3-4-1-30-14 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-30-14

Otsuse kuupäev

22. detsember 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest,

Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve,

Saale Laos, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Malle Seppik ja

Tambet Tampuu

Kohtuasi

Ravimiseaduse § 1165 „Üldapteegi tegevusloa väljaandmine

ja üldapteegi tegevusloa muutmine perioodil 2014. aasta

9. juunist kuni 2015. aasta 9. juunini" lõigete 1–6

põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus

Õiguskantsleri 3. juuli 2014. a taotlus nr 14

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada ravimiseaduse § 1165 lõiked 1–6 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigikohtu üldkogu tunnistas 9. detsembri 2013. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-13 põhiseaduse

vastaseks ja kehtetuks ravimiseaduse (RavS) § 421 "Üldapteegi tegevusloa väljaandmise ja muutmise

piirangud" lõiked 1–3 (esimene ravimiseaduse otsus). Üldkogu lükkas selle otsuse jõustumise edasi

kuue kuu võrra.

2. Riigikogu võttis 21. mail 2014 vastu ravimiseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse

muutmise seaduse (muutmise seadus), millega lisati ravimiseadusesse § 1165 „Üldapteegi tegevusloa

väljaandmine ja üldapteegi tegevusloa muutmine perioodil 2014. aasta 9. juunist kuni 2015. aasta

9. juunini". Muutmise seadus jõustus 9. juunil 2014, samuti sellega kehtestatud vaidlusalused sätted.

3. Õiguskantsler tegi 9. juunil 2014 Riigikogule ettepaneku nr 28 viia RavS § 1165 lõiked 1–6

põhiseadusega kooskõlla. Riigikogu ei ole õiguskantsleri ettepanekut täitnud.

4. Õiguskantsler pöördus 3. juulil 2014 Riigikohtu poole taotlusega nr 14 tunnistada RavS § 1165

lõiked 1–6 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks.

ÕIGUSKANTSLERI TAOTLUS

5. Õiguskantsler leiab, et RavS § 1165 lõigete 1–6 kehtestamisel rikuti põhiseaduse (PS) § 152

lõikest 2 tulenevat Riigikohtu otsusega kehtetuks tunnistatud sätete taaskehtestamise keeldu, samuti

rikuvad neis ettenähtud piirangud üldapteegi tegevusloa väljaandmisel ja muutmisel PS §-s 31

sätestatud ettevõtlusvabadust koostoimes PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldise võrdsuspõhiõigusega.

6. Riigikogu kehtestas uued asutamispiirangud ajutise meetmena aastaks. Sellest lähtuv

konkurentsipiirang ei erine sisuliselt seni kehtinud asutamispiirangutest. PS § 152 lõikest 2 tuleneb

keeld taaskehtestada Riigikohtu otsusega kehtetuks tunnistatud sätted. Riigikogu ega Riigikohus ei

ole pidanud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 58 lõiget 3, mis näeb

ette võimaluse lükata otsuse jõustumine edasi vaid kuni kuus kuud, põhiseadusega vastuolus olevaks.

Riigikohtu otsuse õigusjõust tulenes keeld kehtestada sätteid, mis on sisult sarnased või väga

lähedased kehtetuks tunnistatud sätetele. Kehtiv õigus ei määra põhiseadusvastasuse tõttu kehtetuks

tunnistatud sätete taaskehtestamise keelu kestust. Kuna vaidlusalused sätted jõustusid Riigikohtu

otsuse jõustumisega samal päeval, on seda keeldu aga kahtlusteta rikutud.

7. Vaidlusalused sätted on vastuolus ka PS §-dega 31 ja 12, kuna ei ole uusi asjaolusid, mille tõttu

oleks varem põhiseaduse vastaseks tunnistatud regulatsioon muutunud põhiseaduspäraseks. Pärast

Riigikohtu otsust ei vaielda selle üle, et asutamispiirangud riivavad ebaproportsionaalselt

ettevõtlusvabadust ja et nad ei täida neile seatud eesmärke. Riigikogu ei saa piiranguid õigustada

argumendiga, et piirangu kaotamisel tekkiv olukord oleks veelgi halvem, sest nii võiks piirangute

kaotamist lõputult edasi lükata.

8. Vaidlusalune regulatsioon lisati seadusesse põhjendusega, et 21. mail 2014 seadusega vastu võetud

muud meetmed ei ole piisavad, tagamaks apteegiteenuse kättesaadavus maapiirkondades.

Apteegiteenuse kättesaadavuse tagamine on legitiimne eesmärk.

9. Lähtudes eeldusest, et kui piirangud kaotatakse üleminekumeetmeteta, ei ole välistatud maa-

apteekides töötavate apteekrite siirdumine linna, on oluline arvestada seda, et 9. juunil 2014 jõustus

keeld asutada suure nõudlusega piirkondades haruapteeke. Sellega välditakse olukorda, et

asutamispiirangute kadumisel asutataks palju odavaid apteeke. Samal ajal vastu võetud, kuid hiljem

jõustuvad meetmed piiravad veelgi rahvatervise seisukohalt väheväärtuslike apteekide asutamist.

Nende sätete jõustamine, st rangemate kvaliteedinõuete kehtestamine kõigile alates 9. juunist 2014

antavatele tegevuslubadele olnuks võimalik ja sellest tingitud ajutine erinev kohtlemine olnuks

võrreldes ajutiste asutamispiirangutega võrdsuspõhiõigust ja ettevõtlusvabadust vähem piirav meede.

10. Alusetu on karta lisapiirangute puudumisel apteegiteenuse kadumist vähese nõudlusega

piirkondades, kuna apteekide sulgemise põhjused on olnud tegevuse kahjumlikkus, maa-apteekrite

eakus, üldine majanduslik ja regionaalpoliitiline olukord. Isegi kui möönda üleminekumeetmete

vajalikkust, on Riigikogul olnud piisavalt aega need välja töötada ja kehtestada põhiseaduspärane

regulatsioon.

11. Isegi kui ajutist asutamispiirangut pidada vajalikuks eesmärgi saavutamiseks, ei ole sellega

kaasnev ettevõtlusvabaduse ja võrdsuspõhiõiguse piirang mõõdukas. Mõõdukuse hindamisel tuleb

arvestada, et vähese nõudlusega piirkondades apteekide sulgemise oht on tingitud Riigikogu tegemata

jätmisest, st et ei ole kehtestatud piirangu kaotamise võimalikke tagajärgi pehmendavaid meetmeid.

Ohuga, mis õigustas põhiseadusvastaste normide kehtetuks tunnistamise edasilükkamist, ei saa

õigustada meetme taaskehtestamist.

12. RavS § 1165 lõiked 3–6 näevad asutamispiirangule ette erandid – kohaliku omavalitsuse taotlusel

võib Ravimiamet anda uuele apteegile tegevusloa, kui rahvastik on ümber paiknenud, apteegiteenuse

kvaliteet on halb või apteek puudub asulas või asumis. Erandid on kopeeritud RavS §-st 421, samas

kui on teada, et neid erandeid ei ole Ravimiamet alates 2006. a-st kordagi rakendanud. Võib üldiselt

eeldada senise praktika jätkumist, et kohtades, kus erandite kohaldamise eeldused esinevad, puudub

ettevõtjatel apteegi asutamiseks piisav huvi, ja vastupidi, kus ettevõtjatel on huvi, seal ei pea

Ravimiamet erandeid kohaldatavaks.

13. Täiendavas seisukohas leidis õiguskantsler, et ei ole põhjust kahelda, et Riigikogu on astunud

samme sobiva tururegulatsiooni väljatöötamiseks. Sellegipoolest ei saa Riigikogu omavoliliselt edasi

lükata Riigikohtu otsuse jõustumist, ükskõik millise põhjendusega see ka ei sünniks. Uued piirangud

on väga sarnased neile, mis kaotati Riigikohtu otsusega. Seega ei saa piirangute taaskehtestamist

kirjeldada teisiti kui Riigikohtu otsuse jõustumise edasilükkamisena. Ükski kehtiv õigusnorm ei anna

Riigikogule volitust jätta Riigikohtu otsus sisuliselt täitmata.

14. Riigikohtu otsuse õigusjõud ei ole niisugune väärtus, mida selle otsuse adressaat saaks teiste,

tema arvates sama kaalukate väärtuste kaitseks riivata. Kohtumenetluse üks olulisemaid eesmärke on

õigusrahu tagamine. Seetõttu peab kohtuotsus andma vaieldamatu käitumisjuhise, mis ei ole üks

kaalutlus teiste hulgas, vaid tingimusteta ettekirjutus. Vastasel juhul kujuneb vaidlus kohtuotsuse

täitmise üle väga sarnaseks kohtumenetluses juba peetud vaidlusele, see ei ole aga kuidagi kooskõlas

vajadusega tagada õigusrahu ja õigusselgus. Lisaks kahaneks sel juhul märgatavalt Riigikohtu otsuse

distsiplineeriv mõju ning laiemalt kogu põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse tõhusus.

15. Menetlusosaliste tõstatatud küsimusel, kas PSJKS § 58 lõige 3 on põhiseadusega kooskõlas, ei ole

tähtsust Riigikohtu üldkogu 9. detsembril 2013 asjas nr 3-4-1-2-13 tehtud otsuse õigusmõju

hindamisel. Ükski menetlusosaline ei viidanud selles vaidluses võimalikule vastuolule, samuti ei

algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust Riigikohus, ehkki rakendas seda sätet. Säte poleks

olnud apteekide asutamispiiranguid puudutanud vaidluses ka asjakohane, kuna Riigikohtul ei olnud

mingit vajadust lükata otsuse jõustumine edasi pikemaks ajaks kui kuus kuud. Riigikohtu otsuse

edasilükkamisel tekkiv ajavahemik on erandlik ning selle jooksul peab Riigikogu otsima õiguslikku

lahendust kiirendatud korras. Seetõttu saab kuue kuu jooksul välja töötada ka mahukat eeltööd

nõudva normistiku.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

16. Riigikogu leiab, et vaidlusalused sätted on põhiseadusega kooskõlas.

17. Vaidlusaluste sätete kehtestamise eesmärgiks on eelkõige vajadus saada lisaaega Riigikohtu

otsusega kehtetuks tunnistatud asutamispiirangute asemele uue alalise põhiseaduspärase regulatsiooni

kehtestamiseks, mis tagaks apteegiteenuse kättesaadavuse kogu Eestis, ilma et vahepealse

asutamispiirangute kadumise tõttu apteegiteenuse kättesaadavus halveneks. Üleriigiline

apteegiteenuse kättesaadavuse tagamine on keerukas sotsiaalne, majanduslik ja õiguslik probleem,

mis eeldab huvirühmade ärakuulamist ja põhjalikku analüüsi.

18. Seaduseelnõu koostas Riigikogu liikmete töörühm, kuna see andis ajalise eelise võrreldes

Vabariigi Valitsusele sellekohase ülesande andmisega. Menetlusse kaasati huvigrupid ja asjakohased

riigiasutused. Eelnõule esitati hulgaliselt muudatusettepanekuid. Riigikogu tegi kõik endast oleneva,

et Riigikohtu otsust täita, menetledes eelnõu kiirendatud korras ja eirates seejuures Riigikogus

seaduseelnõu menetlemise hea praktika juhist. Menetluse käigus kaaluti ka PSJKS § 58 lõike 3

muutmist, kuid see ei saanuks mõjutada Riigikohtu 9. detsembri 2013. aasta otsuse täitmist.

Meetmed, mis oli võimalik välja töötada kuue kuu jooksul, ei olnud piisavad, et tagada

apteegiteenuse kättesaadavus maapiirkondades.

19. PS §-s 31 ja § 12 lõikes 1 sätestad põhiõigusi võib piirata, kui sellel on legitiimne eesmärk ja

piirang on proportsionaalne. Vaidlustatud regulatsiooni eesmärk on saada lisaaega, et töötada välja ja

kehtestada regulatsioon, mis tagaks ravimite kättesaadavuse eelkõige maapiirkondades. Ajutise

regulatsiooniga välditakse olukorra tekkimist, millelt oleks põhiseaduspärasele regulatsioonile

keerulisem üle minna kui vahetult asutamispiirangutelt üleminemisel. Lisaajal kaalutakse läbi eelnõu

menetluses esitatud ettepanekud ja töötatakse välja põhiseaduspärane regulatsioon.

20. Piirang on mõõdukas, kuna regulatsioon kehtib ajutiselt. Sisuliselt pikendatakse varasemate

meetmete kehtivust ega kehtestata uusi, ettevõtlusvabadust rohkem piiravaid meetmeid. Ajutine

tähtajaline regulatsioon ei saa olla põhiseadusega vastuolus iseenesest, eriti kui see on kehtestatud

üldistes avalikes huvides ja veenval põhjusel.

21. Täiendavas arvamuses kinnitab Riigikogu, et apteegi tegevusloa väljaandmise ja muutmise

regulatsioon on plaanis vastu võtta Riigikogu selle koosseisusu ajal. Seadusemuudatuse jõustumiseks

tuleb ette näha piisav aeg, mistõttu kehtestati ajutine regulatsioon üheks aastaks. Riigikogu

sotsiaalkomisjon ja Sotsiaalministeerium on alates kevadest jätkanud koostööd seadusemuudatuse

väljatöötamisel. Toimus ümarlaud ravimimüüjate esindajatega ning tehti kaks uuringut, mille

tulemusi arutati avalikul istungil, kus osalesid ka õiguskantsleri, Ravimiameti ja ravimimüüjate

esindajad. Seaduseelnõu töötatakse välja ja algatatakse 2014. aasta lõpuks ning saadetakse seejärel

arvamuse andmiseks Vabariigi Valitsusele. Eelnõu saadetakse ka huvigruppidele tutvumiseks ja

arvamuse avaldamiseks, samuti kaasatakse huvigrupid eelnõu menetlemisse.

Justiitsminister

22. Justiitsminister leiab, et tasakaalustatud meetme väljatöötamiseks on RavS § 1165 lõigete 1–6

regulatsioon õigustatud.

23. Õiguskantsleri taotlus on lubatav. Normid on formaalselt põhiseaduspärased.

24. Vaidlustatud sätted riivavad ettevõtlusvabadust. Sätete kehtestamise eesmärgiks oli vältida

olukorda, kus apteekrid lahkuksid suurenenud nõudluse tõttu maa-apteekidest suurematesse

asulatesse, konkreetsemalt on legitiimseks eesmärgiks apteegiteenuse ja ravimite kättesaadavus kogu

riigis. RavS § 1165 lõiked 1–6 ei sisalda põhimõttelist keeldu üldapteeke linnades ja asulates asutada.

Varasemad loa väljastamise tingimused on üle viidud piiratud ajaks. Analoogselt varem kehtinud

RavS § 421 lõigetele 1–3 mõjuvad vaidlustatud sätted soodustavalt piisava apteegiteenuse tagatusele

vähese nõudlusega piirkondades. Tähtajalise korra põhjuseks on tõik, et kohtumenetluse seadus ei

anna seadusandjale võimalust taotleda Riigikohtu otsuse täitmiseks lisaaega, kuid kuuekuuline

tähtaeg ei olnud piisav uue asjakohase regulatsiooni väljatöötamiseks. Tegemist on kompleksse ja

keeruka ühiskonnaelu küsimusega, kus põhjalikult läbi kaalumata muudatused võivad viia

prognoosimatute tagajärgedeni. Seni välja töötatud meetmed ei taga piisava kindlusega

apteegiteenuse kättesaadavust ka maapiirkondades. Seega on vaidlusaluse regulatsiooniga avalikes

huvides ja rahvatervise nimel ettevõtlusvabaduse ajutine piiramine eesmärgipärane.

Sotsiaalminister

25. Sotsiaalministri hinnangul vaidlusalused sätted pigem ei riiva ebaproportsionaalselt PS §-st 31

tulenevat ettevõtlusvabadust ega ole vastuolus PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõigusega.

26. Sätted on kehtestatud ajutise abinõuna, kuna põhiseaduspärast regulatsiooni ei olnud võimalik

kuue kuu jooksul välja töötada. Eelnõu menetlemisel, sh veel aprillis ja mais, esitati arvukalt

ettepanekuid, mida tuli analüüsida ja läbi rääkida.

27. Sotsiaalministeerium kaalus ka enne Riigikohtu otsust asutamispiirangute kaotamisega

kaasnevaid riske ja otsis lahendusi. Tõenäoliseks on peetud, et apteekide lisandumisel linnadesse

nende majanduslik olukord halveneb ja seetõttu vähenevad ravimite sortiment ja laovaru, samuti

lahtiolekuajad ja nõustamine. Riigikohtu otsuse punktist 112 lähtuvalt on võetud suund ühtlustada ja

suurendada üldiseid nõudeid apteegiteenuse osutamisele suuremates linnades ja leevendada nõudeid

väikelinnades ja maapiirkondades. Riigikogu Kantselei tellitud õiguslik-majanduslik analüüs valmib

29. septembriks 2014.

Konkurentsiamet

28. Konkurentsiamet nõustub õiguskantsleri taotluse ja selles esitatud argumentidega. RavS §-s 1165

sätestatud asutamispiirangud on eesmärgilt, toimelt ja sõnastuselt samased või vaba ettevõtlust veelgi

kitsendavamad võrreldes varasemate piirangutega. Samuti jääb Konkurentsiamet varasemate

asutamispiirangute kohta kohtuasjas nr 3-4-1-2-13 esitatud seisukohtade juurde.

29. RavS §-s 1165 sätestatud asutamispiirangud suure nõudlusega piirkondades on veelgi piiravamad

võrreldes põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tunnistatud RavS §-s 421 sätestatud tingimustega. Kui

varem oli tegevusloa andmine seotud apteegiga elanike arvu kohta, siis nüüd on võimalik tegevusluba

anda üksnes RavS § 1165 lõike 3 alusel, millega samasisulise varasema regulatsiooni alusel ei antud

enam kui kaheksa aasta jooksul terves Eestis ühtegi tegevusluba.

Eesti Apteekrite Liit

30. Eesti Apteekrite Liit on seisukohal, et vaidlusaluse regulatsiooni kehtestamine oli

möödapääsmatu. Kuna poole aasta jooksul ei olnud võimalik välja töötada uut toimivat regulatsiooni,

ei saanud ohtu seada kogu apteegisektorit. Asutamispiirangute kadumine ei ohustaks üksnes maa-

apteeke, vaid ka linnades teenuse kvaliteeti. Muuhulgas väheneks ravimite kättesaadavus, kuna

majanduslikult ei suudetaks hoida piisavat kaubavaru. Eelkõige kannataksid proviisoriapteegid, kes ei

suuda ka lühemat aega majanduslikku kahju kanda.

31. Apteekide asutamise rangemad nõuded, mis võeti vastu 21. mail 2014 ja jõustuvad vaidlusalustest

sätetest hiljem, jätnuks samuti turujõuga apteekidele soodsama positsiooni.

32. Apteek osutab tervishoiuteenust. Kõigis Euroopa riikides sekkub riik apteegiturgu erinevate

meetmetega.

Eesti Apteekide Ühendus

33. Eesti Apteekide Ühendus palub jätta õiguskantsleri taotluse rahuldamata. Juhul kui Riigikohus

peaks õiguskantsleri taotluse rahuldama, palub Eesti Apteekrite Ühendus lükata otsuse jõustumine

edasi 2015. aasta 10. juunini. Juhul kui Riigikohus leiab, et otsuse jõustumist ei ole võimalik edasi

lükata, tuleks tunnistada PSJKS § 58 lõige 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

34. Eesti Apteekide Ühendus leiab, et regulatsiooni ei ole vaja muuta. Faktiline olukord võrreldes

Riigikohtu üldkogu 9. detsembri 2013. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-13 pole muutunud. Apteekide

üldarv ning arv linnas ja maal on stabiliseerunud ning on olnud viimasel neljal aastal samas

suurusjärgus. Apteegiteenuse kättesaadavus suure nõudlusega piirkondades on rahva tervise aspektist

piisav.

35. Apteekide asutamisregulatsioon on keerukas tervishoiu-, sotsiaal- ja regionaalpoliitiline küsimus

ja nõuab tavapärasest põhjalikumat ettevalmistust. Riigikogu muutis tervishoiuteenuste korraldamise

seadust, mille kohaselt on apteegiteenus nüüd üks tervishoiuteenustest ning apteek on osa

tervishoiusüsteemist. Tervishoiuteenused on sotsiaalsel solidaarsusel põhinevad teenused, mida turg

ei paku ühiskonda rahuldaval määral.

36. Õiguskantsleri taotluse rahuldamine tekitaks olukorra, kus ei oleks järgitud Riigikohtu üldkogu

9. detsembri 2013. a otsusest asjas nr 3-4-1-2-13 tulenevaid suuniseid. Taotluse rahuldamise

tulemusel puuduks apteekide asutamistingimuste regulatsioon ja see pigem halvendaks ravimite

kättesaadavust maal.

37. Riigikogu kehtestatud täiendavad meetmed, millele õiguskantsler taotluses viitab (apteekri

lähtetoetus, apteegibuss, ravimite kaugmüügi võimaluste laiendamine ja väheväärtuslike apteekide

avamise keelamine linnades), ei ole piisavad põhiseadusvastase olukorra tekkimise vältimiseks.

Riigikohtu otsuse jõustumise kuupäevaks ei olnud Riigikogu kehtestanud ainsatki meedet, mis

pehmendanuks üleminekut uuele regulatsioonile. Õiguskantsler ei ole esitanud ühtegi tõendit ega

elulist asjaolu, mis kinnitaks, et vastuvõetud meetmed on piisavad, tagamaks apteegiteenuse

kättesaadavust maapiirkondades. Lisaks sellele ei saaks neil meetmetel olla õiguskantsleri loodetud

mõju.

38. Apteegibuss ega ravimite kaugmüük ei asenda püsiapteegis pakutavat apteegiteenust. Ravimite

kaugmüük tähendab eelkõige internetiapteeki, kuid paljudel maal elavatel inimestel ei ole võimalust

internetti kasutada. Internetiapteeke on Eestis olnud võimalik luua juba enam kui aasta, kuid seni

tegutseb Eestis ainult üks internetiapteek. Kui kaugmüügi all mõelda ravimite kojukannet, siis

kohaldub regulatsioon ainult nendele ravimitele, mis on füüsiliselt apteegist ostetud, st apteek peab

piirkonnas olemas olema. Apteek ei ole kohustatud sellist teenust pakkuma ning on vaba oma

hinnakujunduses. Haruapteekide avamise keeld linnas ilma asutamispiiranguteta annab aga suurtele

ketiapteekidele eelise teiste apteekide ees, kuna muudab apteegi asutamise ja pidamise kallimaks.

39. PS §-st 152 ei tulene sarnase sisuga, kuid teistsuguse eesmärgiga sätete taaskehtestamise keeldu.

Ajutine regulatsioon ei ole eesmärgilt, sisult, ajaliselt ja geograafiliselt ulatuselt võrdne põhiseaduse

vastaseks tunnistatud regulatsiooniga. Õiguskantsler leiab ekslikult, et ka ajutise regulatsiooni

eesmärk on tagada apteegiteenuse kättesaadavus maal, kuid selle eesmärgiks on teha ajaliselt ja

sisuliselt võimalikuks kehtestada põhiseaduspärase apteegi tegevusloa väljaandmise tingimused.

40. Õiguskantsler ei arvesta proportsionaalsuse hindamisel regulatsiooni ajutist iseloomu.

Põhiseaduse vastase olukorra kehtimine ühe aasta jooksul ei kaalu üles tähtajatult põhiseaduse

vastase olukorra loomist. Asutamispiirangute kohe ilma asendusregulatsioonita kehtetuks

tunnistamine võib põhjustada turuosaliste prognoosimatu käitumise, suurel hulgal apteekide avamise,

nagu juhtus 2005. aastal, vahetult enne asutamispiirangute jõustumist 1. jaanuaril 2006.

41. Juba Riigikohus, lükates oma otsuse jõustumise kuus kuud edasi, asus sellega seisukohale, et

põhiseaduse vastase olukorra kehtima jäämine kuus kuud kauem kaalub üles ilma piirangute

kehtestamiseta tekkiva põhiseaduse vastase olukorra. Juhul kui seadus oleks Riigikohtul võimaldanud

lükata otsuse jõustumist edasi pikema ajavahemiku võrra, siis oleks Riigikohus seda ka teinud. Ka

EIK praktikas on kinnitust leidnud asjaolu, et ajutisele üleminekuregulatsioonile kehtivad

teistsugused standardid, võrreldes tähtajatult kehtestatud regulatsiooniga.

42. PSJKS § 58 lõige 3 on põhiseadusega vastuolus osas, mis võimaldab otsuse jõustumist edasi

lükata ainult kuni kuue kuu võrra. PSJKS § 58 lõike 3 eesmärgiks on vältida põhiseadusvastasuse

tuvastamisel tekkiva õigusliku olukorra muutmisega kaasnevat ülemäärast teiste isikute või

põhiõiguste riivet ehk tekkivat põhiseaduse vastast olukorda. Kuna Riigikohus ise ei saa regulatsiooni

kehtestada, vaid üksnes juba kehtestatud regulatsiooni kehtetuks tunnistada, siis võib osutuda

vajalikuks anda normiloojale ehk praegusel juhul Riigikogule aega uue regulatsiooni vastuvõtmiseks.

Selline võimalus normiloojale peab olema reaalne, mitte formaalne. Kuigi üldjuhul võib kuus kuud

olla piisavalt pikk aeg uue regulatsiooni kehtestamiseks, on seadusandja väljendanud praegu selgelt

seisukohta, et uue regulatsiooni kehtestamiseks on vajalik üks aasta. Kui Riigikohus teeb käesolevas

asjas otsuse enne 10. detsembrit 2014, siis tekib olukord, kus ajutised asutamispiirangud kaotavad

kehtivuse enne, kui Riigikogu kavandas need asendada uue regulatsiooniga.

43. Vaidlusaluste sätete kehtetuks tunnistamine koos PSJKS § 58 lõike 3 kohaldamisega enne sätete

kavandatud kehtivuse lõppemist oleks vastuolus õiguskindlusega ning paneks negatiivsed tagajärjed

põhjendamatult ühe sotsiaalse grupi kanda. Isegi põhiseaduse vastasest regulatsioonist saab praegusel

juhul tuleneda selle kehtima jäämise õiguspärane ootus.

44. Täiendavates seisukohtades märgib Eesti Apteekide Ühendus, et Konkurentsiameti arvamusest ei

nähtu, et oleks analüüsitud, kas õigusi vähem riivav on meetme kehtima jätmine kuni tähtaja

saabumiseni või meetme tühistamine enne tähtaja saabumist. Kuna tegemist on kogu Eesti ühiskonda

mõjutava küsimusega, on selle lahendamisel kiirustamine lubamatu. Senisest ulatuslikuma

ettevõtlusvabaduse lubamisel ei tohi kahjustuda patsiendi õiguste kaitse ega nende õiguste tagamise

kuluefektiivsus ühiskonnale. Riigi ülesandeks on leida optimaalne tasakaal era- ja avalike huvide

vahel. Kuna praeguse käibe juures ei ole võimalik senises mahus apteegivõrku üleval pidada, tuleb

riigil otsustada, kas vähendada sektori kogukulu (piirates apteekide asutamist) või suurendada sektori

kogutulu (tõstes juurdehindluse piirmäärasid).

45. Eesti apteegivõrk ei ole praegu jätkusuutlik. Põhiprobleemiks on piiratud ressursside vähesus:

erialase tööjõu puudus ja vähene tulubaas. Parimaks lahenduseks on apteegisektori kulubaasi

vähendamine ehk apteekide arvu kontrollitud reguleerimine. Alternatiivsed meetmed on kulukamad

võrreldes apteekide arvu reguleerimisega. Kui neid tegevusi üritada rahastada mujalt kui

riigieelarvest (tegevusloa või apteegimaksu arvel), siis tõstab see apteekides müüdavate kaupade

hindu, mis mõjutab kõige rohkem vähekindlustatud elanikkonda ja vähendab apteegiteenuse rahalist

kättesaadavust. Ravimite geograafiline kättesaadavus on Eestis marginaalne probleem võrreldes

ravimite rahalise kättesaadavusega ja apteegi kui ettevõtte rahalise toetamise asemel tuleks

tähelepanu ja rahalised vahendid suunata suurte ravimikuludega haigete toetamisele.

46. Riigikohtus kehtetuks tunnistatud regulatsioon on tegelikkuses täitnud igati talle pandud ootused

– apteegiteenus on kättesaadav 99%-le elanikkonnast ning ka piisavalt paindlik, et arvestada muutusi

rahvastiku paiknemises. Mingit vajadust süsteemi lõhkuda tegelikkuses ei olnud. Riigikohtu välja

pakutud maa-apteekide toetusskeem on senistest meetmetest oluliselt kallim. Riigikohtu

alternatiivselt soovitatud meede – kõrvalkohustuse kehtestamine – ei ole mõistlik, sest ettevõtjate

majanduslikult kahjulike kohustuste täitmisele suunamine nõuaks riigilt ebaproportsionaalsete

sunnivahendite rakendamist. Seega ei ole midagi taunimisväärset olukorras, kus lihtsate lahenduste

puudumisel võtab parlament endale lisaaega, et õiguslik lahendus välja töötada.

Eesti Haiglaapteekrite Selts

47. Eesti Haiglaapteekrite Selts oma arvamust ei esitanud.

VAIDLUSTATUD SÄTTED

48. Ravimiseaduse § 1165 „Üldapteegi tegevusloa väljaandmine ja üldapteegi tegevusloa muutmine

perioodil 2014. aasta 9. juunist kuni 2015. aasta 9. juunini" lõiked 1–6:

„(1) Üldapteegi tegevusloa väljaandmise korral tegutsemiskohaga suure nõudlusega piirkonnas ning

üldapteegi tegevusloa muutmise korral seoses üldapteegi tegutsemiskoha muutmisega suure

nõudlusega piirkonnas või üldapteegi tegutsemiskoha muutmise ja viimisega suure nõudlusega

piirkonda, antakse välja või muudetakse üldapteegi tegevuslubasid perioodil 2014. aasta 9. juunist

kuni 2015. aasta 9. juunini üksnes käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel.

(2) Suure nõudlusega piirkonnaks loetakse käesoleva paragrahvi kohaselt Statistikaameti avaldatud

andmetel 4000 või enama elanikuga asulat, kus asub vähemalt üks tegutsev üldapteek või selle

struktuuriüksus.

(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 viidatud perioodil on suure nõudlusega piirkonna kohalik

omavalitsus Ravimiametile edastanud kirjaliku põhjendatud ettepaneku suure nõudlusega piirkonnas

üldapteegi avamiseks seoses rahvastiku ümberpaiknemise, apteegiteenuse halva kvaliteedi või

apteegi puudumise tõttu kindlas asulas või linna või vallasisese linna linnaosas või asumis ning

Ravimiameti hinnangul on vastavas piirkonnas apteegi avamine põhjendatud, avalikustatakse

nimetatud teave Ravimiameti veebilehel.

(4) Taotlused suure nõudlusega piirkonnas üldapteegi avamiseks esitatakse Ravimiametile 14 päeva

jooksul pärast teabe avalikustamist. Taotluses peavad olema taotleja nimi, aadress, registri- või

isikukood ja kontaktandmed. Taotlejal peavad puuduma maksuvõlgnevused. Taotluse kinnitab

taotleja esindamisõigust omav isik allkirja ja kuupäevaga.

(5) Kui nõuetekohaseid taotlusi üldapteegi avamiseks laekus rohkem kui üks, heidetakse nende

esitajate vahel liisku. Liisuheitmise tulemus tehakse Ravimiameti veebilehel teatavaks kolme

tööpäeva jooksul.

(6) Üldapteegi avamiseks õiguse saanud isik esitab nõuetekohase taotluse üldapteegi tegevusloa

saamiseks hiljemalt 180 päeva jooksul pärast liisuheitmise tulemuse teatavaks tegemist."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

49. Õiguskantsleri hinnangul rikub vaidlusalune regulatsioon PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust

koostoimes PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldise võrdsuspõhiõigusega. Lisaks sellele rikkus Riigikogu

õiguskantsleri arvates vaidlusaluse regulatsiooni kehtestamisega PS § 152 lõikest 2 tulenevat

Riigikohtu otsusega kehtetuks tunnistatud sätete taaskehtestamise keeldu, kuna kehtestas piirangud,

mis sarnanevad Riigikohtu üldkogu 9. detsembri 2013. a otsusega põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks

tunnistatud üldapteekide asutamispiirangutega.

50. Üldkogu märgib kõigepealt, et vaidlusalune regulatsioon ei kattu Riigikohtu üldkogu 9. detsembri

2013. a otsusega kehtetuks tunnistatud regulatsiooni sõnastusega (vt eespool punkt 1). Seetõttu saab

üldkogu PS § 152 lõikest 2 tuleneva keelu rikkumise osas seisukoha kujunda alles seejärel, kui on

enne hinnanud, kas käesolevas kohtuasjas vaidlustatud regulatsioon sätestab samasuguse piirangu ja

on samadel põhjustel põhiseadusvastane kui Riigikohtu üldkogu otsusega kehtetuks tunnistatud

normistik.

51. Eeltoodud põhjustel hindab üldkogu järgnevalt vaidlusaluse regulatsiooni põhiseadusele

vastavust, käsitledes esmalt riivatud põhiõigusi (I), seejärel riive legitiimset eesmärki (II) ja

proportsionaalsust eesmärgi suhtes (III). Lõpuks lahendab üldkogu taotluse lükata otsuse jõustumine

edasi ja selgitab otsuse mõjusid (IV).

I

52. Esmalt käsitleb üldkogu asjakohaseid põhiõigusi ja nende riivet.

53. 9. detsembri 2013. a esimese ravimiseaduse otsusega, mis jõustus 9. juunil 2014, tunnistas

Riigikohtu üldkogu kuni 8. juunini 2014 kehtinud RavS § 421 lõiked 1–3 põhiseaduse vastaseks ja

kehtetuks, kuna sätted riivasid põhiseadusvastaselt PS §-s 31 tagatud ettevõtlusvabadust ja PS § 12

lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõigust. Kehtetuks tunnistatud RavS § 421 lõiked 1 ja 3 nägid

üldapteekide asutamiseks ette geograafilised ja demograafilised piirangud ning lõige 2 sätestas neist

erandi juhuks, kui üldapteegi või üldapteegi struktuuriüksuse (edaspidi apteegi) asukohta muudeti

500 meetri ulatuses. Üldkogu leidis, et sätted riivasid ettevõtlusvabadust otseselt, kuna sätestasid

apteegiteenuse osutamiseks tegevusloa saamisele lisatingimused (otsuse p 107), ja kaudselt, kuna

mõjutasid ka hulgimüüjate õigusi (otsuse p 109), samuti riivati tarbijate huvisid (otsuse p 108).

Üldkogu hinnangul riivasid sätted ka võrdsuspõhiõigust, kuna andsid eelisseisundi nendele

ettevõtjatele, kes asutasid apteegid enne asutamispiirangute kehtestamist (otsuse p 114).

54. Üldkogu jääb esimeses ravimiseaduse otsuses võetud seisukohtade juurde ja kontrollib ka

käesolevas kohtuasjas nende kahe põhiõiguse riivet. PS § 31 sätestab õiguse tegeleda ettevõtlusega,

seadusega võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra (esimene ja teine lause).

Üldkogu leidis esimeses ravimiseaduse otsuses, et põhiseadusega tagatud ettevõtlusvabadusel on mitu

tahku, muu hulgas peab riik tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks. Ettevõtlusvabaduse

osaks olev konkurentsivabadus ei kaitse mitte üksnes ettevõtjate ettevõtlusvabadust, vaid

lõppkokkuvõttes ka tarbijat, kuna lähtub eeldusest, et konkurents tagab parima teenuse või kauba

parima hinnaga (otsuse p-d 105–112). PS § 12 lõike 1 esimene lause sätestab, et kõik on seaduse ees

võrdsed (võrdsuspõhiõigus).

55. Praeguses kohtuasjas tuleb hinnata ettevõtlusvabaduse ja võrduspõhiõiguse riivet koos. Vaidluse

all ei ole ettevõtlusvabaduse riive kui üldine meede, vaid see, et mõnede isikute ettevõtlusvabadust

piiratakse intensiivsemalt kui teiste isikute oma. Nii ei ole vaidluse all nt apteegi avamiseks üldiselt

esitatavad nõuded (nõuded töötajate kvalifikatsioonile, ruumidele, tööaegadele vms) ja loakohustus,

mis samuti ettevõtlusvabadust riivavad. Küsimus on võrdse konkurentsiolukorra võimaldamises.

Olukorras, kus seadusandja on apteegiteenuse osutamiseks valinud konkurentsil põhineva turumudeli,

tuleb isikutele tagada võrdsed võimalused turule pääsemiseks ja turul osalemiseks.

56. Järgnevalt käsitleb üldkogu praeguses kohtuasjas vaidluse all olevatest sätetest tulenevat

ettevõtlusvabaduse ja võrdsuspõhiõiguse riivet.

57. Apteekide asutamispiirang tuleneb RavS § 1165 lõigetest 1–3. RavS § 1165 lõige 1 sätestab, et

apteegi tegevuslube antakse välja suure nõudlusega piirkonnas ajavahemikul 2014. aasta 9. juunist

2015. aasta 9. juunini üksnes sellest paragrahvist juhindudes. RavS § 1165 lõige 3 näeb ette suure

nõudlusega piirkonnas apteegi tegutsemisloa andmise tingimused. Selle kohaselt otsustab

Ravimiamet apteegi tegevusloa väljastamise, kui kohalik omavalitsus esitab vastava taotluse ja

apteegi avamine on põhjendatud rahvastiku ümberpaiknemise või apteegiteenuse halva kvaliteedi või

apteegi puudumise tõttu. RavS § 1165 lõige 2 defineerib seejuures suure nõudlusega piirkonna

mõiste, mis on lõigete 1 ja 3 kohaldamise eelduseks. RavS § 1165 lõigetest 1–3 järeldub, et apteegi

asutamine suure nõudlusega piirkonnas on allutatud olulistele piirangutele.

58. Suure nõudlusega piirkondades on apteegi asutamine üldkogu hinnangul veelgi intensiivsemalt

piiratud võrreldes regulatsiooniga, mis kehtis enne esimese ravimiseaduse otsuse jõustumist.

RavS § 421 lõige 1 sätestas piirid apteekide arvule linnas, milles on ühe apteegi kohta vähem kui

3000 elanikku, ning lõige 4 võimaldas Ravimiametil tegevusluba väljastada, kui piirangu alus oli ära

langenud. Seega võis Ravimiamet väljastada apteegi tegevusloa, kui elanike arv piirkonnas kasvas

üle 3000. Kehtiva regulatsiooniga on seadusandja lugenud suure nõudlusega piirkonnaks 4000 või

enama elanikuga asulad, kus asub vähemalt üks apteek (RavS § 1165 lõige 2). Sel juhul on apteeki

võimalik asutada üksnes juhul, kui täidetud on RavS § 1165 lõikes 3 sätestatud erandlikud tingimused

(kohalik omavalitsus on Ravimiametile edastanud kirjaliku põhjendatud ettepaneku apteegi avamise

vajaduse kohta, mis on seotud rahvastiku ümberpaiknemise, apteegiteenuse halva kvaliteedi või

apteegi puudumise tõttu kindlas asulas või linna või vallasisese linna linnaosas või asumis).

RavS § 1165 lõige 3 võimaldab seega tegevusloa väljastada üksnes lõikes 3 sätestatud erandlikel

tingimustel, kuid ei näe ette võimalust, et tegevusluba väljastatakse ka siis, kui piirangu aluseks

olevad faktilised asjaolud ära langevad.

59. Sellises olukorras ei oleks alust rakendada ka RavS § 1165 lõikes 3 sätestatud erandit, mis

võimaldaks avada apteegi apteegiteenuse halva kvaliteedi tõttu vastavas piirkonnas. Hoolimata

sellest, et keeleliselt võiks „apteegiteenuse halva kvaliteedi" all mõista ka apteekide vähesust üksikus

piirkonnas ehk apteegiteenuse halba kättesaadavust, leiab üldkogu, et selliselt ei saa RavS § 1165

lõiget 3 tõlgendada. Ka enne esimest ravimiseaduse otsust kehtinud regulatsioon nägi ette, et erandina

võib Ravimiamet otsustada anda välja tegevusluba, kui see on vajalik apteegiteenuse halva kvaliteedi

tõttu (RavS § 421 lõige 4). Üldkogu märkis esimeses ravimiseaduse asjas, et apteegiteenuse kvaliteeti

ei tagata asutamispiirangutega ja apteegiteenuse kvaliteeti reguleeritakse muul moel – ravimiseadus

näeb ette ravimiohutuse, apteegiteenuse sisu ja vormi, müügi- ja tegevusloa nõuded, järelevalve

(punkt 122). Lisaks sellele tuleb arvestada, et Ravimiameti andmetel ei antud RavS § 421 kehtivuse

ajal välja ühtki tegevusluba, mis oleks tuginenud mõnele lõikes 4 sätestatud erandile.

60. Juba tegutsevate apteegipidajate ettevõtlusvabadust riivab varasema regulatsiooniga võrreldes

enam asjaolu, et kehtivas õiguses ei ole varasemale RavS § 421 lõikele 2 sarnast normi. Säte nägi

ette, et tegutsev apteek võib tegutsemiskohta muuta, kui uus koht ei asu kaugemal kui 500 meetrit –

näiteks kolida üürilepingu lõppemisel naabermaja sobivamatesse ruumidesse või mujale naabrusesse.

Kuna apteegi tegevusluba antakse välja tegutsemiseks konkreetsetes ruumides, siis ei ole isetahtsi

võimalik asukohta muuta. Praegusel ajal ei ole apteegi pidajale ruumide vahetamise võimalust ette

nähtud. Üldkogu möönab, et samas võib selles näha ka sammu juba apteegiturul olijate ja turule tulla

soovijate ebavõrdsuse vähendamise suunas – juhul kui Ravimiamet peab uue apteegi asutamist

RavS § 1165 lõike 3 alusel põhjendatuks, võivad uue apteegi asutamisele konkureerida kõik.

61. Vaidlusalune regulatsioon on kehtestatud ajutisena, perioodiks 9. juunist 2014 kuni 9. juunini

2015. Ajutisus võib leevendada asutamispiirangutest tulenevat põhiõiguste riive intensiivsust, sest

võrreldes alalise piirangu kehtestamisega riivab ajutine piirang isiku õigusi üksnes mingi aja jooksul.

Samas ei õigusta ajutisus mis tahes riiveid ja ka tähtajalised piirangud ei või põhiõigusi riivata

ebaproportsionaalselt.

62. Üldkogu asub siiski seisukohale, et vaatamata vaidlustatud regulatsiooni tähtaegsusele, pole

õiguskantsleri taotluses osutatud sätteid olemuslikult alust käsitada üleminekuregulatsioonina.

Vaidlus praeguses kohtuasjas on sisuliselt jätk Riigikohtu üldkogu 9. detsembri 2013. a otsusega

lahendatud samalaadsele vaidlusele, mistõttu ei saa regulatsioonist tulenevaid piiranguid vaadata

lahus varem, kuni 8. juunini 2014 kehtinud apteekide asutamispiirangutest. Üldkogu leidis käesolevas

otsuses eespool, et kuigi sõnastatud formaalselt erinevalt, on suure nõudlusega piirkonnas apteekide

asutamispiirang säilinud ja seda varasemaga võrreldes kohati isegi intensiivsemal kujul (vt eespool

punkt 58). Seda, et kehtiv regulatsioon sisuliselt säilitab põhiseaduse vastaseks tunnistatud

asutamispiirangu, mööndi ka Riigikogus muutmise seadust vastu võttes (vt sotsiaalkomisjoni esimehe

Heljo Pikhofi sõnavõtt ravimiseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse

eelnõu (615 SE) teise lugemise jätkamisel Riigikogu täiskogu 20. mai 2014 istungil). Seetõttu leiab

üldkogu, et vaidlustatud regulatsiooniga pikendati juba aastast 2006 kehtivaid asutamispiiranguid

veel üheks täiendavaks perioodiks. Lisaks sellele ei ole praegu veel teada, kas ja milline uus

regulatsioon hakkab kehtima pärast ajutiselt kehtestatud regulatsiooni kehtivusaja lõppu.

63. Eeltoodust lähtudes on üldkogu seisukohal, et RavS § 1165 lõiked 1–3 riivavad väga intensiivselt

nende isikute ettevõtlusvabadust ja võrdsuspõhiõigust, kes soovivad tulla Eesti turule apteegiteenust

osutama ja plaanivad suure nõudlusega piirkonnas apteegi asutamist. Kuigi sätted kohalduvad

näiliselt kõigile isikutele ühtmoodi, on regulatsiooni mõju ettevõtlusvabadusele siiski erinev sõltuvalt

sellest, kas see laieneb neile isikutele, kes juba apteeki peavad, või isikutele, kes alles kavandavad

apteegiturule sisenemist. Arvestades, et RavS § 1165 lõikes 3 sätestatud erandite kohaldamine on

peaaegu välistatud, sulgevad RavS § 1165 lõiked 1–3 sisuliselt apteegituru uutele tulijatele.

Ettevõtlusvabaduse riive on seejuures kohati isegi intensiivsem, kui riive, mis tulenes ravimiseaduse

sätetest, mis olid põhiseaduslikkuse järelevalve kontrolli esemeks esimeses ravimiseaduse otsuses.

64. Õiguskantsler vaidlustas RavS § 1165 lõiked 1–6. RavS § 1165 lõike 3 lauseosa, mille kohaselt

„avalikustatakse nimetatud teave [Ravimiameti otsuse kohta väljastada suure nõudlusega piirkonnas

apteegi tegevusluba] Ravimiameti veebilehel", ja lõiked 4–6 reguleerivad loa andmise menetlust.

Nimetatud sätted on osa apteegiteenuse osutamisele kehtestatud loakohustuse regulatsioonist, mis

riivavad samuti ettevõtlusvabadust, kuid ei ole praeguses põhiseaduslikkuse asjas otseselt vaidluse

all. Samas on nimetatud sätted RavS § 1165 lõigetega 1–3 lahutamatult seotud ja nende

edasikehtimine kaotaks lõigete 1–3 põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral oma mõtte. Üldkogu

märgib samuti, et enamik RavS § 1165 lõike 4 teises lauses ette nähtud nõuetest (tegevusloa taotluses

peab olema märgitud taotleja nimi, aadress, registri- või isikukood ja kontaktandmed, taotluse

kinnitab taotleja esindamisõigust omav isik allkirja ja kuupäevaga) on sätestatud ka

majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses (MsüS), mis üldseadusena reguleerib tegevusloa

taotlemist ja väljastamist (MsüS § 19, § 15 lõige 1). Normide tihedast seotusest tingitult kontrollib

üldkogu ka RavS § 1165 lõike 3 ülalnimetatud lauseosa ja lõigete 4–6 põhiseaduspärasust.

II

65. Järgnevalt selgitab üldkogu välja RavS § 1165 lõigetest 1–6 tuleneva ettevõtlusvabaduse riive

legitiimse eesmärgi.

66. Esimeses ravimiseaduse otsuses pidas üldkogu riive legitiimseks eesmärgiks apteegiteenuse

kättesaadavust kogu riigis (otsuse p 119). Üldkogu jagas esimeses ravimiseaduse otsuses

apteegiteenuse kättesaadavuse eesmärgi kogu riigis kaheks – kättesaadavus suure ja vähese

nõudlusega piirkondades (otsuse p-d 132 ja 138). Üldkogu leidis, et apteegiteenuse kättesaadavuse

tagamiseks suure nõudlusega piirkondades ei ole apteekide asutamispiirang sobiv meede eelkõige

põhjusel, et suure nõudlusega piirkondades on turureeglitest lähtuvalt alati keegi eelduslikult teenust

pakkumas (otsuse p-d 135 ja 137). Praeguses asjas jääb üldkogu selle seisukoha juurde.

67. Ravimiseadusesse § 1165 lisanud muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas märgiti, et „soovitakse

leida jätkusuutlik lahendus Eesti ravimituru probleemidele seoses ravimite kättesaadavusega vähese

nõudlusega piirkondades" (XII Riigikogu koosseisu 615 SE, seletuskiri eelnõu esitamisel, lk 1).

Lähtuvalt esimesest ravimiseaduse otsusest ja seadusandja seatud regulatsiooni eesmärgist ei ole

praeguses asjas põhjust rääkida enam apteegiteenuse kättesaadavuse tagamisest kogu Eestis. Üldkogu

leiab, et seetõttu on praeguses asjas riive legitiimne eesmärk tagada apteegiteenuse kättesaadavus

vähese nõudlusega piirkondades.

68. Üldkogu ei jaga nende menetlusosaliste seisukohta, kes leiavad, et vajadus võita aega uue

regulatsiooni väljatöötamiseks on riive iseseisvaks eesmärgiks. Parema regulatsiooni väljatöötamise

vajadus ei saa olla iseenesest põhiõiguse riive legitiimseks eesmärgiks. Regulatsiooni ajutisust ja

vajadust uue regulatsiooni järele tuleb arvestada riive proportsionaalsuse hindamisel regulatsiooni

sisust lähtuva legitiimse eesmärgi suhtes.

III

69. Otsuse järgnevas osas hindab üldkogu põhiõiguste riive proportsionaalsust (PS § 11) legitiimse

eesmärgi suhtes, käsitledes esmalt abinõu sobivust ja seejärel vajalikkust eesmärgi saavutamiseks.

Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on

sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).

70. Esimeses ravimiseaduse otsuses möönis üldkogu, et ei ole võimatu, et asutamispiirangute

puudumisel tekiks linnades senisest suurem nõudlus apteekrite järele, mis tingiks rohkemate maa-

apteekide sulgemise, kuna apteekrite arv kogu riigis on piiratud. Seega pidas üldkogu

asutamispiiranguid sobivaks meetmeks legitiimse eesmärgi – apteegiteenuse kättesaadavuse tagamine

vähese nõudlusega piirkonnas – saavutamiseks. Üldkogu leiab, et esimese ravimiseaduse otsuse

punktides 139–154 toodud argumendid on asjakohased ka praeguses vaidluses, ning peab riivet

seetõttu sobivaks.

71. Järgnevalt kaalub üldkogu apteekide asutamispiirangute vajalikkust. Piirang on vajalik, kui

eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on

vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad

abinõud kolmandaid isikuid, samuti riigi kulutuste erinevust ühe või teise abinõu rakendamise korral

(vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-

1-02, punkt 15). Esimeses ravimiseaduse otsuses kaalus üldkogu alternatiivseid meetmeid apteekide

asutamispiirangutele – võimalusi kohustada suure nõudlusega piirkonnas apteegipidajat osutama

apteegiteenust ka vähese nõudlusega piirkonnas püsiapteegi või apteegibussi kaudu või kohustada

teda toetama vähese nõudlusega piirkonna apteeke. Üldkogu märkis, et ilmselt on selliseid meetmeid

veel teisigi (otsuse p-d 157–161).

72. Praegusel juhul tuleb kaaluda seda, kas seadusandja on rakendanud või tal oleks olnud võimalik

rakendada abinõusid, mis tagaksid vähese nõudlusega piirkonnas apteegiteenuse kättesaadavuse, kuid

riivaks vähem nende isikute ettevõtlusvabadust ja võrdsuspõhiõigust, kes soovivad tulla apteegiturule

teenust osutama või seal oma tegevust laiendada. Üldkogu leidis eespool, et selliste isikute

põhiõiguste riive on väga intensiivne, kuna vaidlusalune regulatsioon sisuliselt välistab turule

sisenemise võimaluse. Olukorras, kus turule tulla soovijate ettevõtlusvabadust ja võrdsuspõhiõigust

riivatakse sedavõrd tugevalt, et ettevõtlusvabaduse kasutamine on ühe ettevõtjate grupi jaoks

sisuliselt välistatud, võivad põhiseaduspärased olla ka sellised alternatiivsed abinõud, mis ühest

küljest vähendavad turule tulla soovijate põhiõiguste riivet, kuid võivad suurendada juba turul olijate

ettevõtlusvabaduse riivet (nt pannes neile lisakohustusi). Üldkogu leidis esimeses ravimiseaduse

otsuses, et olukord, kus ettevõtja saab soodsas kohas apteegipidamise õiguse, millega kaasneb

kohustus pidada ka apteeki vähese nõudlusega kohas, piirab ettevõtlusvabadust vähem, kui olukord,

kus tal üldse apteeki pidada ei lubata (otsuse p 157).

73. Muutmise seadusega lisas Riigikogu ravimiseadusesse peale § 1165 ka sätteid, millega kehtestas

abinõud, mis sarnanevad esimeses ravimiseaduse otsuses üldkogu välja pakutud alternatiividele

apteegiteenuse kättesaadavuse parandamiseks vähese nõudlusega piirkondades. Osaliselt seisnevad

need ettevõtlusvabadusele lisapiirangute kehtestamises (linnas haruapteegi asutamise keeld), osaliselt

otseselt maal apteegiteenuse osutamise võimaldamises (apteegibuss) või soodustamises (lähtetoetus).

Alljärgnevalt käsitleb üldkogu pärast esimest ravimiseaduse otsust kehtestatud abinõusid ja nende

võimalikku mõju apteegiteenuse kättesaadavusele vähese nõudlusega piirkondades. Kõigepealt

hindab üldkogu otseselt vähese nõudlusega piirkonnas apteegiteenuse kättesaadavust tagavaid

abinõusid.

74. Ravimiseadusesse lisati § 451, mis näeb ette apteegibussi kasutamise võimaluse väljaspool linnu

ja linnades, kus ei ole apteeki. Seejuures ei ole aga apteegibussi teenuse osutamine apteegipidaja

kohustus, samuti ei kaasne selle teenuse osutajale riigi antavaid eeliseid või soodustusi. Seetõttu saab

apteegibussi teenuse osutamine olla üksnes majanduslikult motiveeritud. Kuigi liikuva asukoha tõttu

võib kliente olla rohkem kui n-ö püsiapteegil, siis puudub apteegibussi käitamiseks vähese

nõudlusega piirkonnas enamasti samuti piisav majanduslik stiimul. Lisaks võib ettevõtjate huvi

investeerida apteegibussi pärssida kuni vaidlusaluse regulatsiooni kehtivuse lõpuni see, et on

ebaselge, millise apteekide asutamist puudutava regulatsiooni kehtestab seadusandja pärast 9. juunit

2015. Käesoleva aasta detsembri alguse seisuga ei olnud Ravimiameti andmetel taotletud

apteegibussi käitamiseks ühtegi tegevusluba.

75. RavS §-ga 621 nähti ette proviisori ja farmatseudi (apteekri) lähtetoetus. Lähtetoetus on

ühekordne 15 000 euro suurune toetus proviisorile või farmatseudile, kes asub tööle või tegutsema

paika, kus ei ole apteeki. Toetuse saamise eeldus on muu hulgas see, et isik asub tööle või tegutsema

viie aasta jooksul kutse omandamisest arvates (maha arvatakse raseduse, sünnituse ja lapsepuhkuse

ning ajateenistuse aeg) ning et ta töötab või tegutseb töökoormusega vähemalt 30 tundi nädalas.

Tegutsema peab lähtetoetuse saanud proviisor või farmatseut vähemalt viis aastat, vastasel juhul tuleb

lähtetoetus tagastada.

76. Selline lähtetoetuse regulatsioon jõustub 1. jaanuaril 2015, kehtides seega vähem kui poole

vaidlusaluse regulatsiooni kehtivuse ajast (9. juuni 2014 kuni 9. juuni 2015). Seejuures on

Sotsiaalministeeriumil aega kaks kuud lähtetoetuse andmise üle otsustamiseks, pärast positiivset

otsust lisaks üks kuu toetuse ülekandmiseks taotlejale, seega võib menetlus kesta kokku kolm kuud

(RavS § 621 lõige 4). Arvestada tuleb ka apteegi enda loomisele (sobivate ruumide leidmine,

soetamine või üürilepingu sõlmimine, apteegi nõuetele vastavaks kohandamine, tegevusloa

taotlemine) kuluvat aega. Seega on vähetõenäoline, et lähtetoetuse regulatsioonil oleks üldse mingi

mõju apteegiteenuse kättesaadavusele vaidlusaluse regulatsiooni kehtivuse ajal.

77. Toetus soodustab noorte (tavapäraselt äsja proviisori või farmatseudi kutse omandanud noored)

apteekrite maale tööle asumist, kuid ulatuslikult see apteegiteenuse kättesaadavust ilmselt ei

suurenda. Eelduslikult kulub 15 000 euro suurusest toetusest osa apteegi toimimiseks vajalike

ruumide sisseseadmisele, osa paratamatult uue äri alustamisega kaasneva jooksva kahjumi

kandmiseks, kuna lähtetoetuse saanud isik peab olema selles apteegis esimene proviisor või

farmatseut (RavS § 621 lõike 2 punkt 3). Kui on võimalik üle võtta varem suletud nõuetele vastavad

apteegiruumid ja lähtetoetus jagada viie kohustusliku tegutsemisaasta peale, on toetuse suurus

250 eurot kuus. Sellise lähtetoetuse kasutamise tõenäosust vähendab asjaolu, et toetuse saaja on

seotud kohustusega töötada vähemalt 30 tundi nädalas (RavS § 621 lõike 2 punkt 4). Näiliselt võib

see nõue küll tagada apteegiteenuse parema kättesaadavuse, kuid tegelikkuses võib see osutuda

apteegi loomist pärssivaks teguriks. Eesti Apteekide Ühenduse tellitud ja esimeses ravimiseaduse

otsuses Riigikohtule esitatud PriceWaterhouseCoopersi 2013. a analüüsi järgi on keskmine Eesti maa-

apteek avatud 45 tundi nädalas. Käesoleva aasta novembris oli Eestis vähemalt 35 maa-apteeki, mis

olid lahti vähem kui 30 tundi nädalas, seejuures 15 apteeki 10 tundi või vähem (apteegikettide ja

valdade kodulehtede andmetel). Kui ühest küljest piirab vähene lahtiolekuaeg ligipääsu

apteegiteenusele, siis teisalt viitab see ka paikkondade nõudluse erinevustele. Eesti asustustihedust

arvestades on paratamatu, et ravimi kiire ja ootamatu saamisvajaduse korral ei ole apteegiteenus

kõikides Eesti paikades igal ajal kohe kättesaadav. Seevastu ravimid krooniliste haiguste puhuks ja

sageli tarvitatavad käsimüügiravimid, mille vajadust teatakse ette, on lihtsamalt kättesaadavad.

Viimati nimetatud juhul tagab ravimite kättesaadavuse ka suhteliselt lühikest aega lahti olev apteek.

78. Muutmise seadusega täpsustati ka ravimite kaugmüügi tingimusi ja lisati RavS § 31 lõige 57, mis

võimaldab ravimite kättetoimetamist ka teisiti kui kaugmüügi teel. Erinevalt kaugmüügiteenusest ei

pea ravimite kättetoimetamisel teenuse osutaja tagama teenuse kättesaadavust kogu Eesti

territooriumil. Samas ei erine kättetoimetamise regulatsioon oluliselt (tasulisest) kaugmüügi

regulatsioonist, mis kehtis juba esimese ravimiseaduse otsuse tegemise ajal, mistõttu ei taga see

apteegiteenuse kättesaadavust vähese nõudlusega piirkonnas oluliselt paremini kui varasem

regulatsioon.

79. Vähese nõudlusega piirkonnas apteegiteenuse kättesaadavuse tagamise abinõuks võib pidada ka

haruapteekide arvu piirangu kaotamist vähese nõudlusega piirkonnas (RavS § 30 lõige 91). Ka see

abinõu on eesmärgi saavutamise seisukohalt suhteliselt vähese mõjuga. Sellega leevendatakse

nõudeid apteegi struktuuriüksuse loomisele, mis võib tähendada väiksemat kulu apteegi pidamisel,

kuid viidatud regulatsioon ei loo lisastiimulit uue üldapteegi asutamiseks vähese nõudlusega

piirkonda.

80. Alljärgnevalt käsitleb üldkogu abinõusid, mis võiksid apteegiteenuse kättesaadavust vähese

nõudlusega piirakonnas kaudselt mõjutada. Kaudne mõju seisneb selles, et suure nõudlusega

piirkondades apteegi asutamisele ja pidamisele lisanõuete seadmine pärsib neis piirkondades

apteekide loomist, mis vähendab ohtu, et apteekrid lahkuvad vähese nõudlusega piirkondadest.

81. RavS § 30 lõikega 91 ja sellega seotud sätetega seati piirang, et haruapteek ei või edaspidi asuda

linnas, välja arvatud juhul, kui seal elab alla 4000 elaniku. Haruapteegile esitatud nõuded on vähem

ranged ja seega võib haruapteegi pidamist lugeda n-ö tavaapteegist odavamaks lahenduseks. Praegu

on piiratud üksnes uute haruapteekide asutamine ja enne seadusemuudatuse jõustumist juba loodud

haruapteegid saavad senises asukohas tööd jätkata kuni 9. juunini 2019 (RavS § 1162). Arvestades

asjaolu, et suure nõudlusega piirkondadesse ei ole peaaegu võimalik apteeke juurde luua ja et

vaidlusalune regulatsioon kaotab kehtivuse enne piirangu täielikku jõustumist (9. juuni 2019), on

haruapteekide linnas avamise keelustamise mõju vähese nõudlusega piirkondades apteegiteenuse

kättesaadavusele kui mitte olematu, siis vähene.

82. Kaudse mõjuga abinõudena võib näha ka nõuet, et linnas asuv apteek peab olema avatud

vähemalt 40 tundi nädalas (RavS § 45 punkt 41, mis jõustub 1. jaanuaril 2015), ning kohustust suure

nõudlusega piirkonnas valmistada apteegis mittesteriilseid ravimeid (RavS § 32 lõige 1).

83. Eespool käsitletud abinõudel on kas otsene või kaudne mõju eesmärgi saavutamisele, kuid

kehtestatuna praegusel kujul, ei suuda need tõenäoliselt kindlustada eesmärgi (apteegiteenuse

kättesaadavus vähese nõudlusega piirkondades) täielikku saavutamist. Siiski võib eelnimetatud

abinõudel (eelkõige suure nõudlusega piirkonnas apteegi pidamisele seatud lisanõuetel) olla mõju

olukorras, kus RavS §-s 1165 sätestatud asutamispiirang kaoks, ilma et Riigikogu kehtestaks uue

asjakohase regulatsiooni.

84. See, et seadusandja jättis kehtestamata eesmärgi saavutamiseks tõhusad, kuid põhiõigusi vähem

riivavad vahendid, ei saa muuta ebaproportsionaalseid asutamispiiranguid põhiseaduspäraseks.

Üldkogu on endiselt seisukohal, et seadusandjal on võimalik kehtestada selline regulatsioon, mis

võimaldab apteegiteenuse kättesaadavust vähese nõudlusega piirkondades saavutada moel, mis

riivaks turule tulla soovijate ettevõtlusvabadust vähem intensiivselt.

85. Esimeses ravimiseaduse otsuses väljendas üldkogu seisukohta, et üheks selliseks abinõuks võiks

olla suure nõudlusega piirkonnas apteegiteenuse osutaja kohustus osutada apteegiteenust ka vähese

nõudlusega piirkonnas, kas siis apteegi pidamise või apteegibussi teenuse osutamise teel. Üldkogu

hinnangul on võimalik uue apteegi tegevusloa väljaandmine siduda lisatingimustega. Samuti pole

välistatud, et ka olemasolevate, alates 1. juulist 2014 tähtajatuks muutunud tegevuslubadega seotakse

lisatingimusi. Seejuures tuleb arvestada siiski ka ettevõtlusvabadust ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

86. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2014. a raportis „Riiklike

toetusmeetmete mõju hindamine maapiirkonna apteekide ja apteegiteenuse püsima jäämisele"

analüüsiti nelja võimalikku abinõu eesmärgi saavutamiseks: maa-apteekide rahaline toetamine,

apteegi tegevusloa kõrvaltingimuse kehtestamine, riigiapteegi loomine ja omandipiirangu

kehtestamine. Raporti kokkuvõttes peeti kõige sobivamaks abinõuks maapiirkondade apteekide

rahalist toetamist riigieelarvest avamistoetuse ja tegevustoetuse vormis. Apteegi tegevusloale

kõrvaltingimusena kohustuse panemist pidada maapiirkonnas apteeki peeti raportis võimalikuks, kuid

osutatakse, et see võib nõuda riigilt ebaproportsionaalsete sunnivahendite rakendamist. Ka

riigiapteekide loomist peeti mõeldavaks, kuid riigile majanduslikult väga kulukaks, sest nõuaks suuri

ühekordseid investeeringuid, millele lisanduks pideva dotatsiooni vajadus vähese nõudlusega

piirkonnas. Alternatiivina pakuti välja ühe riigiapteegi rajamist, mis edaspidi korraldaks riiklikult

toetatud apteegibussiteenuse osutamist või ravimite kaugmüüki. Kõige vähem eesmärgipäraseks peeti

raportis omandipiirangute kehtestamist apteekidele, kuna apteekide kuulumine ainult proviisoritele ei

taga teenuse kättesaadavust piirkondades, kus apteegi pidamine on majanduslikult kahjulik.

87. Lisaks sellele märgib üldkogu, et Sotsiaalministeeriumis kavandatakse vastavalt „Eesti tervishoiu

arengusuundadele aastani 2020" esmatasandi tervisekeskuste võrgustikku, mis luuakse

tõmbekeskustesse ja mille väljaehitamine on plaanis lähitulevikus. Kuna „Eesti tervishoiu

arengusuundade aastani 2020" järgi on üldapteegi teenus esmatasandi tervishoiuteenus, mis peab

olema elanikele võimalikult kodu- ja töökoha lähedal kättesaadav, plaanitakse tulevastesse

esmatasandi tervisekeskustesse apteegiteenuse kättesaadavuse parandamiseks luua ka apteegiruumid

(vt Sotsiaalministeeriumi 2014. a uuring „Üldapteekide geograafiline paiknemine ning selle vajaduse

hindamine").

88. Eeltoodust lähtudes on üldkogu seisukohal, et RavS §-st 1165 tulenev apteekide asutamispiirang

suure nõudlusega piirkondades riivab intensiivselt ettevõtlusvabadust ja võrdsuspõhiõigust ning

selline põhiõiguste riive ei ole vajalik, tagamaks apteegiteenuse kättesaadavust maapiirkondades.

Üldkogu arvates on nimetatud eesmärgi saavutamiseks võimalik leida abinõusid, mis riivaksid turule

tulla soovijate ettevõtlusvabadust vähem ja tagaksid turuosaliste võrdsema kohtlemise. Silmas tuleb

pidada, et nii Riigikohtu üldkogu 9. detsembri 2013. a otsuse esemeks olnud regulatsiooniga kui ka

praeguses asjas vaidlustatud regulatsiooniga püütakse vähese nõudlusega piirkondades sisuliselt

tagada apteegiteenust moel, mis kindlustab suure nõudlusega piirkonna apteegiturul juba

tegutsevatele ettevõtjatele nende väljakujunenud turuosa sinna uutel tulijatel siseneda keelamise teel.

Ettevõtlusvabaduse ühte tahku sedavõrd intensiivselt riivavat abinõu ei saa pidada proportsionaalseks

isegi sel tingimusel, et see võib mingil määral soodustada apteegiteenuse osutamist vähese

nõudlusega piirkondades.

89. Riigikogu põhjendas ajutise regulatsiooni vastuvõtmise vajadust sellega, et senise normistiku

kehtetuks tunnistamine ilma uue asjakohase regulatsioonita mõjub apteegiturule negatiivselt, kuid

uue asjakohase lähenemisnurga väljatöötamiseks ei ole seadusandjal olnud piisavalt aega.

Menetlusosalised on leidnud, et PSJKS § 58 lõikest 3 tulenev võimalus lükata põhiseaduslikkuse

järelevalve asja kohtuotsus edasi kuni kuus kuud, mida üldkogu kasutas esimeses ravimiseaduse

otsuses, võib olla põhiseadusvastaselt lühike. Lisaks sellele on Riigikogu palunud juhul, kui kohus

tunnistab vaidlusaluse regulatsiooni põhiseaduse vastaseks, lükata otsuse jõustumine uuesti kuue kuu

võrra edasi.

90. Üldkogu ei nõustu väitega, et seadusandjal on olnud liiga vähe aega uue põhiseaduspärase

regulatsiooni ettevalmistamiseks ja kehtestamiseks.

91. Kõigepealt märgib üldkogu, et apteekide asutamispiirangute võimalik põhiseadusvastasus on

olnud küsimuse all juba alates nende kehtestamisest 2005. aastal. Vabariigi Valitsus pidas piiranguid

ebaproportsionaalseks ega toetanud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja sellega seonduvate

seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega 2005. aastal lisati ravimiseadusse apteekide

asutamispiiranguid sätestav § 421. 2010. aastal algatas Vabariigi Valitsus eelnõu, millega sooviti

tolleks ajaks ligikaudu neli aastat kehtinud asutamispiirangud kaotada, kuna piirangute

mõjuanalüüside kohaselt ei olnud need täitnud oma eesmärki (ravimiseaduse ja narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu, XI Riigikogu

koosseisu 617 SE). Riigikogu sotsiaalkomisjoni hinnangul vajas olukord siiski täiendavat uurimist,

mistõttu jäeti RavS § 421 kehtetuks tunnistamine Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõust pärast selle

esimest lugemist välja.

92. Õiguskantsler, kes oli juba 2007. aastast asutamispiirangute põhiseaduslikkusega tegelenud, esitas

2012. aastal Riigikogule ettepaneku viia ravimiseadus põhiseadusega kooskõlla ja kaotada

RavS § 421 lõigetes 1–3 sätestatud asutamispiirangud. On tähelepanuväärne, et 16. oktoobril 2012

toetas Riigikogu õiguskantsleri ettepanekut, nõustudes õiguskantsleri seisukohaga, et vaidlusalused

sätted on põhiseaduse vastased. Vaatamata sellele ei asunud Riigikogu siiski õiguskantsleri

ettepaneku toetamisest tulenevaid eelnõusid menetlema, misjärel 9. jaanuaril 2013 esitas

õiguskantsler Riigikohtule samas asjas taotluse kontrollida ravimiseaduse vastavate sätete

põhiseaduspärasust. Riigikohus tegi 9. detsembril 2013 otsuse, millega rahuldas õiguskantsleri

taotluse, tunnistades asutamispiirangud põhiseaduse vastaseks, kuid lükkas otsuse jõustumise edasi

9. juunini 2014, andmaks seadusandjale aega uue põhiseaduspärase regulatsiooni väljatöötamiseks.

93. Seega on apteekide asutamispiirangute põhiseaduspärasus olnud päevakorral juba vähemalt alates

nende kehtestamisest, kuid regulatsiooni muutmiseks olnud aega on asjakohane arvestada alates

õiguskantsleri ettepaneku menetlemisest Riigikogus 2012. aasta sügisel. Riigikogu otsustusest toetada

õiguskantsleri ettepanekut kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni möödus umbes aasta ja kaheksa kuud.

Kuigi ei saa välistada, et osal juhtudel võib PSJKS § 58 lõikest 3 tulenev kuuekuuline tähtaeg

regulatsiooni väljatöötamiseks olla ebapiisav, siis praeguses asjas on üldkogu seisukohal, et

seadusandjal oli aega põhiseaduspärane regulatsioon välja töötada ühtekokku ligikaudu 20 kuud.

Üldkogu ei pea apteekide asutamise tingimuste väljatöötamist sedavõrd keeruliseks valdkonnaks,

mida reguleeriva seaduse eelnõu väljatöötamine ja vastuvõtmine kestaks enam kui 20 kuud, kui

Riigikogu peab selle loomist oluliseks.

94. Eeltoodust lähtuvalt on üldkogu seisukohal, et RavS §-st 1165 tulenev ettevõtlusvabaduse ja

võrdsuspõhiõiguse riive on ebaproportsionaalne ja vastuolus PS §-ga 11, § 12 lõike 1 esimese lausega

ja §-ga 31. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2, tunnistab üldkogu RavS § 1165 lõiked 1–6

põhiseadusega vastuolus olevaks.

IV

95. Lõpuks lahendab üldkogu taotluse lükata otsuse jõustumine edasi.

96. Üldkogu ei pea põhjendatuks käesoleva otsuse jõustumist PSJKS § 58 lõike 3 alusel edasi lükata,

kuivõrd Riigikogul on uue regulatsiooni väljatöötamiseks olnud aega ligi 20 kuud. Kuigi praeguses

asjas on vaidluse all formaalselt uus regulatsioon, on selle mõju sarnane ja põhiseaduse vastane

olukord on kestnud praeguseks juba aastaid. Õigusriigi põhimõttega oleks vastuolus see, kui

seadusandja saaks jätta põhiseaduse vastase regulatsiooni lõpmatult kehtima sel moel, et kehtestab

formaalselt uue, kuid oma mõjult varem kehtinuga võrreldes suuresti samasisulise regulatsiooni,

mille Riigikohus on juba põhiseaduse vastaseks tunnistanud. Neil põhjustel ei pea üldkogu

võimalikuks kujunenud olukorras käesoleva otsuse jõustumist edasi lükata. Seega jõustub otsus

kuulutamisest.

97. Kuna üldkogu ei lükka käesoleva otsuse jõustumist edasi, ei kohaldata käesolevas asjas ka

PSJKS § 58 lõiget 3, mistõttu see norm pole praeguses asjas asjassepuutuv. See tähendab, et üldkogu

ei saa kontrollida käesolevas asjas seda, kas võimalus lükata otsuse jõustumine edasi kõige enam

kuus kuud on põhiseaduse vastaselt lühike.

98. Käesoleva otsuse jõustumisest ei ole apteekide asutamine asukohast või piirkonnas teiste

apteekide olemasolust lähtuvalt piiratud. See tähendab, et igaüks, kes soovib apteeki asutada, võib

Ravimiametile sellekohase taotluse esitada ja lähtuvalt RavS §-st 47 peab Ravimiamet tegema otsuse

tegevusloa väljaandmise kohta, kui taotleja vastab ravimiseaduses ja selle alusel kehtestatud

õigusaktides ning teistes ravimite käitlemist reguleerivates õigusaktides sätestatud nõuetele.

99. Kuna apteekide tegevusloa väljastamine võtab praktikas aega, on seadusandjal võimalik kiiresti

kehtestada põhiseaduspärane regulatsioon. Selleks võivad olla näiteks sätted, mis annavad

haldusorganile diskretsiooniõiguse apteegi avamiseks loa andmisel, määrates ära

kaalutluskriteeriumid. Apteegi tegevusloa väljaandmise tingimused on materiaalõiguslikud piirangud,

mis tähendab, et tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 54 peab haldusorgan tegevusloa

väljastamisel lähtuma loa andmise otsustamise ajal kehtivast õigusest. HMS § 5 lõikest 5 tulenev

põhimõte, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse

menetluse alguses kehtinud õigusnorme, kehtib menetlusõiguslike normide puhul. Seega ei takista

HMS § 5 lõige 5 seadusandjal kehtestada materiaalõiguslikke piiranguid, mida tuleks rakendada

tegevusloa taotluse läbivaatamisel.

Priit Pikamäe, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri

Põld, Malle Seppik, Tambet Tampuu