3-2-1-144-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-144-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. veebruar 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Peeter Jerofejev

Kohtuasi

Pärnumaa Omavalitsuste Liidu hagi

WESICO PROJECT OÜ ja Wesico Ehitus OÜ vastu

277 061 euro 36 sendi suuruse võlgnevuse ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. mai 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-25554

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

WESICO PROJECT OÜ ja Wesico Ehitus OÜ

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

139 901 eurot 90 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Pärnumaa Omavalitsuste Liit (registrikood 80193071),

esindaja vandeadvokaat Alan Biin

Kostjad WESICO PROJECT OÜ (registrikood 10882277) ja

Wesico Ehitus OÜ (registrikood 11671654), mõlema esindaja

vandeadvokaat Raul Talts

Asja läbivaatamise kuupäev

5. jaanuar 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-25554 osas,

millega ringkonnakohus mõistis WESICO PROJECT OÜ-lt ja Wesico Ehitus OÜ-lt välja

viivise 19. mai 2014 seisuga 31 368 eurot 76 senti. Teha selles osas uus otsus, millega mõista

WESICO PROJECT OÜ-lt ja Wesico Ehitus OÜ-lt välja viivise 4. veebruari 2015. a seisuga

31 265 eurot 46 senti.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

3.1 Mõista välja WESICO PROJECT OÜ-lt ja Wesico Ehitus OÜ-lt solidaarselt Pärnumaa

Omavalitsuste Liidu kasuks kahjuhüvitis 139 901 (ükssada kolmkümmend üheksa tuhat

üheksasada üks) eurot 90 senti ja viivis seisuga 4. veebruar 2015 31 265 eurot 46 senti.

3.2 Mõista välja WESICO PROJECT OÜ-lt ja Wesico Ehitus OÜ-lt solidaarselt Pärnumaa

Omavalitsuste Liidu kasuks kahjuhüvitiselt 139 901 eurot 90 senti VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras viivis alates 5. veebruar 2015 kuni põhinõude tasumiseni.

3.3. Jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes menetlusosaliste endi kanda.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada WESICO PROJECT OÜ-le kassatsioonkaebuselt 18. juunil 2014 tasutud kautsjon

1399 (üks tuhat kolmsada üheksakümmend üheksa) eurot 2 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnumaa Omavalitsuste Liit (hageja) esitas 3. juulil 2012 WESICO PROJECT OÜ (kostja I) ja

Wesico Ehitus OÜ (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt välja põhivõla 277 061 eurot

36 senti ja alates 16. maist 2012 kuni nõude rahuldamiseni seaduses sätestatud määras viivise.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt korraldasid Pärnu linn ja hageja riigihanke (hange). Kostjad

esitasid ühispakkujatena 30. jaanuaril 2012 pakkumuse ja tagatisena AS Swedbank garantiikirja

summaga 7500 eurot. Kostjate ühispakkumus tunnistati Pärnu Linnavalitsuse 16. veebruari 2012. a

korraldusega nr 94 edukaks. Korralduse järgi tekkis kostjatel õigus nõuda hankelepingu sõlmimist

pärast seda, kui Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) rahuldab hageja taotluse

632 000 euro saamiseks. Hageja taotlus rahuldati 20. märtsil 2012.

30. märtsil 2012 esitas ühispakkujaid esindav kostja II juhatuse liige hagejale teate pakkumuse

tagasivõtmise kohta, mille järgi ei olnud kostjatel võimalik töid pakkumuses märgitud maksumusega

tähtaegselt ja kvaliteetselt üle anda, kuna ajavahemik pakkumuste tegemisest kuni hankelepingu

sõlmimiseni on pikenenud ning vahepeal on suuremate töölõikude sisendhinnad kiiresti tõusnud.

Pärnu Linnavalitsus otsustas 2. aprilli 2012. a korraldusega nr 169 ühispakkujate pakkumuse

tagasilükkamise vastu võtta. Korralduse nr 169 p 3 järgi sai hageja volituse nõuda kostjatelt

pakkumuse tagasivõtmisega tekitatud kahju hüvitamist ja realiseerida garantii.

Hageja esitas 20. aprillil 2012 kostjate vastu nõude hüvitada kostjate ühispakkumuse ja järgmisena

edukaks tunnistatud pakkumuse hinnavahe 284 561 eurot 36 senti, millest hageja arvas maha garantii

realiseerimisest saadava 7500 eurot, ning palus kostjatel tasuda 14 päeva jooksul hagejale

277 061 eurot 36 senti. Kostjad ei ole nõus hagejale kahju hüvitama.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt võtsid kostjad ühispakkumuse õiguspäraselt tagasi, sest hageja kehtestas

korralduse nr 94 p-s 4 tingimuse, mida hanketeates ega hankedokumentides ei esitatud ja millega

kostjad ei saanud pakkumuse esitamise ajal mõistlikult arvestada. Viidatud punktis sisaldus tingimus,

et kostjatel tekib õigus nõuda hankelepingu sõlmimist alles pärast seda, kui KIK on hageja

lisarahastuse taotluse rahuldanud. Seda, et hankijast tulenevatel asjaoludel lükatakse hankelepingu

sõlmimine määramata ajaks edasi ja selle perioodi jooksul tõusevad pakkuja jaoks materjalide ja

tööde hinnad, ei saa pidada mõistlikuks äririskiks, mille saab jätta pakkujate kanda. Hageja nõue ei

ole põhjendatud, sest hankija saab nõuda kahju hüvitamist üksnes edukaks tunnistatud pakkujalt, kuid

korraldusega nr 169 lükati kostjate pakkumus tagasi.

3. Tartu Maakohus rahuldas 18. detsembri 2012. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja kahjuhüvitise 277 061 eurot 36 senti, kohtulahendi tegemise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise 13 165 eurot 96 senti ja alates kohtulahendi tegemisest võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni. Maakohus jättis

menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjatelt ühispakkumuse tagasivõtmise tõttu

pakkumuste hinnavahe hüvitamist. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et korraldusega nr 94

tunnistati kostjate pakkumus maksumusega 3 353 923 eurot 56 senti edukaks. Hankedokumentide

järgi pidi pakkumus olema jõus vähemalt 90 kalendripäeva alates pakkumuste esitamise tähtpäevast,

s.o 23. jaanuarist 2012. Seega pidi kostjate pakkumus olema jõus vähemalt kuni 21. aprillini 2012.

Kostjad võtsid pakkumuse tagasi 30. märtsil 2012, s.o ajal, mil pakkumus oli jõus, sest hankelepingu

sõlmimine oli veninud ning kostjatel ei olnud enam võimalik pakutud maksumusega töid kvaliteetselt

ja õigel ajal üle anda. Asjaolu, et hankija seadis lepingu sõlmimise sõltuvusse kolmanda isiku

tehtavast otsusest lisaraha saamise kohta, ei andnud kostjatele õigust tugineda pakkumust tagasi

võttes asjaolule, et hankija lükkas lepingu sõlmimise määramata ajaks edasi ning seetõttu ei saanud

kostjad teha ettevalmistusi lepingu täitmiseks. Kui hankija ei oleks 90 päeva möödudes sõlminud

kostjatega hankelepingut, oleks kostjate pakkumus kaotanud kehtivuse.

Hageja on esitanud tõendi selle kohta, et ettepanek hankelepingute sõlmimiseks tehti 22. märtsil

2012. Seega võtsid kostjad edukaks tunnistatud pakkumuse alusetult tagasi. Kostjate pakkumuse ning

hinna poolest järgmise pakkumuse vahe on 284 561 eurot 23 senti. Kostjate pakkumus tunnistati

edukaks 16. veebruari 2012. a korraldusega nr 94 ning see kehtis kuni korralduse nr 169

vastuvõtmiseni 2. aprillil 2012. Kostjad võtsid pakkumuse tagasi 30. märtsil 2012, s.o ajal, mil nende

pakkumine oli kehtivalt edukas.

Kahju hüvitamise kohustus tuleneb seadusest ning kostjad pidid arvestama asjaoluga, et pakkumuse

tagasivõtmisel pärast selle edukaks tunnistamist võib kostjatel tekkida kahju hüvitamise kohustus.

Kostjate väited, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud endale kahju tekkimist, ei ole asjakohased.

Hageja on tõendanud, et pärast kostjate pakkumuse tagasivõtmist tunnistati edukaks hinna poolest

järgmine pakkumus, pakkumuste vahe on 284 561 eurot 36 senti, millest 7500 eurot on hageja saanud

garantiikirja alusel.

