3-3-1-65-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-65-14

Otsuse kuupäev

11. veebruar 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Tõnu Anton ja Jüri Põld

Kohtuasi

Inland Holding OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 11. veebruari

2013. a maksuotsuse nr 12.2-3/4365-28 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. aprilli 2014. a otsus haldusasjas

nr 3-13-567

Menetluse alus Riigikohtus

Inland Holding OÜ kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Inland Holding OÜ kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu

15. aprilli 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-567 muutmata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

3. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) vähendas 11. veebruari 2013. a maksuotsusega nr 12.2-3/4365-27

Inland Holding OÜ 2011. a augustikuu deklareeritud sisendkäibemaksu 3700 euro võrra ja jättis sama

suure käibemaksu tagastusnõude rahuldamata. Maksuhaldur leidis, et Inland Holding OÜ kajastas

alusetult sisendkäibemaksu HH & SS OÜ 3. augusti 2011. a arve nr 3IN alusel. Äriühing ei soetanud

nimetatud arvel kajastatud kaupa HH & SS OÜ-lt, vaid tundmatult kolmandalt isikult, ning pidi

olema teadlik, et kauba tegelik müüja ei olnud HH & SS OÜ, mistõttu ei ole tal õigust selle arve

alusel sisendkäibemaksu arvestada.

2. Inland Holding OÜ esitas halduskohtule kaebuse maksuotsuse nr 12.2-3/4365-27 tühistamiseks.

Kaebuse põhjenduste kohaselt tehing HH & SS OÜ-ga toimus ning tehingu dokumendid vastasid

nõuetele. Põhjendamatu on maksuhalduri etteheide, et Inland Holding OÜ ei esitanud menetluse

käigus tehingute toimumist kinnitavaid täiendavaid dokumente. Tehingute toimumist kinnitavad

HH & SS OÜ raamatupidamisdokumendid olid maksuotsuse tegemise ajal maksuhalduri valduses

kuna need olid HH & SS OÜ juhatuse liikmelt S. Soesonilt kriminaalmenetluses toimunud läbi-

otsimisel ära võetud. Maksuhaldur rikkus uurimispõhimõtet, kui jättis need dokumendid uurimata.

3. Tallinna Halduskohus jättis 13. novembri 2013. a otsusega Inland Holding OÜ kaebuse

rahuldamata järgmiste põhjendustega:

1) maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et Inland Holding OÜ ei ole soetanud kaupa HH & SS

OÜ-lt, mistõttu ei olnud tal õigust HH & SS OÜ arve nr 3IN alusel sisendkäibemaksu arvestada. See

arve vastab küll formaalselt käibemaksuseaduse (KMS) § 37 lg-s 7 loetletud tunnustele, kuid

maksustamise aluseks on reaalsed majanduslikud sooritused, mitte üksnes formaalsetele nõuetele

vastavate dokumentide olemasolu. Arve, mis ei kajasta tegelikku majanduslikku sooritust või

kajastab seda valesti, ei vasta raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 1 p-s 3 ning KMS § 37 lg 7

p-s 5 sätestatud nõuetele;

2) maksuhaldur on piisavalt põhjendanud seisukohta, et tehinguid kaebaja ning HH & SS OÜ vahel ei

toimunud ning kahtlust, et kaebaja kajastas teadvalt oma raamatupidamisarvestuses HH & SS OÜ-lt

saadud fiktiivset arvet selleks, et õigustada selle alusel sisendkäibemaksu maha arvamist, varjates

seejuures kauba tegeliku soetamise asjaolusid;

3) kaebaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud uusi veenvaid tõendeid ega andnud maksumenetluses

kogutud tõendite järgi selgitusi, mis veenaksid selles, et kaup soetati HH & SS OÜ-lt;

4) kriminaalmenetlust ning maksude tasumise õigsuse kontrollimise menetlust tuleb teineteisest

selgelt eristada. Maksuhaldurile ei tulene uurimispõhimõttest kohustust kontrollida seda, kas mõni

asjas tähtsust omav dokument võib olla kriminaalmenetluse raames ära võetud ning MTA-s peetavas

kriminaaltoimikus hoiul. Maksuhaldurile ei saa ette heita, et S. Soesonilt ei ole võetud seletusi ajal,

mil ta vahi all viibis. Maksuhaldur on maksukorralduse seaduse (MKS) §-s 61 sätestatud viisil

pöördunud nii HH & SS OÜ kui ka Lloyd Investments OÜ poole, ent pole nendelt maksumenetluses

tähtsust omavate asjaolude kohta täiendavat teavet saanud. Samamoodi on maksuhaldur korduvalt

pöördunud ka OÜ Maanteekuller poole.

4. Inland Holding OÜ palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse

rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhiseisukohad on järgmised:

1) kaebaja on esitanud kõik tehingu toimumist kinnitavad raamatupidamisdokumendid. Ekslik on

kohtu seisukoht, et kaebaja ei ole esitanud uusi tõendeid. Kaebaja esitas täiendava tõendina kauba

üleandmise-vastuvõtmise akti. Aktis kajastatud informatsioon on õige ja tõendab tehingu toimumist.

Õiguslikult motiveerimata on kohtu arvamus, et tehingut kajastavaid akte ei olnud olemas. Kaebaja

tõendas täiendavate tõenditega (akti, selgituste, kolmandate isikute ütluste, tunnistajate ütlustega

kohtumenetluses) tehingu toimumist;

2) halduskohus ei ole põhistanud oma seisukohta, et kohtus ülekuulatud tunnistaja ütlused on

ebausaldusväärsed;

3) kohus ei ole selgitanud, millise seadusega on vastuolus kaebaja laoarvestus. Kaebaja tõendas

kohtumenetluse käigus, et vastustaja eksis kaebaja laoarvestuses kajastatud väetise arvestuses;

4) kohus on rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg-t 2, kuna on otsuses

viidanud kokkulepetele, mida kohtutoimikus ei ole;

5) kohus ei ole selgitanud, kuidas ta lähtuvalt uurimispõhimõttest kontrollis kohtuistungil ilmsiks

tulnud teavet, et kaebaja ja HH & SS OÜ vahel toimunud tehingu kohta on dokumendid vastustaja

valduses. Jääb selgusetuks, miks kohus ei tundnud huvi vastustaja valduses olevate dokumentide

vastu ja kuidas kohus tegi kindlaks, et S. Soesonilt ära võetud dokumendid ei oma asja läbivaatamisel

tähtsust;

6) kohus on andnud vale hinnangu kaebaja esitatud asjaoludele, mis puudutavad kaebaja ja HH & SS

OÜ vahelisi kokkuleppeid ning äritegevust. Kohus oleks pidanud analüüsima kõiki tõendeid kogumis

ja arvestama ka tunnistaja ütlustega.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. aprilli 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega ning märkis vastuseks apellatsioon-

kaebusele järgmist:

1) kohus on analüüsinud tunnistajate ütlusi ning ütlusi hinnates leidnud, et need viitavad nende

eelnevale kooskõlastamisele;

2) kohus järeldas põhjendatult, et kauba üleandmise-vastuvõtuakt, mis esitati kohtumenetluses, ei ole

usaldusväärne. Dokumendil puuduvad kauba üle andnud ja vastu võtnud isikute nimed ja sellel

esitatud informatsioon ei võimalda tehingu toimumise asjaolusid kuidagi põhjalikumalt kontrollida.

Akti usaldusväärsust ei aitaks seetõttu suurendada ka ekspertiis;

3) maksuotsuses tehtud arvutusviga laoarvestuse kajastamisel, ei mõjuta maksuotsuse järeldusi

vaidlusaluste tehingute kohta;

4) HKMS § 59 kohaselt lasub tõendamiskoormus menetlusosalisel, kes mingi väite esitab. Maksu-

otsuses näidatud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et

maksusumma määrati valesti. Kui menetlusosalisel endal puudub juurdepääs tõendile, saab kohtult

taotleda tõendite kogumist. Kaebaja pole kohtule esitanud taotlust kriminaalmenetluse raames

S. Soesonilt ära võetud dokumentide väljanõudmiseks. Asja menetluses on selgunud, et HH & SS OÜ

pole vaidlusaluse maksumenetluse raames mingeid dokumente esitanud. S. Soesoni ütlustest kohtu-

istungil selgus, et ta ei tea äriühingu nime, kellelt ta ostis väetise ega mäleta, kas maksis sularahas või

pangaülekandega. Seega pole selge, milliste tõendite kogumata jätmist kaebaja kohtule ette heidab;

5) halduskohus pole jätnud tunnistaja ütlusi tähelepanuta. Tunnistaja üldsõnalised ja põiklevad

ütlused kaebajale müüdud väetise soetamise ja üleandmise kohta viitasid veel kord sellele, et

HH & SS OÜ ei olnud selle kauba tegelikuks müüjaks. Tunnistaja andis tehinguid mittepuudutavate

asjaolude kohta tunduvalt detailsemaid selgitusi, kui tehinguid puudutavate asjaolude kohta, mis

kinnitab kahtlust, et tunnistaja väited tehingute toimumise kohta pole usaldusväärsed.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Inland Holding OÜ esitas kassatsioonkaebuse, milles palub haldus- ja ringkonnakohtu otsused

tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassatsioonkaebuse põhjendused on

järgmised:

1) kohtud on jätnud esitatud tõendid nõuetekohaselt hindamata ning ei ole arvesse võtnud ega

uurinud tunnistaja ütlusi. Arusaamatu on, miks peavad kohtud kauba müüja ütlusi ebausaldus-

väärseteks;

2) kuna halduskohtumenetluses ilmnes, et vastustaja valduses olid Inland Holding OÜ positsiooni

põhjendavad ja tõendavad dokumendid, siis pidi kohus uurimispõhimõttest lähtuvalt nõudma vastus-

tajalt nende dokumentide esitamist kohtule. Kui kohus oli seisukohal, et Inland Holding OÜ oleks

pidanud esitama kohtule taotluse tõendite väljanõudmiseks, siis pidanuks kohus seda menetlus-

osalistele selgitama;

3) kassaatori ja S. Soesoni ütlustes ei ole vastuolusid, ning kohtuotsuses selle kohta toodud järeldused

on otsitud;

4) praeguses vaidluses ei ole vastustaja tõendanud ega väitnud, et kassaator ei näidanud üles äris

nõutavat või tavapärast hoolsust, kassaator pole tuvastanud tegelikku müüjat, kassaator osales maksu-

pettuses. Samuti pole kaalutud kassaatori pahausksust. Kuna praegusel juhul ei esine Riigikohtu

praktikast tulenevalt sisendkäibemaksu mahaarvamist või tagastamise taotlemist välistavaid

asjaolusid ning kassaatori tegevus ei ole olnud pahatahtlik, siis on ringkonnakohtu seisukohad

alusetud, põhjendamatud ning ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga.

7. MTA palub vastuses kassatsioonkaebus rahuldamata jätta. MTA jääb oma maksu- ja kohtu-

menetluses varem esitatud seisukohtade juurde ning märgib vastuseks kassatsioonkaebusele järgmist:

1) kassaator heidab kohtule asjatult ette dokumentide ja tõendite uurimata jätmist olukorras, kus

kassaator ei ole esitanud mitte ühtegi taotlust halduskohtule ega ringkonnakohtule dokumentide

väljanõudmiseks;

2) väär on kassaatori etteheide, et vastustaja ei ole tõendanud ega väitnud, et kassaator oleks seotud

pettusega. Maksuotsuse lk-del 16–17 on selgitatud, miks maksuhaldur asus seisukohale, et tehinguid

arvetel näidatud poolte vahel ei toimunud ning miks kassaator oli sellest teadlik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kolleegium käsitleb esmalt käibemaksu määramist ostjale olukorras, kus maksuhaldur leiab, et kauba

müüja puhul pole tegemist tegeliku müüjaga (I), edasi seda, kas kohtud on järginud uurimispõhimõtet

ning tõendamismenetluses menetlusnorme (II) ning lõpuks lahendab kassatsioonkaebuse taotlused

(III).

I

8. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Inland Holding OÜ on vaidlusaluse kauba (erinevatel asjas

esitatud dokumentidel kajastatud kui "fertiliser", "plant fertilizer" või "leaf fertilisers") edasi

müünud. Maksuhaldur ei kahtle kauba olemasolus, kuid on maksuotsuses asunud seisukohale, et

Inland Holding OÜ ja HH & SS OÜ vahel liikusid küll arved, kuid kauba tegelikuks müüjaks tuleb

pidada tundmatut kolmandat isikut, kelle puhul ei saa eeldada, et tegemist oleks käibemaksu-

kohustuslasega (maksuotsuse p 1.2, I kd, tl 57).

9. Kolleegium on varasemates lahendites selgitanud, et käibemaksukohustuse puhul on oluline

tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal õigust

käibemaksu maha arvata. Kui käibemaksukohustuslane ei suuda tõendada tehingu toimumist ja

tehingu tegelikku teist poolt, siis puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus, kuna sellisel juhul

tuleb tegelikuks müüjaks pidada tundmatut kolmandat isikut, kelle puhul ei saa eeldada, et ta on

käibemaksukohustuslane. Sealjuures tuleb maksuhalduril tõendada ostja pahausksust juhtudel, kus

kauba olemasolu üle ei vaielda, kaup on reaalselt olemas, kuid seda ei saadud arvel märgitud

registreeritud käibemaksukohustuslaselt. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata

ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Ostja heausksust eeldatakse, kuid ostja heausksuse

eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuametil on põhjendatud kahtlus, et ostja osales

maksupettuses (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 24. jaanuari 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-73-10,

p-d 10, 11 ja 13 ning seal toodud viited). Sealjuures ei pea maksuhaldur maksuotsuse tegemiseks

tuvastama maksupettuse toimepanemist ja maksukohustuslase osalemist selles. Kui maksuhaldur on

maksuotsuses asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ning eluliselt usutavalt

põhjendanud kahtlust maksukohustuslase osalemisest maksupettuses, viidates seejuures maksu-

kohustuse tekkimise õiguslikele alustele, läheb tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 järgi üle maksu-

kohustuslasele (vt halduskolleegiumi 5. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11).

10. Eelnevast tulenevalt tuli maksuhalduril maksuotsuses esitada maksukohustuse tekkimise õiguslik

alus, näidata, mille alusel ta jõudis järeldusele, et tehingut Inland Holding OÜ ja HH & SS OÜ vahel

tegelikult ei toimunud ning kogutud tõenditele tuginedes põhjendada kahtlust, et Inland Holding OÜ

oli teadlik, et HH & SS OÜ ei olnud kauba tegelik müüja.

11. Kolleegiumi hinnangul on maksuotsuses need nõuded täidetud. Maksuotsuses on märgitud

milliste KMS ja RPS sätete rikkumise tõttu on maks määratud, ära on toodud maksu määramise

õiguslik alus (MKS § 92 lg 1 p 3). Maksuotsuses on märgitud asjaolud ja tõendid, millele tuginedes

maksuhaldur leiab, et vaidlusalust tehingut Inland Holding OÜ ja HH & SS OÜ vahel ei toimunud.

Maksuhaldur on maksuotsuse p-s 1.2 (I kd, tl 57–59) ning ka kontrollakti p-s 2.4.2 (I kd, tl 32–34)

üksikasjalikult loetlenud asjaolud, millele tuginedes ta sellisele järeldusele jõudis. Maksuotsuses

viidatakse otseselt sellele, et Inland Holding OÜ ja HH & SS OÜ käitumine väidetava tehingu

tegemisel on iseloomulik äriühingutele, kes on seotud maksupettustega (maksuotsuse p 1.2, I kd,

tl 60; kontrollakti p 2.4.2, I kd, tl 34). Kolleegium nõustub kohtutega, et maksuhaldur on piisavalt

põhjendanud kahtlust, et Inland Holding OÜ osales maksupettuses, mistõttu ei saa rääkida Inland

Holding OÜ-st kui heausksest ostjast. Maksuotsuses loetletud asjaoludest tehtud järeldused annavad

piisavalt alust kahtluseks, et vaidlusaluseid tehinguid ei toimunud ning et Inland Holding OÜ

juhatuse liige H. Raag pidi sellest teadlik olema. Seega on kohtud põhjendatult leidnud, et

tõendamiskoormus, et maksusumma määrati valesti, on kaebajal.

II

12. Kassaator heidab maksuhaldurile ja kohtutele ette uurimispõhimõtte rikkumist, kuna vastustaja

valduses olid Inland Holding OÜ positsiooni väidetavalt põhjendavad ja tõendavad dokumendid,

mida maksuhaldur maksuotsuse tegemisel ei arvestanud ning mida ka kohtud vastustajalt välja ei

nõudnud.

13. Kolleegiumi hinnangul jõudsid kohtud õigele järeldusele, et maksuhaldur ei rikkunud uurimis-

põhimõtet, kui jättis uurimata HH & SS OÜ-lt kriminaalmenetluses äravõetud dokumendid. Maksu-

haldur on maksumenetluses vaidlusaluse tehingu kohta dokumentide ja seletuste saamiseks

pöördunud nii kassaatori, temaga väidetavalt tehingu teinud HH & SS OÜ, äriühingu, kelle kontole

raha kanti (Lloyd Investments OÜ), kauba ladustaja ja vedajate poole. Saadud seletusi ja kogutud

dokumente on maksuotsuse tegemisel arvestatud. Seega on maksuhaldur kasutanud MKS-s sätestatud

võimalusi vaidlusaluste tehingute kohta täiendavate tõendite hankimiseks. Kolleegium on märkinud,

et maksukohustuslane peab ise korraldama oma ettevõtlustegevuse nii, et majandustehingud oleksid

nõuetekohaselt dokumenteeritud ja maksukohustuse väljaselgitamiseks olulised asjaolud oleksid

kontrollitavad (vt halduskolleegiumi 4. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-15-13, p 15). Seega oleks

Inland Holding OÜ pidanud ise oma majandustehinguid dokumenteerima viisil, mis oleks

võimaldanud maksukohustuse väljaselgitamist, ning vajadusel esitama täiendavaid tõendeid tehingu

toimumise kohta vaidlusalusel arvel märgitud äriühinguga. Jättes oma raamatupidamises kajastamata

soetatud väetist puudutavad dokumendid ja äris tavapärased kauba üleandmise-vastuvõtmise aktid,

võttis Inland Holding OÜ endale riski, et võimaliku maksuvaidluse korral võib tehingute toimumise

tõendamine olla raskendatud.

14. Alusetud on etteheited, et kohtud rikkusid uurimispõhimõtet. Kohtud on hinnanud kaebaja väidet,

et maksuhaldur rikkus uurimispõhimõtet, kui jättis HH & SS OÜ-lt kriminaalmenetluses äravõetud

dokumendid maksumenetluses uurimata. Kolleegium nõustub kohtute põhjendustega. Olukorras, kus

kaebaja rikkus maksumenetluses kaasaaitamiskohustust ja andis dokumentide olemasolu kohta

vastuolulisi selgitusi ning kus maksuhaldur samas järgis uurimispõhimõtet, ei pidanud kohus omal

algatusel asuma koguma väidetavaid täiendavaid tõendeid.

HKMS § 59 lg 1 järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad.

Seega, kui kaebaja leidis, et dokumendid võivad asja lahendamisel tähtsust omada, oleks ta pidanud

esitama kohtule taotluse nende dokumentide väljanõudmiseks ja tõendina kohtuasja juurde

võtmiseks. Sellist taotlust kaebaja kohtutele ei esitanud. Põhjendamatud on ka etteheited, et kohtud ei

täitnud nende dokumentide asja juurde võtmise osas selgitamiskohustust. Selgitamiskohustuse

täitmine on oluline eelkõige siis, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi. Praeguses asjas on

kaebajat kohtumenetluses algusest peale esindanud advokaat, kelle puhul võib eeldada piisavaid

teadmisi menetluslikes küsimustes. Lisaks selgitas ringkonnakohus kohtuistungil

tõendamiskoormusega seonduvat ning seda, et kaebajal tuleb esitada taotlus tõendite välja-

nõudmiseks, kui ta peab tõendite väljanõudmist vajalikuks. Vaatamata selgitustele ei esitanud kaebaja

ringkonnakohtule taotlust nende tõendite väljanõudmiseks.

15. Kolleegium ei nõustu kassaatoriga ka selles, et kohtud ei hinnanud kogutud tõendeid nõuete-

kohaselt. Halduskohus käsitles ning hindas maksu- ja kohtumenetluses kogutud ja esitatud

dokumentaalseid tõendeid, samuti kohtumenetluses tunnistaja antud ütlusi. Kohus põhjendas, miks

esitatud dokumendid ja antud ütlused ei ole usaldusväärsed ega tõenda vaidlusaluste tehingute

toimumist. Halduskohus põhjendas otsuses ka seda, miks ta leiab, et kassaator on maksumenetluses

andnud vastuolulisi seletusi ning et tunnistaja ja kassaatori ütlused ei ole omavahel kooskõlas.

Ringkonnakohus nõustus otsuses halduskohtu järelduste ja hinnangutega ning vastas apellatsioon-

kaebuse väidetele. Asjaolu, et kaebaja kohtute järeldustega ei nõustu, ei näita seda, et kohtud ei

hinnanud tõendeid nõuetekohaselt.

III

16. Eeltoodud põhjustel jääb kassatsioonkaebus rahuldamata. Menetlusosalised ei ole Riigikohtu

antud tähtajaks menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Seetõttu jäävad kassatsiooni-

astme menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 109 lg 1 neljas lause). Kautsjon tuleb HKMS § 107

lg 4 kolmanda lause alusel arvata riigituludesse.

17. Tallinna Halduskohus on nõudnud 5. juuli 2013. a määrusega kaebajalt tunnistajatasu ette-

maksuna 45 euro tasumist. Määruses on märgitud, et tunnistajale makstud tasust ülejäänud summa

tagastatakse hiljem kaebajale. Kaebaja on nõutud ettemaksu kohtu nimetatud kontole tasunud. HKMS

§ 106 järgi kohaldatakse tunnistaja-, eksperdi- ja tõlgikuludele ning muudele tõendamisega seotud

kuludele tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-des 151–161 sätestatut. TsMS § 159 näeb ette,

et tunnistajale, eksperdile või tõlgile makstava tasu ja hüvitatavad kulud määrab kindlaks kohus, kes

on tunnistaja, eksperdi või tõlgi kaasanud. TsMS § 160 kohaselt makstakse tunnistajale tasu üksnes

nõudmisel.

Haldusasja toimikust ei nähtu, et tunnistaja on tasu nõudnud või et tunnistajale on tasu või hüvitatavat

kulu määratud ja välja makstud. Samuti ei nähtu toimikust, et tunnistajatasu ettemaks on tagastatud.

Kuigi HKMS ei reguleeri otseselt tunnistajatasu ettemaksuna tasutud summade tagastamist, saab

kolleegiumi hinnangul tunnistajatasu ettemaksuna tasutud summade tagastamisel kohaldada

analoogiat TsMS-s sätestatud kohtu nõudel menetlusosalise poolt või tema eest tasutud asja

läbivaatamise kulude tagastamise regulatsiooniga (TsMS § 150 lg 7). Seega on kaebajal võimalus

taotleda tunnistajatasu ettemaksu tagastamist kohtult, kelle menetluses asi viimati oli.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld