3-1-1-91-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-91-14

Määruse kuupäev

19. jaanuar 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Sõiduki arestimine Schengeni infosüsteemi teabe alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. augusti 2014. a määrus asjas nr 1-

14-6256

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Allar Nisu,

määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Kolmas isik A. K.

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

17. detsember 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 27. augusti 2014. a määrus muutmata ja prokuröri määruskaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lõuna Ringkonnaprokuratuur esitas 23. juulil 2014 Tartu Maakohtule taotluse arestida

KrMS § 470 lg 6 ning § 142 lg-te 2 ja 9 alusel sõiduauto Volkswagen Sharan VIN-koodiga

XXXXXXXXXXXXXXXXX ja registrimärgiga YYY YYY. Taotluse kohaselt on Prantsuse Vabariik

sisestanud Schengeni infosüsteemi selle sõiduki tagaotsimise teate ja Lõuna prefektuur pidas 5. juulil

2014 sõiduki kinni. Kinnipidamise ajal oli sõiduk A. K. valduses.

2. Tartu Maakohtu 23. juuli 2014. a määrusega arestiti KrMS § 470 lg-te 5 ja 6 alusel prokuratuuri

taotluses nimetatud sõiduk ning märgiti, et kui Prantsuse Vabariik ei esita kahe kuu jooksul alates

arestimismääruse jõustumisest vara väljaandmise taotlust, tuleb sõiduk aresti alt vabastada. Maakohtu

põhiseisukohad olid järgmised.

2.1. Keskkriminaalpolitsei teabe kohaselt otsitakse sõidukit taga seoses kahtlusega, et see läks

omaniku valdusest välja ebaseadusliku teo tulemusena. Sõiduki vargus on Prantsuse Vabariigis

kriminaalkorras karistatav ja vastavad ametiasutused on alustanud kuriteo asjaolude selgitamiseks

menetlust. Vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil on kuriteona karistatav ka

Eesti karistusseadustiku järgi.

2.2. Varguse kahtluse tõttu tuleb sõiduk kriminaalmenetluse tagamiseks arestida. Vastasel juhul ei

pruugi sõiduk hiljem olla leitav. Samuti võib sõiduki arestimata jäämise korral sõiduki väärtus

oluliselt väheneda ning sõiduki tsiviilkäibesse lubamine võib oluliselt kahjustada kolmandate isikute

huvisid.

3. Tartu Maakohtu 23. juuli 2014. a määruse peale esitas määruskaebuse A. K., kelle hinnangul tuleb

KrMS § 470 lg 6 teises lauses sätestatud kahekuulist tähtaega arvestada alates sõiduki

kinnipidamisest. A. K. selgitas, et ta ostis sõiduki heauskselt 2014. aasta aprilli alguses Prantsuse

Vabariigis ja registreeris selle 17. aprillil 2014 Eesti Maanteeameti liiklusregistri büroos. Sõiduauto

registreerimiseks esitas A. K. koos muude dokumentidega ka Prantsuse Vabariigis väljastatud sõiduki

registreerimistunnistuse ja registritoiminguid tehes teda mingitest takistustest ei teavitatud. 5. juulil

2014 pöördus A. K. Maanteeametisse sooviga muuta sõiduki tehnilises passis vastutavat kasutajat,

kuid talle teatati, et sõidukit otsitakse taga. Järgides kohale tulnud politseiniku korraldusi, viis A. K.

sõiduki Tartusse Riia 132 asuvasse parklasse ning andis politseinikule üle auto võtme ja tehnilise

passi. Seega polnud A. K.-l võimalik alates 5. juulist 2014 sõidukit kasutada ega käsutada.

4. Tartu Ringkonnakohtu 27. augusti 2014. a määrusega tühistati Tartu Maakohtu 23. juuli 2014. a

määrus kahekuulise tähtaja alguse osas ja loeti sõiduki arestimise algusajaks sõiduki kinnipidamise

päev 5. juuli 2014. A. K. kaebus rahuldati. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu seisukohad

järgmised.

4.1. Seaduses ei ole sätestatud aega, mille jooksul tuleb prokuratuuril pärast sõiduki kinnipidamist

arestimistaotlusega kohtu poole pöörduda. KrMS § 470 lg 6 teises lauses nähakse ette vaid see, et

sõiduk arestitakse KrMS § 142 lg-s 9 sätestatud alustel kaheks kuuks. Arvestades, et enne

arestimistaotluse esitamist on vaja teha mõningaid eeltoiminguid, milleks 24 tunnist ei piisa, pole

kohtu poole pöördumise tähtaja osas võimalik kohaldada ka analoogiat KrMS § 142 lg-ga 3. Sõiduki

arestimist tuleb taotleda seega esimesel võimalusel pärast vajalike toimingute tegemist.

4.2. Eelnev ei tähenda siiski seda, nagu võiks isiku omandiõiguse riive kestus pikeneda aja võrra, mis

jääb sõiduki kinnipidamise ja arestimismääruse tegemise vahele. Sellisel juhul sõltuks omandiõiguse

riive paljuski ametniku suvast. Välistamaks kirjeldatud olukorda, tuleb KrMS § 470 lg 6 teist lauset

tõlgendada viisil, et selles sätestatud kahekuuline tähtaeg hõlmaks ka sõiduki kinnipidamist. Juhul,

kui kohus otsustab sõiduki arestida, hakkab tähtaeg kulgema sõiduki kinnipidamisest.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu 27. augusti 2014. a määruse peale esitas määruskaebuse Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Allar Nisu, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja

maakohtu määruse jõustamist. Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist.

5.1. Ringkonnakohtu seisukoht, et KrMS § 470 lg 6 teises lauses sätestatud kahekuuline tähtaeg

hõlmab ka sõiduki kinnipidamist, on ekslik. Sõiduki kinnipidamist pole võimalik pidada sõiduki

arestimiseks. Seetõttu tuleb Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel tagaotsitava sõiduki arestimise

algusajaks lugeda arestimismääruse koostamise aeg.

5.2. Ringkonnakohus märkis alusetult sedagi, nagu ei võiks isiku omandiõiguse riive pikeneda selle

ajaperioodi võrra, mis jääb sõiduki kinnipidamise ja arestimismääruse tegemise vahele. Nimelt on

prokuratuuril vaja enne arestimistaotluse esitamist selgitada välja, kas arestimise taotlemiseks esineb

seaduses sätestatud alus. See võtab aga aega. Juhul, kui lugeda KrMS § 470 lg 6 teises lauses

sätestatud kahekuulise tähtaja alguseks sõiduki kinnipidamise aeg, muutuks välisriigile vara

väljaandmise taotluse esitamiseks ettenähtud ajavahemik ebamõistlikult lühikeseks.

5.3. Senise praktika kohaselt tuleb kinnipeetud sõiduki arestimist taotleda viivitamata, kuid mitte

hiljem kui kolme nädala jooksul alates sõiduki kinnipidamisest. Seega kestab isiku omandiõiguse

riive kokku maksimaalselt 2 kuud ja 3 nädalat. Praegusel juhul on seda tähtaega järgitud.

5.4. KrMS § 470 lg 6 teises lauses sätestatud kahekuuline tähtaeg ei tulene ühestki rahvusvahelisest

õigusaktist. Kuna Eesti seadusandja on selle tähtaja ise kehtestanud, ei riiva sõiduki kinnipidamine ja

sellele järgnev kahekuuline arestimine omandiõigust ülemäära.

6. Määruskaebusele vastust ei esitatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Kriminaalmenetluse seadustiku § 470 paikneb rahvusvahelist kriminaalmenetlusalast koostööd

reguleerivas 19. peatükis. Seetõttu tuleb vara välisriigile väljaandmisel tõusetuvate küsimuste

lahendamisel juhinduda KrMS § 433 lg-st 3 ja kohaldada analoogiat KrMS §-ga 142 niivõrd, kuivõrd

see ei ole vastuolus §-s 470 sätestatuga ja kui §-s 470 vastused tõusetunud küsimustele puuduvad.

Kolleegiumi teada pole vara väljaandmise regulatsiooni tõlgendamisel kriminaalmenetluse

seadustikus sätestatuga piirdumine vastuolus ka Eesti Vabariigi välislepingutega, Euroopa Liidu

õigusaktidega ega rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega (KrMS § 433 lg 2).

8. Vara välisriigile väljaandmine, samuti sellele eelnev vara arestimine, piiravad omandipõhiõigust.

Seetõttu tuleb KrMS §-s 470 sätestatud omandiõiguse riive tingimusi tõlgendada kooskõlas

põhiseadusest (eeskätt selle §-dest 11 ja 14) tulenevate põhiõiguste piiramise üldiste tingimustega.

II

9. Praeguses asjas tõusetunud vaidlus seondub küsimusega, kui kaua tohib enne sõiduki välisriigile

väljaandmise otsustamist Eestis sõiduki valdaja (tegelikku või eeldatavat) omandiõigust piirata.

Seoses sellega märgib kolleegium kõigepealt, et KrMS § 470 lg 5 kohaselt on vara arestimine enne

vara väljaandmise taotluse saamist lubatud üksnes edasilükkamatutel juhtudel. Olukorras, kus pole

tegemist edasilükkamatu juhuga, pole vara arestimine enne väljaandmisotsustuse tegemist seega

lubatav. Interpoli kaudu esitatud taotluse ja Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel tagaotsitavate

sõidukite arestimise osas sätestab KrMS § 470 lg 6 teine lause täiendava piirangu ja võimaldab neid

sõidukeid edasilükkamatutel juhtudel arestida kuni kaheks kuuks. Kolleegium nendib, et kõnealune

regulatsioon ei ole piisavalt selge ega võimalda vastata mitmetele küsimustele, mis seoses vara

välisriigile väljaandmisele eelneva arestimisega tõusetuda võivad.

9.1. Kriminaalmenetluse seadustiku üldise loogika kohaselt (vt nt KrMS § 142 lg 3 ja § 1264 lg 2)

räägitakse mingi põhiõigusi riivava menetlustoimingu puhul edasilükkamatust juhtumist kui

erandolukorrast, mil teatud aja vältel on põhiõiguse riive lubatud ka ilma kohtu loata

(kohtumääruseta). KrMS § 470 lg-s 5 sätestatust võib aga aru saada nii, et siin nimetatakse kohtu

määruse alusel toimuvat vara arestimist edasilükkamatuks juhtumiks. Selgusetuks jääb, miks

kasutatakse terminit „edasilükkamatu juhtum“ kriminaalmenetluse seadustiku loogikaga võrreldes

erinevas tähenduses.

9.2. Kolleegiumi arvates on enesestmõistetav, et taotlevast riigist saabunud vara väljaandmise taotlust

ei ole võimalik lahendada samal tunnil ja päeval ning mõnikord ilmselt ka mitte samal nädalal. See

tähendab, et KrMS §-s 470 peaks olema selgesõnaliselt sätestatud ka vara väljaandmisele eelneva

vara kohtumääruse alusel arestimise võimalus. Kui oletada, et seadusandja on siiski soovinud vara

välisriigile väljaandmise kontekstis kasutada terminit „edasilükkamatu juhtum“ kriminaalmenetluse

seadustiku loogikaga kooskõlas ja arvanud, et üldjuhul peaks vara välisriigile väljaandmisele eelnema

nn tavaline (kohtu loal) vara arestimine ja et edasilükkamatu juhtum KrMS § 470 lg 5 mõttes

tähendab tõepoolest võimalust vara arestimiseks ilma kohtu loata, siis on omandiõiguse kaitse

aspektist ületamatuks probleemiks selles sättes ilma kohtu loata vara arestimise tähtaja puudumine.

9.3. Interpoli kaudu esitatud taotluse ja Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel tagaotsitavate

sõidukite arestimise osas sätestab KrMS § 470 lg 6 teine lause täiendava piirangu ja võimaldab neid

sõidukeid edasilükkamatutel juhtudel arestida kuni kaheks kuuks. Kolleegiumi arvates ei ole seaduse

tekstist lähtuvalt võimalik öelda, miks selline piirang ei laiene kõigile teistele vara välisriigile

väljaandmisele eelnevatele vara arestimistele. Ka KrMS § 470 lg 6 teises lauses ei ole täpsustatud,

millise menetleja määruse alusel kuni kahekuuline vara arestimine lubatav on ja selgust ei loo ka

viide KrMS § 142 lg-le 9, mis näeb üksnes ette, et prokuratuur esitab arestimismääruse asjakohasele

riiklikule registrile. Arvestades lubatava omandiõiguse riive kuni kahekuulist kestust, tagab

põhiõiguste kõrgema kaitse tõlgendus, mille järgi on selline arestimine võimalik vaid kohtumääruse

alusel.

10. Kolleegium nõustub prokuratuuriga selles, et eelmärgitud kahekuuline arestimise tähtaeg ei tulene

ühestki Eestile siduvast rahvusvahelisest õigusaktist. Samuti ei sätesta KrMS § 142 otsesõnu vara

arestimise tähtaega riigisiseses kriminaalmenetluses. Riigisiseses menetluses tuleb arvestada siiski

asjaolu, et vara arestimisele seab sisulised ajalised piirid menetluse mõistliku aja põhimõte. Samuti

tuleb vara arestimisel riigisiseses kriminaalmenetluses silmas pidada proportsionaalsuse põhimõtet,

mis võib teatud asjaoludel tuua kaasa vara aresti alt vabastamise omandiõiguse ülemäärase riive

lõpetamiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2012. a määrus kohtuasjas nr 3-1-

1-1-12, p-d 16-17 ja 21 ning 25. veebruari 2014. a määrus kohtuasjas nr 3-1-1-9-14, p-d 12 ja 16).

Õiguserikkumised vara riigisisesel arestimisel võivad tuua kaasa riigivastutuse. Vara välisriigile

väljaandmise otsustamisele eelneva vara arestimise puhul on Eesti menetlejate piiratud pädevuse tõttu

aga võimatu rääkida Eestis kulgeva menetluse ajalisest piiritletusest. Ebaselge on siinjuures ka

mõistliku menetlusaja instituudi kohaldatavus. Kui vara arestitakse enne selle välisriigile

väljaandmise otsustamist, ei ole arestimise jätkuva põhjendatuse kontroll võimalik samas ulatuses

riigisiseses kriminaalmenetluses kohaldatava vara arestimisega. Selline kontroll eeldab aktuaalseid ja

täpseid andmeid kulgevast kriminaalmenetlusest. Need andmed on aga vara väljaandmist taotlevas

riigis. Kõike eelöeldut silmas pidades on vara välisriigile väljaandmise otsustamisele eelneva vara

arestimise tähtaja sätestamine seaduses põhiseaduse mõttega kooskõlas.

11. KrMS §-s 470 ei ole sätestatud, kas sõiduki arestimisele eelneva kinnipidamise aeg peab

mahtuma selle paragrahvi kuuenda lõike teises lauses sätestatud kahekuulise tähtaja hulka. Seetõttu

tuleb praeguses asjas tugineda kriminaalmenetlusõiguse süstemaatilisele ja põhiseadusega kooskõlas

olevale tõlgendusele.

11.1. KrMS § 142 lg 2 lubab vara arestida kohtumääruse alusel ja sama paragrahvi 3. lõike kohaselt

võib edasilükkamatutel juhtudel ilma kohtu loata vara arestimine kesta maksimaalselt 24 tundi.

Omandipõhiõigus on kõige ulatuslikumalt kaitstud tõlgenduse korral, mille järgi ilma kohtu

määruseta võib ka Interpoli kaudu esitatud taotluse või Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel

tagaotsitavat sõidukit kinni pidada 24 tundi.

11.2. Samas poleks eelmises alapunktis esitatud tõlgendus kooskõlas KrMS § 470 lg 6 mõttega, mille

kohaselt võib Interpoli kaudu esitatud taotluse või Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel

tagaotsitavat sõidukit pidada ilma kohtu loata enne arestimismääruse tegemist kinni mõistliku aja

jooksul. Kolleegiumi hinnangul ei ole 24 tundi mõistlik aeg eeldamaks, et selle aja jooksul alates

sõiduki kinnipidamisest jõuaks prokuratuur välja selgitada, kas esinevad alused sõiduki arestimiseks

kohtu poole pöörduda. Teisalt jällegi pole omandipõhiõiguse kaitse huvides võimalik aktsepteerida

prokuratuuri seisukohta, et praktika kohaselt võiks ja peaks see tähtaeg olema 3 nädalat.

11.3. Kaaludes omandiõiguse kaitsmise huvisid ja selle raames samas ka menetluse efektiivsuse

tagamise võimalusi, nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et KrMS § 470 lg-s 6 ettenähtud

sõiduki kinnipidamine ja arestimine kokku võiva kesta maksimaalselt kaks kuud. Teisisõnu tuleb

KrMS § 470 lg 6 teises lauses sätestatud kahekuulise tähtaja kulgemist arvestada alates sõiduki

kinnipidamisest. Kuna isikult võetakse sõiduk ära juba kinnipidamisel, riivatakse sellest ajast alates

oluliselt tema õigusi sõidukit kasutada ja käsutada.

12. Juhul, kui nõustuda prokuratuuri vastupidise seisukohaga, kujuneks olukord, kus seadusandja on

piiranud kohtumääruse alusel toimuvat põhiõiguste riivet kahe kuuga, kuid lubab samas kohtuliku

kontrollita toimuval riivel kesta tähtajatult. Sellist vastuolu pole võimalik põhjendada. Kolleegium

mõistab prokuratuuri kohustust selgitada sõiduki kinnipidamise ajal enne kohtu poole pöördumist

välja, kas esinevad alused sõiduki arestimist taotleda, ja möönab, et selleks kulub aega, kuid juhib

samas tähelepanu asjaolule, et isiku põhiõiguste riive kestus ja kohtulik kontroll riive lubatavuse üle

ei saa sõltuda ainuüksi prokuratuuri praktikast. Seadusandja pädevuses on kaaluda pikema

arestimistähtaja sätestamist, kui see on vajalik rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks.

13. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 27. augusti 2014. a määruse muutmata ja prokuröri

määruskaebuse rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/