3-3-1-53-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-53-14

Otsuse kuupäev

22. jaanuar 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

I. T. kaebus Viru Vangla 20. juuni 2012. a käskkirja

nr 6.-3/1051-D tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. märtsi 2014. a otsus haldusasjas

nr 3-12-1402

Menetluse alus Riigikohtus

I. T. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada I. T. kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. märtsi 2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-1402.

3. Jätta Tartu Halduskohtu 17. jaanuari 2013. a otsuse resolutsioon muutmata.

4. Muuta Tartu Halduskohtu 17. jaanuari 2013. a otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

5. Tagastada kautsjon.

6. Asendada käesoleva otsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 7. mai 2012. a käskkirjaga nr 6.-2/733-T määrati kinnipeetav I. T. tööle majandus-

tööde abitööliseks üldkasutatavate ruumide koristajana 10. maist 2012 kuni 9. augustini 2012.

2. Viru Vangla V üksuse vanemvalvur V. Sõpulini 21. mai 2012. a ettekande nr 2337 alusel alustati

I. T. suhtes distsiplinaarmenetlust. Ettekande kohaselt andis vanemvalvur V. Sõpulin I. T.-le 21. mail

2012 kella 20.15 paiku korralduse asuda tööle koristajana S10 osakonnas. I. T. eiras korraldust,

paludes kutsuda meditsiiniõe. Meditsiiniõde saabus kell 21.05 ja vaatas I. T. üle. I. T. palus mõõta

vererõhku ja anda valuvaigistit, kuna tal valutab pea. Meditsiiniõel ei olnud vererõhu mõõtmise

aparaati kaasas, kuid tema hinnangul oli I. T. võimeline tööle asuma. I. T. keeldus tööle minemast

enne, kui tal mõõdetakse vererõhku.

3. Viru Vangla 20. juuni 2012. a käskkirjaga nr 6.-3/1051-D karistati I. T.-d vangistusseaduse

(VangS) § 37 lg-s 1 sätestatud töötamise kohustuse rikkumise eest 25 ööpäevaks kartserisse

paigutamisega. Käskkirja põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. Tervisekaardi väljavõtte järgi ei

vabastatud I. T.-d majandustöödest. Seega ei olnud tema kurdetud halb enesetunne selline, mis oleks

andnud põhjuse majandustöödest vabastamiseks. Samuti nähtub tervisekaardilt, et alguses kurtis

kinnipeetav kõrge vererõhu ja siis peavalu üle. Ravimi võtmisest kinnipeetav aga keeldus, mis näitab,

et tal ei esinenud rasket tervisehäiret. Lisaks on I. T. kasutanud 1. aprillil 2012 ja 5. juunil 2012

spordisaali. Kui I. T.-l oleksid pidevalt probleemid vererõhuga, ei oleks tal võimalik ka spordisaalis

käia. Tõendamist on leidnud, et I. T. rikkus temale Viru Vangla 7. mai 2012. a käskkirjaga

nr 6.-2/733-T määratud töökohustust ning pani sellega toime VangS § 63 lg-le 1 vastava

distsiplinaarsüüteo. Teo õigusvastasust või süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse määramise

kohta märgitakse, et rikkumist võib käsitleda raske distsipliinirikkumisena, kuna igasugune vastuhakk

vanglas kehtestatud reeglitele võib ohtu seada vangla julgeoleku. Tööst keeldumine on rikkumine,

mille eest vanglapraktikas karistatakse kartserisse paigutamisega. Varem on I. T.-d karistatud tööst

keeldumise eest 5- ja 18-ööpäevase kartserisse paigutamisega, mis aga ei ole teda mõjutanud

õiguskuulekalt käituma.

4. Viru Vangla jättis 20. juuli 2012. a vaideotsusega I. T. vaide eelnimetatud käskkirja peale

rahuldamata.

5. I. T. pöördus 2. juulil 2012 kaebusega Tartu Halduskohtusse, paludes tühistada Viru Vangla

20. juuni 2012. a käskkiri nr 6.-3/1051-D. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei keeldunud I. T. tööle

asumast, vaid palus kutsuda kõigepealt arsti, kes mõõdaks tal enne tööle asumist vererõhku. Arst tuli

esimesel korral ilma vererõhu mõõtmise aparaadita. I. T. väitel kurtis ta arstile peavalu ja nägemis-

häireid ("silmade eest on must") ning selgitas, et alates 14. maist 2012 on tal olnud pidevalt kõrge

vererõhk. Arst naasis koos vererõhu mõõtmise aparaadiga pärast öörahu algust umbes kell 22.15. I. T-

l mõõdeti vererõhk 147/100 mmHg. Töökohustusest teda ei vabastatud. Kuna arst mõõtis tema

vererõhku alles pärast öörahu, teda tööle enam ei viidud. Teda ei saa süüdistada tööle asumisest

keeldumises.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 17. jaanuari 2013. a otsusega kaebuse ja tühistas Viru Vangla

20. juuni 2012. a käskkirja nr 6.-3/1051-D. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt:

1) tööle määramise käskkirja andmise eelselt on arst leidnud, et tervisekaardi andmetel võib kaebaja

töötada. Seega saab kõnealuse juhtumi puhul tulla kõne alla vaid ajutisest töövõimetusest tulenev

töötamise takistus;

2) kohtule esitatud tervisekaardi koopiast nähtuvalt on kaebajal normaalsest kõrgemat vererõhku

mõõdetud alates 26. märtsist 2011. 25. mail 2011 on tal diagnoositud hüpertooniatõbi ja 2. märtsil

2012 on määratud diagnoosiks südamekahjustusega hüpertooniatõbi;

3) Viru Vangla 14. detsembri 2012. a kirja kohaselt on Viru Vanglas väljakujunenud praktika, et

töökohustust ei ole isikul, kelle vererõhk on kõrgem kui 160/100 ning pulss on üle 100 korra minutis.

Niisugune korraldus eeldab, et vererõhuprobleemidega kinnipeetavad saaksid enne tööle asumist

läbida kohase kontrolli ja seega oli I. T. soov, et tal mõõdetaks vererõhku, õigustatud. Lisapõhjuse

selleks sai talle anda ka asjaolu, et 14. mail 2012 vabastati ta kõrge vererõhu tõttu tööst. Tervisekaardi

andmetel on I. T. vererõhk vaidluse põhjustanud ajaperioodil olnud ajuti kõrgem kui vanglas

rakendatav töökohustusest vabastamist võimaldav piirmäär;

4) I. T. töövõimelisuse üle otsustas vererõhku mõõtnud spetsialist-õde. See ei ole kooskõlas VangS

§ 37 lg-ga 3, milles on selline õigus antud üksnes arstile. I. T. tervisekaardi andmetest ei nähtu, et

arst oleks kinnitanud õe poolt otsustatu õigsust;

5) see, et I. T. vererõhu näitajad ei anna alust tööst vabastamiseks, selgus alles siis, kui spetsialist-õde

oli pärast kella 22.00 vastavad mõõtmised teinud. Seega saanuks distsiplinaarkaristuse määramise

kaasa tuua vaid pärast vererõhu mõõtmist fikseeritud töökohustuse rikkumine. Kuid nii vanemvalvuri

ettekanne, distsiplinaarmenetluse protokoll kui ka vaidlustatud käskkiri on keskendunud kell 20.15

toime pandud rikkumisele ja miski kohtule esitatust ei tõenda, et I. T.-le oleks hiljem üldse antud

tööle asumise korraldust ja teda selle rikkumises või muul viisil töötamise kohustuse täitmata

jätmises süüdistatud.

7. Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid järgmised:

1) V üksuse vanemvalvuri V. Sõpulini ettekande kohaselt eiras kinnipeetav vanglaametniku

korraldust. Vanglal ei ole alust kahelda vanglaametniku ettekande usaldusvääruses;

2) I. T. tervisekaardilt ja Viru Vangla meditsiiniosakonna spetsialist-vanemõe 6. juuli 2012. a

vastusest märgukirjale selgub, et kinnipeetaval ei olnud alguses kaebusi. Vestluse käigus meditsiini-

õega hakkas kinnipeetav kurtma peavalu üle, kuid pakutavast ravimist keeldus. Ravimi võtmisest

keeldumine näitab, et kinnipeetaval ei esinenud rasket tervisehäiret;

3) ekslik on kohtu seisukoht, et I. T. soov kontrollida vererõhku enne tööle asumist oli õigustatud.

Kinnipeetaval ei ole õigust seada tingimusi enda tööle asumisele. Põhjendatud on tööst keeldumine

tervislikel põhjustel. Praegusel juhul oleks I. T. eelnimetatud soov olnud õigustatud, kui tema tervise-

seisund ei oleks võimaldanud tal töötada ning sümptomid oleksid olnud tingitud kõrgest vererõhust.

Üksnes väide, et kinnipeetav peab olema kursis oma vererõhu näitudega ja saab töötada, kui vererõhk

on normis, ei õigusta kinnipeetava tööst keeldumist;

4) I. T. 25. mai 2012. a seletuskirjast nähtub, et ta ei hakkaks niikuinii tööle, mis kinnitab, et kõik

esitatud väited on otsitud eesmärgiga vabaneda töötamisest keeldumisega kaasnevast vastutusest.

8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 17. märtsi 2014. a otsusega Viru Vangla apellatsioonkaebuse ja

tühistas Tartu Halduskohtu 17. jaanuari 2013. a otsuse. Otsuse põhjendused olid järgmised:

1) I. T. ei ole vaidlustanud Viru Vangla 7. mai 2012. a käskkirja nr 6.-2/733-T, millega ta tööle

määrati. Nimetatud käskkiri on kehtiv ja selle alusel antud korraldust tuli täita. I. T.-le anti seaduslik

korraldus asuda tööle. I. T. ei asunud täitma talle seadusest tulenevat töökohustust;

2) I. T. tugines kohtule esitatud kaebuses väitele, et ta ei keeldunud tööst, vaid palus enne mõõta vere-

rõhku. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita seda vanemvalvur V. Sõpulini ettekanne. Ringkonna-

kohus märgib, et tal ei ole alust kahelda vanglaametniku ettekande usaldusväärsuses. Ka I. T.

tervisekaardi 21. mai 2012. a kandest nähtub, et kinnipeetaval ei olnud alguses tervisekaebusi ja ta

nõudis vererõhu mõõtmist üksnes põhjusel, et peab olema kursis oma vererõhu näitudega ja saab

töötada, kui vererõhk on normis. Peavalu hakkas I. T. samuti kaebama alles vestluse käigus

meditsiinitöötajaga. Samast kandest nähtub ka see, et samal päeval käis I. T. neuroloogi vastuvõtul,

kus määrati küll vererõhu kontroll nädala jooksul, kuid tööst vabastust talle ei antud. Kuna I. T.

vererõhk ei ületanud 21. mail 2012 töölt vabastamise piirmäära ja puudusid ka muud subjektiivsed

põhjused tema töölt vabastamiseks, siis tegi vangla meditsiinitöötaja otsuse, et I. T.-l puudus tervisest

tulenev takistus tööle minemiseks;

3) ka I. T.-le pakutud ravimi vastuvõtmisest keeldumine näitab ringkonnakohtu arvates, et tal ei

esinenud 21. mai 2012. a õhtul ühtegi sellist tervisehäiret, mis oleks välistanud tööleasumise

koristajana või seadnud ohtu tema tervise juhul, kui ta oleks tööle asunud;

4) põhjendatud ei ole halduskohtu seisukoht, et I. T. soov kontrollida vererõhku enne tööle asumist oli

õigustatud. Kinnipeetaval ei ole õigust seada tingimusi enda tööle asumisele ja ta on kohustatud

täitma seadusest, tööle määramise käskkirjast ja vanglaametniku korraldusest tulenevat töökohustust

juhul, kui tegelikkuses puudusid tal sellised terviseprobleemid, mis võinuksid seada töötamisel tema

tervise ohtu või anda aluse töölt vabastamiseks konkreetsel päeval. Praegusel juhul oleks I. T.

eelnimetatud soov olnud õigustatud, kui tema tervislik seisund oleks tõesti olnud halb. Kogutud

tõenditest nähtub, et I. T.-l ei olnud 21. mail 2012 reaalseid tervisekaebusi polnud ning üksnes väide,

et ta peab olema kursis oma vererõhu näitajatega ja saab töötada, kui vererõhk on normis, ei õigusta

tööst keeldumist;

5) põhjendatud ei ole halduskohtu arvamus, et VangS § 37 lg-ga 3 oli vastuolus olukord, kus

töövõime üle otsustas vangla meditsiiniosakonna spetsialist-õde, mitte arst. Viru Vangla meditsiiniõe

ametijuhendis on meditsiiniõel nõutav vähemalt meditsiiniline eriharidus ja vererõhku mõõtnud

spetsialist-õel on vangla kodulehel avaldatu kohaselt vastav kõrgharidus. Seega ei ole alust kahelda

tema pädevuses mõõta vererõhku ja hinnata kinnipeetava võimet asuda tööle;

6) vaidlustatud käskkiri vastab haldusmenetluse seaduse nõuetele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuses palub I. T. tühistada ringkonnakohtu 17. märtsi 2014. a otsus, esitades

kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) tal on diagnoositud hüpertoonia ja südamepuudulikkus, mistõttu oli tal õigus kutsuda vererõhu

mõõtmiseks arst. Arsti kutsumine enne tööle asumist oli põhjendatud ja see ei olnud tingimus, vaid

ettevaatusabinõu;

2) meditsiiniõde tuli vererõhku mõõtma kell 22.15. Vanemvalvuri ettekandest ei nähtu seda aega ega

ka seda, millal meditsiiniõde andis töö tegemiseks loa. Kell 22.15 on öörahu aeg, kui kambritest ei

viida enam kedagi välja;

3) ta ei ole tööst keeldunud. Meditsiiniõe hiline tulek ei võimaldanud tal tõendada, et oli valmis

töötama.

10. Viru Vangla palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata, jäädes oma varem

esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kolleegium võtab esmalt seisukoha kassaatori väite kohta, et ta ei ole keeldunud tööle asumise

korralduse täitmisest (I), siis küsimuse kohta, kas kinnipeetava ajutise töövõimetuse peab kindlaks

tegema arst (II), seejärel lahendab kassatsioonkaebuse (III) ning viimaks jaotab menetluskulud (IV).

I

11. Asjas ollakse eri meelt selles, kas vanemvalvuri korralduse täitmata jätmine on käsitatav

keeldumisena, ning juhul kui on, siis kas keeldumist saab pidada kaebaja terviseseisundist tulenevalt

õigustatuks.

12. Kolleegium nõustub vastustaja ja ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebaja käitumine pärast

korralduse saamist oli käsitatav tööle asumisest keeldumisena. Praeguses asjas ei asunud kaebaja

pärast vanglaametnikult korralduse saamist tööle, vaid taotles selle asemel enda tervise kontrollimist.

13. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kolleegium

on korduvalt rõhutanud, et vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes

juhul, kui vanglaametniku korraldus ilmselgelt vastab haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 loetletud

tühise haldusakti tunnustele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 7. märtsi 2003. a määrus haldusasjas

nr 3-3-1-21-03, p 13; 1. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14; 14. novembri 2012. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-44-12, p 17). Kolleegium on pidanud kinnipeetava keeldumist tööle asumast

õigustatuks ka juhtudel, kui tööle asumisega asetaks kinnipeetav ohtu oma tervise (Riigikohtu

halduskolleegiumi 30. mai 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10).

Praeguses asjas tuleb vastata küsimusele, kas kaebaja keeldumine tööle asumisest oli tema

terviseseisundist tulenevalt õigustatud.

II

14. Halduskohus asus seisukohale, et kinnipeetava töövõime üle otsustamine meditsiiniõe poolt ei ole

kooskõlas VangS § 37 lg-ga 3. Ringkonnakohus leidis seevastu, et kinnipeetava võimet tööle asuda

võib hinnata ka meditsiinilise eriharidusega õde.

15. VangS § 37 lg-s 2 on esitatud absoluutsed alused, mille esinemisel puudub kinnipeetaval

töökohustus. Nende aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega kohaldada tema

suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust. VangS § 37 lg 2 p 3 järgi ei ole töötama

kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Sama paragrahvi 3. lõige

sätestab, et kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst. VangS § 52 lõike 1 esimese lause

järgi osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse (TTKS) eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. TTKS § 3 lg 1 kohaselt on tervishoiu-

töötajad sama seaduse tähenduses arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on registreeritud

Terviseametis. Sama paragrahvi teine lõige sätestas vaidlustatud käskkirja andmise ajal, et tervishoiu-

töötaja võib osutada tervishoiuteenuseid omandatud eriala piirides, mille kohta talle on väljastatud

Terviseameti tõend tervishoiutöötajana registreerimise kohta.

Nimetatud regulatsioonist tulenevalt on arstil VangS § 37 lg 2 p-s 3 nimetatud töökohustuse

puudumise aluse väljaselgitamiseks ainupädevus. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda viidatud sätted

tõlgendust, et kinnipeetava töövõimelisuse võib kindlaks teha ka vastava erialase kvalifikatsiooniga

õde.

16. Samas leiab kolleegium, et VangS § 37 lg-ga 3 ei ole hõlmatud olukorrad, kus arst on juba

tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu

keeldub kinnipeetav tööle asumisest. Sellises olukorras saab kinnipeetava terviseseisundile hinnangu

anda ka tervishoiuteenust osutav õde. Meditsiiniõde saab kontrollida kinnipeetava tervisenäitajate

vastavust ka arsti määratletud kriteeriumitele, mille alusel otsustatakse kinnipeetava töövõimelisuse

üle.

Sellisest tõlgendusest lähtub ka VangS § 38 lg 22 alusel kehtestatud justiitsministri 7. veebruari

2007. a määrus nr 9 "Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord"

(Määrus). Määruse § 5 lg 2 p 5 kohaselt peatub kinnipeetava töökohustus ajutise töövõimetuse ajal.

Seejuures ei nähta ette, et ajutise töövõimetuse peab olema kindlaks teinud arst. Määruse § 6 lg 1 p 2

seevastu sätestab, et juhul kui arst on tuvastanud kinnipeetava võimetuse tööd teha, vabastatakse

kinnipeetav töölt ja käitises töötamise luba tunnistatakse kehtetuks.

III

17. Praeguses asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja vererõhku mõõdeti umbes kaks tundi pärast tööle

asumise korralduse andmist. Mõõtmistulemus ei andnud meditsiiniõe hinnangul alust töövabastuseks,

kuid asjaoludest nähtuvalt ei saadetud kaebajat pärast vererõhu mõõtmist enam tööle. Seega on

kaebajale määratud distsiplinaarkaristus tööle asumisest keeldumise eest, mis leidis aset tööle

asumise korralduse saamise hetkel, mitte pärast taotletud tervisekontrolli.

18. Halduskohus leidis, et distsiplinaarkaristuse määramise saanuks kaasa tuua vaid pärast vererõhu

mõõtmist fikseeritud töökohustuse rikkumine. Kolleegium on seisukohal, et distsiplinaarvastutuse

kohaldamine tööst alusetu tervisekaebusega keeldumise eest on üldjuhul lubatav, kui tervishoiu-

töötaja tuvastab, et tervisest tulenevad põhjused tööst keeldumiseks puuduvad, ning vanglal on piisav

alus olla veendunud, et kinnipeetaval puudus ka mõistlik põhjus enne tööle asumist taotleda enda

tervise kontrollimist. Vastasel korral oleks kinnipeetaval võimalik tervisehäiret teeseldes ja tööle

asumise aega selliselt edasi lükates hõlpsalt vabaneda õhtusel ajal tehtavatest majandustöödest.

19. Viru Vangla väidab, et kaebajal puudusid korralduse andmise hetkel sellised terviseprobleemid,

mis oleks tinginud ajutise töövabastuse või õigustanud vererõhu mõõtmise nõudmist enne tööle

asumist. Seejuures tugineb Viru Vangla järgmistele asjaoludele:

1) kaebajal hiljem mõõdetud vererõhk ei andnud alust tema tööst vabastamiseks;

2) kaebaja ei kaevanud kohe halva enesetunde üle, vaid hakkas kurtma peavalu alles vestluse käigus

meditsiiniõega;

3) kaebaja keeldus pakutud ravimist ning

4) kaebaja on 1. aprillil 2012 ja 5. juunil 2012 kasutanud spordisaali. Vangla arvates viitab

spordisaalis käimine sellele, et kaebajal ei saa olla pidevaid probleeme vererõhuga.

Ringkonnakohus on nõustunud nende asjaolude alusel tehtud vangla järeldusega.

20. Asjas on tuvastatud, et kaebaja vererõhk on normaalseks peetavast väärtusest sageli kõrgem ja

2. märtsil 2012, seega enne 7. mai 2012. a tööle määramise käskkirja andmist, diagnoositi tal

südamekahjustusega hüpertooniatõbi. Samuti on tuvastatud, et kaebaja vererõhk oli ajavahemikul

30. aprillist kuni 26. maini 2012 mitmel mõõtmiskorral kõrgem kui isikul, kes vangla praktikast

tulenevalt on töökohustuslik, ning 14. mail 2012 vabastati ta kõrge vererõhu tõttu töökohustusest.

Eelmärgitust nähtub, et kaebaja põeb kroonilist haigust, mis eelduslikult võib põhjustada sageli ajutist

töövõimetust. Kolleegiumi hinnangul on seetõttu meelevaldne kaks tundi hiljem mõõdetud vererõhu

näitude alusel tehtud järeldus, et kaebajal puudus ka korralduse saamise hetkel põhjus taotleda enda

tervise kontrollimist. Sellise järelduse tegemiseks ei ole kolleegiumi arvates asjakohased ka teised

vangla viidatud asjaolud (vt p 19).

20. Kolleegium on seisukohal, et kroonilist haigust põdeva kinnipeetava karistamisel sel põhjusel, et

kinnipeetav on enne tööle asumist põhjendamatult taotlenud tervisekontrolli, on vanglal tavapärasest

suurem tõendamiskoormus. Oluliseks tõendiks võib seejuures olla arsti arvamus. Vaidlustatud käsk-

kirjast ei nähtu, et vangla oleks kaebaja terviseseisundi kohta küsinud arsti hinnangut või süü

tuvastamisel kaebaja haigusega üldse arvestanud. Kolleegiumi hinnangul ei saanud vangla seetõttu

välistada, et kaebajal võis olla põhjus taotleda enne tööle asumist oma tervise kontrollimist.

23. Eelnevale tuginedes tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse halduskohtu

otsuse resolutsiooni (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 4), muutes halduskohtu

otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele (HKMS § 230 lg 5 p 6).

IV

24. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või

teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

Kaebaja on tasunud halduskohtus riigilõivu 15 eurot. Halduskohus jättis oma otsuses, millega

rahuldas kaebuse, kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja ei vaidlustanud halduskohtu

otsust. Seetõttu ei võta kolleegium halduskohtu otsuses jaotatud menetluskulude osas ka seisukohta.

Apellatsioonimenetluses ei ole kaebaja menetluskulusid kandnud.

25. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada.

26. Kaebaja nimi tuleb kolleegium hinnangul otsuse avaldamisel asendada initsiaalidega (HKMS

§ 175 lg 3).

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld