3-2-1-158-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-158-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 09.veebruar 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AKTSIASELTSI TOILA V.V. hagi Osaühingu

VR-Arendus vastu 35 609 euro 44 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-68637

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AKTSIASELTSI TOILA V.V. kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

13 053 eurot 82 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AKTSIASELTS TOILA V.V. (registrikood 10579389),

esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee

Kostja Osaühing VR-Arendus (registrikood 10108327)

Asja läbivaatamise kuupäev

12. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-68637 osas,

milles Osaühingult VR-Arendus jäeti AKTSIASELTSI TOILA V.V. kasuks viivis välja

mõistmata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada NJORD Advokaadibüroo OÜ-le 17. juulil 2014 AKTSIASELTSI TOILA V.V.

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 130 eurot 53 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AKTSIASELTS TOILA V.V. (hageja) esitas 20. oktoobril 2008 Viru Maakohtule hagi

Osaühingu VR-Arendus (kostja) vastu 109 331 krooni 65 sendi saamiseks. Hageja suurendas

menetluse käigus nõuet ning palus lõpliku nõudena kostjalt välja mõista 557 166 krooni 71 senti

(35 609 eurot 44 senti).

Hagiavalduse kohaselt rentis hageja Toila vallalt viimasele kuuluvaid reoveepuhasteid. Hageja ja

Toila Vallavalitsuse vahel sõlmitud rendilepingu kohaselt kohustus hageja osutama reovee

puhastamise teenust Toila alevikus olevatele klientidele. Toila vald oli omandanud 18. oktoobril 2004

reovee puhastamise seadmed Viru Kalatööstuse OÜ-lt, kes osutas heitvee puhastamise teenust

hagejaga samadel alustel ja samadele klientidele. Peamine Viru Kalatööstuse OÜ klient oli kostja,

kellele kuulusid Toila alevikus olevad vee- ja kanalisatsioonitorustikud. Kostja tasus Viru

Kalatööstuse OÜ-le reovee puhastamise eest, kuid ühel hetkel maksed katkesid. Viru

Kalatööstuse OÜ pöördus oma õiguste kaitseks kohtu poole ja tsiviilasjas nr 2-05-15065 tuvastas

Viru Maakohus, et kostja ja Viru Kalatööstuse OÜ olid lepingulistes suhetes, mille kohaselt saatis

kostja elanikelt kogutud reovee Viru Kalatööstuse OÜ puhastusseadmetesse. Maakohus tuvastas

kostja kohustuse maksta Viru Kalatööstuse OÜ-le reovee puhastamise eest. Alates puhastusseadmete

omandamisest saatis hageja kostjale iga kuu arveid puhastatud reovee eest. Kostja tagastas kõik

hageja saadetud arved ja väitis, et poolte vahel puudus heitvee puhastamise leping. Samas teavitas

kostja 29. aprilli 2003 kirjaga oma kliente, et Toila Vallavalitsuse 28. aprilli 2003 määruse nr 2

(edaspidi määrus) kohaselt hakkas alates 1. augustist 2003 reovee ühe kuupmeetri puhastamise hind

olema 8 krooni. Alates 1. augustist 2003 võttis kostja oma klientidelt iga kuupmeetri reovee

puhastamise eest 8 krooni, kuigi kostja neile ise reovee puhastamise teenust ei osutanud – seda

kinnitab kostja esindaja 6. märtsi 2006. a kiri hageja esindajale. Kui asuda seisukohale, et pooltel ei

olnud lepingulist suhet, siis tuleks hagi rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel.

2. Kostja vaidles hagile vastu, paludes selle jätta rahuldamata. Vastuväidete kohaselt omab kostja

Toila vallas vee- ja kanalisatsioonitorustikke, mille kaudu ta osutab valla elanikele vee- ja heitvee

ärajuhtimise teenust. Kostja ei ole kunagi osutanud oma klientidele heitvee puhastamise teenust ja

vastavad seadmed ei ole kostjale kunagi kuulunud. Tulenevalt Toila Vallavalitsuse ja hageja vahel

sõlmitud rendilepingust kohustus hageja osutama reovee puhastamise teenust Toila aleviku

klientidele. Aastaid saatis hageja mingil põhjusel reovee puhastamisega seotud arveid kostjale, kes

nende tasumisest keeldus. Kui kostjal oli olnud lepinguline suhe puhastusseadmete eelmise omaniku

Viru Kalatööstuse OÜ-ga, siis ei läinud see suhe puhastusseadmete müümisel Toila vallale üle.

Kostjal ei ole hagejaga lepingulist suhet. Kostja ei olnud valla vee-ettevõte, mistõttu kujunes kostja ja

tarbijate vaheline õigussuhe turutingimustes, sõltumata valla veevarustuse hindadest. Hagi ei saa

rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel. Isegi kui poolte vahel oleks leping või üks pooltest

oleks käsitatav käsundita asjaajajana, polnud väidetava tegevuse eest tasustamisel võimalik aluseks

võtta määrust. Väidetava teenuse eest tasu küsimiseks pidi hageja esmalt tõendama, milliseid kulutusi

ta kostja torustikku läbiva heitvee puhastamiseks tegi. Kostja ei tunnistanud ka hageja arvetel

märgitud heitvee koguseid ega viivisearvestust.

3. Viru Maakohus rahuldas 3. veebruari 2012. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 35 609 eurot 44 senti.

Maakohtu otsuse kohaselt tegutses kostja vaidlusalusel ajavahemikul Toila vallas vee-ettevõtjana

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 7 lg 1 tähenduses. ÜVVKS § 14 lg 1 p 1 ja p 2

alusel võis kostja veevarustuse ning reo-, sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee

ärajuhtimise ja puhastamise teenuse eest võtta tasusid, sh tasu võetud vee eest ja tasu reovee

ärajuhtimise ja puhastamise eest. Kostja kirjadega on tõendatud, et kostja rakendas Toila valla

elanikele tariifi 17 krooni ühe kuupmeetri eest abonendile, kellel olid olemas joogiveevarustuse ja

reovee ärajuhtimise süsteemid, alates 1. septembrist 2005. Hind koosnes veevarustuse tasust (puhas

vesi) ja tasust reovee ärajuhtimise eest. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse sätetega oli kostjale

kui vee-ettevõtjale pandud nii reovee ärajuhtimise kui ka reovee puhastamise kohustus, mille eest

kostja klientidelt ka raha kogus.

Maakohus leidis võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 alusel, et kostja kiitis reovee puhastamise

hageja poolt vaikivalt heaks, kui juhtis oma torustikest reovett otse hageja puhastusseadmetesse.

Hageja tegevus käsundita asjaajamisel (reovee puhastamine) vastas kostja huvile ja eeldatavale

tahtele ning reovee puhastamine oli oluline avalikes huvides. VÕS § 1023 lg 2 alusel võis oma

majandus- ja kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja (hageja) nõuda soodustatult (kostjalt)

reovee puhastamise eest mõistlikku tasu. Hageja nõudis kostjalt arvete esitamisega mõistlikku tasu,

kuid kostja keeldus hagejale käsundita asjaajamise eest mõistlikku tasu maksmast.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada täies

ulatuses.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes see jätta läbi vaatamata või rahuldamata.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 21. detsembri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et täidetud on käsundita asjaajamise eeldused, kuna poolte

vahel puudus leping reovee puhastamise teenuse osutamiseks (kostja ei ole andnud hagejale õigust

ega kohustanud teda reovee puhastamise teenust osutama) ning hageja tegutsemise eesmärgiks oli

abistada kostjat. Hageja selline tegevus (reovee puhastamine ehk käsundita asjaajamine) vastas kostja

huvile ja tahtele ning reovee puhastamine oli oluline avalikes huvides. Praegusel juhul tuleb

soodustatu tahet asjaajamiseks eeldada, kuna soodustatu tahet tuleb hinnata, lähtudes objektiivsetest

kriteeriumidest (mitte soodustatu subjektiivsest nägemusest). Reovee puhastamise tasu suurus

8 kr/m3 on kehtestatud kostja taotluse alusel määrusega ning eelduslikult vastas sellises määras tasu

kehtestamine taotleja (kostja) huvidele. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja väide, et hageja on jätnud

tõendamata asjaajamisel tehtud kulutuste suuruse. Kostja väitel on hageja märkinud esitatud arvetele

näidud meelevaldselt. Kostja vastuväidet hageja puhastatud reovee kogusele ei tõenda kostja esitatud

Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse õiendid, sest nimetatud õiendid kajastavad puurkaevust nr 3211

väljapumbatud vee kogust, hageja on esitanud andmed põhjaveevõtu mahu kohta puurkaevust

nr 2476.

Nähtuvalt asja materjalidest on hageja lisanud kostjale esitatud arvetele alates jaanuarist 2007 kuni

juunini 2008 viivise. Kuivõrd apellatsioonkaebuses ei ole viivise määra ega suurust vaidlustatud, ei

kontrollinud ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg 1 alusel seda, kas

maakohus on õigesti rahuldanud hagi viivise väljamõistmise osas.

6. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse

tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja vaidles kostja kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

7. Riigikohus tühistas 5. juuni 2013. a otsusega (tsiviilasi nr 3-2-1-63-13) ringkonnakohtu otsuse ja

saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohus leidis, et kohtud on asunud põhjendatud seisukohale, et asjas on täidetud käsundita

asjaajamise eeldused. Samas leidis ringkonnakohus ekslikult, et käsundita asjaajamise korral saab

tugineda otse määrusele, millega kehtestati reovee puhastamise tasu. Asjas tuli tugineda VÕS § 1023

lg-tele 1 ja 2. Kuna kohtud ei selgitanud hagejale, et tulenevalt viidatud sätetest on viimane

kohustatud tõendama kulutuste ja mõistliku tasu suurust, on hagejal õigus asja uuel läbivaatamisel

esitada uusi tõendeid kulutuste ja mõistliku tasu kohta. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

ringkonnakohtul hinnata ka poolte tõendeid heitvee koguste kohta, samuti tuleb selgeks teha, kas

tegemist oli ikka erinevate puurkaevudega, millele hageja ja kostja viitavad.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud kostja viivise määra ega

suurust. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tervikuna ning taotles

ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses. Sellega on kostja vaidlustanud ka viivise määra ja

suuruse ning ringkonnakohus oleks pidanud kontrollima maakohtu otsust ka selles osas. Hageja on

märkinud kostjale esitatud arvetele „Viivis – 0,15%". Kuivõrd käsundita asjaajamise võlasuhte puhul

ei saa käsundita asjaajaja viivist ühepoolselt määrata, saanuks kohtud lähtuda VÕS § 113 lg 1 alusel

seadusjärgsest viivise määrast. Seda tuleb ringkonnakohtul ka asja uuel läbivaatamisel arvestada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus tühistas 20. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt hagi

rahuldamise ulatuse osas. Ringkonnakohus rahuldas uue otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 22 555 eurot 62 senti käsundita asjaajamise raames tehtud kulutuste katteks.

Ringkonnakohus muutis maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuses

märgitule.

Ringkonnakohus analüüsis, kui suurt tasu tuleb kostjal kui soodustatul maksta hagejale kui käsundita

asjaajajale VÕS § 1023 lg-te 1 ja 2 alusel. Hageja kulutuste hüvitamise nõude suuruse

kindlakstegemisel tuleb võtta aluseks esmalt heitvee kogused, mida hageja vaidlusalusel

ajavahemikul (augustist 2006 kuni novembrini 2008) kostja huvides puhastas. Pooled ei vaidle asja

uuel läbivaatamisel selle üle, et puurkaevude nr 3211 ja 2476 näol on tegemist ühe ja sama

puurkaevuga. Esitatud tõenditest järeldub, et vaidlusalusel ajavahemikul tuleb puhastitesse suunatud

heitvee koguseks lugeda 28 636 m3. Hageja esitas oma majandustegevust ja sellega seotud üldisi

tegevuskulusid kajastavad tõendid. Tõenditest nähtuvalt tegi hageja vaidlusalusel ajavahemikul

reovee puhastamiseks kulutusi 0,788 eurot m3 kohta. Kostja ei esitanud hageja tehtud kulutuste

suuruse kohta konkreetseid vastuväiteid ega põhistanud, et teenust oli mõistlikult võimalik osutada

väiksemate kuludega. Seega kulutas hageja vaidlusalusel ajavahemikul käsundita asjaajamise raames

kostja huvides reovee puhastamisele 22 555 eurot 62 senti (28 636 m3 * 0,788 eurot).

Hageja esialgu esitatud nõue sisaldas ka viivise nõuet, kuid hageja ei eristanud põhinõuet ja viivist,

vaid viitas oma nõude alusena kostjale adresseeritud arvetele, millel olid näidatud nii teenustasu kui

ka viivis. Kuna pooltel ei olnud lepingulist suhet, ei ole alust kohaldada kokkuleppelist viivisemäära.

Hageja ei esitanud asja uuel läbivaatamisel kohtule täpsustatud viivisearvestust ega selgitanud,

missugusest ajast alates ja missuguse ajani tuleks viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras välja

mõista. Samuti ei taotlenud hageja jooksva viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel protsendina

põhinõudest. Seega ei ole kostjalt hageja kasuks täiendava viivise väljamõistmine põhjendatud.

Hageja esialgsest nõudest moodustas viivis ca 46%, kusjuures hageja arvestatud teenustasud (koos

käibemaksuga) olid 19 254 eurot 9 senti. Tõendatud asjaoludel tegi hageja kostja huvides kulutusi 22

555 eurot 62 senti ning see summa katab kulutused, mille hageja arvas ennast hagi esitamise aja

seisuga olevat teinud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles kostjalt jäeti

hageja kasuks viivis välja mõistmata, ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis hageja viivisenõude sisuliselt

lahendamata. Kui ringkonnakohus leidis, et hageja ei esitanud viivisenõude lahendamiseks tähtsaid

faktilisi asjaolusid, oleks tulnud hagejale selgitada asjaolude täpsustamise vajadust. Ringkonnakohus

jättis aga seadusest tuleneva selgituskohustuse täitmata. Hageja eeldas (ja on ka praegu seisukohal),

et ringkonnakohtul oli viivisenõude lahendamiseks vajalik informatsioon olemas. Ringkonnakohtul

tuli lahendada viivisenõue VÕS § 113 järgi sõltumata sellest, kas hageja sellele sättele tugines või

mitte. Eeltoodust tulenevalt pidanuks ringkonnakohus ka kõik menetluskulud jätma kostja kanda.

10. Kostja esitas samuti kassatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse ja ringkonnakohtu otsused

tühistada. Riigikohus jättis kaebuse käiguta ja andis kostjale tähtaja puuduse kõrvaldamiseks

(kassatsioonkaebuse esitamiseks vandeadvokaadi vahendusel ja kautsjoni tasumiseks). Kuivõrd

kostja nõutud tähtajaks puudust ei kõrvaldanud, jättis Riigikohus 22. septembri 2014. a määrusega

kostja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ja tagastas selle esitajale.

11. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu.

12. Hageja esitas Riigikohtule ka täiendava menetluskulude nimekirja. Hageja palub jätta kõik asja

menetluskulud kostja kanda, määrata hageja kantud menetluskulude suuruseks kokku 16 546 eurot

69 senti ja mõista see summa kostjalt hageja kasuks välja. Hageja palub määrata, et hüvitatavatelt

menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas,

milles kostjalt jäeti hageja kasuks viivis välja mõistmata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi

tuleb saata tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles hagi rahuldati osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja

kasuks välja 22 555 eurot 62 senti käsundita asjaajamisega tehtud kulutuste katteks.

14. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud TsMS § 456 lg 4 järgi osas, milles kostjalt mõisteti hageja

kasuks välja 22 555 eurot 62 senti. Viidatud sätte järgi jõustub kohtuotsus osalise vaidlustamise

korral vaidlustamata osas. Riigikohus jättis kostja kassatsioonkaebuse TsMS § 3401 lg 2 alusel

menetlusse võtmata. Menetlusse võtmisest keeldumise määrus on TsMS § 694 lg 2 kohaselt

jõustunud ja selle peale ei saa edasi kaevata.

Kassatsiooniastmes on vaieldav hageja õigus nõuda kostjalt seadusest tulenevat viivist. Tulenevalt

TsMS § 688 lg-st 1 kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas,

mille peale on kaevatud.

15. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kostjalt täiendava viivise väljamõistmine ei ole

põhjendatud, sest hageja ei esitanud asja uuel läbivaatamisel kohtule täpsustatud viivisearvestust ega

selgitanud, millise ajavahemiku eest tuleks viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras välja mõista.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

Ringkonnakohus leidis vaidlusaluses otsuses, et hageja esialgu esitatud nõue sisaldas ka viivisenõuet.

Tuginedes samas asjas tehtud Riigikohtu otsuse seisukohale, märkis ringkonnakohus, et asjas ei saa

kohaldada kokkuleppelist viivisemäära, vaid kohaldada tuleb seadusest tulenevat viivisemäära.

Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et juhul kui viivisenõude lahendamiseks olid

esitatud faktilised asjaolud puudulikud (ringkonnakohtu arvates pole hageja selgitanud, missugusest

ajast alates tuleks viivis seaduslikus määras välja mõista), tulnuks ringkonnakohtul hagejale selgitada

asjaolude täpsustamise vajadust. Ringkonnakohus on jätnud seadusest tuleneva selgitamiskohustuse

(TsMS § 348 lg 1, § 351) täitmata. Kohtute selgitamiskohustust on kolleegium oma lahendites

korduvalt käsitlenud, märkides, et olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad olid ebaselged, pidi

ringkonnakohus pooli küsitlema ja saadud vastustest tulenevalt selgitama pooltele, missuguseid

asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks

(vt nt 25. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-06, 18. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-28-06). Seega oleks ringkonnakohus pidanud andma hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja

viivisenõude täpsustamiseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui kohtu määratud tähtpäevaks puudusi

ei kõrvaldata, jäetakse menetlusse võetud avaldus läbi vaatamata (vt selle kohta Riigikohtu 9. aprilli

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-14, p 14).

Ringkonnakohtu otsus tuleb eeltoodut arvestades tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid

hinnata.

16. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.

17. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. Hageja eest on kautsjoni tasunud NJORD Advokaadibüroo OÜ

(endine ärinimi MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ). Hageja on soovinud, et kautsjon

tagastatakse NJORD Advokaadibüroo OÜ arvelduskontole.

Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu