3-3-1-68-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-68-14

Otsuse kuupäev

15. jaanuar 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Tõnu Anton ja Indrek

Koolmeister

Kohtuasi

Ragn-Sells AS-i kaebus riigihanke nr 136230 „Korraldatud

jäätmeveo teenuste kontsessiooni andmine Surju, Tori,

Paikuse ja Tahkuranna vallas ning Sindi linnas“

hankedokumendi lisa 10 p 1.9.8 õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-

12-1883

Menetluse alus Riigikohtus

Tahkuranna valla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

20. november 2014

Kohtuistungil osalenud isikud

Tahkuranna valla esindajad vandeadvokaadid Carri Ginter ja

Allar Jõks

Ragn-Sells AS-i esindajad vandeadvokaat Elo Tamm ja Anne

Jõesaar

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tahkuranna valla kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2014. a otsus ja Tallinna Halduskohtu

4. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-12-1883. Teha asjas uus otsus, millega jätta Ragn-Sells AS-i

kaebus rahuldamata.

3. Mõista Ragn-Sells AS-ilt Tahkuranna valla kasuks välja menetluskulud 3778 eurot ja 23

senti.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tahkuranna Vallavalitsus avaldas 2. augustil 2012 riiklikus riigihangete registris riigihanke

viitenumbriga 136230 „Korraldatud jäätmeveo teenuste kontsessiooni andmine Surju, Tori, Paikuse ja

Tahkuranna vallas ning Sindi linnas” hanketeate.

Korraldatud jäätmeveo teenuse kontsessiooniga annavad kohalikud omavalitsused ettevõtjale õiguse

olla Surju, Tori, Paikuse ja Tahkuranna valla ning Sindi linna territooriumitel jäätmete ainsaks

jäätmeveo ettevõtjaks (hankedokumentide (HD) § 1.3.1).

HD lisa 10 p-s 1.9.8 märgitakse: "Jäätmevaldaja veab kogutud olmejäätmed ladestamiseks Paikre

prügilasse."

Paikre prügila asub Põlendmaal Paikuse vallas Pärnumaal. Paikre prügilat käitab OÜ Paikre, mille

osanikud on Pärnu linn ja Paikuse vald.

2. Ragn-Sells AS esitas 27. augustil 2012 riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse,

milles taotles HD lisa 10 p 1.9.8 vastavusse viimist riigihanke korraldamise üldpõhimõtetega.

3. VAKO jättis 31. augusti 2012. a otsusega nr 173-12/136230 vaidlustuse rahuldamata.

4. Ragn-Sells AS esitas 5. septembril 2012 kaebuse VAKO otsuse ja HD lisa 10 p 1.9.8

tühistamiseks ning Tahkuranna Vallavalitsuse kohustamiseks viima vaidlustatud punkt õigusaktidega

kooskõlla.

Ragn-Sells AS ja vastustaja sõlmisid 19. oktoobril 2012 korraldatud jäätmeveo lepingu.

Kaebaja esitas seejärel avalduse kaebuse muutmiseks, paludes teha kindlaks HD lisa 10 p 1.9.8 õigus-

vastasuse. Halduskohus nõustus 4. veebruari 2014. a määruses kaebuse muutmisega.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 4. märtsi 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-12-1883 kaebuse, tegi

kindlaks hankedokumendi lisa 10 p 1.9.8 õigusvastasuse ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja

menetluskulud 3293 eurot ja 23 senti. Kohtu põhjendused olid järgmised:

1) tuvastamisnõude esitamine hilisema kahju hüvitamise nõude esitamiseks on õigustatud. Kahjunõue

ei ole ilmselgelt perspektiivitu. Põhjust on arvata, et vastustaja korraldab ka tulevikus sarnaste

tingimustega hankemenetlusi;

2) hanke sisuks on üksnes jäätmeveo teenuse ostmine. Kui HD-des määratakse ainsa jäätmekäitlus-

kohana Paikre prügila, antakse Paikre prügilat opereerivale OÜ-le Paikre konkurssi korraldamata

ainuõigus jäätmete kõrvaldamise teenuse osutamiseks vastaval haldusterritooriumil hankelepingu

kehtivuse perioodiks. Sellise ainuõiguse andmine on võimalik (jäätmeseaduse (JäätS) § 66 lg 1, § 67

lg 3 p 4);

3) käitluskoha eelnev väljavalimine peab toimuma konkursi (konkurentsiseaduse (KonkS) § 14 lg 2)

või riigihanke korras. Jäätmekäitluskoha kindlaksmääramine ilma eelneva hanke või avaliku

konkursita rikub riigihangete seaduse (RHS) §-s 3 sätestatud olemasoleva konkurentsi efektiivse

ärakasutamise põhimõtet, konkurentsi kahjustava huvide konflikti vältimise põhimõtet ning kesk-

konnasäästlike lahenduste eelistamise põhimõtet;

4) jäätmete taaskasutamist tuleb eelistada jäätmete kõrvaldamisele ehk prügilasse viimisele. HD lisa

10 p 1.9.8 on vastuolus jäätmehierarhia põhimõttega (JäätS § 221 lg 1). Usutav ei ole Paikre prügilas

vedaja toodud segaolmejäätmete järelsortimine, mille käigus eraldatakse taaskasutamiseks sobivad

jäätmed prügilasse ladestatavatest jäätmetest;

5) nimelise jäätmekäitluskoha kindlaksmääramise kohustus ei saanud tuleneda Tahkuranna Valla-

volikogu 27. mai 2010. a määruse nr 8 „Tahkuranna valla jäätmehoolduseeskiri“ § 25 lg-st 3. Paikre

prügila on vaid üks võimalikest lähematest sobivatest jäätmekäitluskohtadest läheduspõhimõtet

arvestades.

6. Tahkuranna vald esitas apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tühistada ja jätta

kaebus rahuldamata.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. aprilli 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskulud 2500 eurot. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised:

1) Euroopa Kohtu seisukohast asjas nr C-292/12 võib järeldada, et liikmesriigil on lubatud anda

kohaliku omavalitsuse üksusele pädevus korraldada selle üksuse territooriumil tekkinud segaolme-

jäätmete käitlust tagamaks direktiivi 2008/98 (jäätmedirektiivi) artiklist 16 tulenevate kohustuste

täitmine. Oma pädevuse piires võib kohaliku omavalitsuse üksus ette näha, et segaolmejäätmeid

käideldakse lähimas sobivas rajatises;

2) Paikre prügila on mitmetest teistest Eestis paiknevatest jäätmekäitluskohtadest jäätmete tekke

kohale kõige lähemal. Kuna hankijal oli võimalik kindlaks määrata üks jäätmekäitluskoht, ei tulnud

jäätmevedajale anda ka võimalust Paikre prügila ja OÜ Paikre sorteerimisjaama vahel valimiseks,

sest nimetatud sorteerimisjaam ei ole jäätmete tekke kohale lähemal;

3) eelviidatud sätetest ja Euroopa Kohtu tõlgendustest saab järeldada, et jäätmekäitluskoha kindlaks-

määramisel ei pea kohaliku omavalitsuse üksus eelnevalt korraldama konkurssi erinevate jäätme-

käitluskohtade vahel sobivaima kindlaksmääramiseks. Olukorras, kus Paikre prügila juba tegutseb, ei

saa jäätmekäitluskoha valiku konkursi või riigihanke nõuet pidada jäätmekäitluskoha määramise

eelduseks. Konkreetsele äriühingule Paikre prügila opereerimiseks andmine võib olla õigusvastane,

kuid see ei ole praeguse asja lahendamisel tähtis. JäätS § 66 lg 1 ja § 67 lg 3 p 4 nõuavad jäätme-

käitluskoha määramist korraldatud jäätmeveo kontsessiooni hanketingimustes;

4) jäätmedirektiiv võimaldab olmejäätmete kõrvaldamist, sh prügilasse ladestamist. Seejuures on

kohalikul omavalitsusel jäätmekäitluskava kehtestamisel ja jäätmekäitluskohtade kindlaksmääramisel

lai diskretsioon. Jäätmekäitlusrajatiste võrgustik saab toimida vaid nii, et segaolmejäätmed tuleb

võimaluse korral suunata taaskasutusse. Eestis on selliseid jäätmekäitluskohti, kus on võimalik

olmejäätmeid taaskasutada. Asja lahendamisel ei ole oluline, kas Paikre prügilas toimub jäätmete

järelsortimine ja osaliselt taaskasutusse suunamine ja kas halduskohtu poolt selle kohta kogutud

tõendid on asjakohased ja piisavad. Vaidlustatud HD punkt näeb ette nende jäätmete kõrvaldamise,

mitte taaskasutusse suunamise. Läheduse põhimõte lubab kohaliku omavalitsuse üksusel

olmejäätmed suunata lähimasse jäätmekäitluskohta. Seda saab nõuda vaid juhul, kui jäätme-

käitluskohas ei toimu selliste jäätmete ladestamist, mis jäätmehierarhia põhimõttest tulenevalt tuleb

suunata taaskasutusse. Teistsugust lahendust ei õigusta ka iseseisvuse ja läheduse põhimõtted;

5) praegune vaidlus erineb asjast nr C-292/12, sest nimetatud juhtumil ei nähtud Sillamäe prügilas

ette üksnes olmejäätmete ladestamist;

6) Tahkuranna valla jäätmehoolduseeskirja sätetest ei saa järeldada, et olmejäätmed tuleb üle anda

Paikre prügilas ladestamiseks. Jäätmehoolduseeskirja §-st 8 ja § 25 lõikest 3 tuleneb, et jäätmed tuleb

üle anda Paikre prügilas või Paikre sorteerimisjaamas ning ladestatavad tavajäätmed kõrvaldatakse

Paikre prügilas. Neist sätetest ei nähtu, et olmejäätmed tuleb anda Paikre prügilas üle vaid

ladestamiseks (kõrvaldamiseks);

7) apellatsioonimenetluses kantud kuludena taotles kaebaja vastustajalt 3711 euro ja 71 sendi välja-

mõistmist. Apellatsioonimenetluses on piirdutud samade õigusküsimuste käsitlemisega, mida vaeti

halduskohtus. Asja mahtu, keerukust ja lahendamiseks kulunud aega arvestades saab apellatsiooni-

menetluses põhjendatuks pidada õigusabikulusid 2500 euro ulatuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Tahkuranna vald taotleb Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses haldus- ja ringkonnakohtu

otsuste tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) HD vaidlusalune punkt ei keela Paikre prügilas jäätmeid töödelda, sest OÜ Paikre ei ole lepingu

pool. HD sisuks on jäätmete üleandmine Paikre prügilale. Kassaator ei saa HD-ga prügilale jäätmete

käitlemise viisi ette kirjutada. Seda kinnitab ka jäätmehoolduseeskirja § 8 ja § 25 lg 3;

2) Euroopa Kohtu otsusest asjas nr C-292/12 tuleneb, et segaolmejäätmeid tuleb töödelda nende

tekkekohale võimalikult lähedal olevas rajatises;

3) tasakaal läheduse põhimõtte ja jäätmehierarhia põhimõtte vahel on leitud jäätmehoolduseeskirjas.

HD-s määrati jäätmekäitluskoht kindlaks kooskõlas kohalike õigusaktide ja Paikre prügila tegevuse

aluseks olevate lubadega. OÜ-le Paikre on väljastatud luba nii jäätmete taaskasutamiseks kui ka

kõrvaldamiseks. Jäätmete kõrvaldus- ja taaskasutusrajatiste vahelise optimaalse tasakaalu leidmine

on kohaliku omavalitsuse, Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi, mitte kohtu pädevuses.

Jäätmekäitlusrajatiste võrgustiku ülesehitamine on järkjärguline üleriigiline protsess. Kohus ei ole

pädev hindama, milline vahemaa on kooskõlas läheduse põhimõttega. Seejuures tuleb mh kaaluda

transpordi mõjusid teedele, suurenevat keskkonnareostust ja prügila sulgemist. HD-s ei ole kaalumine

toimunud ilmselgelt meelevaldselt ega ebaratsionaalselt;

4) Paikre prügilas toimub jäätmete vastuvõtmine järgmiselt. Taaskasutusele suunamisel korjatakse

materjal välja, seejärel võetakse jäätmed lattu eesmärgiga need ringlusse võtta JäätS § 15 lg 4

tähenduses. Jäätmed, mida ei ole võimalik taaskasutada, ladestatakse nõuetekohaselt;

5) jäätmekava, jäätmehoolduseeskirja ja jäätmeveo hanke kohta esitas arvamuse ja selle on heaks

kiitnud Keskkonnaamet;

6) seadus ei keela kohalikul omavalitsusel määrata käitluskoht segaolmejäätmete kõrvaldamiseks.

Jäätmehierarhia ei ole jäik ettekirjutus, vaid sellest võib ka kõrvale kalduda. Kohalikud

omavalitsused said Keskkonnainvesteeringute Keskusest toetust, et ehitada nõuetele vastav prügila.

Tegemist on strateegilise otsusega tagada keskkonnakaitse võimekus kohalikul tasandil;

7) kohus eksis läheduse põhimõtte sisustamisel. Läheduse põhimõte ei tähenda seda, et jäätmeid

käideldakse Eestis. Euroopa Kohtu otsuses asjas nr C-292/12 märgitakse, et jäätmeid tuleb käidelda

lähimas sobivas rajatises. Vaidlusalusele piirkonnale on kõige lähem Paikre prügila;

8) kohus sekkus ebaseaduslikult KOV-i autonoomiasse. KOV-il on ulatuslik autonoomia küsimuses,

kuidas tagada kõige paremini jäätmekäitlus. Paikre prügilasse tegid KOV-id ulatuslikke investee-

ringuid avalikest vahenditest;

9) kohus jaotas menetluskulud ebaõigesti. Kohtumenetluse ajal loobus kaebaja VAKO otsuse

tühistamise nõudest.

9. Ragn-Sells AS on oma vastuses seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Ragn-Sells AS-i põhjendused on järgmised:

1) kohus ei ole HD tõlgendanud kitsendavalt. Prügiautos ühtlaseks massiks surutud segaolmejäätmeid

ei ole võimalik ringlusse võtta. Usutav ei ole väide, et prügilas toimuks segaolmejäätmete

järelsortimine ja taaskasutamine. Segaolmejäätmeid ei ole võimalik korduskasutada (JäätS § 141);

2) jäätmehoolduseeskiri ei sätesta kohustust määrata Paikre prügila kindlaks jäätmekäitluskohana.

Ühtlasi ei kohusta see kehtestama tingimust, et segaolmejäätmed tuleb anda üle Paikre prügilale;

3) ringkonnakohus ei ole KOV-i asemel teostanud kaalutlusõigust, vaid ta kontrollis jäätmekäitlus-

koha määramise õiguspärasust. KOV oleks pidanud arvestama jäätmehierarhia põhimõttega, mida ta

aga ei teinud. Kuna segaolmejäätmeid on võimalik taaskasutada, tuleb taaskasutamist eelistada

ladestamisele;

4) ringkonnakohus ei sekkunud KOV-i autonoomiasse;

5) kuna Paikre prügilas toimub jäätmete ladestamine, ei ole see sobiv koht jäätmete taaskasutamiseks.

Eesti kontekstis hõlmab lähedus kogu Eestit. Jäätmedirektiiv ei kirjuta ette, kuidas peab olema üles

ehitatud rajatiste võrgustik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Esmalt analüüsib kolleegium kaebeõigust ja kaebaja õiguste riivet (I) ning hankedokumendi

vaidlustatud punkti kooskõla jäätmeseaduse ja kaalutlusreeglitega (II). Kolleegium peab muuhulgas

vajalikuks selgitada jäätmete töötleja väljavalimise korda korraldatud jäätmeveos (III). Viimaks

lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (IV).

I

11. Pakkuja võib hankeasjas esitada halduskohtule kaebuse hankija tegevuse peale üksnes oma

õiguste kaitseks (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 268 lg 1).

Kui vaidlustatud HD lisa 10 punkt 1.9.8 ei riiva kaebaja õigusi, tuleb kaebus jätta kaebeõiguse

puudumise tõttu rahuldamata. Vaid siis, kui kaebaja õiguste riive puudumine on ilmselge, võib kohus

kaebuse tagastada või läbi vaatamata jätta (HKMS § 121 lg 2 p 1, § 151 lg 2 p 1; vt ka kolleegiumi 7.

oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-44-13, p 14).

12. Kaebaja osales korraldatud jäätmeveo teenuse kontsessiooni riigihankel. Kaebaja on seisu-

kohal, et HD lisa 10 punkt 1.9.8 rikub tema õigusi. Tegemist on osaga lepingu eseme tehnilisest

kirjeldusest. See sätestab: "Jäätmevaldaja veab kogutud olmejäätmed ladestamiseks Paikre

prügilasse." Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, milles nõudis nimetatud punkti tühistamist.

Kohtumenetluse ajal sõlmisid kaebaja ja vastustaja riigihanke tulemusena lepingu, misjärel kaebaja

muutis tühistamis- ja kohustamisnõude õigusvastasuse tuvastamise nõudeks. Kohtud asusid seisu-

kohale, et tuvastamisnõue hilisema võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamiseks on lubatav. Kahju-

nõue ei ole ilmselgelt perspektiivitu. Lisaks olid kohtud seisukohal, et põhjust on arvata, et vastustaja

korraldab ka tulevikus sarnaste tingimustega riigihankeid.

Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga. Pakkumise esitamisega näitas kaebaja üles oma huvi hanke

vastu. Pakkujale peab olema tagatud kohtulik kaitse väidetavalt meelevaldsete hanketingimuste eest

(Riigikohtu halduskolleegiumi 8. oktoobri 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 12; vt ka Euroopa

Kohtu 11. augusti 1995. a otsus asjas nr C-433/93: Komisjon/Saksamaa, p 19; vt ka 11. jaanuari

2005. a otsus asjas nr C-26/03: Stadt Halle, p 40). Kaebaja tugineb enda väidetavate õiguste

rikkumisele. Seda, kas kaebaja õigusi on tegelikult rikutud ning kas kaebaja viidatud normid kaitsvad

tema huve ja loovad talle õigusi, hindab kolleegium hankedokumente sisuliselt kontrollides.

Välistada ei saa ka põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kui jõusse jääb ringkonnakohtu

otsus, millega hankedokumentide säte tunnistati õigusvastaseks kaalutlusvea tõttu, siis võib see aidata

sarnast viga edaspidi sarnastel hangetel vältida.

13. Seoses võimalike rikutud põhiõigustega peab kolleegium enne sisulise kontrolli juurde asumist

siiski vajalikuks rõhutada järgmist.

14. Kaebaja väitel rikub HD vaidlusalune punkt tema ettevõtlusvabadust ja omandiõigust.

15. JäätS § 70 esimese lause kohaselt korraldab kohaliku omavalitsuse üksus korraldatud

jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise.

Sellest sättest järeldub esiteks, et pärast vedu otsustab korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete

töötlemise üksikasjade üle kohaliku omavalitsuse üksus, mitte jäätmevedaja. Ehkki jäätmeseadus

võiks korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete käsutusõigust täpsemini reguleerida, ei jäta see

säte ruumi tõlgendusele, et jäätmevedaja muutuks veo käigus jäätmete omanikuks või et tal tekiks

mingi muu õigus jäätmete käsutamiseks. See järeldus haakub JäätS § 14 lg-ga 3, mille järgi ei loeta

jäätmete vedajat jäätmevaldajaks, kui tema ülesandeks on ainult jäätmesaadetise toimetamine

üleandja poolt määratud sihtpunkti. Jäätmeseadus oleks vastuoluline, kui ta ühest küljest käsitaks

vedajat jäätmete omanikuna, kuid teisalt välistaks tema puhul jäätmevaldaja staatusega kaasneva

vastutuse.

16. Omandiõigust jäätmetele ei tulene jäätmevedajale ka JäätS § 66 lg-st 5. Viidatud säte

reguleerib kulusid, mida jäätmeveo teenustasu peab katma, mitte omandiõigust. Kolleegium ei nõustu

kaebaja seisukohaga, et JäätS § 66 lg-t 5 ei ole võimalik rakendada ilma jäätmevedaja

omandiõiguseta. JäätS § 66 lg-t 5 on võimalik täita ka nii, et jäätmeveo teenustasus kajastatakse

teisele isikule jäätmete töötlemise eest makstavaid tasusid.

Seega ei riiva HD lisa 10 punkt 1.9.8 kaebaja omandiõigust. Ükski jäätmeseaduse säte ei anna

kaebajale õigust nõuda ka veetavate jäätmete omandiõiguse endale üleandmist.

17. Praeguses asjas vaidlustas kaebaja hankedokumendid, olles esiteks jäätmete vedamisest

huvitatud ettevõtja rollis. Teiseks tegutseb ta jäätmete töötlejana. Kaebaja väidab, et jäätmete

vedamine kaebaja enda ümbertöötlemistehasesse oleks talle kasulikum kui nende üleandmine Paikre

prügilas ning et selle võimaluse välistamine riivab ettevõtlusvabadust.

Riigikohus on piiritlenud ettevõtlusvabaduse esemelist kaitseala võrdlemisi laialt (vrd nt haldus-

kolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 14). Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS)

§ 31 tagab igaühe õiguse tegeleda ettevõtlusega, s.o tegevusega, mille eesmärk on eelkõige tulu

saamine kauba tootmisest või müügist, teenuse osutamisest jms (üldkogu 9. detsembri 2013. a otsus

asjas nr 3-4-1-2-13, p 105; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. jaanuari 2015. a otsus asjas

nr 3-4-1-34-14, p 42).

18. Praeguse asja kohta märgib kolleegium esmalt, et ettevõtlusvabaduse riiveks ei saa pidada

kaebaja kohustust maksta OÜ-le Paikre tasu jäätmete töötlemiseks vastuvõtmise eest. Seda tasu

peavad nii kaebaja kui ka teised pakkujad kajastama JäätS § 66 lg 5 alusel jäätmeveo teenustasu

koosseisus. Seega, sisuliselt vahendab kaebaja jäätmete töötlemise tasu jäätmevaldajatelt jäätmete

töötlejale (vt ka HD lisa 9 p 1.1).

Teiseks, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium selgitas 16. detsembri 2013. a otsuses

asjas nr 3-4-1-27-13, et ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust kasutada riigi vara oma ettevõtluses

(p 44). Samuti ei anna halduskolleegiumi hinnangul ettevõtlusvabadus jäätmevedajale õigust

kasutada enda ettevõtluses jäätmeid, mille omanikuks ta ei ole.

19. JäätS § 70 esimesest lausest nähtub, et korraldatud jäätmeveo käigus kokku kogutud ja jäätme-

käitluskohta veetud olmejäätmete töötlemine on seadusega sätestatud kohalik ülesanne, seega avalik

ülesanne. Seega vastutavad omavalitsused lõppkokkuvõttes selle ülesande täitmise eest (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 19. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-19-14, p 11). Tegemist on kohaliku

omavalitsuse ühe tuumikfunktsiooniga (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1).

Halduskolleegium on selgitanud, et riigihankeõiguse eesmärk ei ole suurendada erasektori turuosa

avaliku sektori pakutavate teenuste arvel (5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-2-14, p 24).

Kolleegium leiab ka, et avalik-õigusliku isiku otsus täita avalik ülesanne ise või enda kontrollitava

äriühingu kaudu ilma erakapitali kaasamata (sisetehing) ei riiva PS §-s 31 sätestatud ettevõtlus-

vabadust. Avaliku ülesande täitmise ülevõtmine võib olla ettevõtja jaoks soodne, kuid PS § 31 ei

hõlma õigust sellele, et riik või kohalik omavalitsusüksus tagaks ettevõtjale suurema käibe avalike

ülesannete delegeerimisega. Riigikohtu üldkogu on ka märkinud, et ettevõtlusvabadusega ei tagata

üldjuhul ettevõtjale turuosa (9. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-2-13, p 136).

20. Riigikohtu istungil kinnitasid pooled vaidluse puudumist selle üle, et OÜ-l Paikre on kaks

osanikku – Pärnu linn ja Paikuse vald. Erinevalt sisetehingust võib ettevõtlusvabadust vähemalt

kaudselt riivata olukord, kus üks omavalitsusüksus soetab avaliku ülesande täitmiseks vajalikku

teenust otselepinguga eraettevõtja asemel teiselt omavalitsusüksuselt või tema äriühingult. Niisugune

teenuse soetamine hõlmab ka juhtumid, mil omavalitsusüksus volitab halduskoostöö seaduse § 3 lg 2

mõttes enda haldusülesannet täitma teise omavalitsusüksuse äriühingut.

Sellisel juhul siseneb teenust pakkuv omavalitsusüksus eraettevõtjate tegevusvaldkonda, tõrjudes

ettevõtjad sealt välja, sest kaupade ja teenuste müük on ettevõtlusvabaduse sisuks. Omavalitsus-

üksuse või tema äriühingu meelevaldne väljavalimine teenusepakkujaks võib luua talle lubamatu

eelise konkurentide ees. Omavalitsuste koostöö nende ühiste ülesannete täitmisel võib EL-i õiguse

kohaselt teatud tingimustel küll sarnaselt sisetehingutega olla vabastatud hankemenetluse läbiviimise

kohustusest (Euroopa Kohtu 9. juuni 2009. a otsus asjas nr C-480/06: Komisjon/Saksamaa, p 37–48;

Euroopa Komisjoni 4. oktoobri 2011. a töödokument nr SEK (2011) 1169, p 3.3.1; direktiivi

2014/23/EL põhjendus 47 ja art 17 lg 4), kuid see ei välista PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse

riivet.

21. Kolleegiumi hinnangul ei ole hankedokumentide vaidlustatud punktiga OÜ-lt Paikre jäätmete

töötlemise teenust soetatud.

JäätS § 66 lg 1 sätestab, et korraldatud jäätmevedu on olmejäätmete kogumine ja vedamine määratud

piirkonnast määratud jäätmekäitluskohta või -kohtadesse kohaliku omavalitsuse üksuse valitud

ettevõtja poolt. Ka JäätS § 67 lg 3 p 4 sätestab, et kohalik omavalitsus koostab korraldatud jäätmeveo

teenuse tellimiseks teenuste kontsessiooni läbiviimisel hankedokumendid, milles määratakse kindlaks

mh jäätmekäitluskoht.

JäätS § 67 lg 3 p 4 ei reguleeri jäätmete töötlemise ülesande üleandmist, vaid üksnes seda, millised

olulised tingimused peavad korraldatud jäätmeveo teenuse kontsessiooni hankedokumendis olema

märgitud. Ka hankedokumendi vaidlustatud punkt, mis tugineb JäätS § 67 lg 3 p-le 4, reguleerib

üksnes jäätmeveo sihtpunkti kui korraldatud jäätmeveo hankedokumendi ning hiljem hankija ja

vedaja vahel sõlmitava lepingu üht olulist tingimust.

22. Kolleegium on varem leidnud, et segaolmejäätmete töötlemise avatud pakkumismenetluse

kutse dokumendid ei määra veel kindlaks jäätmekäitlemise kohta, sest taolise eelhaldusakti õiguslik

tähendus on piiratud (8. oktoobri 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 13). Veelgi kohatum oleks

jäätmete töötlemise tellimine jäätmeveo kontsessiooni hankedokumentidega.

23. Eelnevast tulenevalt ei ole hankedokumendi vaidlustatud punktiga kaebaja ettevõtlusvabadust

riivatud. Kaebaja kui jäätmete töötleja ettevõtlusvabadust võib riivata hankija tegevus või tegevusetus

jäätmete töötlemise teenuse sisseostmisel.

II

24. Kolleegiumi hinnangul saab praegusel juhul HD lisa 10 punkti 1.9.8 pidada õiguspäraseks

järgmistel põhjustel.

25. Kolleegium möönab, et HD vaidlustatud punkti sõnastus on mitmetimõistetav ja eksitav, kuna

sellest võib jääda mulje, et sellega reguleeritakse mh ka seda, kuidas tuleb jäätmekäitluskohas

jäätmeid käidelda. See asjaolu ei mõjuta lõpptulemusena siiski kaebaja õigusi ega anna alust kaebuse

rahuldamiseks.

JäätS § 67 lg 3 p 4 kohaselt ei määrata hankedokumendis siiski kindlaks seda, kes ja kuidas hakkab

jäätmekäitluskohta veetud jäätmeid käitlema (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 6. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 49).

Vaidlustatud punkt ei kohusta ega õigusta OÜ-d Paikre Tahkuranna valla ja Ragn-Sells AS-i vahel

sõlmitud jäätmete veolepingu alusel segaolmejäätmeid ladestama. OÜ Paikre ei ole nimetatud

lepingu pooleks ning talle ei ole selle lepinguga jäätmete töötlemise ülesannet üle antud (vt ka

käesoleva otsuse punkti 21).

26. Paikre prügila on sobiv jäätmekäitluskoht, eeldades et ta tegutseb kooskõlas kehtiva õigusega.

26.1. Prügilasse on keelatud ladestada töötlemata jäätmeid (JäätS § 35 lg 1). Võimaldamaks

olmejäätmete taaskasutamist võimalikult suures ulatuses, tuleb segaolmejäätmed enne prügilasse

ladestamist sortida (JäätS § 36 lg 1). Sortimata segaolmejäätmete ladestamine prügilasse on keelatud

(JäätS § 36 lg 2). Liigiti kogutud jäätmete suhtes viiakse vajaduse korral läbi järelsortimine (JäätS

§ 36 lg 3). Sorditud olmejäätmeid tuleb enne ladestamist täiendavalt töödelda, kui jäätmete täiendav

töötlemine vähendab jäätmete kogust või ohtlikkust või lihtsustab nende käsitsemist (JäätS § 36 lg 4).

Olmejäätmete sortimist reguleerib keskkonnaministri 16. jaanuari 2007. a määrus nr 4 "Olmejäätmete

sortimise kord ning sorditud jäätmete liigitamise alused". Selle määruse § 1 lg 3 kohaselt tähendab

sortimine tegevust, mille käigus eraldatakse segaolmejäätmetest ohtlikud jäätmed, taaskasutatavad

jäätmed, kui sortimine ja väljanopitud jäätmete taaskasutamine on tehnoloogiliselt võimalik ning

nende tegevustega ei kaasne ülemääraseid kulutusi.

26.2. Eelkõige tuleb olmejäätmeid sortida tekkekohas ning seda korraldab kohalik omavalitsus

(sortimise kord § 3 ja § 4). Kui kohalik omavalitsus on korraldanud oma territooriumil olmejäätmete

tekkekohas sortimise ja liigiti kogumise, mis on võimaldanud oluliselt vähendada nende jäätmete

osakaalu ülejäänud segaolmejäätmete koostises ning suurendada taaskasutamisele suunatavate

jäätmete koguseid, loetakse tekkekohas sortimisest ja liigiti kogumisest ülejäänud jäätmed töödelduks

ning neile ei rakendu prügilasse ladestamise keeld (sortimise kord § 5 lg 1). Kui olmejäätmete

tekkekohal sortimine ja liigiti kogumine on korraldamata või on sorditud jäätmed kogumise ja veo

käigus segunenud omavahel või segatud ja risustatud muude jäätmete, ainete ja materjalidega, tuleb

segunenud olmejäätmed enne nende prügilasse ladestamist sortida (sortimise kord § 7 lg 2). Seega

lubab kehtiv õigus teatud tingimustel olmejäätmeid prügilas ladestada.

27. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohalik omavalitsus hankedokumentide koostamisel teinud

kaalumisvigu, mis rikuks kaebaja õigusi.

Jäätmekäitluskoht on tehniliselt varustatud ehitis jäätmete kogumiseks, taaskasutamiseks või

kõrvaldamiseks (JäätS § 19 lg 1). JäätS § 67 lg 3 p 4 ei sätesta, milline konkreetne jäätmekäitluskoht

tuleb hankedokumentides määrata. Ühtlasi ei sätesta viimati mainitud punkt ka neid kriteeriume,

mille alusel tuleb jäätmekäitluskoht kindlaks määrata. Kuna jäätmekäitluskoha kindlaksmääramine

on jäetud kohaliku omavalitsuse pädevusse ning kehtiv õigus näeb ette erinevad jäätmekäitluskohad,

on kohalikul omavalitsusel õigus valida, millisesse jäätmekäitluskohta tuleb jäätmed vedada.

Seejuures tuleb tal juhinduda haldusmenetluse seaduse § 4 lg-st 2, mille kohaselt tuleb kaalutlus-

õigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega,

arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

27.1. Hankedokumendi tingimustes jäätmekäitluskoha määramisel tuleb iseäranis arvestada jäätme-

hierarhia ja lähenduse põhimõttega (JäätS § 221, § 32).

27.2. JäätS § 221 lõike 1 kohaselt juhindutakse jäätmetekke vältimise ja jäätmehooldusmeetmete

väljatöötamisel ning rakendamisel järgmisest jäätmehierarhiast: 1) jäätmetekke vältimine; 2) kordus-

kasutuseks ettevalmistamine; 3) ringlussevõtt; 4) muu taaskasutamine, nagu energiakasutus; 5)

kõrvaldamine.

Jäätmedirektiivi art 4 lg 1 järgi tuleb jäätmehierarhiat kohaldada õigusaktides ja poliitikas. Art 4 lg 2

täpsustab, mida peetakse silmas jäätmehierarhia kohaldamise all. See säte ei nõua ranget ülevõtmist –

kohustust eelistada taaskasutamist alati kõrvaldamisele. Lõike 2 esimese lause järgi peavad

liikmesriigid julgustama selliste valikute tegemist, millel on parim üldine keskkonnaalane tulemus.

Teise lause järgi tuleb arvestada ka käitlemise üldmõju. Jäätmedirektiivi põhjenduse 31 kohaselt võib

jäätmehierarhiast kõrvale kalduda, kui see on põhjendatud muu hulgas tehnilise teostatavuse,

majandusliku otstarbekuse ja keskkonnakaitsega.

Jäätmehierarhia eesmärk on kaitsta ainult keskkonda, mitte jäätmeid töötleva ettevõtja õigusi ega

huve. Tulenevalt jäätmedirektiivi art-s 4 ette nähtud laiast kaalumisruumist ei loo see ettevõtjale

kohtus kaitstavat õigust.

Kolleegiumi hinnangul on jäätmehierarhia üks jäätmehooldust reguleeriv põhimõtte, mida saab võtta

aluseks üldiste jäätmehoolduse eesmärkide seadmisel. Viimati märgitut kinnitab ka JäätS § 221 lg 2,

mille kohaselt võib jäätmehierarhiast kõrvale kalduda, kui see tagab parima keskkonnaalase

üldtulemuse asja kogu olelusringi arvestades. Ka jäätmeseaduse muutmise seaduse 76SE seletus-

kirjast võib järeldada, et tegemist on üldise põhimõttega, sest selles on märgitud: "Siiski ei tohiks

jäätmehierarhiat võtta kui täielikult siduvat ja lõplikku, sest jäätmekäitlusmeetoditel on erinev

keskkonnamõju."

27.3. Kuigi jäätmete taaskasutamine võimalikult suures ulatuses on üks jäätmemajanduse prioriteete

jäätmetekke vältimise kõrval, kehtib lisaks jäätmehierarhia põhimõttele ka läheduse põhimõte.

Läheduse põhimõtte kohaselt kõrvaldatakse jäätmeid ja segaolmejäätmed taaskasutatakse nende

tekkekohale võimalikult lähedal asuvas tehnoloogiliselt sobivas jäätmekäitluskohas, kus on tagatud

inimese tervise ja keskkonna ohutus (JäätS § 32).

Euroopa Kohtu 12. detsembril 2013 asjas C-292/12 tehtud otsuse p-dest 53–68 järeldub, et

liikmesriigil on õigus anda kohalikule omavalitsusele pädevus korraldada kõrvaldamisele määratud

segaolmejäätmete käitlust, sh lähimas sobivas rajatises.

27.4. Kaalutlusõiguse teostamisel on jäätmeseaduses sätestatud jäätmehoolduse üldiste põhimõtete

arvestamisel olulisel kohal see, kuidas jäätmekäitlus kogumis (jäätmete kogumine, vedamine, taas-

kasutamine ja kõrvaldamine) keskkonda mõjutab. Tegemist on korraldatud jäätmeveo puhul JäätS

§ 67 lg 3 p 4 mõttes ka ühe peamise kaalutlusega hankedokumendi tingimuses jäätmekäitluskoha

kindlaksmääramisel. Ka jäätmete liikumise piiramisega tagatakse keskkonnakaitselisi eesmärke (vrd

Euroopa Kohtu 12. detsembri 2013. a otsus asjas C-292/12, p 49). Jäätmed tuleb kõrvaldada

võimalikult lähedal nende tekkimise kohale, et vältida nende vedu nii palju kui võimalik (Euroopa

Kohtu 21. jaanuari 2010. a otsus asjas nr C-17/09, p 16).

27.5. Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et on ilmne, et Paikre prügila on mitmetest teistest Eestis

paiknevatest jäätmekäitluskohtadest jäätmete tekke kohale kõige lähemal. Kolleegium on selle

asjaoluga seotud (HKMS § 229 lg 2).

27.6. Kolleegiumi hinnangul on lubatud kaalutlus ka see, kui nõuetekohase jäätmekäitluskoha

rajamisse on kohalikud omavalitsuse teinud investeeringuid avalikest vahenditest. Ilma praeguses

kontsessioonis osalevate omavalitsuste jäätmeteta kahaneks suure tõenäosusega Paikre prügila

tegevuse majanduslik otstarbekus. Paikre prügila on kavandatud ka kontsessiooniga hõlmatud

jäätmete jaoks (vt Tori, Tahkuranna, Surju ja Paikuse valla ning Sindi linna jäätmekava 2010-2014).

Nende äralangemine kahjustaks jäätmekavade elluviimist. Kavade järgimine on kaalumisel oluline

asjaolu (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 21).

27.7. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et hankedokumendid esitatakse enne riigihanke

algatamist seisukohavõtuks Keskkonnaametile, kes vajaduse korral esitab oma ettepanekud nende

täiendamiseks või muutmiseks (JäätS § 67 lg 4). Kohtuasjas ei ole esitatud materjale selle kohta, et

Keskkonnaamet, kes tegutseb riigi nimel, oleks esitanud vastuväiteid sellele, et jäätmekäitluskohana

määrati kindlaks Paikre prügila.

III

28. Kolleegium peab täiendavalt vajalikuks märkida veel järgmist.

29. Korraldatud jäätmeveo hankes sihtpunkti kindlaksmääramise õiguspärasus ei sõltu sellest, kas

ja kuidas on kohalik omavalitsusüksus eelnevalt lahendanud jäätmete töötlemise küsimuse.

Jäätmeseaduse kohaselt tuleb korraldatud jäätmeveo tellimisele kohaldada riigihangete seaduses

sätestatut (JäätS § 1 lg 5). Kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud jäätmeseaduse § 67 lg 1 nägi ette, et

jäätmeveo eri- või ainuõiguse andmiseks korraldatakse konkurss konkurentsiseaduse alusel

kehtestatud korras.

Seadusandja ei ole jäätmeseaduses sätestanud nõuet, et korraldatud jäätmeveo raames tuleb jäätme-

käitluskoht hankedokumendis kindlaks määrata konkurentsiseaduses sätestatud konkursi, haldus-

koostöö seaduses või riigihangete seaduses sätestatud korras. Kui kohalik omavalitsus annab aga

jäätmete tellimise ülesande üle, võivad selle ülesande üleandmisel kohalduda halduskoostöö seadus ja

riigihangete seadus.

30. Kohaliku omavalitsuse üksusele JäätS §-ga 70 asetatud jäätmete taaskasutamise või

kõrvaldamise korraldamise kohustuse täitmiseks ei piisa jäätmeveo kontsessiooni andmisest. See

tähendab, et kohaliku omavalitsuse üksus peab lisaks jäätmeveole reguleerima ka enda ja jäätmete

edasise töötleja vahelise õigussuhte.

Kui kohaliku omavalitsuse üksus tellib korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise

või kõrvaldamise, peab ta arvestama asjakohaste õigusaktide nõuetega (iseäranis halduskoostöö

seaduse § 3 lg-ga 2, §-ga 9, § 13 lg-ga 1, § 14 lg-ga 2). Sõltuvalt asjaoludest võivad asjassepuutuvad

olla ka EL-i hankedirektiivid või EL-i aluslepingute põhimõtted. Euroopa Kohus on ka rõhutanud, et

läheduse põhimõte ei vabasta liikmesriike jäätmete kõrvaldamisel riigihankeid reguleerivate õigus-

aktide järgimise kohustusest, sest riigihangete regulatsioon ei välista jäätmete kõrvaldamist

võimalikult lähedal nende tekkimise kohale (21. jaanuari 2010. a otsus asjas nr C-17/09:

Komisjon/Saksamaa, p 17).

31. Kui kohaliku omavalitsuse üksus peab jäätmete töötlemise teenuse soetamiseks korraldama

riigihanke, siis ei vabasta teda sellest kohustusest eelnevalt sõlmitud jäätmeveo leping, milles jäätme-

veo sihtpunktina on kindlaks määratud jäätmekäitluskoht. Kui riigihanke tulemusena sõlmitakse

jäätmete töötlemiseks leping isikuga, kelle kasutuses olev jäätmekäitluskoht ei ole jäätmeveo

lepingus sihtpunktiks määratud, tuleb vastuolu lahendada näiteks jäätmeveo lepingu muudatusega

(kui see on lubatav), uue jäätmeveo hankega või organiseerides jäätmete täiendava veo lõplikku

jäätmekäitluskohta. Seega oleks otstarbekam korraldada jäätmete töötlemise hange enne jäätmeveo

hanget. Halduse tegevuse ebaotstarbekus ei anna iseenesest halduskohtule alust kaebuse

rahuldamiseks.

IV

32. Eelnevast tulenevalt rahuldab kolleegium Tahkuranna valla kassatsioonkaebuse ja tühistab

Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2014. a otsuse ja Tallinna Halduskohtu 4. märtsi 2014. a otsuse

asjas nr 3-12-1883. Kolleegium teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.

33. Kuna kolleegium teeb ise uue otsuse ilma asja uueks arutamiseks saatmata, tuleb jaotada ka

menetluskulud (HKMS § 109 lg 4). Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti

(HKMS § 108 lg 1). Kohus mõistab välja üksnes põhjendatud ja vajalikud menetluskulud (HKMS

§ 109 lg 6). HKMS § 108 lg 11 võimaldab kohtul jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte

endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema

suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Ragn-Sells AS-i menetluskulud jäävad tema enda kanda.

Riigikohtu halduskolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-99-09, milles jäeti kohaliku

omavalitsuse kulud välja mõistmata, oli tegemist olukorraga, kus kohalikul omavalitsusel tuli läbi

viia konkurss konkurentsiseaduse alusel kehtestatud korra alusel. Kehtiv õigus on muutunud ning

praegu tuleb juhinduda riigihangete seadusest. Kolleegiumi hinnangul ei saa riigihanke asjadest

võrsunud vaidlusi, sh korraldatud jäätmeveo hankevaidlusi, käsitada haldusorgani igapäevase põhi-

tegevusena. Riigihanke menetluse läbiviimine on halduse kõrvalfunktsioon. Näiteks on kolleegium

riigihanke asjades möönnud haldusorganist hankijale menetluskulude väljamõistmist, kuid jätnud

need välja mõistmata põhjusel, et kuludokumente ega menetluskulude nimekirja ei esitatud

(Riigikohtu 7. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-44-13, p 24).

Halduskohtus palus Tahkuranna vald Ragn-Sells AS-ilt välja mõista õigusabiteenuse eest tasutud

menetluskulud 3240 eurot. Ringkonnakohtus taotles Tahkuranna vald Ragn-Sells AS-ilt välja mõista

menetluskulud 7142 eurot ja 75 senti, millest lepingulise esindaja kulud olid 5863 eurot ja 8 senti,

telefonikulud ja panga teenustasud 1 euro ja 44 senti ning tasutud riigilõiv 1278 eurot ja 23 senti.

Seega olid õigusabikulud haldus- ja ringkonnakohtus kokku 9103 eurot.

Kolleegiumi hinnangul on apellatsiooniastmes vaidluse all samad õigusküsimused, mille üle vaieldi

ka halduskohtus. Sellest tulenevalt ei saa põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes olla

suuremad kui halduskohtus (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 10. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-

14-13, p 19). Kolleegium võtab arvesse ka asjaolu, et vaidluse võis tingida paljuski hankija

mitmetimõistetavalt ja eksitavalt sõnastatud HD lisa 10 punkt 1.9.8 (vt käesoleva otsuse punkti 25).

Eelnevast tulenevalt peab kolleegium põhjendatuks vähendada väljamõistetavaid õigusabikulusid.

Kolleegium mõistab Ragn-Sells AS-ilt Tahkuranna valla kasuks välja haldus- ja ringkonnakohtus

kantud õigusabikulud 2500 eurot. Lisaks mõistab kolleegium Ragn-Sells AS-ilt välja apellatsiooni-

astmes tasutud riigilõivu 1278 eurot ja 23 senti. Seega tuleb Ragn-Sells AS-il Tahkuranna vallale

tasuda kokku 3778 eurot ja 23 senti.

Kassaator ei ole Riigikohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad

kassatsiooniastme kulud kassaatori enda kanda (HKMS § 109 lg 1 neljas lause).

Tasutud kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving