3-4-1-50-14 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-50-14

Otsuse kuupäev

31. detsember 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja

Priit

Pikamäe,

liikmed

Lea

Kivi,

Indrek

Koolmeister, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Halduskohtumenetluse

seadustiku

§

lg

põhiseaduslikkuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2014. a määrus

haldusasjas nr 3-14-51668

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2014. a taotlus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav Aleksei Bobrovnitski esitas 24. aprillil 2014 vanglale taotluse loa

saamiseks käia kaks korda nädalas duši all. A. Bobrovnitski on seisukohal, et Euroopa

vanglareeglistiku punkti 19.4 kohaselt on vangla kohustatud lubama vähemalt kaks korda nädalas

dušši võtta: "Üldhügieeni huvides tuleb tagada piisavad võimalused, et iga vang saaks valitseva

kliima jaoks sobival temperatuuril vanni või dušši võtta ning seda võimalusel iga päev, kuid vähemalt

kaks korda nädalas (vajadusel sagedamini)."

2. Tallinna Vangla jättis 16. mai 2014. a vastusega nr 5-8/14/12239-2 taotluse rahuldamata. Euroopa

vanglareeglistiku p 19.4 on soovitus, mis ei ole vanglale õiguslikult siduv. Vangla juhindub

vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-st 2, mis sätestab: "Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse

vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš." Vanglas võimaldatakse duširuumi

kasutada vangla võimaluste kohaselt, kuid mitte harvemini kui seaduses sätestatud miinimum ehk üks

kord nädalas. See võimalus on taotlejale tagatud.

Pesemise graafiku koostamisel võetakse aluseks üksuses viibivate kinnipeetavate koguarv ning

duširuumi pesemiskohtade arv. Töötavatel ja praktikal osalevatel kinnipeetavatel võimaldatakse pesta

iga päev. Lisaks võimaldatakse sagedamini dušši kasutada kinnipeetavatel, kellele on vangla

meditsiiniosakonna arst väljastanud vastava tõendi. Vangla on püüdnud võimaldada kinnipeetavatel

ka palava suve korral sagedamini pesta.

Lisaks on kinnipeetavatele iga päev tagatud juurdepääs puhtale voolavale veele, et teha

hügieenitoiminguid.

3. A. Bobrovnitski esitas Tallinna Vangla 16. mai 2014. a vastuse peale vaide.

Tallinna Vangla jättis 7. juuli 2014. a vaideotsusega vaide rahuldamata, milles märkis täiendavalt, et

alates 18. juunist 2014 on võimaldatud suvel kaebajale vähemalt kahel korral nädalas

lisapesemisvõimalus.

4. A. Bobrovnitski esitas 5. augustil 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohtul

kohustada Tallinna Vanglat võimaldama tal dušši kasutada vähemalt kaks korda nädalas.

5. Tallinna Halduskohus tagastas 26. augusti 2014. a määrusega kaebuse halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel. Kohus asus seisukohale, et esitatud kohustamiskaebus ei

võimalda kaebajal saavutada kaebuses väljendatud eesmärki kohustada vanglat võimaldama tal dušši

kasutada vähemalt kaks korda nädalas. Kehtivast õigusest ei tulene vangla kohustust tagada

kinnipeetavale duši kasutamine tihedamini, kui seda näeb ette VangS § 50 lg 2 (vähemalt üks kord

nädalas). Kaebaja ei saavutaks eesmärki ka juhul, kui kohus kohustaks Tallinna Vanglat kaebaja

taotlust uuesti läbi vaatama ja uuesti otsustama. Vanglal on VangS § 50 lg 2 kohaldamisel

kaalumisruum, kas võimaldada duši kasutamist sagedamini kui üks kord nädalas. Kohtul puudub

võimalus kohustada vanglat võimaldama kaebajale kohtlemine, milleks seadus vanglat otsesõnu ei

kohusta. Sõltuvalt asjaoludest suhtub vangla pesemisvõimalustesse paindlikult. Vangla ei ole

õigusvastaselt jätnud täitmata talle seadusest tulenevat kohustust.

6. A. Bobrovnitski esitas Tallinna Halduskohtu 26. augusti 2014. a määruse peale määruskaebuse,

milles palub halduskohtu määrus tühistada. Koos määruskaebusega esitati menetlusabi taotlus

määruskaebuse esitamiselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Kaebajal ei ole võimalik

riigilõivu tasuda, kuna ta on kinnipeetav ja ei saa regulaarset sissetulekut.

7. Tallinna Halduskohus jättis 16. septembri 2014. a määruse resolutsiooni p-ga 1 A. Bobrovnitski

menetlusabi taotluse rahuldamata. HKMS § 112 lg 1 p-st 1 tulenevalt peab kohus menetlusabi

andmise otsustamisel võtma aluseks taotleja nelja kuu sissetulekud, arvutama nendest maha

kulutused ning seejärel jagama saadud summa neljaga ja korrutama kahega. Kinni peetava isiku

maksejõulisuse hindamisel tuleb sissetulekuna käsitada laekumisi vanglasisesele isikukontole, sh nii

regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinni

peetava isiku kontole, samuti kinni peetava isiku kasuks kohtus väljamõistetavad summad,

sh menetluskulu). Analoogia korras on kinni peetava isiku isikukontole kantud summadest seaduse

alusel (VangS § 44) rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad

summad võrdsustatavad HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud mahaarvamistega, sest kinni peetaval

isikul ei ole nende summade käsutamise õigust.

Kaebaja isikukonto väljavõttest ajavahemiku 1. mai 2014 – 1. september 2014 kohta nähtuvalt on

kaebaja menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud viimase nelja kuu sissetulek 132 eurot. Sellest on

vabanemistoetust hoiustatud 26 eurot 40 senti ning kandmata rahaliste nõuete katteks on kontolt

maha arvatud 66 eurot. Muude kulutuste (tasumine kaupluses) mahaarvamiseks ei ole alust. Seega on

kaebaja keskmine kahe kuu sissetulek HKMS § 112 lg 1 p 1 järgi 19 eurot 80 senti, mis on piisav, et

tasuda riigilõivuseaduse § 57¹ lg-st 6 tulenevalt halduskohtule määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15

eurot.

8. A. Bobrovnitski esitas halduskohtu 16. septembri 2014. a määruse peale määruskaebuse.

TALLINNA RINGKONNAKOHTU MÄÄRUS

9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas A. Bobrovnitski määruskaebuse, jättis kohaldamata ja tunnistas

põhiseadusega vastuolus olevaks HKMS § 112 lg 1 p 1, tühistas Tallinna Halduskohtu

16. septembri 2014. a määruse resolutsiooni p 1 ja vabastas A. Bobrovnitski Tallinna Halduskohtu

26. augusti 2014. a määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ning tühistas

Tallinna Halduskohtu 26. augusti 2014. a määruse haldusasjas nr 3-14-51668.

10. Halduskohus on õigesti tuvastanud kaebaja sissetulekute ja seadusest tulenevalt tehtavate

mahaarvamiste suuruse. Kaebajal oli pärast viimaste kulutuste tegemist vanglasisesel kontol vaba

raha 27 senti, millest 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks ei piisa.

11. Määruskaebuse esitaja palub menetlusabi taotluse lahendamisel arvesse võtta kaebaja tehtud

9 euro 80 sendi suurusi kulutusi hädavajalikele hügieenivahenditele. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt

kulutusi toiduainetele ja hügieenitarvetele sissetulekust maha ei arvata. Halduskohus on õigesti

leidnud, et kuna riigilõiv 15 eurot ei ületa A. Bobrovnitski kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut

(19 eurot 80 senti), millest on tehtud lubatud mahaarvamised, siis pole HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel

lubatud menetlusabi anda.

12. Keeld arvata maha hügieenitarvetele tehtud kulutused piirab ebaproportsionaalselt põhiseaduse

(PS) §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste kasutamist. Kaebuse esitamisele eelnenud nelja kuu

sissetulekud ei ole olnud sedavõrd suured, et hügieenitarvete ostmise korral oleks kaebajal olnud

piisavad võimalused riigilõivu tasuda. Juba vaideotsuse tegemise ajal oli kaebajal vähem raha kui

riigilõivu tasumiseks vajalik ning hiljem pole tal sissetulekuid olnud. Hügieenitarvete ostmist

olukorras, kus vangla ei ole neid kaebajale tasuta võimaldanud, ei saa pidada põhjendamatuks

kulutuseks või kulutuseks, mille kandmisel oleks kaebajal olnud piisav valikuvabadus, arvestades ka

VangS § 50 lg-s 1 sätestatud hügieeni eest hoolitsemise kohustust, et asuda seisukohale, et kaebajal

oli riigilõivu tasumiseks võimalik piisaval määral kokku hoida. Väiksemate kulutuste tegemist vangla

kauplusest enne kaebusega kohtu poole pöördumise vajaduses veendumist ei saa pidada tegevuseks,

mis õigustaks määruskaebuse esitamise võimaluse piiramist.

13. Kaebuse eduväljavaated ei ole vähesed. VangS § 50 lg 2 sätestab, et vähemalt üks kord nädalas,

samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Säte ei keela

seega duši kaebuses soovitud sagedusega võimaldamist. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistiku" p 19.4 sätestab: „Üldhügieeni

huvides tuleb tagada piisavad võimalused, et iga vang saaks valitseva kliima jaoks sobival

temperatuuril vanni või dušši võtta ning seda võimalusel iga päev, kuid vähemalt kaks korda nädalas

(vajadusel sagedamini)." Soovitusliku iseloomuga Euroopa vanglareeglistiku normid ei ole küll

õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole

püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel.

Sellest vanglareeglistiku sättest lähtudes kutsus CPT komitee Eesti valitsust üles võimaldama

sagedamini dušši kasutada kui senises praktikas (üks kord nädalas; Raport Eesti valitsusele CPT Eesti

külastuse kohta, mis toimus 30. mai kuni 6. juuni 2012, p 53). Õiguskantsleri 16. juuli 2012

soovituses nr 7-4/120512/1203375 Tallinna Vanglale märgitakse: „[V]angla on haiguste leviku suhtes

kõrge riskitasemega keskkond ning ebapiisavad isikliku hügieeni eest hoolitsemise võimalused

suurendavad seda riskitaset veelgi. PS § 28 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. PS § 14

järgi on põhiõiguste järgimise kohustus pandud riigivõimule. Seega on Tallinna Vangla täidesaatva

riigivõimu asutusena kohustatud tagama kinni peetavate isikute õiguse tervise kaitsele. Nagu juba

eelnevalt märkisin, on isikliku hügieeni vajaduste rahuldamise piisav tagamine tervise kaitse

lahutamatu osa." Ringkonnakohus selgitab, et VangS § 50 lg 2 tõlgendamisel koosmõjus PS § 28 lg-

ga 1 ja EIÕK art 3 lg-ga 1 ei ole välistatud vajadus tagada kinnipeetavatele duši kasutamine

sagedamini kui üks kord nädalas. Riigilõivu tasumisest vabastamata jätmise korral ei ole kaebajal

võimalik selle nõude lahendamiseks kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit.

14. Asjaolust, et Tallinna Vangla võimaldab tööl käivatel kinnipeetavatel ja suvel dušši sagedamini

kasutada, ei saa teha järeldust, et muudel juhtudel dušši üks kord nädalas kasutada võimaldamine on

õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Tallinna Vangla

15. HKMS § 112 lg 1 p 1 on põhiseadusega kooskõlas. Riik varustab kinnipeetava eluruumi, riiete,

toidu ja tualettpaberiga ning osal juhtudel ka hügieenivahenditega. Vabaduses olijatel sarnast riigi

tuge üldjuhul ei ole. Vabaduses olijate sissetulekust ei arvata maha kulutusi hügieenile, toidule ning

riietele.

Riigikogu

16. Põhiseadus- ja õiguskomisjon on seisukohal, et HKMS § 112 lg 1 p 1 on põhiseadusega

kooskõlas. Riigilõivu suurus on 15 eurot, mis ei tohiks osutuda ebaproportsionaalseks kohtusse

pöördumise ega edasikaebe takistuseks. Hügieenile, toidule ja riietele tehtavate kulutuste

mahaarvamist pole ette nähtud põhjusel, et need pole piisavalt kindlaksmääratavad ega kontrollitavad

ning on iga taotleja puhul tema individuaalsetest vajadustest lähtuvalt väga erinevad. Seaduses on

sätestatud regulaarsema iseloomuga kulud, mis on kindlaksmääratavad ja kohtumenetluses

kontrollitavad. Menetlusökonoomiat pole võimalik saavutada ilma riive meetmeid kehtestamata.

Õiguskantsler

17. HKMS § 112 lg 1 p 1 ei ole asjassepuutuv säte ning konkreetne normikontroll on seega lubamatu.

Lisaks tuleb märkida, et HKMS § 112 lg 1 p 1 on vastuolus PS § 15 lg-ga 1 ning PS § 24 lg-ga 5

osas, milles see välistab kinnipeetavale menetlusabi andmise otsustamisel aluseks võetavast

sissetulekust hädavajalikele hügieenitarvetele kinnipeetava tehtud kulutuste mahaarvamise.

18. HKMS § 112 lg 1 p 2 kohaselt ei saa menetlusabi anda, kui menetlusabi taotleja saab

menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab

seaduse kohaselt pöörata sissenõude. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud asja lahendamiseks olulise

tähtsusega asjaolu, mistõttu ei ole selge, kas menetlusabi saab anda HKMS § 112 lg 1 p 1

põhiseadusvastaseks tunnistamise korral. Seega on normikontroll lubamatu.

19. Varem on madalama astme kohtud tõlgendanud HKMS § 112 lg 1 p 1 viisil, mis võimaldas

arvestada menetlusabi andmise otsustamisel ka muude kulutustega, mida ei ole selles sättes

nimetatud.

20. Kuna HKMS § 112 lg 1 p 1 ei võimalda sissetulekust maha arvata hügieenile tehtud kulutusi,

riivab see PS § 15 lg-t 1 ja § 24 lg-t 5. Riigi menetlusabi välistamine kujutab endast

(edasi)kaebeõiguse intensiivset riivet ning riigilõivu suurus ja menetlusabi moodustavad terviku.

Menetlusabi andmise võimaluse piirangute eesmärgiks on tagada riigieelarvevahendite säästlik

avalikke huve arvestav kasutamine ehk menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest

osavõtt ja menetlusökonoomia. Halduskohtumenetluses pigem ei tuleks menetluskulude kandmisest

osavõttu käsitada legitiimse eesmärgina.

21. 15 euro tasumine peaks olema jõukohane.

22. Menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste osas on menetlusabi andmise piirang sobiv, kuid

mitte vajalik abinõu. Menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks on piirang sobiv ja vajalik, kuid

mitte mõõdukas abinõu.

23. VangS § 50 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud hoolitsema enda hügieeni eest. See on vajalik

inimväärikuse tagamiseks. Kinnipeetaval puudub võimalus enda äranägemise järgi valida töökoht ja

teenida sissetulekut. Kinnipeetaval tuleb üldjuhul hügieenitarbed ise soetada ja kanda sellega seotud

kulud. Kui kinnipeetaval ei ole piisavaid vahendeid nende soetamiseks, saab ta hügieenipaki vanglalt.

Justiitsministeerium

24. Kuni kohus ei ole tuvastanud, kas HKMS § 112 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus on täidetud, ei ole

HKMS § 112 lg 1 p 1 asjassepuutuv säte.

25. HKMS § 112 lg 1 p 1 saab olla asjassepuutuv üksnes osas, milles see ei võimalda sissetulekust

maha arvata hügieenitarvetele tehtud kulutusi.

26. Menetlusabi andmise tingimused riivavad PS § 15 lg 1 esimest lauset ja § 24 lg-t 5. Menetlusabi

andmise piirangu legitiimseks eesmärgiks on menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest

osavõtt ja menetlusökonoomia. Abinõu on sobiv, sest määruskaebust üldjuhul enne riigilõivu tasumist

menetlusse ei võeta ning sellest tulenevalt langeksid ära ka vastavad õigusemõistmise kulud. Abinõu

aitab tagada seda, et taotluste hulk on väiksem. Abinõu on ka vajalik, kuna tegemist on 15 euro

suuruse lõivuga ning osamaksetena tasumise kohustus oleks menetlusökonoomia eesmärgil

ebaproportsionaalne koormus. Abinõu on mõõdukas, kuna 15 eurot on väiksem riigilõivumäär. Ka

vangla tingimustes on võimalik teha tööd ja teenida minimaalne sissetulek, mis võimaldab tasuda

nõutava riigilõivu määra. Õigustatud ei ole see, et kinnipeetavad saaksid menetlusabi soodsamalt kui

vabaduses viibivad vähekindlustatud isikud.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE

27. Halduskohtumenetluse seadustiku § 112 lg 1 p 1:

"(1) Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui:

1) menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu

sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel

ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate

ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja

transpordile;"

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

28. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st mille

põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral

(vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10; 28. oktoobri

2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).

29. Ringkonnakohus luges asjassepuutuvaks sätteks HKMS § 112 lg 1 p 1, kuna nimetatud säte ei

võimaldanud määruskaebuse esitaja sissetulekust maha arvata hügieenile tehtud kulutusi ega anda

seetõttu menetlusabi. Ringkonnakohus leidis, et kuna kaebuse eduväljavaated ei ole vähesed, ei saa

menetlusabi andmisest keelduda ka HKMS § 111 lg 3 alusel, mis sätestab, et isikule ei anta

menetlusabi, kui tema menetluses osalemine on ebamõistlik, eelkõige kui kaebajal puudub asjas

ilmselgelt kaebeõigus, kaebajale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult väike võrreldes

kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

Kaebuse eduväljavaateid haldusasjas põhjendas ringkonnakohus peamiselt sellega, et VangS § 50 lg 2

tõlgendamisel tuleb juhinduda Euroopa vanglareeglistiku p-st 19.4 ning tervisekaitse vanglas on

kaalukas hüve.

30. Üldjuhul ei sekku kolleegium põhiseaduslikkuse järelevalve asjas taotluse esitanud kohtu

materiaal- ja menetlusõiguse tõlgenduspädevusse ega hinda seetõttu seda, kas põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatanud kohus on materiaal- ja menetlusõigust õigesti tõlgendanud. Seevastu

erandjuhtudel on kolleegium pidanud seda võimalikuks.

Kolleegium ei ole oma varasemas praktikas pidanud sätet asjassepuutuvaks, kui see ei ole asja

lahendamisel otsustava tähtsusega põhjusel, et kohus ei ole seda õigesti tõlgendanud Sätte

asjassepuutuvuse üle otsustamine eeldab mõnel juhul ka selle hindamist, kas konkreetse

normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusevastaseks tunnistatud normi,

samuti norme, mis määratlevad põhiseadusevastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja

ulatuse. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohus on õigusnormi tunnistanud

põhiseadusevastaseks ja jätnud selle kohaldamata väära tõlgenduse tõttu, tekib olukord, kus

põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab kontrollima asjasse mittepuutuva normi põhiseadusele

vastavust (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas

nr 3-4-1-9-03, p 12; 20. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-9-14; 16. septembri 2014. a otsus asjas

nr 3-4-1-19-14).

31. Kui ringkonnakohtu VangS § 50 lg-le 2 antud tõlgendus on ekslik, võib see mõjutada kaebuse

eduväljavaateid ning sellises olukorras ei pruugi enam HKMS § 112 lg 1 p 1 olla asjassepuutuv säte.

Menetlusabi andmisest oleks kohus sellises olukorras keeldunud HKMS § 111 lg 3 alusel sõltumata

sellest, kas HKMS § 112 lg 1 p 1 on põhiseaduspärane või mitte.

32. VangS § 50 lg 2 sätestab: "Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel

võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš."

Viidatud säte kohustab vanglat võimaldama kinnipeetavale vähemalt ühe korra nädalas dušši.

Nimetatud säte ei anna kinnipeetavale subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši nädalas rohkem

kui ühe korra. Vangla otsustab kaalutlusõiguse alusel, kas lubada dušši kasutada rohkem kui ühe

korra nädalas. Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas

volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid

ning kaaludes põhjendatud huve.

Subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši sagedamini kui kord nädalas ei tulene ka Euroopa

vanglareeglistiku p-st 19.4. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt on Euroopa

vanglareeglistik soovitusliku iseloomuga, ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide

ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide

tõlgendamisel ja rakendamisel (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 7. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-3-

1-5-10, punkt 19).

Euroopa vanglareeglistiku p 19.4 üheks esmaseks eesmärgiks on aidata kinnipidamisasutuses tagada

kinnipeetavate inimväärne kohtlemine. Kui vangla otsustab VangS § 50 lg 2 alusel, kas

kinnipeetavale lubada dušši kasutada sagedamini kui ühe korra nädalas, peab ta kaalutlusõigust

teostades arvestama, et tagatud oleks mh inimväärikus.

33. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 20. juunil 2014 asjas nr 3-4-1-9-14

tehtud otsuse punktis 36 kinnipidamise kontekstis inimväärikuse kohta järgmist:

"Riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud

karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega

paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga

seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused

võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise

käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased

kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub

mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest

mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise

tingimustest."

Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel

automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb

üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt.

34. Praegusel juhul esitas kaebaja nii vanglale taotluse kui ka halduskohtule kohustamisnõude, mille

sisuks oli, et kõikidel edaspidistel juhtudel tuleb kaebajale lubada dušši kasutada kaks korda nädalas.

Olemuslikult on tegemist tulevikku suunatud abstraktse kohustamisnõudega.

34.1. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt on toimingut tegema või haldusakti andma

kohustava nõude rahuldamise eelduseks, et avaliku võimu kandja on kohustatud toimingu tegema või

haldusakti andma ning see puudutab isiku õigusi (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. novembri 2009. a

otsus asjas nr 3-3-1-62-09, punkt 11).

Kuna VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust

kaks korda nädalas dušši kasutada, ei ole halduskolleegiumi praktika kohaselt avaliku võimu kandja

kohustatud sellesisulist toimingut tegema (vt käesoleva otsuse punkti 32).

34.2. Konkreetsetel juhtumitel enama kui kord nädalas duši kasutamise võimaluse otsustab vangla

kaalutlusõiguse alusel. Kohtud on tuvastanud, et kaebajale on võimaldatud dušši kasutada vähemalt

ühe korra nädalas. Vangla on võimaldanud kasutada enam kui kord nädalas dušši kinnipeetavatele

(sh kaebajale) suvel, töötavatele ja praktikal osalevatele kinnipeetavatele, kinnipeetavale, kellel on

vangla meditsiiniosakonna arsti vastav tõend. Vangla on arvesse võtnud ka seda, et kinnipeetavale on

iga päev tagatud juurdepääs puhtale veele.

34.3. Ringkonnakohus on asja lahendamisel jätnud hindamata, kas käesoleva otsuse punktis 32 antud

VangS § 50 lg 2 tõlgenduse ja halduskolleegiumi praktika kohaselt on sellisel abstraktsel kujul

kohustamisnõude esitamisel eduväljavaateid. Ühtlasi ei ole ringkonnakohus kaebuse eduväljavaateid

analüüsides hinnanud seda, kas kaebaja tugineb kaebuses inimväärikuse rikkumisele ja kui kaebaja

tugineb inimväärikuse rikkumisele, kas siis võidi kohelda teda inimväärikust alandavalt ehk kas

kaebaja kohtlemine kinnipidamise ajal võis ületada mingi raskusastme. Kui eeltoodu samuti võtta

kaebuse edukuse hindamisel arvesse, ei ole välistatud, et kohus oleks menetlusabi andmisest siiski

keeldunud HKMS § 111 lg 3 alusel.

35. Ringkonnakohus ei ole hinnanud ka seda, kas menetlusabi taotleja sai menetluskulud kanda oma

olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata

sissenõude (HKMS § 112 lg 1 p 2). Kui vastus peaks olema jaatav, oleks ringkonnakohus menetlusabi

andmisest keeldunud teisel õiguslikul alusel.

36. Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et HKMS § 112 lg 1 p 1 ei ole praegusel juhul

kohtuasja lahendamisel otsustava tähendusega normiks. Seetõttu jätab kolleegium põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lg 1 p 6 alusel ringkonnakohtu taotluse rahuldamata.

Priit Pikamäe, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Jaak Luik, Tambet Tampuu