3-2-1-137-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-137-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. jaanuar 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Habufa UK Ltd hagi Aktsiaseltsi FLEMING vastu

126 752 Inglise naela väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-2400

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi FLEMING kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

130 491 eurot 67 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Habufa UK Ltd (registrikood 4929112, Suurbritannia

ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik), esindaja vandeadvokaat

Urmas Kiik

Kostja Aktsiaselts FLEMING (registrikood 10198405),

esindaja vandeadvokaat Denis Polman

Asja läbivaatamise kuupäev

8. detsember 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-2400 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Aktsiaseltsile FLEMING kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 1305 (üks tuhat

kolmsada viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Habufa UK Ltd (hageja) esitas 18. jaanuaril 2010 Harju Maakohtule Aktsiaseltsi FLEMING

(kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista tasumata agenditasud 93 560 Inglise naela ja

hüvitise võlaõigusseaduse (VÕS) § 688 lõike 3 alusel 17 139 Inglise naela, kokku

110 699 Inglise naela. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Täpsustatud nõude kohaselt

palus hageja kostjalt välja mõista 126 752 Inglise naela, millest saamata jäänud agenditasu oli

40 452 Inglise naela ja lahkumishüvitis 86 300 Inglise naela.

Hageja väitel sõlmisid pooled 1. märtsil 2004 lepingu, mille alusel kohustus hageja edasi müüma ja

turustama kostja mööblitooteid Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi, Kanalisaarte ja Iiri

Vabariigi territooriumil. Hageja väitel kohustus kostja lepingu punkti 4 kohaselt maksma hagejale

vahendustasu 6% kogu müügitegevuse pealt, mida hageja lepingu kehtivuse territooriumil kehtivuse

perioodi jooksul teostab, välja arvatud lepingus väljatoodud juhud. Samuti oli punktis 4 kokku

lepitud, et vahendustasu arvutatakse territooriumil müüdud toodete eest eksportijale väljamaksmiseks

esitatud netoarvete summa põhjal. 10. detsembril 2009 ütles hageja agendilepingu üles. Hageja väitel

ei täitnud kostja lepingujärgseid kohustusi ning hagejal olid kostja vastu järgmised nõuded: 1)

tasumata agenditasud ajavahemiku aprillist kuni novembrini 2009 eest 22 399 Inglise naela ja

detsembri 2009 eest 2000 Inglise naela, kokku 24 399 Inglise naela; 2) aprillist 2005 kuni märtsini

2009 agenditasu 69 161 Inglise naela; 3) agendilepingu lõpetamisega põhjustatud kahju VÕS § 688

lõike 3 alusel 17 139 Inglise naela. Kostja jättis täitmata VÕS §-s 674 ettenähtud kohustused. Hageja

jäi ilma 17 139 Inglise naela suurusest agenditasust, mida ta oleks õigustatud saama, kui kostja oleks

oma kohustusi täitnud ja hageja ei oleks olnud sunnitud lepingut üles ütlema. Samuti nõudis hageja

lahkumishüvitise tasumist VÕS § 688 lõike 1 alusel.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja täitis agendilepingut

nõuetekohaselt ning ta ei võlgnenud hagejale midagi. Lepingu punkt 4 sätestas, et agenditasu

suuruseks oli 6% laekunud arvetest. Arvete summast tuli lahutada kõik krediidisummad,

tagasimaksed ja hinnaalandused. Agenditasu arvestati laekunud ja mitte pelgalt esitatud arvete alusel,

mis oleks olnud kooskõlas ka majandussuhete praktikaga. Lepingu lõpetas hoopis kostja

21. detsembri 2009 teatisega põhjusel, et hageja nõudis arvete, mis olid tegelikult juba makstud,

uuesti tasumist.

3. Harju Maakohus rahuldas 28. märtsi 2013 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja

109 613 Inglise naela, millest agenditasu oli 40 452 Inglise naela ja lahkumishüvitis

69 161 Inglise naela. Menetluskuludest jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163

lõike 1 alusel 13,52% hageja kanda ja 86,48% kostja kanda.

Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid 1. märtsil 2004 lepingu ning et leping oli

lõppenud.

VÕS §-st 196 tulenevalt saab lepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks

loetakse üldjuhul lepingu rikkumist. Lepingu olulise rikkumise puhul ei pea järgima

etteteatamistähtaega. Lepingu punkti 7 kohaselt oli mõlemal poolel õigus leping lõpetada, saates

tähitud kirja teisele poolele. Sellisel juhul lõppes leping automaatselt 12 kuud pärast sellise kirjaliku

teatise kuupäeva. Hageja ütles lepingu üles 10. detsembri 2009 kirjaga, mille kohaselt rikkus kostja

lepingust tulenevaid kohustusi, sh ei tasunud agenditasu ja rikkus VÕS §-st 674 tulenevaid kohustusi.

Maakohtu hinnangul oli hageja öelnud lepingu üles õiguspäraselt. Nagu nähtus hageja 10. detsembri

2009 kirjast, olid tasumata summad suured, samuti ei olnud kostja edastanud hagejale

müügiinformatsiooni (mudelifotod, hinnad, tekstiili proovilapid, mida lubati 2008. aastal). Samas

eitas kostja lepingu rikkumist ning leidis, et ta ei olnud hagejale võlgu. Seega oli tegemist sellise

kohustuse täitmata jätmisega, mis andis aluse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostja

21. detsembri 2009 kirja hagejale ei saanud käsitada lepingu lõpetamise teatena, kuivõrd nimetatu oli

kostja vastus hageja lepingu lõpetamise teatisele. Seega oli leping lõppenud 10. detsembril 2009

hageja ülesütlemise tulemusena ning põhjusel, et kostja ei täitnud oma kohustusi, st ei tasunud

agenditasu ning rikkus VÕS §-s 674 sätestatud kohustusi.

Pooltel olid erimeelsused 1. märtsil 2004 sõlmitud lepingu punkti 4 tõlkimisel ja tõlgendamisel.

Hageja oli arvamusel, et tasu tuli maksta kõikidelt vahendatud klientidele esitatud arvetelt. Kostja

leidis, et tasu tuli maksta üksnes laekunud arvetelt. Maakohus asus seisukohale, et viidatud lepingu

punktist 4 ei tulenenud, et kliendid oleksid pidanud olema arved enne kostjale tasunud ja alles

seejärel oli hagejal õigus tasu saada. Lepingu kohaselt ei kuulunud klientidelt võlgade sissenõudmine

hageja kohustuste hulka. Samuti ei vastutanud hageja klientide võlgade eest kostjale. Kostja ei

esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oli võlgade sissenõudmiseks pöördunud klientide vastu

kohtusse, või tõendeid selle kohta, et kliendid olid maksejõuetud. 10. oktoobril 2012 esitatud eksperdi

arvamuse kohaselt oli hageja esitatud arvetest kostjal tasumata 64 452 Inglise naela. Eksperdi

arvamuse kohaselt tuli nimetatud summast maha arvata see vahendustasu osa, mis oli arvutatud

kostjale klientide tasumata jäänud arvetelt. Ka tulenes kohtule esitatud ekspertiisi aruandest, et kostja

ei esitanud vaatamata eksperdi palvele alusdokumente, mille põhjal oleks saanud kindlaks teha hageja

vahendatud klientide tasumata arvete kogusumma vaatlusalusel perioodil. Seega ei olnud kostja asja

kohtulikul arutamisel kuidagi tõendanud, et võlgnevused sel ajal üldse esinesid.

Hageja vähendas 14. detsembri 2012 menetlusdokumendis agenditasu nõuet 40 452 Inglise naelani,

mis saadi ekspertiisi käigus eksperdi kindlaks tehtud kostja tasumata arvete summast

64 452 Inglise naela, millest arvati maha 24 000 Inglise naela. Maakohus leidis, et hageja nõue kostja

vastu agenditasu 40 452 Inglise naela saamiseks oli põhjendatud, kuivõrd pooled olid lepingus kokku

leppinud, et eksportija kohustub agendile maksma vahendustasu 6% kogu müügitegevuse pealt, mida

agent territooriumil perioodi jooksul teostas.

Agendil on õigus lahkumishüvitisele, kui on täidetud kõik VÕS § 688 lõikes 1 toodud eeldused ja

selle maksmine ei ole välistatud sama paragrahvi lõikega 4. Hageja taotles kostjalt välja mõista

hüvitise 69 161 Inglise naela ning hageja arvestas nimetatud summa kui kogu lepingu alusel makstud

keskmist agenditasu ühe aasta kohta. Kohtule esitatud arvestuse kohaselt oli hageja keskmine

aastatasu 2005. – 2009. aastal 69 161 Inglise naela (78 388.33 + 84 230.59 + 58 600.66 + 55 426.13 :

4 = 69 161 Inglise naela). Kostja ei esitanud selle summa suurusele sisulisi vastuväiteid. Ka arvestas

kohus asjaoluga, et lepingu punktis 7 olid pooled kokku leppinud, et leping lõpeb automaatselt 12

kuud pärast niisuguse kirjaliku teatise kuupäeva. Seega tulenes poolte kokkuleppest, et lepingu

saanuks lõpetada 12-kuulise etteteatamisega. Sellest tulenevalt pidas kohus põhjendatuks kostjalt

hageja kasuks välja mõista lahkumishüvitise 69 161 Inglise naela.

Hageja esitas ka nõude hüvitada lepingu lõpetamisega põhjustatud kahju 17 139 Inglise naela. Hageja

põhjendas kahju hüvitamise nõuet lepingu lõpetamisega ja esitas summa põhistamiseks 2008. aasta

agenditasu väljavõtte. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei toonud esile VÕS § 688 lõike 3 teises

lauses sätestatud kahjuhüvitise eeldusi. Hageja küll märkis, et ta jäi lepingu lõpetamise tõttu ilma

agenditasust, samas ei toonud hageja esile asjaolu, et lepingu lõppemisel 2009. aasta detsembris oli

kostja saanud samal ajal agendi tegevusest tulenevalt olulist sissetulekut. Hageja on oma andmed

esitanud üksnes 2008. aasta kohta. Seega ei olnud kahju hüvitamise eeldused täidetud ning hageja

nõue tuli jätta rahuldamata.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati, ja teha

uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. märtsi 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata,

apellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtus menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega

materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist, mis oleks toonud kaasa ebaõige lahendi tegemise.

Ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus

tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kahtlusi nende tõendamise

menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.

VÕS § 680 lg-te 1 ja 2 järgi arvutatakse teistsuguse kokkuleppe puudumise korral agenditasu agendi

tegevuse tulemusena sõlmitud lepingu järgi makstavalt summalt. Käesolevas asjas väitis kostja, et

poolte vahel oli sõlmitud teistsugune kokkulepe (tasu arvestamine vaid nendelt agendi tegevuse

tulemusena sõlmitud lepingutelt makstavatelt summadelt, mille ostjad ka tegelikult kostjale kui

käsundiandjale tasusid). Kostja pidi sellist kokkulepet tõendama ja maakohus selle tuvastama.

Pooltevaheliste kokkulepete tuvastamine ei olnud võimalik ilma lepingu tõlgendamiseta VÕS § 29

alusel. VÕS § 29 lõike 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest ja kui see erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte

ühine tahe. Agendilepingu sõlmisid pooled inglise keeles. Lause, millele tugines kostja tõlgendus, oli

punktis 4 pandud kirja järgmises sõnastuses: „The commission shall be calculated based on the net

invoice amount of the Products sold by the Agent in the Territory and collected by the Exporter."

Kostja seostas sõna „collected" („kättesaadud", „kogutud") arvetel olevate netosummadega, hageja

aga toodetega. Eurest Tõlketeenused OÜ on selgitanud, et tegemist on originaalkeeles ebaselge

lausega ja võimalikud on mõlemad variandid.

Sellises olukorras oli maakohus õigustatud asuma tõlgendama lepingut pooltevahelise praktika alusel.

Pooled täitsid lepingut aktiivselt vähemalt 4 - 5 aastat ja hageja vahendatud klientide arv ulatus 290-

ni. Tegemist oli piisavalt pika perioodiga ja suure arvu klientidega, et ilmneksid kõikvõimalikud

erisused lepingusse kirjapandust arusaamisel. Kostja esitatud tõendid ei andnud alust nõustuda

seisukohaga, nagu oleksid mõlemad pooled saanud suhete algusest peale lepingust aru selliselt, et

agenditasu arvestamisel ei võeta aluseks kostjale laekumata arvetel märgitud netosummasid. Kuigi

20. aprilli 2011 kohtuistungil väitis kostja esindaja, et tasaarvestusi tehti igal aastal, siis hilisemas

menetluses tõdes ta, et laekumata arvete alusel tegi kostja enammakstud agenditasu osas

tasaarvestuse alles 2009. aastal pärast seda, kui agent oli teatanud lepingu lõpetamisest. Ka vastuses

lepingu lõpetamise teatisele 21. detsembril 2009 ei viidanud kostja tasaarvestustele ega sellele, nagu

oleks maksmata agenditasude arvestuse aluseks laekumata arved agendi vahendatud klientidelt.

Vastuses viitas kostja topelttasumisele ehk sellele, et agent nõudis juba tasutud agenditasu arvete

uuesti tasumist. Kohtumenetluses sellist vastuväidet ei esitatud. Kostja esiletoodud e-kirjavahetusest

poolte vahel aastatel 2008 - 2009 nähtus, et pooled tõepoolest suhtlesid võlglaste teemal ja hageja ka

tegeles osalt võlglastelt raha kättesaamisega, kuid ka sellest ei nähtunud, et hageja oleks saanud

lepingust aru selliselt, et võlgade laekumisest või mittelaekumisest kostjale sõltub hageja agenditasu

suurus. Alles 18. juuni 2009 e-kirjas teatas kostja, et tema on kõikide müügiesindajate puhul võtnud

alati komisjonitasud maha ebaõnnestunud müükidelt ja see praktika ei muutu. Samas oligi lepingu

punktis 3 võtnud agent endale kohustuse anda endast parim, et müüa tooteid maksevõimelistele

klientidele, lahendada müügijärgseid küsimusi ja probleeme kokkulepitud kujul, konsulteerida ja

abistada tootjat muuhulgas müügijärgsetes teenustes ja muudes praktilistes küsimustes, mis aga ei ole

kindlasti samastatav võlgnevuste sissenõudmise kohustusega. Komisjonitasude mahaarvamisi aga

selle müügiesindaja puhul kostja viie aasta jooksul ei teinud. Eeltoodu alusel nõustus ringkonnakohus

maakohtuga, et kostja väide lepingu tõlgenduse kohta ei ole tõendatud.

Kuna laekumata arvete summal ei olnud asja lahendamisel tähtsust, siis vastavasisulised vastuväited

maakohtu lahendile jättis kolleegium tähelepanuta. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud asjakohane

ka kostja etteheide, nagu oleks maakohus üllatuslikult käsitlenud otsuses laekumata arvete klientidelt

väljanõudmist, ilma et hageja oleks vastavaid asjaolusid menetluses esile toonud. Hageja käsitles

nimetatud asjaolusid VÕS § 679 lg 4 valguses 12. novembri 2012 menetlusdokumendis ja kostjal oli

selle kohta võimalik esitada maakohtus oma vastuväited, vajadusel koos tõenditega.

Apellatsioonkaebuse väited, mis seostusid ekspertiisi tegemisega, eksperdile materjalide esitamisega,

eksperdi kohtuistungile kutsumisega jms ei andnud ringkonnakohtu arvates samuti alust maakohtu

otsuse tühistamiseks. Kui maakohus olekski selles osas menetlusõiguse norme rikkunud, oleks

ringkonnakohtul olnud võimalik rikkumised parandada, kui apellant oleks taotlenud nt eksperdi

kohtuistungile kutsumist või esitanud väidetavalt esitamata jäänud raamatupidamismaterjalid ja

taotlenud nende vastuvõtmist toimikusse vms. Selliseid taotlusi kostja ei esitanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta hageja hagi kostja vastu

täies ulatuses rahuldamata ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud.

Kostja hinnangul oli ringkonnakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vastuoluline ning sisaldas

põhjendamatuid seisukohti ja järeldusi. Lisaks kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 679 lõiget 4.

Pooltevahelises agendilepingus sätestati sõnaselgelt, et agenditasu arvestati laekunud, mitte esitatud

arvete pealt. Kostja esitas lepingu tõlgendamiseks selle vandetõlgi tõlke. Ringkonnakohus seda tõlget

ei käsitlenud. Ringkonnakohus lähtus ilmselgelt valest tõlkest, eelistades seda vandetõlgi tõlkele.

Agendilepingu muudest sätetest nähtus, et pooled leppisid kokku agenditasu tasumises ainult

laekunud arvete pealt. Ka poolte käitumine agendilepingu täitmisel ei andnud alust kahelda, et

mõlemad pooled lähtusid just sellest, et agenditasu pidi makstama ainult laekunud arvete summalt.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, mis tingis teistsuguse kokkuleppe tuletamise, kui oli poolte vahel

kirjalikult kokku lepitud, ja mis allikatest täpselt see teistsugune kokkulepe tulenes.

Ringkonnakohtu otsus on lisaks vastuoluline. Ringkonnakohus nõustus ühelt poolt maakohtu otsuse

põhjendustega, samas põhjendas apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist teiste põhjendustega ning

teistest eeldustest lähtudes, kui seda tegi maakohus. Maakohus lähtus eeldusest, et agendileping

sätestas agenditasu arvestamise ainult laekunud arvete pealt ning et pooltevaheline praktika seda ei

muutnud, ringkonnakohus aga sellest eeldusest ei lähtunud. Kuna hageja apellatsioonkaebust ei

esitanud ning kostja ei tuginenud oma apellatsioonkaebuses argumendile, et agenditasu kokkuleppes

sisalduv sõna „collected" võis käia mitte ainult esitatud arvete kohta, vaid ka kostja toodangu kohta,

siis väljus ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piiridest.

Vastuolus TsMS § 303 lg-ga 2 ei võimaldatud kostjal esitada eksperdile küsimusi. Kui

ringkonnakohus tuvastas menetlusõiguse rikkumise, mis tulenes eksperdi istungil ülekuulamata

jätmisest, siis pidi ta kas ise eksperdi istungile kutsuma või saatma asja tagasi alama astme kohtule ja

seda sõltuvalt sellest, kas nimetatud menetlusviga sai kõrvaldada eksperdi küsitlemisega

ringkonnakohtus või mitte. Esimese ja teise astme kohtud käsitlesid üksikuid eksperdi seisukohti

kontekstiväliselt ning ei võimaldanud kostjal neid eksperdi ülekuulamisega täpsustada.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele palub hageja jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lõike 1 punktide 1 ja 2 rikkumise tõttu

tühistada ning kohtuasi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

9. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses peamiselt selle üle, kuidas tuli tõlgendada poolte vahel

inglise keeles sõlmitud lepingu punkti 4. Viidatud lepingupunkt oli sõnastatud järgmiselt: „Agent's

Commission. In consideration for the services rendered by the Agent hereunder, the Exporter agrees

to pay to Agent a commission of 6 % (six percent) on all sales generated by the Agent in the Territory

during the Period, except as indicated in Paragraph 2 above. The commission shall be calculated

based on the net invoice amount of the Products sold by the Agent in the Territory and collected by

the Exporter. Net invoice amount shall be understood to be the net amount payable under such

invoice after deduction of any credit amounts, rebates and discounts. The commission shall be

payable in British Pounds." Kostja hinnangul leppisid pooled viidatud punktiga (sõna: „collected")

kokku nii, et agenditasu arvestati mitte väljastatud, vaid laekunud arvete pealt. Hageja hinnangul tuli

agenditasu arvestada mitte laekunud, vaid väljastatud arvete pealt. Maakohus ja ringkonnakohus on

tõlgendanud viidatud lepingupunkti, kasutades VÕS § 29 lõike 5 punktides 2, 3, 4 ja 6 sisalduvaid

tõlgendusreegleid, võttes mh arvesse pooltevahelist varasemat praktikat, mille üle olid pooled eri

meelt. Ringkonnakohus lähtus lepingu tõlgendamisel hageja esitatud tõlkebüroo tõlkest. Samas jättis

ringkonnakohus ekslikult hindamata kostja maakohtule esitatud vandetõlgi tõlke, kuigi kostja juhtis

vajadusele selle tõlkega arvestada, tähelepanu oma apellatsioonkaebuses. Sellega rikkus

ringkonnakohus TsMS § 654 lõiget 5 ja § 232 lõiget 1.

10. Mis puudutab kostja kassatsioonkaebuses toodud väidet, et ringkonnakohus väljus

apellatsioonkaebuse piiridest, hinnates, kas agenditasu kokkuleppes sisalduv sõna „collected" võis

käia kostja toodete kohta, siis tuleb arvestada, et kostja möönis ka oma apellatsioonkaebuses, et

tsiviilasjas käis vaidlus selle üle, kas kostja pidi hagejale maksma agenditasu tasumata arvete pealt.

Seega ei väljunud ringkonnakohus selle küsimuse üle otsustades apellatsioonkaebuse piiridest.

Eksitav on kassatsioonkaebuse väide, et maakohus lähtus eeldusest, et leping sätestas agenditasu

maksmise ainult laekunud arvetelt. Maakohus on otsuse p-s 17 asunud seisukohale, et lepingu p-st 4

ei tulene kuidagi, et klient peaks olema kostjale arved enne tasunud ja alles seejärel on hagejal õigus

tasu saada.

11. Madalama astme kohtud jätsid pooltevahelist lepingut tõlgendades arvesse võtmata VÕS § 29

lõike 7. VÕS § 29 lõike 7 kohaselt juhul, kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või

väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. VÕS § 679 lõike 4

esimese lause kohaselt ei ole agendil õigust saada agenditasu, kui on ilmne, et leping jääb täitmata

käsundiandjast sõltumatu asjaolu tõttu. VÕS § 679 lõike 4 eeskujuks on olnud nõukogu 18. detsembri

1986 direktiivi füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate

liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (86/653/EMÜ) (agendidirektiiv) art 11 lõiked 1 - 2.

Agendidirektiivi art 11 lõike 1 järgi võib (agendi) õigus saada vahendustasu lõppeda ainult siis ja

ulatuses, kui on kindlaks tehtud, et kolmanda isiku ja esindatava vahelist lepingut ei hakata täitma ja

see tuleneb asjaoludest, milles ei saa süüdistada esindatavat. Agendidirektiivi art 11 lõike 2 järgi tuleb

kõik vahendustasud, mida kaubandusagent on juba saanud, tagasi maksta, kui selle saamise õigus on

lõppenud. Lisaks näeb agendidirektiivi art 11 lõige 3 ette, et kõik kokkulepped, millega

kaubandusagendi kahjuks kaldutakse kõrvale sama sätte lõikes 1 sätestatust, ei ole lubatud. Seega ei

ole välistatud agendi ja käsundiandja vaheline kokkulepe, mille kohaselt saab agent tasu nõuda ainult

laekunud arvetelt. VÕS § 679 lõike 4 mõtteks on tagada, et käsundiandjal ei tekiks kohustust agendile

agenditasu maksta, kui on ilmne, et leping jääb täitmata käsundiandjast sõltumatu asjaolu tõttu.

Eelnevast tulenevalt võib asjas olla mh tähtis see, millises ulatuses olid arved tasutud.

Ringkonnakohus jättis vastavasisulised vastuväited maakohtu lahendile tähelepanuta, mistõttu tuleb

vaidlus tagasi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Asja uuesti arutades peab ringkonnakohus

lepingu tõlgendamisel lisaks pooltevahelise varasema praktika ja kirjavahetuse hindamisele

arvestama kõigi VÕS §-s 29 toodud tõlgendusreeglitega. Muuhulgas tuleb VÕS § 29 lõike 7

kohaldamisel hinnata kostja esitatud vandetõlgi tõlget. Lisaks peab ringkonnakohus vajadusel

kindlaks tegema, millises ulatuses olid arved laekunud ning millistel põhjustel olid arved jäänud

laekumata.

12. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles kostjalt mõisteti välja lahkumishüvitis.

VÕS § 688 lõike 4 punkti 1 kohaselt ei ole agendil õigust lahkumishüvitisele ega selle paragrahvi

lõikes 3 nimetatud kahju hüvitamisele, kui agendilepingu ütles üles agent, välja arvatud juhul, kui

ülesütlemine toimus käsundiandjast tuleneva asjaolu, agendi vanuse või tervisliku seisundi tõttu, mis

ei võimaldanud agendi tegevust jätkata. Maakohus luges lepingu ülesütlemise õiguspärasuse

hindamisel kostjast tulenevateks asjaoludeks müügiinformatsiooni edastamata jätmise kõrval ka selle,

et agendile tasumata summad olid suured. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et kostja ei pidanud

mingis osas agendile agenditasu maksma, jääb vähemaks kostjast tingitud asjaolusid, mis võisid anda

aluse agendilepingu ülesütlemiseks. Asja uuesti lahendades peab ringkonnakohus mh hindama, mil

määral öeldi agendileping üles kostjast tuleneva asjaolu tõttu, mis ei võimaldanud agendi tegevust

jätkata. Sellest tulenevalt võib muutuda ka agendile makstava lahkumishüvitise suurus, mistõttu tuleb

ringkonnakohtu otsus ka lahkumishüvitise osas tühistada.

13. Kassatsioonkaebuses esitatud väite kohta, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 303 lõiget 2, märgib

kolleegium, et 14. novembri 2012. a menetlusdokumendis taotles kostja täiendava ekspertiisi

määramist või eksperdi küsitlemist (III kd, tl 300 - 303). Maakohus jättis taotluse täiendava

ekspertiisi määramiseks rahuldamata protokollilise määrusega 23. jaanuari 2013. a kohtuistungil

(III kd, tl 318). Määruse põhjenduste kohaselt on ekspertiis tehtud eksperdile esitatud andmetest

lähtudes ning arvamus on piisav asja lahendamiseks. Kohus on andnud pooltele tähtaja vajalike

tõendite esitamiseks, kuid seda ei ole tehtud. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus seega rikkunud

TsMS § 304 lõiget 3, mis annab kohtule õiguse määrata täiendav ekspertiis.

Maakohus ei ole võtnud seisukohta kostja taotluse kohta eksperti küsitleda. Kolleegium nõustub

kassaatoriga, et TsMS § 303 lõike 2 kolmanda lause kohaselt tuleb poole taotlusel ekspert

küsitlemiseks kohtuistungile kutsuda. Samas on põhjendatud ja kooskõlas TsMS § 633 lõikega 6

ringkonnakohtu seisukoht, et kui kostja soovis eksperti ringkonnakohtu istungil küsitleda, siis oleks

tulnud seda taotleda. Seda kostja ei teinud.

Kolleegium märgib lisaks, et kui asja uuel läbivaatamisel tekib eksperdi küsitlemiseks vajadus, siis

TsMS § 652 lõiked 4 ja 5 seda ei välista.

14. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lõike 3 teise lause alusel ringkonnakohus asja uuesti

lahendades sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lõike 4 esimese lause

alusel tagastada.

Villu Kõve, Henn Jõks, Ants Kull