3-1-1-93-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-93-14

Otsuse kuupäev

4. veebruar 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Saale Laos

Kohtuasi

Väärteoasi Ingrid Nõmtaki (Nõmtak) karistamises KarS §

262 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. juuni 2014. a otsus väärteoasjas nr 4-14-

3816

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ingrid Nõmtaki kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Helen

Tomberg, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

7. jaanuar 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 19. juuni 2014. a otsus Ingrid Nõmtaki väärteoasjas ja lõpetada

väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 alusel.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 23. aprilli 2014. a otsusega karistati Ingrid Nõmtakki

karistusseadustiku (KarS) § 262 järgi rahatrahviga 11 trahviühikut, s.o 44 eurot. I. Nõmtakki karistati

KarS § 262 alusel selle eest, et ta tõmbas 3. novembril 2013. a kl 22 ajal Tallinnas Xxxxxxxx X maja

eest välja naabrite J. ja L. R.-i juuresolekul osa nende istutatud taimi, millega häiris nende rahu,

eksides sellega üldtunnustatud tavade ja heade kommete vastu (Tallinna Linnavolikogu 25. augusti

2005. a määrusega nr 43 kehtestatud „Tallinna linna avaliku korra eeskirja ja avaliku koosoleku

korraldamise nõuete” § 3 p 1).

2. I. Nõmtaki kaitsja Helen Tomberg esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, taotledes

väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel menetluse lõpetamist, kuivõrd I. Nõmtaki

käitumises puudub KarS §-s 262 sätestatud väärteo koosseis.

3. Harju Maakohtu 19. juuni 2014. a otsusega jäeti I. Nõmtaki kaebus rahuldamata ja kohtuvälise

menetleja otsus muutmata. Kohtu seisukohad olid lühidalt järgmised.

3.1. Tegutsedes hilisõhtusel ajal ridaelamu sisehoovis viisil, mis häiris naabrite rahu, pani I. Nõmtak

toime avaliku korra rikkumise. Väljaspool I. Nõmtaki vahetut tegutsemiskohta viibivate J. ja L. R.-i

rahu rikkumine on tõendatud nende endi ütlustega. J. ja L. R. nägid taimede eemaldamist oma

korteriaknast.

3.2. Ridaelamu sisehoov on avalik koht vaatamata sellele, et kolmandatel isikutel (võõrastel) puudub

sinna vahetu (õiguspärane) juurdepääs. Avalikuks kohaks loetakse koht, kuhu on juurdepääs ka

kolmandatel isikutel, kes ei ole õigusrikkujaga isiklikult seotud. Juurdepääs ei pea olema tingimata

füüsiline, vaid võib seisneda ka tajumis-, s.o eelkõige nägemis- või kuulmisulatusse jäämises. I.

Nõmtak ei teinud öiseid aiakujundustöid oma eraterritooriumil (kodus), vaid ühiskasutuses oleval

platsil, millele naabritel, s.o J. R.-ill ja tal külas viibinud L. R.-il, oli vaba juurdepääs ja mis jäi teo

toimepanemise ajal vahetult nende nägemisulatusse. Naabrid ei ole avaliku korra rikkumise

kontekstis teo toimepanijaga isiklikult seotud isikud.

3.3. Kõnealune episood - taimede väljatõmbamine - ei olnud esimene niisugune. Olukorras, kus üks

isik (naaber) teist järjepidevalt kiusab, ei ole tingimata alust rääkida isiklikust konfliktist, vaid eeskätt

just kiusamisest, s.o tülitamisest, rahu rikkumisest.

3.4. Menetlusalune isik ei esitanud kohtule ühtegi tõendit, mis oleks kinnitanud, et naabrite tegevus

oleks tema õigusi kahjustanud.

3.5. Keskne küsimus on selles, kas taimede väljatõmbamine kirjeldatud ajal ja viisil ületab teatud

intensiivsuse piiri. Ainuüksi asjaolu põhjal, et I. Nõmtaki tegevuse nägemisest hakkas L. R.-il halb ja

ta pidas vajalikuks tütre üles äratada ja politseisse helistada, saab järeldada, et rahu rikkumine oli

intensiivne. Konkreetsete isikute vahelist läbisaamist arvestades oli politseisse pöördumine viimane

abinõu, säilitamaks kodurahu.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. Nõmtaki kaitsja H. Tomberg, taotledes

maakohtu otsuse tühistamist ja asjas menetluse lõpetamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

4.1. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. J. ja L. R.-il ei olnud õigust taimi istutada

ja seega võis I. Nõmtak need välja tõmmata. Kohus on kaasuse asjaolude tuvastamisel eksinud selles

osas, kust taimed välja tõmmati. Vastupidiselt maakohtus tuvastatule, mille kohaselt asusid taimed J.

R. korteri akende all, asusid need hoopis hoovi keskel.

4.2. Kinnise (aiaga piiratud) sisehoovi näol ei ole tegemist avaliku kohaga. Asjas ei ole tuvastatud, et

kolmandad isikud oleksid kuidagi toimunust osa saanud. Tegemist oli kaasomanikevahelise tüliga.

4.3. Kassaatori hinnangul ei ole maakohus põhjendanud, miks J. ja L. R.-i ütlused on

usaldusväärsemad menetlusaluse isiku ütlustest osas, mis puudutab omavolilist aiakujundust.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 4 kohaselt on kaasomanikul ühise asja suhtes kõik omaniku õigused.

Samuti ei olnud J. ja L. R.-il mingisugust õiguspärast ootust kasutada nende mõttelisest osast

kümneid kordi suuremat maa-ala, nagu seda on väitnud maakohus. Vastavalt AÕS § 72 lg-le 1

valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppel.

4.4. Maakohus on valesti pööranud tõendamiskoormuse I. Nõmtaki kahjuks. Menetlusalune isik ei

pea tõendama, et tema käitumine oli õiguspärane. Vastav kohustus lasub menetlejal. Asjas puuduvad

tõendid, et J. ja L. R.-il oleks olnud rohkem õigust kaasomandis olevale maale taimi istutada kui I.

Nõmtakil neid sealt eemaldada.

5. Kohtuvälise menetleja esindaja kassatsioonivastuses leitakse, et maakohtu otsus on seaduslik ning

selle tühistamiseks ei ole alust. Kohtuvälise menetleja põhiseisukohad on järgmised.

5.1. Ehkki korterelamus/ridaelamus paiknevate korterite/maatüki reaalosad ega isikute

ühiskasutuses olevad ehitise osad ei ole kõigi isikute vabas piiramatus kasutuses, saab iga tegevust,

mis sellises elamus mõjutab kõrvaliste ja otseselt tegevusse mittepuutuvate isikute rahu, käsitada

avaliku korra rikkumisena.

5.2. Avalikuks kohaks võib olla ka isiku elukoht, kui sealt alguse saanud tüli kasvab üle avaliku

korra rikkumiseks kohalolevate majaelanike rahu häirimise teel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

18. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-07, p 6 ja 10. septembri 1996. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-89-96). Avaliku korra rikkumist saab toime panna mujal kui avalikus kohas,

sh ka isiku kodus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Käesoleva vaidluse põhiküsimus on selles, kas toime on pandud avaliku korra rikkumine teo

toimepanemise ajal kehtinud KarS § 262 tähenduses.

7. Esmalt tuleb hinnata, kas ridaelamu sisehoov on avalik koht. Kaitsja on seisukohal, et kinnine

sisehoov ei saa olla avalikuks kohaks, kuivõrd sinna on õiguspärane ligipääs üksnes kaasomanikel.

Kolleegium nimetatud seisukohaga ei nõustu. Avaliku kohana on varasemas kohtupraktikas käsitletud

kohta, kuhu on ligipääs kolmandatel isikutel, kes ei ole õigusrikkujaga isiklikult seotud (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-88-14, p 6.2; 17.

septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-69-09, p 8 ja 21. mai 2007. a otsus kriminaalasjas nr

3-1-1-7-07, p 7.1). Seega saab 22 korteriga (tl 7) ridaelamu sisehoovi käsitada avaliku kohana, kuna

kaasomanikud ei ole toimepanijaga isiklikult seotud. Tavaliselt ei ole sellise suurusega ridaelamu

naabrite omavahelised suhted nii vahetud, et saaks rääkida isiklikust seosest.

8. KarS § 262 alusel karistamine eeldab lisaks avalikus kohas toimepanemisele selle tuvastamist,

kuidas objektiivselt avalikku korda rikuti. Pelgalt fakt, et tegu pandi toime avalikus kohas, ei saa

endaga kaasa tuua menetlusaluse isiku teo kvalifitseerimist avaliku korra rikkumisena (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-88-14, p 6.2;

30. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-29-10, p 7.1 ja 21. mai 2007. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-7-07, p 7.2).

9. Kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et teiste isikute rahu rikkumine eeldab

personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute

turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste

isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra

tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms. Teisalt on

kriminaalkolleegium sedastanud, et iga pisirikkumist ei ole õige lugeda KarS § 262 järgi väärteoks.

Väärteona on võimalik käsitada vaid tegusid, millega ilmselgelt rikutakse avaliku korra sisuks

olevaid norme ja reegleid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-33-11, p 14 koos viidetega varasematele lahenditele).

10. I. Nõmtaki suhtes koostatud väärteoprotokollis heidetakse menetlusalusele isikule ette naabrite

istutatud taimede väljatõmbamist naabrite juuresolekul ja sellega nende rahu rikkumist (eksimine

üldtunnustatud tavade ja heade kommete vastu). Väärteoprotokollis ei kirjeldata aga taimede

väljatõmbamise viisi ega I. Nõmtaki käitumise teisi aspekte, mis võimaldaksid hinnata avaliku korra

rikkumise intensiivsust ja asjasse mittepuutuvate isikute häirimist. Maakohtu otsuses on märgitud, et

J. ja L. R.-i rahu rikkumine on tuvastatud nende ütlustega ja et rahu rikkumise intensiivsust kinnitab

asjaolu, et I. Nõmtaki tegevuse nägemisest hakkas L. R.-il halb, ta äratas J. R.-i ja helistas politseisse.

Maakohus arvestas ka naabritevahelist varasemat läbisaamist ja leidis, et naabrite istutatud taimede

tahtlik maast väljatõmbamine oli kantud menetlusaluse isiku soovist väljendada lugupidamatust nii

teise inimese tehtud füüsilisse pingutusse kui ka töö viljadest saadud emotsioonidesse ning et

politseisse pöördumine oli viimane abinõu kodurahu säilitamiseks.

11. I. Nõmtaki suhtes koostatud väärteoprotokollis on kajastatud üksnes 3. novembril 2013. aastal

kl 22 ajal toimunut. Kolleegium möönab, et konflikti osapoolte varasemal läbisaamisel võib olla

tähtsus häirivuse (rikkumise intensiivsuse) hindamisel. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et

naabrite istutatud taimede öösel ja salaja (nende nõusolekuta) väljatõmbamine kõigi korteriomanike

kaasomandis olevalt maatükilt väljendab lugupidamatust naabrite vastu ja on seetõttu taunitav, lisaks

võib see tegevus olla ka õigusvastane (kaasomanike õiguste rikkumine, asja rikkumine või

hävitamine vmt). Avaliku korra rikkumise objektiivse koosseisu seisukohalt ei jaga kolleegium aga

maakohtu hinnangut, et I. Nõmtaki tegevus kujutab ilmselgelt avaliku korra rikkumist.

12. Väärteoasjas on tuvastatud, et taimede väljatõmbamine toimus novembrikuus kl 22 paiku, s.o

hilisõhtul ja pimedal ajal, ning sündmust nägid oma korteriaknast pealt vaid J. ja L. R.. Käsitlemist ei

ole leidnud asjaolu, kas avalikuks kohaks loetavas piiratud sisehoovis toimunut oleksid oma

korteriakendest saanud pealt näha ka teiste korterite omanikud. I. Nõmtak selgitas kohtuistungil, et

tema jaoks tuli politsei saabumine üllatusena ja et tema kohtus naabritega alles politsei kohale jõudes

(tl 18). Ka L. R. tunnistas kohtuistungil, et ei tea, kas I. Nõmtak nägi teda aknast jälgimas (tl 19).

Seega ei ole tõendatud, et I. Nõmtak oli teo toimepanemise ajal teadlik sellest, et keegi tema tegevust

pealt näeb, ja tema tahtlus ei olnud suunatud taimede nn demonstratiivsele väljatõmbamisele. Kuna I.

Nõmtakile heidetakse ette teo toimepanemist naabrite juuresolekul, ei ole vaja eraldi analüüsida, kas

taimede väljatõmbamine võib kujutada avaliku korra rikkumist olukorras, kus naabrid oleksid

avastanud taimede väljatõmbamise hiljem.

13. Iseenesest ei nõua KarS § 262 avaliku korra rikkumise subjektiivse koosseisu tunnustena tahtluse,

motiivi, eesmärgi ega ajendi tuvastamist. Väärteona on KarS § 15 lg 3 kohaselt karistatav ka

ettevaatamatu tegu, mis rikub avalikku korda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. septembri 2003. a

otsus väärteoasjas nr 3-1-1-102-03, p 8.). Kolleegium on seisukohal, et põhimõtteliselt ei ole

välistatud teise isiku rahu rikkumine ettevaatamatusest. Arvestades aga I. Nõmtakile etteheidetava teo

toimepanemise kohta, aega ja viisi, ei ole kolleegiumi hinnangul tegemist avaliku korra sisuks olevate

reeglite ilmselge rikkumisega.

14. Seega ei ole I. Nõmtaki käitumises KarS § 262 objektiivne koosseis täidetud ning

väärteomenetlus tuleb VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Seetõttu jätab kolleegium kassaatori

ülejäänud kaitseargumendid käsitlemata. Kuna I. Nõmtakile etteheidetav tegu ei vasta teo

toimepanemise ajal kehtinud KarS § 262 koosseisule, puudub vajadus hinnata teo karistatavust

1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud ja alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 262

redaktsioonide järgi.

15. Kolleegium peab vajalikuks täiendavalt märkida, et lähtuvalt AÕS § 72 lg-st 1 valdavad ja

kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppel. J. R. ja I. Nõmtak olid väärteomenetluse esemeks

oleva sündmuse ajal Xxxxxxxx X kinnistu aiaga piiratud hoovi kaasomanikud. Kui kaasomanikud ei

suuda ühiskasutuses oleva aia täpses kasutuses kokkuleppele jõuda, on tegemist eraõigusliku

vaidlusega, mis lahendatakse tsiviilkohtumenetluse korras.

16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4, § 175 p-dest 1 ja 2 ning § 149 p-st 2 ja

§ 150 lg 1 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 19. juuni 2014. a otsuse I.

Nõmtaki karistamises KarS § 262 järgi ja, rahuldades I. Nõmtaki kaitsja kassatsiooni, lõpetab

väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel I. Nõmtaki teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ott Järvesaar

Jüri Ilvest

Saale Laos