Kuna kohtuotsuse tegemiseni on kostjad olnud kahjuhüvitise tasumisega viivituses 216 päeva, on

selle päeva seisuga muutunud sissenõutavaks viivis 13 165 eurot 96 senti (277 061 eurot 36 senti *

0,022% * 216 päeva), mis tuleb samuti kostjatelt solidaarselt välja mõista ning millele lisandub

VÕS § 113 lg 1 alusel viivis alates 19. detsembrist 2012.

4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

kostjate kanda.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 23. septembri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu

ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule.

8. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 10. märtsi 2014. a otsusega Tartu Ringkonnakohtu

23. septembri 2013 otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohus leidis, et maakohus asus õigesti seisukohale, et riigihanke seaduse (RHS) § 43 lg 1 järgi

olid kostjad selle kehtivuse aja vältel ühispakkumusega seotud ja pidid olema valmis sõlmima

hankijaga hankedokumentides sätestatud ja pakkumuses esitatud tingimustel hankelepingu.

Kolleegiumi arvates pidid kostjad pakkumust tehes arvestama, et nad on sellega seotud

hankedokumentides märgitud tähtaja jooksul, ning sellest tulenevalt kandma sel ajavahemikul ka

majandusriski.

Kostjad ei ole esitanud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et nad võtsid ühispakkumuse 30. märtsil

2012 tagasi hagejast olenevatel põhjustel. Kuna kostjad võtsid pakkumuse selle jõusoleku ajal tagasi

majanduslikel põhjustel, mille riski nad ise kandsid, ja hankija tunnistas edukaks hinna poolest

järgmise pakkumuse, võib hagejal olla õigus nõuda kostjatelt RHS § 53 lg 2 järgi kahju hüvitamist.

Kolleegiumi arvates saab kahju hüvitamine seisneda mh hinnavahe hüvitamises. Teisalt juhtis

kolleegium tähelepanu, et kahjuhüvitist võivad vähendada nii kahjustatud isiku saadav kasu

(VÕS § 127 lg 5) kui ka tema enda osa kahju tekkimisel või suurenemisel (VÕS § 139), samuti võib

kohus vähendada kahjuhüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel.

Kostjad esitasid hagile vastuväite, mille kohaselt oleks hagi rahuldamine vastuolus hea usu

põhimõttega, kuna hageja ise põhjustas korralduse nr 94 punkti 4 sätestades olukorra, kus kostjad olid

sunnitud pakkumuse tagasi võtma. Kostjad on vastuses kassatsioonkaebusele juhtinud tähelepanu

asjaolule, et hagejal ei ole kahju tekkinud, kuna hageja sai hanketööde jaoks raha kolmandalt isikult

ning saadud rahast piisas ka hinna poolest järgmisele pakkujale tööde eest tasumiseks. Kolleegiumi

hinnangul ei anna nimetatu küll alust jätta kahjuhüvitis kostjatelt hea usu põhimõttele tuginedes

VÕS § 6 lg 2 alusel välja mõistmata, kuid ei ole välistatud, et nimetatud asjaolud võivad anda alust

kahjuhüvitist VÕS § 139 või 140 alusel vähendada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohus tühistas 19. mai 2014. a otsusega maakohtu 18. detsembri 2012. a otsuse

osaliselt kostjatelt väljamõistetud kahjuhüvitise ja viivise suuruse osas ning tegi tühistatud osas uue

otsuse. Ringkonnakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 139 901

eurot 90 senti ning otsuse tegemise seisuga viivise 31 368 eurot 76 senti. Samuti mõistis

ringkonnakohus välja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise kuni põhinõude tasumiseni.

RHS § 53 lg 2 kohaselt on hankijal õigus nõuda edukaks tunnistatud pakkumuse tagasi võtnud

pakkujalt kahju hüvitamist tagasi võetud pakkumuse ja järgmise edukaks tunnistatud pakkumuse

maksumuse vahe osas. Eelnimetatud kahjust arvatakse maha pakkujale tagastamata pakkumuse

tagatis (RHS § 53 lg 3).

Apellatsiooniastmes vähendas hageja kahjuhüvitise nõuet 189 901 euro 90 sendini.

Ringkonnakohus leidis, et hageja nõutava kahjuhüvitise vähendamise aluseks ei ole asjaolu, et hageja

sai hanketööde jaoks raha kolmandalt isikult. Kahjuhüvitise suurus ei olene sellest, millistest

allikatest finantseeriti hankelepingu alusel tehtud ehitustöid. Samuti ei vabasta kostjaid kahjuhüvitise

maksmisest asjaolu, et sihtfinantseerimise lepingu nr 2-13.7/12/2011 lisa nr 4 p 3 kohaselt tekib

Pärnumaa Omavalitsuste Liidul 178 430 euro tagastamise kohustus Pärnu Linnavalitsusele siis, kui

jõustub WESICO PROJECT OÜ-lt ja Wesico Ehitus OÜ-lt vastavas summas kahju väljamõistev

otsus käesolevas tsiviilasjas ning otsus on pööratud täitmisele. Praegusel juhul on tegemist nn reaalse

kahjuga (s.o edukaks tunnistatud pakkumuse tagasi võtnud pakkuja pakkumuse ja järgmise edukaks

tunnistatud pakkumuse maksumuse vahe) ning kahjuhüvitise suuruse määramisel ei ole tähtsust

sellel, millistest allikatest sai hageja raha hankelepingu järgsete tööde tegemiseks.

10. Ringkonnakohus leidis, et esineb VÕS § 139 lg-s 1 sätestatud alus kahjuhüvitise vähendamiseks.

VÕS § 139 lg 1 kohaldamine ei eelda, et kahjustatud isik oleks rikkunud mingit seadusest või

lepingust tulenevat kohustust. Kahju osaline põhjustamine kannatanu poolt tuleb kõne alla ka

juhtudel, kui kannatanu ei järgi temalt käibes eeldatavat hoolt ja selle tulemusena on suurenenud

kahju tekkimise risk. Kostjate väitel võtsid nad pakkumuse tagasi seetõttu, et ligikaudu 1,5 kuud

puudus neil igasugune teadmine ja kindlus selle kohta, et nendega hankeleping üldse sõlmitakse ning

seetõttu ei saanud nad sõlmida ka töö tegemiseks vajalikke alltöövõtulepinguid. Seetõttu leidis

ringkonnakohus, et esitatud asjaolude alusel saab asuda seisukohale, et hageja ei järginud temalt

käibes oodatavat hoolsust, mis tingis selle, et kostjad võtsid pakkumuse tagasi. Seetõttu esineb alus

kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 alusel.

11. Samuti leidis ringkonnakohus, et esineb VÕS § 140 lg-st 1 tulenev alus kahjuhüvitise

vähendamiseks. Kuigi kostjad võtsid pakkumuse tagasi selle jõusoleku ajal majanduslikel põhjustel,

mille riski nad ise kandsid, oli siiski tegemist olukorraga, et pakkumuse tagasivõtmise ajaks oli see

olnud jõus ligikaudu kaks kuud ning usutav on kostjate väide, et pakkumuses toodud maksumusega ei

olnud neil enam võimalik töid teha, sest hankelepingu sõlmimise edasilükkumise tõttu ei nõustunud

alltöövõtjad enam sõlmima alltöövõtulepinguid tingimustel, mida alltöövõtjad pakkusid kostjatele

riigihanke pakkumuse tegemisel.

Ringkonnakohus pidas õiglaseks kahjuhüvitise vähendamist, sest kahju hüvitamine täies ulatuses

oleks kohustatud isikute suhtes ebaõiglane. Ringkonnakohus vähendas kahjuhüvitise suurust 50 000

euro võrra ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja 139 901 eurot 90 senti.

12. Hageja esitas ka taotluse mõista välja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras 16. maist 2012.

Ringkonnakohus leidis, et viivise suuruseks on 23 109 eurot 56 senti ning see tuleb kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja mõista.

13. Ringkonnakohus jättis menetluskulud kõikides kohtuastmetes poolte endi kanda

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Kostjad ja hageja esitasid kassatsioonkaebuse Riigikohtule. Riigikohus ei võtnud hageja

kassatsioonkaebust 13. oktoobril 2014 menetlusse.

15. Kostjad tuginevad kassatsioonkaebuses sellele, et ringkonnakohus on sisuliselt jätnud

kohaldamata VÕS § 127 lg 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 2. Ehituskulude

kallinemise hüvitas hagejale Pärnu Linnavalitsus kui kolmas isik. Kusjuures hagejal puudub

tagasimakse kohustus kui kostjatelt ei mõisteta kahjuhüvitist välja. Pärnu Linnavalitsuse hagejale

antud 178 430 eurot ei ole "reaalne kahju". Hageja enda panus ehituskulude suurenemisse on üksnes

11 471 eurot 89 senti. Kostjad teatasid hagejale, et on nõus tasuma ehituskulude kallinemise eest

kompromissina 15 000 eurot ehk 3528 eurot rohkem, kui hagejal tegelikult kulu tekkis. Seega on

kostjad tunnistanud, et peavad hagejale hüvitama 11 471 eurot 89 senti ning selles osas nad

ringkonnakohtu otsust ei vaidlusta.

Kohtule esitatud tõendite alusel ei saa teha järeldust, et hagejale oleks kahju üldse tekkinud või see

tekiks ilma kahtluseta tulevikus. Kostjad märgivad, et kuivõrd hageja ja Pärnu Linnavalitsuse vahel

sõlmitud sihtfinantseerimislepingu nr 2-13.7/12/2011 lisa nr 4 p-s 3 sisalduv tingimus on sõltuv

tsiviilasja lõpplahendist, mis omakorda on sõltuv sellest, kas hagejale on kahju tekkinud, siis

eelnimetatud lisas sisalduv kohustus on olematu. Olematule kohustusele tuginedes ei saa nõuda kahju

hüvitamist. Lepingu rikkumise puhul lähtutakse kahju positiivsest arvutamisest, mis tähendab seda, et

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud lepingupoole asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui lepingut poleks rikutud. Seega on

hageja asetatud rikkumisele eelnenud olukorda siis, kui kostjad hüvitavad solidaarselt 11 471 eurot

89 senti.

Samuti leiavad kostjad, et ringkonnakohtu otsuse põhjendav ja resolutiivosa on omavahel vastuolus,

millega on rikutud TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.

Otsuse põhjendavas osas on ringkonnakohus leidnud, et kostjatelt tuleb välja mõista viivis

23 109 eurot 56 senti. Samas kui resolutiivosas on märgitud, et kostjatelt mõistetakse hageja kasuks

välja viivis 31 368 eurot 76 senti. Erinevus on 8259 eurot 20 senti. Kohtuotsuse lugemisel ei ole

jälgitav, millest on selline vahe arvutustes tekkinud.

Lisaks on kostjate arvates ringkonnakohus valesti kohaldanud VÕS § 113 lg-t 1, mis sätestab, et

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 3

esimene lause näeb ette erireegli, mille kohaselt, kui isikule tuleb hüvitada tema tehtud kulutused,

võib neilt nõuda viivist alates kulutuste tegemisest. Praegusel juhul nõuab hageja lisakulutuste

(s.o kahe lepingu hinnavahe) hüvitamist. Seega tuleb viivise arvutamisel kohaldada VÕS § 113 lg 3

esimest lauset ning hagejal on õigus nõuda viivist alates ajast, mil ta tegi 189 901 euro 89 sendi

suuruse nn lisanduva kulutuse, st 12. augustist 2013. Kostjad esitasid omapoolse viivise arvutuse ning

leidsid, et viivise suuruseks on 7304 eurot 41 senti.

Samuti on kostjate arvates ringkonnakohus vääralt tuginenud toimikus olevale e-kirjale (I kd, tl 69),

kuna menetlusosalise enda koostatud dokument ei saa olla tõendiks ning tõendatud ei ole, et see e-kiri

oleks üldse saadetud. Kohtuistungil ei arutanud ringkonnakohus nimetatud e-kirja sisu ega tähendust.

16. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Hageja korraldas riigihanke eesmärgiga leida

odavaim ehitaja, kuid kostjate tegevuse tulemusena kujunes hoone ehitamine 189 901 euro 90 sendi

võrra kallimaks, kui oli riigihanke algne tulemus. Seetõttu pidi hageja järgmisele pakkujale tasuma

rohkem. Hagejal tugines oma nõudes RHS § 53 lg-le 2. Kostjatele oli pakkumuse tagasivõtmisel

ettenähtav võimaliku kahjunõude suurus ning neile oli teada RHS § 53 lg 2 sisu ja kaitse eesmärk.

Kuna kostjad ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud seda, et viivise arvestus peaks algama

12. augustist 2013, ei ole neil õigust selles osas esitada kassatsioonkaebust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega kostjatelt mõisteti hageja kasuks välja

viivis 19. mai 2014 seisuga 31 368 eurot 76 senti. Kolleegium teeb tühistatud osas TsMS § 691 p 5

alusel uue otsuse, millega mõistab kostjatelt hageja kasuks välja viivise 4. veebruari 2015 seisuga

31 265 eurot 46 senti. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.

18. Põhjendatud on kostjate etteheide, et ringkonnakohtu otsuse põhjendav osa ja resolutsioon on

vastuolus. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Nimetatu kehtib

TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Kohtuotsuse seaduslikkus ja

põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei ole vastuoluline.

Otsuse põhjendavas osas on ringkonnakohus leidnud, et kostjatelt tuleb välja mõista viivis

23 109 eurot 56 eurot senti ning selline tulemus on jälgitav juuresoleva nõuetekohase arvutusega.

Samas on ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis on märgitud, et kostjatelt mõistetakse hageja kasuks

välja viivis 31 368 eurot 76 senti. Seega on resolutsioonis välja mõistetud ja põhjendavas osas

märgitud viivise suuruse vahe 8259 eurot 20 senti. Kohtuotsuse lugemisel ei ole jälgitav, millest on

selline vahe arvutustes tekkinud. Kolleegium leiab, et selline eksimus on kõrvaldatav

kassatsioonimenetluses. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse viivise väljamõistmise osas ning

teeb selles osas ise otsuse, millega mõistab kostjatelt hageja kasuks välja viivise 4. veebruari 2015

seisuga 31 265 eurot 46 senti.

19. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses toodud väitega, et ringkonnakohus kohaldas viivise

väljamõistmisel valesti VÕS § 113 lg-t 1. Kostjate arvates tulnuks viivise väljamõistmisel kohaldada

VÕS § 113 lg-t 3, mis näeb ette erireegli, mille kohaselt, kui isikule tuleb hüvitada tema tehtud

kulutused, võib neilt nõuda viivist alates kulutuste tegemisest. Kolleegiumi hinnangul on kostjad

ekslikult leidnud, et hageja nõuab kulutuste hüvitamist VÕS § 113 lg 3 mõttes. Juba 2. juulil 2012

esitatud hagis on hageja märkinud, et kuna kostjad on edukaks tunnistatud pakkumuse tagasi võtnud

pakkujad, siis on hagejal õigus nõuda RHS § 53 lg 2 alusel kahju hüvitamist tagasi võetud

pakkumuse ja järgmise edukaks tunnistatud pakkumuse maksumuse vahe osas. Tegemist saab olla

otsese varalise kahjuga, mis koosneb VÕS § 128 lg 3 alusel kantud või tulevikus kantavatest

mõistlikest kuludest.

Lisaks märgib kolleegium, et kostjad on kassatsioonkaebuses esile toonud ka selle, et ringkonnakohus

on jätnud kohaldamata VÕS § 127 lg 1, mis aga käib kahju hüvitamise kohta, ning on selliselt

käsitlenud kahju olemust praeguses vaidluses. Selliselt on kostjad ka ise olnud vastuolulistel

seisukohtadel ning esitanud eksitavaid seisukohti kassatsioonkaebuses.

20. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kahjuhüvitise suurus ei olene sellest, millistest

allikatest finantseeriti hankelepingu alusel tehtud ehitustöid. Samuti ei vabasta kostjaid RHS § 53 lg 2

järgse kahju hüvitamise kohustusest asjaolu, et eelnimetatud sihtfinantseerimise lepingu kohaselt

tekib hagejal 178 430 euro tagastamise kohustus Pärnu Linnavalitsusele siis, kui jõustub kostjatelt

kahju väljamõistev kohtuotsus selles tsiviilasjas. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kahjuhüvitise

suuruse määramisel ei ole tähtsust sellel, millistest allikatest sai hageja raha hankelepingus märgitud

tööde tegemiseks.

21. Kostjate hinnangul on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme sellega, et on

toimikus oleva e-kirja (I kd, tl 69) alusel tuvastanud, et hageja tegi kostjatele ettepaneku sõlmida

hankeleping. Kostjad väidavad, et selline e-kiri ei saa olla tõendiks, kuna selle e-kirja on saatnud

hageja seaduslik esindaja Pärnu Linnavalitsuse ametnikule ning samuti on sellele e-kirjale tuginemine

olnud kostjatele üllatuslik. Kolleegium ei nõustu kostjate käsitlusega. TsMS § 229 lg 2 järgi on

tõendiks mh ka dokumentaalne tõend ning TsMS § 272 lg 2 alusel on dokumendiks ka ametlikud ja

isiklikud kirjad.

Samuti märgib kolleegium, et nimetatud e-kirja on hageja esitanud koos hagiavaldusega ning

kostjatel oli menetluses võimalik vaidlustada selle e-kirja asja materjali juurde võtmine. TsMS § 392

lg 1 p 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja muu hulgas tõendid, mida menetlusosalised esitavad

oma faktiliste väidete põhjendamiseks, ja esitatud tõendite lubatavuse. TsMS § 238 lg 4 sätestab, et

tõendi vastuvõtmisest keeldumise kohta teeb kohus põhjendatud määruse. Kuna asja materjalidest ei

nähtu, et maakohus oleks keeldunud selle e-kirja vastuvõtmisest, siis on tegemist tõendiga, millega

kohtud said asja lahendamisel arvestada.

Lisaks märgib kolleegium, et Riigikohtu samas asjas (tsiviilasi nr 3-2-1-194-13) 10. märtsil 2014

tehtud otsusega tuvastati, et hankedokumentide järgi pidi kostjate ühispakkumine olema jõus

vähemalt 90 kalendripäeva pakkumuste esitamisest 23. jaanuaril 2012. Kolleegium leidis, et kostjad

pidid pakkumust tehes arvestama, et nad on sellega seotud hankedokumentides märgitud tähtaja

jooksul, ning sellest tulenevalt kandma ka sel ajavahemikul majandusriski.

22. Rahuldada tuleb ka hageja viivisenõue. Viivise arvutamiseks vajalikud asjaolud on asjas

tuvastatud. Kolleegium saab väljamõistetava viivise (ajavahemiku eest 20. mai 2014 kuni Riigikohtu

otsuse tegemiseni 4. veebruar 2015) kindlaks määrata ja teha selle kohta uue otsuse.

VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa

Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga

aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär).

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 oli 0,25% (aastas), st 2014. a esimesel

poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,25 +8 = 8,25% aastas. 8,25% põhinõudest on

11 541 eurot 90 senti, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 31 eurot 62 senti päevas. Sellest

tulenevalt on viivisenõue 20. maist 2014 kuni 30. juunini 2014, s.o 42 päeva eest 1328 eurot 11 senti.

Referentsintressimäär 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas), st 2014. a teisel

poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. 8,15% põhinõudest on

11 402 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 31 eurot 24 senti päeva eest. Sellest tulenevalt

on viivisenõue 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014, s.o 184 päeva eest 5747 eurot 86 senti.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2015 on 0,05% (aastas), st 2015 esimesel poolaastal on kehtiv

seadusejärgne viivisemäär 0,05 + 8 = 8,05% aastas. 8,05% põhinõudest 139 901 eurot 90 senti on

11 262 eurot 10 senti, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 30 eurot 85 senti päevas. Sellest

tulenevalt on viivisenõue 1. jaanuarist 2015 kuni 4. veebruarini 2015 (k.a), s.o 35 päeva eest

1079 eurot 93 senti.

Kokku on viivisenõue seadusjärgses määras 4. veebruari 2015 seisuga seega 31 265 eurot 46 senti

(ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas arvutatud viivis 19. maini 2014 23 109 eurot 56 senti +

1328 eurot 11 senti + 5747 eurot 86 senti + 1079 eurot 93 senti).

Seega tuleb kostjatelt välja mõista 4. veebruari 2015 seisuga 31 265 eurot 46 senti viivist.

Ajavahemiku eest 5. veebruar 2015 kuni põhinõude rahuldamiseni mõistab kolleegium TsMS §-le

367 tuginedes kostjatelt hageja kasuks põhivõlgnevuselt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras.

23. Kummagi menetlusosalise kassatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 ja § 164

lg 1 järgi menetlusosalise enda kanda ning kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust muuta ka maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotust.

24. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostjate kaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon WESICO PROJECT OÜ-le.

Villu Kõve, Henn Jõks, Peeter Jerofejev