, mistõttu tuleb

eeldada, et kassaatori vanemate kohta on haldusorganile andmed esitanud kassaator. Halduskohus on

samuti märkinud, et Tallinna Perekonnaseisuameti 13. novembri 1996. a tõend on lisatud 1996. a

rahvastiku arvestuse kaardile ja selle kellegi teise kui kaebaja poolt võltsituna esitamisel puudub

igasugune loogiline seletus. Halduskohus leidis, et 1996. a rahvastiku arvestuse kaardil olevast

märkusest nähtub, "et V. Aleksandrov on esitanud Eesti kodakondsusesse kuulumist tõendava

dokumendi, milleks oli Tallinna Perekonnaseisuameti 13.11.1996 teatis". Kolleegium märgib samas, et

1996. a rahvastiku arvestuse kaardil puudub viide perekonnaseisuameti teatisele. Rahvastiku

arvestuse kaardist ei nähtu, et kassaator oleks väidetavaid valeandmeid sisaldava perekonnaseisuameti

teatise haldusorganile esitanud.

20.2. Tallinna Perekonnaseisuameti 13. novembri 1996. a teatisel on märge "Esitamiseks nõudmisel"

ja sellele järgnenud lahtrid "vastavalt kod. .... avaldusele, kelle elukoht...." jäetud tühjaks. Tühjad

lahtrid võivad kolleegiumi hinnangul viidata muu hulgas sellele, et teatist pole nõudnud isik, vaid

haldusorgan. Kassaator on kohtumenetluses vaidlustanud kohtute ja vastustaja väite, et

perekonnaseisuameti teatise on esitanud tema, märkides, et sellel esitatud lähisugulaste isikunimed ja

sünniajad on valed. Kassaatori seletuse järgi ei oleks juhul, kui teatise oleks haldusorganile esitanud

tema, selles sisalduvad vead tema lähisugulaste kohta jäänud temale märkamata. Kaebuses

halduskohtule märkis kassaator, et ametnik oli kinnitanud, et teeb kodakondsuse küsimuses vajalikud

järelepärimised arhiivi ise. 1996. a rahvastiku arvestuse kaardil on ametniku kinnitus, et ta on

andmeid kontrollinud. Eeltoodust lähtuvalt leiab kolleegium, et perekonnaseisuameti teatise lisamine

1996. a rahvastiku arvestuse kaardile võib olla seletatav nii kassaatori tegevuse kui ka

haldusmenetlusele kohalduva uurimispõhimõtte kaudu.

20.3. Vastustaja on vaidlustatud PPA 14. mai 2012. a otsuses märkinud, et Tallinna Perekonna-

seisuameti 13. novembri 1996. a teatise esitasid 1996. a haldusorganile ka kassaatori lapsed ja endine

abikaasa. Kolleegium märgib, et kui Tallinna Perekonnaseisuameti teatis oli juba kord haldusorgani

käsutuses, ei olnud välistatud selle kasutamine ka muudel juhtudel, näiteks V. Aleksandrovi laste

esmakordse passi taotlemisel 1996. a-l ja tema endise abikaasa poolt 1996. a-l korduva Eesti kodaniku

isikutunnistuse taotlemisel. See ei eelda, et haldusorgani käsutuses olnud perekonnaseisuameti tõendi

oleksid haldusorganile uuesti esitanud isikutunnistuse taotlejad. Sellele viitab ka vastustaja märkus, et

sel ajal oli tavapärane, et tõendid tuli haldusmenetluses esitada haldusakti andmist või toimingu

tegemist taotleval isikul endal, kui haldusorganil neid endal juba olemas ei olnud. Samuti on ebaselge,

kes – kui üldse – mainitud isikute ringist perekonnaseisuameti tõendi haldusorganile esitas.

20.4. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et vastustaja ja kohtud on rikkunud HMS § 38 lg-st 2 ja

HKMS § 56 lg-st 1 tulenevat kohustust rajada oma järeldused tõenditele, sest ei ole kogunud

piisavalt tõendeid, mis kinnitaksid, et Tallinna Perekonnaseisuameti 13. novembri 1996. a teatise on

esitanud kassaator. Seetõttu ei ole võimalik järeldada, et kassaatorile väljastati Eesti kodaniku pass

31. juulini 2012 kehtinud redaktsioonis KodS § 32 lg 2 mõttes võltsitud või valeandmeid sisaldava

dokumendi esitamise tõttu.

21. Kolleegium märgib eeltoodule lisaks, et vastustaja ja kohtud on rikkunud menetlusnormi, jättes

kogumata tõendid, mis kinnitaksid, et Tallinna Perekonnaseisuameti teatis on võltsitud või sisaldab

valeandmeid. Haldusorgani selline järeldus on seega tõendamata.

21.1. Kassaatori seletuste järgi oli tema vanaisa represseeritud. Sellest ajendatuna väidetavalt varjasid

kassaatori vanaema ja isa oma päritolu Nõukogude okupatsiooni tingimustes. Samuti tundis kassaatori

isa peret ohustatuna oma abikaasa juudi päritolu tõttu. Kassaator selgitas, et seetõttu otsustas tema

vanaema muretseda endale ja lastele "uued, puhtad dokumendid". Vastustaja ei ole vaidlustatud

haldusaktides selle väite kohta selget hinnangut andnud. Erinevalt ringkonnakohtust on halduskohus

hinnanud kassaatori seletuste ja Tallinna Perekonnaseisuameti 13. novembri 1996. a teatise

usaldusväärsust ning leidnud, et jääb arusaamatuks, miks pidid kassaatori vanemate suhtes

represseerimisohtu vähendama väidetavalt võltsitud isikutunnistused, mis kinnitasid nende sündimist

Eesti asemel 1927. aastal Nõukogude Liidus.

21.2. Vastustaja selgitas 22. veebruaril 2013 toimunud kohtuistungil, et ei ole usutav, et kaebaja

vanemate represseerituse tõttu on nad pidanud elama kartuses ning seetõttu on sünnitunnistused võltsitud

ja õigete andmetega dokumenti ei ole võimalik leida. Halduskohus pidas kassaatori seletusi oma

vanemate käitumise kohta samuti eluliselt mitteusutavaks, sest pidas üldteada asjaoluks, et

Nõukogude Liidus represseeriti inimesi 1930. ja 1940. aastatel sisuliselt samadel alustel sünnikohast

sõltumata. Kolleegium märgib, et halduskohus hindas siinkohal üldteada asjaolusid ex post. 1940–

1953. a repressioonide jalus isikutele ei olnud kättesaadavad tänapäevased ajaloomaterjalid ja

teadmised.

Kolleegium on leidnud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka

ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude

üldine tõenäosus (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. mai 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-32-09, p 19). On

üldteada, et repressiooniohus inimesed võivad talitada oma senist elukäiku puudutavaid tõendeid

hävitades viisil, mida demokraatlikus ühiskonnas võib tagantjärgi hinnates lugeda ülemääraseks.

Kassaatori ütlustes kajastuvate asjaolude üldise tõenäosuse järgi ei saa seega välistada, et kassaatori

vanemad hävitasid nende valduses olnud dokumendid, mis kinnitasid nende võimaliku sünnikohana

Eestit. Kolleegiumi hinnangul oli haldusorganil seda olulisem uurimisprintsiibist lähtudes koguda

tõendeid arhiividest, mis kinnitaksid või lükkaksid ümber kassaatori isa väidetava Eesti päritolu.

21.3. Vastustaja on vaidlustatud haldusaktides leidnud, et kassaator ei ole sünnijärgne Eesti kodanik.

Kolleegium leiab, et selline järeldus on ennatlik olukorras, kus vastustajal on jäänud hindamata, kas

kassaatori vanemate sündimise kohta Eestis on võimalik kinnitust saada Tallinna Perekonnaseisu-

ameti 13. novembri 1996. a teatises selle aluseks märgitud Loosi (Lasva) vallavalitsuse akti nr 140

kaudu. Haldusorgan on jätnud selle tõendi arhiividest välja nõudmata, selgitades et Siseministeeriumi

rahvastiku toimingute osakonna 29. augusti 2011. a vastusest PPA-le tuleneb, et V. Aleksandrovi

vanemate sünde Eestis registreeritud ei ole ning 1936. a-l koostati Loosi vallas 19 ja Lasva vallas 20

sünniakti. Vastustaja on rahuldunud Siseministeeriumi vastusega, mille järgi ei saaks Tallinna

Perekonnaseisuamet välja anda tõendit Loosi või Lasva valla sündide kohta, sest need andmed ei ole hoiul

Tallinna Perekonnaseisuameti arhiivis.

21.4. Kolleegium märgib eeltoodust lähtuvalt, et Tallinna Perekonnaseisuameti teatise usaldusväärsus

on seatud kahtluse alla põhjusel, et selle aluseks on dokument, mida perekonnaseisuameti arhiivis ei

leidu. Kolleegium leiab, et Loosi (Lasva) vallavalitsuse akti nr 140 puudumine Tallinna

Perekonnaseisuameti arhiivis ei tähenda iseenesest seda, et oleks olnud välistatud Loosi (Lasva)

vallavalitsuse akti kasutamine Tallinna Perekonnaseisuameti 1996. a teatise alusena teiste arhiivi-

kogude toel. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjaolu, et Tallinna Perekonnaseisuameti 13. novembri

1996. a teatise aluseks on dokument, mida perekonnaseisuameti arhiivis enam ei leidu, piisav

pidamaks tõendit võltsituks või valeandmeid sisaldavaks.

21.5. Loosi (Lasva) vallavalitsuse akti nr 140 ei ole vastustaja ega kohtud kohtutoimikust nähtuvalt

välja nõudnud, mistõttu hinnangud selle tõesusele saavad tugineda üksnes kaudsetele asjaoludele.

Halduskohus on sellega seoses leidnud, et ühestki Eesti arhiivist ei ole võimalik saada kinnitust selle

kohta, et kaebaja vanemad sündisid Eestis. Kolleegium leiab, et halduskohtu selline järeldus on

ebaõige. Haldusorgan on pöördunud küll Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna poole,

kuid ei ole esitanud päringuid Rahvusarhiivi ega maavalitsuste juures asuvatesse perekonnaseisu-

osakondadesse, kus on enamik perekirju ja ka asjassepuutuva maavalitsuse sünni-, abielu- ja surma-

aktid alates 1. juulist 1926. Loosi (Lasva) vallavalitsuse akt on asjas oluliseks tõendiks, mis

võimaldanuks haldusorganil kontrollida Tallinna Perekonnaseisuameti teatise usaldusväärsust ja

kassaatori isa sünnikohta, põhistamata hinnanguid kaudsetele asjaoludele või elulisele usutavusele.

Eeltoodust lähtuvalt ei ole kolleegiumi hinnangul tõendatud vastustaja hinnang, et perekonna-

seisuameti tõend on võltsitud 31. juulini 2012 kehtinud redaktsioonis KodS § 32 lg 2 mõttes.

III

22. KodS § 32 lg 2 sätestas asjassepuutuvas kuni 31. juulini 2012 kehtinud redaktsioonis, et võltsitud

või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise kõrval ei loeta isikut Eesti kodakondsuse

omandanuks ka juhul, kui on tuvastatud, et Eesti kodaniku pass väljastati isikule valeandmete teadvalt

esitamise tõttu. Kolleegium märgib, et seda, kas valeandmeid on esitatud teadlikult, tuleb hinnata

sageli vaid kaudsetest tõenditest ja asjaolude kogumist ning elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes.

Kassaator on esitanud haldusorganile väidetavaid valeandmeid oma vanemate sünniaja ja -koha

kohta väidetavalt lähtuvalt suulisest pärimusest. Haldusorgan on nendest andmetest lähtunud 1993. a,

1996. a ja 2003. a haldusaktides, mille alusel väljastati kassaatorile Eesti kodaniku pass.

23. Vastustaja ei ole vaidlustatud haldusaktides põhjendanud ja ringkonnakohus hinnanud seda, kas

kassaator oli teadlik sellest, et esitab haldusorganile väidetavaid valeandmeid. Vastustaja ja

ringkonnakohus on sellest hoolimata sellisele järeldusele jõudnud. Halduskohus hindas kassaatori

teadlikkust väidetavate valeandmete esitamise kohta ja leidis: "Ehkki vaidlusalused andmed esitas

kaebaja 20 aastat tagasi, on kaebaja olnud teadlik sellest, et tegemist oli valeandmetega, kuna need

olid tema enda esitatud." (vt Tallinna Halduskohtu 26. märtsi 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-1265,

p 28) Kolleegium märgib, et selline järeldus on tõendamata ja loogiliselt põhjendamatu, sest ainuüksi

andmete esitamisest ei ole alust järeldada, et isik teadis andmete ebaõigsusest.

Kolleegium leiab, et vastustaja on jätnud vaidlustatud haldusaktides välja selgitamata olulise

tähendusega asjaolud, mis kinnitaksid kassaatori teadlikkust sellest, et kui ta 1993. a-l, 1996. a-l või

2003. a-l haldusorganile andmeid esitas, olid need ebaõiged. Erinevalt eespool hinnatud võltsitud või

valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise alustest oli valeandmete esitamise korral sellest teadlik

olemine KodS § 32 lg 2 järgi eeltingimuseks, et tunnistada Eesti kodaniku pass kehtetuks ja keelduda

uue isikutunnistuse väljaandmisest.

IV

24. Kolleegium leiab, et vastustaja ei ole täitnud HMS § 6 kohaselt uurimisprintsiibist tulenevat nõuet

selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja koguda selleks tõendeid oma

algatusel tõendamaks, et kassaatori isa ei olnud 16. juuni 1940. a seisuga Eesti kodanik ja et kassaator

on esitanud Eesti kodaniku passi taotlemisel haldusorganile oma kodakondsuse tõendamiseks

võltsitud või valeandmeid sisaldavaid dokumente või teadvalt valeandmeid.

25. Eeltoodud põhjustel tühistab kolleegium Tallinna Halduskohtu 26. märtsi 2013. a otsuse ja

Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2014. a otsuse haldusasjas nr 3-12-1265. Kolleegium teeb asjas uue

otsuse, millega rahuldab V. Aleksandrovi kaebuse PPA 14. mai 2012. a otsuse nr 15.2-8/76 ja 15. mai

2012. a otsuse nr 15.2-9/133 tühistamise nõudes. Kolleegium juhib tähelepanu, et uue otsuse

kassaatorile isikutunnistuse väljaandmise kohta teeb PPA 1. augustist 2012 kehtiva KodS redaktsiooni

alusel. Kehtivas redaktsioonis näeb KodS § 32 erinevalt vaidlustatud otsuste tegemise ajal 2012. a

mais kehtinud seaduseredaktsioonist volitatud haldusorganile ette kaalutlusõiguse otsustamaks selle

üle, kas jätta isik Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata, kui on tuvastatud, et ta määratleti isikut

tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid

sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu.

26. Haldusorganil tuleb HMS § 4 lg 2 kohaselt diskretsiooni teostades arvestada kõiki olulisi asja-

olusid ja huve ning kaalumine peab toimuma ratsionaalselt, tasakaalustades erinevaid kaalukaid huve

(Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-02, p 11; 28. aprilli

2014. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-52-13, p 31). Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb haldusorganil

arvestada, et kodakondsus toob kaasa kohustusi nii riigile kui isikule. Riigi ja kodaniku vaheline

püsiv side tugineb muu hulgas sellele, et haldusakti andmisel järgitakse õiguspärase ootuse, võrdse

kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid ning kodanik järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi.

Asjaoludest nähtuvalt pole leidnud kinnitust, et kassaator poleks olnud õiguskuulekas Eesti kodanik.

Kuna kassaatoril on Eesti kodanikest lapsed ja lapselapsed, ei ole välistatud, et 1993. a-l Eesti

kodanikuks tunnistatud kassaatori Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamine ja temale uue

isikutunnistuse väljaandmisest keeldumine riivab õiguspärase ootuse põhimõtte kõrval ka põhi-

seaduse § 27 lg-st 1 tulenevat perekonnaelu välist kaitset (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järele-

valve kolleegiumi 5. märtsi 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-2-01, p 14; vrd Riigikohtu üldkogu 3. juuli

2012. a otsus asjas nr 3-3-1-44-11, p 61).

27. Eeltoodust lähtuvalt peab haldusorgani otsus isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata

jätmise kohta olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kui on tuvastatud, et ta määratleti

isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või vale-

andmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu (vt ka Euroopa Kohtu

suurkoja 2. märtsi 2010 otsus nr C-135/08: Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, p 55). Proportsio-

naalsuse põhimõttega peab kooskõlas olema ka haldusorgani otsus tunnistada kehtetuks või keelduda

väljastamast elamisluba isiku suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik Euroopa Liidu toimimise

lepingu artikli 20 tähenduses, juhul kui temaga sõltuvussuhtes olev Eesti kodanik jääks selle tagajärjel

ilma tegelikust võimalusest kasutada Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid põhilisi õigusi (vt ka

Euroopa Kohtu suurkoja 8. märtsi 2011. a otsus nr C-34/09: Gerardo Ruiz Zambrano vs. Office

national de l'emploi (ONEm), p 42; Euroopa Kohtu suurkoja 15. novembri 2011. a otsus C-256/11:

Murat Dereci jt vs. Bundesministerium für Inneres, p-d 62–67).

V

28. Kuna Riigikohus teeb asjas uue otsuse, otsustab ta ka menetluskulude jaotuse. HKMS § 108 lg 1

kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse

menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kulu-

dokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja

arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast

istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetlus-

kulusid välja ei mõisteta.

Halduskohtus on kassaator taotlenud menetluskulude väljamõistmist summas 3504 eurot 87 senti (s.o

2880 eurot advokaaditasu, 564 eurot käekirjaekspertiisi tasu, 57 eurot 50 senti riigilõivud, 3 eurot 37

senti tõendite kogumise kulu). Taotlusele on lisatud advokaadibüroo Edith Sassian & Ko 13. juuni

2012. a ja 21. veebruari 2013. a arved ning pangakonto väljavõte ja maksekorraldused ülekandega

tasutud ja advokaadibüroo kinnitus sularahas tasutud summade laekumise kohta. Apellatsiooniastmes

on kassaator taotlenud menetluskulude väljamõistmist summas 735 eurot (s.o 720 eurot advokaadi-

tasu ja 15 eurot riigilõiv). Taotlusele on lisatud advokaadibüroo Edith Sassian & Ko 18. aprilli 2013. a

ja 15. aprilli 2014. a arved ning pangakonto väljavõte ja maksekorraldused tasude laekumise kohta.

Kassatsiooniastmes taotleb kassaator menetluskulude nimekirja alusel kolme kohtuastme peale kokku

menetluskulude väljamõistmist summas 2953 eurot 82 senti (advokaaditasu esimeses ja teises

kohtuastmes 1284 eurot 16 senti, advokaaditasu kassatsiooniastmes 1008 eurot, käekirjaekspertiisi

tasu 564 eurot 16 senti, riigilõivud 72 eurot 50 senti, kautsjon 25 eurot). Taotlusele on lisatud

advokaadibüroo Edith Sassian & Ko 1. juuli 2014. a ja 16. oktoobri 2014. a arved ning pangakonto

väljavõtted, mis kinnitavad kassatsiooniastmes kantud advokaaditasu maksmist.

29. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Põhjendatud menetluskulud ei saa apellatsiooniastmes olla üldjuhul suuremad kui esimese astme

kohtus. Samamoodi ei saa ka kassatsiooniastmes olla menetluskulud üldjuhul suuremad kui apellat-

siooniastmes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-46-14, p 20).

Praeguses asjas ei ole erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid esimeses ja teises kohtuastmes kantud

kuludest suuremaid õigusabikulusid kassatsiooniastmes. Seetõttu ei pea kolleegium esimeses

kohtuastmes ning apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes põhjendatuks kassaatori taotletud advokaadi-

tasu kogusummas 2292 eurot 16 senti.

Kassaator taotles esimeses ja teises kohtuastmes kantud advokaaditasu väljamõistmist 1284 euro 16

sendi ulatuses. See võrdub kummagi kohtuastme peale 642 euro 8 sendiga. Kolleegium peab sellises

ulatuses põhjendatuks advokaaditasu väljamõistmist ka kassatsiooniastmes. Seetõttu tuleb vastustajalt

välja mõista kassaatori advokaaditasu kogusummas 1926 eurot 24 senti. Sellele lisandub

käekirjaekspertiisi tasu 564 eurot 16 senti ja kaebuselt ning esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud

riigilõiv 57 euro 50 senti ning apellatsioonkaebuselt tasutud 15 eurot. Vastustajalt tuleb seega

kassaatori kasuks välja mõista 2562 eurot 90 senti.

30. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld