3-2-1-136-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-136-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. detsember 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Osaühingu Tomex Tööd hagi IF P&C Insurance AS vastu

48 749 euro 40 sendi suuruse kindlustushüvitise ja

6327 euro 25 sendi suuruse viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-21166

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Tomex Tööd kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Tomex Tööd (registrikood 11101626),

esindaja vandeadvokaat Mart Sikut

Kostja If P&C Insurance AS (registrikood 10100168),

esindajad juhatuse liikmed Heinar Olak ja Tiit Kolde

Asja läbivaatamise kuupäev

1. detsember 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-21166. Saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Tomex Tööd (konto nr EE541010220070752019) kassatsioonkaebuselt

25. juunil 2014 tasutud kautsjon 487 (nelisada kaheksakümmend seitse) eurot

50 (viiskümmend) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Tomex Tööd (hageja) esitas 29. mail 2012 Pärnu Maakohtule hagi If P&C Insurance AS

(kostja) vastu 9586 euro 74 sendi ja viivise nõudes. 22. oktoobril 2012 esitatud seisukohas suurendas

hageja oma põhinõuet 48 749 euro ja 40 sendini.

Hagiavalduse kohaselt varastati ajavahemikul 29. oktoober kuni 1. november 2010 tasulisest valvega

parklast AS-le Nordea Finance Estonia (liisinguandja) kuuluv laadur-ekskavaator JCB 4CX-4WS

registrimärgiga 8664TA (sõiduk). Sõidukit kasutas liisingulepingu alusel hageja. Sõiduk oli

kindlustatud liisinguandja ja kostja vahel sõlmitud kindlustuslepingu alusel. Kindlustusmakseid tasus

hageja. Varguse avastamisel 1. novembril 2010 alustati asja uurimiseks kriminaalmenetlust ja hageja

teavitas kostjat kindlustusjuhtumi toimumisest. 1. juunil 2011 teavitas kostja liisinguandjat, et

keeldub kindlustushüvitise väljamaksmisest, sest kindlustusjuhtumi toimumine ei ole tõendatud.

Liisinguandja loovutas 4. juunil 2012 kindlustuslepingust tuleneva nõudeõiguse hagejale.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kindlustusjuhtumit ei ole toimunud ja kostjal puudub kahju hüvitamise kohustus. Kindlustuslepingu

kohaselt olid kindlustatud riskideks muuhulgas vargus ja röövimine. Kindlustuslepingu üldtingimuste

THMS 20031 p 2.5.5 järgi loetakse varguseks vara vargust hoonest (hoiukohast) või valvatavalt

territooriumilt. Kahjukäsitluse käigus ei leidnud tõendamist, et sõiduk asus väidetava varguse ajal

valvega parklas, mistõttu ei ole kindlustusrisk realiseerunud. Varguse uurimiseks alustatud

kriminaalasi lõpetati seetõttu, et tõendamist ei leidnud kuriteosündmus. Hageja ei ole kriminaalasja

lõpetamise määrust vaidlustanud. Lisaks on kindlustuslepingu üldtingimuste kohaselt kostjal õigus

keelduda kindlustushüvitise tasumisest, kui isikud, kelle eest kindlustusvõtja vastutab, on esitanud

kindlustusandjale kahjukäsitluse käigus ebaõigeid andmeid.

Hageja nõue on osaliselt aegunud võlaõigusseaduse (VÕS) § 475 lg 3 alusel. Kostja tegi kahju

hüvitamise otsuse 1. juunil 2011. Hageja suurendas oma nõuet 39 162 euro ja 66 sendi võrra

22. oktoobril 2012, seega pärast aegumistähtaja möödumist.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 20. detsembri 2013. a otsusega hagi täielikult ja jättis menetluskulud

kostja kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt nõudis hageja kindlustushüvitist vaid ulatuses, milles on kostja ise

kindlustushüvitise välja arvutanud. Sõiduk on alates 1. novembrist 2010 varastatud, s.o hageja

valdusest hageja tahte vastaselt väljunud. Kuigi liisingulepingu lõppemisel andis liisinguandja

hagejale üle sõiduki omandi, on see sõiduk siiski tegelikult hageja jaoks kadunud. Sõiduki

turuväärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal oli kostja arvestuste kohaselt 54 166 eurot. Hageja

nõudis kindlustussumma maksmist samas ulatuses, millest on maha arvatud omavastutus 10%.

Analüüsides kogutud tõendeid kogumis, järeldas kohus, et menetlusosalise ja tunnistajate seletustega

on kinnitust leidnud, et sõiduk asus enne kadumist valvega parklas ja läks sealt kaduma. Hageja

seadusliku esindaja U. Kibe seletusega tuvastas kohus, et kadunud sõiduk pidi olema valvega parklas,

seda kinnitas U. Kibele ka üks parkla valvuritest. M. Tombergi seletusega tuvastas kohus, et kadunud

sõiduk pidi olema valvega parklas, seda kinnitas M. Tombergile ka üks parkla valvuritest.

M. Tomberg on andnud samasuguse seletuse ka kohe pärast juhtunut, kuid politsei on jätnud selle

tähelepanuta. Tunnistaja J. Mändla seletusega tuvastas kohus, et kadunud sõiduk pidi olema valvega

parklas, seda kinnitas J. Mändlale ka üks parkla valvuritest. Tunnistaja O. Lõsovi seletusega tuvastas

kohus, et kadunud sõiduk pidi olema valvega parklas, tunnistaja nägi ise reedel parklas sõidukit ja

selle juhti, kellega koos lahkuti sõidukite juurest. Seda asjaolu kinnitas veel tõik, et ühe tunnistaja

seletuste kohaselt käis kostja töötaja tunnistajat mõjutamas selleks, et tunnistaja annaks teistsuguseid

seletusi. Sellele tuginevalt leidis kinnitust kohtu veendumus, et kostja tahtlikult, kõiki vahendeid ja

viise kasutades püüab kõrvale hoida oma kohustuse täitmisest. Kriminaalmenetlus on toimunud

äärmiselt pealiskaudselt. Ära ei ole kuulatud sõiduki juhti, kes enda sõnade järgi andis ütlusi, kuid

kelle ütlusi menetlustoimikus ei ole. Tehtud ei ole toiminguid, kõrvaldamaks kriminaalasjas ütlusi

andnud isikute seletuste vastuolusid. Seega kriminaalasja materjalid ei tõenda sõiduki puudumist

parklast vaidlusalusel perioodil ja kostja tuginemine sellele on põhjendamatu.

Kostja väide nõude aegumise kohta on alusetu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 1

järgi peatub aegumine hagi esitamisega. Kostja ei väida, et hagi oleks esitatud aegunult.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 28. mai 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas

maakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tõendite ebaõige hindamise tõttu.

Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis

ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on pooled üksmeelel selles, et vaidluses tuleb kohaldada VÕS § 475

lg-t 3 ning hagi aegumise tähtajaks on üks aasta taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest.

Menetlusnormid võimaldavad menetluse kestel esialgu esitatud nõuet mh suurendada, kuid hagejal

tuleb arvestada riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud. Sellist riski kannab

hageja ka siis, kui ta hagis reserveerib õiguse esitada osa nõudest hiljem. Hageja suurendas nõuet

pärast aegumistähtaja möödumist. Esialgu esitamata jäetud nõude osas on hagi aegunud ja tuleb sel

põhjusel jätta rahuldamata.

Hageja nõue ei ole ka tõendatud. Hageja väitel toimus kindlustusjuhtum, mis seisnes selles, et

ajavahemikul 29.10.2010 kella 14.30-st kuni 01.11.2010 kella 11.30-ni varastati Kohtla-Järvel,

Sinivoore 16 asuvast tasulisest parklast liisingulepingu alusel hageja kasutuses olnud ja kostja

kindlustatud ekskavaator. Juhtumi kohta algatatud kriminaalasi lõpetati kriminaalmenetluse aluse

puudumise tõttu. Menetluse käigus ei leitud piisavalt tõendeid kuriteosündmuse toimumise kohta.

Hageja kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ei vaidlustanud. Kriminaalasja materjal on võetud

käesoleva tsiviilasja juurde. Maakohus ei andnud hinnangut tunnistajate ütlustes esinevatele

vastuoludele ja teistele asjas kogutud tõenditele, mis kogumis lükkavad ümber tunnistajate ütlused.

Maakohus tugines tunnistajate ütlustele, mille kohaselt väidetavalt üks parkla valvur on tunnistajatele

öelnud, et nägi nädalavahetusel kadunud ekskavaatorit parklas. Kriminaalmenetluse käigus kuulati

üle kõik kolm parkla valvurit, kes nädalavahetusel kordamööda parklat valvasid. Kõik kolm

kinnitasid, et vaidlusalust ekskavaatorit sel nädalavahetusel parklas ei olnud. Kui hageja soovis

tugineda asjaolule, et parkla valvurid nägid nädalavahetusel vaidlusalust ekskavaatorit parklas, oleks

hageja pidanud taotlema valvurite kohtus ülekuulamist. Hageja seda ei teinud ja leppis sellega,

milliseid ütlusi andsid valvurid kriminaalmenetluses.

Tunnistajate J. Mändla ja O. Lõsovi ütlused selle kohta, et J. Mändla parkis reede õhtul ekskavaatori

parklasse, on vastuolus M. Tombergi ütlustega kriminaalmenetluses, kes väitis, et tema parkis reede

õhtul ekskavaatori parklasse. M. Tombergi selgitus, et ju ta ei olnud ütluste läbilugemisel hoolikas,

kui allkirja andis, ei ole veenev. Kes ja millal parkis ekskavaatori parklasse, on praeguse

kahjujuhtumi korral kõige tähtsam küsimus, selles ei ole võimalik eksida või mitte tähele panna. Kui

M. Tomberg oleks maininud kriminaalmenetluses J. Mändlat, kellele ta andis korralduse ekskavaator

parklasse viia, oleks saadud üle kuulata ka J. Mändla, kes oleks saanud anda ütlusi parkimise

asjaolude ja selle kohta, kes võivad parkimist kinnitada.

Põhjendamatu on maakohtu järeldus, et kriminaalmenetlus on olnud pealiskaudne ja seetõttu ei saa

kriminaalasjas kogutud tõenditega arvestada. Kuna M. Tomberg avaldas uurimisel, et ta parkis ise

ekskavaatori reedel parklasse ja avastas ka esmaspäeva hommikul ise, et ekskavaator on kadunud,

ning võimalikele pealtnägijatele peale parkla valvurite ei viidanud, siis ei olnud menetlejal ka põhjust

J. Mändlat ja O. Lõsovit üle kuulata. Kui J. Mändla tegelikult andis politseis ütlusi, nagu ta väidab,

mida kriminaalasja materjali juures ei ole, siis oleks hageja pidanud tegema politseile sellekohase

avalduse. Kolm tunnistajat ja U. Kibe nägid väidetavalt sõiduki jälgi, mida politseinikud ei näinud.

Kriminaaltoimiku kohaselt sündmuskoha vaatlusprotokolli ei vormistatud, kuna visuaalsel vaatlusel

parklas kuriteo toimepanemise jälgi ei avastatud. Jääb selgusetuks, miks hageja töötajad neid jälgi

sündmuspaigal politseile ei näidanud ja M. Tomberg oma ütlustes neile ka ei viidanud. Hageja ei ole

põhjendanud, miks ta ei kaevanud kriminaalasja lõpetamise määruse peale, millega tuvastati, et

kuriteosündmust ei ole toimunud, kui politsei on kriminaalasja materjalist jätnud olulised tõendid

välja ja pole nendega arvestanud.

Maakohus ei ole andnud hinnangut J. Mändla ütlustes sisalduvatele ebaõigetele faktidele, mis teevad

ütlused ebausutavaks. J. Mändla väitis, et reede õhtul pani ta kindlasti sõiduki tasulisse parklasse,

parklavalvur oli vene rahvusest ja esmaspäeva hommikul oli tööl sama valvur kes reedel. Pooled ei

vaidle selle üle, et reedel oli parklavalvuriks K. Veskus, kes ei ole vene rahvusest, ja esmaspäeval oli

parklas teine valvur V. Andrejev, kes on vene rahvusest. Sellest järeldub, et J. Mändla ei viinud

ekskavaatorit reedel parklasse, mistõttu ta ka ei teadnud, kes valves oli. Vastuolud on ka J. Mändla

enda ütlustes.

Arusaamatu on maakohtu põhjendus, mille kohaselt asjaolu, et sõiduk asus enne kadumist valvega

parklas, kinnitas veel tõik, et ühe tunnistaja seletuste kohaselt käis kostja töötaja tunnistajat

mõjutamas, et tunnistaja annaks teistsuguseid seletusi. Maakohus ei ole lahti kirjutanud, kelle ja

milliseid ütlusi peab maakohus ebaõigeks ning kes selliseid ütlusi andma mõjutas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse Pärnu

Maakohtu otsus või alternatiivselt teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud TsÜS § 160 ning

VÕS § 475. VÕS § 475 lg 3 reguleerib erinormina üksnes olukorda, kus üheaastase tähtaja jooksul

hagi üldse ei esitata, mitte aga hagi nõude ulatust. VÕS § 475 lg 3 ei piira hageja õigust käsutada oma

menetluslikke õigusi oma nõude vähendamisel ja suurendamisel VÕS § 475 lg-st 1 tuleneva

kolmeaastase aegumistähtaja jooksul. Hagejal oli õigus oma nõuet menetluse jooksul suurendada.

Juba hagis põhistas hageja oma nõude tervikuna ja märkis selle kohta käivad tõendid ning kostja sai

aru, missuguses ulatuses hageja nõude tegelikult hagis esitas. Praegusel juhul ei olnud tegemist

õiguse reserveerimisega, vaid reaalse nõude esitamisega. Nõue ei saa olla aegunud, sest aegumine

peatus, kui kassaator esitas kohtule hagiavalduse.

Ringkonnakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, kui asus uuesti hindama maakohtus

juba kogutud ja hinnatud tõendeid, mille uueks hindamiseks puudus alus ja vajadus.

Apellatsioonkaebuses ei viidanud kostja ühelegi seesugusele menetlusnormide rikkumisele, mis

annaks põhjust uuesti läbi vaadata maakohtu tuvastatud asjaolusid.

Ringkonnakohus on rikkunud tõendite igakülgse ja objektiivse hindamise põhimõtet.

Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja on kindlustusjuhtumi toimumist tõendanud „ainult

oma töötajate vastuoluliste ütlustega". Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et O. Lõsov

ei olnud hageja töötaja, vaid sõltumatu kolmas isik, kes nägi ise, kuidas sõiduk kõnealusel ajal

Sinivoore 16 parklasse pargiti. Ringkonnakohus on jätnud O. Lõsovi ütlused asja lahendamisel

kõrvale ilma igasuguste selgitusteta, miks kolmanda isiku ütlused on vähem usaldusväärsed kui

parklat valvanud isikute ütlused, kellel ei ole mingit motiivi tunnistada sõiduki kadumist nende

valvekorra ajal.

Ringkonnakohus on hagejale ette heitnud, et ta ei vaidlustanud kriminaalmenetluse lõpetamise

määrust. Hageja asjatundmatus kriminaalasja lõpetamise määruse edasikaebamise võimaluste ja

tähtaegade osas ei saa olla tõendiks kindlustusjuhtumi mittetoimumise kohta.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta M. Tombergi kohtus antud selgituse, et tema ei parkinud

sõidukit, vaid andis selleks üksnes korralduse ning tema ütlused olid kriminaalmenetluses

protokollitud ebaõigesti. Ei ole arvestatud, et olukorras, kus äsja oli varastatud kallis sõiduk, võis

juhatuse liikme tähelepanu olla ütluste ülevaatamisel häiritud, mistõttu ta ei pruukinud panna tähele

vääralt protokollitud ütlust.

Ebaõige on ringkonnakohtu etteheide, et valvurite kohtuistungile kutsumata jätmine tähendaks justkui

hageja leppimist valvurite kriminaalmenetluses antud ütlustega. Hageja on ütluste usaldusväärsusele

selgelt vastu vaielnud ja toonud välja neis esinevad vastuolud. Hageja viidatud vastuoludele ei ole

ringkonnakohtu otsuses antud mingit hinnangut.

Ringkonnakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et hageja oli heas finantsilises olukorras. Hageja on

sõiduki liisingumaksed täielikult liisinguandjale tasunud ka pärast sõiduki vargust ja saanud sõiduki

omanikuks. Sõiduki vargusest tekkinud kahju ületas kordades nõutava kindlustushüvitise suuruse.

Hagejal ei saanud olla mingit motiivi kindlustushüvitise saamise nimel kindlustusjuhtum esile

kutsuda.

Ringkonnakohus ei ole hinnanud hageja alternatiivseid argumente. Hageja on nii maa- kui ka

ringkonnakohtus tuginenud sellele, et kui kohus peaks leidma, et sõiduk ei asunud varguse hetkel

Sinivoore 16 parklas, tuleb ikkagi lugeda, et vargus on toimunud, ning kahjuhüvitis välja mõista.

Nimelt vaidlevad pooled ka selle üle, kas kindlustuse üldtingimuste THMS 20031 p 2.5.5 võib olla

tühine tüüptingimus osas, milles see aktsepteerib vargusena üksnes vara vargust hoonest või

valvatavalt territooriumilt. Ei saa olla kahtlust selles, et hagejal sõidukit alates 2010. a oktoobri lõpust

või novembri algusest ei ole. Hageja leiab, et THMS 20031 p 2.5.5 on tühiseks tüüptingimuseks

VÕS § 42 mõistes, kuivõrd kahjustab kindlustusvõtjat ebamõistlikult. Viidatud tingimus moonutab

kindlustuslepingu olemust, sest sõiduk on kindlustatud varguse riski vastu. Mõistliku isiku jaoks on

tingimus arusaamatu ning ebatavaline. Järelikult ei saa tingimust VÕS § 37 lg 3 kohaselt lugeda

kindlustuslepingu osaks. Sõiduki mittevalvataval territooriumil hoidmine ei saanud suurendada

varguse riski oluliselt enam kui 10–15%. Seetõttu ei ole ikkagi võimalik tervikuna keelduda

kindlustushüvitise väljamaksmisest. Kohus saanuks hüvitise suurust proportsionaalselt vähendada,

mitte aga jätta hagiavaldust täielikult rahuldamata.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2, § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 692 lg 4 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Kassatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas hageja nõue on osaliselt aegunud

VÕS § 475 lg 3 ja TsÜS § 160 lg 1 alusel.

VÕS § 475 lg 1 kohaselt on kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg kolm aastat.

Aegumistähtaeg hakkab kulgema kalendriaasta, mil nõue muutub sissenõutavaks, lõpust. VÕS § 475

lg 3 esimese lause kohaselt, kui kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse

kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kindlustusandja teatab

kindlustusvõtjale kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja täitmise

kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul

taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest.

Ringkonnakohus on ekslikult asunud seisukohale, et VÕS § 475 lg-s 3 nimetatud üheaastane tähtaeg

nõude esitamiseks on aegumistähtaeg. Kolleegium leiab, et VÕS § 475 lg-s 3 on tegemist õigust

lõpetava tähtajaga. Kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaega reguleerib sõnaselgelt

VÕS § 475 lg 1 esimene lause. VÕS § 475 lg 3 käsitleb olukorda, kus kindlustusandja vabaneb

täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi ühe aasta jooksul pärast seda, kui ta on saanud

vastuse, millega tema taotlus jäeti rahuldamata. Kohustuse täitmise nõudeõiguse piiramine tuleneb

asjaolust, et mida kauem kindlustusvõtja nõude esitamisega ootab, seda raskem on välja selgitada

juhtumiga seotud asjaolusid. Samas kaitseb norm ka kindlustusandja põhjendatud ootust oma vara

kasutamisel, kui kindlustusandja on hüvitise maksmisest keeldunud ja kindlustusvõtja ei ole ühe aasta

jooksul kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks midagi ette võtnud. Seega võimaldab VÕS § 475 lg 3

kindlustusandjal mõistliku aja jooksul arvestada sellega, kas kindlustusvõtja esitab nõude või mitte.

Kuna hageja esitas nõude VÕS § 475 lg 3 kohaselt ühe aasta jooksul, siis ei saanud kostjal olla

põhjendatud ootust, et hageja ei nõua kogu kindlustatud kahju hüvitamist. Lisaks oli vajalik välja

selgitada kõik kindlustusjuhtumi toimumise asjaolud, sõltumata hageja nõude ulatusest.

10. Kuivõrd VÕS § 475 lg-s 3 on sätestatud õigust lõpetav tähtaeg, siis ei mõjuta VÕS § 475 lg 3

nõude aegumist ega hageja menetluslikke õigusi oma nõude suurendamisel.

Hagi esitamisel peatus TsÜS § 160 lg 1 alusel nõude aegumine vaid esialgu nõutud summa ulatuses.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub nõude aegumine ainult selles

osas, mille kohta on kohtule hagi esitatud (vt nt Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-52-10, p 18; Riigikohtu 29. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 12).

TsMS § 206 lg 1 ja TsMS § 376 lg 4 p 2 võimaldavad menetluse kestel esialgu esitatud nõuet

mh suurendada, kuid arvestades seejuures riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla

aegunud (vt Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18).

Hagiavalduse kohaselt nõudis hageja 9586 euro 74 sendi tasumist. Ülejäänud nõude osas kulges

seega aegumistähtaeg edasi VÕS § 475 lg 1 kohaselt. 22. oktoobril 2012 suurendas hageja põhinõuet

48 749 euro 40 sendini. Aegumistähtaeg hakkas VÕS § 475 lg 1 järgi kulgema 2010. a lõpust,

mistõttu ka suurendatud nõue ei ole aegunud.

11. Lisaks vaidlevad pooled selle üle, kas ringkonnakohus on tõendeid hinnates järginud

menetlusõiguse norme. Erinevalt maakohtust on ringkonnakohus tõendeid hinnates asunud

seisukohale, et kindlustusjuhtumi toimumine ei ole tõendatud. Kassaator leiab, et ringkonnakohtul ei

olnud alust maakohtus kogutud ja hinnatud tõendeid uuesti hinnata. Kolleegium kassatsioonkaebuse

väitega ei nõustu.

TsMS § 652 lg 5 kohaselt ei kogu, uuri ega hinda ringkonnakohus uuesti esimese astme kohtu

menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese

astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu

tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut

uurimist ja hindamist vajalikuks. Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole tõendanud

kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusjuhtum puudus. Sellest piisas, et ringkonnakohtul oleks

alus TsMS § 652 lg 5 tähenduses tõendeid uuesti hinnata (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 11).

12. Ringkonnakohus on aga maakohtus kogutud ja hinnatud tõendeid ümber hinnates jätnud

kohtuotsuse olulises ulatuses põhjendamata. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus TsMS § 669 lg 1 p 5

ja TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei hinda Riigikohus tõendeid.

Seega ei ole võimalik ringkonnakohtu rikkumist kassatsioonimenetluses kõrvaldada ja asi tuleb saata

uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

TsMS § 654 lg 5 kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja

õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja

lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb

tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta.

TsMS § 232 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on

tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 653

kohaselt, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva

asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit

tuleb teisiti hinnata. Ringkonnakohtu põhjendused ei vasta eelnimetatud nõuetele.

Ringkonnakohus ei ole hinnanud kogumis kõikide tunnistajate ütlusi. Maakohus tuvastas O. Lõsovi

seletustega, et kadunud sõiduk pidi olema valvega parklas (II kd, tl 80). Ringkonnakohus sisuliselt

teise sõiduki juhi ehk O. Lõsovi ütluseid ei hinnanudki, märkides vaid, et O. Lõsovi ütlused on

vastuolus M. Tombergi omadega, kes väitis, et tema parkis reede õhtul ekskavaatori parklasse (II kd,

tl 135 pöördel). Hageja on kassatsioonkaebuses õigesti leidnud, et ringkonnakohus ei ole selgitanud,

miks on kolmanda isiku ütlused vähem usaldusväärsed kui parkla valvurite omad. Ringkonnakohus

jättis analüüsimata asjaolu, et M. Tombergi kriminaalasjas antud ütlused ja kindlustusele ning

maakohtule antud ütlused on vastuolus selle osas, kas sõiduki parkis M. Tomberg ise või J. Mändla.

Tunnistaja ütluste vastuolulisus võib viidata tunnistaja ebausaldusväärsusele. Seetõttu ei saa kohus

siiski põhjendamatult jätta kõrvale teisi tõendeid (teiste tunnistajate ütlusi), mis osaliselt on omakorda

vastuolus vastuolulisi ütlusi andnud tunnistaja ütlustega. Kohus peab põhjendama, miks ta üht või

teist tõendit arvestab või tõendi kõrvale jätab.

Lisaks on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta ja hindamata selle, et M. Tombergi kriminaalasjas

antud ütlused oli fikseerinud politsei, samas kui kindlustusele antud oma käega kirjutatud seletustes

(I kd, tl 19) ja kohtus suuliselt antud ütlustes (II kd, tl 53) on M. Tomberg selgelt väljendanud, et

sõiduki juht oli J. Mändla ja M. Tomberg andis tööandjana parkimiseks vaid käsu. M. Tomberg on

kohtuistungil selgitanud, et ebaõiged ütlused kriminaalasja protokollis on ilmselt arusaamatus (II kd,

tl 53). Kassaator viitas eeltoodule ka apellatsioonimenetluses. Sellele vaatamata on ringkonnakohus

tuginenud vaid M. Tombergi kriminaalasjas antud ütlustele ning jätnud seetõttu ka O. Lõsovi ütlused

hindamata. Kohus peab tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi hindama igakülgselt ja otsuses oma hinnangut

ka jälgitavalt seletama.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti käsitlenud kriminaalasja lõpetamise määruse edasi

kaebamata jätmist kui tõendit kindlustusjuhtumi mittetoimumise kohta. Kolleegium nõustub

kassaatoriga. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu,

kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohus ei ole tsiviilasja lahendamisel seotud kriminaalasja

materjalide või kriminaalasjas tehtud järeldustega. TsMS § 272 lg 2 järgi on dokumentaalseteks

tõenditeks ka kohtulahendid teistes kohtuasjades (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-72-09, p 11).

Ringkonnakohus on hagejale ette heitnud, et hageja oleks pidanud taotlema valvurite kohtus

ülekuulamist, kui soovis tugineda asjaolule, et vähemalt üks parkla valvur nägi nädalavahetusel

vaidlusalust ekskavaatorit parklas. Samas esitas parkla valvuri ülekuulamise taotluse kostja, kuid nii

maakohus (II kd, tl 22) kui ka ringkonnakohus (II kd, tl 129) jätsid kostja taotluse rahuldamata, sest

ei pidanud valvuri ülekuulamist vajalikuks.

Maakohus märkis valvurite ütlusi hinnates, et võib eeldada, et koppa valvama pandud isikud pole

kunagi huvitatud kinnitama, et kopp toodi parklasse, kui kopp kadus parklast ära (II kd, tl 81).

Ringkonnakohus ei ole ka seda asjaolu hinnanud ega põhjendanud, miks sellel ei ole asjas tähendust.

13. Ringkonnakohus on uue otsuse tegemisel jätnud analüüsimata hageja esitatud alternatiivsed

väited. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1, § 442 lg-t 8 ja § 654 lg-t 5.

Hageja on menetluses alternatiivselt tuginenud väitele, et THMS 20031 p 2.5.5 on tüüptingimusena

tühine, mistõttu isegi juhul, kui kohtud leiavad, et sõiduki parklas seismine ei ole tõendatud, on

hagejal õigus saada kindlustushüvitist, sest kindlustusjuhtumina on vargus siiski toimunud. Kostja

vastuväite kohaselt ei ole kindlustusjuhtumi toimumine tõendatud, sest hageja ei ole tõendanud, et

sõiduk varastati valvatavalt territooriumilt, kusjuures kostja toetub kindlustuse üldtingimuste

THMS 20031 p-le 2.5.5, mille järgi loetakse varguseks vara vargust hoonest (hoiukohast) või

valvatavalt territooriumilt. TsMS § 654 lg 5 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses

esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-51-14, p 12). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas THMS 20031

p 2.5.5 on tüüptingimusena saanud kindlustuslepingu osaks ja kas see on tühine VÕS § 42 lg 1

(kontrollides esmalt tühisuse välistust lõike 2 alusel) või 3 alusel.

Enne tüüptingimuse võimaliku tühisuse kontrollimist tuleks ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas

THMS 20031 p 2.5.5 kui tüüptingimuse puhul on üldse tegemist kindlustusjuhtumit välistava

tingimusega või on selle mõtteks reguleerida üksnes kindlustusvõtja hoolsuskohustust kindlustusriski

vähendamise või selle suurenemise vältimise eesmärgil. Kindlustusteatises on kindlustusjuhtumina

märgitud muu hulgas vargus vastavalt kindlustustingimustele, sealjuures konkreetsetele tingimustele

viitamata. THMS 20031 p-le 2.5.5, milles täpsustakse varguse mõistet kindlustusjuhtumi tähenduses,

viidatakse hoopis turvanõuete all. Ka kostja ise on menetluses leidnud, et THMS 20031 p 2.5.5

reguleerib kindlustusvõtja hoolsuskohustust (II kd, tl 96). Seetõttu leiab kolleegium, et

ringkonnakohtul tuleb anda muu hulgas hinnang, kas nimetatud tüüptingimus on saanud lepingu

osaks kindlustusjuhtumi välistuse mõttes (VÕS § 37 lg 3) või esineb VÕS §-s 38 sätestatud olukord,

s.o kas tüüptingimus on oma sisult vastuolus lepingupoolte eraldi kokku lepitud tingimusega, mis

juhul kehtib eraldi kokku lepitud tingimus.

Juhul kui ringkonnakohus tuvastab, et nimetatud tüüptingimus on lepingu tingimus, kuid ei ole

kindlustusjuhtumit välistavaks tingimuseks, vaid selle eesmärgiks on tegelikult kindlustusriski

vähendada või selle suurenemist vältida või kui esineb VÕS §-s 38 sätestatud olukord, siis langeb

kolleegiumi arvates ära vajadus kontrollida kindlustusjuhtumi välistamise aspektist tüüptingimuse

võimalikku tühisust VÕS § 42 alusel.

14. Kolleegium märgib, et juhul, kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et nimetatud

sõidukit küll ei varastatud valvatavalt territooriumilt, kuid jõuab seisukohale, et tüüptingimus ei ole

kindlustusjuhtumit välistavaks tingimuseks, vaid kindlustusvõtja hoolsuskohustust reguleerivaks

sätteks, mida kindlustusvõtja on rikkunud, siis tuleb kohtul hinnata, kas kostja kohustus maksta

hagejale hüvitist võiks tuleneda VÕS § 452 lg 2 p-st 2. Sealjuures peab kohus kindlaks tegema, kas

hageja on rikkunud VÕS §-s 444 sätestatud kohustust, ning lähtudes VÕS § 445 lg-st 2 ja VÕS § 452

lg 2 p-st 2 kaaluma, kas ja kui palju selline rikkumine suurendas kindlustusriski võimalikkust.

VÕS § 452 lg 2 p 2 kohaselt ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb

kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu,

kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada

kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi

toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS § 427 lg 1 kohaselt on kindlustusvõtja

kahjuks VÕS § 452 lg-s 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine.

Kuigi seadus ei keela kindlustusandjal tüüptingimustes ette näha piiranguid, millistel juhtudel või

milliseid kulusid ta ei hüvita, tuleb kindlustusvõtja (hoolsus) kohustuste rikkumise korral täiendavalt

arvestada VÕS §-des 445 ja 452 sätestatuga. See kehtib ka juhul, kui kindlustusandja vastutuse

piirangud on kindlustustingimustes ette nähtud varjatult, nt juhtumitena, mis juhtudel kindlustusandja

kindlustuskaitset ei anna (Riigikohtu 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-12, p 16).

Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe

kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust,

mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle

suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise

kohustusele (Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 10). VÕS § 445 lg 2

kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja

kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski

võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist.

VÕS § 444 sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust. Kas ja kuivõrd

mõjutas kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist, peab VÕS § 445 lg 2 ja § 452

lg 2 p 2 kohaldamiseks tõendama kindlustusandja (Riigikohtu 1. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-10-09, p 12; Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). Seega

võimaldavad VÕS § 452 lg 2 ja § 445 lg 2 kindlustushüvitist vähendada vaid ulatuses, mille võrra

mõjutas kindlustusvõtja hoolsuskohustuse rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist. Välistatud ei ole

siiski kindlustusandja vabanemine kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes

ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu (Riigikohtu 1. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-10-09, p 13).

15. Kostja on vastuses kassatsioonkaebusele leidnud, et kuna sõiduki varastamine hageja viidatud

parklast ei ole tõendatud, on hageja esitanud tahtlikult valeandmeid. Kindlustuse üldtingimuste

ÜU 20021 p 78.5 kohaselt on kindlustusandjal õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest, kui

kindlustusvõtja, soodustatud isik või isik, kelle eest kindlustusvõtja vastutab, esitas kindlustusandjale

kahjukäsitluse käigus ebaõigeid andmeid. Seega on kostja arvates ainuüksi valeandmete esitamine

hüvitise maksmisest keeldumise aluseks. Kolleegium märgib, et juhul, kui ringkonnakohus tuvastab,

et sõidukit ei varastatud valvatavalt territooriumilt, siis tuleb hinnata ka ÜU 20021 p 78.5, kui

tüüptingimuse kehtivust VÕS §-de 37 ja 42 alusel. Samuti tuleb eraldi hinnata ÜU 20021 p-st 78.5

tuleneva kohustuse rikkumise mõju kindlustushüvitisele VÕS § 445 ja § 452 alusel.

16. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

17. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks