3-4-1-18-14 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu otsusele asjas nr 3-4-1-18-14, millega on

ühinenud riigikohtunikud Priit Pikamäe, Ivo Pilving ja Tambet Tampuu

1. Olen seisukohal, et vaidlusaluse regulatsiooni põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks puudub alus,

sest sellele eelnev regulatsioon, mis nägi ette võimaluse arvutada kaebaja pension ümber, oli

määratud kehtima ajutisena ega saanud seonduvalt omandipõhiõigusega tekitada õiguspärast ootust

pensioni ümber arvutamiseks isikutele, kes jäid selle (ajutise) regulatsiooni kehtivuse ajal pensionile,

ning selle regulatsiooni kehtetuks tunnistamine 1. jaanuarist 2013 ei olnud sõnamurdlik. See

regulatsioon oli mõeldud kehtima kuni politseinike ametipensionide indekseerimist kehtestava

seaduse jõustumiseni. Ka ei ole vaidlusalune regulatsioon vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.

Oma seisukohta põhjendan järgmiselt.

2. Politsei ja piirivalve seadus (PPVS) võeti vastu 6. mail 2009. PPVS § 106 lg 1 sätestas 6. mai

2009. a redaktsioonis järgmist: „Politseiametniku pensioni arvutamise aluseks olnud palgamäära,

teenistusastmetasu või töövõime kaotuse protsendi muutumisel arvutatakse pension ümber."

1. jaanuarist 2010 jõustuma pidanud regulatsiooni iseloomustab see, et politseipensioni

indekseerimist seaduse see redaktsioon ette ei näinud. Küll aga tuli politsei ja piirivalve seaduse

6. mai 2009. a redaktsiooni järgi ümber arvutada nii selle seaduse kui ka varem kehtinud

politseiteenistuse seaduse ja piirivalveteenistuse seaduse alusel määratud pension, kui muutub

politseiametniku palk.

Kuid veel enne politsei ja piirivalve seaduse jõustumist 1. jaanuaril 2010 võttis Riigikogu

26. novembril 2009 vastu politsei ja piirivalve seaduse rakendamise seaduse, mille § 63 p-ga 43

muudeti PPVS § 106 lg-t 1. PPVS § 106 lg 1 jõustus 1. jaanuarist 2010 järgmises sõnastuses:

„Politseiametniku pensioni arvutamise aluseks olnud palgamäära, teenistusastmetasu või töövõime

kaotuse protsendi muutumisel arvutatakse pension ümber, välja arvatud § 100 lõikes 2, § 114

lõigetes 7 ja 8 ning § 117 lõigetes 7 ja 8 nimetatud pension." 1. jaanuarist 2010 jõustunud

regulatsiooni iseloomustab see, et selle regulatsiooni kehtivuse ajal määratud pension arvutatakse

ümber, kui politseiametniku palk muutub. Selle regulatsiooni ajal määratud politseipensioni

indekseerimist ette ei nähtud. Pensioni indekseerimine nähti ette isikute jaoks, kellele oli määratud

pension enne 1. jaanuari 2010 kehtinud politseiteenistuse seaduse ja piirivalveteenistuse seaduse

alusel.

3. Praeguses asjas vaidluse all olev regulatsioon (vt otsuse p-d 41 ja 42) jõustus 1. jaanuaril 2013.

Seda regulatsiooni iseloomustab see, et palga muutusest sõltuvast pensioni ümber arvutamisest

loobuti ka aastatel 2010 kuni 2013 pensionile jäänud politseiametnike puhul ning ka nende puhul

nähti ette pensionide indekseerimine.

4. Halduskohtule kaebuse esitanud endisele politseiametnikule (kaebajale) määrati politseipension

6. oktoobril 2011. Seega määrati kaebajale pension ajal, mil oli ette nähtud pensioni ümber

arvutamine, mitte aga pensioni indekseerimine.

5. Üldkogu enamus on asja lahendamisel lähtunud sellest, et politsei ja piirivalve seaduse

jõustumisega 1. jaanuaril 2010 anti selge lubadus, et sel päeval jõustunud seaduse redaktsiooni ajal

määratud pensionid suurenevad koos ametipalkade suurenemisega (otsuse p-d 56.3, 56.4, 62 ja 63).

Üldkogu enamus pidas sõnamurdlikuks 1. jaanuarist 2013 jõustunud seaduse redaktsiooni, millega

kaebaja pensioni mitte ei arvutada palga suurenemisel ümber, vaid indekseeritakse (otsuse p-d 64

ja 66).

Olen seisukohal, et üldkogu enamuse see seisukoht on ebaõige, sest kaebajale ei ole enne pensionile

jäämist antud mingitki lootust, et politseiametniku palga muutumisel tuleb tema pension igal juhul

ümber arvutada. Kuna kaebajale sellist lubadust ei antud, siis ei saanud tal ka tekkida õiguspärast

ootust pensioni ümber arvutamisele ning 1. jaanuarist 2013 kehtima hakanud regulatsioon ei olnud

tema suhtes sõnamurdlik. Selline järeldus tuleneb otseselt 26. novembril 2009 vastu võetud politsei ja

piirivalve seaduse rakendamise seaduse eelnõu (519 SE) menetlemise materjalidest, mille üldkogu

enamus on jätnud tähelepanuta.

Seaduseelnõu 519 teise lugemise jätkamisel selgitas eelnõu eest vastutav Riigikogu liige oma

ettekandes PPVS § 106 lg 1 muutmist järgmiselt: „Politseiametnikele, kes lähevad pensionile pärast

2010. aasta 1. jaanuari ja kellele määratakse pension 2010. aasta palgamäärade alusel, määratakse

pension

vastavalt

politsei

ja

piirivalve

seadusele

lähtuvalt

ametipalgast,

sealhulgas

teenistusastmetasust, ning nende pension muutub vastavalt ametipalga, sealhulgas teenistusastmetasu

muutusele. Seda kuni ajani, kui muutub üldine väljateenitud aastate pensionide regulatsioon ning

kõigi eriteenistujate pensionid indekseeritakse Vabariigi Valitsuse väljatöötatava kava kohaselt, mis

on meile lubatud esitada võimalikult pea."

Seega anti seaduseelnõu 519 menetlemisel selge sõnum, et 1. jaanuarist 2010 jõustunud PPVS § 106

lg-s 1 on sätestatud ajutine regulatsioon isikutele, kellele määratakse politseipension pärast seda

kuupäeva. Selline ajutine regulatsioon ei saa tekitada õiguspärast ootust pensioni ümber arvutamisele.

Ka ei saa õiguspärast ootust tekitada see, et praeguseks ei ole kõigi ametipensionide ümber

arvutamist indekseerimisega veel asendatud.

6. Ma ei näe vaidlusaluse regulatsiooni puhul ka võrdsuspõhiõiguse rikkumist.

On tõsi, et majanduskriisi tõttu vähendati alates 26. juulist 2009 politseiametnike ametipalku, mis

kehtisid 1. jaanuarist 2009. Kuid see vähendamine ei saanud omada mitte mingisugust õiguslikku

mõju politseiametnike töötasustamisele 2011. aastal, mil kaebaja jäi pensionile, ning kaebaja pensioni

suurusele. Nimelt nägi 1. jaanuarist 2010 politseiteenistuse seaduse ja piirivalveteenistuse seaduse

asemel kehtima hakanud ja kuni märtsi lõpuni 2013 kehtinud PPVS § 70 lg 6 ette, et Vabariigi

Valitsus kehtestab igaks järgnevaks kalendriaastaks määrusega politseiametnike palgaastmetele

vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused, teenistusastmetasu suuruse ning politseiametnikele

lisatasude maksmise alused ja ulatuse. 1. jaanuarist 2010, mil jõustus Vabariigi Valitsuse

29. detsembri 2009. a määrus nr 223, hakkas senise, Vabariigi Valitsuse 30. detsembri 2008. a

määrusega nr 188 kehtestatud ja 20. juuli 2009. a määrusega nr 127 muudetud 10-astmelise

palgaastmestiku asemel kehtima 17-astmeline palgaastmestik. 17-astmeline palgaastmestik, mis

kehtestati Vabariigi Valitsuse 31. detsembri 2010. a määrusega nr 198, kehtis ka aastal 2011, mil

kaebajale määrati pension. Seega piirdus politseiametnike ametipalkade vähendamise õiguslik mõju

2009. aastaga ega saanud omada edasist õiguslikku toimet. Seetõttu ei ole paikapidav otsuse p-s 57.3

esitatud väide, et kaebajale määrati pension vähendatud ametipalga alusel.

Samuti on tõsi, et politseiametnike palk oli 2011. a, mil kaebajale määrati pension, väiksem kui

2013. a, mil kaebaja pöördus kohtusse. Kuid kaebaja läks pensionile ajutise regulatsiooni kehtivuse

ajal ja talle ei antud majanduskriisi ajal lubadust, et politseiametnike palku suurendatakse ja pensione

arvutatakse uutest palkadest lähtuvalt ümber enne pensionide indekseerimisele üle minekut. Sellises

olukorras võttis kaebaja ise endale riski, et tema pension võib osutuda väiksemaks kui nende isikute

pension, kes pensioneeruvad pärast pensionide indekseerimisele üle minekut.

Ka muutusid 1. jaanuarist 2013, mil alates 1. jaanuarist 2010 määratud politseipensionide ümber

arvutamine asendati ammu kavandatud politseipensionide indekseerimisega, oluliselt kõigi

politseiametnike töötasustamise põhimõtted. Tegemist ei olnud pelgalt palkade tõstmisega. Tegemist

oli palgasüsteemi ja töökorralduse olulise ja sisulise reformiga (vt otsuse p 32). Sellele eelnes politsei

ja piirivalve seaduse 5. pt 3. jao uue redaktsiooni jõustumine 1. jaanuarist 2012, millega tehti

ulatuslikke muudatusi ametikohtade ja teenistusastmete õiguslikus regulatsioonis.

Mul ei ole alust kahelda Siseministeeriumi seisukohas, et palgasüsteemi reformi elluviimise üheks

eeltingimiseks oli seniste pensionide indekseerimine ja nende lahtisidumine senistest palgaastmetest

ning et rahaliselt ei olnud võimalik säilitada samu palgaastmeid ning suurendada samal ajal neile

vastavaid palgamäärasid ning arvutada pärast 1. jaanuari 2010 määratud pensione ümber. Olen

seisukohal, et igal reformil on oma hind ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamisel omad piirid,

mille seavad ka avalikud huvid. Rõhutan veelkord, et kavatsusest üle minna pensionide

indekseerimisele oli aegsasti teada antud.

Jüri Põld, Priit Pikamäe, Ivo Pilving, Tambet Tampuu