3-2-1-115-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-115-14

Määruse kuupäev

Tartu, 11. veebruar 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Andrus Eirandi hagi Codan Forsikring A/S Eesti filiaali

vastu kahju hüvitamiseks. Menetluskulude

kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-20273

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andrus Eirandi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Andrus Eirand, esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Kostja Codan Forsikring A/S Eesti filiaal (registrikood

11299485), esindaja vandeadvokaat Andrus Kattel

Asja läbivaatamise kuupäev

26. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-20273

muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andrus Eirand (hageja) esitas 1. mail 2011 Harju Maakohtule Codan Forsikring A/S Eesti filiaali

(kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista kindlustushüvitise 15 292 eurot

65 senti ja viivise. Hageja vähendas 11. mail 2011 oma nõuet, paludes mõista kostjalt välja hüvitise

12 314 eurot 74 senti ja viivise. Harju Maakohus jättis hagi 5. oktoobri 2012. a otsusega rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. märtsi 2013. a otsusega maakohtu

otsuse muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning alama astme kohtute menetluskulud

hageja kanda. Riigikohus jättis 29. mai 2013. a määrusega hageja kassatsioonkaebuse menetlusse

võtmata ja kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

2. Kostja esitas 26. juunil 2013 maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, milles

palus mõista hagejalt välja menetluskulu 8798 eurot 33 senti. Avalduse kohaselt on kostja lepingulise

esindaja tegelik kulu 16 713 eurot 7 senti, millest tuleb hüvitatavate kulude piirmäära arvestades

hagejalt välja mõista 6400 eurot. Lisaks on kostja kandnud asja läbivaatamise kulu 2523 eurot

33 senti, millest kostja peab hüvitama 2398 eurot 33 senti, sh asjatundja arvamuse koostamise kulu

2083 eurot 33 senti ja kohtuliku ekspertiisi kulu 315 eurot.

3. Hageja vaidles kostja avaldusele vastu ja selgitas, et vastaspoole vajalikud ja põhjendatud

lepingulise esindaja kulud ei saa olla suuremad kui 4470 eurot. Kostja nõutud kulud on ilmselgelt

ülemäärased ja ületavad oluliselt hageja nõude suurust ning dokumentaalse tõendi saamiseks tehtud

kulud on ebamõistlikud. Kostja lepingulise esindaja tunnihind 153 eurot on ülemäärane ja oluliselt

kõrgem kui hageja õigusabi hind. Lisaks on hagejalt menetluskulu väljamõistmine kostja taotletud

ulatuses äärmiselt ebaõiglane hageja tervise ja majandusliku seisundi tõttu.

4. Harju Maakohus rahuldas 7. novembri 2013. a määrusega kostja avalduse ning mõistis hagejalt

kostja kasuks välja menetluskulu 8798 eurot 33 senti ja viivise.

Maakohtu määruse kohaselt on põhjendatud kostja lepingulise esindaja kulu 13 168 eurot 51 senti.

Arvestades tsiviilasja hinda 15 292 eurot 65 senti ja Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruses

nr 137 ettenähtud hüvitatavate kulude piirmäära, tuleb kostjalt välja mõista 6400 eurot. Põhjendatud

ei ole lepingulise esindaja kohtumenetlusega seotud kulu 23,5 tunni ulatuses, s.o 3544 eurot 56 senti.

Kostja esindaja tunnihind 153 eurot on vaidluse kestust, keerukust, keskmisest suuremat tõendite

mahtu ja asjaolu, et esindaja on kogenud ja kõrgelt kvalifitseeritud õigusteenuse osutaja

(vandeadvokaat), arvestades mõistlik ja põhjendatud. Hageja ei teinud usutavaks, et see on

ebamõistlikult kõrge ja ületab turu keskmist hinda. 3. novembril 2008 ajalehes Äripäev avaldatud

artiklist nähtuvalt oli 2008. a-l Eestis advokaadi keskmine tunnihind 127 eurot 82 senti. Eelduslikult

on viie aastaga hinnad tõusnud.

Hageja ei saa praeguses menetluses tugineda sellele, et temalt on ebaõiglane kulusid välja mõista.

Hageja ei ole menetluskulude jaotust vaidlustanud.

Asjatundja arvamuse kui dokumentaalse tõendi saamise kulu on põhjendatud ega ole ebamõistlikult

kõrge. Selle arvamuse hind võib olla suurem kui kohtuliku ekspertiisi tasu. Arvamuse andnud isikud

on valdkonna tippspetsialistid ja arvamus on piisavalt mahukas, põhjalik, professionaalne ja

asjakohane.

5. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja jätta uue

määrusega kostja avaldus rahuldamata.

6. Kostja vaidles määruskaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. märtsi 2014. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

hageja määruskaebuse rahuldamata.

Määruse kohaselt vastab kostja avaldus nõuetele ja maakohtul ei olnud takistatud seda läbi vaadata.

Maakohus käsitles ja hindas kostja menetluskulude põhjendatust ja hageja vastuväiteid piisavalt

põhjalikult. Maakohus ei ole kaalutlusotsuse tegemisel diskretsioonipiire ületanud, otsustuse

kujunemine on jälgitav.

Asjaolu, et hageja vähendas pärast hagi menetlusse võtmist oma nõude suurust, ei võimalda

menetluskulude kindlaksmääramisel vähendada hagi hinda. See oleks kostja suhtes ka ebaõiglane,

sest ta tegi õigusabile oluliselt suuremaid kulutusi, kui võimaldab välja mõista kulude hüvitamise

piirmäär. Vaidlus oli äärmiselt komplitseeritud ja selle menetlemine, sh kostja esindamine nõudis

olulisi pingutusi. Seetõttu ei ole alust kostja esindaja tunnitasu suurust muuta.

Dokumentaalse tõendina esitatud asjatundja arvamuse saamise kulud ei ole tarbetud ega

ebamõistlikud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule.

Määruskaebuse kohaselt ei vasta kostja menetluskulude nimekirjas märgitud lepingulise esindaja

kulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 3 nõuetele. Kulunimekirjas on lepingulise

esindaja tehtud toimingute ajakulu näidatud valdavalt mitmepäevaste ajavahemike kaupa, kusjuures

perioodid kajastavad toimingute ajakulu summeeritult. Seetõttu ei ole võimalik tuvastada, millal iga

toiming tehti ning kui palju aega toimingu tegemiseks kulus. Järelikult ei ole kohtul võimalik kostja

lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust hinnata. Sellise nimekirja esitamist ei õigusta

asjaolu, et lepingulise esindaja kulud ületavad lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäära ning

hüvitada palutakse need kulud üksnes piirmäära ulatuses.

Kohtute järeldus, et kostja esindaja kuludele tuleb kohaldada 6400-eurost piirmäära, on ekslik. Kuna

hageja oli oma nõuet vähendanud, tuleb kostja esindaja kulude hindamisel lähtuda väiksemast hinnast

ja piirmäärast, vaatamata sellele, et kohus asja hinda ei muutnud. Hageja ei saanud ette näha, et

kulude kindlaksmääramisel lähtutakse kõrgemast hagihinnast.

Kohtud leidsid valesti, et kostja esindaja tunnitasu on põhjendatud. Tunnihinna suurust ei saa

põhjendada asja kestuse, keerukuse ja tõendite mahuga. Kostja esindaja omandas vandeadvokaadi

kvalifikatsiooni alles menetluse ajal, hagejat esindas vandeadvokaat väiksema tunnihinnaga.

Kohtud eksisid ka dokumentaalse tõendi kulu mõistlikkuse ja vajalikkuse hindamisel. Samuti jättis

maakohus põhjendamatult arvestamata hageja majandusliku ja tervisliku seisundi.

9. Kostja vaidleb hageja määruskaebusele vastu.

Kostjale väljamõistetud menetluskulude hüvitis vastab tsiviilasjas tehtud menetlustoimingutele.

Hageja taotletav piirmäär 4470 eurot ei ole enam kehtiv, kuid see ei vasta ka kohtumenetluse

kestusele, kostja menetluspositsiooni keerukusele, poolte tehtud menetlustoimingutele ega asjas

esitatud ja kogutud tõendite mahule. Kostja avaldus vastab seaduse nõuetele ning kohtute järeldused

on põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695 ja § 691 p 1 järgi jätta muutmata

ja määruskaebus rahuldamata.

11. Riigikohus on varem korduvalt leidnud, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus,

millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire

(nt Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Kolleegium täpsustab, et

kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. Kohtud ei

ole kostja lepingulise esindaja antud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja

keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.

12. Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et kostja menetluskulude nimekiri ei vasta TsMS § 174

lg 3 nõuetele, mille kohaselt tuleb nimekirjas märkida detailne kulude koosseis. Kohtul on võimalik

hinnata kulude nimekirja, kuhu on lepingulise esindaja tehtud toimingutele kulunud aeg märgitud

ajavahemikuna. TsMS § 174 lg 5 annab kohtule õiguse küsida vajadusel menetlusosaliselt

hüvitatavate menetluskulude kohta täpsustusi või tõendeid. Samuti on vastaspoolel võimalik esitada

sellise nimekirja kohta vastuväiteid. Hageja ei ole määruskaebuses märkinud ega põhjendanud,

millised kostja lepingulise esindaja toimingud olid liigsed või ajakulu ülemäärane.

13. Kolleegium ei jaga hageja seisukohta, et asjatundjate arvamuse saamiseks tehtud kulu saab temalt

kostja kasuks välja mõista üksnes võrdselt TsMS §-s 153 sätestatud eksperditasuga. Erinevalt

viimasest ei sätesta TsMS dokumentaalse tõendina esitatud asjatundja arvamuse kulu piire. Samuti ei

sisalda TsMS kohtu kohustust hinnata dokumentaalse tõendi saamise kulu puhul selle vajalikkust ja

põhjendatust sarnaselt lepingulise esindaja kuludega TsMS § 175 lg 1 järgi. Kolleegium on varasemas

praktikas leidnud, et vastavalt on kohaldatavad kahju hüvitamise üldreeglid, sh VÕS § 128 lg 3, mille

järgi loetakse otseseks varaliseks kahjuks mh kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikud kulud.

Dokumentaalse tõendi saamise kulude puhul on nende mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus

seega kohtus kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata tehtud töö vajalikkust, st kas tõendi hankimine oli

poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik ja mõistlik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks

tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates vajadusel

mh võimalikke alternatiive kulu kandmiseks (vt Riigikohtu 3. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-93-14, p 22). Kohtud on asjatundja arvamuse saamise kulu suurust hinnanud ega ole selles

osas diskretsioonipiire ületanud.

14. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe

tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada

põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Varem on kolleegium pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot

käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13;

2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-115-13; 9. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). 14. oktoobril 2013 tsiviilasjas

nr 3-2-1-98-13, millele on kostja oma vastuses viidanud, tehtud määruses luges kolleegium

tavapäraseks tunnitasu 147 eurot 49 senti (käibemaksuga). Kolleegium jääb eeltoodud seisukoha

juurde.

Kohtud märkisid õigesti, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata

igas kohtuasjas eraldi. Maakohus on piisavalt põhjendanud oma seisukohta, miks 120 eurot tunnis

ületav kostja lepingulise esindaja tunnitasu (s.o kuni 153 eurot ilma käibemaksuta) on mõistlik ja

põhjendatud. Maakohtu määrusest on selgelt jälgitav, mis põhjustel tuleb hagejal hüvitada kostjale

lepingulise esindaja keskmisest mõnevõrra kõrgem tunnitasu. Maakohus lähtus tunnitasu hindamisel

õigesti tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, arvestades seejuures eelkõige asjas esitatud tõenditega,

kuivõrd tõendite esitamine on erinevalt õiguslikust kvalifitseerimisest ainult poole ülesanne, samuti

menetluse kestusest ja esindaja kvalifikatsioonist. Lisaks arvestas maakohus, et ajakirjanduses

avaldatu kohaselt 2008. a-l advokaadi keskmine tunnitasu 127 eurot 82 senti on aastatega eelduslikult

tõusnud. Ringkonnakohus on maakohtu järeldusega nõustunud. Määruskaebuses esitatud väited ei

anna alust seda muuta.

15. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kohtud oleks pidanud temalt menetluskulude väljamõistmisel

arvestama nõude vähendamisega maakohtus. Hageja ei ole põhjendanud, kuidas nõude vähendamine

mõjutas kostja menetluskulude suurust. Asja materjalide kohaselt on kostja lepingulise esindaja

tegelik kulu oluliselt suurem, kui ta palus hagejalt välja mõista.

16. Kuna hageja määruskaebus jääb rahuldamata, arvatakse kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel riigituludesse.

17. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud

määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu