3-2-1-130-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-130-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. detsember 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Malle Seppik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

L. L hagi I. M vastu isaduse tuvastamiseks ja elatise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. mai 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-49269

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. L kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1597 eurot 50 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja L. L, esindaja vandeadvokaat Sergei Politšev

Kostja I. M

Asja läbivaatamise kuupäev

24. november 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 30. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-49269 muutmata.

2. Jätta L. L kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata L. L kassatsioonkaebuselt 26. juunil 2014 tasutud kautsjon 100 eurot riigituludesse.

4. Jätta kassatsioonimenetluse menetluskulud L. L kanda.

5. Määrata vandeadvokaadi Sergei Politševi (Ida-Viru Advokaadibüroo) riigi õigusabi tasuks

kassatsioonimenetluses 180 (sada kaheksakümmend) eurot (sh käibemaks).

6. Tagastada I. M Riigikohtule esitatud tõendid – koondamisteade, töötukassa otsus ja

pangakonto väljavõte.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L. L (hageja) esitas 15 juulil 2008 Viru Maakohtule I. M (kostja) vastu hagi, milles palus

tuvastada, et tema poeg M. L põlvneb kostjast. Ühtlasi palus hageja mõista kostjalt välja elatise lapse

ülalpidamiseks. Hagiavalduse esitamise ajal oli hageja abielus I. K, kes kanti isana lapse sünniakti.

Kohtla-Järve Linnakohtu 18. mai 1999. a otsusega tsiviilasjas nr 2-3/98 oli I. K tunnistatud teadmata

kadunuks ning 28. juunil 2005 registreeriti hageja ja I. K. lahutus. Hagiavalduse kohaselt põlvneb

laps tegelikult kostjast, kellega hageja oli alates augustist 2004 lähedastes suhetes.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja keeldus DNA-ekspertiisist. Pärast ekspertiisi tulemuste selgumist

avaldas kostja, et on võimeline tasuma elatist 300 krooni kuus. Kostja leidis, et ei pea maksma elatist

alates hagiavalduse esitamisest, kui isadust ei olnud veel tõestatud.

3. Viru Maakohus rahuldas 14. oktoobri 2009. a otsusega hagi, tuvastas M. L põlvnemise I. M ja

mõistis kostjalt välja elatise seaduses sätestatud miinimummääras. Tartu Ringkonnakohus tühistas

1. märtsi 2010. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, kuna

isaduse tuvastamine I. M eeldas I. K lapse isana sünniakti kandmise ebaõigeks tunnistamist.

4. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus esitas hageja täiendava nõude, milles vaidlustas lapse

põlvnemise kohta tehtud kande. Viru Maakohus ennistas 22. juuni 2011. a otsusega hagejale tähtaja

kohtusse pöördumiseks sünniaktis oleva isa kande ebaõigeks tunnistamiseks, tunnistas I. K kohta

tehtud kande ebaõigeks, tuvastas M. L põlvnemise kostjast ja mõistis kostjalt välja elatise

miinimummääras alates 15. juulist 2008. Tartu Ringkonnakohus tühistas 13. jaanuari 2012. a otsusega

maakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata.

5. Riigikohus tühistas 24. oktoobri 2012. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-111-12 kohtute otsused ning

saatis tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuse kohaselt tuli lapse emal nõue

isa kohta lapse sünniakti tehtud kande ebaõigeks tunnistamiseks esitada lapse sünniakti isana kantud

mehe vastu, hageja on selle nõude ebaõigesti esitanud aga kostja vastu, kes on lapse väidetav

bioloogiline isa. Maakohus oleks pidanud kas andma hagejale tähtaja hagi esitamiseks õige kostja

vastu või keelduma hagi menetlusse võtmast seetõttu, et hagiga ei ole võimalik saavutada hageja

taotletavat eesmärki TsMS § 371 lg 2 p 2 mõttes. Samuti lahendasid kohtud vääralt hageja nõuded

ühes menetluses. PKS § 94 lg-st 1 tulenevalt peab lapse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe

isadus olema enne teise mehe isaduse tuvastamist edukalt vaidlustatud, st jõustunud kohtulahendiga

peab olema tuvastatud, et laps ei põlvne mehest, kes on rahvastikuregistrisse isana kantud. Et esmalt

tuleb lahendada isaduse vaidlustamise nõue, on üldjuhul otstarbekas lahendada rahvastikuregistrisse

lapse isana kantud mehe isaduse vaidlustamise nõue eraldi teise mehe isaduse tuvastamise asjast, sest

tegemist ei ole samaliigiliste ega sama kostja vastu esitatud nõuetega. Kui kohtule on esitatud

mõlemad nõuded, tuleb vajadusel põlvnemise tuvastamise ja sellega seotud muude nõuete

menetlemine peatada (TsMS § 356 lg 1). Riigikohus kohustas maakohut asja uuesti läbi vaadates

esmalt otsustama hageja 31. märtsil 2011 esitatud isaduse vaidlustamise nõude menetlusse võtmine

ning võimaluse korral lahendada see eraldi kostja vastu esitatud nõuetest.

6. Viru Maakohus peatas 29. aprilli 2013. a määrusega hageja taolusel asjas menetluse kuni

tsiviilasjas nr 2-13-9715 (L. L hagi I. K vastu vanema kande vaidlustamiseks) tehtava lahendi

jõustumiseni. 7. oktoobri 2013. a määrusega uuendas Viru Maakohus asjas menetluse.

7. Hageja esitas 8. jaanuaril 2014 hagi täpsustuse, milles palus tuvastada M. L põlvnemise I. M ja

välja mõista kostjalt 9548 euro 33 sendi suuruse elatise võlgnevuse ajavahemiku eest 15. juulist 2008

kuni 31. detsembrini 2013 ning alates 1. jaanuarist 2014 kuni lapse täisealiseks saamiseni igakuuliselt

elatise 177 eurot 50 senti, kuid mitte vähem kui elatise seaduses kehtestatud miinimumsuurus.

Ülejäänud nõuetest hageja loobus.

8. Kostja vaidles täpsustatud hagile vastu. Kostja leidis, et ta ei pea kandma vastutust selle eest, et

hageja ja tema esindaja ei olnud võimelised sõnastama oma nõudeid vastavalt seaduse nõuetele.

Ajavahemikus 2008 - 2013 oli lapse sünnitunnistuses märgitud isana I. K, seega ei pea kostja

maksma elatist nimetatud ajavahemiku eest, mil ta ei olnud lapse isa. Kostja ei ole võimeline hageja

nõutud suuruses elatist maksma.

9. Viru Maakohus jättis 13. veebruari 2014 otsusega hageja nõude põlvnemise vaidlustamiseks I. K,

tähtaja ennistamiseks vastava nõude esitamisel ja I. K kohta lapse sünniaktis tehtud kande ebaõigeks

tunnistamiseks läbi vaatamata. Ülejäänud osas kohus rahuldas hagi. Maakohus tuvastas, et M. L

põlvneb I. M, ja mõistis kostjalt välja elatise M. L ülalpidamiseks ajavahemiku eest 15. juulist 2008

kuni 31. detsembrini 2013 ühekordselt summas 9548 eurot 33 senti ning alates 1. jaanuarist 2014

igakuuliselt 177 eurot 50 senti, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäära. Kohus tunnistas otsuse igakuise summa 177 eurot 50 sendi osas viivitamata täidetavaks

ja märkis, et elatis tuleb tasuda jooksva kuu eest ette hageja pangakontole. Menetluskulud jättis kohus

kummagi poole enda kanda.

Maakohus põhjendas, et kuna lapse isast põlvnemine on tagasiulatuv kuni lapse sünnini, tuleb mees

kohtus põlvnemise tuvastamise korral lugeda lapse isaks alates lapse sünnist. See ei tähenda elatise

nõudmise õigust alates lapse sünnist või kuni aasta enne elatise hagi esitamist, vaid kohus saab

esitatud elatise nõude rahuldada alates hagi esitamisest (3-2-1-36-08).

Kostja esitatud asjaolud ja tõendid selle kohta, et ta peab ülal pidama oma töötut abikaasat ja oma

tööd otsivat täisealist last, ei ole PKS § 98 kohaselt arvestatavad elatise maksmise kohustuse täitmise

takistusena alaealisele lapsele elatise maksmise kohustuse korral. Kostja kohustus maksta elatist

alaealise lapse ülalpidamiseks prevaleerib kostja muude võimalike, sh vabatahtlikult täitmiseks

võetud ülalpidamiskohustuste üle.

Hageja on hagi esitamisel soovinud nii põlvnemise tuvastamist kui ka elatist. Kostja on sisuliselt

omaks võtnud asjaolu, et 2009. a-l tehtud DNA ekspertiisiga on tema isadus tuvastatud. Hageja on

teinud kõik endast oleneva, et õigeaegselt ja mõistliku viivituseta saavutada elatise väljamõistmine

oma lapsele. Asjaolu, et kohtumenetlus on veninud, ei ole aluseks nõude rahuldamata jätmiseks.

Kostja on kinnitanud valmisolekut maksta elatist küsitud miinimumsuuruses, seega on kostja

kinnitanud, et tema maksevõime seda võimaldaks. Kostja ei ole kordagi esitanud asjaolu, et elatise

nõue selle miinimumsuuruses ei oleks kooskõlas lapse igapäevavajadustele tehtavate kuludega.

10. Kostja esitas apellatsioonkaebuse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tartu Ringkonnakohus tühistas 30. mai 2014. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus

mõistis kostjalt välja elatise 9548 eurot 33 senti ühekordse summana ajavahemiku eest 15. juulist

2008 kuni 31. detsembrini 2013 summas ja perioodilise elatise väljamõistmise osas alates

1. jaanuarist 2014. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt,

mõistes kostjalt välja perioodilise elatise 177 eurot 50 senti, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, alates 9. aprillist 2014 kuni lapse täisealiseks saamiseni.

Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis

ringkonnakohus kummagi poole enda kanda.

Riigikohus on 11. juunil 2008. a tsiviilasjas nr 3-2-1-36-08 tehtud otsuse p-des 12 ja 13 väljendanud

seisukohta, et lapse isast põlvnemise tuvastamine on nagu ka isast põlvnemise vaidlustamise tõttu

lapse sünniakti kande ebaõigeks tunnistamine tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Siiski ei tähenda see

õigust nõuda vanemalt, kellest põlvnemine kohtus tuvastati, elatist tagasiulatuvalt alates lapse

sünnist. Nii varasem kui ka alates 1. juulist 2010 kehtiv perekonnaseadus näeb ette, et elatist saab

nõuda üldjuhul alates elatisehagi esitamisest ning erandina ka ühe aasta eest enne hagi esitamist.

Riigikohus märkis eespool viidatud otsuses, et kohtus põlvnemise tuvastamise ja samas asjas elatise

nõudmise korral tuleb hageja soovil mõista elatis lapsele välja alates hagi esitamisest.

Ringkonnakohus nõustus apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et praegusel juhul on põhjendamatu

mõista kostjalt elatis M. L ülalpidamiseks välja alates hagiavalduse esitamisest, s.o alates 15. juulist

2008.

Riigikohus on 24. oktoobri 2012. a otsuses praeguses tsiviilasjas (nr 3-2-1-111-12) leidnud, et nõue

oli algselt esitatud vale kostja vastu ning maakohus ja ringkonnakohus rikkusid oluliselt

menetlusõiguse normi, lahendades nõude vale isiku vastu. Samuti ei saanud kohus menetleda kõiki

esitatud nõudeid korraga, s.o rahvastikuregistrisse isana kantud mehe isaduse vaidlustamise, kostjast

põlvnemise tuvastamise ja lapse kasuks elatise väljamõistmise nõuet. Riigikohus selgitas, et

maakohus oleks pidanud andma hagejale tähtaja hagi esitamiseks õige kostja vastu või keelduma hagi

menetlusse võtmisest. Järelikult ei saa elatise väljamõistmise alguskuupäevana arvestada hagi

esitamist 15. juulil 2008, sest ehkki formaalselt oli hagi esitatud, puudus kohtutel alus selle

menetlemiseks.

Kostja seisukoht, et hagejal tekkis hagi esitamise õigus alles pärast I. K isaduse vaidlustamise nõude

lahendamist, on õige. Maakohus tuvastas 13. augusti 2013. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-9715, et

M. L ei põlvne I. K. Otsus jõustus 8. aprillil 2014 ringkonnakohtu määrusega. TsMS § 457 lg 1

kohaselt on täitmiseks kohustuslik jõustunud kohtuotsus. Järelikult tekkis hagi esitamise õigus M. L

elatise saamiseks I. M alles pärast eelnimetatud otsuse jõustumist, s.o 9. aprillil 2014. Seega ei ole

põhjendatud elatise väljamõistmine ajavahemiku eest 15. juulist 2008 kuni 31. detsembrini 2013.

Ringkonnakohus märkis, et hageja teadis juba lapse sünni ajal, et I. K on teadmata kadunud ega saa

olla M. L isa, mistõttu oli sünnitunnistusel lapse isa kohta tehtud kanne ebaõige. Hageja pöördus

kohtusse isaduse tuvastamise ja elatise nõudes kostja vastu alles kolme aasta möödumisel lapse

sünnist, jättes esmalt vaidlustamata ebaõige kande I. K kohta. Kostja suhtes ei ole õiglane välja

mõista elatis aja eest, kui puudus seadusest tulenev alus elatise nõude esitamiseks tema vastu. Jätnud

viivitamata pärast lapse sündi lahendamata lapse põlvnemise küsimuse, on hageja ise olnud hooletu

lapse huvide järgmisel ja jätnud lapse ilma võimalusest saada ülalpidamist oma tegelikult isalt ning

selle eest ei saa kostja vastutada.

Kuna elatis on võimalik välja mõista alles alates 9. aprillist 2014, tuleb kohaldada 1. juulil 2010

jõustunud perekonnaseadust. Maakohtu otsuse vaidlustamisega alates 1. jaanuarist 2014 kuni lapse

täisealiseks saamiseni elatise väljamõistmise osas on kostja soovinud vabaneda elatise maksmise

kohustusest täielikult. Riigikohus on 4. detsembril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13 tehtud otsuse p-

s 14 rõhutanud, et vastavalt PKS § 102 lg-le 2 ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise

kohustusest ka siis, kui vanemal puudub piisav ülalpidamisvõime. Lisaks on kostja varaline seisund

piisav lapsele elatise tasumiseks seadusest tulenevas miinimummääras.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, milles

ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hagi täieliku rahuldamise kohta ning tegi selles osas uue

otsuse. Kohtuotsuse tegemisel on ringkonnakohus valesti kohaldanud materiaalõiguse normi.

Ringkonnakohus leidis, et hagejal tekkis hagi esitamise õigus alles pärast I. K isaduse vaidlustamise

nõude lahendamist, st pärast vastava otsuse jõustumist 8. aprillil 2014. Hageja esitas kohtule

15. juulil 2008 hagiavalduse, milles on toodud kõik faktilised asjaolud. 28. märtsil 2011 esitas hageja

kohtule hagi täienduse, milles taotles tunnistada I. K kanne lapse sünniaktis ebaõigeks. Seega on

algusest peale esile toodud kõik hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja sisuliselt vaidlustas ka

rahvastikuregistrisse kantud I. K isaduse.

Hageja ei ole juriidiliselt kompetentne isik, et nõuetekohaselt formuleerida oma nõudeid ja määrata

asjakohaseid kostjaid ning teada, et esitatud nõuded I. K ja I. M vastu tuleb menetluslikult läbi

vaadata erinevates menetlustes.

Riigikohus on praegust asja läbi vaadates leidnud, et maakohus lahendas asja vale kostja vastu ning et

sellele ei pööranud tähelepanu ka ringkonnakohus. Seetõttu on ebaõiglane panna vastutus hagejale

olukorras, kus temale määratud esindaja ja isegi kohtud ei osanud õigel ajal võtta õiget seisukohta,

kuidas ja mis järjekorras tuleb lahendada hageja esitatud nõudeid.

Hageja on teinud kõik endast oleneva, et õigel ajal ja mõistliku viivituseta saada alaealise lapse

suhtes isaduse tuvastamise kaudu elatis lapse ülalpidamiseks, kuna 15. juulil 2008 esitas ta sellise

hagiavalduse, kuigi puudustega. Asjaolu, et isaduse vaidlustamise nõue I. K vastu on esitatud eraldi

teises menetluses alles 2013. aastal, ei ole hageja süüdi.

13. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Asja menetlus venis kuus aastat, kuna hageja ja

temale määratud esindaja ei suutnud sõnastada oma nõudeid ega valinud õiget kostjat. Kostja

möönab, et selliselt on tekkinud kahju M. L, kuid kostja arvates vastutab sellisel juhul hagejale

määratud esindaja.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust

tühistada.

15. Esmalt peatub kolleegium sellel, kes on ülalpidamisvaidluses poolteks, kui menetluse kestel on

muutunud ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid. Enne 1. juulit 2010 kehtinud

PKS § 61 lg 1 järgi võis lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada vanem enda nimel, samuti

võis vanem enda nimel hageda elatise suuruse muutmist sama paragrahvi lg 3 järgi. Alates 1. juulist

2010 kehtivas perekonnaseaduses sellist eriregulatsiooni enam ei ole ja ülalpidamist on PKS § 97 p 1

järgi õigustatud saama alaealine laps. Sellest tulenevalt saab alates 1. juulist 2010 alaealise lapse

elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem

(vt Riigikohtu 19. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11, p 11; 17. mai 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 11-12; 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 12).

Ülaltoodut arvestades on ringkonnakohus põhjendatult pidanud elatisenõude osas hagejaks last,

kellele on elatise välja mõistnud.

16. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust osas, mille peale on kaevatud.

Hageja on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse elatise väljamõistmise algusaja osas ning on leidnud,

et kuna ta esitas hagiavalduse kohtule 15. juulil 2008 ning hagejal ei ole piisavaid õigusalaseid

teadmisi ja ka talle määratud esindaja ning kohus on eksinud, tuleb kostjalt elatis välja mõista sellest

ajast alates. Kolleegium hageja sellise käsitlusega ei nõustu. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et

hagejal tekkis isaduse tuvastamise ja kostjalt elatise saamiseks hagi esitamise õigus alles pärast seda,

kui jõustus kohtuotsus, millega I. K vastu isaduse kande vaidlustamiseks esitatud nõue rahuldati.

Hageja nõudeõigus kostja vastu ei saa sõltuda sellest, millised on hageja õigusteadmised, nagu

sellestki, et ka hageja esindaja ning kohus on eksinud. Seega ei saa hageja nõuda elatist enne selle

kohtuotsuse jõustumist, millega tuvastati, et M. L ei põlvne I. K. Ringkonnakohus on oma järeldust

piisava põhjalikkusega põhjendanud, kolleegium nõustub sellega ega pea TsMS § 689 lg-st 5

tulenevalt vajalikuks seda põhjendust üle korrata.

17. Kassatsioonkaebus jääb eespool toodud põhjendusel rahuldamata. Kassatsiooniastme

menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta kassatsioonkaebuse esitaja kanda. Vastustajal on

õigus pöörduda 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest maakohtusse menetluskulude

kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.

18. Vastustaja on esitanud kolleegiumile koos vastuse ja täiendava seisukohaga koondamisteate,

töötukassa otsuse ja panga väljavõtte. Kuna kolleegium reeglina ei kogu ega uuri tõendeid

(TsMS § 688 lg 5), tuleb esitatud tõendid vastustajale tagastada.

19. Kolleegium leiab, et vandeadvokaadi S. Politševi taotlus – määrata riigi õigusabi tasu suuruseks

kassatsioonimenetluses 360 eurot – tuleb osaliselt rahuldada. Arvestades asja keerukust ja

kassatsioonkaebuse sisu, määrab kolleegium tema tasuks riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 alusel

180 eurot (2, 5 tundi x 60 eurot + käibemaks). Tasu maksmise korraldab sama seaduse § 24 lg 1

alusel Eesti Advokatuur.

Peeter Jerofejev, Malle Seppik, Tambet Tampuu