3-3-1-21-14 · Riigikohus

RIIGIKOHTUNIK IVO PILVINGU ERIARVAMUS ASJAS NR

3-3-1-21-14

1. Nõustun määruse resolutsiooni ja enamiku põhjendustega. Ma ei nõustu kohtukoosseisu enamuse

põhjendustega määruse p-s 20.

2. Pean õigeks Tallinna Ringkonnakohtu kujundatud praktikat RVastS § 15 lg 1 ja lg 31 tõlgendamisel

(lisaks käesolevale asjale ka haldusasjad nr 3-06-1321, 3-06-1324 ja 3-08-1883). Asjas 3-06-1321

asus ringkonnakohus järgmisele seisukohale:

„Ringkonnakohtu hinnangul ei ole RV[ast]S § 15 lg 1 siiski põhiseadusevastane, sest seda on

võimalik põhiseaduspäraselt tõlgendada. Sätestades kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise

võimaluse EIK lahendiga tuvastatud inimõiguste või põhivabaduste rikkumise korral, samuti

erinevate süüteomenetlustega seotud alusetu vabaduse võtmise juhtumite korral, on seadusandjal

jäänud märkamata, et seadus ei taga kahju hüvitamist juhtudel, mil vabadus on EIÕK artikkel 5

vastaselt võetud õigusvastaselt tsiviilkorras ning kohtulahendi õigusvastasus on kindlaks tehtud

riigisiseselt tühistamise teel, mitte EIK poolt. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta selline lünk

seadusandja tegelikule tahtele, sest selliseks lahenduseks puuduvad mõistlikud põhjendused.

Tuginedes analoogiale RV[ast]S § 15 lg-ga 31 ja arvestades EIÕK artikli 5 lg-s 5 sätestatut, leiab

ringkonnakohus, et kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist on isikul õigus nõuda RV[ast]S alusel

ka juhul, kui kohtulahendi tõttu võeti isikult vabadus, kohtulahend on kohtu olulise vea tõttu

tühistatud ja hüvitamine ei ole reguleeritud muu seadusega.“

3. Seadusandja tegelik tahe ei olnud RVastS § 15 lg 1 kehtestamisel suunatud praeguses ja sarnastes

olukordades kahju hüvitamise välistamisele. Seadusandja pidas kahju hüvitamise piiramisel silmas

tavapärast kohtumenetlust, kus kahju on võimalik vältida kohtulahendi edasikaebamisega ning mille

puhul jõustunud kohtulahendi õiguspärasuse kontrollimine on keeruline või koguni võimatu.

Kinnisesse asutusse paigutamise õigusvastasel paigutamisel tekkivat kahju ei ole võimalik

edasikaebamisega täielikult ära hoida, samas võimaldab edasikaebemenetlus paljudel juhtudel kahju

põhjustanud kohtulahendi õiguspärasust kontrollida.

Kuna ringkonnakohtu tõlgendus ei ole vastuolus seadusandja tegeliku tahtega, ei ole see tõlgendus

contra legem.

4. Olen nõus kohtukoosseisu enamusega, et RVastS § 15 lg-s 31 sätestatud eeldused ei ole käesoleval

juhul täidetud. See aga ei välista analoogiat. Analoogia korral kohaldataksegi sellist normi, mis ei

reguleeri otseselt vaidlusalust õigussuhet, küll aga lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata

jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile (vrd TsÜS § 4 esimene lause).

Praegune juhtum ja sarnased juhtumid, kus isikult on tsiviilkorras vabadus võetud hiljem tühistatud

kohtulahendi alusel, on õiguste rikkumise asjaolude ja raskuse poolest sarnased RVastS § 15 lg-s 31

kirjeldatud juhtumitega. Kuna ringkonnakohus tühistas kaebaja kinnisesse asutusse paigutamise

määruse materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu, on praegusel juhul tegemist õigusvastase

vabaduse võtmisega ning nii PS § 20 lg 2 kui EIÕK art 5 rikkumisega. See sarnasus õigustab

kohaldama praegu sama õiguslikku tagajärge, mis on RVastS § 15 lg-s 31 ette nähtud juhtudeks, mil

kohtulahendi tõttu aset leidnud EIÕK art 5 rikkumine on kindlaks tehtud EIK poolt.

Ivo Pilving