3-3-1-21-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-21-14

Määruse kuupäev

22. detsember 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

O. S. kaebus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2014. a määrus haldus-

asjas nr 3-13-1505

Menetluse alus Riigikohtus

O. S. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada O. S. määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 3. detsembri 2013. a määrus haldusasjas nr 3-13-1505 ja

Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2014. a määrus samas asjas.

3. Saata asi Tallinna Halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

4. Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks O. S.-le

määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 252 eurot, sealhulgas käibemaks 42 eurot.

Jätta see menetluskulu riigi kanda.

5. Asendada käesoleva määruse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohus pikendas 27. septembri 2011. a määrusega O. S. kinnisesse asutusse (erihoolde-

kodusse) ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega hooldusteenusele paigutamise tähtaega kuni

16. novembrini 2012.

2. Viru Maakohus rahuldas 25. septembri 2012. a määrusega tsiviilasjas nr 2-10-42171 Narva linna

30. juulil 2012 esitatud taotluse ja pikendas O. S. kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega ühe aasta

võrra, s.o kuni 25. septembrini 2013.

3. Tartu Ringkonnakohus tühistas 27. detsembri 2012. a määrusega Viru Maakohtu 25. septembri

2012. a määruse ja tegi uue määruse, millega jättis Narva linna avalduse rahuldamata ja lõpetas O. S.

suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise.

4. O. S. (kaebaja) esitas 25. mail 2013 Rahandusministeeriumile alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamise taotluse. Taotluse kohaselt võeti taotlejalt alusetult vabadus ajavahemikul

17. november kuni 27. detsember 2012, s.o 41 päeva.

5. Rahandusministeerium jättis 14. juuni 2013. a kirjaga nr 4-4/6679 taotluse rahuldamata. Rahandus-

ministeerium leidis, et ministeerium on vaid hüvitise väljamaksja, kellel puudub õigus otsustada

taotluse sisulise põhjendatuse üle. Ministeeriumi väitel puudus ringkonnakohtu määruses märge

alusetult vabaduse võtmise eest hüvitise taotlemise õiguse ja päevade arvu kohta. Rahandus-

ministeeriumi järelepärimisele vastas Tartu Ringkonnakohus 6. juuni 2013. a kirjas nr 2-10-42171, et

riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus (AVVKHS) ei

kohaldu tsiviilkohtumenetluses ja seetõttu ei saa ringkonnakohus koostada vastavat määrust.

6. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses taotles kaebaja Rahandusministeeriumi 14. juuni 2013. a

kirja nr 4-4/6679 tühistamist ning alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja

palus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks AVVKHS-s regulatsiooni puudumine, mis sätestaks

õigusliku aluse hüvitise saamiseks juhul, kui isikult on võetud vabadus tsiviilkohtumenetluse korras

kinnisesse asutusse paigutamisega ning kelle suhtes tehtud kohtumäärus on tühistatud. Kaebuse

kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 20 lg-

ga 1 tagatud isikuvabadus on kaalukas põhiõigus. AVVKHS § 1 lg 1 on vastuolus põhiseaduse §-s 12

sätestatud võrdsuspõhiõigusega. AVVKHS ei käsitle kahju hüvitamise alusena isikult vabaduse

võtmist kinnisesse asutusse paigutamisega tsiviilkohtumenetluse korras. Samas võimaldab AVVKHS

§ 1 lg 1 p 5 hüvitada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju isikule, kes oli kohtu poolt alusetult

paigutatud psühhiaatrilisele sundravile seoses karistusseadustikus sätestatud õigusvastase teo

toimepanemisega ning kelle suhtes tehtud kohtumäärus on tühistatud. Vastava regulatsiooni

kehtestamata jätmine on ebamõistlik ja sellel puudub legitiimne eesmärk. Kaebajalt võeti vabadus

kohtulahendi alusel, mille tegemisel ei ole kohtunik ilmselgelt kuritegu toime pannud. Riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 15 lg 1 sisuliselt välistab sellises olukorras hüvitise väljamõistmise. Hüvitise

väljamõistmine on võimalik põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse tulemusena AVVKHS alusel.

7. Tallinna Halduskohus jättis 11. septembri 2013. a määrusega haldusasjas nr 3-13-1505 kaebuse

käiguta. Kohus selgitas, et vaidlustatud Rahandusministeeriumi kiri ei ole käsitatav haldusaktina ning

see ei ole tühistatav. Kui kaebaja soovib aga jääda tühistamisnõude juurde, tuleb kohtule selgitada,

milles seisneb sellise akti tühistamise tagajärg. Kuivõrd kaebaja eesmärgiks on saada alusetult kinnises

asutuses kinnipidamisega tekitatud kahju eest hüvitist, siis piisab kaebuse eesmärgi saavutamiseks

kohtule RVastS § 9 ja § 15 lg 1 alusel kohtulahendiga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude

esitamisest. Kohus viitas Tallinna Ringkonnakohtu praktikale, milles on välistatud AVVKHS

regulatsiooni laiendamine juhtumitele, kus isikult on võetud vabadus tsiviilkohtumenetluses tehtud

kohtulahendiga. RVastS § 15 lg-t 1 tuleb tõlgendada koosmõjus sama paragrahvi lõikega 3¹ ja

arvestades Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 5 lõikes 5

sätestatut nii, et isikul on õigus nõuda kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse

alusel ka siis, kui kohtulahendi alusel võeti isikult vabadus, kohtulahend on olulise vea tõttu tühistatud

ja kahju hüvitamine ei ole reguleeritud muu seadusega. Kohus leidis, et kohaseks vastustajaks on

Justiitsministeerium.

8. Kaebuse täienduses esitas kaebaja alternatiivse nõude mõista ebaseadusliku vabaduse võtmisega

tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitis välja Justiitsministeeriumilt.

9. Tallinna Halduskohus tagastas 3. detsembri 2013. a määrusega haldusasjas nr 3-13-1505 haldus-

kohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel kaebuse nõuete osas tühistada Rahandus-

ministeeriumi vaidlustatud kiri ning mõista välja hüvitis alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

eest AVVKHS-s sätestatud määras. Kohtu hinnangul ei ole Rahandusministeeriumi kiri käsitatav

haldusaktina, kuivõrd see ei tekita, muuda ega lõpeta ühegi isiku õigust ega kohustust ning selle

tühistamine ei tooks kaasa mitte mingisuguseid tagajärgi. Kaebajal ei ole AVVKHS-le tugineva

kahjunõudega võimalik saavutada soovitud eesmärki. Kuivõrd kaebuse eesmärgiks on alusetult

kinnisesse asutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega hooldusteenusele paigutamisega

tekitatud kahju hüvitamine ning AVVKHS kui eriseadus ei kohaldu, siis saab kahjunõude esitada riigi

vastu üldises korras riigivastutuse seaduse alusel. Alternatiivnõude osas jättis kohus kaebuse käiguta ja

andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kohus pidas vajalikuks kaebuse teksti tervikuna uuesti

esitamist.

10. Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palus Tallinna Halduskohtu 3. detsembri 2013. a määruse

tühistada. Määruskaebuses jäi kaebaja varasemate seisukohtade juurde. Määruskaebuse kohaselt

puudus HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaldamiseks alus. Kaebaja soovib hüvitise määramist jätkuvalt

AVVKHS alusel. Selle regulatsioon on aga osas, milles see ei võimalda hüvitist välja mõista, vastuolus

põhiseaduse §-ga 12. Kinnises asutuses viibimine on vabaduspõhiõiguse riive ulatuselt võrdsustatav

kinnipidamisasutuses viibimisega, olenemata sellest, et nimetatud otsustus tehti tsiviil-

kohtumenetluses. Kaebaja viitas Riigikohtu 30. aprilli 2013. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13,

milles leiti, et kohtulahendi tühistamisel kaotab isiku kinnises asutuses viibimine tagasiulatuvalt

õigusliku aluse ja puudutatud isikul võib olla õigus saada hüvitist alusetu vabaduse võtmise eest.

Rahandusministeeriumi kiri on haldusakt, mille tühistamine on võimalik. Halduskohtu määruses

viidatud kohtupraktikat tuleb muuta.

11. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. jaanuari 2013. a määrusega haldusasjas nr 3-13-1505 määrus-

kaebuse rahuldamata ning halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustus määruskaebuse

esitajaga, et Rahandusministeeriumi kiri on haldusakt. Avalduse rahuldamata jätmise korral on isikul

õigus esitada kaebus halduskohtule hüvitise väljamõistmiseks ning sellise kaebuse rahuldamine ei

eelda, et enne tuleks Rahandusministeeriumi keeldumine tühistada. AVVKHS § 4 lg 6 puhul on

tegemist halduskohtule antud erivolitusega, mis näeb ette erandi HKMS § 5 lg 1 punktist 1.

Ringkonnakohus selgitas, et olukorras, kus isiku tahtevastaselt kinnisesse asutusse paigutamise kohta

tehtud kohtumääruse tühistamise tõttu kaotab isiku kinnises asutuses viibimine tagasiulatuvalt

õigusliku aluse, on Riigikohus küll viidanud isiku võimalikule õigusele saada hüvitist alusetult

vabaduse võtmise eest, kuid ei ole võtnud seisukohta, milline oleks selle kahjunõude kohane alus.

Määruskaebuse esitaja on pidanud asjassepuutuvaks sätteks AVVKHS § 1 lg 1 punkti 5. Ringkonna-

kohus jagab halduskohtu seisukohta, et AVVKHS sätteid ei saa praegusel juhul pidada

asjassepuutuvateks normideks ka mitte otstarbekuse kaalutlusel. AVVKHS sätteid ei saa lugeda

kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvateks pelgalt seetõttu, et nimetatud seadus ei eelda hüvitisnõude

rahuldamiseks avaliku võimu kandja õigusvastast tegevust või tegevusetust. AVVKHS § 1 lg 1

kohaldamist ei tingi seegi, et halduskohtu määruses nõude alusena viidatud RVastS § 15 lg 1 ei

võimalda kaebaja hinnangul ilmselgelt hüvitist saada, kuivõrd kohtunik ei ole määruse tegemisel toime

pannud kuritegu. Mõlemal juhul võib kaebuse nõude rahuldamine eeldada seaduses kohase sätte

puudumise põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

alustamist. AVVKHS § 1 lg 1 asemel võib põhiseadusega vastuolus olla RVastS § 15 lg 1.

Ringkonnakohus on varasemates ja jätkuvalt aktuaalsetes lahendites (vt Tallinna Ringkonnakohtu

otsuseid asjades nr 3-06-1321, nr 3-06-1324 ja nr 3-08-1883) pidanud võimalikuks tõlgendada RVastS

§ 15 lg-t 1 koostoimes RVastS § 15 lg-ga 3¹ ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni art 5 lg-ga 5 selliselt, et kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist on isikul õigus nõuda

RvastS alusel muu hulgas juhul, kui kohtulahendi tõttu võeti isikult vabadus, kohtulahend on kohtu

olulise vea tõttu tühistatud ja hüvitamine ei ole reguleeritud muu seadusega. Samale seisukohale on

jõudnud ka Tartu Ringkonnakohus otsuses asjas nr 3-07-1393.

Halduskohus on õigesti tagastanud sisuliselt AVVKHS § 4 lg 6 alusel esitatud nõuded, sest nendega ei

ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. AVVKHS § 4 lg 6 omistab halduskohtule erandliku

volituse. Seetõttu tuleb halduskohtule selle alusel esitatud hüvitise määramise taotlust käsitada

kaebuses esitatud iseseisva nõudena HKMS § 37 lg-s 2 sätestatute kõrval. Tegemist ei ole pelgalt

HKMS § 37 lg 2 p-s 4 sätestatud kahju hüvitamise nõude õigusliku aluse või selle suuruse

äranäitamisega. Kaebaja esitatud alternatiivnõue on kaebuse eesmärgi saavutamiseks piisav ja

asjakohane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palub kaebaja Tallinna Halduskohtu 3. detsembri 2013. a ja

Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2014. a määrused tühistada. Määruskaebuse esitaja leiab varem

esitatud sisulistele põhjendustele tuginedes, et kaebus on perspektiivikas ning HKMS § 121 lg 2 p 2

kohaldamiseks puudub alus. Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni art 5 punkt 1 võrdsustab nii

kriminaalmenetluse kui ka tsiviilkohtumenetluse korras tehtud kinnipidamised. Kaebaja on seisukohal,

et tal on võrdne õigus saada kompensatsiooni isikutega, kes olid vahistatud või kinni peetud

AVVKHS-s loetletud alustel. Oluline on, et hüvitise maksmise menetlus oleks tõhus ja efektiivne.

AVVKHS-s sätestatud menetlus on kahtlemata tõhusam ja efektiivsem võrreldes vajadusega läbida

täiendav halduskohtumenetlus. Määruskaebuse esitaja hinnangul on Riigikohtul võimalik hinnata

AVVKHS põhiseaduspärasust ka määruskaebemenetluses, sest halduskohus ja ringkonnakohus on

kohaldanud põhiseadusega vastuolus olevat seadust. Alternatiivina saab asuda seisukohale, et

põhiseadusega vastuolu peab hindama uuesti halduskohus. Kaebaja palub tunnistada põhiseadusega

vastuolus olevaks AVVKHS osas, milles see ei näe ette hüvitise väljamõistmise alust olukorras, kui

isikult on vabadus võetud kinnisesse asutusse paigutamisega tsiviilkohtumenetluse korras ning kelle

suhtes tehtud kohtumäärus on hiljem tühistatud. Määruskaebuse esitaja palub asendada avaldatavas

kohtumääruses tema nimi initsiaalidega ning mitte avaldada tema isikukoodi, sünniaega ega aadressi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Tartu Ringkonnakohus tühistas 27. detsembri 2012. a määrusega tsiviilasjas nr 2-10-42171 Viru

Maakohtu 25. septembri 2012. a määruse, millega pikendati kaebaja kinnisesse asutusse paigutamise

tähtaega. Ringkonnakohus tegi uue määruse, millega jättis Narva linna avalduse rahuldamata ning

lõpetas tahtest olenematu ravi kohaldamise kaebaja suhtes. Nimetatud asja menetles ringkonnakohus

kaebaja määruskaebuse alusel, milles ei taotletud kinnipidamise õigusvastasuse tuvastamist, ning Tartu

Ringkonnakohus ei võtnud oma määruse resolutsioonis selle kohta ka seisukohta.

14. Kaebaja esitas Rahandusministeeriumile alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise

avalduse ning selle rahuldamata jätmisel kaebuse halduskohtule. Kaebuses tugineti AVVKHS-le.

Kahju hüvitamise nõude põhjendamisel juhindus kaebaja muu hulgas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

30. aprilli 2013. a määrusest nr 3-2-1-44-13 (p 19). Nimetatud asjas leidis tsiviilkolleegium, et kui

tühistatakse kohtulahend, millega anti puudutatud isiku tahtevastaselt kinnisesse asutusse

paigutamiseks luba, siis kaotab isiku kinnises asutuses viibimine tagasiulatuvalt õigusliku aluse ja

puudutatud isikul võib olla õigus saada hüvitist alusetu vabaduse võtmise eest.

15. Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et praegusel juhul ei saa kaebaja

tugineda hüvitise nõudes AVVKHS-le, vaid kahjunõue tuleb lahendada riigivastutuse seaduse alusel.

16. Kehtivas õiguses ja selle kohaldamise praktikas eristatakse kahju tekitamist alusetult või

õigusvastaselt. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt

tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Nimetatud sätte kaitsealas on õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamine. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise nõue tugineb aga

riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse mõisteaparaadile.

Alusetult vabaduse võtmise mõiste ei ole samastatav õigusvastase vabaduse võtmise mõistega, kuigi

võib mõnedel juhtudel siiski sellega ka kattuda. Riigivastutuse seadus eristab õigusvastaselt ning

õiguspäraselt tekitatud kahju. Viimasel juhul on kahju hüvitamine võimalik erandina. Riigivastutuse

seaduses ei lähtuta kahju alusetu põhjustamise kategooriast. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni artikli 5 rakendamise praktika kohaselt on hüvitise üle otsustamisel oluline, kas

on järgitud nimetatud artikli nõudeid, mitte aga see, kas siseriiklik õigus käsitab isiku kinnipidamist

õigusvastasena või mitte. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et 1. maist 2015 AVVKHS asendav

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus ei tugine alusetu vabaduse võtmise kategooriale.

17. Eelnimetatud seisukohta kinnitab ka Riigikohtu üldkogu praktika, milles on selgitatud, et alusetu

vahistamine AVVKHS tähenduses ei pruugi olla õigusvastane PS § 25 tähenduses ning sellega

tekitatud kahju hüvitamine AVVKHS alusel ei eelda vahistamise õiguspärasuse või õigusvastasuse

kindlakstegemist. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju mõiste AVVKHS-s ei kattu seega

õigusvastaselt tekitatud kahju mõistega põhiseaduses (vt Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus

asjas nr 3-3-1-69-09, p 70).

18. Kohtud on leidnud, et kaebuse eesmärgi saavutamiseks on õige esitada kaebus üksnes RVastS § 15

lg 1 alusel ning AVVKHS § 4 lg-le 6 tugineva kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Kohtud on lähtunud kaebuse eesmärgi saavutamise

hindamisel kitsalt üksnes kahjunõude rahuldamise võimalikust õiguslikust alusest. Sisuliselt on kohtud

tagastanud ühe õigusliku väite, mitte HKMS § 37 lg-s 2 sätestatud nõude. Kaebaja eesmärgiks on

temalt ebaõige vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine. Kaebuses on nõuetekohaselt märgitud

kahju tekitanud avaliku võimu tegevus ja tekkinud kahju olemus ning esitatud HKMS § 37 lg-s 2

sätestatud kahju hüvitamise nõue. Kaebuse lubatavuse ja selle eesmärgi täitmise võimalikkuse

hindamisel tuleb hinnata nõude lubatavust, mitte selle õigusliku põhjenduse asjakohasust.

19. Kolleegium nendib, et olukorras, kus puudub selge asjakohane regulatsioon kahju hüvitamise

nõude lahendamiseks, ei või kohus nõuda kaebajalt konkreetse õigusliku põhjenduse esitamist. Õiguse

kohaldamine ja ametnike tegevusega riivatud õigusele juriidilise kvalifikatsiooni andmine on kohtu

ülesanne. Kaebaja on leidnud, et kehtivas õiguses puudub asjakohane säte, mis võimaldaks tekitatud

kahju hüvitada. Kas see säte peaks asuma ühes või teises seaduses, on õiguse süstemaatika küsimus.

Asjassepuutuva sätte või akti peab kindlaks tegema kohus, sest selles asjas on selge nii kaebaja

taotluse eesmärk kui ka faktilised asjaolud, millega taotlust põhjendatakse. Kaebaja võimalik eksimus

õigustloova akti määramisel ei saa olla kaebuse tagastamise piisavaks aluseks. Kohus on ennatlikult

võtnud seisukoha AVVKHS kohaldamise võimalikkuse kohta, hindamata sisuliselt nimetatud seaduse

põhiseaduspärasust. HKMS § 18 annab kohtule ka piisavad võimalused õige vastustaja määramiseks.

20. Kohtud ei ole võtnud seisukohta, kas tegemist oli PS § 25 tähenduses õigusvastase kahju

tekitamisega ja kas vaimsete häiretega isiku kinnipidamine oli kooskõlas Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 5 sätestatuga ning kas asjaoludest tulenevalt on isikul

võimalik nõuda riigilt hüvitist. Kohtud on samas selgitanud, et kahjunõue tuleb esitada Justiits-

ministeeriumi vastu RVastS § 15 alusel. Kolleegium leiab, et selline selgitus võib olla eksitav. Pelgalt

ringkonnakohtu antud laiendava contra legem tõlgendamise teel, põhiseaduslikkuse järele-

valvemenetlust alustamata, ei saa kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist nõuda RVastS § 15 alusel,

kui kohtulahendiga võeti isikult vabadus, kohtulahend on kohtu olulise vea tõttu tühistatud ja

hüvitamine ei ole ette nähtud muu seadusega. RVastS § 15 lg 1 piirab imperatiivselt kohtu tekitatud

kahju hüvitamise tingimusega, et kohtunik peab olema pannud kohtumenetluse käigus toime kuriteo.

Puuduvad õiguslikud eeldused ka selle paragrahvi lõike 3¹ kohaldamiseks. Euroopa Inimõiguste

Kohus ei ole seda asja menetlenud ega tuvastanud kaebaja kinnipidamise vastuolu Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 nõuetega. Riigikohtule esitatud määrus-

kaebuse lahendamisel ei saa kolleegium anda siduvat ja lõplikku hinnangut hüvitise taotluse

lahendamisel kohaldatava õiguse ja selle põhiseaduslikkuse kohta.

21. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses saab üldkogu hinnata üksnes asjassepuutuva sätte põhi-

seadusele vastavust. Kahju hüvitamise õigusliku aluse olemasolu saab kohus kontrollida asja sisulisel

lahendamisel pärast tekkinud kahju tuvastamist. Kui puudub hüvitatav kahju, siis ei oma kahju

hüvitamise õigusliku aluse ebapiisavus asja lahendamisel tähtsust. Kuna asi on ettevalmistavas

menetluses ning kohtumenetluses ei ole kahjunõude sisulise lahendamiseni, sh asjaolude

tuvastamiseni, veel jõutud, on kahju tekkimine ja kahju suurus tuvastamata. Kolleegiumil puudub selle

määruskaebuse lahendamisel alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks, sest olulised

asjaolud on tuvastamata ja järelevalvemenetluse algatamine oleks ennatlik (vrd Riigikohtu üldkogu

31. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p 93).

22. Kolleegium rahuldab seetõttu määruskaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 3. detsembri

2013. a määruse ning Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2014. a määruse asjas nr 3-13-1505 ja

saadab asja halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

23. Kaebuse menetlusse võtmisel peab kohus asja lahendades hindama, kas kaebajale on kaebuses

esitatud asjaoludel tekitatud kahju ning kas kehtiv õigus näeb ette sellise kahju hüvitamise. Kui sellist

regulatsiooni pole või see on ebapiisav, siis on vaja otsustada, kas regulatsioon või selle puudumine on

põhiseaduspärane, ning vajaduse korral tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

24. Riigikohtu halduskolleegium vabastas 5. märtsi 2014. a määrusega kaebaja kautsjoni tasumisest

määruskaebuse esitamisel. Kaebaja esindaja on esitanud Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu

suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on tasu suuruseks 252 eurot. Kolleegium leiab, et

taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 alusel rahuldada. Kolleegium määrab

OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks O. S.-le määrus-

kaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 252 eurot, sealhulgas käibemaks 42 eurot. See

menetluskulu tuleb jätta riigi kanda.

25. Kaebaja nimi tuleb kolleegiumi hinnangul määruse avaldamisel asendada initsiaalidega (HKMS

§ 175 lg 3).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving