3-3-1-56-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-56-14

Määruse kuupäev

3. veebruar 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri taotlus M. A.

M. kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2014. a määrus haldusasjas

nr 3-13-2470

Menetluse alus Riigikohtus

M. A. M. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta M. A. M. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 18. märtsi 2014. a

määrus haldusasjas nr 3-13-2470 muutmata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvata riigituludesse.

4. Asendada käesoleva määruse avaldamisel määruskaebuse esitaja nimi initsiaalidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) taotles 18. detsembril 2013 Tartu Halduskohtult välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg 2 alusel luba (tl 3–4) M. A. M.

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks varjupaigataotlusega seotud asjaolude väljaselgitamiseks,

kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Taotlust põhjendati järgmiselt:

1) 16. detsembril 2013 kell 14.02 pidasid Lõuna prefektuuri Piusa kordoni ametnikud Võrumaal

Meremäe vallas Helbi külas väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1 ja § 19

lg 1 alusel kinni kaks lõunamaalase välimusega meest, kellest üks oli määruskaebuse esitaja.

Ametnikud teostasid isikute turvakontrolli ning toimetasid nad Lõuna prefektuuri ametiruumidesse,

kus tehti põhjalik isikute ja nende asjade läbivaatus. Piirivalveametnikud tegid kindlaks, et tegemist

on Süüria Araabia Vabariigi kodanikega, kes ületasid ebaseaduslikult Eesti Vabariigi ja Venemaa

Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone suunaga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki.

Sellega panid nad toime karistusseadustiku § 258 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kriminaal-

menetlust isikute suhtes ei alustatud ning isikud olid nõus menetluskulude ja võimaliku karistusena

mõistetava rahalise karistuse asendamisega maksega riigituludesse, mille suuruseks määrati

mõlemale Süüria kodanikule 100 eurot;

2) 16. detsembri 2013. a hilisõhtul avaldas määruskaebuse esitaja suuliselt soovi saada varjupaika.

17. detsembril 2013 kell 15.00 alustati varjupaiga- ja elamisloa taotluse vastuvõtmise kirjalikku

vormistamist. PPA on puudusteta ja allkirjastatud varjupaiga- ja elamisloa taotluse vastu võtnud ja

registreerinud, kuid pole selle kohta otsust teinud. Määruskaebuse esitaja suhtes viidi läbi ka

rahvusvahelise kaitse taotleja küsitlus. Pärast varjupaigataotluse vastuvõtmist muutus isiku staatus ja

seetõttu muudeti isiku kinnipidamisalust ja määruskaebuse esitaja peeti 48 tunniks kinni VRKS § 15

lg 1 p-de 2 ja 3 ning § 15 lg 6 alusel;

3) määruskaebuse esitaja isik tuvastati tema ütluste kohaselt kui Süüria Araabia Vabariigi kodanik M.

A. M.;

4) 17. detsembril 2013 vormistas Lõuna Prefektuuri piirivalvebüroo Koidula maanteepiiripunkti

vanempiirivalvur määruskaebuse esitaja suhtes kohe sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks

ja kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast

alates. Ettekirjutuse kohaselt puudus määruskaebuse esitajal seaduslik alus Eesti Vabariiki

saabumiseks ja Eestis viibimiseks;

5) M. A. M.-l on kaasas väidetavalt Süüria riigi antud juhiluba ja piiriületusluba Süüriasse

tagasipöördumiseks. Need dokumendid on araabiakeelsed ja nende õigsust pole tuvastatud, kuna

puudub piisav ajaline ressurss. Järelikult esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 1 ja 2 toodud alused, mille

kohaselt võib varjupaigataotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku tuvastamiseks või

isikusamasuse kontrollimiseks ning isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks;

6) isiku edasine kinnipidamine on vältimatult vajalik varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust

omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht ning kui on

põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks

või väljasaatmise vältimiseks;

7) PPA-l ei ole võimalik, arvestades juhtumi asjaolusid, määruskaebuse esitaja varjupaigataotlust

nõuetekohaselt menetleda, ilma et teda ei peetaks kinni, sest VRKS § 18 lg 2 kohaselt vajab

kontrollimist eelkõige VRKS § 4 lg-tes 1 ja 3, §-s 20, § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-tes 1 ja 3 sätestatud

asjaolude esinemine. Isiku vabaduses viibides ei ole välistatud, et isik põgeneb Eesti Vabariigist.

Sellise järelduse tegemiseks annavad alust eelkõige määruskaebuse esitaja enda sõnad, mille kohaselt

oli tema eesmärgiks jõuda ükskõik millisesse Euroopa riiki, kuid eriliseks sooviks ja suunaks oli

Rootsi Kuningriik, kuhu oli ka algne reis planeeritud. Seega ei olnud isiku eesmärgiks jõuda Eestisse,

vaid üleüldse Euroopa Liitu, mistõttu võib eeldada, et isiku puhul esineb põgenemise oht. Järelikult ei

ole vähem koormavate järelevalvemeetmete kohaldamine võimalik;

8) tuvastada on vaja isikusamasus, kodakondsus ja riiki saabumise asjaolud. Määruskaebuse esitajal

puuduvad reisidokumendid, ta on tuvastatud tema enda sõnade järgi ja kaasas olevate dokumentide

abil. Isikusamasuse ja kodakondsuse kohta ametlikud andmed aga puuduvad. Määruskaebuse esitaja

ütluste kohaselt peatusid tema ja tema kaaslane enne Eesti Vabariiki saabumist Venemaal Petseri

linnas hotellis Hotel Pechory-Park. Venemaa ametnikelt saadud informatsiooni järgi saabusid

15. detsembril 2013 nimetatud hotelli kolm välismaalast. Registreerimiseks esitasid välismaalased

passid – Süüria passi nimele Murad Mhede Ali, sünd 20. juulil 1973, ning Jordaania passi nimele

Ludfj Osama Haled Mohd Ramadan, sünd 28. novembril 1983. Kolmas isik (abistaja) lahkus kohe

ning kaks välismaalast jäid hotelli. Nad olid uurinud, kus nad on, küsinud Moskva rongi väljumise

aega ning 16. detsembri 2013. a varahommikul hotellist väidetavalt korraks lahkunud. Isikul

puuduvad reisidokumendid, ta on tuvastatud tema enda sõnade ja kaasas olevate dokumentide abil.

Ametlikud andmed isikusamasuse ja kodakondsuse kohta puuduvad. Lisaks viitavad isiku saabumise

ja käitumise asjaolud võimalikule põgenemise ohule või menetlusest kõrvale hoidmisele;

9) kuigi ei ole välistatud, et isiku elu ja tervis võivad tema kodumaal ohus olla, leiab PPA, et kui isik

vajaks reaalset ja tungivat kaitset, oleks ta varjupaigataotluse esitanud juba Türgi Vabariigis või Vene

Föderatsioonis. Usutavad ei ole määruskaebuse esitaja väited, et nimetatud riikides ei austata

inimõigusi. Isik ei viita ühelegi asjaolule, mis võimaldaks jõuda teistsugusele järeldusele. Kaitse

saamiseks ei pea isik ilmtingimata saabuma Euroopa Liidu liikmesriiki;

10) varjupaigataotluse esitamine võimaldab vältida enda riigist väljasaatmist, eriti olukorras, kus

taotluse menetlemine on häiritud andmete nappuse tõttu. Praegusel juhul puuduvad igasugused

kindlad andmed, mis võimaldaksid järeldada, et isik on tõepoolest sõjapõgenik ja tema

varjupaigataotlus on esitatud tema väidetud asjaoludel. Isiku jätkuva kinnipidamise vajalikkust

hinnatakse kohe pärast varjupaiga intervjuu tegemist, mille käigus tuvastatakse isiku

varjupaigamenetluse kaitsevajaduse hindamiseks olulised asjaolud, ning isiku kinnipidamise aluste

äralangemisel vabastatakse isik kohe kinnipidamiskeskusest;

11) kohaldatav meede ei ole ebaproportsionaalne. Isiku paigutamine majutuskeskusesse (VRKS § 34

lg 1) või isiku suhtes VRKS § 29 lg-s 1 nimetatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei teeniks nii

efektiivselt PPA taotletavat eesmärki, sest leebem meede võib takistada isiku korrektset tuvastamist ja

varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. Tuvastatud asjaolud on kogumis sellised, mis

õigustavad kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusse paigutamist. Hinnanud tõendeid ja kaalunud

faktilisi asjaolusid, ei pea Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur proportsionaalseks

määruskaebuse esitaja viibimist vabaduses.

Tartu Halduskohtus 18. detsembril 2013 toimunud kohtuistungil selgitas määruskaebuse esitaja, et

tema eesmärgiks oli taotleda varjupaika. Rootsi Kuningriiki pidid tema ja ta kaaslane saama abistaja

abiga, kes aga pettis neid. Nimi, mille ta PPA-le nimetas, on tema sõnul õige. Petseri hotellis

kirjutasid registreerijad tema nime, tema ise end hotelli ei registreerinud. Määruskaebuse esitaja sõnul

tahab ta jääda Eestisse, kuna Süürias on sõda ja seal ei ole võimalik normaalselt elada. Teda on seal

piinatud ja pekstud ning sellest on ka jäljed tema kehal. Seega on tema elu ja tervis seal ohus.

2. Tartu Halduskohus rahuldas 18. detsembri 2013. a määrusega PPA taotluse määruskaebuse

esitaja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks alates 18. detsembrist 2013 kuni

VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks

kuuks. Halduskohus leidis, et kuna isikul ei ole kaasas muud dokumenti kui araabiakeelne dokument,

mis on väidetavalt juhiluba, siis ei olnud PPA-l võimalik 48 tunni jooksul kõiki varjupaigataotluse

menetlemisel tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitada (nt ametlikud andmed isikusamasuse ja

kodakondsuse kohta). Vaja on kontrollida ja veenduda, et isik on see, kes ta väidab end olevat. Kuna

isik on saabunud Eesti Vabariiki ebaseaduslikult ning ta on ise väitnud, et soovis minna Rootsi

Kuningriiki, võib esineda oht, et ta põgeneb. Kohtu hinnangul ei saa välistada ka seda, et

varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. Praegusel juhul ei ole võimalik VRKS-is

sätestatud järelevalvemeetmeid tõhusalt kohaldada ja varjupaigataotleja kinnipidamiseks esinevad

VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alused ning kinnipidamine on proportsionaalne meede. Erilisi asja-

olusid, mis kinnipidamise välistaksid, ei esine. Seega on isiku kinnipidamine õigustatud VRKS § 361

lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel.

3. M. A. M. esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtul tühistada halduskohtu määrus ja

võimaluse korral teha uus määrus, millega vabastada ta väljasaatmiskeskusest.

4. Tartu Ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata, kuid muutis osaliselt halduskohtu

määruse põhjendusi. Ringkonnakohus põhjendas määrust järgmiselt:

1) Lõuna Prefektuuri piirivalvebüroo 17. detsembri 2013. a Eestist lahkumise ettekirjutuse (kohe

sundtäidetav) õiguspärasus ei ole praeguse vaidluse esemeks. See on iseseisev haldusakt ja haldus-

kohtus iseseisvalt vaidlustatav. Seetõttu jäävad seda puudutavad määruskaebuse esitaja väited tähele-

panuta. Vaidluse esemeks on küsimus, kas halduskohus andis 18. detsembri 2013. a määrusega

õiguspäraselt loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks;

2) halduskohus andis loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks mitte kauemaks kui kaheks kuuks 18. detsembril 2013. Kahekuune tähtaeg sai täis

18. veebruaril 2014. Määruskaebuse esitaja teatas 27. veebruaril 2014 ringkonnakohtule, et ta on

vabastatud kinnipidamiskeskusest ja paigutatud varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusesse. Siiski on

määruskaebuse esitaja seisukohal, et edasine määruskaebuse menetlemine on vajalik, et saada teada

ringkonnakohtu seisukoht, kuidas kohaldada VRKS § 361 lg-t 2, kuidas hinnata vältimatut vajadust,

seda, kas järelevalvemeetmeid on või ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, ning seda, kas olulisteks

asjaoludeks on isiku psühholoogiline seisund ja ilmselged piinamise või kuuli sisenemise ja

väljumise jäljed kehal;

3) PPA taotles luba määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

VRKS § 362 lg 2 alusel koosmõjus § 361 lg 2 p-dega 1 ja 2. Halduskohus andis loa VRKS § 361 lg 2

p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel koosmõjus § 362 lg-ga 2;

4) ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et aluseks on ka VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 nimetatu.

Esiteks ei tohi halduskohus juba protsessuaalsetel põhjustel minna kaugemale taotluses märgitust.

Kuigi formaalset piirangut jääda aluste valikul taotluse piiridesse ei sea halduskohtule haldus-

kohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 ega § 265, tuleneb selline piirang HKMS § 2 lg-st 3.

Viimati nimetatud norm sätestab, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud

muus avalduses nõutud ulatuses; avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel.

Ringkonnakohus on seisukohal, et haldustoiminguks loa taotlemise menetluses ei saa halduskohus

omavoliliselt laiendada haldusorgani taotluses märgitud aluseid. Kui halduskohtule hakkab silma

alus, mida taotluses ei ole, kuid mis võib olla loa saamiseks oluline, siis võib halduskohus juhtida

sellele taotleja tähelepanu ja anda taotlejale võimaluse täiendada taotlust. Praegusel juhul haldus-

kohus seda ei teinud. Ka ei ole VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 nimetatud asjaolu põhjendatud PPA

taotluses ega halduskohtu määruses. Samuti ei esine nendes punktides nimetatud aluseid ka sisuliselt.

VRKS § 361 lg 2 p 4 tuleb tõlgendada koosmõjus sama lõike p-dega 1 ja 2, st et isiku identiteet ja

tema kodakondsus ei ole asjaoludeks p 4 mõttes. PPA ei soovinud määruskaebuse esitaja

kinnipidamist taotluse menetlemisel tähtsust omavate muude asjaolude väljaselgitamiseks, vaid

üksnes isiku identiteedi ja tema kodakondsuse väljaselgitamiseks. Küsimus ei olnud selles, millised

tingimused valitsevad tema päritoluriigis. VRKS § 361 lg 2 p 5 on ette nähtud juhtudeks, kus isik

soovib varjupaigataotluse esitamisega menetlust kuritarvitada ning enda väljasaatmisega viivitada.

Ka selle punkti osas puudub halduskohtu määruses piisav põhjendus. Menetluses ei ole esitatud

asjaolusid, mis viitaksid VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamisele. Halduskohtu määruse põhjendusi tuleb

muuta, jättes välja VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 nimetatud alused;

5) kuna eelnevast sõltumatult esinesid siiski VRKS § 361 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud alused, jääb

määruskaebus tervikuna rahuldamata. Vastuseks määruskaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus

järgmist;

6) VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud termini "vältimatu vajadus" tõlgendamisel tuleb esmalt pöörduda

seaduseelnõu seletuskirja poole. 354 SE teise lugemise seletuskiri ütleb heakskiidetud muudatus-

ettepanekut põhjendades järgmist: "Siseministeeriumi esindajad selgitasid, et koostöös komisjoni ja

õiguskantsleri ametnikuga on veelkord üle vaadatud varjupaigataotlejate kinnipidamise alused, neid

on püütud kitsendada ning sõnastada võimalikult lähedaselt direktiivi sõnastusele (direktiivi art 8

p 3). § 361 lõikesse 1 on sätestatud selged juhised PPA-le ja halduskohtule varjupaigataotlejate

kinnipidamiseks: kinnipidamine on võimalik väga rangelt ainult lõikes 2 sätestatud kinnipidamise

aluse olemasolul, kui §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada (nt

on suur oht, et isik vaatamata järelevalvemeetmete kohaldamisele siiski põgeneb). Kinnipidamine

peab olema rangelt kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (hinnatakse selle eesmärki, vajalikkust,

mõõdukust), samuti tuleb võtta arvesse iga üksikjuhtumi hindamisel konkreetse varjupaigataotlejaga

seotud olulisi asjaolusid (nt tema haavatavus jms). Lõikes 2 on selgelt sätestatud, et varjupaigataotleja

kinnipidamine peab olema vältimatult vajalik, s.t muul viisil ei saa tagada varjupaigamenetlust.

Kokkuvõttes peab isiku kinnipidamine olema äärmiselt põhjalikult läbi kaalutud ning tõepoolest

viimane abinõu menetluse tagamiseks" (Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 354 SE, II lugemise seletuskiri,

22.05.2013, http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&enr=354SE&koosseis=12).

Ringkonnakohus osutab lisaks pärast nimetatud seaduse Riigikogus vastuvõtmist vastu võetud

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. a direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse

rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud), art 8 lg-le 2, mis sätestab:

"Liikmesriigid võivad vajaduse korral ja igat juhtumit eraldi hinnates pidada taotlejat kinni, kui muid

leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada." Eelnevat aluseks võttes

on ringkonnakohus seisukohal, et vältimatu vajaduse hindamisel tuleb arvesse võtta kõigepealt seda,

kas kinnipidamise asemel oleks võimalik taotletav eesmärk saavutada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud

meetmete abil. Kui ükski nimetatud meetmetest ega ka nendest mitme koosmõjus kohaldamine ei

viiks piisava tõenäosusega soovitud tulemuseni, avaneb võimalus kohaldada VRKS § 362 lg-t 2

koosmõjus § 361 lg-ga 2. Ringkonnakohus märgib ka, et PPA on taotlust esitades kaalunud VRKS

§-s 29 nimetatud järelevalvemeetmete kohaldamist, kuid jõudnud järeldusele, et taoline variant ei

teeniks nii efektiivselt PPA taotletavat eesmärki, sest leebem meede võib takistada isiku korrektset

tuvastamist ja varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist (tl 4);

7) ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et iga kinnipidamine kujutab endast igal juhul

karistust. Kas kinnipidamine on karistus või mitte, sõltub eelkõige kinnipidamise eesmärgist.

Määruskaebuse esitaja kinnipidamisel ei olnud karistuslikku eesmärki, vaid ohutõrje eesmärk. Kuid

ka karistusliku eesmärgita kinnipidamine võib faktiliselt mõjuda karistusena, kui see ületab

seadusliku aluse piirid ning iseäranis selle tingimused ja kestus samastuvad karistusliku vabaduse

võtmisega. Seda, kas VRKS § 362 lg 2 alusel koosmõjus § 361 lg 2 p-dega 1 ja 2 teostatud

kinnipidamine on seaduslik, tuleb lõppastmes hinnata kaalumise teel, võttes arvesse kõiki asjaolusid,

k.a tõenäosust, et isik püüab põgeneda ja edasi liikuda mõnda muusse riiki;

8) määruskaebuse esitaja väidab, et halduskohus ei põhjendanud piisavalt kinnipidamiskeskusesse

paigutamise proportsionaalsust. Halduskohtu määruse põhjendus on äärmiselt napp. Kuid

ringkonnakohus võtab arvesse loa andmise menetluse kui kiirmenetluse eripära ja PPA taotlust ning

leiab, et kogumis on põhjused siiski arusaadavad. Määruskaebuse esitaja kuni kahe kuu pikkune

kinnipidamine oli ebaseaduslikult riiki sisenenud tundmatu päritolu ja Eestis tavapärase

võõrkeeleoskuseta väidetava võõrkeelse dokumendiga isiku tuvastamiseks või isikusamasuse

kontrollimiseks ning tema kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks konkreetseid

asjaolusid arvestades proportsionaalne nii kinnipidamise põhjuse kui ka kestuse osas.

Ringkonnakohus arvestab ka määruskaebuse esitaja avaldatut, et tema eesmärgiks oli jõuda Rootsi,

ning leiab, et halduskohtu loa andmise ajal oli hoolimata määruskaebuse esitaja kinnitustest endiselt

tõenäoline, et määruskaebuse esitaja võib üritada edasi liikuda Rootsi;

9) määruskaebuse esitaja tugineb pagulasseisundi konventsiooni art-le 31 ning viitab ÜRO põgenike

ülemkomissari (UNHCR) juhtnööridele, kus sisalduvad seda artiklit selgitavad märkused (UNHCR's

Revised Guidelines on Applicable Criteria and Standards relating to the Detention of Asylum-

Seekers, 26.02.1999, lk 1, p 4, http://www.refworld.org/docid/3c2b3f844.html). Ringkonnakohus

nõustub määruskaebuse esitajaga, et tema Eestisse saabumist saab käsitada konventsiooni art 31

mõttes riiki sisenemisena otse territooriumilt, kus isiku elu või vabadus on olnud ohus konventsiooni

artiklis 1 käsitletud põhjustel. Siiski ei rakendu see artikkel praegusel juhul, kuna tegemist ei olnud

karistusega. Samuti ei nõustu ringkonnakohus, et määruskaebuse esitaja teatas endast viivitamata

ametiasutusele. Piusa kordoni ametnikud pidasid ta kinni. Kuna määruskaebuse esitaja andis mõista,

et tema sihiks oli jõuda Rootsi, ei saa eeldada, et tal oli üldse kavas endast Eesti võimudele teatada;

10) ringkonnakohus juhib määruskaebuse esitaja tähelepanu sellele, et pagulasseisundi konventsiooni

art 26 ei ole asjakohane. Konvensiooni art 26 ei rakendu, kuna küsimuse all on määruskaebuse esitaja

isikuvabaduse piirangu põhjendatus, mitte aga liikumisvabaduse piiramine;

11) VRKS § 362 lg 2 järgi võib PPA või Kaitsepolitseiamet taotleda halduskohtult luba varju-

paigataotleja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. Selle

normi järgi on taotletava kinnipidamise konkreetne kestus PPA või Kaitsepolitseiameti kaalutlusotsus,

st et haldustoiminguks loa taotleja peab määrama ise kindlaks kinnipidamise kestuse ja seda

põhjendama, mitte taotlema kinnipidamist standardselt kuni kaheks kuuks. Halduskohus peab taotlust

hinnates sisuliselt, niivõrd kui see on loa andmise kiirmenetluses võimalik, kontrollima, kas esitatud

põhjendused on piisavad, ning taotluse rahuldama või vajaduse korral määrama taotletust lühema aja

või jätma taotluse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused peavad vastama HKMS § 265 lg 3

esimesele lausele koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 465 lg 2 p-ga 8. Kaalumisel tuleb

silmas pidada, et isikuvabadus on nii Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 20, Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 kui ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 6 järgi kõrget

järku kaitsehüve, mida ei tohi ilma ülekaaluka vajaduseta kergekäeliselt piirata. Tulenevalt nimetatud

põhiõigustest ning VRKS § 362 lg-st 2 ja VRKS § 361 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud eesmärkidest ei

pea kinnipidamise kestus alati olema kaks kuud, vaid võib olla ja peakski olema üldjuhul lühem.

Näiteks on VRKS § 362 lg 2 järgi kooskõlas PS § 21 lg-ga 2 kinnipidamise reegelkestuseks 48 tundi.

On siiski mõistetav, kui ebaseaduslikult riiki sisenenud tundmatut päritolu ja Eestis tavapärase

võõrkeeleoskuseta võõrkeelse väidetava dokumendiga isiku tuvastamiseks või isikusamasuse

kontrollimiseks ning tema kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks kuluv aeg on sellest

tunduvalt pikem. Praegust juhtumit hinnates nõustub ringkonnakohus kõiki asjaolusid arvesse võttes

halduskohtuga, et kaks kuud oli kinnipidamise proportsionaalne kestus;

12) määruskaebuse esitaja soovib ringkonnakohtu seisukohta, kas olulisteks asjaoludeks on isiku

psühholoogiline seisund ja ilmselged piinamise või kuuli sisenemise ja väljumise jäljed kehal.

Määruskaebuse esitaja väidab, et ta on pereisa. Ringkonnakohus leiab, et isiku üldine seisund ja

tõendatud perekondlikud sidemed on asjaolud, mida PPA peab taotlust esitades ja halduskohus isiku

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks luba andes muude asjolude seas arvesse võtma, niivõrd kui

neid asjaolusid on loa andmise kiirmenetluses halduskohtul võimalik tuvastada ja hinnata. Määrus-

kaebuse esitaja perekondlikud sidemed said selgeks saada alles siis, kui tema isik oli lõplikult

kindlaks tehtud. Nii selle kui ka ülejäänud asjaolude osas ei leia ringkonnakohus, et halduskohus on

neid tervikuna hinnates eksinud. Ringkonnakohus selgitab, et määruskaebuse esitaja nimetatud

vigastused ja armid mängivad rolli varjupaigataotluse läbivaatamisel ning võivad osutada nt VRKS

§ 4 lg 3 p-s 2 nimetatud tingimuste esinemisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. M. A. M. esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määrus ja

teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. Määruskaebust põhjendatakse järgmiselt:

1) PPA ning haldus- ja ringkonnakohus on paljasõnaliselt leidnud, et määruskaebuse esitaja suhtes

polnud kinnipidamiskeskusse paigutamise asemel võimalik kohaldada leebemaid meetmeid. PPA on

muude järelevalvemeetmete kohta märkinud, et võimalik on küll taotleda isiku paigutamist

majutuskeskusse ja kohaldada VRKS § 29 lg-s 1 nimetatud järelevalvemeetmeid, kuid see ei teeniks

nii efektiivselt PPA taotletavat eesmärki, sest leebem meede võib takistada isiku korrektset

tuvastamist ja varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. PPA ning haldus- ja ringkonnakohus

pole sisuliselt põhjendanud, miks ei olnud määruskaebuse esitaja isikusamasust ja kodakondsust

võimalik tõhusalt välja selgitada näiteks varjupaigataotlejate majutuskeskuses. Kohustus viibida

varjupaigataotlejate majutuskeskuses on leebem meede ja piiraks oluliselt vähem määruskaebuse

esitaja õigusi. Oluline on ka, et määruskaebuse esitajal olid kaasas dokumendid, mis võimaldasid

tuvastada isikusamasust. Määruskaebuse esitaja isikusamasus ja kodakondsus olid juba

17. detsembril 2013, s.o enne määruskaebuse esitaja kinnipidamise taotluse esitamist, isiku-

tuvastamise akti alusel tuvastatud. Leebemate meetmete kohaldamist ei välista asjaolu, et isiku-

samasust oli võimalik tuvastada araabiakeelsete dokumentide alusel ja nende sisu oli vaja täiendavalt

kontrollida. Määruskaebuse esitajaga suheldi araabia keele tõlgi vahendusel, kes saanuks isikuga

kaasas olnud dokumentide sisu ametnikele selgitada;

2) ringkonnakohus on vääralt sisustanud VRKS § 361 lg-s 2 kasutatud mõistet "vältimatult vajalik"

ega ole põhjendanud, miks oli määruskaebuse esitaja kinnipidamine vältimatult vajalik. Selle mõiste

sisustamisel tuleb lähtuda seaduseelnõu 354 teise lugemise seletuskirjas VRKS § 361 kohaldamise

kohta selgitatut. Seletuskirjale tuginedes on ringkonnakohus leidnud, et kui ükski VRKS § 29 lg-s 1

sätestatud meetmetest ega ka mitme meetme koosmõjus kohaldamine ei viiks piisava tõenäosusega

soovitud tulemusele, siis avaneb võimalus kohaldada VRKS § 362 koosmõjus VRKS § 361 lg-ga 2,

ning et PPA on taotlust esitades teostanud kaalutlusõigust, kuid jõudnud järeldusele, et VRKS § 29

lg 1 kohaldamine ei teeniks efektiivselt taotletavat eesmärki, sest leebem meede võib takistada isiku

korrektset tuvastamist ja varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. Määruskaebuse esitaja on

seisukohal, et VRKS § 361 lg 1 järgi on varjupaigataotleja kinnipidamise esmaseks eelduseks, et tema

suhtes pole võimalik tõhusalt kohaldada muid järelevalvemeetmeid. Sellest eraldiseisvaks

tingimuseks on aga VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud vältimatu vajaduse esinemine. Seadusandja on

eelnõu seletuskirjas vältimatut vajadust sisustanud selliselt, et tegemist peab olema olukorraga, kus

varjupaigamenetlust ei saa muul viisil tagada ja tegemist on sisuliselt menetluse tagamise viimase

abinõuga. Vältimatu vajadus lõike 2 tähenduses pole sisustatav leebemate järelevalvemeetmete

mittetõhusa kohaldamisega lõike 1 tähenduses. Ringkonnakohtu tõlgenduse kohaselt muutub VRKS

§ 361 lg-s 2 eraldi kasutatav mõiste "vältimatu vajadus" sisutühjaks. Isegi kui nõustuda ringkonna-

kohtuga "vältimatu vajaduse" sisustamisel, on ringkonnakohus jätnud põhjendamata, milles praegusel

juhul vältimatu vajadus seisnes. Ringkonnakohus on pealiskaudselt märkinud, et "PPA on taotlust

esitades kaalunud VRKS §-s 29 nimetatud järelevalvemeetmete kohaldamist, kuid jõudnud

järeldusele, et taoline variant ei teeniks niivõrd efektiivselt PPA poolt taotletud eesmärki, sest leebem

meede võib takistada isiku korrektset tuvastamist ja varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist".

Kuna sisulisi kaalutlusi taotlusest ei nähtu, siis ei olnud kohtutel võimalik kontrollida, kas PPA kaalus

enne taotluse esitamist muude järelevalvemeetmete kohaldamist ja millised kaalutlused viisid PPA ja

kohtud seisukohale, et neid ei oleks praegusel juhul võimalik tõhusalt kohaldada;

3) PPA ning haldus- ja ringkonnakohus ei hinnanud sisuliselt, kas määruskaebuse esitaja kinni-

pidamine oli kooskõlas VRKS § 361 lg-ga 1 ja haldusmenetluse seaduse § 3 lg 2 järgi proportsio-

naalne, st kas kaebaja isikusamasust ja kodakondsust oleks saanud kontrollida ka seadusega

sätestatud järelevalvemeetmeid rakendades. Halduskohus nentis paljasõnaliselt, et kinnipidamine on

proportsionaalne. Ringkonnakohus möönis, et halduskohtu põhjendus on äärmiselt napisõnaline, kuid

ringkonnakohtu hinnangul on põhjendused kogumis siiski arusaadavad. Ringkonnakohus pole

põhjendanud, kuidas ta sellisele järeldusele jõudis. Puuduvad põhjendused, miks pole määruskaebuse

esitaja isikusamasust ja kodakondsust võimalik välja selgitada vähem koormaval viisil, miks selle

väljaselgitamiseks kulub just kaks kuud ning miks pole isikusamasust ja kodakondsust võimalik

kontrollida kiiremini;

4) kohtud pole õigesti kohaldanud VRKS § 361 lg-t 1, jättes arvesse võtmata määruskaebuse esitaja

isikuga seotud olulised asjaolud (selle, et ta on pärit Süüriast, kus on kodusõda, ja tsiviilisikute, ka

tema elu on relvakonflikti tõttu ohus; selle, et kaebaja on selgitanud, et teda on pekstud ja piinatud,

mida tõendavad jäljed kehal; selle, et kaebaja on meesterahvas, kellel on naine ja lapsed). Määrus-

kaebuse esitaja on tähelepanu juhtinud ÜRO pagulaste Ülemvoliniku Ameti 22. oktoobri 2013. a

dokumendile "Rahvusvahelise kaitse kaalutlused seoses inimestega, kes põgenevad Süüria Araabia

Vabariigist. Uuendus II", milles rõhutatakse, et Süüriast pärit varjupaigataotlejate puhul on mõistlik

kaaluda kõiki alternatiive kinnipidamisele, kuna nad on pidanud palju läbi elama ja ebamõistlik on

lähteriigis nende kannatusi suurendada. PPA ja kohtud on kõrvale jätnud määruskaebuse esitaja

menetluses viidatud ÜRO pagulaste Ülemvoliniku Ameti vastavad juhised, sh kinnipidamise juhised,

mille järgi kinnipidamine peab olema põhjendatud, tuginema vastavasisulisele vajadusele ja

arvestama kõiki isikuga seotud asjaolusid (näiteks isiku varasemat ajalugu koostöö osutamisel,

varasemate muude järelevalvemeetmete järgimist, perekondlike sidemete olemasolu, valmisolekut

esitada varjupaigamenetluses vajalikku informatsiooni ja põhjendusi). Ringkonnakohus on viidanud,

et tuleb arvesse võtta tõenäosust, et isik püüab põgeneda ja edasi liikuda mõnesse muusse riiki, kuid

arusaamatuks jääb, kas ja kuidas on kohtud arvestanud määruskaebuse esitaja väidetavat põgenemise

ohtu. Vastupidi, ringkonnakohus on kohtumääruse p-s 14 leidnud, et praeguses menetluses pole

esitatud asjaolusid, mis viitaksid VRKS § 361 lg 2 p-le 5. Kohtud on jätnud ka arvestamata, et kuna

varjupaigataotlus on registreeritud Eestis, siis isegi kui kaebaja oleks lahkunud Rootsi, oleks ta

Dublini III määruse alusel igal juhul tagasi saadetud. Kohtud ei ole arvestanud pagulasseisundi

konventsiooni artikli 31 lg-ga 1. Ringkonnakohus on pealiskaudselt väitnud, et määruskaebuse

esitaja kinnipidamisel polnud karistuslikku eesmärki, vaid oli ohutõrje eesmärk. Kuid arusaamatu on,

milline ohutõrje eesmärk sai kaasneda isikusamasuse ja kodakondsuse kontrollimisega;

5) PPA pole põhjendanud, miks määruskaebuse esitaja kinnipidamine isikusamasuse ja kodakondsuse

kontrollimiseks võtab aega kuni kaks kuud. PPA on taotluses väitnud piisava ajalise ressursi

puudumist. Samuti on PPA leidnud, et isikusamasuse tuvastamiseks ei pea ilmtingimata pöörduma

väidetava päritoluriigi poole, võimalik on kasutada ka alternatiivseid vahendeid. Kohtud pole

kinnipidamise kestuse proportsionaalsust ja põhjendatust sisuliselt hinnanud. VRKS § 362 lg 2 järgi

on kinnipidamise konkreetne kestus kaalutlusotsus.

6. PPA on seisukohal, et määruskaebus ei ole põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. PPA taotles luba M. A. M. kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS § 362

lg 2 alusel koosmõjus VRKS § 361 lg 2 p-dega 1 ja 2. Halduskohus andis loa määruskaebuse esitaja

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks VRKS § 361 lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel

koosmõjus § 362 lg-ga 2. Ringkonnakohus jättis M. A. M. määruskaebuse rahuldamata, kuid muutis

halduskohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et määruskaebuse esitaja

kinnipidamiskeskusse paigutamiseks puudusid VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud alused, küll

aga esinevad sama lõike p-des 1 ja 2 sätestatud alused. VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2 võimaldavad

paigutada isiku kinnipidamiskeskusse isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks (p 1) ja

isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks (p 2). Ringkonnakohus leidis, et välja

tuleb selgitada määruskaebuse esitaja isik ja kodakondsus.

8. Kolleegium on VRKS § 361 lg 2 p-te 1 ja 2 tõlgendanud haldusasjas nr 3-3-1-52-14 tehtud

määruses, jääb seal avaldatud seisukohtade juurde ega korda neid praeguses asjas. Kolleegium

märgib, et need põhjendused erinevad seisukohtadest, millel on praeguses asjas määruskaebuse

esitaja.

9. Kõigepealt käsitleb kolleegium määruskaebuse esitaja väiteid, mis on esitatud käesoleva määruse

p 5 alap-s 1 ja seonduvad määruskaebuse esitaja isikusamasuse ja kodakondsuse tuvastamisega.

Ühelt poolt väidab määruskaebuse esitaja, et kohus pole põhjendanud, miks ei olnud kaebuse esitaja

isikusamasust ja kodakondsust võimalik tuvastada näiteks tema paigutamisel varjupaigataotlejate

majutuskeskusse. Teisalt väidab määruskaebuse esitaja, et tema isikusamasus ja kodakondsus olid

juba 17. detsembril 2013, s.o enne kinnipidamiskeskusse paigutamiseks loa taotlemist, tuvastatud.

Kolmandaks väidab määruskaebuse esitaja, et isikusamasust oli võimalik tuvastada araabiakeelsete

dokumentide abil, kasutades araabia keele tõlki, kelle vahendusel suheldi määruskaebuse esitajaga.

10. Halduskohus leidis, et kuna isikul pole muud dokumenti kui araabiakeelne dokument, mis on

väidetavalt juhiluba, siis ei olnud PPA-l võimalik 48 tunni jooksul kõiki varjupaigataotluse

menetlemisel tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitada (nt ametlikud andmed isikusamasuse ja

kodakondsuse kohta). Vaja on kontrollida ja veenduda, et isik on see, kes ta väidab end olevat.

Halduskohus leidis, et kuna isik on saabunud Eesti Vabariiki ebaseaduslikult ning ta on ise väitnud, et

soovis minna Rootsi Kuningriiki, võib esineda tema põgenemise oht.

Ringkonnakohus nentis, et halduskohtu määruse põhjendus on äärmiselt napp. Kuid ringkonnakohus

võttis arvesse loa andmise menetluse kui kiirmenetluse eripära ja PPA taotlust ning leidis, et kogumis

on põhjused siiski arusaadavad. Määruskaebuse esitaja kuni kahe kuu pikkune kinnipidamine oli

ebaseaduslikult riiki sisenenud tundmatu päritolu ja Eestis tavapärase võõrkeeleoskuseta väidetava

võõrkeelse dokumendiga isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks ning tema

kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks konkreetseid asjaolusid arvestades

proportsionaalne nii kinnipidamise põhjuse kui ka kestuse osas. Ringkonnakohus arvestas ka määrus-

kaebuse esitaja avaldatut, et tema eesmärgiks oli jõuda Rootsi, ning leidis, et halduskohtu loa

andmise ajal oli hoolimata määruskaebuse esitaja kinnitustest endiselt tõenäoline, et ta võib üritada

edasi liikuda Rootsi (vt käesoleva määruse p 4 alap 8).

Kuna ringkonnakohus tegi viite nii halduskohtu määrusele kui ka võttis arvesse PPA taotlust (s.o

selles esitatud põhjendusi, mis halduskohtu määruse põhjendavas osas ei kajastu), siis on

ringkonnakohtu seisukoht kolleegiumile arusaadav ja sellest lähtuvalt on kolleegiumil võimalik

vastata määruskaebuse esitaja väidetele.

11. PPA taotlusest, mida ringkonnakohus võttis arvesse, nähtub lisaks järgmist. Määruskaebuse

esitaja isik tuvastati tema enese ütluste järgi kui Süüria Araabia Vabariigi kodanik (vt käesoleva

määruse p 1 alap 3). Määruskaebuse esitajal olid kaasas väidetavalt Süüria riigi antud araabiakeelsed

juhiluba ja piiriületusluba, mille õigsust pole piiratud ajal tõttu tuvastatud (vt käesoleva määruse p 1

alap 5). Tuvastada on vaja isikusamasus, kodakondsus ja riiki saabumise asjaolud. Määruskaebuse

esitajal puuduvad reisidokumendid, ta on tuvastatud tema enda sõnade järgi ja kaasas olevate

dokumentide abil. Isikusamasuse ja kodakondsuse kohta ametlikud andmed aga puuduvad.

Määruskaebuse esitaja ütluste kohaselt peatusid tema ja tema kaaslane enne Eesti Vabariiki saabumist

Venemaal Petseri linnas hotellis Hotel Pechory-Park. Venemaa ametnikelt saadud informatsiooni järgi

saabusid 15. detsembril 2013 nimetatud hotelli kolm välismaalast. Registreerimiseks esitasid

välismaalased passid – Süüria passi nimele Murad Mhede Ali, sünd 20. juulil 1973, ning Jordaania

passi nimele Ludfj Osama Haled Mohd Ramadan, sünd 28. novembril 1983. Kolmas isik (abistaja)

lahkus kohe ning kaks välismaalast jäid hotelli. Nad olid uurinud, kus nad on, küsinud Moskva rongi

väljumise aega ning 16. detsembri 2013. a varahommikul hotellist väidetavalt korraks lahkunud.

Isikul puuduvad reisidokumendid, ta on tuvastatud enda sõnade ja kaasas olevate dokumentide abil.

Ametlikud andmed isikusamasuse ja kodakondsuse kohta puuduvad. Lisaks viitavad isiku saabumise

ja käitumise asjaolud võimalikule põgenemise ohule või menetlusest kõrvale hoidmisele (vt

käesoleva määruse p 1 alap 8).

12. Eeltoodust nähtub kolleegiumile selgelt, et määruskaebuse esitaja isik ja kodakondsus olid loa

taotlemise hetkeks tõsikindlalt tuvastamata. Taotluses märgiti isiku ja kodakondsuse tuvastamise

vajaduse kõrval ka vajadust kontrollida dokumentide õigsust. Sellele, et isik oli tõsikindlalt

tuvastamata, viitab see, et taotluses kõneldi väidetavalt teise riigi antud juhiloast ja reisidokumendist.

Tõlki saanuks kasutada küll isikul kaasas olnud dokumentide tõlkimiseks, kuid tõlgi ametipädevuses

ei ole otsustada selle üle, kas tegemist on teise riigi antud dokumentidega. Kahtlusteks isikusamasuse

ja esitatud dokumentide ehtsuse kohta andsid aluse ka Venemaalt saadud andmed. Kolleegium on

seepärast seisukohal, et edasises menetluses tuleb tuvastada nii määruskaebuse esitaja isik kui ka

kodakondsus.

13. Halduskohus põhjendas määruskaebuse esitaja põgenemise ohtu sellega, et ta saabus Eestisse

ebaseaduslikult ning on ise väitnud, et soovis minna Rootsi. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga,

kuid tegi ka viite PPA taotlusele. Kolleegium on seisukohal, et see viide hõlmab ka PPA taotluses

(käesoleva määruse p 1 alap-s 8) esitatud asjaolusid ning nende alusel tehtud järeldust, et isiku

Eestisse saabumise ja käitumise asjaolud viitavad võimalikule põgenemisohule. Võimaliku

põgenemisohu kahtlust näitab see, et PPA taotluse järgi ei olnud selge, milline seos oli määrus-

kaebuse esitajal ja Pihkvas viibinud kolmel isikul, st määruskaebuse esitaja tegelik identiteet ei olnud

selge. Kolleegium on seisukohal, et sellistel asjaoludel tekkinud kahtlused isiku tegeliku identiteedi

kohta annavad alust arvata, et põgenemisoht on olemas.

14. Kolleegium on seisukohal, et määruskaebuse esitaja paigutamine isikusamasuse ja kodakondsuse

väljaselgitamiseks kinnipidamiskeskusse oli põgenemisohu tõttu proportsionaalne meede – see oli

vajalik ega olnud asjaolusid arvesse võttes ilmselgelt mittemõõdukas.

15. Määruskaebuse esitaja põhjendab kohtulahendite tühistamise taotlust ka sellega, et PPA pole

põhjendanud, miks isiku kinnipidamiskeskuses hoidmine varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust

omavate asjaolude väljaselgitamiseks võtab aega kuni kaks kuud, ja et kohtud pole kinnipidamise

kestuse proportsionaalsust ja põhjendatust sisuliselt üldse hinnanud. VRKS § 362 lg 2 järgi on isiku

kinnipidamise kestus kaalutlusotsus (vt käesoleva määruse p 5 alap 5). Määruskaebuses ei ole

väidetud, et asjaolud, mille kindlakstegemiseks taotleti halduskohtult luba, selgitati välja enne

määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks loa andmisest kahe kuu möödumist.

Kolleegium selgitas haldusasjas nr 3-3-1-52-14 tehtud määruse punktis 20 et üldjuhul on piisav kohtu

formuleering, mille kohaselt luba kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antakse kuni asjaolude

väljaselgitamiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Kolleegium on seisukohal, et ka praegusel

juhul oli selline formuleering piisav, sest loa andmisel ei saanud olla ette teada, kui kaua võtab

kaebaja puhul VRKS § 361 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud asjaolude väljaselgitamineaega. Kolleegium

nõustub ringkonnakohtuga, et on mõistetav, kui ebaseaduslikult riiki sisenenud tundmatut päritolu ja

Eestis tavapärase võõrkeeleoskuseta isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks ning tema

kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks kuluv aeg on 48 tunnist tunduvalt pikem.

Praegust juhtumit hinnates oli kaks kuud kinnipidamise proportsionaalne kestus (vt käesoleva

määruse p 4 alap 11). Kolleegium märgib, et PPA teatas halduskohtule esitatud taotluses, et

kinnipidamise aluse äralangemisel vabastatakse isik kohe kinnipidamiskeskusest.

16. Määruskaebuse esitaja väidab, et kohtud pole õigesti kohaldanud VRKS § 361 lg-t 1, jättes

arvesse võtmata määruskaebuse esitaja isikuga seotud olulised asjaolud (selle, et ta on pärit Süüriast,

kus on kodusõda, ja tsiviilisikute, ka tema elu on relvakonflikti tõttu ohus; selle, et kaebaja on

selgitanud, et teda on pekstud ja piinatud, mida tõendavad jäljed kehal; selle, et kaebaja on meeste-

rahvas, kellel on naine ja lapsed) (vt käesoleva määruse p 5 alap 4).

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et isiku üldine seisund ja tõendatud perekondlikud sidemed

on asjaolud, mida PPA peab taotlust esitades ja halduskohus isiku kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks luba andes muude asjolude seas arvesse võtma, niivõrd kui neid asjaolusid on loa

andmise kiirmenetluses halduskohtul võimalik tuvastada ja hinnata, samuti et määruskaebuse esitaja

perekondlikud sidemed said selgeks saada alles siis, kui tema isik oli lõplikult kindlaks tehtud.

Ringkonnakohus selgitas, et määruskaebuse esitaja nimetatud vigastused ja armid mängivad rolli

varjupaigataotluse läbivaatamisel ning võivad osutada nt VRKS § 4 lg 3 p-s 2 nimetatud tingimuste

esinemisele (vt käesoleva määruse p 4 alap 12).

17. Määruskaebuse esitaja väidab, et kohtud on jätnud ka arvestamata, et kuna varjupaigataotlus on

registreeritud Eestis, siis isegi kui kaebaja oleks lahkunud Rootsi, oleks ta Dublini III määruse alusel

igal juhul tagasi saadetud (vt käesoleva määruse p 5 alap 4). Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust

arvata, et isiku teadmine, et ta võidakse välisriigis tabamise korral Eestisse tagasi saata, võiks

oluliselt tema põgenemise ohtu vähendada.

18. Määruskaebuse esitaja väidab, et kohtud ei ole arvestanud pagulasseisundi konventsiooni artikli

31 lg-ga 1 ja ringkonnakohus mainis üksnes pealiskaudselt, et määruskaebuse esitaja kinnipidamisel

polnud karistuslikku eesmärki, vaid ohutõrje eesmärk. Kaebuse esitaja ei saa aru, milline ohutõrje

eesmärk sai kaasneda isikusamasuse ja kodakondsuse kontrollimisega (vt käesoleva määruse p 5 alap

4).

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et pagulasseisundi konventsiooni artikkel 31 ei ole praegusel

juhul kohaldatav, sest tegemist ei olnud karistusega (vt käesoleva määruse p 4 alap-d 7 ja 9).

Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus, kõneldes ohutõrje eesmärgist (vt käesoleva määruse

p 4 alap 7), pidas silmas ohtu, et määruskaebuse esitaja võib varjupaigataotluse menetlemise ajal

Eestist lahkuda.

19. Määruskaebus jääb rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad poolte menetluskulud nende

endi kanda. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 kolmanda lause alusel arvata riigituludesse.

20. Määruskaebuse esitaja nimi tuleb kolleegium hinnangul määruse avaldamisel asendada

initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).

Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld