3-2-1-141-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-141-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. jaanuar 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid hagi Kristian Allikmaa

ja Seamill OÜ vastu 500 000 euro suuruse leppetrahvi ja

viivise saamiseks, Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid hagi

Seamill OÜ vastu 500 000 euro ja viivise saamiseks ning

Seamill OÜ vastuhagi Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid

vastu 750 000 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-8736

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1 087 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts Cresco Väärtpaberid (registrikood

10093327), esindaja vandeadvokaat Elmer Muna

Kostja Kristian Allikmaa, esindaja vandeadvokaat Indrek

Leppik

Kostja Seamill OÜ (registrikood 11791097), esindaja

vandeadvokaat Indrek Leppik

Asja läbivaatamise kuupäev

8. detsember 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-8736 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid kassatsioonkaebuselt 9. juulil 2014 tasutud

kautsjon 3000 (kolm tuhat) eurot Advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene AS-le (konto

nr 10022003815008, AS SEB Pank).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Cresco Väärtpaberid (hageja) esitas 22. veebruaril 2013 Harju Maakohtule hagi

Kristian Allikmaa (kostja I) ja Seamill OÜ (kostja II) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt

välja 500 000 euro suuruse leppetrahvi ja viivise põhinõudelt alates 22. veebruarist 2013 kuni

põhinõude täitmiseni. Samuti esitas hageja 22. aprillil 2013 Harju Maakohtule hagi kostja II vastu,

milles palus mõista kostjalt II lepingu tagasitäitmisena välja 500 000 eurot ja viivise põhinõudelt

alates 10. aprillist 2013 kuni põhinõude täitmiseni (tsiviilasi nr 2-13-17965).

Harju Maakohus liitis 5. detsembri 2013. a määrusega käesoleva tsiviilasja ja tsiviilasja nr 2-13-

17965 ühte menetlusse.

Hagiavalduste kohaselt sõlmisid kostja II, MC International OÜ (MC), kostja I, Jaanus Põder ja

hageja 17. augustil 2012 kirjaliku ostu-müügi üldlepingu (kirjalik müügileping), milles leppisid

kokku Baltic Ferry Tickets OÜ (BFT) osade müügi üksikasjades ja koostöös ning vastutuses pärast

osade võõrandamist. Lepinguga lepiti kokku, et kostja II ja MC müüvad osaluse BFT-s hagejale.

Kirjaliku lepingu p-s 4.8 lepiti kokku ka konkurentsipiirang, mis keelas kostjatel mis tahes viisil

osaleda konkureeriva broneerimissüsteemi arendamisel. Kirjaliku lepingu p 3.1.1 järgi pidi hageja

kostjale II BFT osa eest tasuma osamaksetega selliselt, et 250 000 eurot kanti üle notariaalse

müügilepingu sõlmimisel 23. augustil 2012, 250 000 eurot tuli tasuda hiljemalt 23. novembriks 2012,

250 000 eurot hiljemalt 23. veebruariks 2013, 250 000 eurot hiljemalt 23. maiks 2013 ja lisatasu

250 000 eurot hiljemalt 23. augustiks 2013. 23. augustil 2012 sõlmisid kostja II, MC ja hageja ka

BFT osade notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu (notariaalne leping).

2013. a jaanuaris sai hageja teada, et kostja I on juba 2012. a aprillis võtnud enda ja kostja II nimel

ühendust Amadeus Eesti AS-ga (Amadeus) ning soovinud teha koostööd laevapiletite

broneerimissüsteemi arendamisel. Ühenduse võtmisel ja kontaktide loomisel tuginesid kostjad

otseselt BFT kogemusele. Samuti on kostja I suhelnud BFT-le konkurentsi osutamise eesmärgil

Travelport UK ja Travelport Irelandiga. Nimetatud äriühingud pakuvad piletite

broneerimissüsteemide jaoks vajalikke infotehnoloogilisi lahendusi.

Kirjaliku lepingu p 4.8 neljas lause sätestas, et kui kostjad rikuvad konkurentsipiirangut, on hagejal

kui ostjal õigus nõuda kostjatelt tagasi kõik konkurentsipiirangu rikkumise tuvastamise ajaks tehtud

maksed ning nõuda lisaks ka kompensatsiooni hagejale ja BFT-le tekkinud majandusliku kahju eest.

See on käsitatav leppetrahvikokkuleppena.

18. veebruaril 2013 nõudis hageja kostjatelt 500 000 euro suuruse leppetrahvi maksmist hiljemalt

21. veebruariks 2013. Leppetrahvi nõude esitamise ajaks oli hageja tasunud kostjale II kaks kirjaliku

lepingu järgset makset ehk kokku 500 000 eurot. Kostjad ei ole leppetrahvi tasunud.

Konkurentsikeeldu on rikkunud mõlemad kostjad. Kostja II on täielikult kostja I kontrolli all olev

äriühing. Seega peavad kostjad solidaarselt tasuma leppetrahvi ja selle tasumisega viivitamise aja eest

viivist.

Kostja II vastu esitatud hagiavalduse kohaselt on hageja nii kirjalikust kui ka notariaalsest lepingust

taganenud. Hageja teatas 26. märtsil 2013 kostjale II, et taganeb mõlemast lepingust, ja palus

tagastada kostjale II tasutud 500 000 eurot BFT osa tagastamise vastu. Kostja II juhatuse liige kostja I

vastas 8. aprillil 2013, et ta peab taganemist kehtetuks. Taganemiseks on õiguslik alus olemas, sest

konkurentsipiirangu rikkumine on oluline lepingurikkumine. Seega nõuab hageja kostjalt II lisaks ka

kirjaliku müügilepingu alusel tasutud 500 000 euro väljaandmist ning viivist.

2. Kostjad ei tunnistanud hagisid ja palusid jätta need rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad

jätta hageja kanda.

Kostjad ei ole huvi tundnud mitte liinilaevapiletite broneerimissüsteemi, vaid ainult kruiisireiside

vastu. Kostjad tundsid huvi kruiisiliideste tehniliste lahenduste vastu, mis ei ole sama mis

laevapiletite broneerimissüsteem. Tegu ei ole konkureerivate valdkondadega ja isegi kui oleks, ei

oleks huvi tundmine konkurentsipiirangu rikkumine. Kostjad ei ole Amadeusi ega Travelportiga

koostööd teinud ega ühtegi lepingut sõlminud.

Hageja nõuab leppetrahvina sisuliselt tagasi makseid, mis ta on teinud kostjale II. Kostjale I ei ole

hageja mingeid makseid teinud, mistõttu ei saa hagejal olla nõuet kostja I vastu. Hageja tegelik

eesmärk on vähendada ostuhinda. Hageja tegevuse tulemusel on oluliselt vähenenud BFT väärtus.

Alternatiivselt leidsid kostjad, et leppetrahv on ebamõistlikult suur ja seda tuleb vähendada nullini.

Hageja on lisaks 500 000 euro nõudele keeldunud ka järgmiste osamaksete tasumisest ja nõuab

hoopis kostjatelt 500 000 euro tagastamist. Hageja käsitluse järgi on osa ostuhind null ja kostjad

peaksid veel peale maksma. Arvestades asjaolu, et kostjad on hagejale andnud üle äriühingu, mille

väärtuseks on hageja ise hinnanud kaks miljonit eurot, on nii suure leppetrahvi nõudmine

ebamõistlik. Kostjad ei ole kasutanud BFT kontakte ega ärisaladust ega ole muul viisil kahjustanud

BFT huve ja seega ei saa BFT-l olla tekkinud kahju, mida leppetrahv peaks katma.

Kuna kostja II ei ole lepingut rikkunud, siis ei ole hageja lepingust kehtivalt taganenud ja alusetu on

ka kostja II vastu esitatud lepingu järgi üleantu tagastamise nõue.

3. Kostja II esitas 10. septembril 2013 hageja vastu vastuhagi, milles palus mõista hagejalt enda

kasuks välja 750 000 euro suuruse põhivõla, vastuhagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 40 785 eurot ja alates vastuhagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni viivise 0,05% päevas

iga viivitatud päeva eest.

Vastuhagi kohaselt on hageja ja kostja II vahel kehtiv müügileping, mille järgi peab hageja tasuma

kostjale II 750 000 eurot. Nõue on sissenõutav, kuid hageja ei ole oma kohustust täitnud. Hageja on

küll saatnud kostjale II lepingust taganemise avalduse, kuid taganemine ei ole kehtiv, sest täidetud ei

ole taganemise materiaalsed eeldused. Kostja II ei ole lepingut rikkunud ja pooled ei ole lepingus

kokku leppinud, et nad peavad konkurentsipiirangu rikkumist oluliseks rikkumiseks.

4. Hageja palus jätta kostja II vastuhagi läbi vaatamata või alternatiivselt jätta vastuhagi rahuldamata.

Hageja hagil ja kostja II vastuhagil ei ole sellist seost, et seda saaks esitada vastuhagina. Vastuhagi

tuleb menetleda iseseisvas menetluses. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et vastuhagi menetlemine

samas menetluses on põhjendatud, tuleb vastuhagi jätta rahuldamata, kuna kostjad on rikkunud

konkurentsipiirangut. Leppetrahvi nõude ja lepingust taganemise eeldused olid täidetud.

Konkurentsipiirangu rikkumine on oluline rikkumine. Lepingust taganemine vabastab lepingupooled

lepinguliste kohustuste täitmisest. Pärast lepingust taganemist ei pidanud hageja enam osa eest

tasuma. Seega on vastuhagis esitatud lepingu täitmise nõue alusetu.

5. Harju Maakohus jättis 25. veebruari 2014. a otsusega rahuldamata nii hageja leppetrahvinõude kui

ka müügilepingu tagasitäitmisest tuleneva nõude. Maakohus rahuldas kostja II vastuhagi hageja vastu

ja mõistis hagejalt kostja II kasuks välja põhivõla 750 000 eurot, hagi esitamise seisuga viivise

40 785 eurot ja alates 10. septembrist 2013 kuni põhinõude täitmiseni viivise 0,05% põhinõudest

päevas.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb asjatundjate arvamusest, et broneerimissüsteem ja

tarkvaraliides on erinevad asjad. Ka EÜ määruse nr 562/2006 ja määruse nr 1177/2010 järgi on

liinilaevareisid ja kruiisireisid erinevat tüüpi laevareisid. BFT tegevusala on liinilaevapiletite müük

Läänemere regioonis. Kostjad on küsinud Amadeusilt ja Travelportilt kruiiside jaoks mõeldud liidese

tehnilise lahenduse kohta. Liinilaevapiletite ja kruiisireiside müük ei ole konkureerivad tegevused,

vaid tegu on erinevate valdkondadega. Lisaks ei ole üksnes huvitumine tehnilisest lahendusest

konkurentsipiirangu rikkumine. Seega ei ole kostjad konkurentsipiirangut rikkunud. Kuna leppetrahvi

nõude ega lepingust taganemise nõude eeldused ei ole täidetud, siis tuleb mõlemad hageja nõuded

jätta rahuldamata. Vastavalt jäävad rahuldamata ka viivisenõuded.

Kostja II nõuab vastuhagis müügilepingust tuleneva kohustuse täitmist. Kuna kostja II ei ole lepingut

rikkunud, ei ole hageja lepingust kehtivalt taganenud. Poolte vahel on kehtiv võlasuhe ja kostja II

nõue 750 000 euro tasumiseks on sissenõutav ning seega tuleb kostja II vastuhagi rahuldada. Samuti

tuleb hagejalt kostja II kasuks lepingu p 8.4 alusel välja mõista viivis.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse täielikult

tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt II hageja kasuks välja tühise tehingu alusel

saadud 500 000 eurot ja alates 10. aprillist 2013 kuni põhinõude täitmiseni viivise võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja leppetrahvi 500 000 eurot ja alates 22. veebruarist 2013 kuni põhinõude

täitmiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, samuti mõista kostjalt II hageja kasuks välja

lepingu taganemisest tulenevalt 500 000 eurot ja alates 10. aprillist 2013 kuni põhinõude täitmiseni

viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate

kanda.

Lisaks maakohtus esitatud seisukohtadele leidis hageja apellatsioonkaebuses, et maakohus kohaldas

valesti materiaalõigust, sest maakohtu lahend põhineb tühisel lepingul. Kirjalik leping oli tegelikult

BFT osa müügileping ja kuna see peab olema sõlmitud notariaalses vormis, on see tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 järgi vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Isegi kui käsitada

kirjalikku lepingut notariaalse lepingu eellepinguna, oleks see VÕS § 33 lg 2 järgi pidanud olema

samuti notariaalselt tõestatud. Leping on TsÜS § 85 kohaselt tühine tervikuna. Lepingu üksikutel

osadel (erinevad koostöökohustused, konfidentsiaalsuskohustus jms) ei ole poolte jaoks iseseisvat

tähendust ja sellised kokkulepped sõlmiti üksnes BFT osade müügi tõttu. Vaidluse all oleva tehingu

tühisus on asjaolu, mida kohus peab ise kontrollima. Hageja on tasunud kostjale II tühise lepingu

alusel 500 000 eurot ja kostja II peab saadu tagastama, samuti tasuma viivist.

Maakohus rikkus nõude kvalifitseerimise kohustust. Alternatiivsete õiguslike põhjenduste esitamine

on kohtumenetluses lubatud. Ka esialgses hagis palus hageja mõista kostjalt II välja kirjaliku lepingu

alusel üle antud 500 000 eurot ning viivise. Hagi ese on sisuliselt sama mis esimeses hagis.

Muutunud ei ole ka hagi alus, sest lepingu tühisusele viitavad asjaolud nähtusid juba esialgsest hagist.

7. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning maakohtu

otsuse muutmata.

Osa võõrandamise tehingu vorminõude rikkumise tagajärg ei ole tehingu tühisus. Lisaks on tehingu

tühisusele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega, sest vormipuudusega leping sõlmiti hageja kui

tühisusele tugineva poole enda soovil.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulud jättis ringkonnakohus

hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled kaks osaühingu osa võõrandamise

lepingut – alguses kirjaliku ja seejärel notariaalse, mis osaliselt kattusid. Täitma asusid pooled

kirjalikku müügilepingut. Sellele viitab asjaolu, et hageja täitis alguses ostuhinna tasumise kohustust

nii, nagu seda nägi ette kirjalik leping. Enne hagi esitamist esitas hageja kostjatele kirjalikust

lepingust tuleneva leppetrahvinõude. Kostjad vaidlesid leppetrahvinõudele vastu mitte põhjusel, et

kirjalik leping ei kehti, vaid põhjusel, et leppetrahvinõude esitamise eeldused ei ole täidetud. Kirjalik

leping sisaldas ammendavalt kõiki osa müügiga seotud kokkuleppeid. Seega sõlmisid pooled

notariaalse müügilepingu kirjaliku müügilepingu varjamiseks ja notariaalne müügileping on seega

näilik tehing, mis on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Kuna notariaalne leping sõlmiti kirjaliku lepingu

varjamiseks, siis tuleb notariaalse lepingu asemel kohaldada kirjalikku müügilepingut.

Kuigi äriseadustiku (ÄS) § 149 lg 4 järgi peab osaühingu osa müügileping olema sõlmitud

notariaalselt tõestatud vormis, ei too selle nõude järgimata jätmine kaasa lepingu tühisust, sest

tühisuse kaasatoomine ei ole vorminõude eesmärgiks. See on põhjendatud sellega, et Eesti

väärtpaberite keskregistris (EVK) registreeritud osaühingute osade müügilepingud ei pea olema

notariaalselt tõestatud. Seadusandja ei saanud EVK-sse kandmata osa võõrandamislepingu jaoks

kohustusliku notariaalse vorminõude kehtestamise eesmärgiks pidada nõustamisfunktsiooni.

Põhiseadusega ei oleks kooskõlas, kui seadusandja sekkuks eraisikutevahelistesse suhetesse sel

määral, et näeks EVK-s registreerimata osade võõrandamistehingute jaoks ette sellise vorminõude,

mille järgimata jätmisel oleks tehing tühine. See ei puuduta osa võõrandamise asjaõiguslepingu

vorminõude järgimata jätmise tagajärgi, sest asjaõiguslepingu tõestamisel kontrollib notar käsutaja

isikut ja tema tahet teha käsutus. Samuti lasub just asjaõiguslepingu tõestanud notaril äriregistri

pidaja informeerimise kohustus, millega tagatakse, et riigil on ülevaade EVK-s registreerimata

osaühingute osanikest.

Seega ei ole ÄS § 149 lg 4 eesmärgiks tuua osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse

vorminõude järgimata jätmisel kaasa tehingu tühisus. Maakohus lähtus vaidluse lahendamisel õigesti

kirjalikust müügilepingust, kuid otsust tuleb kirjaliku lepingu kehtivuse osas täiendada eeltoodud

põhjendustega. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud.

Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks asuda

seisukohale, et kostjad rikkusid konkurentsipiirangut. Lepingu sõlmimise võimaluse uurimine ei ole

selline rikkumine. Leppetrahvinõue ja lepingust taganemine oleksid praegu välistatud ka põhjusel, et

hageja õiguste selline realiseerimine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kostjad ei sõlminud ühtegi

IT-teenuse osutamise lepingut ega osutanud neid teenuseid ka ilma lepinguta. Kostjate ja väidetavate

konkurentide läbirääkimised katkesid ja alles mitu kuud hiljem esitas hageja kostjatele

leppetrahvinõude ning seejärel ka lepingust taganemise avalduse. Hageja ei nõudnud mitte kordagi

kostjatelt keelatud tegevuse lõpetamist ega hoiatanud kostjaid. Kõige raskemate tagajärgedega

õiguskaitsevahendite rakendamine olukorras, kus hageja tegelikult konkurentsipiirangu kaitset ei

vaja, oleks hea usu põhimõtte vastane.

Kuna kostjad ei osutanud IT-teenuseid ega sõlminud selleks ka ühtegi lepingut ega rikkunud seega

konkurentsipiirangut, jääb hagi rahuldamata sõltumata sellest, kas kruiisiliidese loomist saaks

käsitada konkurentsipiirangu rikkumisena või mitte.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

mõista kostjalt II hageja kasuks välja tühise tehingu alusel saadud 500 000 eurot ning alates

10. aprillist 2013 kuni põhinõude täitmiseni viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Alternatiivselt palub hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja 500 000 euro suuruse leppetrahvi ja

viivise ning mõista kostjalt II lisaks välja lepingu järgi üle antud 500 000 eurot ja viivise. Kostja II

vastuhagi palub hageja jätta rahuldamata. Alternatiivselt palub hageja ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palub hageja rahuldada

vastuväite ringkonnakohtu tegevusele 23. mai 2014 kohtuistungil ning juhul, kui asi saadetakse uueks

läbivaatamiseks, võtta asja materjalide juurde tõendina apellatsioonkaebuse lisana esitatud BFT

19. märtsi 2014. a kinnituskiri. Hageja menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda,

kostjate menetluskulud aga kummagi kostja enda kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on väär ringkonnakohtu seisukoht, et osa võõrandamise

kohustustehingu vorminõue ei teeni selliseid eesmärke, mida saaks saavutada üksnes tehingu

notariaalse tõestamisega. Seadusandja on väljendanud tahet käsitada osade võõrandamise kohustus-

ja käsutustehinguid õiguslikus mõttes võrdsetena ning kohaldada neile samasugust õiguslikku

reguleerimist nagu kinnisasja võõrandamise tehingutele. Vorminõude üks eesmärke on sarnaselt

kinnisasja võõrandamistehingutega kõrvaldada õiguskäibest vorminõuetele mittevastavad,

asjatundmatud ja puudulikud võlaõiguslikud ja asjaõiguslikud kokkulepped.

Samuti on väär EVK-sse kantud ja kandmata osaühingu osade võõrandamise eristamine. Ka EVK-s

registreeritud osade võõrandamisega kaasnevad piirangud, mis tulenevad Eesti väärtpaberite

keskregistri seadusest (EVKS) ja selle rakendusaktidest. Seega on väär seisukoht, nagu muudaks

vorminõuet rikkuva tehingu tühisus EVK-sse kandmata osa võõrandamise koormavamaks kui EVK-

sse kantud osa võõrandamise.

Leppetrahvinõude eelduseks ei ole kahju tekkimine. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud

VÕS § 158 lg-t 1 ja § 161 lg-t 1 ning jätnud arvestamata leppetrahvi preventiivfunktsiooni.

Kostjad on konkurentsipiirangut rikkunud. Väär on ringkonnakohtu arvamus, et konkurentsipiirangu

rikkumine esineks vaid siis, kui IT-süsteemid oleksid sarnased tehnoloogiliselt, mitte majanduslikult

otstarbelt. Oluline on just IT-lahenduste majanduslik sarnasus. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et

läbirääkimistesse asumine kruiiside broneerimissüsteemi liidesega tutvumiseks ja arendamiseks ei ole

lepingu p 4.8 rikkumine.

Kohtuotsused on vastuolulised, sest nende järgi ei ole poolte õigussuhe selge. Ringkonnakohtu otsuse

järgi tuleb poolte suhtele kohaldada kirjalikku lepingut, kuid lepingus sisalduv käsutustehing ehk osa

üleandmise asjaõiguskokkulepe on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Samal ajal on

näilikkuse tõttu tühised ka vorminõuet järgides sõlmitud notariaalses lepingus sisalduvad kohustus- ja

käsutustehing. Seega ei ole hageja osa omandanud. Ringkonnakohtu otsusest jääb arusaamatuks, kas

tehing tuleks TsÜS § 84 lg 1 viimase lause alusel tagasi täita.

Ringkonnakohus ei ole otsuses kõrvaldanud tõlgendusallika (EÜ määruse nr 1177/2010)

üllatuslikkust. Ringkonnakohus on leidnud, et kohtuotsus ei ole üllatuslik, kui kohus kohaldab

õigusnormi, mida pooltega läbi ei arutatud, kuid mille kohaldamise alused olid pooltele arusaadavad.

Viidatud määrus ei kohaldu poolte suhtele, seega ei ole tegu mitte õigusakti, vaid lepingu

tõlgendamise allikaga, mille kasutamist oleks kohus pidanud pooltega arutama.

Hageja esitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 333 lg 1 alusel vastuväite ringkonnakohtu

tegevusele, leides, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui jättis

23. mai 2014. a kohtuistungil asja materjalide juurde võtmata hageja täiendava tõendi.

Ringkonnakohus ei võimaldanud pooltel esitada pärast kohtuistungit uusi menetlusdokumente, seega

oli esimene võimalus vastuväite esitamiseks kassatsioonkaebuses. Täiendava tõendi esitamine oli

tingitud sellest, et maakohus kasutas otsuses lepingu tõlgendamisel ebaõigesti EÜ määrust

nr 1177/2010. Hageja sai sellest rikkumisest teada alles maakohtu otsusega tutvudes. Tõendit ei olnud

võimalik varem esitada ja ringkonnakohus rikkus tõendi vastu võtmata jätmisega TsMS § 652 lg 1 p 2

ja lg 3 p 2. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et tõend ei mõjuta asja lahendamist.

10. Kostjad vaidlevad hageja kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. Samuti teevad kostjad vastuses hagejale

ettepaneku sõlmida kohtulik kompromiss ja leppida kokku, et osa kirjalik müügileping kehtib

algusest peale.

Hageja ei ole kostjate kompromissiettepanekule vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

12. Kolleegium käsitleb esmalt asjas tuvastatud olulisi asjaolusid, hageja nõudeid ja vaidluse eset (I),

seejärel pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimist (II), osa võõrandamise kohustus- ja

käsutustehingu vorminõude õigusliku reguleerimise kujunemist (III), notariaalse tõestamise nõude

sisu (IV) ning EVK-sse kantud ja sinna kandmata osadega osaühingute erinevat õiguslikku seisundit

(V). Seejärel annab kolleegium juhised asja uueks läbivaatamiseks (VI) ja teeb lõpetuseks

menetluslikud otsustused (VII).

I

13. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle:

• 17. augustil 2012 allkirjastasid kostja II, MC, kostja I, J. Põder ja hageja BFT osade kirjaliku

müügilepingu, milles lepiti muu hulgas kokku konkurentsipiirang ja leppetrahvi tasumise kohustus

konkurentsipiirangu rikkumisel;

• 23. augustil 2012 sõlmisid kostja II, MC ja hageja BFT osade notariaalse müügi- ja

asjaõiguslepingu;

• kirjaliku lepingu järgi pidi hageja tasuma omandatava BFT osa eest kostjale II osamaksetega

selliselt, et 250 000 eurot tasus hageja kostjale II notariaalse müügilepingu sõlmimisel 23. augustil

2012, 250 000 eurot pidi hageja tasuma hiljemalt 23. novembriks 2012, 250 000 eurot hiljemalt

23. veebruariks 2013, 250 000 eurot hiljemalt 23. maiks 2013 ja lisatasu 250 000 eurot hiljemalt

23. augustiks 2013;

• hageja on kostjale I kirjaliku lepingu järgi tasunud kokku 500 000 eurot;

• 18. veebruaril 2013 esitas hageja kostjatele 500 000 euro suuruse leppetrahvi tasumise nõude,

kostjad ei ole leppetrahvi tasunud;

• hageja teatas 26. märtsil 2013 kostjale II, et taganeb nii kirjalikust kui ka notariaalsest lepingust;

• kostja II ei ole hagejale tagastanud kirjaliku müügilepingu järgi üle antud BFT osa.

14. Pooled vaidlevad selle üle, kas BFT osa kirjalik müügileping on sõlmitud kehtivalt, kas kostjad

on rikkunud kirjalikus lepingus sätestatud konkurentsipiirangut ja kas hageja on nii kirjalikust kui ka

notariaalsest lepingust kehtivalt taganenud.

15. Hageja esitas esmalt kostjate vastu solidaarselt 500 000 euro suuruse leppetrahvi ja viivise

tasumise nõude. Leppetrahvinõude õiguslik alus on kirjaliku lepingu p 4.8 ja VÕS § 158 lg 1.

Viivisenõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1. Seejärel esitas hageja kostja II vastu ka kirjalikust

müügilepingust taganemisest tuleneva tagasitäitmise nõude ja palus mõista kostjalt II välja kirjaliku

lepingu alusel kostjale II tasutud 500 000 eurot ning viivise. Kirjaliku müügilepingu tagasitäitmise

nõude õiguslik alus on VÕS § 116 lg 1 ja § 189 lg 1, viivisenõude alus on VÕS § 113 lg 1. Maakohus

liitis need nõuded ühte menetlusse. Samuti esitas kostja II hageja vastu vastuhagi, milles nõudis

kirjaliku lepingu järgi tasumata ostuhinda 750 000 eurot ja viivist. Kostja II nõude õiguslik alus on

kirjaliku müügilepingu p 3.1.1, VÕS § 108 lg 1 ja § 208 lg 1. Viivisenõude õiguslik alus on kirjaliku

müügilepingu p 8.4 ja VÕS § 113 lg 1.

16. Apellatsioonkaebuses täiendas hageja oma nõuet alternatiivse õigusliku alusega ja palus esimese

alternatiivina mõista kostjalt II välja tühise tehingu alusel üle antud 500 000 eurot ja viivise. Tühise

tehingu alusel saadu tagastamise nõude õiguslik alus on TsÜS § 84 lg 1 teine lause ja VÕS § 1028

lg 1, viivisenõude alus on VÕS § 113 lg 1.

Kostja vaidles apellatsioonkaebuse vastuses (V kd, tl 148–149) alternatiivse õigusliku aluse

esitamisele vastu ja leidis, et see on hagi muutmine. Ringkonnakohus ei võtnud hageja nõude

täiendamise kohta selget seisukohta, kuid otsusest nähtuvalt on ringkonnakohus kontrollinud kirjaliku

müügilepingu võimalikku tühisust.

17. Kolleegium leiab, et tegu ei ole hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes. Kui hageja on esitanud

hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu

ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7,

§ 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus

(TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2). Samuti võib hageja hagi esitades tugineda

alternatiivselt nõude erinevatele õiguslikele alustele ja minna menetluse kestel lepingu täitmise

nõudelt üle lepingu järgi üleantu tagastamise nõudele, ilma et seda käsitataks hagi muutmisena

(vt TsMS § 376 lg 4 p 3). See ei muuda kohtu kohustusi asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel

(Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39).

18. Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine kui tehingu tühisuse alus on asjaolu,

mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt

tuginevad (vt Riigikohtu 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 14; 30. aprilli 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 14; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14).

Kolleegium on varem väljendanud seisukohta, et tulenevalt sellest, et lepingu tühisust peab kohus

arvestama omal algatusel, ei ole kohtul takistust lahendada täitmisnõudega (raha tagastamise

nõudega) samas menetluses tühise lepingu järgi üleantu alusetu rikastumise sätete alusel

väljaandmise nõue, kui hagi ese ja esitatud asjaolud seda võimaldavad (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Kolleegium leiab, et sama kehtib ka juhul,

kui hageja on esmalt esitanud kehtivalt sõlmitud, kuid taganemise tõttu lõppenud lepingust tuleneva

tagasitäitmise nõude, kuid menetluse vältel selgub hageja esitatud asjaoludest tulenevalt, et leping on

tegelikult tühine. Praegusel juhul oli hageja esitanud hagi alusena kõik faktilised asjaolud, mis

võimaldasid kohtul kohaldada tühise tehingu tagasitäitmist reguleerivaid sätteid.

Seega pidi ringkonnakohus asja lahendamisel kontrollima kirjaliku lepingu võimalikku kehtivust.

19. Kohtu õiguslik hinnang ei või siiski tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises

menetluses üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja

võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400

lg 5, § 401 lg 1). Nii ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuse vastuses kui ka kohtuistungil

(VI kd, tl 15–17) on kostjad saanud võimaluse esitada kõik oma seisukohad kirjaliku lepingu

võimaliku tühisuse kohta ja ringkonnakohus on õiguslikku kvalifikatsiooni, millele ta rajas oma

otsuse, menetlusosalistega igakülgselt arutanud. Seega ei ole praegusel juhul tegemist üllatusliku

otsusega ja ringkonnakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse normi.

II

20. Maakohus jättis mõlemad hageja nõuded rahuldamata ja rahuldas vastuhagi põhjendusega, et

kostjad ei ole konkurentsipiirangut rikkunud ning hagejal ei olnud seetõttu alust lepingust taganeda,

sest taganemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse

resolutsiooni muutmata, kuid täiendas otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et kirjalik

müügileping ei ole vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, sest kuigi ÄS § 149 lg 4 näeb nii osa

võõrandamise kohustus- kui ka käsutustehingu jaoks ette notariaalse tõestamise nõude, ei ole osa

võõrandamise kohustustehingu notariaalse vorminõude eesmärgiks tuua selle rikkumisel kaasa

tehingu tühisus.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

21. TsÜS § 89 lg 1 järgi on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud

tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad varjata

tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad, näilik. Sama paragrahvi teise lõike järgi on näilik tehing

tühine ja kolmanda lõike kohaselt kohaldatakse juhul, kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut,

varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et

pooled sõlmisid kaks osaühingu osa võõrandamise lepingut – alguses kirjaliku ja seejärel notariaalse,

ning kuna nad asusid täitma kirjalikku lepingut ja kuna kirjalik leping sisaldas ammendavalt kõiki osa

müügiga seotud kokkuleppeid, siis võis poolte käitumisest järeldada, et notariaalne müügileping

sõlmiti kirjaliku müügilepingu varjamiseks.

22. Seega on tuvastatud asjaoludel õige ringkonnakohtu järeldus, et notariaalne müügileping on näilik

tehing, mis on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Kuna notariaalne müügileping sõlmiti kirjaliku

müügilepingu varjamiseks, tuleb notariaalse müügilepingu asemel kohaldada kirjalikku

müügilepingut. Kolleegium märgib, et näilikkuse tõttu on tühine siiski vaid notariaalne müügileping

kui osa võõrandamise kohustustehing. Üksnes see, et notariaalne müügileping on näilik, ei muuda

aga näilikuks osa üleandmisele suunatud käsutustehingut. Tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest

(TsÜS § 6 lg 4) ei olene käsutustehingu (asjaõiguslepingu) kehtivus õiguse ja kohustuse

üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.

23. Kohtute tuvastatud asjaoludest ei saa järeldada, et pooled ei soovinud osa üleminekut hagejale või

et nad oleksid selle asemel soovinud midagi muud. Tuvastatud on üksnes see, et osa notariaalse

müügilepingu tingimused ei vastanud poolte tegelikule tahtele. Kolleegiumi arvates on pooled

kohtute tuvastatud asjaoludel soovinud, et osa läheks üle hagejale. Seega ei ole osa ülemineku

notariaalne käsutustehing näilik, sest poolte eesmärk oligi, et kostja II annab osa üle hagejale.

24. Kuna osa notariaalne müügileping on näiliku tehinguna tühine, siis tuleb selle asemel hinnata

varjatud tehingu ehk kirjaliku müügilepingu kehtivust.

ÄS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt peavad osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing

olema notariaalselt tõestatud. Seega näeb seadus osa müügilepingu jaoks ette kohustusliku notariaalse

tõestamise vorminõude. TsÜS § 83 lg 1 järgi on tehing selle jaoks seaduses sätestatud vormi

järgimata jätmise korral tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti.

Viidatud säte kehtestab seaduses sätestatud vorminõudele mittevastava tehingu tühisuse eelduse.

Selleks, et teha kindlaks, kas praegusel juhul võib olla tegemist sellise vorminõudega, mille

rikkumine ei too kaasa tehingu tühisust, tuleb tõlgendamise teel tuvastada, millist eesmärki on

ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud vorminõude kehtestamisel silmas peetud. Eesmärgi tuvastamiseks tuleb

esmalt analüüsida vorminõuet ettenägeva normi kujunemise ajalugu ja teha tõlgendamise teel

kindlaks seadusandja tahe.

III

25. Enne 10. juulit 1998 kehtinud ÄS § 149 lg 4 kohaselt pidi osaühingu osa võõrandamise tehing

olema kirjalik. Alates 10. juulist 1998 kehtima hakanud ÄS § 149 lg 4 nägi ette, et osa võõrandamise

leping peab olema notariaalselt tõestatud. Seadus ei teinud seejuures vahet osa võõrandamise

kohustus- ja käsutustehingul. Selle muudatuse teinud äriseadustiku, mittetulundusühingute seaduse,

sihtasutuste seaduse ning nendega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu (744 SE) seletuskirja

kohaselt oli muudatuse eesmärgiks vältida kuritarvitusi, suurendada osaühinguga seotud andmete

usaldusväärsust ja tagada, et osanike tegeliku tahte kontrollimine ei piirduks ainult asutamise

staadiumiga. Samuti oli eesmärgiks tagada, et osaühingu kohta äriregistrisse tehtud muutmiskannete

aluseks oleksid õigete isikute õige häälteenamusega tehtud otsused.

26. ÄS § 149 lg-t 4 muudeti uuesti Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse jõustumisega alates

1. jaanuarist 2001 ning selle muudatuse jõustumisel sätestas ÄS § 149 lg 4, et osaühingu osa

võõrandamise leping peab olema notariaalselt tõestatud ja et seda nõuet ei kohaldata Eesti

väärtpaberite keskregistris registreeritud osade võõrandamisel. Ka viidatud seadusemuudatus ei

eristanud kohustus- ja käsutustehingu vorminõuet. EVKS eelnõu (221 SE) seletuskirjas ei ole

rakendussätteid täpsemalt selgitatud, märgitud on üksnes seda, et seaduse rakendamisel muudetakse

muu hulgas äriseadustikku ja peamised muudatused tulenevad aktsiate ja osade registreerimise

võimaldamisest EVK-s.

Kolleegium leiab, et seadusandja ei soovinud eeltoodud muudatusega muuta osa võõrandamise

kohustustehingu notariaalse tõestamise vorminõude eesmärki, vaid selle muudatusega anti

osaühingutele üksnes võimalus valida soovi korral osade võõrandamiseks aktsiaseltsi aktsiatega

sarnane õiguslik režiim.

27. ÄS § 149 lg-t 4 muudeti veel kord 2009. aastal ja alates 15. novembrist 2009 kuni praeguseni

kehtiv ÄS § 149 lg 4 näeb ette, et osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing peavad olema

notariaalselt tõestatud ja et osa võõrandamise käsutustehingu tõestanud notar saadab lepingu

tõestamisest alates kahe päeva jooksul äriregistri pidajale justiitsministri kehtestatud vormis teate osa

võõrandamise kohta. ÄS § 149 täiendati alates 15. novembrist 2009 ka viienda lõikega, mis sarnaselt

varasema neljanda lõike teisele lausele sätestas, et notariaalset vorminõuet ei kohaldata EVK-s

registreeritud osade võõrandamisel.

28. Muudatused teinud äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (466 SE III)

seletuskirjas on ÄS §-de 149–151 muutmist põhjendatud järgmiselt: "Äriseadustiku §-de 149 ja 150

muutmine on eelkõige tingitud vajadusest viia äriseadustiku sõnastus paremini kooskõlla 1. jaanuaril

2009 jõustunud pärimisseadusega. Praegu reguleerib ÄS § 150 lg 4 mitut erinevat olukorda. Lause 1

kohustab notarit esitama teate osa võõrandamise tõestamise korral. Sellest sättest ei ole võimalik

üheselt aru saada, kas silmas on peetud osa võõrandamise kohustus- või käsutustehingut või

mõlemat. Samuti ei ole põhjendatud selle normi paiknemine §-s 150, mille kolm esimest lõiget

reguleerivad hoopis osaühingu ning osanike vahelisi suhteid. Analoogselt ÄS § 151 lõikega 2 on

notari teavitamiskohustust ette nägev säte paigutatud ühte lõikesse selle sättega, millest tuleneb

vastavate tehingute vorminõue, st ÄS § 149 lõikesse 4."

Eelnevast nähtuvalt on alates 15. novembrist 2009 seaduses selgelt sätestatud, et nii osa

võõrandamise kohustus- kui ka käsutustehing peavad olema notariaalselt tõestatud.

29. Kolleegium leiab, et juba alates 10. juulist 1998 äriseadustikku lisatud osa võõrandamistehingu

notariaalne vorminõue tähendas seda, et notariaalset tõestamist vajab nii võlaõiguslik müügileping

kui ka osa üleandmise asjaõiguskokkulepe ja et kohustus- ja käsutustehingut on soovitud reguleerida

sarnaselt. Kui seadusandja soovinuks selgelt eristada kohustus- ja käsutustehingu vorminõuet,

tulnuks hiljemalt 2009. a 15. novembril jõustunud muudatustes lisaks osa võõrandamise kohustus- ja

käsutustehingu eristamisele selgelt väljendada ka kohustus- ja käsutustehingu vormi järgimata

jätmise erinevaid tagajärgi.

Seaduseelnõu seletuskirjast nähtuvalt ei käsitatud seda muudatust aga sisulise õigusmuudatusena ja

seega ei näinud seadus osa võõrandamise kohustustehingu vorminõude leevendusi ette ei enne

15. novembrit 2009 ega näe neid ette ka praegu. Seega on õige kassatsioonkaebuse väide, et

seadusandja on käsitanud neid tehinguid õiguslikus mõttes võrdsetena.

IV

30. Järgmiseks analüüsib kolleegium notariaalse tõestamise õiguslikku tähendust.

Tõestamisseaduse (TõS) § 1 lg 3 näeb ette tõestamistoimingu vormid ja need on notariaalne

tõestamine ja notariaalne kinnitamine. Notari ülesandeks on lisaks isikusamasuse tuvastamisele

(TõS § 10) ka teo- ja otsusevõime kontroll (TõS § 11) ning esindusõiguse kontroll (TõS § 12).

TõS § 6 lg 1 esimese lause kohaselt koostab notar tehingu tõestamiseks notariaalakti.

31. TõS § 18 sätestab notari selgitamiskohustuse ning selle esimese lõike kohaselt selgitab notar välja

osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti selgitab notar osalejatele

tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab

osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et

välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve.

TõS § 18 lg 2 järgi on notaril kohustus kontrollida ka tehingu kehtivust. Kui notaril tekib kahtlus

tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse suhtes, arutab ta selle osalejatega läbi. Kui

notar kahtleb tehingu kehtivuses ja osalejad nõuavad sellele vaatamata tõestamist, märgib notar oma

selgituse ja selle kohta esitatud osalejate põhjendused notariaalakti.

Seega on tehingu notariaalne tõestamine TsÜS § 82 ja tõestamisseaduse kohaselt tehingu sisuline

tõestamine, mille puhul notar peab selgitama tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi

(TõS § 18) ja koostama tehingu kohta notariaalakti (TõS § 6 lg 1).

32. Kolleegium jääb oma varem väljendatud seisukoha juurde, et tehingu notariaalsel tõestamisel

esinevad järgmised olulisemad funktsioonid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. mai 2003. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-49-03, p 36):

• notar selgitab välja kehtiva tehingu tegemiseks oluliste asjaolude paikapidavuse, muuhulgas

notariaaltoimingu osaliste isikusamasuse;

• notar hoiatab osalisi kehtivast õigusest tulenevate riskide eest;

• notar selgitab osalistele erapooletult võimalusi, kuidas saavutada tehinguga osalejate tahtele

kõige paremini vastav tulemus, ja taotletava tehingu tagajärgi;

• notar sõnastab ise tahteavalduse ja oma selgitusi sisaldava notariaalakti, tagades, et need oleksid

üheselt arusaadavad;

• pädeva ametiisikuna tõendab notar tahteavalduse sisu ja kontrollitud asjaolusid;

• notar arhiveerib notariaalakti originaali oma kontoris, võimaldab sellega tutvuda ja saada sellest

ärakirju.

33. Eelnevast tulenevalt võib tehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks olla nii tehingupoolte

kaitse läbimõtlematu tegevuse eest ehk hoiatusfunktsioon kui ka nende nõustamine. Samuti kannab

notariaalse tõestamise nõue tõendamisfunktsiooni.

Kolleegium leiab, et eristada saab osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude

eesmärki ja osa võõrandamise käsutustehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärki.

34. Kolleegiumi arvates ei ole osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude

kehtestamisel eesmärgiks olnud mitte üksnes tehingu dokumenteerimine ja isikusamasuse

tuvastamine, vaid ka poolte endi kaitse läbimõtlematute ning kiirustades tehtud tehingute eest, mis

hõlmab ka poolte hoiatamist ja neile tehingu õiguslike tagajärgede selgitamist. Kui seadusandja oleks

pidanud silmas üksnes vajadust tehingut dokumenteerida ja tuvastada poolte isikusamasus, saanuks ta

osa võõrandamise kohustustehingu jaoks kehtestada notariaalse kinnitamise nõude, mis võimaldaks

täita nii tõendamisfunktsiooni kui ka isikusamasuse tuvastamise funktsiooni.

Osaühingu osa võõrandamise käsutustehingu notariaalse tõestamise vorminõude kehtestamise

eesmärgiks tuleb aga pidada eelkõige õiguskindluse tagamist.

35. Kolleegium selgitab, et olukorraks, kus seaduses sätestatud vorminõude eesmärgiks ei ole tuua

selle rikkumise korral kaasa tehingu tühisus, on eelkõige sellised juhtumid, kus vorminõue on

kehtestatud mingi avaliku huvi kaitseks, mitte poolte huvides ja kaitseks. Sellisel juhul on

vorminõude eesmärgiks tuua selle järgimata jätmisel kaasa mingi avalik-õiguslik sanktsioon, mitte

aga tehingu tühisus. ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud osa võõrandamise kohustustehingu (sh müügilepingu)

notariaalse tõestamise vormi järgimata jätmine ei too kaasa ühtegi avalik-õiguslikku sanktsiooni,

seega on vorminõude eesmärk kaitsta lepingupooli. Kuna kohustustehingu notariaalse tõestamise

nõue on kehtestatud lepingupoolte kaitseks, siis on selle nõude rikkumise tagajärjeks tehingu tühisus.

Vastasel korral oleks kõnealune vorminõue mõttetu ja selle järgimist ei olekski võimalik tagada, sest

selle nõude järgimata jätmisele ei järgneks ühtegi sanktsiooni.

V

36. Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et osaühingu osa võõrandamistehingule kohustusliku

notariaalse vorminõude ettenägemine piirab olulisel määral osanike ning osa omandada soovivate

isikute põhiseaduslikku ettevõtlusvabadust ning omandi põhiõigust, samuti vaba eneseteostuse õigust.

Samuti on ringkonnakohus leidnud, et piirangust tulenevalt ei saa isikud sõlmida vabalt ja igal ajal

osaühingu osade võõrandamise tehinguid ja et selliste tehingute sõlmimine on vorminõude tõttu

seotud suurte kuludega (notaritasud). Ringkonnakohus oli seisukohal, et põhiseaduse vastane oleks

tõlgendus, mille kohaselt oleks EVK-s registreerimata osade võõrandamistehingute kohustusliku

vorminõude järgimata jätmise korral kohustustehing tühine, sest see oleks liigne sekkumine

eraisikutevahelistesse suhetesse.

Kolleegium ei nõustu eeltoodud seisukohaga ja leiab, et tõlgendus, mille kohaselt osa võõrandamise

kohustustehingu notariaalse vorminõude järgimata jätmisel on tehing tühine, ei ole vastuolus

põhiseadusega.

37. Kolleegium leiab, et meelevaldne on põhjendada osaühingu osa võõrandamise kohustustehingu

vorminõude eesmärki ja selle rikkumise tagajärgi EVK-sse kantud osaühingu osade ja sinna

kandmata osaühingu osade tsiviilkäibeks ette nähtud erinevate võimalustega. Osa võõrandamise

kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude nägi äriseadustik ette juba enne EVKS-i jõustumist ja

osade EVK-sse kandmise võimaluse lisamine seadusesse ei muutnud varasemat regulatsiooni

põhiseaduse vastaseks.

Koos EVKS-iga jõustunud äriseadustiku sätte, mis võimaldab osaühingu osasid kanda EVK-sse

(ÄS § 148 lg 7), eemärgiks oli võimaldada osaühingutel valida vabatahtlikult aktsiaseltsi aktsiatega

sarnane õiguslik režiim. Seega tuleneb EVK-sse kantud ja sinna kandmata osaühingu osade

õiguskäibe erinevus eelkõige sellest, et EVK-sse kantud osade õiguskäive on kujundatud sarnaselt

aktsiate õiguskäibe reeglitega. Osanikel on võimalik valida vorminõudelt lihtsam ja kiirem

käibereeglistik.

38. Oma olemuselt on aktsiaselts kujundatud õiguslikuks vormiks suure ja avatud kapitaliühingu

jaoks, mille osalus jaguneb enamasti paljude aktsionäride vahel ja mis võimaldab muuta ühingu

aktsiad väärtpaberiturul kaubeldavaks. Aktsiaseltsi vormi iseloomustab muu hulgas see, et erinevalt

osaühingust, mille osade võõrandamisel kolmandatele isikutele kehtib üldjuhul teiste osanike

seadusjärgne ostueesõigus, on aktsiaseltsi puhul eelduseks, et nimelised aktsiad on vabalt

võõrandatavad (ÄS § 229 lg 1). Aktsiate võõrandamisel võib ostueesõiguse küll põhikirjaga seada,

kuid sel juhul on tegemist tehingust tuleneva ostueesõigusega ja selle asjaõiguslik toime võib

tuleneda vaid EVK-sse kantud märkest. ÄS § 233 lg 1 p 3 järgi peetakse nimeliste aktsiate kohta

aktsiaraamatut, milles tuleb muu hulgas märkida aktsia omandamise aeg. Sama paragrahvi teise lõike

kohaselt peab aktsiaraamatut Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja. Aktsiaraamatus sisalduvad

andmed määratakse Eesti väärtpaberite keskregistri pidamist reguleerivate õigusaktidega.

39. Seega toimub ka aktsiaseltsi aktsiate võõrandamine EVK vahendusel ega nõua notariaalset

tõestamist. Aktsiaseltsis on aktsiate võõrandamise vormivabaduse eesmärgiks võimaldada aktsiaid

vabalt ja vajadusel kiiresti võõrandada. Samasuguse õigusliku režiimi võivad endale vabalt valida ka

kõik osaühingud, defineerides ennast osade tsiviilkäibe seisukohast aktsiaseltsiga sarnase avatud

kapitaliühinguna.

40. Kolleegiumi arvates on tavalise, EVK-sse kandmata osadega osaühingu kui suletud

kapitaliühingu osaluse võõrandamise jaoks teistsuguse korra kehtestamine, sealhulgas nii

võõrandamise kohustus- kui ka käsutustehingu jaoks notariaalse tõestamise nõude ettenägemine ja

selle nõude rikkumisel tehingu tühisuse kui tagajärje ettenägemine proportsionaalne abinõu selleks, et

tagada suurem kontroll suletud kapitaliühingu osaluse võõrandamise üle.

41. Kolleegium märgib lisaks, et ka EVK-sse kandmine ja selle vahendusel tehingu tegemine on

seotud kuludega. Õige on kassatsioonkaebuse väide, mille kohaselt kaasneb ka EVK-s registreeritud

osade võõrandamisega hulk reegleid, mis tulenevad EVKS-ist ja selle rakendusaktidest (nt kohustus

avada väärtpaberikonto ja maksta sellega seotud tasusid), ja ekslik on ringkonnakohtu seisukoht,

nagu muudaks vorminõue või seda rikkuva tehingu tühisus EVK-sse kandmata osa võõrandamise

koormavamaks kui EVK-sse kantud osa võõrandamise.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud, et omandiõiguse riivet põhjustavad

ka rahalised kohustused, mida isik peab kandma osaühingu osade registris pidamise tõttu. Näiteks

tuleb osaühingul maksta osade elektroonse hoidmise eest EVK-s hinnakirjajärgset teenustasu

(EVKS § 23 lg 1). Samuti tuleb emitendil maksta tasu registriandmete muudatuste registreerimise

eest. Samamoodi tuleb kulusid kanda ka osaühingu osa registrivälisel pidamisel, kui osa notariaalsel

pantimisel või võõrandamisel tuleb tasuda notaritasu tehingu väärtuse järgi ja vajadusel tasuda

äriregistri kande muutmise eest (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. juuli

2012. a otsus asjas nr 3-4-1-3-12, p 48).

42. Kokkuvõttes on kolleegium seisukohal, et üksnes asjaolust, et seadus võimaldab osaühingu

osanikel valida ühingu osaluse võõrandamiseks aktsiaseltsiga sarnane õiguslik režiim, ei saa

järeldada, et EVK-sse kandmata osalusega osaühingute osade võõrandamise kohustustehingu

notariaalse tõestamise vorminõude eesmärk oleks teistsugune kui teistel seaduses ettenähtud

notariaalset tõestamist vajavatel tehingutel. Samuti ei saa notariaalse tõestamise nõuet käsitada

üksnes piiranguna, vaid see on ühtlasi ka tagatiseks kõigile osanikele, et notar on kontrollinud

tehingu asjaolusid ja nõustanud tehinguosalisi.

VI

43. Eelnevast tulenevalt toob osaühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse vorminõude

järgimata jätmine kaasa tehingu tühisuse. Seega on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et BFT osa

kirjalik müügileping on sõlmitud kehtivalt. Ringkonnakohtu otsus tuleb tervikuna tühistada.

Kolleegium ei saa ise asja lahendada, vaid saadab asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

44. Kolleegium märgib, et TsÜS § 85 järgi ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa tehingu teiste osade

tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Eeldada

võib, et lepingupooled ei soovinud, et BFT müügileping kehtiks vaid osaliselt ehk konkurentsikeeldu

ja leppetrahvi sätestavas osas, sest nii konkurentsikeelu kui ka selle rikkumise eest leppetrahvi

kehtestamisel on mõtet vaid juhul, kui leping jääb kehtima osa müüki puudutavas osas. Asjas ei ole

tuvastatud asjaolusid, millest nähtuks, et konkurentsipiirangul ja selle rikkumisega seotud

leppetrahvikohustusel oleks iseseisev, osa müügiga mitteseotud tähendus. Seega on leping

eeldatavasti tühine ka osas, milles see nägi kostjatele ette konkurentsikeelu ja selle rikkumise puhuks

leppetrahvi.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eelnevaga arvestada ja vastavalt lahendada nii hageja

haginõuded kui ka kostja vastuhagi.

45. Kuna BFT osa kirjalik müügileping on notariaalse vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, siis

ei käsitle kolleegium leppetrahvinõude ega lepingust taganemisest tuleneva tagasitäitmise nõudega

seotud kassatsioonkaebuse väiteid.

VII

46. Kostjad on kassatsioonkaebuse vastuses teinud ettepaneku sõlmida kohtulik kompromiss ja

leppida kokku, et osa kirjalik müügileping kehtib algusest peale. TsMS § 430 lg 6 järgi asendab

kokkuleppe sõlmimine kohtu kinnitatud kompromissina kokkuleppe notariaalset tõestamist. Kostjad

taotlesid, et Riigikohus selgitaks kirjalikus menetluses välja kompromissi sõlmimise võimalikkuse.

47. Kostjate esindaja 23. oktoobri 2014. a e-kirjast nähtub, et kostjate esindaja on edastanud

kassatsioonkaebuse vastuse, milles muu hulgas sisaldus kompromissiettepanek, sama e-kirjaga ka

hageja lepingulisele esindajale. TsMS § 337 esimese ja teise lause järgi, kui mitut menetlusosalist

esindab menetluses advokaat, saadab advokaat kohtule edastatavad dokumendid ja nende lisad ise

teiste menetlusosaliste advokaatidele ja teavitab sellest kohut. Sel juhul eeldatakse, et dokumendid on

teistele menetlusosalistele kohtule teatatud ajal kätte toimetatud. Hageja ei ole kostjate

kompromissiettepanekule vastanud, millest järeldub, et ta ei ole kostjate ettepanekuga nõustunud.

48. Hageja on kassatsioonkaebuses esitanud TsMS § 333 lg 1 alusel vastuväite ringkonnakohtu

tegevusele, leides, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui jättis 23. mai 2014. a

kohtuistungil asja materjalide juurde võtmata koos apellatsioonkaebusega esitatud hageja lisatõendi.

Hageja väitel soovis ta esitada menetluses lisatõendi, mis oleks lükanud ümber EÜ määrusest

nr 1177/2010 kui kohtute kasutatud tõlgendusallikast tulenevad seisukohad.

49. Maakohtu otsusest nähtuvalt leidis maakohus EÜ määrustele nr 562/2006 ja nr 1177/2010

tuginedes, et liinilaeva- ja kruiisireisid on erinevat tüüpi laevareisid. Seega kasutasid kohtud

eelnimetatud tõlgendusallikat selleks, et teha kindlaks, kas kostjad rikkusid lepingust tulenevat

konkurentsipiirangut. Kuna kolleegium leidis eespool, et BFT osa kirjalik müügileping on tühine, sest

selle sõlmimisel ei järgitud seaduses ettenähtud notariaalse tõestamise vorminõuet (vt otsuse p 43) ja

kuna kirjalik müügileping ei ole TsÜS § 85 järgi eelduslikult osadeks jagatav ja on seetõttu tervikuna

tühine, st tühine on ka konkurentsipiirangu kokkulepe (vt otsuse p 44), siis ei käsitle kolleegium

siinkohal hageja vastuväidet. Tõend, mille vastu võtmata jätmist hageja ringkonnakohtule ette heidab,

ei mõjuta asja lahendamist.

50. Tasutud kassatsioonikautsjon tuleb kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

51. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks