3-3-1-73-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-73-14

Otsuse kuupäev

21. jaanuar 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Allan Randmaa kaebus Harku Vallavalitsuse 20. oktoobri

2010. a otsuste ja 21. detsembri 2010. a korralduse nr 1665

tühistamiseks; tänavate ja tänavavalgustuse väljaehitamise

ning selleks vajalike kulutuste kandmise kohustuse

tuvastamiseks; Harku valla kohustamiseks võtma tasu eest üle

teed ja tänavavalgustus ning kulude väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2014. a otsus haldusasjas

nr 3-11-297

Menetluse alus Riigikohtus

Allan Randmaa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Allan Randmaa kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai

2014. a otsus haldusasjas nr 3-11-297 muutmata.

2. Kassatsiooniastme menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harku Vallavolikogu 29. juuni 2006. a otsusega nr 67 kehtestati Tabasalu alevikus Tabasalu

põhjaosa 13. kvartali detailplaneering 7,77 ha suurusel maa-alal. Harku Vallavalitsuse 22. augusti

2006. a korraldusega nr 1299 määrati Allan Randmaa taotluse alusel projekteerimistingimused

detailplaneeringu ala teede, kergliiklusteede ja tänavavalgustuse tööprojekti koostamiseks. Harku

Vallavolikogu 22. veebruari 2007. a otsusega nr 17 tunnistati 29. juuni 2006. a otsusega nr 67

kehtestatud detailplaneering kehtetuks, kuna maavanem ei olnud teostanud järelevalvet üld-

planeeringut muutva detailplaneeringu üle. Harku Vallavolikogu 28. juuni 2007. a otsusega nr 71

kehtestati detailplaneering uuesti 6,71 ha suurusel maa-alal.

Harku Vallavalitsuse 1. aprilli 2008. a korraldustega nr 461 ja 462 anti A. Randmaale ehitusload tee

ja välisvalgustuse ehitamiseks aadressil Harku vald, Tabasalu alevik, Looduse tänav, Punga tee lõik.

Korralduste p-s 3 on märgitud, et ehitusluba ei anna õigust ehitada maaüksuse või ehitise omaniku

loata.

Harku Vallavolikogu taotles 28. jaanuari 2010. a otsusega nr 18 munitsipaalomandisse Punga tee L3

maaüksuse ja Looduse tänava maad. Vabariigi Valitsus andis 19. augusti 2010. a korraldusega nr 318

nimetatud maaüksused Harku valla munitsipaalomandisse kohalike teede rajamiseks.

2. A. Randmaa esitas 8. septembril 2010 Harku Vallavalitsusele taotluse, milles palus vormistada

taotleja kulul väljaehitatud avalikult kasutatava tee ja välisvalgustuse Harku vallale ülevõtmine ning

hüvitada hiljemalt 10. jaanuariks 2011 projekteerimistööde maksumus 208 152 krooni, väljaehitatud

tänava maksumus 1 061 784 krooni ning välisvalgustuse maksumus 431 484 krooni ja 70 senti.

Harku Vallavalitsus jättis 20. oktoobri 2010. a kirjaga nr 8-1/3480 A. Randmaa taotluse rahulda-

mata kui ilmselt põhjendamatu. Kirja kohaselt puudub vallavalitsusel teave, et taotleja oleks maa-

omanikuga (riik) kokku leppinud teede aluse maa kasutamises, mistõttu oli ehitamine taotleja enda

võetud risk. Ehituslubade taotlemisel ei teavitanud taotleja vallavalitsust ehitustööde hüvitamise

vajadusest. Harku Vallavolikogu 22. aprilli 2004. a määrusega nr 6 kehtestatud "Hoonestuspiir-

kondade tehnovõrkude vallale omandamise korras" (kord) sätestatud tingimused ei ole täidetud. Tee

ja tänavavalgustuse rajamine polnud üldistes huvides, vaid eelkõige tänavaäärsete kinnistute omanike

erahuvides. Seni on tänava äärde püstitatud vaid üks üksikelamu. Lisaks ei saa korrast lähtuda pärast

1. oktoobrit 2006 kehtestatud detailplaneeringute puhul.

A. Randmaa esitas Harku Vallavalitsusele vaide, mille Harku Vallavalitsus jättis 21. detsembri

2010. a korralduse nr 1665 resolutsiooni p-ga 1 rahuldamata. Korralduse resolutsiooni p-ga 2

parandati 20. oktoobri 2010. a kirjas tehtud ebatäpsusi.

3. A. Randmaa esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus osaliselt tagastas. Menetlusse

võetud osas on kaebaja nõuded järgmised: 1) tühistada 20. oktoobri 2010. a kirjas nr 8-1/3480

esitatud otsused osas, millega jäeti rahuldamata taotlus avalikult kasutatava tee ja välisvalgustuse tasu

eest ülevõtmiseks; 2) tühistada Harku Vallavalitsuse 21. detsembri 2010. a korraldus nr 1665

20. oktoobri 2010. a kirja nr 8-1/3480 vigade parandamise osas; 3) tuvastada Harku valla kohustus

Tabasalu põhjaosa 13. kvartali detailplaneeringus ettenähtud tänavate ja tänavavalgustuse täies

ulatuses väljaehitamiseks ning selleks vajalike kulude kandmiseks; 4) kohustada Harku valda võtma

kaebajalt tasu eest üle Tabasalu põhjaosa 13. kvartali detailplaneeringus ettenähtud ja kaebaja

väljaehitatud teed ning tänavavalgustus. Kaebuse põhjendused on järgmised:

1) kaebaja ehitas avalikult kasutatavad teed ja välisvalgustuse detailplaneeringu ja ehituslubade

alusel, arvestades sellega, et ehitusseaduse (EhS) § 13 kohaselt on selliste tööde tegemise ja nende

eest tasumise kohustus vallal. Vastustaja ei ole detailplaneeringu ega ehituslubade menetluses sõl-

minud kaebajaga kokkuleppeid nimetatud kohustuste jagamise ega kaebajale üleandmise kohta;

2) 20. oktoobri 2010. a otsus ei vasta haldusakti vorminõuetele ja on sisuliselt põhjendamata;

3) teedel ja välisvalgustusel avaliku otstarbe puudumist ei saa tuletada nende läheduses asuvate

kinnistute arvust. Vaidlusaluste tänavate kaudu kulgeb läbipääs mitmele kinnistule;

4) lepingu sõlmimata jätmine ei anna alust hüvitamisest keelduda. Üldjuhul on tee ja välisvalgustuse

ehitamise kohustus kohalikul omavalitsusel – vastupidises tuleks kokku leppida. Asjakohane pole ka

põhjendus, et vallal puuduvad eelarvelised vahendid;

5) kaebajale ehituslubade väljastamisega aktsepteeris vastustaja, et kaebaja ehitab teed ja välis-

valgustuse välja vastustaja eest ja kulul. Vald on aktsepteerinud ka tänavate avalikku kasutust

(korrastanud vaidlusaluste teedega ühenduses oleva tänava, andnud ehitusload veevarustussüsteemi ja

gaasitorustiku ehitamiseks, korraldab teede valgustamist ja teehooldust);

6) vastustajal on hüvitamiskohustus ka alusetu rikastumise sätete alusel, sest kaebaja on valla eest

täitnud kohustuse, mille täitmiseks andis Vabariigi Valitsus teed valla omandisse;

7) 20. oktoobri 2010. a otsuse vigu vaideotsuses parandades väljus vastustaja vaide piiridest;

8) kaebaja palub, et tuvastataks valla kohustus ka ülejäänud detailplaneeringu ala teed välja ehitada.

4. Harku Vallavalitsus vaidles kaebusele vastu ja esitas järgmised seisukohad:

1) EhS § 13 ei saa tõlgendada nii, et keegi täidab valla kohustuse enda huvides ja enda valitud viisil

ning nõuab seejärel vallalt kulude hüvitamist. Avalikust huvist lähtudes puudus vastustajal tegelik

vajadus ja huvi teede ja välisvalgustuse väljaehitamiseks;

2) isegi kui kohus tuvastab, et vallal on kohustus kaebaja ehitatud teed ja välisvalgustus üle võtta, ei

teki vallal sellega seoses automaatselt kohustust nende väljaehitamise kulude hüvitamiseks. Kulude

hüvitamise kohustus saab tuleneda vaid kokkuleppest. Detailplaneeringu kohaselt reguleerib teede

väljaehitamist vastustaja ja tellija vaheline leping, kuid sellist halduslepingut ei ole sõlmitud;

3) korra § 81 lg-st 1 tulenevalt rakendatakse seda ainult nende detailplaneeringute suhtes, mis on

kehtestatud enne 1. oktoobrit 2006, või isikute suhtes, kellega on juba sõlmitud vastavad lepingud.

Praegusel juhul kehtestati detailplaneering alles 27. septembril 2007;

4) tee ja välisvalgustus on rajatud maaomaniku nõusolekuta, st ilma õigusliku aluseta. Ehitised ei saa

olla maast eraldi tsiviilkäibes – maa kuulus ehitamise ajal riigile ja kuulub praegu vallale. Seega ei

saa vald neid üle võtta ja kaebaja üle anda;

5) munitsipaliseerimine ei tähenda, et vastustaja võtab endale automaatselt kohustuse teed kohe välja

ehitada või tehtud tööd hüvitada;

6) isegi kui vaidlusaluseid teid kasutatakse läbisõiduks, on teisele poole jäävad kinnistud maa-

tulundusmaad. Nende kasutamiseks piisanuks ka senisest pinnaseteest;

7) otsus nr 8-1/3480 vastab haldusakti tunnustele. Otsuses on ammendavalt käsitletud taotluses too-

dud asjaolusid ja põhjendusi, viidatud on kohtupraktikale ning esitatud on selge ja eristatav resolut-

sioon. Vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust;

8) vaideotsusega vaidlustatud otsuses kirjavigade ja ilmsete ebatäpsuste parandamine on õiguspärane

ega kahjusta kaebaja õigusi;

9) kaebaja taotletud viisil kulude hüvitamine on vastuolus valla kohustusega viia selliste tööde teosta-

ja leidmiseks läbi riigihankemenetlus. Tagatud ei ole avalike rahaliste vahendite otstarbekas

kasutamine.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 30. märtsi 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-11-297 kaebuse osa-

liselt ja tegi kindlaks Harku valla kohustuse Tabasalu põhjaosa 13. kvartali detailplaneeringus

ettenähtud tänavate ja tänavavalgustuse väljaehitamiseks ja finantseerimiseks veel välja ehitamata

osas. Ülejäänud osas jättis kohus kaebuse rahuldamata ning mõistis Harku Vallavalitsuselt kaebaja

kasuks välja menetluskulud 500 eurot. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) kuna EhS §-le 13 vastav kokkulepe teede ja tehnovõrkude rajamise kohta puudub, on vastustajal

kohustus tagada planeeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamine. Sellest ei saa järeldada, et

kokkuleppe puudumisel võib kaebaja enda valitud ajal ja hinnaga tee ja tehnovõrgud välja ehitada

ning nõuda seejärel nende ülevõtmist ja hüvitamist;

2) ehituslubade väljastamine ei tähenda automaatselt kohaliku omavalitsuse nõustumist kulude kand-

misega. Kulude hüvitamise kokkuleppe puudumine ei anna alust ehitusloa andmisest keelduda;

3) detailplaneering kehtestati 2007. aastal, seega kord ei kohaldu (korra § 81). Ka kord eeldab kulude

hüvitamiseks lepingut;

4) detailplaneeringu kooskõlastamine maavanema ja Maa-ameti poolt ei ole võrdsustatav nõus-

olekuga riigimaale ehitamiseks. EhS § 23 lg 5 järgi oli riigi loa saamine kaebajale ehitusloa

väljastamiseks vastustaja ülesanne, kuid vastustaja ei küsinud riigi nõusolekut. Ehituslubadele on

märgitud, et need ei anna õigust ehitada maaüksuse omaniku loata. Sellest pidi kaebaja mõistma, et

riigi luba puudub;

5) ehitiste avalikku kasutust ei saa järeldada valla teostatud teehooldusest ja välisvalgustuse elektriga

varustamisest ega muudest tõenditest. Arvestades, et teedele pole väljastatud kasutusluba, ei saanud

vald neid avalikult kasutatavaks määrata;

6) alusetu rikastumisega oleks tegemist, kui vald oleks kaebaja arvelt kulutusi kokku hoidnud. Vald ei

ole kaebaja ehitustööde tulemusena vabanenud rahalistest kohustustest kaebaja ega kellegi kolmanda

ees. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 14 lg-te 1 ja 2 kohaselt pole maa-

kasutusõiguseta ehitise ehitajal võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 1042 sätestatud nõuet;

7) otsust on piisavalt põhjendatud. Vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust;

8) EhS §-s 13 sätestatud tagamiskohustus pole seotud konkreetse tähtajaga, kuid vastustajal tuleb

mõistliku aja jooksul kavandada tegevused detailplaneeringus ettenähtud tänavate ja valgustuse välja-

ehitamiseks. EhS § 24 lg 1 ei võimalda keelduda detailplaneeringukohaste ehitiste ehitamiseks ehitus-

loa väljastamisest ehitustegevuse mõjude planeerimise ja kaalumise eesmärgil. Samas on vallal

jätkuvalt võimalik sõlmida kokkuleppeid kaebaja vm isikutega;

9) asja keerukust ja mahtu arvestades ei ole kaebaja õigusabikulud kogu ulatuses vajalikud ega põh-

jendatud. Kaebuse puuduste kõrvaldamisest ja korduvate täpsustuste esitamisest tekkinud menetlus-

kulusid pole põhjendatud vastustajalt välja mõista. Kaebaja põhjendatud menetluskulud on 4000

eurot ning kuna osaliselt on rahuldatud üks taotlus neljast, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja

mõista 500 eurot. Kuna vaidlus ei välju kohaliku omavalitsuse põhitegevuse raamest, jäävad vastus-

taja menetluskulud tema enda kanda.

6. A. Randmaa esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas, milles

kaebus jäeti rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. A. Randmaa apellatsioon-

kaebuse põhjendused on järgmised:

1) detailplaneeringu seletuskirja p-st 4.5 nagu ka vastustaja hilisemast tegevusest on tuvastatav, et

teed ja tänavavalgustus on ehitatud avalikes huvides;

2) teede ja valgustuse ehitamine ei olnud õigusvastane. Riigi loa saamine kaebajale ehitusloa väljas-

tamiseks riigi maale ehitamiseks oli vastustaja ülesanne (EhS § 23 lg 5), kaebajale ei saa ette heita, et

vald seda kohustust rikkus. Maa-amet ja maavanem on detailplaneeringu kooskõlastanud ja seega

ehitamise heaks kiitnud;

3) vastustajale on tekkinud rahaliselt hinnatav kohustus (tagamiskohustus) ning ta pole seda täitnud

kokkulepete sõlmimise ega ehitamise teel. Seega ei ole vald tagamiskohustust täitnud ning pidi

ehituslubasid väljastades aru saama, et kaebaja realiseerib vastustaja kohustused tema arvel;

4) seadus ei näe ette vaideotsuse resolutsioonis vaideväliste küsimuste lahendamist;

5) halduskohus pidas alusetult osa kaebaja menetluskuludest põhjendamatuks.

7. A. Randmaa täpsustas 25. märtsi 2013. a kirjalikus seisukohas oma nõudeid järgmiselt:

1) kuivõrd detailplaneeringu ala avalike tänavate maaüksused koos nende koosseisu kuuluvate

kaebaja ehitatud avalike teede ja välisvalgustusega on juba vastustaja omandis, loobub kaebaja teede

ja valgustuse vastustaja poolt ülevõtmise taotlusest;

2) kaebaja täpsustab oma nõuet ning palub vastustajalt välja mõista järgmised kulud:

a) projekteerimistööde maksumuse 13 303 eurot ja 34 senti (208 152 krooni);

b) vastavalt 1. aprilli 2008. a korraldusele nr 461 väljaehitatud tänava maksumuse 67 860 eurot ja

37 senti (1 061 784 krooni);

c) vastavalt 1. aprilli 2008. a korraldusele nr 462 väljaehitatud välisvalgustuse maksumuse

25 576 eurot ja 90 senti (431 484 krooni ja 70 senti);

d) intressi tänavavalgustuse ja tee ehitusmaksumuse hüvitiselt 12% aastas alates 20. augustist 2011

kuni hüvitise täies ulatuses kaebajale tasumiseni või alternatiivselt tänavavalgustuse ja tee projek-

teerimis- ja ehitusmaksumuse hüvitiselt 6% aastas alates 8. septembrist 2010;

3) määrata kohtuotsuses kindlaks hüvitise ja intressi tasumise tähtaeg.

8. Harku Vallavalitsus esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles palus jätta tuvastamiskaebuse

rahuldamata ning kõigi menetlusosaliste kõik menetluskulud kaebaja kanda. Harku Vallavalitsuse

apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) vallal on halduskohtu tuvastatud kohustus seadusest tulenevalt nagunii olemas, seda pole vaja

kohtuotsuses tuvastada. Teede ja välisvalgustuse väljaehitamine ei puuduta kaebajat, kohustuse teke

on seotud alal toimuva ehitustegevusega ega ole tähtajaline;

2) kuna kaebus tulnuks jätta täielikult rahuldamata, tuli ka kaebaja menetluskulud jätta tema enda

kanda. Vastustaja menetluskulud tuleb kaebajalt välja mõista. Vaidlus ei puuduta kohaliku oma-

valitsuse põhitegevust, vaid peamiselt käib vaidlus kaebeõiguse ja rahalise hüvitise üle. Rahaliste

nõuete üle õigusvaidluste pidamine pole olemuslikult haldusorgani põhitegevus.

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. mai 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-11-297 A. Randmaa

apellatsioonkaebuse rahuldamata, rahuldas Harku Vallavalitsuse apellatsioonkaebuse, tühistas haldus-

kohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega jättis A. Randmaa kaebuse täielikult rahuldamata.

Kohus mõistis A. Randmaalt Harku Vallavalitsuse kasuks välja menetluskulud 15 eurot ja 97 senti

ning ülejäänud osas jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Otsuse põhjendused on

järgmised:

1) ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et tõenditest ei nähtu vastustaja tahteavaldus

kaebaja ehitatavate teede ja välisvalgustuse projekteerimise ja ehitamise kulude hüvitamiseks;

2) EhS §-st 13 tuleneb kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluv ülesanne, mis muu hulgas tähendab,

et kohalik omavalitsus peab leidma detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude rajamiseks raha.

Kohustust ei tule täita kohaliku omavalitsuse kulul, kui kulud on kohustatud kandma kolmas isik.

Detailplaneeringu kehtestamisel peab kohalik omavalitsus võimalike kuludega arvestama;

3) EhS §-st 13 tulenev tagamiskohustus ei hõlma ehitustöödejärgset kulude jaotust. Sätte eesmärgiks

on täisväärtusliku elukeskkonna loomine elanike jaoks. Seega on kohustuse sisuks teede ja

tehnovõrkude ehitamise korraldamine, kulud on üksnes vahend, mille kohalik omavalitsus peab ava-

liku huvi kaitseks leidma. Järelikult on teede ja tehnovõrkude ehitustööde lõppemisega EhS § 13

järgne kohustus täidetud. Järgnev vaidlus kulude üle tugineb tsiviilõigusnormidele. Kohaliku oma-

valitsuse hüvitamiskohustus saab tuleneda ainult vastavast kokkuleppest (Riigikohtu haldus-

kolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-53-04, p 12). Kaebaja pidi enne ehitustöödega alustamist

õigusnormidega tutvuma. Lepingu sõlmimise nägi ette ka detailplaneering;

4) puudub alus ka kahju hüvitamise ja avaliku rikastumise sätete kohaldamiseks. Kohalikul oma-

valitsusel on küll kohustus tagada planeeringujärgsete teede rajamine, kuid finantseerida võivad seda

kolmandad isikud. Kui kaebaja omal algatusel taotles ehituslube, oli vallal põhjendatud alus eeldada,

et isik kavatseb kulud ise kanda. Kuna vallal polnud kulude kandmise kohustust EhS § 13 alusel, ei

saanud ta sellest ka vabaneda, st vald pole alusetult rikastunud;

5) vaideotsuse ja haldusakti vigade parandamise ühe dokumendina vormistamine pole õigusvastane

ega riku kaebaja õigusi;

6) kaebajal puudub kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks, mis puudutab ülejäänud planeeringu-

järgsete rajatiste väljaehitamise kohustust. Kaebaja ei ole pöördunud selles küsimuses valla poole ega

ole saanud vallalt eitavat vastust;

7) vastustaja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja

mõista. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Lähtuvalt

asjakohasest kohtupraktikast ei olnud välise õigusabi kasutamine vastustaja jaoks möödapääsmatu.

Seetõttu jäävad vastustaja õigusabikulud tema enda kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. A. Randmaa esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses

tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta kassatsiooniastme

menetluskulud Harku valla kanda. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) ringkonnakohtu EhS § 13 tõlgendus on ekslik ja vastuolus Riigikohtu praktikaga. Kohaliku oma-

valitsuse kohustusega ehitada planeeringujärgsed teed välja kaasneb ka nende tööde finantseerimise

kohustus, kui pole teisiti kokku lepitud;

2) 7. märtsi 2013. a kohtuistungil teatas ringkonnakohus, et teeb täiendava tõendi kogumise eesmärgil

OÜ-le Top Consult järelepärimise ning otsustab seejärel, kas asi jätkub kirjalikus menetluses või

tuleb korraldada uus istung. Ühtegi nimetatud menetlustoimingut kohus ei teinud. Alles pärast seda,

kui kaebaja 24. jaanuaril 2014 esitas kohtule menetluse kiirendamise taotluse, määras kohus uue

istungiaja 22. aprilliks 2014. Kaebaja oli sunnitud lõpuks ise tegema järelepärimise OÜ-le Top

Consult ning esitas vastava tõendi kohtule. Ringkonnakohus lükkas ka kohtuotsuse tegemist 2 päeva

võrra edasi. Menetluse põhjendamatu venitamine ja lubatud menetlustoimingu tegemata jätmine

viitab sellele, et kohus ei olnud erapooletu;

3) vastustaja on oma kohustust tagada ülejäänud teede ja valgustuse väljaehitamine eitanud haldus-

kohtus – mitte küll üldist kohustust EhS § 13 alusel, aga kohustust konkreetse detailplaneeringu ala

osas, kuna piirkonnas ei ela piisavalt inimesi. Seega oli tuvastamiskaebus vajalik;

4) vastustaja on kaebaja ehitustööde arvelt alusetult rikastunud;

5) ringkonnakohtu otsuse põhjendused on ebapiisavad.

11. Harku Vallavalitsus vaidleb kassatsioonkaebusele vastu järgmistel põhjustel:

1) vastustaja ei ole kaebajale kunagi andnud mõista, et ta soovib võtta endale kohustust hüvitada

kaebajale vaidluse esemeks olevate teede ja välisvalgustuse rajamise kulud. Kaebaja ei ole avaldanud

soovi sõlmida vastavasisulist lepingut;

2) kohtupraktika kinnitab ringkonnakohtu seisukohta, et kulude hüvitamist saab nõuda vaid lepingu

olemasolul;

3) isegi kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus venitas asja lahendamisel, ei anna see alust otsuse

tühistamiseks, sest asja tagasisaatmine pikendaks menetlust veelgi;

4) vastustaja ei ole eitanud EhS §-s 13 sätestatud kohustuse olemasolu, vaid pidanud silmas, et kuna

välja ehitamata tänava äärde pole antud isegi ehituslube, puudub hetkel vajadus tee ehitamiseks;

5) ehituslubadele ei saa omistada asja- või lepinguõiguslikku tähendust;

6) vald ei ole kohustatud kulusid hüvitama ka alusetu rikastumise sätete alusel – ühegi VÕS vastava

sätte kohaldamise eeldused pole täidetud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Ehitusseaduse § 13 sätestab, et detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja välis-

valgustuse väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni tagab kohalik omavalitsus, kui

kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku

leppinud teisiti. Riigikohus on leidnud, et sätte eesmärk on kaalukas avalik huvi – kohalike elanike

jaoks täisväärtusliku elukeskkonna loomine nende igapäevaseks elutegevuseks vajalike avalikult

kasutatavate hüvede näol, tagamaks kohaliku omavalitsuse territooriumil tervikliku ruumilise arengu,

keskkonnakaitse ning elanike ohutuse (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus kohtuasjas

nr 3-4-1-9-06, p-d 25–26). Seega ei ole sätte eesmärk kaitsta arendaja huve.

Eeltoodu ei välista siiski, et kokkuleppe puudumise korral võib ka arendaja eeldada, et kohalik oma-

valitsus tagab tee ja välisvalgustuse väljaehitamise. Kui detailplaneeringu algatamise taotlemise

staadiumis ei ole kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu taotleja jõudnud kokkuleppele ning kohalik

omavalitsus ei ole taotlejale edastatud kirjalikus seisukohas märkinud, et taotleja kannab vajalikud

kulutused, tuleb eeldada, et EhS §-s 13 märgitud tagamiskohustuse alusel on tööde tegemine ja selle

eest tasumine kohaliku omavalitsuse ülesanne (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-

1-26-10, p 14).

13. Riigikohus on varem selgitanud, et EhS §-ga 13 sarnase sisuga planeerimis- ja ehitusseaduse

§-st 47 tuleneb kohaliku omavalitsuse kohustus tagada detailplaneeringukohaste teede ja tehno-

võrkude väljaehitamine ning tagamiskohustuse saab lugeda täidetuks, kui rajatised on ehituslikult

lõpetatud. Kohustuse võib täita ka ehitusloa taotlejaga või muude isikutega teede ja tehnovõrkude

väljaehitamist puudutavate kokkulepete sõlmimise ja täitmise kaudu (Riigikohtu halduskolleegiumi

otsus kohtuasjas nr 3-3-1-35-04, p 11). Ka kohaliku omavalitsuse kohustus hüvitada väljaehitamine

saab tuleneda ainult kokkuleppest (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-53-04,

p 12). Kokkuleppe sõlmimine kohaliku omavalitsuse ja detailplaneeringu taotleja vahel EhS §-s 13

sätestatud tööde teostamiseks ja rahastamiseks ei ole välistatud ka pärast planeeringu algatamist

(Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-26-10, p 14).

14. Praeguses asjas ei ole kaebaja aga pöördunud Harku Vallavalitsuse poole taotlusega, et vald

täidaks EhS §-st 13 tuleneva kohustuse, ega ka sooviga sõlmida kokkulepe tööde teostamise ja

kulude kandmise kohta. Kaebaja esitas üksnes ehitusloa taotluse ning loa saamise järel alustas

ehitustegevusega. Kohtud on tuvastanud, et A. Randmaa ja Harku valla vahel puudus kokkulepe

kulude hüvitamise kohta. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et kokkuleppe olemasolu ei saa

järeldada sellest, et vald andis kaebajale ehitusload. Seega tegutses kaebaja omal algatusel.

15. Arvestades kolleegiumi eespool viidatud seisukohta, et kohaliku omavalitsuse kohustus

hüvitada teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kulud saab tuleneda ainult kokkuleppest, on seega õige

kohtute järeldus, et praegusel juhul puudub kaebajal õigus nõuda EhS § 13 alusel vallalt ehitus- ja

projekteerimiskulude hüvitamist. Kuigi kohalikul omavalitsusel on sättest tulenev kohustus tagada

teede ja tehnovõrkude väljaehitamine vajaduse korral oma kulul, ei hõlma see tagamiskohustus

kulude hüvitamise kohustust olukorras, kus ehitustööd on juba tehtud ja nende maksumuse

hüvitamise kokkulepe puudub.

16. Kolleegium nõustub ka kohtute järeldusega, et puudub alus vallalt kulude hüvitamise nõud-

miseks alusetu rikastumise sätete alusel, mis puudutavad teise isiku eest tema kohustuse täitmist

(VÕS § 1041). Kaebaja tegutses teid ja välisvalgustust ehitades oma ärihuvides, endale kuuluvate

kinnistute väärtuse tõstmise eesmärgil (I kd, tl 151 pöördel), mitte avalikes huvides. Vald ei ole

kohustusest vabanenud ega kaebaja tegevuse tulemusena rikastunud – EhS §-st 13 tuleneva

kohustuse täitmist ei pea tingimata finantseerima kohalik omavalitsus.

17. Kolleegium ei võta seisukohta küsimuses, kas A. Randmaal on õigus nõuda Eesti Vabariigilt

või Harku vallalt hüvitist VÕS § 1042 alusel teise isiku esemele kulutuste tegemise eest. See vaidlus

ei ole avalik-õiguslik, sest VÕS § 1042 kohaldamisel ei oma tähtsust, kas kulutused on tehtud mõne

avalik- või eraõigusliku kohustuse täitmiseks. Niisugune vaidlus põhineks eraõiguse normidel, mis-

tõttu ei kuulu selle lahendamine halduskohtu pädevusse.

18. Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu seisukohaga, et A. Randmaal puudus kaebeõigus

nõude esitamiseks, et tuvastataks Harku valla kohustus detailplaneeringus ettenähtud tänavate ja

tänavavalgustuse väljaehitamiseks ja finantseerimiseks veel ehitamata osas. Kolleegium märgib, et

ringkonnakohus on sellele küsimusele ekslikult vastanud kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) alusel, kuid lõppjäreldust see ei muuda. Arvestades, et kaebus on esitatud 2011. aastal, on

HKMS § 283 lg 1 järgi kaebeõiguse kindlakstegemisel asjakohane HKMS 31. detsembrini 2011

kehtinud redaktsioon, mille § 7 lg 1 teisest lausest tulenevalt võis kaebuse avalik-õigusliku suhte

olemasolu või selle puudumise kindlakstegemiseks esitada isik, kellel oli selleks põhjendatud huvi.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et kaebaja ei pöördunud enne kaebuse esitamist vastustaja poole veel

välja ehitamata rajatiste tagamise kohustuse küsimuses ega saanud vallalt vastust, mis annaks alust

eeldada, et vastustaja eitab seda kohustust. Põhjendatud huvi ei saa tunnustada olukorras, kus isikul

puudub alus eeldada, et haldusorgan oma kohustust eitab – sel juhul puudub vajadus lahendada

küsimus kohtus. Kaebeõigus pidi olemas olema kaebuse esitamise ajal (Riigikohtu halduskolleegiumi

otsused kohtuasjades nr 3-3-1-8-14 (p 12) ja 3-3-1-65-11 (p 15)). Seega ei puutu asjasse vastustaja

kohtumenetluses esitatud väited, mille A. Randmaa on kassatsioonkaebuses välja toonud.

19. Ringkonnakohtu menetlusaja pikkus ei too kaasa otsuse tühistamist. Kohus reageeris kaebaja

esitatud menetluse kiirendamise taotlusele ning pärast selle esitamist kulus otsuse teatavaks-

tegemiseni vähem kui neli kuud. Ka muudest kohtumenetluse toimingutest ega kohtuotsusest ei saa

teha järeldust, et kohus ei oleks olnud asja lahendamisel erapooletu. Kuivõrd ringkonnakohus asus

seisukohale, et kulude hüvitamise nõue jääb täies ulatuses rahuldamata, ei olnud OÜ Top Consult

tõendil ehituskulude kandmise kohta asjas tähtsust, mistõttu probleemid selle väljanõudmisel ei

saanud mõjutada asjas tehtavat otsust. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu otsus piisavalt

põhjendatud.

20. Eeltoodud põhjustel jääb A. Randmaa kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus

muutmata.

21. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus jääb jõusse, ei muuda Riigikohus menetluskulude jaotust

esimese ja teise astme kohtus. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks

esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus

menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu määratud tähtaja jooksul.

Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei

mõisteta. Praeguses asjas ei ole kumbki menetlusosaline Riigikohtu antud tähtajaks kuludokumente

esitanud. Seetõttu jäävad kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

22. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel arvata riigi-

tuludesse.

Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld