3-3-1-48-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-48-14

Määruse kuupäev

29. jaanuar 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus D. S. kinnipidamiseks ning

Politsei- ja Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 14. aprilli 2014. a määrus haldusasjas

nr 3-14-209

Menetluse alus Riigikohtus

D. S. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta D. S. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 14. aprilli 2014. a määrus

haldusasjas nr 3-14-209 muutmata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvata riigituludesse.

4. Asendada käesoleva määruse avaldamisel määruskaebuse esitaja nimi initsiaalidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D. S. saabus 26. veebruaril 2014 liinibussiga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariigi Narva piiri-

punkti. Sisenemisel Eesti Vabariiki esitas D. S. Valgevene Vabariigi passi, milles oli 12. veebruaril

2014 Gardinas Leedu Saatkonnas välja antud ühekordne Schengeni viisa. Politsei- ja Piirivalveameti

(PPA) hinnangul olid D. S. ütlused kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta vastuolulised

ning ebausaldusväärsed, mistõttu tunnistati väljastatud Schengeni viisa kehtetuks. Isik ütles algselt

oma sihtkohaks Leedu Vabariigi, kuid hiljem märkis, et soovib jõuda Rootsi. D. S. lõppeesmärgiks oli

reisida Rootsi Kuningriiki. D. S. asjade läbivaatusel leiti isiklike asjade hulgast kasutatud ja

kasutamata süstlaid ning deklareerimata sigarette. D. S. elukaaslase isiklike asjade läbivaatusel

avastati psühhotroopseid aineid. PPA keelas 26. veebruaril 2014 kell 21.50 isikule riiki sisenemise

(keeld nr 152MT094) ning alustas tema suhtes Venemaa Föderatsiooni tagasisaatmise menetlust. D. S.

esitas viisa kehtetuks tunnistamise ja riiki sisenemise keelu väljastamise järgselt varjupaigataotluse.

2. PPA esitas 28. veebruaril 2014 Tartu Halduskohtule taotluse loa andmiseks D. S. kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni varjupaigataotlusega seotud asjaolude väljaselgitamiseni,

kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. PPA hinnangul ei ole D. S. varjupaigataotlust võimalik

nõuetekohaselt menetleda ilma teda kinni pidamata. Isiku eesmärgiks ei olnud jõudmine Eestisse, vaid

Rootsi Kuningriiki. Seetõttu võib eeldada, et isik ei pruugi viibida Eestis vajalike varjupaigamenetluse

toimingute tegemiseni ja esineb tema põgenemise oht. Arvestades isiku senist käitumist, tema isiklike

asjade hulgas olnud esemete olemust ja Narva Kiirabi kiirabikaardil märgitud diagnoosi (narkootiliste

ja psühhotroopsete ainete kasutamise sõltuvus) esineb põhjendatud kahtlus, et isik võib hakata

varjupaigamenetlusest kõrvale hoidma. Vähem koormavate järelevalvemeetme kohaldamine ei oleks

tõhus ega tagaks menetlust. Puuduvad kindlad andmed, mis võimaldaks järeldada varjapaigataotluse

põhjendatust ning et varjupaigataotlust ei esitatud pelgalt väljasaatmise vältimise eesmärgil.

Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses (VRKS) sätestatud teiste, leebemate

järelevalvemeetmete (VRKS § 29) kohaldamine ja majutuskeskusesse paigutamine (VRKS § 34 lg 1)

ei teeniks nii efektiivselt PPA taotletavat eesmärki, sest leebem meede võib takistada isiku

varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. PPA kinnitas taotluses, et isik vabastatakse VRKS

§ 364 lg 1 alusel viivitamatult kinnipidamiskeskusest VRKS § 36¹ lõike 2 p-des 4 ja 5 sätestatud

aluste äralangemisel.

3. Tartu Halduskohus andis 28. veebruari 2014. a määrusega loa D. S. kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni VRKS § 36¹ lõikes 2 sätestatud kinnipidamise aluste

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Kohus nõustus PPA taotluses märgitud

õiguslike alustega (VRKS § 36¹ lg 2 p-d 1, 2, 4 ja 5). Kuna isik saabus Eesti Vabariiki eesmärgiga

siirduda kohe edasi Rootsi Kuningriiki, siis esineb põgenemise oht. Välistatud ei ole, et

varjupaigataotlus on esitatud ka üksnes väljasaatmise takistamise eesmärgil. Isiku kinnipidamine on

proportsionaalne meede, teisi VRKS-is sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt

kohaldada.

4. D. S. esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada ja jätta

PPA taotlus rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt ei järginud halduskohus uurimisprintsiipi,

kohtulahend on motiveerimata, kinnipidamiskeskusesse paigutamise eelduste täitmist kohus sisuliselt

ei kontrollinud ning Euroopa Liidu õiguse norme ei arvestanud. PPA ja kohus ei ole sisuliselt

põhjendanud, miks ei ole teiste järelevalvemeetmete kohaldamine võimalik ja isikust lähtuva ohu

maandamiseks piisavalt tõhus. Halduskohus on jätnud hindamata vältimatu vajaduse eelduse ega ole

andnud hinnangut meetme proportsionaalsusele. Vajadus kontrollida isikusamasust või dokumentide

õigsust ei vasta vältimatu vajaduse põhimõttele ega õigusta isikult vabaduse võtmist. Määruskaebuse

esitaja ei soovi naasta Valgevene Vabariiki, kus teda ähvardab tagakiusamine. Alusetu on tuginemine

VRKS § 36¹ lg 2 p-dele 1 ja 2, sest määruskaebuse esitaja omas kehtivat ja autentset Valgevene

Vabariigi passi ning selles oli piiripunkti saabudes ka kehtiv Schengeni viisa. Kvalifitseeritud tõlgi

puudumise tõttu ei olnud kaebaja kindel, millistele dokumentidele ta alla kirjutas. Ametnikud ei

protokollinud ütlusi õigesti. Määruskaebuse esitaja ei ole väitnud, et soovib minna Rootsi. Venemaal ei

olnud määruskaebuse esitaja turvalises riigis, sest seal ei ole tagatud varjupaigataotlejate

esmavajadused. Seetõttu ei ole täidetud ka VRKS § 36¹ lg 2 p-de 4 ja 5 alused.

5. PPA palus vastuses määruskaebusele jätta see rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Isiku

kinnipidamiseta ei oleks varjupaigataotluse nõuetekohane menetlemine võimalik, sest VRKS § 18 lg 2

kohaselt vajab kontrollimist eelkõige VRKS § 4 lg-tes 1 ja 3, §-s 20, § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-tes 1 ja 3

sätestatud asjaolude esinemine. Pole välistatud, et vabaduses viibides võib isik põgeneda. Isiku riiki

saabumise asjaolud, tema senine käitumine ja narkootiliste ning psühhotroopsete ainete kasutamise

sõltuvus viitavad nii menetlusest kõrvalehoidumise kui ka põgenemise ohule. Taotluse esitamise

hetkel puudusid kindlad andmed hindamaks varjupaigataotluse perspektiivikust ja eesmärki. Samas

viitab varjupaigataotluse esitamine pärast väljastatud viisa kehtetuks tunnistamist asjaolule, et

varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 14. aprilli 2014. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja haldus-

kohtu määruse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt määruse põhjendusi. Määruse põhjendused

olid kokkuvõtlikult järgmised.

6.1. Halduskohus on VRKS § 36¹ lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kinnipidamise aluste tuvastamisega

väljunud PPA taotluse piiridest. Taotluses on märgitud, et isik vabastatakse kohe pärast VRKS § 36¹

lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud aluste äralangemist, seega ei tuginetud taotluses VRKS § 36¹ lg 2 p-des 1

ja 2 sätestatud alustele. Ka vastuses määruskaebusele märgib PPA, et taotlus esitati VRKS § 36¹ lg 2

p-de 4 ja 5 alusel. Seega on VRKS § 36¹ lg 2 p-dele 1 ja 2 tuginemine alusetu.

6.2. Varjupaigamenetluse ajal on isiku kinnipidamine võimalik ainult VRKS § 36¹ lg-s 2 sätestatud

aluste ilmnemisel, kui VRKS §-s 29 märgitud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt

kohaldada. Isiku kinnipidamine peab olema vältimatult vajalik ning kooskõlas proportsionaalsuse

põhimõttega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjaolusid kogumis arvestades välistatud oht, et isik

põgeneb Eesti Vabariigist või hoiab menetlusest kõrvale. Seda kinnitab asjaolu, et isik väljendas ise

tahet jõuda Rootsi Kuningriiki ning esitas varjupaigataotluse alles pärast viisa kehtetuks tunnistamist.

6.3. Haldusmenetluses esitatud selgituste õigsuses ei ole põhjust kahelda. Määruskaebuse esitaja ei ole

kordagi avaldanud, et tõlge oleks vale või et ta ei saanud tõlgitavast tekstist aru. Haldusmenetluses

antud seletustest nähtub, et määruskaebuse esitaja ei avaldanud kohe PPA-le soovi taotleda varjupaika

Eestis. Määruskaebuse esitaja ütlused olid vastuolulised, sest algselt selgitas ta, et soovib jõuda Leetu,

kuid hiljem märkis reisi sihtkohana Rootsit. Need asjaolud kogumis viitavad pigem sellele, et

määruskaebuse esitaja ei soovinud leida Eestist varjupaika, vaid soovis liikuda edasi sobivasse

välisriiki.

6.4. PPA tegevuse eesmärgiga ei oleks kooskõlas isiku paigutamine majutuskeskusesse ja tema suhtes

VRKS §-s 29 märgitud järelevalvemeetme kohaldamine. Isiku kinnipidamine on vajalik ja

proportsionaalne. ÜRO pagulasseisundi konventsiooni artikkel 31 punkt 1 ei ole asjassepuutuv, sest

isiku kinnipidamine ei ole karistus.

6.5. Kaebaja viide Austraalia Ühenduses ja mujal tehtud uuringutele kinnipidamiskeskuste tingimuste

mõjude kohta ei ole asjakohane, kuivõrd kohus peab hindama VRKS-is sätestatud kinnipidamise

aluste esinemist, mitte teistes riikides asuvate kinnipidamisasutuste olukorda. Kinnipidamiskeskuses

on määruskaebuse esitajale tagatud vajalikud olmetingimused, arstiabi kättesaadavus ning võimalus

kohtuda oma esindajaga. Psühhotroopsete ravimite manustamist ning isiku traumaatilistest

läbielamistest tulenevat haavatavust ei ole põhjust käsitada erandliku juhtumina, mis õigustaks isiku

kinnipidamiskeskusest vabastamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. D. S. esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub alama astme kohtute määrused tühistada ja

jätta PPA taotlus täies ulatuses rahuldamata. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

7.1. Alama astme kohtute määrused on olulises ulatuses põhjendamata ning ringkonnakohtu määrusest

ei selgu, millises osas, ulatuses ja viisil on halduskohtu määruse põhjendusi muudetud. Tegemist on

olulise menetlusnormi rikkumisega halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 199 lg 2 p 2 mõttes.

7.2. Kohtud on ebaõigesti sisustanud VRKS § 36¹ lg-s 2 sätestatud määratlemata õigusmõiste

"vältimatu vajadus". Isiku kinnipidamine peab olema erandlik meede ning üldjuhul saab isiku suhtes

kohaldada üksnes VRKS §-des 29 ja 34 sätestatud meetmeid. Seda järeldust kinnitab välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu (354 SE) ja selle seletuskiri. Vältimatu vajadus on eraldiseisev asjaolu, mida ei saa

põhistada sellega, et isiku kinnipidamist välistavaid erilisi asjaolusid ei esine. Selline tõlgendus

muudaks kinnipidamise reegliks, mis läheks otseselt vastuollu normi eesmärgiga. VRKS § 36¹ lg-t 2

tuleb tõlgendada koosmõjus sama paragrahvi lõikega 1 ning vältimatu vajadus ei ole sisustatav

leebemate järelevalvemeetmete mittetõhusa kohaldamisega VRKS § 36¹ lg 1 tähenduses.

7.3. Määruskaebuse esitaja kinnipidamine ei ole proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas, kohtute

järeldused on pealiskaudsed ja motiveerimata. PPA ja kohtud ei ole kontrollinud sisuliselt meetme

kohaldamise proportsionaalsust. PPA taotluses viidatud põgenemise oht on nõuetekohaselt

põhjendamata ning kohtud ei saanud ise ohtu tuvastada. Põgenemisohu tuvastamiseks ei ole piisav

üksnes lakoonilise seisukoha märkimine, et isiku põgenemine ei ole välistatud. Samuti ei ole

põgenemisohu tuvastamiseks piisav tugineda isiku väidetavale ütlusele, et tema lõppeesmärgiks oli

jõuda Rootsi Kuningriiki. VRKS § 18 lg 1 ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26. juuni 2013. a

määruse nr 604/2013 artiklite 23–25 ning 29 koosmõjust tulenevalt tagastatakse isik Eestile kui

vastuvõtvale riigile juhul, kui ta lahkuks varjupaigamenetluse ajal Eestist. Seega ei teeniks lahkumine

kuidagi kaebaja huve.

7.4. Taotluse sõnastusest nähtuvalt puuduvad mistahes andmed väitmaks, millistel eesmärkidel või

ajenditel on kaebaja varjupaigataotluse esitanud. PPA ei ole taotluses esile toonud asjaolusid, mis

viitaksid VRKS § 36¹ lg 2 p-s 5 sätestatud aluse ilmnemisele. Kohtud on asunud seisukohale, et

välistada ei saa varjupaigataotluse esitamist väljasaatmise vältimise eesmärgil. Fakt, et asjaolu pole

välistatud, ei saa kuidagi kinnitada varjupaigataotluse esitamise eesmärgina väljasaatmise vältimist.

PPA oleks pidanud tõendama, millised asjaolud kinnitavad varjupaigataotluse esitamise esmase

eesmärgina väljasaatmise vältimist. Euroopa Kohus on asjas C-534/11 leidnud, et väljasaatmis-

menetluses isiku paigutamine kinnipidamisasutusse ei anna õigust kõiki asjassepuutuvaid tegureid

üksikasjalikult hindamata oletada, et isik esitas varjupaigataotluse üksnes eesmärgiga lükata

väljasaatmist edasi või nurjata seda.

7.5. Piiril ei kasutatud erapooletut tõlki ning piirivalvurid üritasid määruskaebuse esitajat veenda

varjupaigataotluse esitamisest loobuma. Kvalifitseeritud tõlgi puudumise tõttu ei protokollitud tema

ütlusi õigesti. Määruskaebuse esitaja ei ole kunagi väitnud, et soovib jõuda Rootsi Kuningriiki.

Halduskohus ei ole arvestanud istungil antud ütlusega. Halduskohtu istungi lühikest kestust arvestades

on küsitav, kas ja kuidas suudab kohus selle aja jooksul üldse olulised asjaolud tuvastada.

7.6. Kohtud on ebaõigesti jätnud pagulasseisundi konventsiooni artikkel 31 lõike 1 kohaldamata.

Olukorras, kus menetluse esemeks ei ole viisa kehtetuks tunnistamise õiguspärasuse kontroll, on

lubamatu lähtuda asjaolust, et viisa kehtetuks tunnistamise tingis kaebaja käitumine. Ringkonnakohus

jättis ebaõigesti arvestamata ka uuringud kinnipidamiskeskuse mõjude kohta. Kinnipidamiskeskuses

viibimine kahjustab isiku vaimset tervist ning vabadus- ja liikumisõiguse piiramisel on kahjulik

psühholoogiline mõju.

7.7. Kohtute määrustes puudub sisuline põhjendus VRKS §-des 29 ja 34 sätestatud meetmete

kohaldamise ebatõhususe kohta. Varjupaigataotluse menetlemiseks tähtsust omavate asjaolude välja-

selgitamise ja kontrollimise tagamiseks piisanuks nendes sätetes nimetatud järelevalvemeetmete

kohaldamisest. Kuna PPA taotluses puudusid sisulised kaalutlused järelevalvemeetmete rakendamise

ebapiisavuse kohta, siis puudus kohtutel sisuliselt võimalus kontrollida nende meetmete tõhusust ja

kohaldamise kaalumist.

7.8. Kohtud ei ole loa tähtaja määramist sisuliselt põhjendanud. Arusaamatu on, miks tuleb isik

kinnipidamiskeskusesse paigutada just selliseks ajavahemikuks ja miks ei ole PPA taotluses märgitud

asjaolusid võimalik kiiremini välja selgida.

7.9. Määruskaebuse menetlemise tingib ka vajadus kujundada ühtne kohtupraktika VRKS § 36¹ lg 2

kohaldamise eelduste osas.

8. PPA palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja vaidleb määruskaebuse esitaja kantud menetlus-

kulude suuruse põhjendatusele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Loa andmise otsustamisel on kohus seotud HKMS § 157 lg-tes 2 ja 3 sätestatuga. HKMS § 158 lg 1

järgi on õiguse kohaldamine ja selle raames juriidilise kvalifikatsiooni andmine aga kohtu ülesanne.

Kolleegium on seisukohal, et isiku kinnipidamiskeskusse paigutamiseks loa andmise otsustamisel saab

kohus tugineda seega taotluses ja istungil uuritud muudes materjalides märgitud asjaolude kogumile

(faktilisele alusele), kuid kohus ei ole seotud taotluses põhistamisel märgitud õigusliku alusega. Kohus

on pädev andma asjaoludele tuginedes loa ka sellisel õiguslikul alusel, millele loa taotluses selgelt ei

viidata. Kohus võib vajaduse korral teha taotluse esitajale ka ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid,

täpsustada või muuta taotlust. Praeguses asjas on loa taotleja nii halduskohtule esitatud taotluses kui ka

määruskaebusele esitatud vastuses tuginenud selgelt VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud aluseid

kinnitavatele asjaoludele. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et halduskohus on luba andes ekslikult

märkinud õigusliku alusena VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2.

10. Kolleegium leiab, et selles vaidluses on määravad VRKS §-de 29, 34 ja § 36¹ lg-te 1 ja 2

tõlgendamise ja rakendamise eelduste kohta haldusasjas nr 3-3-1-52-14 võetud seisukohad

(kolleegiumi seisukohtade I peatükk, p-d 7–14). Kolleegium ei pea vajalikuks neid korrata.

11. Järgnevalt kontrollib kolleegium VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 kohaldamise õiguspärasust selles

asjas. Kuna tegemist on kohtu loaga, mis tugineb ringkonnakohtu määruses märgitud põhjendustele,

siis käsitleb kolleegium ringkonnakohtu määrust ega pea vajalikuks käsitleda määruskaebuse neid

väiteid, mis seonduvad PPA taotluses ja halduskohtu määruses esitatud põhjendustega. Kolleegiumile

on selge, milliste halduskohtu põhjendustega ringkonnakohus ei nõustunud ja millised halduskohtu

põhjendused asendas ringkonnakohus enda põhjendustega, samuti see, millised täiendavad

põhjendused on ringkonnakohus esitanud. Ringkonnakohus ei ole määruskaebust lahendades asja

materjalidest kõrvale kaldunud ega taotluse piire ületanud.

12. Põgenemisohtu on ringkonnakohus põhjendatud sellega, et määruskaebuse esitaja sihtkohaks oli

tema ütluste kohaselt Rootsi Kuningriik ning varjupaigataotlus esitati alles pärast Leedu Vabariigi

Schengeni viisa kehtetuks tunnistamist ja sisenemiskeelu koostamist, mille tagajärjel ähvardas teda

Venemaa Föderatsiooni tagasisaatmise menetlus. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu seisukoht, et

määruskaebuse esitajat ähvardas tagasisaatmise menetlus, on ebatäpne. PPA taotlusest halduskohtule

nähtub, et D. S. tagasisaatmise menetlus oli varjupaigataotluse esitamise hetkeks juba alanud.

13. Kuigi ringkonnakohtu määruses ei ole detailselt analüüsitud teisi PPA taotluses märgitud asjaolusid

(isiku käitumine, tema isiklike asjade hulgast leitud esemed ning kiirabikaardil märgitud diagnoos), on

kohus neid põgenemisohu tuvastamisel sisuliselt siiski arvestanud, sest loa andmisel on tuginetud PPA

taotluses märgitud asjaoludele. Ringkonnakohtu hinnangul viitasid määruskaebuse esitaja tegevust

kirjeldavad asjaolud sellele, et ta ei soovinud leida varjupaika Eestis, vaid tahtis liikuda edasi

sobivasse välisriiki.

14. Ringkonnakohus on määruses kasutanud PPA formuleeringut, et "isiku vabaduses viibimisel ei ole

välistatud oht, et ta põgeneb Eesti Vabariigist". Samas on PPA halduskohtule esitatud taotluses

kasutanud ka formuleeringut, et määruskaebuse esitaja puhul esineb põgenemisoht. Kolleegium on

seisukohal, et nii PPA kui ka ringkonnakohus on tegelikult olnud seisukohal, et määruskaebuse esitaja

puhul esineb põgenemisoht, ning teksti erinevus ei ole taotluslik.

15. Määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antud loa õiguspärasuse hindamisel

võtab kolleegium arvesse, et taotlus saada luba isiku kinnipidamiskeskusse paigutamiseks esitati ja

vastav luba anti vahetult pärast isiku saabumist Eestisse ja temale väljastatud Schengeni viisa

tühistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ning Venemaa Föderatsiooni tagasisaatmise menetluse

alustamist. Samuti tuleb arvestada, et määruskaebuse esitaja puhul oli tõsikindlalt selge vaid tema

nimi, kodakondsus ja Leedu Vabariigi Schengeni viisa olemasolu. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada

kiirabikaardil märgitud diagnoosiga (narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kasutamise sõltuvus),

määruskaebuse esitaja isiklike asjade hulgast leitud esemetega (kasutatud ja kasutamata süstlad) ning

asjaoluga, et isik andis haldusmenetluses vastuolulisi selgitusi. Sellises olukorras on kolleegiumi

hinnangul täiesti kohane kahtlus, et isik võib varjupaigataotluse menetlemise ajal põgeneda.

Kolleegium märgib, et teave, millest nähtub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kasutamise

sõltuvus, suurendab kahtlust, et isik võib varjupaigamenetluse ajal põgeneda ja hoida

menetlustoimingutest kõrvale. Kolleegium hinnangul ei ole põhjust arvata, et isiku teadmine, et ta

võidakse välisriigis tabamise korral Eestisse tagasi saata, võiks oluliselt tema põgenemise ohtu

vähendada.

16. VRKS § 361 lg 2 p 4 sõnastusest nähtuvalt ei ole põgenemisoht iseseisvalt kinnipidamiskeskusse

paigutamise aluseks. Kinnipidamiskeskusse paigutamise aluseks on vajadus välja selgitada taotluse

menetlemisel tähtsust omavad asjaolud ning sellise vajaduse korral õigustab isiku kinnipidamis-

keskusse paigutamist põgenemise oht. PPA taotluses on nimetatud menetlustoiminguna, mis on

hõlmatud VRKS § 361 lg 2 p-ga 4, isiku küsitlemist. Kolleegiumi jaoks on ilmne, et praeguses asjas

oli vajalik varjupaigamenetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks tagada isiku

küsitlemise võimalus ning menetluse ajaks isiku kättesaadavus. Seepärast on kolleegiumi arvates

ringkonnakohtu määruses väljaselgitamist vajavate asjaolude nimetamata jätmine käsitatav formaalse

puudusena, mis ei too kaasa VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antud

loa tühistamist.

17. VRKS § 361 lg 1 esimesest ja teisest lausest nende koostoimes tuleneb kohtule ja taotluse esitajale

kohustus kaaluda isiku kinnipidamisest leebemate vahendite kasutamist. Ringkonnakohus on määruses

leidnud, et isiku majutamiskeskusse paigutamine ja VRKS § 29 lg-s 1 nimetatud järelevalvemeetmete

rakendamine ei teeniks PPA taotletavat eesmärki, sest leebem meede võib juhtumi asjaolusid arvesse

võttes takistada varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist, ning tuvastatud asjaolud kogumis on

sellised, mis õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusse paigutamist, mistõttu on

määruskaebuse esitaja kinnipidamine proportsionaalne meede.

Kolleegium on seisukohal, et seoses isiku põgenemise ohuga on ringkonnakohus õigesti leidnud, et

kinnipidamiskeskusse paigutamiseks võib loa anda. Piiratud informatsiooni tõttu piisab esmakordse

loa andmiseks sellest, et kinnipidamiskeskusse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mitte-

mõõdukas (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari 2015. a määrus asjas nr 3-3-1-52-14,

p 14). Põgenemisohu tuvastamisel ei suuda isiku paigutamine majutamiskeskusse ning tema suhtes

VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kasutamine põgenemist eelduslikult tõhusalt ära

hoida. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede

VRKS § 36¹ mõttes. Kolleegiumi hinnangul oli määruskaebuse esitaja paigutamine kinnipidamis-

keskusse põgenemisohu vältimiseks seega vajalik (teist sama efektiivset vahendit ei ole) ega olnud ka

ilmselgelt mittemõõdukas.

18. Loa andmisel on kohtud tuginenud ka VRKS § 36¹ lg 2 p-s 5 sätestatud alusele. Nimetatud sättes

peetakse silmas varjupaigataotluse esitamist esmajoones selleks, et lahkumiskohustuse sundtäitmine

(väljasaatmine) või isiku tagasisaatmine edasi lükata või nurjata. Kui esineb põhjendatud kahtlus, et

varjupaigataotlus esitati esmajoones väljasaatmise või tagasisaatmise vältimiseks, siis on selle

kahtlusega hõlmatud ka kahtlus, et isik ei pruugi varjupaigataotluse rahuldamata jätmise ajal olla enam

kättesaadav (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari 2015. a määrus asjas nr 3-3-1-52-14,

p 12).

19. Kahtlust, et varjupaigataotlus on esitatud Venemaa Föderatsiooni tagasisaatmise vältimiseks,

põhjendab ringkonnakohus sellega, et varjupaigataotlus esitati alles pärast Leedu Vabariigi Schengeni

viisa kehtetuks tunnistamist ja sisenemiskeelu koostamist, mille tagajärjel ähvardas määruskaebuse

esitajat Venemaa Föderatsiooni väljasaatmine, ning et määruskaebuse esitaja tegevust kirjeldavad

asjaolud viitavad sellele, et ta ei soovinud leida varjupaika Eestis, vaid tahtis liikuda edasi sobivasse

välisriiki.

Kolleegium on seisukohal, et eeltoodud asjaoludel on praeguses asjas põhjendatud kahtlus, et

varjupaigataotlus võib olla esitatud esmajoones tagasisaatmise vältimiseks. Kolleegiumi hinnangul ei

ole tuvastatud asjaolusid arvestades (põgenemisoht) võimalik isiku majutuskeskusesse paigutamisega

ja VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega tema kättesaadavust

varjupaigamenetluses tõhusalt tagada. Loa andmine oli seega põhjendatud ka VRKS § 36¹ lg 2 p 5

alusel.

20. Määruskaebuse kohaselt on kohtud ebapiisavalt põhjendanud ka meetme kohaldamiseks

maksimaalse tähtaja määramist. Kolleegiumi hinnangul on üldjuhul piisav kohtu formuleering, mille

kohaselt antakse luba kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni asjaolude väljaselgitamiseni, kuid

mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Selliselt sõnastatud kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antud loa

korral tuleb isik vabastada kinnipidamiskeskusest niipea, kui asjaolud, mille andmiseks luba taotleti,

on välja selgitatud. Isikul on võimalik vajaduse korral iseseisva kaebusega vaidlustada haldusorgani

tegevusetust asjaolude väljaselgitamisel ning taotleda kinnipidamiskeskusest vabastamist, kui alus

kinnipidamiseks on ära langenud (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari 2015. a määrus

asjas nr 3-3-1-52-14, p 20).

21. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega, et kaebaja viited Austraalia Ühenduses ja

teistes riikides tehtud uuringutele kinnipidamiskeskuste tingimuste mõjude kohta ning pagulasseisundi

konventsiooni artikkel 31 lõike 1 kohaldamisele ei ole asja lahendamisel asjakohased. Kolleegium

nõustub ka ringkonnakohtu seisukohaga, et puuduvad alused kahtlemaks haldusmenetluses tehtud

menetlustoimingute (sh tõlke korraldamise ja varjupaigataotluse esitamise asjaoludega seonduvad

vastuväited) õiguspärasuses ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 231 lg 6). Kaebaja esitatud

vastuväited on kolleegiumi hinnangul paljasõnalised ning väheveenvad. Ringkonnakohtu määrus on

piisavas ulatuses põhjendatud ning kohus ei ole kinnipidamiskeskusse paigutamist põhjendanud

sellega, et viisa tühistamise tõi kaasa määruskaebuse esitaja käitumine.

22. Eeltoodust tulenevalt jääb D. S. määruskaebus rahuldamata. PPA ei ole taotlenud kaebajalt

menetluskulude väljamõistmist, seetõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda

(HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1). Määruskaebuse esitaja tasutud kautsjon arvatakse HKMS § 107 lg 4

alusel riigituludesse.

23. Määruskaebuse esitaja nimi tuleb kolleegium hinnangul määruse avaldamisel asendada

initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).

Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld