3-3-1-52-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-52-14

Määruse kuupäev

29. jaanuar 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri taotlus A. S.

kinnipidamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2014. a määrus haldusasjas

nr 3-14-210

Menetluse alus Riigikohtus

A. S. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta A. S. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2014. a määrus

haldusasjas nr 3-14-210 muutmata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvata riigituludesse.

4. Asendada käesoleva määruse avaldamisel määruskaebuse esitaja nimi initsiaalidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Ida prefektuur taotles 28. veebruaril 2014 Tartu Halduskohtult

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg 2 alusel luba A. S. kinni-

pidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks varjupaigataotlusega seotud asjaolude välja-

selgitamiseks, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Taotlust põhjendati järgmiselt:

1) A. S. saabus 26. veebruaril 2014 kell 11.30 liinibussiga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariigi

Narva maantee piiripunkti. Piirikontrollile esitas A. S. Valgevene Vabariigi kodaniku passi, milles oli

12. veebruaril 2014 välja antud ühekordne Leedu Vabariigi viisa;

2) piirikontroll saatis A. S.kell 12.37 täiendavasse tollikontrolli, mille käigus Maksu- ja Tolliamet

(MTA) avastas isiklike asjade ja reisija läbivaatamise akti kohaselt isiku isiklikes asjades ja ülariiete

alt kasutatud süstlad ja tabletid (tramadol, fenazepam, muud tuvastamata tabletid). A. S. suunati SA

Narva Haigla raviasutusse kehasiseseks läbivaatuseks. MTA uurimisosakonna Ida talitus pidas A. S.

kahtlustatavana kinni karistusseadustiku § 392 lg 1 järgi kvalifitseeritava teise astme kuriteo toime-

panemises ja koostas 26. veebruaril 2014 A. S. suhtes kahtlustatavana kinnipidamise asendamise akti,

kuna A. S. nõustus karistusena mõistetava rahalise karistuse asendamisega maksega riigituludesse;

3) tulenevalt asjaolust, et A. S. ütlused Eesti Vabariiki sisenemisel kavandatava viibimise eesmärgi ja

tingimuste kohta ei olnud usaldusväärsed ja olid vastuolulised, tunnistas PPA isikule väljastatud viisa

kehtetuks ja koostas kell 21.25 piirilt väljastatud sisenemiskeelu ning alustas A. S. Venemaa

Föderatsiooni tagasisaatmise menetlust;

4) 26. veebruaril 2014 kell 22.25 esitas A. S. taotluse Eesti Vabariigilt varjupaiga saamiseks. PPA

võttis varjupaigataotluse vastu ja registreeris selle. PPA ei ole taotluse kohta otsust teinud. VRKS

§ 15 lg 1 p-de 1, 2 ja 5 ning lg 6 alusel peeti A. S. 26. veebruaril 2014 kell 22.25 kuni 48 tunniks

kinni;

5) PPA-l ei ole juhtumi asjaolusid arvestades võimalik varjupaigataotlust nõuetekohaselt menetleda,

ilma et isikut kinni ei peetaks, sest VRKS § 18 lg 2 kohaselt on vaja kontrollida eelkõige VRKS § 4

lg-tes 1 ja 3, §-s 20, § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-tes 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemist, milleks on vaja

teha mitmeid menetlustoiminguid (küsitlus, päritoluriigi otsing jne). Isiku vabaduses viibides ei ole

välistatud, et ta põgeneb Eesti Vabariigist. Sellise järelduse tegemiseks annavad alust eelkõige A. S.

enda sõnad, mille kohaselt oli tema reisi sihtkohaks Rootsi Kuningriik, ning varjupaigataotluse

esitamine pärast viisa kehtetuks tunnistamist. Seepärast võib eeldada, et isik ei pruugi viibida

menetlustoimingute lõpuni Eestis ja on põgenemisoht. Seega ei ole vähem koormavate

järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus, sest need ei tagaks menetlust;

6) arvestades A. S. käitumist, tema isiklike asjade hulgas olevaid esemeid ja Narva Kiirabi diagnoosi,

on PPA-l kahtlus, et A. S. hakkab varjupaigataotluse menetlusest kõrvale hoidma. Lisaks viitavad

isiku saabumise ja käitumise asjaolud ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kasutamise

sõltuvus võimalikule põgenemise ohule või menetlusest kõrvalehoidmisele;

7) varjupaigataotluse esitamine võimaldab isikul vältida riigist väljasaatmist, eriti olukorras, kus

varjupaigataotluse menetlemine on häiritud andmete nappuse tõttu. Praegusel juhul puuduvad kindlad

andmed, mis võimaldaksid järeldada, kas isiku varjupaigataotlus on põhjendatud ega ole esitatud

pelgalt väljasaatmise vältimiseks;

8) meede ei ole ebaproportsionaalne. Isiku paigutamine majutuskeskusesse (VRKS § 34 lg 1) ja isiku

suhtes VRKS § 29 lg-s 1 nimetatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei teeni efektiivselt PPA

taotletavat eesmärki, sest leebem meede võib takistada isiku varjupaigataotluse nõuetekohast

läbivaatamist.

2. Tartu Halduskohus andis 28. veebruari 2014. a määrusega loa A. S. kinnipidamiseks ja

paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 28. veebruarist 2014 kuni VRKS § 36¹ lg-s 2 sätestatud

kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Määruse põhjendustes

leiti, et PPA-l ei olnud võimalik 48 tunni jooksul kõiki varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust

omavaid asjaolusid välja selgitada (nt ametlikud andmed isikusamasuse ja kodakondsuse kohta).

Kuna isik saabus Eesti Vabariiki eesmärgiga sõita Rootsi Kuningriiki, siis võib esineda tema

põgenemise oht. Välistada ei saa ka seda, et varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks.

Praegusel juhul ei ole VRKS-is sätestatud järelevalvemeetmeid võimalik tõhusalt kohaldada,

esinevad VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alused varjupaigataotleja kinnipidamiseks ning

kinnipidamine on proportsionaalne meede. Erilisi asjaolusid, mis kinnipidamise välistaksid, ei esine.

Seega on isiku kinnipidamine õigustatud VRKS § 36¹ lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel.

3. A. S. esitas määruskaebuse, milles palus tühistada halduskohtu määrus ja teha uus määrus,

millega vabastada ta kinnipidamiskeskusest, või saata asi uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule.

4. Tartu Ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata, kuid muutis osaliselt halduskohtu

määruse põhjendusi. Ringkonnakohus põhjendas määrust järgmiselt:

1) halduskohus andis loa varjupaigataotleja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks, tuvastades VRKS

§ 361 lg 2 p-des 1, 2, 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise aluste esinemise. Varjupaigataotleja

kinnipidamiseks piisab ka ainult ühe VRKS § 36¹ lg-s 2 toodud aluse esinemisest. Vajalik ei ole, et

kõik alused esineksid üheaegselt. Samas on halduskohus VRKS § 361 lg 2 p-des 1 ja 2 toodud

kinnipidamise aluste tuvastamisega väljunud PPA taotluse piiridest. Nimelt ilmneb PPA taotluse

selgitusest, et isik vabastatakse kinnipidamiskeskusest viivitamata VRKS § 361 lõike 2 p-des 4 ja 5

sätestatud kinnipidamise aluste äralangemisel, millest saab järeldada, et PPA ei taotlenud isiku

kinnipidamist VRKS § 361 lõike 2 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel. Sama kinnitab PPA ka vastuses

määruskaebusele, selgitades, et PPA esitas taotluse isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse

VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel, st põhjusel, et oli isiku põgenemise oht ning põhjendatud

kahtlus, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks. Kuna PPA

taotluse lahendamisel ei saa halduskohus taotluse piiridest väljuda ega tuvastada sellise kinnipidamise

aluse esinemist, mida taotluses ei märgitud, leiab määruskaebuse esitaja õigesti, et tema VRKS § 361

lg 2 p-de 1 ja 2 alusel kinnipidamiskeskusesse paigutamine on alusetu. Eeltoodust tulenevalt ei pea

ringkonnakohus vajalikuks võtta seisukohta, kas määruskaebuse esitaja isikusamasuse ja

kodakondsuse kontrollimise vajadus võiks olla määruskaebuse esitaja kinnipidamise aluseks;

2) VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi võib varjupaigataotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada

varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige, kui on

põgenemise oht või kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumis-

kohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et VRKS

§ 361 lg-s 2 sätestatud termini "vältimatu vajadus" tõlgendamisel tuleb lähtuda seaduseelnõu

seletuskirjast, mille järgi on kinnipidamine võimalik väga rangelt ainult lõikes 2 sätestatud kinni-

pidamise aluse olemasolul, kui §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt

kohaldada (nt on suur oht, et isik vaatamata järelevalvemeetmete kohaldamisele siiski põgeneb).

Kinnipidamine peab olema rangelt kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (hinnatakse selle

eesmärki, vajalikkust, mõõdukust), samuti tuleb iga üksikjuhtumi hindamisel võtta arvesse

konkreetse varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid (nt tema haavatavus jms). Lõikes 2 on

selgelt sätestatud, et varjupaigataotleja kinnipidamine peab olema vältimatult vajalik, st muul viisil ei

saa tagada varjupaigamenetlust. Kokkuvõttes peab isiku kinnipidamine olema äärmiselt põhjalikult

läbi kaalutud ning tõepoolest viimane abinõu menetluse tagamiseks (Välismaalasele rahvusvahelise

kaitse andmise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 354 SE, II

lugemise seletuskiri, 22.05.2013, http://www.riigikogu.ee/?

page=en_vaade&op=ems&enr=354SE&koosseis=12). Ringkonnakohus osutab lisaks pärast

nimetatud seaduse Riigikogus vastuvõtmist vastu võetud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26. juuni

2013. a direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded

(uuesti sõnastatud), art 8 lg-le 2, mis sätestab: "Liikmesriigid võivad vajaduse korral ja igat juhtumit

eraldi hinnates pidada taotlejat kinni, kui muid leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole

võimalik tõhusalt kohaldada." Eelnevat aluseks võttes on ringkonnakohus seisukohal, et vältimatu

vajaduse hindamisel tuleb arvesse võtta kõigepealt seda, kas kinnipidamise asemel oleks võimalik

taotletav eesmärk saavutada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud meetmete abil;

3) PPA on halduskohtule esitatud taotluses seisukohal, et A. S. vabaduses viibimisel ei ole välistatud,

et ta põgeneb Eesti Vabariigist. Kuna A. S. eesmärgiks ei olnud jõudmine Eestisse, vaid Rootsi

Kuningriiki, võib PPA arvates eeldada, et isik ei pruugi viibida Eestis vajalike varjupaigamenetluse

toimingute lõpuni ja esineb põgenemisoht. Teise, põgenemise või menetlusest kõrvalehoidmise ohule

viitava asjaoluna toob PPA välja A. S. käitumise, tema isiklike asjade hulgast leitud esemed ja Narva

Kiirabi kiirabikaardi diagnoosi, millest nähtub, et isik kasutab narkootilisi ja psühhotroopseid aineid.

Ühtlasi ilmneb PPA taotlusest, et varjupaigataotlus võidi PPA-le esitada Vene Föderatsiooni

tagasisaatmise takistamiseks, kuna A. S. on oma selgitustes Eesti Vabariiki tulemise põhjusena

nimetanud soovi minna edasi Rootsi Kuningriiki ning ta esitas varjupaigataotluse PPA-le alles pärast

Leedu Vabariigi Schengeni viisa kehtetuks tunnistamist ning isikule sisenemiskeelu koostamist;

4) arvestades selle juhtumi asjaolusid, nõustub ringkonnakohus PPA seisukohaga, et isiku vabaduses

viibimisel ei ole välistatud oht, et ta põgeneb Eesti Vabariigist või hoiab menetlusest kõrvale, mistõttu

ei ole PPA-l võimalik varjupaigataotlust nõuetekohaselt menetleda, ilma et isikut kinni ei peetaks.

Sellise järelduse tegemiseks annavad alust eelkõige A. S. seletus, et tema reisi sihtkohaks on Rootsi

Kuningriik, samuti Eestis varjupaigataotluse esitamine alles pärast Leedu Vabariigi Schengeni viisa

kehtetuks tunnistamist ja sisenemiskeelu koostamist, mille tagajärjel ähvardas määruskaebuse esitajat

Venemaa Föderatsiooni tagasisaatmise menetlus. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et

määruskaebuse esitaja öeldut reisi sihtkohariigi kohta on valesti tõlgitud ning isik saabus Eestisse

eesmärgiga taotleda siin varjupaika. Juhtumi kirjelduses on öeldud järgmist: "Algul rääkis kodanik, et

soovib reisida Leetu, hiljem tunnistas, et reisi eesmärgiks on siiski Rootsi" (tl 13 pöördel). Juhul kui

tõlge oli ebaõige, saanuks määruskaebuse esitaja sellest kohe teada anda, ka kohtuistungil, kuid

sellekohast väidet ei ole ta varem esitanud. Ühtlasi möönab määruskaebuse esitaja, et "kuna

vastuolulises ja pigem halvas õhkkonnas ei soovitud rääkida varjupaiga taotlemise soovist, siis öeldi,

et soovitakse minna Leetu" (tl 22 pöördel). Eeltoodust ilmneb, et määruskaebuse esitaja tunnistab ka

ise, et ei avaldanud kohe PPA-le, et soovib Eestis varjupaika taotleda. Põhjused Eestis

varjupaigataotluse kohese esitamata jätmise ning seejärel ebaõige sihtriigi nimetamise kohta ei ole

aga ringkonnakohtu hinnangul veenvad. Määruskaebuse esitaja tegevust kirjeldavad asjaolud viitavad

pigem sellele, et ta ei soovinud leida Eestis varjupaika, vaid liikuda edasi sobivasse välisriiki.

Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus PPA hinnanguga, et praegusel juhul esinevad VRKS

§ 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud alused A. S. kinnipidamiseks;

5) määruskaebuse esitaja on viidanud ka sellele, et tema paigutamine kinnipidamiskeskusesse ei ole

proportsionaalne ega vajalik. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Isiku paigutamine majutus-

keskusesse (VRKS § 34 lg 1) ja tema suhtes VRKS § 29 lg-s 1 nimetatud järelevalvemeetmete

kohaldamine ei teeniks PPA taotletavat eesmärki, sest leebem meede võib selle juhtumi asjaolusid

arvesse võttes takistada varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. Ringkonnakohtu hinnangul on

asjas tuvastatud asjaolud kogumis sellised, mis õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamis-

keskusesse paigutamist, mistõttu on määruskaebuse esitaja kinnipidamine nii vajalik kui ka

proportsionaalne. VRKS § 364 lg 1 järgi vabastab kinnipidamiskeskuse juhataja VRKS § 36¹ lg-s 2

sätestatud kinnipidamise aluse äralangemisel varjupaigataotleja viivitamatult kinnipidamiskeskusest.

Seega, kui PPA suudab edasises menetluses tuvastada isikuga seotud olulised asjaolud, mis on ühtlasi

vajalikud varjupaigataotluse menetlemiseks ja selle kohta otsuse tegemiseks, vabastatakse isik

kinnipidamise aluste äralangemisel kohe;

6) määruskaebuse esitaja viitab ka ÜRO pagulasseisundi konventsiooni artikli 31 p-le 1, selgitades,

et Venemaal ei olnud varjupaigataotleja esmavajadused tagatud, mistõttu ei soovinud A. S. seal

varjupaika taotleda. Konventsiooni artikli 31 p 1 sätestab: "Kui pagulane on saabunud riiki otse

territooriumilt, kus tema elu või vabadus on olnud ohus artiklis 1 käsitletud põhjustel, ei kohalda

osalisriik karistust ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest, kui pagulane viivitamata

teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist." Ringkonna-

kohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole konventsiooni artikli 31 p 1 asjassepuutuv, kuna

tegemist ei ole määruskaebuse esitaja suhtes kohaldatava karistusega. Ühtlasi ei ole vaidlust selle üle,

et määruskaebuse esitajal oli Eesti Vabariiki sisenedes kehtiv ühekordne Leedu Vabariigi Schengeni

viisa ning Eesti Vabariiki sisenemine jäi viisa kehtivusaja sisse. Viisa kehtetuks tunnistamise tõi

kaasa määruskaebuse esitaja enda käitumine: ebausaldusväärsed ja vastuolulised põhjendused

kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta;

7) asjakohane ei ole määruskaebuse esitaja viide Austraalia Ühenduses ja mujal tehtud uuringutele

kinnipidamiskeskuse tingimuste mõju kohta, kuna kohus peab asjas hindama VRKS-is sätestatud

kinnipidamise aluste esinemist, mitte aga olukorda Austraalia Ühenduses asuvates kinnipidamis-

keskustes. Ühtlasi ei ole asjassepuutuvad A. S. väited temale arsti poolt psühhotroopsete ainete

väljakirjutamise kohta ega tema tervisliku seisundi kohta. Ringkonnakohus rõhutab, et kinni-

pidamiskeskuses on kaebajale tagatud arstiabi kättesaadavus ja vajalikud olmetingimused (soe ruum,

toitlustus kolm korda päevas), ka võimalus kohtuda esindajaga. Psühhotroopsete ravimite

manustamist ja isiku traumaatilistest läbielamistest tulenevat haavatavust ei saa pidada erandlikuks

juhtumiks, mis õigustaks kinnipidamise aluste esinemisest hoolimata isiku kinnipidamiskeskusest

vabastamist. Ringkonnakohus peab vajalikuks viidata VRKS § 363 lg-le 4, millest tuleneb, et

piinamise, vägistamise või muu raske psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks

langenud isikute kinnipidamisel arvestatakse nende erivajadusi ning PPA tagab regulaarse vaatlemise

nende kinnipidamise üle. Seega ei saa asuda seisukohale, et kinnipidamiskeskuses viibimise korral

jäävad isiku eripärad arvestamata ning olulised õigused kaitseta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. A. S. esitas määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määrus ja teha uus määrus,

millega jätta rahuldamata PPA taotlus saada halduskohtult luba tema kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Määruskaebust põhjendatakse järgmiselt:

1) ringkonnakohtu määrusest ei selgu, millises osas, ulatuses ja viisil muutis ringkonnakohus haldus-

kohtu määruse põhjendusi, mistõttu ei vasta ringkonnakohtu määrus seaduslikkuse ja põhjendatuse

nõudele (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 178 lg 3 ja § 158 lg 1 koosmõjus);

2) PPA ning haldus- ja ringkonnakohus on paljasõnaliselt leidnud, et määruskaebuse esitaja suhtes

polnud kinnipidamiskeskusse paigutamise asemel võimalik kohaldada leebemaid meetmeid. PPA on

muude järelevalvemeetmete kohta märkinud, et võimalik on küll taotleda isiku paigutamist majutus-

keskusse ja kohaldada VRKS § 29 lg-s 1 nimetatud järelevalvemeetmeid, kuid see ei teeniks nii

efektiivselt PPA taotletavat eesmärki, sest leebem meede võib takistada varjupaigataotluse nõuete-

kohast läbivaatamist. PPA ning haldus- ja ringkonnakohus pole sisuliselt põhjendanud, miks leebem

meede, näiteks varjupaigataotlejate majutuskeskusse paigutamine, võib takistada varjupaigataotluse

nõuetekohast läbivaatamist. PPA paljasõnaline konstateering, et leebem meede võib takistada varju-

paigataotluse nõuetekohast läbivaatamist, pole piisav isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse

paigutamiseks;

3) PPA ning haldus- ja ringkonnakohus ei hinnanud sisuliselt, kas määruskaebuse esitaja kinni-

pidamine oli VRKS § 361 lg 1 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 2 järgi proportsionaalne, st

kas varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavaid asjaolusid saanuks välja selgitada ka seadusega

sätestatud järelevalvemeetmeid rakendades. Halduskohus nentis paljasõnaliselt, et kinnipidamine on

proportsionaalne. Ringkonnakohus leidis, et tuvastatud asjaolud on kogumis sellised, mis õigustavad

isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusse paigutamist. Puuduvad põhjendused, kuidas

ringkonnakohus sellisele järeldusele jõudis. Samuti ei ole põhjendatud, miks pole määruskaebuse

esitaja isikusamasust ja kodakondsust võimalik välja selgitada vähem koormaval viisil miks selle

väljaselgitamiseks kulub just kaks kuud ja miks neid asjaolusid pole võimalik kiiremini välja

selgitada;

4) ringkonnakohus on vääralt sisustanud VRKS § 361 lg-s 2 kasutatud mõistet "vältimatult vajalik"

ega ole põhjendanud, miks oli määruskaebuse esitaja kinnipidamine vältimatult vajalik. Selle mõiste

sisustamisel tuleb lähtuda seaduseelnõu 354 teise lugemise seletuskirjas VRKS § 361 kohaldamise

kohta selgitatut. Seletuskirjale tuginedes on ringkonnakohus leidnud, et vältimatu vajaduse

hindamisel tuleb arvesse võtta kõigepealt seda, kas kinnipidamise asemel oleks võimalik taotletav

eesmärk saavutada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud meetmete abil. Määruskaebuse esitaja on seisukohal,

et VRKS § 361 lg 1 järgi on varjupaigataotleja kinnipidamise esmaseks eelduseks, et tema suhtes pole

võimalik tõhusalt kohaldada muid järelevalvemeetmeid. Sellest eraldiseisvaks tingimuseks on aga

VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud vältimatu vajaduse esinemine. Seadusandja on eelnõu seletuskirjas

vältimatut vajadust sisustanud selliselt, et tegemist peab olema olukorraga, kus varjupaigamenetlust

ei saa muul viisil tagada ja tegemist on sisuliselt menetluse tagamise viimase abinõuga. Vältimatu

vajadus lõike 2 tähenduses pole sisustatav leebemate järelevalvemeetmete mittetõhusa kohaldamisega

lõike 1 tähenduses. Ringkonnakohtu tõlgenduse kohaselt muutub VRKS § 361 lg-s 2 eraldi kasutatav

mõiste "vältimatu vajadus" sisutühjaks. Isegi kui nõustuda ringkonnakohtuga "vältimatu vajaduse"

sisustamisel, on ringkonnakohus jätnud põhjendamata, milles praegusel juhul vältimatu vajadus

seisnes. Ringkonnakohus on siinjuures pealiskaudselt märkinud, et "PPA on taotlust esitades

kaalunud VRKS §-s 29 nimetatud järelevalvemeetmete kohaldamist, kuid jõudnud järeldusele, et

taoline variant ei teeniks niivõrd efektiivselt PPA poolt taotletud eesmärki, sest leebem meede võib

takistada isiku korrektset tuvastamist ja varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist". Kuna sisulisi

kaalutlusi taotlusest ei nähtu, siis ei olnud kohtutel võimalik kontrollida, kas PPA kaalus enne taotluse

esitamist muude järelevalvemeetmete kohaldamist ja millised kaalutlused viisid PPA ja kohtud

seisukohale, et neid ei oleks praegusel juhul võimalik tõhusalt kohaldada;

5) kohtud pole selgitanud ega põhjendanud, milles seisnes reaalselt eksisteeriv põgenemise oht.

Halduskohus leidis, et kuna isik saabus Eestisse eesmärgiga sõita Rootsi, siis võib esineda

põgenemisoht. Samadele asjaoludele tuginedes on põgenemisohu tuvastanud ka ringkonnakohus.

Kuna PPA pole tõendanud, et järelevalvemeetmete kohaldamise korral eksisteerib reaalne oht, et

varjupaigataotleja põgeneb, siis ei saanud kohtud põgenemisohtu ka tuvastada. Lakooniline väide, et

ei ole välistatud, et isik põgeneb, pole piisav, et tuvastada põgenemise ohtu VRKS § 361 lg 2 p 4

tähenduses. Sellise ohu olemasolu peab nähtuma faktilistest asjaoludest. Kaebaja selgitas

28. veebruari 2014. a kohtuistungil, et tahab jääda Tallinna väljasaatmiskeskusse ega taha kuhugi

edasi minna, samuti et ta ei taha, et teda ja ta elukaaslast lahutataks. Kohus pole neid selgitusi

arvestanud. Isegi kui määruskaebuse esitaja väitnuks piiril, et tema reisi eesmärk ei olnud Leedu, vaid

Rootsi, polnuks see piisav reaalse põgenemisohu tõendamiseks. Isegi juhul, kui isik lahkuks Rootsi,

tagastataks ta Eestile kui vastuvõtvale riigile. Seadusest tulenevalt tuli seda võimalust määruskaebuse

esitajale tutvustada. PPA pole põhjendanud, kuidas oli pärast sellise selgituskohustuse täitmist

jätkuvalt põhjendatud arvata, et eksisteerib tegelik põgenemise oht;

6) PPA taotluses pole väidetud ega tõendatud, et määruskaebuse esitaja esitas varjupaigataotluse

üksnes lahkumiskohustuse edasilükkamise või väljasaatmise vältimise eesmärgil. Taotluses on

lakooniliselt konstateeritud, et on selge, et varjupaigataotluse esitamine võimaldab isikul vältida enda

riigist väljasaatmist, eriti veel olukorras, kus varjupaigataotluse menetlemine on häiritud andmete

nappuse tõttu. Praegusel juhul puuduvad kindlad andmed, mis võimaldaksid järeldada, kas

varjupaigataotlus on põhjendatud ega ole esitatud pelgalt väljasaatmise vältimiseks. Olukorras, kus

PPA pole väitnud ega tõendanud, et esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 2 sätestatud alus, ei saanud kohtud

viidatud asjaolu ka tuvastada. Kohtute seisukoht on täiesti põhjendamata. Üksnes fakt, et seda asjaolu

ei saa tõsikindlalt välistada, ei anna alust seisukohale, et varjupaigataotlus oli esitatud just sel

eesmärgil. Ka Euroopa Kohtu 30. mai 2013. a otsuse asjas nr C-534/11 kohaselt ei anna üksnes

asjaolu, et varjupaigataotleja suhtes tehti taotluse esitamise ajal tagasisaatmise otsus ja ta paigutati

kinnipidamisasutusse direktiivi 2008/115 artikli 15 alusel, õigust kõiki asjasse puutuvaid tegureid

üksikasjalikult hindamata oletada, et see isik esitas taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi või

nurjata tema tagasisaatmise otsuse täideviimist ning et kinnipidamise jätkamine on objektiivselt

vajalik ja proportsionaalne (otsuse p 62);

7) VRKS § 361 lg 1 järgi peab kinnipidamisel arvestama igal üksikjuhtumil varjupaigataotlejaga

seotud oluliste asjaoludega. Määruskaebuse esitaja selgitas, et ta reisis koos elukaaslasega ja ei soovi,

et neid lahutataks. Piiril intervjueerisid teda ja tema elukaaslast viis inimest, ei kaasatud erapooletut

tõlki ega tagatud konfidentsiaalsust, mistõttu ei tekitanud viidatud korraldus usaldust. Piirivalvurid

üritasid kaebajat ja tema elukaaslast veenda varjupaigataotlust mitte esitama. Määruskaebuse esitaja

pole kunagi väitnud, et soovis minna Rootsi; nad üksnes reisisid koos tuttavaga, kellel oli Rootsi

elamisluba. Reisi sihtkohaks oli Leedu, kuhu neile oli väljastatud ka viisa. Kvalifitseeritud tõlgi

puudumisel ei protokollitud määruskaebuse esitaja ütlusi õigesti. Määruskaebuse esitaja juurest leitud

psühhotroopsed ained olid talle legaalselt välja kirjutatud apteegist ostetud pakendis olevad ravimid.

Määruskaebuse esitaja läbib võõrutusravi. Halduskohus pole neid asjaolusid arvestanud.

Ringkonnakohus on vaid lakooniliselt väitnud, et määruskaebuse esitaja väited talle antud

vastuolulise informatsiooni ja ebaõige tõlke kohta pole usutavad. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa

määruskaebuse esitaja tervislikku seisundit ja traumaatilistest läbielamistest tulenevat haavatavust

pidada sellisteks erandlikeks asjaoludeks, mis õigustaksid kinnipidamise aluste esinemisest hoolimata

kinnipidamiskeskusest vabastamist. Ebaõige on lähenemine, et kohus peab otsima erandlikke

asjaolusid, mis õigustaksid kinnipidamiskeskusest vabastamist. Kohtud pole arvestanud

pagulasseisundi konventsiooni artikliga 31, mille järgi ei kohaldata karistust ebaseaduslikult riiki

sisenemise eest pagulasele, kes on saabunud otse riigist, kus tema elu või vabadus on olnud ohus, kui

pagulane viivitamatult teatab endast ametiasutusele ja põhjendab riiki loata sisenemist või seal

viibimist. Ringkonnakohus üksnes möönis pealiskaudselt, et määruskaebuse esitaja kinnipidamisel

polnud karistuslikku eesmärki ja pole vaidlust, et määruskaebuse esitajal oli kehtiv Schengeni viisa.

Kohtute hinnangul tõi viisa kehtetuks tunnistamise kaasa määruskaebuse esitaja enese käitumine –

ebausaldusväärsed ja vastuolulised põhjendused kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta.

Kuna praeguse menetluse esemeks pole viisa tühistamise õiguspärasus, siis on lubamatu, et kohus

lähtub isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks loa andmisel sellest, et viisa

kehtetuks tunnistamise tõi kohtu hinnangul kaasa määruskaebuse esitaja enese käitumine.

Põhjendamatult on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta määruskaebuse viite Austraalia Ühenduses ja

mujal tehtud uuringutele kinnipidamiskeskuse tingimuste mõju kohta. Ringkonnakohus leidis, et

kohus peab hindama seadusega sätestatud kinnipidamisaluste esinemist, mitte aga olukorda

Austraalia Ühenduses. See, et Eestis pole sarnast uuringut tehtud, ei õigusta, et kinnipidamiskeskuse

tingimuste mõjud jäetakse kinnipidamiseks loa andmisel tähelepanuta;

8) PPA pole põhjendanud, miks määruskaebuse esitaja kinnipidamine varjupaigataotluse

menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks võtab aega kuni kaks kuud. PPA on

taotluses väitnud piisava ajalise ressursi puudumist. Kohtud pole kinnipidamise kestuse proportsio-

naalsust ja põhjendatust sisuliselt üldse hinnanud. VRKS § 362 lg 2 järgi on kinnipidamise

konkreetne kestus kaalutlusotsus.

6. PPA on seisukohal, et määruskaebus ei ole põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Praeguses asjas andis halduskohus loa kinnipidamiskeskusse paigutamiseks VRKS § 361 lg 2

p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel. Ringkonnakohus leidis, et määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusse

paigutamiseks loa andmine on õigustatud üksnes VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. Oma

seisukohta põhjendas ringkonnakohus sellega, et PPA ei taotlenud halduskohtult luba isiku

kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.

8. Hoolimata sellest, et kolleegium lahendab kaebaja suhtes VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5

kohaldamise õiguspärasuse küsimust tema kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kohtu loa andmisel,

peab kolleegium vajalikuks selgitada ka seda, kuidas tõlgendada VRKS § 361 lg 2 teisi punkte ja

VRKS § 29 lg-t 1 ja 2. Kolleegium ei käsitle varjupaigataotleja kinnipidamist VRKS § 362 alusel

kuni 48 tunniks.

9. VRKS § 361 lg-tes 1 ja 2 sätestatakse järgmist:

" (1) Varjupaigataotlejat võib kinni pidada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui käes-

olevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine

peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal

üksikjuhtumil varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid.

(2) Varjupaigataotlejat võib vältimatu vajaduse korral kinni pidada järgmistel alustel:

1) isiku tuvastamine või isikusamasuse kontrollimine;

2) isiku kodakondsuse kontrollimine või väljaselgitamine;

3) isiku riiki saabumise ja riigis viibimise õiguslike aluste kontrollimine;

4) varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamine, eelkõige juhul, kui

on olemas põgenemise oht;

5) kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse

edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks;

6) riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmine;

7) isiku üleandmine Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 604/2013 sätestatud korras."

10. VRKS § 361 lg 1 lubab varjupaigataotlejat kinni pidada, "kui käesolevas seaduses sätestatud

järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada". Sama paragrahvi lõikes 2 kasutatakse

sellest erinevat formuleeringut. Nimelt lubab lõige 2 isikut kinni pidada "vältimatu vajaduse korral"

ning selles on loetletud juhtumid, mil isikut tohib kinni pidada.

Kassaator lähtub seaduseelnõu 354 seletuskirjast ja on seisukohal, et VRKS § 361 lg-tes 1 ja 2

kasutatud formuleeringute sisu on erinev ja seaduses eraldi kasutatav mõiste "vältimatu vajadus"

muutub ringkonnakohtu tõlgenduse järgi sisutühjaks – vältimatu vajadus pole sisustatav leebemate

vahendite mittetõhusa kohaldamisega (vt käesoleva määruse p 5 alap 4). Ringkonnakohus leidis, et

vältimatu vajaduse hindamisel tuleb arvesse võtta kõigepealt seda, kas kinnipidamise asemel oleks

võimalik taotletav eesmärk saavutada VRKS § 29 lg-s 2 sätestatud meetme abil (vt käesoleva

määruse p 4 alap 2).

Kolleegium ei nõustu määruskaebuse esitajaga ja on seisukohal, et VRKS § 361 lg-d 1 ja 2 töötavad

koos ja, ehkki neis kasutatakse erinevaid formuleeringuid, peetakse mõlemas sättes silmas ühte ja

sama: kinnipidamine on lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järele-

valvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad, st nende

eesmärkide saavutamise ainsaks tõhusaks vahendiks on isiku kinnipidamine.

11. Kinnipidamisest leebemate vahendite kaalumise kohustus tuleneb selgelt VRKS § 361 lg 1

esimesest ja teisest lausest nende koostoimes. Leebemate vahendite kohaldamata jätmist tuleb

põhjendada mitte ainult kohtu loas, vaid juba kohtule esitatud taotluses. Kui kohtu loas ei ole

leebemate vahendite kohaldamata jätmist põhjendatud, siis on rikutud VRKS § 361 lõikeid 1 ja 2.

Põhjendamiskohustuse rikkumisest hoolimata saab kohus anda kinnipidamiseks loa ja määruskaebust

läbi vaatav kohus jätta loa andmise määruse jõusse, kui ta on veendunud kinnipidamise

proportsionaalsuses ja põhjendab seda seisukohta. Erinevalt kohtus vaidlustatud haldusaktile

põhjenduste lisamisest saab luba andev kohus ja määruskaebust läbi vaatav kohus esitada täiendavaid

põhjendusi, sest loa andmine on kohtu, mitte täitevvõimu otsustus.

12. VRKS § 361 lg 2 p-de 1 kuni 5 ja 7 kohaldamise esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes

sätetes nimetatud toimingute tegemine. Nende toimingute tegemise vajadus ei saa aga iseenesest

õigustada kinnipidamiskeskusse paigutamist ega sellest leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist.

VRKS § 361 lg 1 p-des 1 kuni 5 ja 7 loetletud toimingud on võimalikud ka siis, kui ei kohaldata

kinnipidamiskeskusse paigutamist ega VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmeid. Nimelt

sätestab direktiivi 2003/9 artikli 7 lg 1 põhimõtte, et varjupaigataotlejad võivad vabalt liikuda

vastuvõtva riigi territooriumil või selle poolt kindlaksmääratud alal. Samuti peab ringkonnakohus

kontrollima, kas kinnipidamise alused esinevad veel ka määruskaebuse läbivaatamise ajal (vt ka

käesoleva määruse p 20 4. lõik).

Kolleegium on seisukohal, et seadus jätab seaduse kohaldaja otsustada, millega põhjendada

kinnipidamiskeskusse paigutamist selleks, et tagada VRKS § 361 lg 2 p-des 1 kuni 5 ja 7 sätestatud

toimingute tegemine. Kõigi nende sätete kohaldamist saab põhjendada näiteks põgenemisohuga,

hoolimata sellest, et põgenemisohtu on nimetatud üksnes lõike 2 p-s 4. Põhjendatud kahtlus, et

varjupaigataotleja puhul esineb põgenemisoht, ei ole kinnipidamiskeskusse paigutamise alus, vaid

asjaolu, mis õigustab VRKS § 361 lg 2 p-de 1 kuni 5 ja 7 alusel kinnipidamiskeskusse paigutamist.

Kohasteks põhjendusteks on ka näiteks tõendite hävitamise või tunnistajate mõjutamise oht.

Lõike 2 punktis 5 kõneldakse isikust, kelle puhul on alust arvata, et varjupaigataotlus esitati

"lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks". Kolleegium on seisukohal, et

selles sättes peetakse silmas varjupaigataotluse esitamist selleks, et lahkumiskohustuse sundtäitmine

(väljasaatmine) või isiku tagasisaatmine edasi lükata või nurjata. See säte on määratud takistama

varjupaiga taotlemise õiguse kuritarvitamist lahkumiskohustuse sundtäitmise või tagasisaatmise

edasilükkamise eesmärgil. Sellega välditakse võimalust, et välja- või tagasisaadetav isik saaks

varjupaigataotluse esitamise õiguse kuritarvitamisega eelise. Samuti on see säte määratud tagama

seda, et isik ei hoiaks oma väljasaatmisest (sh tagasisaatmisest) lõplikult kõrvale (ei põgeneks) ning

oleks varjupaigataotluse tagasilükkamise korral kättesaadav selleks, et väljasaatmine saaks jätkuda.

Kui on põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotlus esitati esmajoones väljasaatmise või tagasisaatmise

vältimiseks, siis on selle kahtlusega hõlmatud ka kahtlus, et isik ei pruugi varjupaigataotluse

rahuldamata jätmise ajal olla enam kättesaadav. Kui tuvastatud asjaoludest tulenevalt esineb

põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotlus esitati esmajoones väljasaatmise vältimise eesmärgil, esineb

alus isiku kinnipidamiseks, kui teiste järelevalvemeetmetega (vt VRKS § 29) ei ole võimalik tagada

isiku kättesaadavus varjupaigamenetluses.

Kolleegium arvab, et praktikas ei ole alati võimalik eristada, kas varjupaigataotlus on esitatud

väljasaatmise edasilükkamiseks või nurjamiseks. Seepärast peab kolleegium võimalikuks kohaldada

VRKS § 361 lg 2 p 5 sellistel juhtudel, kus selgelt on eristamata, kas taotlus oli esitatud väljasaatmise

edasilükkamiseks või nurjamiseks. Piisab, kui esitada põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotlus on

esitatud ühel või mõlemal eesmärgil. Varjupaigataotleja ülalnimetatud eesmärkidele võivad viidata

näiteks tema riiki sisenemise asjaolud, taotluse esitamise asjaolud, sh taotluse esitamise aeg,

varasemad ütlused sihtriigi kohta, mis annavad alust kahtluseks, et isik ei pruugi taotluse

tagasilükkamise korral olla enam kättesaadav, samuti tema väidete eluline usutavus.

Eeltoodust nähtuvalt on VRKS § 361 lg 2 p-de 1, 2, 3, 4, 5 ja 7 kohaldamine seotud põgenemise

ohuga. VRKS § 361 nagu ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26. juuni 2013. a direktiiv 2013/33

jätab lahtiseks selle, kuidas mõista põgenemisohtu, mis annab aluse paigutada varjupaigataotleja

kinnipidamiskeskusse. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et kinnipidamiskeskusse paigutamiseks

peab põgenemisoht olema reaalne (vt käesoleva määruse p 5 alap 5). Kolleegium on seisukohal, et

arvestades varjupaigamenetluse eripära, mis seisneb selles, et sageli on tõepärased andmed isiku

kohta äärmiselt puudulikud või neid pole üldse, ei ole vajalik, et oleks põhjendatud, et oht on reaalne.

Kolleegium on seisukohal, et kinnipidamiskeskusse ei saa paigutada varjupaigataotlejat, kelle

põgenemise oht on väike.

VRKS § 361 lg 2 p 6 saab kohaldada, kui isikust lähtuv oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale on

märkimisväärne. Ka ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale tuleb sageli hinnata äärmiselt piiratud

informatsiooni alusel. Ohtu avalikule korrale saab põhjendada näiteks isiku varasema käitumisega,

tema sidemetega, aga ka tema juurest leitud esemetega, näiteks ründeks kasutatavate vahendite või

narkootiliste ainetega, samuti muude asjaoludega.

Kolleegium arvab, et VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldamisel, samuti kinnipidamisel avaliku korra ja riigi

julgeoleku kaitse huvides (§ 361 lg 2 p 6) ei ole nähtavasti alati võimalik kohtumääruses lähemalt

selgitada asjaolusid, mis tuleb välja selgitada, ja seda, milles võib seisneda isiku oht riigi

julgeolekule. Sellisel juhul saab menetlusosalise õigust tutvuda toimikuga piirata HKMS § 88 lg 2

alusel.

HKMS § 264 lg 4 järgi annab kohus loa varjupaigataotleja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks

lihtmenetluses ja seetõttu on tõendamisel kohaldatav HKMS § 134 lg 1 p 4.

13. Kohus ei saa anda isiku kinnipidamiskeskusse paigutamiseks luba, lähtudes asjaolude kogumist

(faktilisest alusest), millele taotleja ei ole kohtumenetluses tuginenud. Samas ei ole kohus seotud

sätetega, millele loa taotlemise põhistamisel viidatakse. Kohus on seotud taotluses esitatud ja istungil

uuritud muudest materjalidest nähtuvate asjaoludega ja ta võib teha taotluse esitajale ka ettepaneku

esitada täiendavaid tõendeid või täpsustada või muuta taotlust. Kohus on pädev olemasolevate

asjaolude alusel andma loa ka sellise sätte alusel, millele loa taotlemisel selgelt ei viidatud. Kohus on

pädev andma isiku kinnipidamiseks õige juriidilise kvalifikatsiooni (ise viitama õigele sättele),

lähtudes asja materjalidest.

Kolleegium rõhutab, et luba andev kohus on seotud HKMS § 157 lg-tega 2 ja 3, kuid tulenevalt

HKMS § 158 lg-st 1 on kohtu otsustada, millist õigusakti (sätet) tuleb asjas kohaldada.

14. Kolleegium on seisukohal, et esmakordse kinnipidamiskeskusse paigutamise taotluse ja antud loa

puhul ei saa kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded olla alati nii kõrged kui

võimalike järgnevate taotluste ja lubade puhul, sest esmakordsel loa taotlemisel tuleb sageli

tegutseda, kasutades piiratud aega ning vallates piiratud, puudulikku ja kontrollimata informatsiooni.

Igal juhul on tegemist prognoosotsusega – seda nii kinnipidamise võimaliku kestuse kui ka isikust

lähtuvate ohtude osas, kui viimasega põhjendatakse kinnipidamist.

Piiratud informatsiooni tõttu piisab esmakordse loa andmiseks sellest, et kinnipidamiskeskusse

paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas. Piiratud informatsiooniga võib tegemist

olla ka kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antud loa pikendamise taotluse lahendamisel.

II

15. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha A. S. määruskaebuses esitatud väidete kohta. Kuna

tegemist on kohtu loaga ja see kehtib ringkonnakohtu määrusega muudetud motiividel, siis käsitleb

kolleegium ringkonnakohtu määrust ega pea vajalikuks käsitleda määruskaebuse väiteid PPA

taotluses ja halduskohtu määruses esitatud põhjenduste kohta. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei

ole halduskohtu antud luba kontrollides kõrvale kaldunud asja materjalidest ega ületanud taotluse

piire.

16. Määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antud loa proportsionaalsuse

hindamisel võtab kolleegium arvesse ka seda, et taotlus saada luba tema kinnipidamiskeskusse

paigutamiseks ja vastav luba anti vahetult pärast määruskaebuse esitaja saabumist Eestisse. Veel tuleb

arvestada tema viisa tühistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja Venemaa Föderatsiooni

tagasisaatmise menetluse alustamist ning et tegemist oli vastuolulisi selgitusi andnud isikuga.

Määruskaebuse esitaja puhul oli tõsikindlalt selge vaid tema nimi, kodakondsus, Leedu Vabariigi

Schengeni viisa olemasolu. Samuti tuleb arvestada määruskaebuse esitajale kiirabi pandud diagnoosi

(narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kasutamise sõltuvus) ning seda, et tal olid kaasas kasutatud

süstlad, narkootilised ja psühhotroopsed ained.

17. Ringkonnakohus on esitanud omavahel läbi põimuvalt põhjendused selle kohta, et määruskaebuse

esitaja puhul on põgenemisoht ja et varjupaigataotlus on esitatud tagasisaatmise vältimiseks (vt

käesoleva määruse p 4 alap-d 3 ja 4).

Põgenemisohtu on ringkonnakohtu määruses põhjendatud sellega, et määruskaebuse esitaja

eesmärgiks ei olnud jõuda Eestisse, vaid Rootsi Kuningriiki, samuti määruskaebuse esitaja

käitumisega, tema isiklike esemete hulgast leitud esemete ja kiirabikaardi diagnoosiga, millest

nähtub, et ta kasutab narkootilisi ja psühhotroopseid aineid, ning sellega, et pärast Leedu Vabariigi

Schengeni viisa kehtetuks tunnistamist ähvardas määruskaebuse esitajat Venemaa Föderatsiooni

tagasisaatmise menetlus, ning et määruskaebuse esitaja tegevust kirjeldavad asjaolud viitavad sellele,

et ta ei soovinud leida varjupaika Eestis, vaid liikuda edasi sobivasse välisriiki. Kolleegium märgib,

et ebatäpne on ringkonnakohtu seisukoht, et määruskaebuse esitajat ähvardas tagasisaatmise

menetlus. PPA taotlusest halduskohtule nähtub, et tagasisaatmise menetlust oli juba alustatud (vt

käesoleva määruse p 1 alap 3). Ringkonnakohus on kasutanud PPA formuleeringut, et "isiku

vabaduses viibimisel ei ole välistatud oht, et ta põgeneb Eesti Vabariigist" (vt ka käesoleva määruse

p 1 alap 5). Samas on PPA halduskohtule esitatud taotluses kasutanud formuleeringut, et määrus-

kaebuse esitaja puhul "on põgenemisoht" (vt käesoleva määruse p 1 alap 5). Kolleegium on

seisukohal, et nii PPA kui ka ringkonnakohus on tegelikult olnud seisukohal, et määruskaebuse esitaja

puhul esineb põgenemisoht. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas on täiesti kohane kahtlus,

et isik võib varjupaigataotluse menetlemise ajal põgeneda. Kolleegium märgib, et isikule pandud

diagnoos, millest nähtub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kasutamise sõltuvus, suurendab

kahtlust, et isik võib varjupaigamenetluse ajal põgeneda ja mitte olla menetlustoimingute tegemiseks

kättesaadav.

Kahtlust, et määruskaebuse esitaja varjupaigataotlus on esitatud Venemaa Föderatsiooni tagasi-

saatmise vältimiseks, põhjendab ringkonnakohus sellega, et varjupaigataotlus esitati alles pärast

Leedu Vabariigi Schengeni viisa kehtetuks tunnistamist ja sisenemiskeelu koostamist, mille tagajärjel

ähvardas määruskaebuse esitajat Venemaa Föderatsiooni tagasisaatmise menetlus, ning et määrus-

kaebuse esitaja tegevust kirjeldavad asjaolud viitavad sellele, et ta ei soovinud leida varjupaika

Eestis, vaid liikuda edasi sobivasse välisriiki. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas on täiesti

kohane kahtlus, et varjupaigataotlus võib olla esitatud tagasisaatmise vältimiseks.

18. Ringkonnakohus on määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusse paigutamist põhjendanud

sellega, et majutamiskeskusse paigutamine ja VRKS § 29 lg-s 1 nimetatud järelevalvemeetmete

rakendamine ei teeniks PPA taotletavat eesmärki, sest leebem meede võib selle juhtumi asjaolusid

arvesse võttes takistada varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist ning tuvastatud asjaolud

kogumis on sellised, mis õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusse paigutamist,

mistõttu on määruskaebuse esitaja kinnipidamine proportsionaalne. Kui PPA suudab tuvastada

isikuga seotud olulised asjaolud, mis on vajalikud varjupaigataotluse menetlemiseks ja otsuse

tegemiseks, siis vabastatakse isik kohe (vt käesoleva määruse p 4 alap 5).

Kolleegium on seisukohal, et seoses isiku põgenemise ohuga on ringkonnakohus õigesti leidnud, et

kinnipidamiskeskusse paigutamiseks võib loa anda. Nimelt ei suuda põgenemisohu tuvastamisel

põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida majutamiskeskusse paigutamine, kus isik peab VRKS § 34

lg 5 järgi viibima kella 22-st kuni 6-ni, ning VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete

kohaldamine (elamine kindlaksmääratud kohas, ilmumine määratud ajavahemike järel Politsei- ja

Piirivalveametisse registreerimisele, Politsei- ja Piirivalveameti teavitamine elukohast eemal

viibimisest kauem kui kolm päeva, välisriigi reisidokumendi või muu isikut tõendava dokumendi

Politsei- ja Piirivalveametile hoiule andmine). Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusse

paigutamine proportsionaalne VRKS § 361 mõttes. Määruskaebuse esitaja paigutamine kinnipidamis-

keskusse oli põgenemisohu vältimiseks vajalik (teist sama efektiivset vahendit ei ole) ega olnud ka

ilmselgelt mittemõõdukas.

Kuid ringkonnakohtu määrusest nähtuvalt on see põhjendus esitatud VRKS § 361 lg 2 p 4

kohaldamiseks. Selle sätte sõnastusest nähtuvalt ei ole aga põgenemisoht kinnipidamiskeskusse

paigutamise aluseks. Kinnipidamiskeskusse paigutamise aluseks on vajadus välja selgitada taotluse

menetlemisel tähtsust omavad asjaolud ning sellise vajaduse korral õigustab kinnipidamiskeskusse

paigutamist põgenemise oht. PPA taotluses on nimetatud menetlustoiminguna, mis on hõlmatud

VRKS § 361 lg 2 p-ga 4, isiku küsitlemist. Ringkonnakohus on piirdunud abstraktse formu-

leeringuga, mis seondub varjupaigataotluse menetlemiseks ja otsuse tegemiseks vajalike isikuga

seotud oluliste asjaolude väljaselgitamisega. Kolleegiumi jaoks on ilmne, et selliste asjaolude

väljaselgitamiseks on vajalik küsitlus ja see, et isik oleks menetluse ajal kättesaadav. Seepärast peab

kolleegium praeguses asjas tähtsust omavate väljaselgitamist vajavate asjaolude nimetamata jätmist

ringkonnakohtu määruse formaalseks puuduseks, mis ei too kaasa VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel

kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antud loa tühistamist. Õigem olnuks ringkonnakohtu määruses

võtta seisukoht, et määruskaebuse esitaja paigutamine kinnipidamiskeskusse oli menetluses tähtsust

omavate asjaolude väljaselgitamiseks põgenemisohu tõttu vajalik (teist sama efektiivset vahendit ei

ole) ega olnud ka ilmselgelt mittemõõdukas.

19. Ringkonnakohus ei ole eraldi põhjendanud, miks on määruskaebuse esitaja paigutamine kinni-

pidamiskeskusse vajalik ka VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel. Kolleegium aga nõustus eelnevalt

ringkonnakohtuga selles, et on põhjendatud kahtlus, et määruskaebuse esitaja esitas varjupaiga-

taotluse Venemaa Föderatsiooni tagasisaatmise vältimiseks ning tema puhul on alust arvata

põgenemisohtu. Samuti on kolleegium käesolevas määruses (p 12 lg 3) asunud seisukohale, et kui on

põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotlus esitati väljasaatmise või tagasisaatmise vältimiseks, siis on

selle kahtlusega hõlmatud ka kahtlus, et isik ei pruugi varjupaigataotluse rahuldamata jätmise ajal

olla enam kättesaadav, ning VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed ei pruugi olla nende

eesmärkide saavutamiseks tõhusad. Seepärast peab kolleegium praeguses asjas VRKS § 361 lg 2 p 5

kohaldamisel majutamiskeskusse paigutamise ja VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete

ebatõhususe käsitlemata jätmist rikkumiseks, mis ei too kaasa nimetatud sätte alusel antud loa

tühistamist.

20. Määruskaebuse esitaja põhjendab kohtulahendite tühistamise taotlust ka sellega, et PPA pole

põhjendanud, miks isiku kinnipidamiskeskuses hoidmine varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust

omavate asjaolude väljaselgitamiseks võtab aega kuni kaks kuud, ja et kohtud pole kinnipidamise

kestuse proportsionaalsust ja põhjendatust sisuliselt üldse hinnanud. VRKS § 362 lg 2 järgi on isiku

kinnipidamise kestus kaalutlusotsus.

On tõsi, et VRKS § 362 lg 2 järgi on isiku kinnipidamiskeskusse paigutamiseks loa andmine ja seal

kinnipidamise kestuse määramine halduskohtu kaalutlusotsus. VRKS § 362 lg 2 näeb ette, et kui

varjupaigataotlejat on vaja sama seaduse § 361 lg-s 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud

põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, siis taotleb Politsei- ja Piirivalveamet või

Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa varjupaigataotleja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinni-

pidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks.

Praegusel juhul andis kohus loa isiku kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni asjaolude välja-

selgitamiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Seega ei seostanud kohus luba kalendaarselt

kindlaks määratud tähtpäeva saabumisega, vaid asjaolude väljaselgitamisega. Kolleegium on seisu-

kohal, et on paratamatu, et kinnipidamiskeskusse paigutamiseks loa taotlemisel ja taotluse

lahendamisel ei saa sageli selge olla, millal suudetakse vajalikud asjaolud välja selgitada. Selliselt

sõnastatud kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antud loa korral on aga selge, et isik tuleb kinni-

pidamiskeskusest vabastada niipea, kui asjaolud, mille andmiseks luba taotleti, on välja selgitatud.

Samas tuleb HMS § 5 lg 2 järgi haldusmenetlus läbi viia võimalikult kiiresti. Seetõttu on kolleegiumi

arvates üldjuhul piisav ka kohtu formuleering, mille kohaselt antakse luba kinnipidamiskeskusse

paigutamiseks kuni asjaolude väljaselgitamiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Kolleegium

on seisukohal, et olulisem kui kohtu loas kasutatud formuleering on see, et isiku faktilise

kinnipidamise kestus oleks võimalikult lühike ning see ei tohi ületada ajavahemikku, mida on vaja

haldusmenetluste nõuetekohaseks läbiviimiseks.

Kolleegium märgib, et HKMS § 265 lg-st 2 tulenevalt võib kohus omal algatusel või menetlusosalise

taotlusel loa edasiulatuvalt või tagasiulatuvalt tühistada, kui ilmneb, et isikut peetakse

kinnipidamiskeskuses ka pärast seda, kui vajadus tema kinnipidamiseks on ära langenud. Samuti on

isikul iseseisva kaebusega võimalik vaidlustada haldusorgani tegevusetust asjaolude väljaselgitamisel

ning nõuda kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist aja eest, mil kinnipidamine ei olnud enam

vajalik, või aja eest, mil haldus oli isiku kinnipidamiskeskuses viibimise ajal asjaolude

väljaselgitamisel õigusvastaselt tegevusetu.

Kolleegium märgib veel seda, et selgusele jõudmine nendes asjaoludes, milleks anti luba kinni-

pidamiskeskusse paigutamiseks, ei välista kinnipidamiskeskusse paigutamiseks uue loa andmist uuel

alusel.

21. Riigikohtule esitatud määruskaebuses väidetakse, et pole selge, milliste halduskohtu

põhjendustega ringkonnakohus ei nõustunud ja millised halduskohtu põhjendused asendas ringkonna-

kohus enda põhjendustega, samuti see, millised täiendavad põhjendused on ringkonnakohus esitanud.

Praeguses asjas olid halduskohtu põhjendused äärmiselt napid. Tegelikult asendas ringkonnakohus

halduskohtu põhjendused enda põhjendustega. Sellises olukorras ei pea kolleegium vajalikuks

käsitleda halduskohtu neid põhjendusi, mida ringkonnakohus ei võtnud arvesse. Kolleegium lähtub

ringkonnakohtu põhjendustest. Kolleegiumile on selge, milliste halduskohtu põhjendustega ring-

konnakohus ei nõustunud ja millised halduskohtu põhjendused asendas ringkonnakohus enda

põhjendustega, samuti see, millised täiendavad põhjendused on ringkonnakohus esitanud.

Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu lahendi tühistamist ei saaks tingida ka see, kui ringkonna-

kohtu lahendist ei selguks, millises osas, ulatuses ja viisil muutis ringkonnakohus halduskohtu

lahendi põhjendusi. Ringkonnakohtu lahend on eraldi hinnatav ning kui ringkonnakohtu lahendi

resolutsioon on õige, siis ei ole otsustavat tähendust sellel, kui arusaadavalt on ringkonnakohus

põhjendanud halduskohtu lahendi põhjenduste muutmist.

22. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega, et kaebaja viited Austraalia Ühenduses ja

teistes riikides tehtud uuringutele kinnipidamiskeskuste tingimuste mõjude kohta ning pagulas-

seisundi konventsiooni artikkel 31 lõike 1 kohaldamisele ei ole praeguse asja lahendamisel asja-

kohased ega pea vajalikuks neid korrata HKMS § 231 lg 6).

23. Riigikohtule esitatud määruskaebuse muude väidete kohta leiab kolleegium järgmist.

Asjakohatu on määruskaebuse väide, et ringkonnakohus pole põhjendanud, miks määruskaebuse

esitaja isikusamasust ja kodakondsust pole võimalik välja selgitada vähem koormaval viisil kui

väljasaatmiskeskusse paigutamine (vt käesoleva määruse p 5 alap 3). Ringkonnakohus ei pidanudki

seda põhjendama pärast seda, kui leidis, et luba väljasaatmiskeskusse paigutamiseks VRKS § 361 lg 2

p 1 (isikusamasuse väljaselgitamiseks) ja p 2 (kodakondsuse väljaselgitamiseks) alusel anti

õigusvastaselt.

Määruskaebuse esitaja väidab, et kohus ei ole arvestanud 28. veebruari 2014. a istungil antud

selgitusi, et määruskaebuse esitaja ei taha, et teda ja tema elukaaslast lahutataks, ning soovib jääda

Tallinna väljasaatmiskeskusse ega taha kuhugi edasi minna (vt käesoleva määruse p 5 alap 5).

Kaebuse esitajat ei ole tema elukaaslasest lahutatud; mõlemad paigutati kinnipidamiskeskusse. Välja-

sõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 265 lg 3 järgi majutatakse perekonnaliikmed kokku. Ka

ei pea kohus VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 kohaldamisel arvesse võtma isiku soovi elada koos

väidetava elukaaslasega ja jätma seepärast andmata kinnipidamiskeskusse paigutamiseks vajaliku loa.

Määruskaebuse esitaja väidab, et praegusel juhul puudusid kindlad andmed, mis võimaldaksid

järeldada, kas varjupaigataotlus on põhjendatud ega ole esitatud pelgalt väljasaatmise vältimiseks (vt

p 5 alap 6). Kolleegium on seisukohal, et kuna sageli selliseid kindlaid andmeid ei saagi olla, siis

piisab VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamiseks põhjendatud kahtlusest, et varjupaigataotlus esitati

väljasaatmise vältimiseks.

Kolleegium peab paljasõnalisteks määruskaebuse väiteid menetlusõiguste rikkumise ning kaebajalt

leitud psühhotroopsete ainete legaalse päritolu kohta (vt käesoleva määruse p 5 alap 7).

Määruskaebuse esitaja peab lubamatuks, et kohus lähtus kinnipidamiskeskusse paigutamiseks loa

andmisel sellest, et viisa tühistamise tõi kaasa määruskaebuse esitaja enese käitumine (vt käesoleva

määruse p 5 alap 7). Ringkonnakohus ei ole kinnipidamiskeskusse paigutamist põhjendanud sellega,

et viisa tühistamise tõi kaasa määruskaebuse esitaja käitumine. Ringkonnakohus on, käsitledes

määruskaebuse esitaja väidet ÜRO pagulasseisundi konventsiooni artikli 31 kohta, üksnes nentinud,

et viisa kehtetuks tunnistamise tõi kaasa määruskaebuse esitaja enese käitumine (ebausaldusväärsed

ja vastuolulised põhjendused kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta), ega ole sellest

teinud mingit järeldust kinnipidamiskeskusse paigutamise kohta (vt käesoleva määruse p 4 alap 6).

24. Määruskaebus jääb rahuldamata.

25. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad poolte kantud menetluskulud nende endi kanda. Kautsjon tuleb

HKMS § 107 lg 4 kolmanda lause alusel arvata riigituludesse.

26. Määruskaebuse esitaja nimi tuleb kolleegiumi hinnangul määruse avaldamisel asendada

initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).

Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld