3-2-1-138-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-138-14

Määruse kuupäev

Tartu, 17. detsember 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

NRJ Group, NRJ S.A. ja Jean-Paul Baudecroux` hagi

Taevaraadio OÜ vastu kaubamärgi õiguskaitset

välistavate asjaolude tuvastamiseks. Taevaraadio OÜ

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 2-08-53043

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Taevaraadio OÜ menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad NRJ Group (registrikood 332036128, asukoht 22, rue

Boileau, 75016, Pariis), NRJ S.A. (registrikood 328232731,

asukoht 22, rue Boileau, 75016, Pariis), Jean-Paul

Baudecroux, hagejate esindajad patendivolinikud Urmas

Kauler ja Kristjan Leppik

Kostja Taevaraadio OÜ (varasem ärinimi Taevaraadio

aktsiaselts) (registrikood 10028146), esindaja vandeadvokaat

Arsi Pavelts

Asja läbivaatamise kuupäev

1. detsember 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2014. a määrus ja Harju Maakohtu 11. oktoobri

2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-53043 ning saata menetluskulude kindlaksmääramise taotlus

uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Advokaadibüroo VARUL AS-le (konto nr EE152200221025347530, Swedbank AS)

26. mail 2014 Taevaraadio OÜ eest tasutud kassatsioonikautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus jättis 15. mai 2012. a otsusega rahuldamata NRJ Group, NRJ S.A. ja Jean-Paul

Baudecroux` (hagejate) hagi Taevaraadio OÜ (varasem ärinimi Taevaraadio aktsiaselts) (kostja) vastu

kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude tuvastamiseks ja menetluskulud jäeti hagejate kanda.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. novembri 2012. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning maa-

ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Kohtuotsus jõustus

29. detsembril 2012.

2. Kostja esitas 17. jaanuaril 2013 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, paludes hagejatelt

solidaarselt kostja kasuks välja mõista lepingulise esindaja kulud 5989 eurot 94 senti (käibemaksuta).

Kostja märkis avalduses, et on käibemaksukohustuslane, ning palus märkida lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses. Menetluskulude kohta lisas kostja avaldusele 6 arvet koos kuluaruannetega.

3. Hagejad esitasid menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastuväite, leides, et kostja

nõutavad lepingulise esindaja kulud ületavad Vabariigi Valitsuse määrusega nr 306 kehtestatud

lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäära – määruse nr 306 § 1

lg 1 võimaldas kuni 15 000 krooni suuruse tsiviilasja hinna korral teiselt menetlusosaliselt esindaja

kuludena sisse nõuda maksimaalselt 5000 krooni – seega saab hagejatelt kostja kasuks välja mõista

menetluskulu 5000 krooni, st mitte rohkem kui 319 eurot 56 senti. Lepingulise esindaja kostjale

osutatud õigusabi töömaht on põhjendamatult suur. Hagejatele teadaolevalt on alates 21. juunist 2010

kostja esindajaks olnud üksnes vandeadvokaat Ants Mailend, kuid kuludokumentidel on näidatud

õigusabi osutajatena teisi isikuid, kes pole olnud esindajaks selles tsiviilasjas. Hagejad ei aktsepteeri

kostja kulusid õigusabi eest, mida on osutanud Peeter Viirsalu, Arsi Pavelts, Maria Hindpere ja

Sandra Sillaots kogumahus 14,6 tundi. Samuti ei nõustu hagejad vandeadvokaat A. Mailendi näidatud

õigusabi mahuga (32 tundi), kuna osutatud õigusabi mahtu on näidatud oluliselt suuremana, kui seda

oleks selle tsiviilasja lahendamise seisukohalt vaja olnud. Hagejad palusid määrata kostja

menetluskulud kindlaks, arvestades määrusega nr 306 kehtinud piirmäära.

4. Harju Maakohtu kohtunikuabi määras 11. oktoobri 2013. a määrusega menetluskulude

hüvitatavaks suuruseks 511 eurot 29 senti ja mõistis selle hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja.

Samuti märkis kohtunikuabi määruses, et alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni peavad hagejad

tasuma menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Esmalt kontrollis kohtunikuabi, kas kostja esindaja kulud ei ole suuremad tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 175 lg 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Menetluskulude rahalise

kindlaksmääramise menetluses tuleb juhinduda hagi esitamise ajal kehtinud määrusest nr 306.

Tsiviilasja hind on 1595 eurot (24 956 krooni 33 senti). Tsiviilasjas hinnaga kuni 1595 eurot sai

määruse nr 306 § 1 lg 1 järgi olla kostja lepingulise esindaja kulu piirmääraks 511 eurot 29 senti

(8000 krooni). Kuivõrd kostja avalduses taotletud kulud lepingulisele esindajale ületavad piirmäära,

siis saab kostjale menetluskulud välja mõista ainult piirmäära ulatuses.

Kostja esindajale kohtuasja tõttu tekkinud töö mahu kohta märkis maakohus, et esindaja on

kohtumenetluses esitanud 5 menetlusdokumenti ja tema osavõtul on toimunud 3 kohtuistungit, mis

kestsid kokku ligikaudu 3 tundi. Kohtu arvates võib sedastada, et eelmises punktis käsitletud

piirmäära 511 euro 29 sendi ulatuses on kostja esindaja kulud selgelt põhjendatud. Eeltoodust

tulenevalt määrab kohus kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks kokku 511 eurot 29 senti.

5. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määrus tühistada osas,

milles maakohus jättis kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldamata. Samuti palus

kostja tunnistada hagi esitamisel kehtinud TsMS § 125 teise lause, § 132 lg 1 ning määruse

regulatsiooni, mis näeb kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude tuvastamise vaidluses

esindajakulude piirmääraks mittevaralisele hagile kohalduva piirmäära, põhiseadusega vastuolus

olevaks ning jätta see kohaldamata. Kostja palus määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude

rahalise suuruse ning mõista hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja menetluskulud 5989 eurot

94 senti ning märkida lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6. Hagejad vaidlesid määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maakohtu määrus

muutmata.

7. Harju Maakohus ei rahuldanud määruskaebust ning edastas selle TsMS § 663 lg-te 5 ja 6 alusel

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. mai 2014. a määrusega maakohtu kohtunikuabi määruse

muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt on asjakohatu määruskaebuse väide, et maakohus oleks pidanud

tulenevalt asjas nr 3-2-1-13-13 tehtud Riigikohtu lahendist menetluskulud igalt hagejalt eraldi välja

mõistma. Riigikohus käsitles nimetatud lahendis olukorda, kus mitu hagejat esitasid ühes hagis

sarnased nõuded mitme kostja vastu. Praegusel juhul esitasid hagejad ühiselt nõude kostja vastu.

Kuivõrd kostja ei pidanud hagejate ühise nõude puhul iga hageja nõudele eraldi vastu vaidlema, siis

ei tekkinud kostjale igale nõudele vastuvaidlemisest täiendavaid menetluskulusid.

Maakohus on õigesti märkinud, et tsiviilasjas hinnaga 1595 eurot on määruse nr 306 § 1 lg 1 järgi

õigusabikulu piirmäär 511 eurot 29 senti. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus rikkus

menetlusnorme, jättes määruse nr 306 §-st 2 tuleneva kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära

kohaldamata. Kuivõrd kohtumenetluses esitas kostja esindaja 5 menetlusdokumenti ja tema osavõtul

toimus 3 istungit, siis kolleegium nõustub hagejaga, et tegemist ei olnud tavapärasest keerukama,

mahukama või aeganõudvama tsiviilasjaga. Asjaolu, et tegemist on kaubamärgivaidlusega, ei anna

alust kohaldada kõrgendatud piirmäära.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja avaldus tunnistada TsMS § 125 teine lause,

§ 132 lg 1 ning määruse nr 306 regulatsioon põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta see

kohaldamata. Ringkonnakohus ei näe kostja märgitus vastuolu põhiseadusega. Nõustuda ei saa kostja

väitega, mille kohaselt ei ole kaubamärgialaste vaidluste erilise keerukuse ning menetlusosaliste jaoks

erilise kaalukuse tõttu menetluskulude piirmäärad proportsionaalsed ning põhiseaduspärased.

Tegemist oli tavapärase vaidlusega ning asjaolu, et kostja esindaja kulud osutusid suuremaks kui

kulude teiselt poolelt sissenõudmise piirmäärad, ei muuda sellekohast regulatsiooni põhiseadusega

vastuolus olevaks. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda ka kostja väitega, et tulenevalt

kaubamärgivaidluste keerukusest ei saa ühtegi kaubamärgivaidlust puudutavat hagimenetlust

korraldada edukalt selliselt, et menetlusosalise esindajakulud jäävad kehtestatud piirmäärade

raamidesse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu

määruse, millega ringkonnakohus jättis kostja määruskaebuse rahuldamata, ning teha uus määrus,

millega kostja määruskaebus rahuldada ning määrata kindlaks hagejatelt kostja kasuks

väljamõistetavad menetluskulud.

Määruskaebuse kohaselt tuleb küsimus menetluskulude piirmääradest ja menetluskulude hagejatelt

väljamõistmisest lahendada iga hageja osas eraldi, kuna põhimenetluses esitasid kolm hagejat kostja

vastu kolm iseseisvat nõuet (TsMS § 207 lg 1). Kostja ei vaidlusta, et kohaldub määrus nr 306.

Kolmelt hagejalt kokku väljamõistetav kostja esindajakulude piirmäär on piirmäära kolmekordne

summa (kokku 1533 eurot 87 senti). Ringkonnakohus jättis alusetult kohaldamata määruse nr 306 §-

s 2 sätestatud esindajakulude kõrgendatud piirmäära. Ringkonnakohus on jätnud sisuliselt

analüüsimata hageja väited ja põhjendused, et hagi esitamisel kehtinud TsMS § 125 teine lause, § 132

lg 1 ja määruse nr 306 regulatsioon olid vastuolus põhiseadusega.

10. Hagejad vaidlevad määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu

määrus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 4, § 692

lg 5, § 695 ja § 701 lg 3 viimase lause alusel tühistada ning menetluskulude rahalise

kindlaksmääramise avaldus tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus tuleb

rahuldada osaliselt.

12. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kui suures ulatuses peaksid hagejad kostjale

lepingulise esindaja kulud hüvitama.

13. Praegusel juhul on maakohtu 11. oktoobri 2013. a määruse, millega määrati kindlaks kostja

menetluskulude rahaline suurus, teinud kohtunikuabi. Kostja ei tugine kaebuses sellele, et

kohtunikuabi ei olnud õigustatud nimetatud määrust tegema. Samas on Riigikohtul õigus

menetlusõiguse normi olulise rikkumise puhul tühistada alama astme kohtute määrused kaebuse

põhjendustest olenemata (TsMS § 692 lg 4, § 692 lg 5 ja § 695).

Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendis tunnistanud

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib

tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Sellest tulenevalt märkis

üldkogu ülalviidatud lahendi p-s 78, et kuna maakohtu määruse menetluskulude kindlaksmääramise

kohta on teinud kohtunikuabi, on maakohtu määruse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Nimetatud

rikkumine on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, mis on kohtumääruse tühistamise

aluseks.

Riigikohtu üldkogu eelnimetatud lahendist ei tulene, et TsMS § 174 lg 8 on kehtetuks tunnistatud

üksnes edasiulatuvalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul

kehtetuks tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-14,

p 130). Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse, kuna norm, mille

alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, on

kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-125-14, p 12). TsMS § 692 lg 5 kohaselt, kui maakohus on rikkunud TsMS § 669 lg-s 1 nimetatud

menetlusõiguse normi ja ringkonnakohus ei ole otsust tühistanud ega asja uueks läbivaatamiseks

saatnud, tühistab Riigikohus alama astme kohtute otsused ja saadab asja läbivaatamiseks maakohtule.

Riigikohus võib koos ringkonnakohtu otsusega tühistada maakohtu otsuse ka muul juhul, kui on

ilmne, et ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel saatma tagasi maakohtusse, või kui see on

muul põhjusel asja kiiremaks lahendamiseks vajalik. Kuna nimetatud rikkumist ei ole võimalik

kõrvaldada Riigikohtus, tuleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus TsMS § 701 lg 3 alusel

tühistada ning saata asi uueks arutamiseks samale maakohtule, et menetluskulude kindlaksmääramise

avalduse lahendaks kohtunik.

14. Kuigi kostja tugineb määruskaebuses sellele, et ei vaidlusta asjaolu, et kohaldub määrus nr 306,

viitab kostja ka sellele, et määruse nr 306 regulatsioon on vastuolus põhiseadusega.

Kohtud on praegusel juhul lähtunud õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 3 alusel välja

antud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 306, millega kehtestati lepingulise esindaja kulude teiselt

menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad. Eelviidatud Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati, et

TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ning

samuti Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja

kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni

11. septembrini 2008, olid põhiseadusega vastuolus (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu

26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–75). Seega tuleb menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida kostja

lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust.

15. Vastuseks kostja määruskaebuse väitele, et kohus oleks pidanud lähtuma sellest, et määruse

nr 306 § 1 tabelis toodud esindajakulude hüvitamise piirmäär 8000 krooni (511 eurot 29 senti) kehtib

iga puudutatud isiku (hageja) suhtes iseseisvalt, märgib kolleegium, et kuna Riigikohtu üldkogu

26. juuni 2014 määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistati, et põhiseadusega olid vastuolus

TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ja selle

alusel antud Vabariigi Valitsuse määrus nr 306, mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni 11. septembrini

2008, ei ole tähtsust ka nimetatud määruses sätestatud piirmääradel, sh kõrgendatud piirmääral.

Samas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et hagejad on asjas esitanud ühise hagi kostja vastu,

mistõttu ei pidanud kostja hagejate ühise nõude puhul iga hageja nõudele eraldi vastu vaidlema.

16. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud

määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

17. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

määruskaebuselt tasutud kautsjon.

Villu Kõve, Ants Kull, Jaak Luik