3-3-1-69-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-69-14

Otsuse kuupäev

14. jaanuar 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Raino Oti kaebus Tartu Vangla vastu gaasi ja füüsilise jõu

kasutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-12-

1989

Menetluse alus Riigikohtus

Tartu Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tartu Vangla kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-12-1989 ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja Raino Ott on kinnipeetav Viru Vanglas. 2010. aastal kandis ta karistust Tartu Vanglas.

12. augusti 2010. a õhtul leidis Tartu Vanglas E-2 osakonnas aset intsident. Kambris nr 1068 viibinud

kaebaja käitus agressiivselt ja lõhkus kambri sisustust. Kaebaja loopis esemeid vastu kambri ust ning

jätkas seda ka pärast valvurite hoiatust kasutada kaebaja vastu erivahendeid. Seepeale lasksid

vanglaametnikud kambrisse gaasi. Kaebaja ähvardas lüüa vanglaametnike pead lõhki. Mõne minuti

möödumisel sisenesid kolm vanglaametnikku kambrisse. Kaebaja oli pannud endale märja käteräti näo

ette ega allunud endiselt korraldustele, vaid hoidis ühe käega kinni akent katvatest sisetrellidest.

Ametnikel õnnestus kaebaja füüsilist jõudu kasutades kambrist välja viia. Kaebaja osutas koridoris

jätkuvalt füüsilist vastupanu ja rabeles. Seetõttu lõi valvur kaebajat teleskoopnuiaga kaks või kolm

korda jalgade piirkonda. Kaebaja haaras valvuri kõrist ja riietest kinni ning tõmbas ta pikali maha.

Alles pärast seda õnnestus vanglaametnikel kaebaja käed raudu panna ja ta teise kambrisse toimetada.

Sündmuste tõttu algatati kaebaja vastu kriminaalmenetlus, mille raames andsid juhtumiga seotud

vanglaametnikud toimunu kohta tunnistusi (kriminaalasi nr 1-11-14272). Tartu Maakohus tunnistas

17. veebruari 2012. a otsusega kaebaja selles kriminaalasjas süüdi võimuesindaja vastu vägivalla

toimepanemise katses ehk karistusseadustiku (KarS) § 25 lg-te 1 ja 2 ning § 274 lg 1 järgi.

2. Kaebaja esitas 12. augustil 2010 Tartu Vanglale taotluse sooviga saada gaasi ja füüsilise jõu

kasutamisega tekitatud kahju eest hüvitist 10 000 eurot. Taotluse kohaselt oli tegemist võimu-

liialdusega ning valvurid käitusid ebainimlikult. Kaebaja selgitas täiendavalt, et tal tekkinud

mittevaraline kahju seisnes selles, et kaebaja jätmisega u 10–15 minutiks gaasi täis kambrisse

ohustati tema tervist. Pärast gaasi täis kambris viibimist peksti teda kambris kumminuiaga vastu kätt

ning kambrist väljas jalgadesse.

3. Tartu Vangla jättis 10. septembri 2012. a otsusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

4. 18. septembril 2012 saabus Tartu Halduskohtule R. Oti kaebus. Kaebaja palus mõista Tartu

Vanglalt välja hüvitis 10 000 eurot füüsilise vägivalla ja gaasi kasutamisega tekitatud mittevaralise

kahju eest. Kaebaja kinnitab, et ta oli 12. augustil 2010 agressiivne ning lõhkus kambri sisustust.

Samas piinati kaebajat gaasi täis kambris hoidmise ja kumminuiadega peksmisega füüsiliselt. Selle

tagajärjel tekkisid tal hingelised ja füüsilised traumad. Kaebaja leiab, et kinnipeetavate vastu on gaasi

kasutamine keelatud (Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsus asjas nr 9829/07: Güneş/Türgi).

5. Tartu Halduskohus jättis 12. novembri 2012. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjendused olid järgmised:

a) Gaasi kasutamine oli põhjendatud. Kui kinnipeetava käes on ese, millega ta võib tekitada

vanglaametnikele kehalisi vigastusi, ning vangla vara lõhkumine jätkub, on erivahendite kasutamine

põhjendatud. Enne gaasi kambrisse laskmist hoiatas vastustaja kaebajat. Valvekaamera salvestuse

vaatluse protokollist nähtuvalt kogunesid ametnikud kambri juurde kell 20.58 ja sisenesid kambrisse

kell 21.03. Kaebaja toimetati kambrist välja kell 21.04. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et ta viibis

gaasi täis kambris 10–15 minutit. Vastustaja tegevus oli tekkinud ohuga proportsionaalne ja

kooskõlas vangistusseaduse (VangS) varasema, 24. juulist 2009 kuni 31. detsembrini 2012 kehtinud

redaktsiooni § 71 lg-ga 1.

b) Viide kohtuasjale Güneş/Türgi ei ole asjakohane. Kaebaja viibis küll vanglas vastustaja kontrolli

all, kuid vanglal ei õnnestunud kontrollida kaebaja agressiivset käitumist enne erivahendite

kasutamist. Puudub alus arvata, et kaebaja vastu kasutati gaasi piinamise, väärkohtlemise või

karistamise eesmärgil ning et seetõttu alandati tema inimväärikust. Samuti puuduvad andmed selle

kohta, et pärast erivahendite kasutamist esinesid kaebajal terviseprobleemid.

c) Füüsilist jõudu kasutati kaebaja vastu kooskõlas VangS § 71 lg-ga 2. Siiski ei olnud kaebaja

löömine 2 või 3 korda teleskoopnuiaga õiguspärane. Täidetud ei olnud VangS § 71 lg-s 1 nimetatud

eeldused teenistusrelva kasutamiseks. Teenistusrelva kasutamine, eesmärgiga sundida kaebajat

korraldusele alluma ja füüsilist vastupanu lõpetama, ei olnud hädavajalik ega proportsionaalne. Kuigi

kaebajale tekitati teenistusrelva alusetu kasutamisega füüsilisi kannatusi, olid need siiski lühiajalised

ega avaldanud negatiivset mõju kaebaja tervisele. Samuti oli kaebaja ise äärmiselt agressiivne, lõhkus

vangla vara, ei allunud vanglaametnike korraldustele ning osutas tugevat füüsilist vastupanu. Seega ei

olnud teenistusrelva kasutamine inimväärikust alandav ega too kaasa kahju hüvitamist.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 17. aprilli 2014. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse, tühistas

halduskohtu otsuse, rahuldas kaebuse osaliselt ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise

300 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised:

a) Kaebaja taotles kaebuses hingelistest ja füüsilistest traumadest tuleneva kahju hüvitamist, kuna

vangla olevat talle tekitanud piinu ja kannatusi ning kehalisi vigastusi. Selle kahju hüvitamise nõude

seaduslikuks aluseks on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1. Kohustuslik kohtueelne menetlus

(VangS § 11 lg 8) on läbitud nii väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamise osas. Kaebaja on

kirjeldanud, millise tegevusega tekitatud kahju hüvitamist ta soovib, on määranud kindlaks kahju

suuruse ja viidanud ebainimlikule kohtlemisele ning tervise ohtu seadmisele. Kaebajalt ei saa nõuda

normiteksti sõnastuse nüansside tundmist. Ebainimlik kohtlemine viitab otseselt inimväärikusele ja

kaebaja kasutatud väljend „oht tervisele“ viitab RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüvele.

b) Kaebaja kambrisse lasti kaks balloonitäit pisargaasi. Inimväärikust alandavad on sellised

kannatused, mis ületavad kinnipidamisega kaasneva vältimatu taseme (haldusasi nr 3-3-1-93-09,

p 11). EIK on tunnistanud konventsiooni rikkumiseks ka sellise isiku vastu pipragaasi kasutamise,

kes on varem käitunud agressiivselt, võis ohustuda teisi isikuid, ei allunud vanglaametnike

korraldustele ja ähvardas neid (otsus asjas nr 66393/10: Tali/Eesti, p 78). EIK seisukoht laieneb ka

teistele pisargaasidele. Praegusel juhul lasti väikesesse ruumi kaks balloonitäit pisargaasi. Sellega

ületati kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase. Pisargaasi kasutamine oli õigusvastane.

c) Teleskoopnuia kasutamiseks oli vanglal alus (VangS § 71 lg 1). Valvuritel ei olnud teist võimalust

kui rakendada kaebaja suhtes füüsilist sundi ja kasutada tema vastu relva. Relva kasutati

minimaalselt, tehes vaid kaks või kolm lööki. Kaebaja vigastused lähevad kokku valvurite

kirjeldustega sündmuste käigust. Need ei viita valvurite ebaproportsionaalsele jõukasutusele. Kaebaja

kutsus tema vastu kasutatud meetmed ise oma käitumisega esile. Kaebajat hoiatati eelnevalt

korduvalt, kuid kaebaja ei reageerinud sellele. Eelnevast tulenevalt oli kaebaja vastu jõu kasutamine

õiguspärane.

d) Vastustaja ei ole kordagi väitnud, et tema ametnikud ei olnud objektiivsetest asjaoludest tulenevalt

teadlikud või ei saanud aru sellest, mida nad tegid, või et tagajärg oleks saabunud sõltumatult

vastustaja ametnike tegevusest. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vastustaja on kaebajale

süüliselt tekitanud hüvitamist vajava kahju. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks

peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid. Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna EIK poolt

analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal (EIK otsus asjas nr 38967/10:

Mets/Eesti, p 31). Puuduvad tõendid, et vastustaja tegevus mõjutas püsivalt kaebaja tervist.

Tervisekaardi sissekannetest nähtuvalt ei ilmnenud kaebajal 17. augustist kuni 13. novembrini 2010

vaidlusaluse intsidendiga seotud tervisemuresid.

e) Kaebaja väite, et ta viibis gaasi sees 10–15 minutit, lükkab ümber kriminaalasjas koostatud

asitõendi vaatlusprotokoll. Selle järgi leidis kogu intsident aset ajavahemikus kell 20.58 kuni 21.03,

seega maksimaalselt viis minutit. Kohtuasjas Tali/Eesti mõistis EIK kinnipeetavale kambrisse gaasi

laskmise ja kinnipeetava rahustusvoodisse fikseerimise, seega kahe võrdväärse rikkumise eest välja

hüvitise 5000 eurot. Kaebaja viibis gaasi sees võrdlemisi lühikest aega. Gaas ei muutnud kaebajat

vastupanuvõimetuks. Gaasi sissehingamisega ei kaasnenud arsti fikseeritud järelmõjusid. Õiguste

rikkumise intensiivsus ei olnud väga suur. Kaebaja käitumine erineb oluliselt asjas Tali/Eesti

kirjeldatud asjaoludest, kus pipragaasi kasutamise tõi kaasa üksnes vanglaametniku tõukamine.

Kaebajat hoiatati erivahendite kasutamise eest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Tartu Vangla palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse

halduskohtu otsuse järgmistel põhjustel:

a) Gaasi kasutamise õigusvastasuse tuvastamisel ei tuginenud ringkonnakohus ühelegi riigisisesele

õigusaktile, vaid tegi otsuse, toetudes üksnes EIK otsusele asjas Tali/Eesti. Ringkonnakohus

kohaldas seega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Selleks

oleks ringkonnakohus pidanud tuvastama vastuolu EIÕK ning gaasi kasutamist lubava riigisisese

õiguse vahel. Ringkonnakohus oleks kõigepealt pidanud kontrollima pipragaasi kasutamise õigus-

pärasust riigisiseste õigusnormide järgi. Vajaduse korral oleks ringkonnakohus pidanud tunnistama

asjakohased riigisisesed sätted või nende puudumise põhiseadusega vastuolus olevaks. Midagi

niisugust ei ole ringkonnakohus teinud. Riigikohtul tuleks selgitada, kuidas peavad Eesti kohtud EIK

otsuseid arvestama.

b) Pipragaasi kasutamine siseruumides ei ole keelatud, mh EIK praktikaga. Piinamise ja ebainimliku

või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) seisukoha järgi ei tohiks

pipragaasi siseruumides kasutada. CPT soovitused ei ole abstraktse sisuga normid, vaid konkreetsete

asjaolude põhjal konkreetsele riigile tehtud soovitused. Põhjuseks, miks CPT võib soovitada mõnel

riigil siseruumides pipragaasi kasutamisest loobuda, võib olla ka faktiline või õiguslik korraldamatus

gaasipihusti kasutamisel ning kaitsemeetmete, näiteks arstiabi kättesaadavuse, puudulikkus. Eestile ei

ole CPT niisugust soovitust teinud. EIK on viidanud küll CPT murele pipragaasi kasutamise pärast,

kuid tegemist ei ole EIK enda seisukohtadega.

c) Kaebaja käitus ülimalt agressiivselt ning üksnes kambri luugi avamine tingis kohe erinevate

mööblitükkide pildumise vanglaametnike suunas. Sellises olukorras ei ole vanglaametnikud

kohustatud oma elu ja tervisega riskima. Ilma eelnevalt pipragaasi kasutamata kambrisse sisenemisel

oleksid vanglaametnikud pidanud tõenäoliselt kasutama rohkem füüsilist jõudu ning

teleskoopnuiasid. Nende puhul on mõningate tervisekahjustuste tekkimine võrdlemisi tõenäoline.

Gaasirelva kasutamine allus teenistusrelva kasutamise reeglitele (VangS § 701 lg 2 p 2, relvaseaduse

§ 11 p 2, § 13 p 1, justiitsministri 1. aprilli 2003. a määruse nr 23 § 66 lg 1). Riigisisene õigus seadis

pipragaasi kasutamisele piirid kooskõlas EIK praktikaga.

d) Vanglas kasutatav pipragaas ei erine tsiviilkäibes enesekaitselisel eesmärgil kasutatavast pipra-

gaasist. Pipragaas ongi efektiivne eelkõige siseruumides. Välistingimustes võib õhu liikumise suunast

ja tugevusest tingituna selle kasutamine olla problemaatiline. Arusaamatu on ringkonnakohtu

käsitlus, et pipragaas võib põhjustada tõsiseid meditsiinilisi probleeme. Ringkonnakohus ei

tuvastanud, et kaebaja tervis sai gaasi kasutamise tõttu kahjustada. Kohus ei saa faktiliste asjaolude

tuvastamisel tugineda EIK otsusele muus asjas. Selles osas kehtivad tõendamisreeglid. Asjaolu

üldtuntuks lugemist peaks kohus põhjendama.

e) Gaasi kasutamine ei ole väärikust alandav. Seaduslike meetmete kasutamine ning sellistele

meetmetele omane või nendega juhuslikult kaasnev valu või kannatus ei ole EIÕK artikli 3 kaitse-

alaga hõlmatud, välja arvatud juhul, kui väljutakse meetme kohaldamiseks mõistlikult vajalikest

piiridest (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-63-09).

f) Gaasi kasutamine ei ületanud minimaalset raskusastet ega too seetõttu kaasa rahalise hüvitise

väljamõistmist. Kaebaja viibis kambris, kuhu lasti pipragaasi, üksnes lühikest aega. Ta kasutas

kambris olevat rätikut enda hingamisteede ning silmade kaitsmiseks. Kaebajal ei ole tuvastatud

12. augusti 2010. a sündmustest tingitud tervisehäireid. Ringkonnakohus asus samuti seisukohale, et

kaebaja õiguste rikkumise intensiivsus ei olnud väga suur. Seepärast jääb arusaamatuks, milles

väljendus kannatuste intensiivsus, mis ületas miinimummäära.

g) Ringkonnakohtu käsitlus pipragaasi siseruumides kasutamise kohta seaks ohtu vanglaametnike

julgeoleku üldisemalt. Sisevalve ametnikud ei kanna tulirelva ning praegusel ajal on neil võimalik

rünnet tõrjuda üksnes teleskoopnuia ning gaasipihusti abil. Ründed vanglaametnike vastu on reaalne

probleem. Seda ilmestab Tartu Vanglas KarS § 274 lg 1 alusel alustatud kriminaalmenetluste hulk

(2010 – 13; 2011 – 20; 2012 – 18; 2013 – 12 menetlust). Eluosakondades, spordisaalis, kabelis,

vanglasisesel saatmisel jne on vanglaametnikud sageli väga selges arvulises vähemuses võrreldes

neid ümbritsevate kinnipeetavatega. Pipragaasil on eelised füüsilise jõu, teleskoopnuia või elektri-

šokirelva kasutamise ees.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kassatsioonkaebus on põhjendatud. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ning asi tuleb saata

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 2).

9. Riigikohtus käib vaidlus üksnes gaasi kasutamise üle. Riigikohtu halduskolleegium selgitas gaasi-

pihusti kasutamise tingimusi 2. oktoobri 2014. a otsuses asjas nr 3-3-1-47-14. Kolleegium märkis

otsuses, et gaasipihusti kasutamine vangla kinnistes ruumides ei ole iseenesest õigusvastane, kuid

selleks peab olema erakorraline vajadus (p 14).

10. Nii nagu asjas nr 3-3-1-47-14 on ringkonnakohus ka praegu teinud EIK otsustest ennatlikud

järeldused ning jätnud nõuetekohaselt hindamata praeguse juhtumi asjaolud ja vangla tegevuse

kooskõla VangS § 71 lg-ga 1. Kuna gaasi kasutamine ei ole ka siseruumis iseenesest õigusvastane,

oleks ringkonnakohus pidanud ennekõike analüüsima, kas vanglaametnikud oleksid saanud kaebajat

rahustada muude vahenditega. Kui ringkonnakohus pidas gaasi kasutamist ülemääraseks vaatamata

leebemate vahendite puudumisele, oleks ta pidanud selgitama, milles seisnes vangla kaalutlusviga.

Seega on ringkonnakohus rikkunud HKMS § 201 lg-t 3.

11. Kuludokumente ei ole menetlusosalised kassatsiooniastmes esitanud. Kautsjoni tasumisest oli

vastustaja HKMS § 107 lg 9 alusel vabastatud.

Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld