3-3-1-70-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-70-14

Otsuse kuupäev

17. detsember 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Tõnu Anton ja Jüri Põld

Kohtuasi

R. R. kaebus Lääne Prefektuuri toimingutega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-

10-1947

Menetluse alus Riigikohtus

R. R. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada R. R. kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2014. a otsus ning Tallinna Halduskohtu

13. mai 2013. a otsus ja Tallinna Halduskohtu 21. mai 2013. a tervikotsus asjas 3-10-1947 osas,

millega halduskohus jättis rahuldamata R. R. nõude mõista välja hüvitis 2050 eurot. Teha selles

osas uus otsus.

3. Rahuldada R. R. kaebus ja mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja lisaks Tallinna Haldus-

kohtus R. R.-le välja mõistetud kahjuhüvitisele 450 eurot veel täiendavalt 2050 eurot.

4. Tagastada kautsjon.

5. Asendada käesoleva otsuse avaldamisel R. R. nimi initsiaalidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. R. (R. R.) oli kannatanu kriminaalasjas nr 09230121234.

2. 24. mail 2010 koostatud kinnipidamisprotokolli kohaselt pidas Lääne prefektuuri patrullpolitseinik

R. R. kinni 24. mail 2010 kell 21.40. Kinnipidamise alusena ja põhjusena märgiti sundtoomise

protokoll kriminaalasjas nr 09230121234. R. R. toimetati Pärnu arestimajja.

3. 24. mail 2010 koostatud joobeseisundi kontrollimise protokolli kohaselt mõõdeti R. R.-l joove

0,76 mg/l. R. R. paigutati kainestuskambrisse kell 22.10. R. R. suhtes kasutati kainestuskambris

ohjeldusmeetmena käeraudu.

4. 25. mail 2010 kriminaalasjas nr 09230121234 koostatud sundtoomise protokolli kohaselt algas

menetlustoiming 24. mail 2010 kell 21.35. Sundtoomise protokollis märgitu kohaselt allutati

sundtoomisele kannatanu R. R. Lisaks on sundtoomise protokollis märgitud, et sundtoomise otsustas

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo isikuvastaste kuritegude talituse ida teenistuse kriminaalmenetleja

vaneminspektor. Sundtoomise põhjendustes on märgitud sundtoomise põhjenduseks: "Kutse saanud

isik ei ole ilmunud mõjuva põhjuseta." Sundtoomise kohta ei ole määrust koostatud.

Menetlustoiming, milleks R. R. sundtoodi, oli R. R. kui kannatanu ülekuulamine.

R. R. vabastati 25. mail 2010 kell 15.20.

5. Kriminaalasja nr 09230121234 menetlus lõpetati 31. mail 2010, kuna kuriteo toimepanijaid ei

suudetud kindlaks teha.

6. R. R. esitas halduskohtule kaebuse, milles nõudis mittevaralise kahju eest 11 000 eurot hüvitist.

Kaebuse põhjenduste kohaselt tekitati mittevaraline kahju: 1) kaebaja sundtoomise, sh kinnipidamise

ja arestimajja paigutamisega; 2) arestimaja ebainimväärsete tingimustega; 3) õigusvastaselt

käeraudade kasutamisega, millega tekitati tervisekahju. Kaebaja sundtoomine, sh kinnipidamine ja

arestimajja paigutamine oli õigusvastane. Arestimajas ei võimaldatud kaebajal end pesta ja teda hoiti

antisanitaarsetes tingimustes. Kaebajal ei võimaldatud kasutada tualetti ning kambris puudus

ventilatsioon. Kaebaja suhtes kasutati õigusvastaselt ohjeldusmeedet, mis tekitas kaebajale

tervisekahjustuse. Ohjeldusmeetme kasutamine tekitas kaebajale ka hingelist ja füüsilist valu.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 13. mai 2013. a 2013. a ilma põhjenduste ja kirjeldava osata

tehtud otsusega asjas nr 3-10-1947 R. R. kaebuse osaliselt, mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja 450

eurot kinnipidamistingimuste ja ohjeldusmeetmete ebaseadusliku kohaldamisega tekitatud mitte-

varalise kahju eest. Ülejäänud osas jäi kaebus rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 21. mai 2013. a

tervikotsuses esitas halduskohus otsuse põhjendused:

1) kohtu hinnangul on kaebaja väidete kohaselt kaebajale tekitatud kahju üksnes sundtoomise

toiminguga, mitte sundtoomise korralduse või määrusega. Sundtoomise toiming on kriminaal-

menetluse toiming, mida saab vaidlustada uurimiskaebe korras. Halduskohus on pädev süüteo-

menetluses tehtud otsuste õiguspärasust hindama, kui isikul puuduvad muud võimalused nõuda

kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist (Riigikohtu üldkogu 11. detsembri 2011. a

otsus asjas nr 3-3-1-75-11). Kriminaalasi lõpetati 31. mail 2010. Kaebaja pöördus kohtusse 28. juulil

2010. Seega oli kaebuse esitamise ajaks kriminaalmenetlus lõpetatud ja kaebajal puudus võimalus

nõuda sundtoomise õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses. Uurimiskaebemenetlus ei

ole kaebuse esitamise kohustuslikuks eelduseks. Seega saab kohus erandkorras hinnata

kriminaalmenetluse toimingu või otsuse õiguspärasust. Kaebaja kinnipidamine ja sundtoomine ei

olnud alusetu ega meelevaldne. Kaebajat teavitati sundtoomise põhjustest ja alustest. Kaebaja loobus

oma õiguste tutvustamisest vabatahtlikult. Kaebaja väited, et ta ei saanud enda lähedasi teavitada, on

paljasõnalised. Kaebajat ei peetu kinni üle 48 tunni. Kuna kaebaja oli joobes, ei saanud

menetlustoiminguid sooritada. Kuna sundtoomise aluseks oli isiku tegevusetus, puudub uurimis-

asutusel vajadus hinnata, kas ajal, kui menetlustoimingut ei saa sooritada, tuleks isiku kinnipidamine

katkestada. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda, et menetlustoiming tehtaks kohe. Meelevaldset

viivitust ei esine. Seega ei rikutud sundtoomisel KrMS-i ega PPVS-i sätteid;

2) kohus peab usutavaks kaebaja väidet, et ta kinnitati käeraudadega voodi külge ning et talle ei

võimaldatud kasutada tualetti ega ennast pesta. Õhuvahetus arestimajas oli ebapiisav. Inimväärikuse

põhimõttele ei vasta see, kui isik ei saa teha elementaarseid hügieenitoiminguid. Ventilatsiooni

puudulikkus koosmõjus muude rikkumistega võib kaasa tuua inimväärikuse rikkumise ja seega ka

mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse;

3) pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja suhtes kasutati pikka aega käeraudu. Vastustaja ei ole kohtule

esitanud ühtegi dokumenti, mille alusel oleks kohtul võimalik kontrollida käeraudade vajalikkust

ning kestva kasutamise süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist. Kohtule ei ole esitatud põhjendusi,

kuidas võis kaebaja oma käitumisega olla ohtlik teistele isikutele või arestimaja julgeolekule,

arvestades asjaolu, et kaebaja viibis üksinda lukustatud kainestuskambris. Isegi kui möönda, et vastu

kambri ust tagumisega võinuks kaebaja kahjustada oma tervist, ei ole vastustaja sellele põhjendusele

tuginenud ega ka kaalunud, kas vajadus takistada kaebajal ennast vigastamast kaalub üles

käeraudadega kaasneva liikumispiirangu ja veel nii pikka aega. Arvestades poolte kirjeldusi

toimunust, ei pea kohus usutavaks, et kaebaja oleks vaatamata ärritunud meeleseisundile teinud

endale nii tõsiselt viga, et see oleks tinginud käeraudade kasutamise. Ohjeldusmeetmete kasutamine

tervikuna on kohaldamise aluse ja vajaduse puudumisel õigusvastane. Vastustaja ei ole samuti

esitanud andmeid, kas ja kuidas kontrolliti käeraudade jätkuva kohaldamise vajadust ning miks

otsustati iga kord käeraudade kohaldamist jätkata. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja

suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamine oli õigusvastane ja sellega rikuti inimväärikust. Seega tekitati

kaebajale mittevaralist kahju;

4) esitatud tõenditest nähtub, et kaebajal tuvastati ligikaudu pool aastat pärast arestimajas kinni-

pidamist karpaalkanali sündroom ja seda raviti. Tõendatud ei ole, et vastustaja õigusvastase teo ja

kaebajale tekkinud tervisekahju vahel oleks põhjuslik seos. Üldtuntud ei ole asjaolu, et ligikaudu

poole ööpäeva jooksul käeraudade kohaldamisega tekib isikul karpaalkanali sündroom;

5) kinnipidamistingimuste eest tuleb välja mõista 150 eurot. See ületab kordades 6,4 eurot ööpäeva

eest. Ohjeldusmeetme eest tuleb välja mõista 300 eurot, sest poolte väidete kohaselt kohaldati meedet

10 tundi. Neid summasid pakkus PPA ka kompromissiläbirääkimistel.

8. R. R. esitas apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks osas, millega kohus jättis

kaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebuses vähendas R. R. kaebuse nõuet 2500 euroni ning sellest

tulenevalt taotles mittevaralise kahju eest veel 2050 euro väljamõistmist.

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. aprilli 2014. a otsusega R. R. apellatsioonkaebuse rahulda-

mata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused:

1) R. R peeti kinni pärast naaberkorteris toimunud veeavarii tõttu tehtud väljakutset õhtusel ajal tema

kodus, kus viibisid lisaks kaebajale ka tema elukaaslane ja kaheaastane laps. Kaebaja oli tarvitanud

alkoholi ning joobeseisundi kontrollimise protokolli kohaselt oli kaebaja joove 0,76 mg/l. Politsei

koostas sundtoomise protokolli (toiming algas kl 21.35 ja lõppes politseiasutuses kl 22.00), millele

kaebaja keeldus alla kirjutamast ja protokolli tutvustati kaebajale suuliselt. Samuti koostati

kinnipidamisprotokoll eelnimetatud sundtoomise protokolli alusel, millele on tehtud märge, et

kaebaja keeldus sellega tutvumast ja sellele alla kirjutamast. KrMS § 8 lg 1 kohaselt on uurimisasutus

kohustatud seaduses sätestatud juhtudel menetlustoimingut tehes selgitama menetlusosalisele

menetlustoimingu eesmärki ning tema õigusi ja kohustusi. KrMS § 139, mis reguleerib sundtoomist

kriminaalmenetluses, ei näe ette kohustust isikule tema õigusi selgitada. Halduskohus leidis õigesti, et

sundtoomise tagamiseks isiku kinnipidamisel tuleb isikule tema õigusi selgitada PPVS-i alusel. PPVS

§ 733 lg 2 esimese ja teise lause kohaselt tuleb kinnipeetud isikule viivitamata teatada talle

arusaadavas keeles ja viisil tema kinnipidamise põhjus, teha teatavaks tema õigused ning anda

võimalus teatada kinnipidamisest oma lähedasele. Kui kinnipeetud isik viibib seisundis, mille tõttu ta

ei ole võimeline kinnipidamisest oma lähedasele teatama, teavitab politsei viivitamata tema lähedast,

kui see on võimalik. Õigused, mida tuleb selgitada, on loetletud sama paragrahvi lõikes 3.

Kinnipidamisprotokollile ei ole tehtud märget kaebaja tutvustamise kohta nimetatud õigustega;

2) halduskohus selgitas piisavalt, miks saab lugeda tõendatuks, et kaebajal oli võimalik lähedasi

kinnipidamisest teavitada. Õige on ka halduskohtu selgitus, et kinnipidamise kestuse kohta ei ole

nõutav lähedastele teavet anda, sest see ei ole kinnipidamise alguses võimalik. Sundtoomise

põhjustest on kaebajat teavitatud, nagu nähtub sundtoomise protokollile tehtud märkest. Asjaolu, et

puuduvad tõendid kaebaja teavitamise kohta kõigist PPVS § 733 lg-s 3 nimetatud õigustest, ei too

kaasa mittevaralise kahju tekkimist. Sellised asjaolud, võttes arvesse, et kaebajat oli teavitatud kinni-

pidamise eesmärgist ning talle oli võimaldatud teatada kinnipidamisest oma elukaaslasele, ei anna

alust pidada apellandi kohtlemist väärikust alandavaks. Sundtoomine ja kinnipidamine olid, nagu

halduskohus õigesti selgitas, õiguspärased. RVastS § 9 lg-s 1 toodud eeldused mittevaralise kahju

hüvitamiseks seega puuduvad;

3) halduskohus põhjendas piisavalt kohtumeditsiinilise ekspertiisi tegemata jätmist. Kaks eritead-

mistega arsti, kes on kaebaja haigusega tegelenud ja omavad seetõttu vajalikku teavet kaebaja

haiguse kohta, on kinnitanud, et 13 tunni jooksul käeraudade kandmise ja pool aastat hiljem diagnoo-

situd karpaalkanali sündroomi vahel ei ole võimalik põhjuslikku seost tuvastada. Neurokirurgi sellist

seisukohta ei saa samastada arvamusega, et põhjuslik seos käeraudade kasutamise ja tervise-

kahjustuse vahel võib eksisteerida, ent selle tuvastamiseks oleks vaja täiendavaid andmeid. Kohtu

küsimused arstidele olid selles osas selged ja arusaadavad ning sisaldasid ka küsimust põhjalikuma

ekspertiisi võimalikkuse kohta. Seetõttu ei ole kaebaja kahtlus nimetatud põhjusliku seose olemasolu

kohta kinnitust leidnud;

4) välja mõistetud hüvitise suurust on halduskohus piisavalt põhjendanud. Kaebaja lähedastele tek-

kida võinud kahju hüvitamist ei saa nõuda kaebaja. Kaebaja kinnipidamise tingimuste ja tema suhtes

ohjeldusmeetmete kasutamisega tekitatud kahju ei saa pidada olemuslikult erinevaks kahjust isikule,

keda peetakse kinni mõnel muul alusel. Nagu halduskohus õigesti selgitas, ei olnud kaebaja sund-

toomine ja sellele järgnenud kinnipidamine õigusvastased. Välja mõistetud hüvitise suurus ei ole

võrdne varasemas kohtupraktikas välja mõistetud hüvitiste keskmisega ning halduskohus on võtnud

arvesse käesoleva juhtumi asjaolusid, sh kahju tekitamise aega. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja

väited, et elatustaseme kasvu ja inflatsiooni arvestades oleks hüvitis pidanud olema seetõttu suurem.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. R. R. taotleb Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist.

Kassaatori põhjendused:

1) sundtoomist tehti õigusvastaselt. Kinnipidamisprotokollis ei ole märget selle kohta, et kaebajale

oleks tutvustatud õigusi. Sundtoomise raames paigutati kaebaja faktiliselt kainenema, mis on

lubamatu;

2) kohus jättis rahuldamata kaebaja ekspertiisi määramise taotluse põhjusel, et on olemas kahe arsti

arvamused. Kaebaja oleks saanud sellega oma väiteid tõendada;

3) kohtuotsus on hüvitise suuruse väljamõistmise osas ebaselge ja arusaamatu. Ringkonnakohus pole

põhjendanud, miks ei arvestatud kohtupraktikas väljamõistetud hüvitiste analüüsi.

11. PPA on kassatsioonkaebuse vastuses seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

PPA põhjendused:

1) kohtud on materiaal- ja menetlusõigust õigesti kohaldanud;

2) sundtoomist ei asendatud isiku kainenemisele paigutamisega. Tegemist oli sundtoomise täitmisega;

3) kohus põhjendas seda, miks ei ole vaja ekspertiisi ja miks see suure tõenäosusega ebaõnnestub;

4) kahju suuruse osas on kohtu otsus selge ja arusaadav. Kohus on lähtunud väljakujunenud

praktikast.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Esmalt analüüsib kolleegium halduskohtu pädevust (I), seejärel kaebaja tahet (II), sundtoomise

ja kinnipidamise õigusvastasust (III), ekspertiisi määramata jätmist (IV) ja kahju (V). Viimaks

lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (VI).

I

13. Üldkogu on varasemas praktikas kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasuse

kontrollimise kohta möönnud, et erandjuhtudel, st kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaal-

menetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses, on halduskohus pädev

kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust (vt

31. augusti 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-35-10, p 55). Kuna praeguses asjas on süüteomenetlus

lõppenud, ei anna halduskohus hinnanguid ka poolelioleva uurimise kohta (vt Riigikohtu haldus-

kolleegiumi 22. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-11-13, p 12).

Kuna süüteomenetluse toimingud tehti kannatanu, mitte süüdistatava või kohtualuse suhtes, uurimine

on lõppenud, toimingu sisuks on sundtoomine ja kannatanu kinnipidamine sundtoomise raames, ei

saa halduskohtu hinnang kuidagimoodi mõjutada süüteomenetluse lõpptulemust. Kohus on võtnud

haldusasja menetlusse ning menetlusosalised ei vaidle halduskohtu pädevuse üle.

Seega on kohtud õigesti asunud seisukohale, et praegusel juhul on tegemist erandjuhuga, mis lubab

halduskohtul kontrollida vaidlusaluse süüteomenetluse toimingute õiguspärasust. Vastupidisel juhul

ei oleks tagatud kaebaja õiguste efektiivne kaitse.

II

14. Kohtumenetluses on R. R. mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Mittevaralist kahju tekitati

väidetavalt: 1) kaebaja sundtoomise, sh kinnipidamise ja arestimajja paigutamisega; 2) arestimaja

ebainimväärsete tingimustega ja 3) õigusvastaselt käeraudade kasutamisega.

Halduskohus leidis, et sundtoomise toiming oli õigusega kooskõlas. Küll aga asus halduskohus seisu-

kohale, et kambritingimused ei vastanud inimväärikuse põhimõttele ning ohjeldusmeetme

kohaldamine oli õigusvastane ja sellega põhjustati kaebajale põhjendamatuid kannatusi. Samas

ohjeldusmeetme kohaldamise ja väidetavalt tekitatud tervisekahju vahel puudub põhjuslik seos.

Eelnevast tulenevalt mõistis halduskohus kinnipidamistingimuste eest välja 150 eurot ning ohjeldus-

meetme kohaldamise eest 300 eurot.

Apellatsiooniastmes oli ja kassatsiooniastmes on vaidlus sundtoomise, tervisekahju ja kahju suuruse

üle.

15. Halduskohus tõlgendas kaebust ja asus seisukohale, et kaebaja vaidlustab sundtoomise

toimingut, mitte sundtoomise aluseks olevat otsustust. Sellest tulenevalt ei analüüsinud halduskohus

seda, kas sundtoomise aluseks olev otsustus on õiguspärane.

Kohtu ülesanne on tõlgendada menetlusosalise avaldusi ja lähtuda tema tegelikust tahtest, kaitsmaks

isikut õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel (HKMS § 2 lg-d 1 ja 4). Praegusel

juhul on halduskohus kaebaja tegelikku tahet mõistnud liiga kitsalt. Kaebaja on sõnaselgelt

vaidlustanud enda sundtoomise, mida kaebaja kinnitab lisaks oma väidetega, et talle pole tutvustatud

sundtoomise põhjust ega sundtoomise määrust. PPA esindaja väitis kohtuistungil, et kaebaja suhtes

oli antud sundtoomise määrus. Istungil antud seletuse kohaselt ei olnud kaebaja esindaja sundtoomise

määruse olemasolus kindel. Lisaks märkis kaebaja esindaja, et kui isik peetakse kinni ilma

sundtoomise määruseta, on see õigusvastane. Seejärel kohustas kohus PPA-d esitama sundtoomise

määruse (II kd, tl-d 78 ja 102–104). Kohtule hiljem esitatud PPA täiendavast vastusest nähtub, et

sundtoomise määrust ei ole koostatud (II kd, tl 109).

Kuna praegusel juhul ei ole sundtoomise kohta määrust koostatud, ei saanud kaebaja seda eraldi-

seisvalt vaidlustada. Menetleja otsustus sundtoomise kohta ja sundtoomise käik fikseeriti sund-

toomise protokollis.

Eespool mainitud olukorras ei ole õige kaebaja tahet mõista selliselt, et ta vaidlustab üksnes (Lääne

prefektuuri politseiametnike poolt) sundtoomise faktilise täideviimise. Kaebaja tahteks on olnud

vaidlustada sundtoomine tervikuna, sh uurimisasutuse menetleja otsustus sundtoomise kohta. Sellest

sõltub nii kaebaja kinnipidamise kui ka tema suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamise õiguspärasus.

III

16. Praeguses asjas ei vaielda selle üle, et uurija ei ole sundtoomise määrust teinud. Sundtoomine

kui menetlustoiming protokolliti 25. mail 2010, milles on märgitud sundtoomise põhjuseks asjaolu, et

"kutse saanud isik ei ole ilmunud mõjuva põhjuseta".

Kuna uurija ei ole sundtoomise määrust teinud, tuleb uurija sundtoomise otsusele anda õiguslik

hinnang sundtoomise protokollis protokollitud sundtoomise kui menetlustoimingu vaidlustamise

raames (vt ka otsuse punkti 15).

17. Vaidlusalused toimingud riivavad kaebaja õigusi, mis tulenevad PS §-st 20.

PS § 20 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Sama paragrahvi lõike 2

punkti 2 kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, mh seadusega

sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks.

Sundtoomise raames kaebaja arestimajja lukustatud kambrisse paigutamisega ca 17 tunniks, millest

kaebaja pidi viibima ca 10 tundi aheldatuna käeraudadega voodi külge, on käsitatav kaebajalt

vabaduse võtmisena. Märkimata ei saa jätta asjaolu, et kaebaja suhtes kohaldati sundtoomist, ta

paigutati arestimajja ning tema suhtes kohaldati ohjeldusmeetmeid kriminaalasjas, milles ta ise oli

kannatanu. Eelmainitut oli vaja teha üksnes selleks, et uurija saaks teda kannatanuna üle kuulata.

Tegemist oli kaebaja individuaalse ja füüsilise eraldamisega ca 17 tunniks koos täiendava liikumis-

õiguse piiramisega ca 10 tunniks.

Kolleegium märgib, et sundtoomist kohaldati õhtul kell 21.40, kui kaebaja viibis kodus koos

elukaaslase ja alaealise lapsega. Sundtoomise raames peeti kaebaja kodus kinni ja ta eraldati oma

pereliikmetest ca 17 tunniks. Tegemist oli kaebaja isiklikku ellu sekkumisega.

18. Põhiõigusi riivav toiming saab olla õiguspärane üksnes juhul, kui see tugineb seaduses

sätestatud õiguslikule alusele, on kooskõlas menetlus- ja materiaalõigusega ning on demokraatlikus

ühiskonnas vajalik, st proportsionaalne (PS § 3 lg 1 esimene lause ja § 10). Kolleegium selgitab

järgnevalt, kas kaebaja õiguste riiveks esines seaduslik alus.

19. Halduskohus märkis, et Lääne prefektuuri patrullpolitseiniku poolt R. R. sundtoomise aluseks

oli uurimisasutuse menetleja kanne menetluse infosüsteemis. Kolleegium mõistab kaebaja tahet

selliselt, et ta vaidlustab ka menetleja otsustust sundtoomise kohta (vt käesoleva otsuse punkti 15).

KrMS § 139 lg 1 kohaselt käsitatakse sundtoomisena ka kannatanu sundtoomist uurimisasutusse.

Sama paragrahvi lõike 2 punkti 1 kohaselt võib sundtoomist kohaldada, kui kutse saanud isik ei ole

ilmunud KrMS §-s 170 nimetatud mõjuva põhjuseta. KrMS § 170 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt

käsitatakse ilmumata jäämise mõjuva põhjusena mh kutsutu äraolekut, mis ei seostu kriminaal-

menetlusest kõrvalehoidumisega, samuti on tegemist mõjuva põhjusega, kui kutsutu ei ole kutset

kätte saanud või kui ta on selle kätte saanud hilinemisega.

Seega on KrMS § 139 lg 2 p 1 kohaselt sundtoomise esmaseks eelduseks, et isik on kutse kätte

saanud. KrMS § 139 lg 2 p-st 1 ja § 170 lg 2 p-st 2 järeldub, et kui isikule ei ole kutset kätte

toimetatud, käsitatakse seda kutsutava mitteilmumise mõjuva põhjusena. Kutse kättetoimetamine ei

ole oluline mitte üksnes kutsutule tema kohustuse teatavaks tegemiseks, vaid see annab menetlejale

õiguse piirata kutsutava õigusi täiendavate meetmetega, nt trahv või arest (KrMS § 138), sund-

toomine (KrMS § 139), tagaotsitavaks kuulutamine (KrMS § 140). Kui isik ei ole kutset kätte saanud,

ei ole sundtoomise kohaldamise eeldus täidetud, mille tulemusena on sundtoomine õigusvastane.

Eelnevast tulenevalt tuleb esmalt kontrollida, kas kaebaja on kutse kätte saanud.

19.1. PPA täiendavast vastusest kohtule nähtub kaebajale kutse edastamise ja sundtoomise

kohaldamise kohta järgnev teave (II kd, tl 109):

"[R. R-le] oli edastatud kutse e-maili teel 22.12.2009 ilmumaks Tallinnasse 29.12.2012 [mõeldud on

2009] kell 09.00. Selle kutse sai ta kätte ning vastuse saatis ta e-maili teel 29.12.2009 kell 22.05

sisuga "tere palun vabandust aga homne kuupäev ja kellaaeg ei kõlba seoses sellega, et asun välis-

riigis kui sobiks 1 jaan oleks mulle ka sobiv ette tänades [R. R.] poolt"

31.12.2009 saadeti e-maili teel uuesti [R. R-le] kutse ilmumiseks 04.01.2010 kell 10.00.

Sellele kutsele vastas [R. R.] e-maili teel 08.01.2010 kell 17.08 järgmist "olen soome vabariigis ja

ajan dok seoses sellega et mind koondati ja jõuan eesti alles kolmapäev või neljapäev tuleksin ise ida

politsei prefektuurist läbi kui sobib ennem ei olnud ligipääsu postkasti ette tänades [R. R.]" Seejärel

edastati e-maili teel R. R-le uus kutse ilmumiseks 25.01.2010 kell 10.00. See kutse jäi vastuseta. Uus

kutse saadeti ilmumiseks 28.01.2010 kell 09.00 ning ka see kutse jäi vastuseta. Kuna vaatamata

korduvatele kutsetele, millistest 2 oli [R. R.] kindlalt kätte saanud, ei olnud ta ilmunud, siis sai

kohaldatud tema suhtes sundtoomist [---]."

19.2. Eelnevast nähtub, et kaebajale ei ole kutset edastatud paberkandjal, vaid uurija kasutas selleks

elektronposti.

19.3. Kutse saatmise ajal kehtinud KrMS § 165 lg 4 sätestas: "Kutse elektroonilise saatmise korral

väljastatakse kutse menetlusdokumendis näidatud või Internetis avaldatud elektronposti aadressil.

Kutsele peab olema lisatud digitaalallkiri ning kutse krüptitakse, kasutades vastuvõtja digitaalallkirja

seaduse nõuetele vastava sertifikaadi avalikku võtit. Kutse saatmisel märgitakse, et kutse kättesaamist

tuleb elektronpostiga saatja aadressil viivitamata kinnitada. Elektronpostiga saadetud kutse loetakse

isiku poolt kättesaaduks kinnitamise päevast. Kui kutse kättesaamist ei kinnitata selle saatmisest

alates kolme päeva jooksul, saadetakse kutse väljastusteatega tähtkirjana või antakse kutsutavale

allkirja vastu."

KrMS § 165 lg 4 kohaselt võis kutse saata menetlusosalisele ka elektronpostiga. Kui kutse edastati

elektronpostiga, siis loeti kutse kättesaaduks pärast seda, kui kutse saanud isik kinnitas kutse saamist.

Kui kutsutu elektronpostiga saadetud kutse kättesaamist ei kinnitanud, tuli kutse saata väljastus-

teatega tähtkirjana või anda kutsutavale allkirja vastu.

19.4. Kaebaja uurimisasutusse ilmumata jätmist 29. detsembril 2009 ja 4. jaanuaril 2010 tuleb

käsitada uurimisasutusse mõjuval põhjusel ilmumata jätmisena KrMS § 170 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes.

Kaebaja teavitas uurijat, et kuna ta viibib Eestist eemal, ei ole tal võimalik nimetatud kuupäevadel

uurija juurde ilmuda. Ühtlasi vastas kaebaja esimesele kutsele kuupäeval, kui ta oli kutsutud

uurimisasutusse. Teisele kutsele vastas kaebaja kutses märgitud päevast mõned päevad hiljem. Seega

mõlemal juhtumil oli kaebaja Eestist ära ning lisaks võib järeldada, et nimetatud kaks kutset sai

kaebaja kätte hilinemisega. Ühtlasi viitab ka uurija tegevus sellele, et ta aktsepteeris kaebaja esitatud

põhjuseid mõjuvate põhjustena, kuna ta ei hakanud rakendama sanktsioone, vaid pakkus välja uued

kuupäevad.

Kuna menetlejal puuduvad elektronpostiga esitatud kutsete (s.o ilmuda uurimisasutusse 25. jaanuaril

ja 28. jaanuaril 2010) kättesaamise kinnitused, ei saa neid kutseid lugeda kaebajale kättetoimetatuks.

Seega kaebaja uurimisasutusse ilmumata jätmist 25. jaanuaril 2010 ja 28. jaanuaril 2010 tuleb samuti

käsitada KrMS § 170 lg 2 p 2 mõttes uurimisasutusse mõjuval põhjusel ilmumata jätmisena.

19.5. Eelnevast järeldub, et uurimisasutuse menetlejal puudus õiguslik alus kohaldada kaebaja suhtes

sundtoomist. Sellest tulenevalt oli kaebaja sundtoomise otsustus õigusvastane.

20. KrMS § 139 lg 5 lubab sundtoomisele allutatud isikut kinni pidada nii kaua, kui see on vajalik

sundtoomise aluseks oleva menetlustoimingu tegemiseks, kuid mitte kauem kui nelikümmend

kaheksa tundi.

Kuna praegusel juhul puudus õiguslik alus kaebajat sundtuua, puudus õiguslik alus kaebajat kui sund-

toomisele allutatud isikut ka kinni pidada KrMS § 139 lg 5 alusel. Sellest tulenevalt oli kaebaja

arestimajas, sh kainestuskambris kinnipidamine õigusvastane.

21. Eelnevast järeldub, et kuna kaebaja vabaduse ja perekonnaelu riive ei põhine õiguslikul alusel,

olid vaidlusalused toimingud õigusvastased.

Kuna kaebaja sundtoomise ja selle raames tema kinnipidamise seadusest tulenevad eeldused ei olnud

täidetud, ei ole vaja täiendavalt analüüsida seda, kas nimetatud olukorras oli kaebaja sundtoomine ja

tema kinnipidamine ka proportsionaalne meede.

IV

22. Kassaator väidab, et kohtud jätsid õigusvastaselt kohtumeditsiinilise ekspertiisi tegemata.

22.1. Halduskohtumenetluses võib tõenditeks olla ka eksperdiarvamus (HKMS § 56 lg 2, TsMS

§-d 293–305). TsMS § 293 lg 1 esimese lause kohaselt on kohtul menetlusosalise taotlusel õigus

küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks.

Tegemist ei ole kohtu kohustuse, vaid õigusega. Kuna eksperdilt arvamuse küsimine on kohtu

kaalutlusotsus, saab kolleegium sekkuda ekspertiisi määramata jätmisesse, kui halduskohus on teinud

kaalumisel vea.

22.2. Halduskohus pöördus kaebaja perearsti ja Pärnu Haigla kui eriteadmistega isikute poole

küsimusega, kas käeraudade kandmine 13 tunni vältel võib olla põhjuslikus seoses karpaalkanali

sündroomi tekkega, kas põhjuslikku seost on võimalik tuvastada ekspertiisiga ning kas ekspertiisi

oleks võimalik teha meditsiiniliste dokumentide põhjal.

SA Pärnu Haigla neuroloog märgib halduskohtule esitatud vastuses, et käeraudade kandmise

intsidendi ja kuus kuud hiljem diagnoositud karpaalkanali sündroomi vahel ei ole võimalik seost

tuvastada. Täiendavalt märgitakse, et ekspertiisi määramiseks puudub mõte, kuna tegemist oleks

põhjendamatu aja- ja rahakuluga.

22.3. Eelviidatud kaalutlustest lähtuvalt otsustas halduskohus jätta ekspertiisi määramata. Samas ei

ole kassaator märkinud, milles halduskohus eksis kaalutlusotsust tehes. Halduskohus on kaalutlus-

otsuse tegemisel arvesse võtnud kõiki lubatud asjaolusid, sh arvestanud asjatundjate arvamusi

ekspertiisi määramise mittevajalikkuse kohta. Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et

praeguses asjas puuduvad ilmsed tunnused selle kohta, et halduskohus oleks ekspertiisi määramata

jätmisega teinud kaalumisvea.

V

23. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh

vabaduse võtmise korral. Kuna praeguses asjas puudus eespool nimetatud põhiõiguse riivamiseks

õiguslik alus, on tegemist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigusrikkumisega. Eelduslikult tekitas see

kaebajale hingelist valu ja kannatusi. Kaebaja õiguste rikkumine on olnud sedavõrd raske, mis

õigustab RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamist rahas (vt Riigikohtu haldus-

kolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2 ja seal viidatud kohtupraktika).

24. Halduskohtule esitatud kaebuses nõudis kaebaja mittevaralise kahju eest 11 000 eurot hüvitist.

Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja kinnipidamistingimustega ja kaebaja suhtes ohjeldus-

meetmete kohaldamisega rikuti kaebaja inimväärikust, millega tekitati mittevaralist kahju kinni-

pidamistingimustega 150 eurole ja käeraudade kohaldamisega 300 eurole vastavas ulatuses. Kaebaja

vähendas apellatsioonkaebuses nõude suurust 11 000 eurolt 2500 eurole ning seetõttu nõudis ta

apellatsioonkaebuses lisaks halduskohtu väljamõistetud 450 eurole hüvitist veel 2050 euro ulatuses.

Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asja-

olusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus

asjas nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet,

nende kumulatiivset mõju (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-

1-83-13).

24.1. Kambri tingimuste osas asus halduskohus seisukohale, et kaebajale ei võimaldatud kasutada

tualetti ega ennast pesta. Samuti oli kambri ventilatsioon ebapiisav. Lisaks kinnipidamistingimuste ja

ohjeldusmeetmete kohaldamisega põhjustatud inimväärikuse rikkumisele rikuti ka sundtoomise

raames kaebaja kinnipidamisega tema vabadusõigust. Kaebaja sundtoodi oma kodust õhtul kell 21.35

ja ta peeti selle raames kinni alates kella 21.40. Kaebaja eraldati oma alaealisest lapsest ning

elukaaslasest. Kinnipidamine kestis arestimaja kainestuskambris ca 17 tundi.

24.2. Halduskohus tunnistas ohjeldusmeetme kohaldamise õigusvastaseks. Kolleegium toob esile, et

kaebaja aheldati käeraudadega voodi külge ca 10 tunniks. Lisaks märkis halduskohus, et vastustaja ei

esitanud andmeid, millest oleks nähtunud, kas ja kuidas kontrolliti käeraudade pikaajalise jätkuva

kohaldamise vajalikkust.

24.3. Praeguses asjas pole kolleegiumil alust kahelda ka PPA süüs (RVastS § 9 lg 2).

24.4. RVastS § 13 lg 1 p 2 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel objektiivseid takistusi

kahju ärahoidmisel. Sellised takistused selles asjas puuduvad.

25. Eespool viidatud asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et tegemist oli kaebaja õiguste olulise

rikkumisega, millega kaasnes kaebajale raske tagajärg. Sellisele raskele rikkumisele peab vastanduma

tõhus kohtulik õiguskaitse. Lisaks halduskohtu välja mõistetud 450 eurole on õiglane mõista

kaebajale täiendavalt välja hüvitis 2050 eurot.

VI

26. Eelnevast tulenevalt rahuldab kolleegium R. R. kassatsioonkaebuse. Kolleegium tühistab

Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2014. a otsuse ning Tallinna Halduskohtu 13. mail 2013 ilma

põhjenduste ja kirjeldava osata tehtud otsuse ning 21. mail 2013 tehtud tervikotsuse asjas nr 3-

10-1947 osas, milles halduskohus jättis rahuldamata R. R. kaebuse mõista välja hüvitis 2050 eurot.

Kolleegium teeb selles osas uue otsuse ja mõistab PPA-lt lisaks halduskohtu välja mõistetud

kahjuhüvitisele 450 eurot täiendavalt välja 2050 eurot. Seega tuleb PPA-l R. R.-le maksta hüvitist

kokku 2500 eurot.

27. R. R.-le osutati riigi õigusabi selle hüvitamise kohustuseta. Riigi õigusabi korras R. R.

esindanud advokaat Heiki Kuningas ei ole Riigikohtule esitanud taotlust riigi õigusabi tasu suuruse ja

riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks.

R. R. oli vabastatud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest.

Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4).

28. Kolleegiumi hinnangul tuleb R. R. nimi asendada otsuse avaldamisel initsiaalidega (HKMS

§ 175 lg 3).

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld