3-2-1-131-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-131-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. detsember 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Mart Pärna (Pärn) hagi mittetulundusühingu Kelvingi

Tehnovõrgud vastu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga

liituda lubamiseks ja ühisveevärgi- ning

ühiskanalisatsiooniteenuse saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-4057

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mittetulundusühingu Kelvingi Tehnovõrgud

kassatsioonkaebus

Mart Pärna kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Mittetulundusühingu Kelvingi Tehnovõrgud

kassatsioonkaebuse hind 1917 eurot 35 senti

Mart Pärna kassatsioonkaebuse hind 958 eurot 67 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Mart Pärn, esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee

Kostja mittetulundusühing Kelvingi Tehnovõrgud

(registrikood 80056776), esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup

Asja läbivaatamise kuupäev

17. november 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-4057 ning

Harju Maakohtu 28. augusti 2013. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Mittetulundusühingu Kelvingi Tehnovõrgud kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Mart Pärna kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada mittetulundusühingule Kelvingi Tehnovõrgud (konto nr EE791010002055416006,

AS SEB Pank) 13. mail 2014 kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

5. Tagastada Juta Pärnale (konto nr EE421010010011019015, AS SEB Pank) Mart Pärna

kassatsioonkaebuselt 14. mail 2014 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

6. Kõrvaldada iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel kaasatud AS Viimsi Vesi asja

menetlusest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mart Pärn (hageja) esitas 5. veebruaril 2008 Harju Maakohtule hagi mittetulundusühingu Kelvingi

Tehnovõrgud (kostja) vastu. Hageja palus hagiavalduses kohustada kostjat liitma Viimsi vallas

Kelvingi külas asuva, hagejale kuuluv Eha tee 44 kinnistu (kinnistu) Kelvingi külas asuva, kostjale

kuuluva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga (ÜVK) ning sõlmima ÜVK-teenuse lepingu (leping)

samadel tingimustel, nagu oli sätestatud poolte vahel sama teenuse osutamiseks 22. jaanuaril 2000

sõlmitud teeninduslepingus (teenindusleping).

Hageja oli kostja liige ja ta täitis teeninduslepingust tulenevat kohustust maksta kostjale selle lepingu

alusel saadud ÜVK-teenuse eest. Teeninduslepingust tulenevalt oli hagejal õigus nõuda kostjalt selles

lepingus sätestatud kohustuste täitmist ning kostja kohustus tagama hageja varustamise tarbeveega

ning juhtima ära heitvee. Kostja ei täitnud oma kohustusi ja seetõttu oli hagejal õigus keelduda oma

kohustuste täitmisest. Kostja teatas hagejale 29. mail 2003, et hageja võlgneb talle teenustasu, ning ta

hoiatas hagejat oma liikmete hulgast väljaarvamisega. 1. septembri 2003 otsusega arvaski kostja

hageja oma liikmete hulgast välja. Ta teatas sellest hagejale 30. märtsil 2004.

Hageja esitas 4. septembril 2006 kostjale avalduse hageja kinnistu kostja ÜVK-ga ühendamiseks ja

kostjalt ÜVK-teenuse saamiseks. Kostja vastas 11. septembril 2006 hagejale, et hagejal kui kostja

liikmeks mitteoleval isikul tuleb tasuda ühekordne liitumistasu 100 000 krooni ja seejärel

ühendatakse kinnistu kostja ÜVK-ga.

Hageja leidis, et kostjat saab olenemata tema õiguslikust staatusest kohustada lubama hagejat kinnistu

ühendada kostja ÜVK-ga. Liitumistasu makstakse ÜVK arendamise eest, kuid Kelvingi külas on

kostja ÜVK juba välja arendatud. Seega ei ole kostjal õigust nõuda hagejalt korduvat liitumistasu.

Kinnistut ei ole senini ühendatud kostja ÜVK-ga. Poolte vahel tuleks sõlmida leping samadel

tingimustel, nagu olid teeninduslepingu tingimused.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta leidis, et ta ei ole vee-ettevõtja ning talle kuuluvad torustikud ei ole

ÜVK ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 2 lg 1 mõttes. Kostjal oli lubatud

vahendada ÜVK-teenust ainult oma liikmetele. Hageja ei ole enam kostja liige. Viimsi Vallavolikogu

11. aprilli 2006. a määrusega nr 13 oli Viimsi valla tegevuspiirkonnas määratud vee-ettevõtjaks

AS Viimsi Vesi (kolmas isik). Kostja vahendas oma liikmetele ÜVK-teenust. Teenindusleping lõppes

selle lepingu p 13 kohaselt hageja väljaarvamisega kostja liikmete hulgast hiljemalt 2004. aasta

lõpuks, kui hagejat sellest teavitati. Teeninduslepingu p 5 kohaselt juhul, kui võlgnevus ületab kolm

kuud, oli kostjal õigus lõpetada lepingu alusel teenuse osutamine. Kostjat ei saa kohustada tegelema

kasumit taotleva äritegevusega, st ÜVK-teenuse osutamisega isikutele, kes pole tema liikmed. Hageja

ei ole tõendanud, et tal puudus võimalus saada ÜVK-teenust kolmandalt isikult.

3. Kolmas isik leidis, et kostja ÜVK-ga liitumiseks pidi olema hagejal leping, millest tulenevalt pidi

hageja hakkama uuesti kostja liikmeks ning hakkama tasuma kostjale liikmemaksu ja tasuma kostjale

kostja osutatud teenuste eest viimase esitatud arvete alusel. Kolmas isik ei ole kohustatud osutama

hagejale ÜVK-teenust, kuna selleks on kohustatud kostja. Kelvingi külas asuvad kostjale kuuluvad

rajatised vastavad ÜVK tunnustele ÜVVKS-i järgi.

4. Harju Maakohus jättis 21. aprilli 2009. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. aprilli 2010. a otsusega maakohtu otsuse, rahuldas hageja

apellatsioonkaebuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus leidis, et

maakohus on õigesti leidnud, et teenindusleping on lõppenud ning hageja kostja liikmete hulgast

väljaarvamine ei ole tühine. Lähtudes enda eesmärkidest (lepingute alusel oma liikmetele teenuste

osutamine), sai kostja kehtestada, kas ta osutab ÜVK-teenust oma liikmetele ning kehtestab

tingimused, mis erinevad omavalitsuse kehtestatust. Maakohus on aga jätnud kaalumata hageja

õiguse saada kostja osutatavat ÜVK-teenust tulenevalt ÜVVKS-i sätetest. Juhul kui kostjale kuulus

või kostja valduses oli ÜVK, tuli kindlaks teha, kas ja millisel alusel oli kostja kui ÜVK omanik või

valdaja kohustatud sõlmima hagejaga ÜVK-teenuse lepingu. Kuna hageja oli kostja ÜVK-ga varem

liitunud, ei pea ta uuesti sõlmima liitumislepingut. ÜVK-teenus on hagejale hädavajalik. ÜVK

omanik või valdaja võib olla ka nn loomulik monopol, kelle suhtes kehtis lepingu sõlmimise sund

(Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08), mille alusel oli võimalik kaaluda nõude rahuldamist ja

lepingu tingimuste määramist. Kohtul on sel juhul kohustus määrata võimalikult täpsed

lepingutingimused.

6. Harju Maakohus rahuldas 28. augusti 2013. a otsusega hagi osaliselt ja jättis menetluskuludest

50% hageja ja 50% kostja kanda. Maakohus kohustas kostjat sõlmima hagejaga ÜVK-teenuse

lepingu ÜVVKS-is, Viimsi Vallavolikogu 13. märtsi 2001. a määruses nr 5 „Viimsi Valla

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri" (eeskiri) ja Viimsi Vallavolikogu 9. aprilli

2002. a määruses nr 13 „Viimsi valla veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste hindade

reguleerimise kord" (kord) sätestatud tingimustel, mille kohaselt:

"1. Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni ja kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni vaheliseks piiriks on

liitumispunkt. Kostja vee-ettevõtjana vastutab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni (sealhulgas

liitumispunkti) hoolduse ja seisukorra eest.

2. Kinnistu veevärk ja kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem kinnisasja veega varustamiseks

ühisveevärgist ja reovee juhtimiseks ühiskanalisatsiooni. Kinnistu veevärk ja kanalisatsioon ei kuulu

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka. Kinnistu veevärk ja kanalisatsioon peavad olema paigaldatud

vastavuses nende kohta käivate õigusaktide ja tehniliste normdokumentidega.

3. Hageja on kohustatud paigaldama ühisveevärgivee võtmise ja reovee ärajuhtimise teenuse

osutamiseks vajaliku ja nõuetele vastava kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni.

4. Hageja on kohustatud hoidma kinnistu veevärki ja kanalisatsiooni sellises korras, et see ei

kahjustaks ühisveevärki või -kanalisatsiooni ega takistaks teenuste osutamist.

5. Kostja on kohustatud kinnistu ühisveevärgivee võtmise ja reovee ärajuhtimise teenuse

võimaldamiseks taastama hagejale vee andmise ning reo- ja sademevee vastuvõtmise, mh veevõrgu

liitumispunkti ühenduste taasavamise.

6. Ühisveevärgi kaudu joogiks ja muudeks olmevajadusteks kasutatav vesi peab vastama

sotsiaalministri poolt kehtestatud kvaliteedinõuetele.

7. Kostja peab tagama nii ühisveevärki juhitava kui ka seal oleva vee kvaliteedi kontrolli vastavalt

joogivee standardi kohasele vee kvaliteedi kontrolli nõuetele. Kostja ei vastuta vee kvaliteedi

muutuste eest kinnistu veevärgis.

8. Kostja tagab liitumispunktis vee miinimumrõhu 2 baari. Kui kinnistul vajatakse suuremat rõhku,

tuleb rõhu tõstmine lahendada hagejal oma rõhutõsteseadmetega ja omal kulul.

9. Sisendustorul ei tohi olla veevõttu võimaldavat ühendust. Hageja peab hoidma sisendustoru kohal

oleva maa-ala toru kontrollimiseks ja remontimiseks juurdepääsetavana. Sisendustoru nähtava lekke

ilmnemisel või vastava kahtluse olemasolul peab hageja sellest koheselt teatama kostjale.

Sisendustoru lekke või muu ühisveevärki kahjustava või teenuste osutamist takistava puuduse kohta

kinnistu veevärgis koostatakse ülevaatust teinud kostja esindaja või Viimsi Vallavolikogu otsusega

volitatud isiku poolt sellekohane akt.

10. Kinnistu veemõõdusõlm peab asuma hoones selle peatorupoolsel küljel, kohe peale sisendustoru

suubumist hoonesse või veemõõdukaevus, kohe peale sisendustoru suubumist kinnistule.

Veemõõdusõlme asukoht ja ehitus peab vastama kostja poolt esitatud tehnilistele tingimustele. Sõlme

paigaldab kostja oma veearvesti, pooled ei lepi kokku teisiti. Juhul, kui pooled lepivad kokku, et

veearvesti paigaldab hageja, peab tema paigaldatav veearvesti vastama kostja esitatud tehnilistele

tingimustele.

11. Kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omanik peab lubama paigaldada kinnistu veevärgile

veearvesteid ning tagama nende toimimise ja säilivuse. Veearvestit tuleb hoida vigastamatuna, kaitsta

külmumise, ülekuumenemise ja uputamise eest. Ühisveevärgist hagejale müüdav vesi peab olema

mõõdetud kinnistu veevärgile kostja paigaldatud veearvesti abil. Veearvesti tuleb paigaldada

nõuetekohasesse veemõõdusõlme enne teenuslepingu sõlmimist. Peale veearvesti paigaldamist

koostatakse kahepoolne akt arvesti ja veemõõdusõlme juurde kuuluvate plommide vastuvõtu kohta,

mille alusel hageja vastutab nende nõuetekohase toimimise eest. Veearvesti hooldust ja taatlust

teostab kostja ja hageja peab tagama selleks juurdepääsu veearvestile.

12. Veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste hind moodustub abonenttasust, tasust võetud vee

eest, tasust reovee ärajuhtimise eest ja ülenormatiivse reostuse tasust ehk ülereostustasust.

Abonenttasude arvestamise eelduseks on isikul veevarustuse teenuste kasutamise reaalne võimalus.

Piirkonnas, kus tehnilistel tingimustel ei ole võimalik talvisel perioodil veevarustuse teenust tarbida,

abonenttasu ei rakendata. Abonenttasu tasumisest vabastamiseks õigustatud isik peab esitama taotluse

koos kinnistusiseste teostusjoonistega. Veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste hinnad kehtestab

vallavalitsus vastavalt vallavolikogu poolt kinnitatud veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse

hinna reguleerimise korrale.

13. Hageja tasub veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste eest kostjale vallavalitsuse poolt

kehtestatud hindade alusel vastavalt poolte vahel sõlmitud teenuslepingule.

14. Kostja on kohustatud hagejalt vastu võtma reovett, mille reoainete kontsentratsioonid ei ületa

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjaga kehtestatud piirväärtusi, ning reovett, milles

sisalduvate reoainete piirväärtused ei ole nimetatud eeskirjaga kehtestatud, kuid mis ei kahjusta

ühisveevärki ja -kanalisatsiooni ning ei põhjusta puhastusprotsessi häireid.

15. Ühisveevärgist klientidele müüdav vesi peab olema mõõdetud kinnistu veevärgile kostja

paigaldatud veearvesti abil, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Ühiskanalisatsiooni juhitava reo-

, sademete-, drenaaživee ja muu pinnase- või pinnavee kogust arvestatakse või mõõdetakse

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja kohaselt.

16. Veeteenuse hind kujundatakse selliselt, et kostjale oleks tagatud põhjendatud tegevuskulude

katmine, investeeringud olemasolevate ühisveevärgi ja -kanalisatsioonisüsteemide jätkusuutlikkuse

tagamiseks, keskkonnanõuete täitmine, kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine, põhjendatud tulukus

vee-ettevõtja poolt investeeritud kapitalilt, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni, sealhulgas

sademeveekanalisatsiooni arendamine ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava alusel

konkreetses arenduspiirkonnas, kus ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ühendatakse rohkem kui 50

protsenti elamuid, mille ehitusluba on välja antud enne 1999. aasta 22. märtsi.

17. Tasu võetud vee eest ja tasu reovee ärajuhtimise eest kehtestatakse võetud vee ja ärajuhitud

reovee m3 kohta. Nende tasude arvestamise aluseks on hageja poolt tarbitud vee kogus, mida

mõõdetakse veearvestiga. Reovee kogus loetakse üldjuhul võrdseks tarbitud vee kogusega.

Pooltevahelises teenuselepingus võib ette näha teistsuguse reovee koguse arvestamise metoodika.

Veearvesti puudumisel võetakse aluseks arvestuslikud näitajad.

18. Pooled võivad kokku leppida ka muudes lepingutingimustes."

Maakohus leidis, et samas asjas ringkonnakohtu 30. aprillil 2010 tehtud otsuse järelduste kohaselt on

teenindusleping lõppenud 2004. a lõpus ning pole alust uuesti sõlmida liitumislepingut, sest hageja on

kostja ÜVK-ga juba liitunud. ÜVK-teenuse osutamise lepingu sõlmimise tahteavalduse võib

kohtulahendiga asendada vaid juhul, kui lepingutingimused on piisavalt selged.

ÜVVKS § 8 lg 1 alusel saab vee-ettevõtja kliendiks olla mh kinnistu valdaja. Maakohtu hinnangul on

tõendatud, et hageja on kinnistu valdajaks. Seega ei olnud alust rahuldada kostja taotlust jätta hagi

läbi vaatamata. ÜVVKS § 2 lg 1 kohaselt on ÜVK ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub

kinnistute veega varustamine või reovee ärajuhtimine ning mis on vee-ettevõtja hallatav või

teenindab vähemalt 50 elanikku. ÜVK-na käsitatakse ühisveevärki või ühiskanalisatsiooni eraldi või

mõlemat üheskoos. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja osutab ÜVK-teenust. Kostja tunnistas

maakohtu 9. mai 2012. a kohtuistungil, et ta osutab ÜVK-teenust enamale kui 50 isikule. Seega ei

vaielda asjaolu üle, et kostjale kuuluvate ehitiste ja seadmete süsteemi kaudu toimub enama kui 50

kinnistu veega varustamine või reovee ärajuhtimine. Eeltoodust tulenevalt vastab kostjale kuuluv

ehitiste ja seadmete süsteem ÜVVKS § 2 lg-s 1 sätestatud ÜVK definitsioonile.

ÜVVKS § 5 lg-st 1 tulenevalt on kostjal kohustus lubada ühendada hageja kinnistu kanalisatsioon

ühiskanalisatsiooniga. Hageja on seisukohal, et liitumistasu küsimiseks ei ole alust. Teeninduslepingu

alusel osutati hagejale ajavahemikul 2000–2003 ÜVK-teenust. Seega oli hageja kinnistu veevärk ja

kanalisatsioon ühendatud kostja ÜVK-ga. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 30. aprilli 2010. a

otsuses, et hageja oli kostja ÜVK-ga varem liitunud ja kostjalt aastatel 2000–2003 ÜVK-teenust

saanud.

ÜVVKS § 3 lg 1 kohaselt algas liitumispunktist kinnistu veevärk ja kanalisatsioon. Tõendamata oli

asjaolu, et hageja väidetava puuduoleva ühenduse parandamine oleks kostja kohustus ja et

teeninduslepingu täitmiseks tehtud liitumine oleks lõppenud. Tõendamata oli samuti asjaolu, et

hageja viidatud puuduolevad torud kuulusid kostja ÜVK-rajatiste hulka, mitte kinnistu veevärgi ja

kanalisatsiooni hulka. ÜVK omaniku kohustus oli tagada ÜVK korrashoid ning kinnistu veevärgi ja

kanalisatsiooni ühendamine ÜVK-ga, kuid alates liitumispunktist oli tegemist kinnistu veevärgi ja

kanalisatsiooniga, milles esinevaid puuduseid ei ole kostja kohustatud kõrvaldama. Hageja ei ole

väitnud ega tõendanud, et kinnistu ÜVK-ga liitumine oleks lõpetatud ning veel selliselt, et ÜVK-

teenuse saamiseks oleks vaja uuesti liituda.

ÜVVKS § 3 lg-st 1 ja eeskirja § 6 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on hagejal kohustus paigaldada kinnistu

veevärk ja kanalisatsioon ning hoida see sellises korras, et see ei kahjustaks kostja ÜVK-d ega

takistaks ÜVK-teenuse osutamist, sh peab hageja paigaldama kinnistu veevärgi või kanalisatsiooni

puuduolevad osad.

Võttes arvesse poolte esitatud asjaolu, et kinnistu oli kostja ÜVK-ga ühendatud, puudus vajadus

kostjat täiendavalt kohustada lubama hageja kinnistu ühendada kostja ÜVK-ga. Teeninduslepingu

alusel reovee ärajuhtimise teenuse osutamiseks oli hageja juba kostja ÜVK-ga liitunud. Seega puudub

alus liitumislepingut uuesti sõlmida.

Kostja ei olnud Viimsi Vallavolikogu määratud vee-ettevõtja. Kui ettevõtja tegevus vastas ÜVVKS-

iga sätestatud vee-ettevõtja definitsioonile ning tema omandis või valduses olev veevärk ja

kanalisatsioon vastas ÜVK määratlusele, kohaldatakse selle ettevõtja suhtes vee-ettevõtja kohta

sätestatud nõudeid ja kohustusi ka juhul, kui ettevõtja ei olnud määratud vee-ettevõtjaks seaduses

sätestatud korras. Kuna kostjale kuuluvad rajatised olid ÜVK ÜVVKS-i järgi ja kostja osutas

ÜVVKS § 7 lg-s 1 sätestatud teenuseid enam kui 50 Kelvingi küla elanikule, tulenes ÜVVKS § 7 lg-

st 5, et kostja suhtes tuli kohaldada ÜVVKS-is vee-ettevõtja kohta sätestatud nõudeid ja kohustusi.

Hagejal oli ÜVVKS § 8 lg 2 kohaselt õigus saada ÜVK-teenust. Tallinna Ringkonnakohus tõi oma

20. aprilli 2010. a otsuses välja, et ÜVK omaniku kohustust leping sõlmida ja teenust osutada

käsitleti tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09 tehtud Riigikohtu otsuses. Selle otsuse p 26 ei ole praeguses

tsiviilasjas asjakohane, kuna pärast selle lahendi jõustumist muudeti ÜVVKS-i ja alates 1. novembrist

2010 kehtiva ÜVVKS § 7 lg 5 kohaselt kohaldusid kostjale ka vee-ettevõtja kohta sätestatud õigused

ja kohustused ning ÜVVKS § 8 lg-st 3 tulenev kohustus sõlmida hagejaga ÜVK-teenuse leping.

ÜVK-teenuse osutamine nii teeninduslepingu tingimuste kui ka kostja välja pakutud tingimuste

kohaselt ei olnud põhjendatud, kuna hageja ega kostja ei võtnud arvesse, et kostjale kohaldusid

ÜVVKS-is sätestatud vee-ettevõtjale kohalduvad õigused ja kohustused, sh veeteenuse hinna

kujundamise osas.

ÜVK-teenuse lepingu olulised tingimused tuleb määrata ÜVVKS-is, eeskirjas ja korras sätestatud

tingimuste kohaselt. Eeltoodust tulenevalt peavad poolte vahel sõlmitavas ÜVK-teenuse lepingus

sisalduma järgmistest sätetest tulenevad tingimused, kui pooled ei lepi kokku teisiti: eeskirja § 4 lg 1,

ÜVVKS § 11 lg 1, eeskirja § 6 lg-d 1 ja 2, § 5 lg-d 1, 2 ja 3, § 6 lg-d 3, 4, 5, 7 ja 9, § 7 lg-d 1, 2 ja 3,

§ 15 lg-d 1, 11, 2 ja 3, ÜVVKS § 8 lg 6, § 15 lg-d 1 ja 2, § 14 lg 2, korra p 6. Eeltoodud ÜVVKS-is,

eeskirjas ja korras viidatud punktid olid olulised lepingu tingimused ning määrasid piisavalt selgelt

poolte vahel sõlmitava teenuse osutamise lepingu tingimusi võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1

kohaselt.

Põhistatud oli kostja kohustus vee-ettevõtjana osutada hagejale ÜVK-teenust, mistõttu puudus

vajadus täiendavalt analüüsida ringkonnakohtu otsuses välja toodud asjaolu, kas hagejal oli

mõistlikke alternatiive ÜVK-ga liitumiseks. Kuna kohus rahuldas hageja kahest nõudest ühe, jäid

menetluskulud võrdsetes osades hageja ja kostja kanda.

7. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas,

millega hagi rahuldati, ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või hagi osalise

rahuldamise korral määrata lepingu tingimused kindlaks 14. detsembril 2012 kostja esitatud

menetlusdokumendi p-des 3.2.1 ja 3.2.2 avaldatu kohaselt.

8. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas,

millega jäeti hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning kohustada kostjat

liitma kinnistu kostja ÜVK-ga.

9. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu.

10. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 11. oktoobri 2013. a määrusega hageja hagi tagamise taotluse

ning kohustas kostjat osutama hagejale ÜVK-teenust ja andis kostjale õiguse nõuda võetud vee eest

ning reovee ärajuhtimise eest tasu samas suuruses nagu teistelt kostja liikmetelt.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. aprilli 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata,

apellatsioonkaebused rahuldamata ning hageja ja kostja apellatsioonimenetluse kulud nende endi

kanda ning kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohus rahuldas kostja

taotluse parandada kohtuistungi protokolli.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel.

Apellandid kordasid apellatsioonkaebustes maakohtu menetluses esitatud väiteid ja vastuväiteid ning

neile kõigile on kohus piisava põhjalikkusega vastanud. Seejuures ei ole maakohus rikkunud

kaebustes väidetud menetlusnorme ja maakohtu otsus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 ning

põhjendatud ja seaduslik. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hagi läbi vaatamata jätmiseks ei

olnud alust. Kostja on ekslikult leidnud, et hagejal puudub õigus olla ÜVVKS § 8 lg 1 järgi vee-

ettevõtja kliendiks ja kaitsta oma väidetavalt rikutud õigusi.

Vastuseks apellatsioonkaebustele märkis ringkonnakohus, et 5. veebruaril 2008 esitatud

hagiavalduses ja menetluse jooksul tehtud täpsustuses ning täiendustes palus hageja kohustada kostjat

liitma kinnistu ÜVK-ga, st kohustada kostjat osutama talle tarbevee juhtimise ja reovee ärajuhtimise

teenust, ning sõlmima lepingu samadel tingimustel, nagu oli sätestatud teeninduslepingus. Maakohus

jättis hagi rahuldamata, ringkonnakohus tühistas 30. aprillil 2010 tehtud otsusega maakohtu otsuse ja

saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. TsMS § 658 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu otsuses

avaldatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel maakohtule asja uuel läbivaatamisel

kohustuslikud. Kostja põhikirja kohaselt oli kostja eesmärgiks lepingute alusel oma liikmetele

teenuste osutamine. Eelnimetatud otsuses tuvastas ringkonnakohus, et kostja oli hagejale ÜVK-

teenust osutanud kuni hageja väljaarvamiseni kostja liikmete hulgast. Ringkonnakohus kohustas selle

otsusega asja uuel lahendamisel maakohut kontrollima, kas kostjal oli kohustus osutada hagejale

ÜVK-teenust tulenevalt ÜVVKS-ist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ÜVK-torustiku omanikuna

varustab ÜVK-teenusega vähemalt 50 Kelvingi küla elanikku. Maakohtul tuli kindlaks teha, kas ja

millistel tingimustel oli kostjal kui ÜVK omanikul kohustus sõlmida hagejaga ÜVK-teenuse leping,

ning määrata tuli selle lepingu tingimused.

Maakohus tuvastas õigesti, et kuigi kostja ei olnud ÜVVKS-i sätete järgi määratud vee-ettevõtjaks,

vastas ta tegevus ÜVVKS § 7 lg-s 1 sätestatule ja tema suhtes kohalduvad ÜVVKS-is vee-ettevõtja

kohta sätestatud nõuded ja kohustused. Maakohtus ÜVVKS § 7 lg 5 kohaldamine ei olnud üllatav,

nagu ekslikult on väitnud kostja. Kostja väide, et ta ei suuda hageja suhtes vee-ettevõtja kohustusi

täita, ei ole tõenditega kooskõlas ega tõsiseltvõetav, kuna faktiliselt varustab kostja talle kuuluva

ÜVK-torustiku kaudu enamat kui 50 Kelvingi küla elanikku ÜVK-teenusega.

Ringkonnakohtu 30. aprilli 2010. a otsusega on tuvastatud, et hageja oli liitunud kostja ÜVK-ga.

Kostja liikmeks olek sisaldas asja materjalidest nähtuvalt hageja liitumist kostjale kuuluvate

tehnovõrkudega. Tavapäraselt toimuski liitumine kinnistuomanike torustike ühendamise teel kostja

ÜVK-torustikuga. Kuivõrd hageja oli ÜVK-teenust tarbinud, tähendas see eelnevat lepingute

sõlmimist ja hageja kinnistu ühendamist kostjale kuuluva ÜVK-torustikuga. Seega oldi

ringkonnakohtu hinnangul ka liitumislepingu olulistes tingimustes varem kokku lepitud, sest muidu

ei oleks olnud kostjal võimalik osutada hagejale ÜVK-teenust ja hagejal seda teenust saada ning

teenuse eest tasuda.

Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tal tuleb ÜVK-teenuse saamiseks tagada

kanalisatsioonitorustiku korrashoid kuni liitumispunktini, kuid samas ei ole hageja selgitanud, millest

tuleneks kostjal vastav kohustus. ÜVVKS § 3 lg-st 1 tulenevalt on liitumispunkt piiriks kinnistu

veevärgi ja kanalisatsiooni ning ÜVK-rajatiste vahel ning liitumispunktist algab kinnistu veevärk ja

kanalisatsioon. Liitumispunkt piiritleb poolte kohustusi liitumiseks vajalike tööde tegemisel ja

lepingu sõlmimisel. Ringkonnakohus nõustus maakohtu tuvastatuga, et kanalisatsioonitorustiku

väidetavalt puuduva osa, mis kuulub kinnistu ÜVK hulka kuni liitumispunktini, peab paigaldama

hageja. Tegemist on kinnistu omaniku kohustusega tagada oma ÜVK-rajatiste korrashoid, et tagada

talle ÜVK-teenuse osutamine.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste ja kohustuste täitmisel käituda heas

usus. Mõistlikuks ei saa pidada olukorda, kus isikul ei ole tagatud võimalust saada talle eluliselt

vajalikku ÜVK-teenust. Hageja esitas ringkonnakohtu ettepanekul täiendavad tõendid, millest

nähtuvalt oli kanalisatsiooni liitumistasuks määratud 1860 krooni, mille kinnistu eest 1. augustiks

1996 tasus S. Tikerpäe, kes 22. veebruari 1996 ostu-müügi eellepingust nähtuvalt oli kinnistu eelmine

omanik. Seda, et hageja kinnistu oli ühendatud kostja ÜVK-ga ja et kinnistut varustati veega, tõendab

kostja juhatuse volitatud isiku 1. augustil 2006 koostatud akt Eha tee 44 peaveemõõtja nr 0286

plommimise ja näidu fikseerimise kohta.

12. Ringkonnakohtunik Kaupo Paali eriarvamuse kohaselt oleks ringkonnakohus pidanud tegema

otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata. Hageja pöördus kohtusse ÜVK-teenuse saamiseks,

tuginedes sellele, et ta on kostja ÜVK-torustikuga juba liitunud. Seega ei nõudnud hageja kostjalt, et

see sõlmiks temaga liitumislepingu. Kohtu ette toodud asjaolude alusel oleks tulnud asuda

seisukohale, et varem tegutsesid hageja ja kostja mittetulundusühingu ja selle liikme vahelise

õigussuhte raames. Käibeosalised võivad valida, millise õigussuhte nad üksteise vahele loovad.

Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja oli kostja kui mittetulundusühingu liige, kostja osutas (ja

osutab) oma liikmetele ÜVK-teenust, kostja ei osuta ÜVK-teenust muudele isikutele kui oma

liikmetele ning kostja osutas hagejale ÜVK-teenust põhjusel, et hageja oli kostja kui MTÜ liige.

ÜVK-teenust võib saada mitmel erineval õiguslikul alusel. Üheks selliseks võimaluseks on ÜVVKS-

s sätestatud kord, kus kinnisasja omanik liitub vee-ettevõtjale kuuluva ÜVK-ga ning selle raames

sõlmitakse liitumisleping. Käesoleval juhul otsustasid pooled aga kujundada omavahelise õigussuhte

teisiti, pooled otsustasid hüve – kostja ÜVK kasutamise õiguse – luua kostja liikmeõiguste osana.

ÜVVKS-ist ei tulene imperatiivset keeldu, et ÜVK-teenust saab üksnes ÜVVKS-is sätestatud alustel

ja korras. Seega ei ole hageja ega hageja õiguseellane liitunud ühisveevärgiga ÜVVKS-is sätestatud

korras. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja arvati kostja liikmete hulgast välja ning hageja ei ole oma

liikmesust taastanud. Seega lõppesid hageja liikmeks olekuga kaasnenud õigused, sh ka õigus tarbida

kostja ÜVK kaudu ÜVK-teenust. Selleks, et hageja saaks kostjalt ÜVK-teenust, tuleb tal kas astuda

kostja liikmeks või nõuda liitumislepingu sõlmimist ÜVVKS-i alusel, seaduses sätestatud tingimustel

ja korras. Kuivõrd hageja ei nõudnud liitumislepingu sõlmimist ÜVVKS-i alusel, vaid tugines hagi

alusena sellele, et ta on juba kostja ÜVKT-torustikuga liitunud ning ei pea liitumise eest enam

maksma, oleks kohtutel tulnud nendel asjaoludel esitatud hagi jätta rahuldamata. Määrav on see,

millise õigussuhte pooled omavahel luua soovivad. See, kui kinnisasi on mingi torustikuga kunagi

ühendatud, ei tähenda alati, et on toimunud ühisveevärgiga liitumine ÜVVKS-i tähenduses. Eesti

õiguskorras kehtib privaatautonoomia põhimõte, millest tuleneb, et pooltevaheliste õiguste ja

kohustuste hindamisel on määrav see, millise õigussuhte pooled omavahel kujundasid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse

tühistada osas, milles kostja apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, ning teha uus otsus, millega jätta

hagi rahuldamata või hagi osalise rahuldamise korral määrata hageja ja kostja ÜVK-teenuse lepingu

tingimused kindlaks 14. detsembril 2012 kostja esitatud menetlusdokumendi p-des 3.2.1 ja 3.2.2

avaldatu kohaselt. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole hageja tõendanud enda õigust nõuda ÜVK-teenuse

osutamist. Ringkonnakohus on alusetult samastanud mittetulundusühingu liikmesuse

infrastruktuuriga liitumisega. Tallinna Ringkonnakohus on märkinud: „Ringkonnakohtu 30. aprilli

2010 otsuses tuvastati, et hageja oli liitunud kostja ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga," ning väitnud

seejärel, „kostja liikmeksolek sisaldas asja materjalidest nähtuvalt hageja liitumist kostjale kuuluvate

tehnovõrkudega." Kostja hinnangul on kohtu seisukohad arusaamatud ja vastuolulised. Esiteks on

asjakohatu viide Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2010. a kohtuotsusega väidetavalt tuvastatule,

kuna kõnealuse kohtulahendi seisukohad ei ole asja teist korda arutava ringkonnakohtu jaoks siduvad.

Asjas puuduvad mistahes tõendid, millest nähtuks hageja liitumine kostja ÜVK-ga ÜVVKS-i

tähenduses (sh liitumistasu maksmine). Hageja on ise korduvalt kinnitanud, et kinnistu ei ole

ühendatud kostja ÜVK-ga (st reovee kanalisatsiooni ärajuhtimise võimalus puudub), kusjuures hageja

üks nõuetest ongi kostja ÜVK-ga liitumiseks vajaliku (ent seni puuduva) torustikuosa väljaehitamine

ligikaudu 3 meetri ulatuses. Kuigi kostja liikmesus andis hagejale õiguse kasutada kostja ÜVK-d, ei

ole sellest võimalik järeldada, et hageja oleks kostja ÜVK-ga ÜVVKS-i tähenduses liitunud. Hageja

on ise korduvalt kinnitanud, et ta ei ole kostjalt ÜVK-teenust saanud. Teenindusleping (mis lõppes

hiljemalt 31. detsembril 2004) ei ole samastatav liitumislepinguga, kuivõrd ÜVK-ga liitumine on

objektiivne fakt, mis ei ole ega saagi olla sõltuvuses liikmesusest kostjas. Kostja on selgitanud (ja

selle üle ka ei vaielda), et hagejale kuulus perioodil 2000–2003 Kelvingi külas kaks eraldiseisvat

kinnistut ning et ÜVK-teenust tarbis hageja üksnes Serva tee 18 kinnistu osas. Selles asjas

vaidlusalune kinnistu ei olnud hoonestatud ning sellel kinnistul ei ole hagejale kunagi ÜVK-teenust

osutatud. Ainuüksi asjaolu, et kinnistusisesed torustikud ei ole kostja ÜVK-ga füüsiliselt ühendatud,

lükkab ümber ringkonnakohtu seisukoha, justkui oleks hageja varem kostja ÜVK-ga liitunud,

mistõttu puudub alus liitumislepingu (uuesti) sõlmimiseks. Liikmestaatusega kaasnes õigus tarbida

kostja osutatavat ÜVK-teenust. Samas ei ole hageja ja kostja kunagi sõlminud liitumislepingut ning

samuti ei ole ta tasunud kostjale liitumistasu. Vaidlustatud kohtulahendi jõustumisel saaks hageja

sisuliselt tasuta õiguse kasutada kostja liikmete tasutud liikmemaksude arvel rajatud ÜVK-d.

Kostja on teoreetiliselt kohustatud hagejale ÜVK-teenust osutama üksnes juhul, kui hagejal puudub

võimalus Viimsi valla kehtestatud tingimustel teenust saada kolmandalt isikult. Kolmas isik on

28. juunil 2013 maakohtule esitatud menetlusdokumendis kinnitanud oma valmisolekut ja võimekust

hagejale ÜVK-teenust osutada.

Kostja kohustamine ÜVK-teenust osutama mitteliikmetele toob kaasa kostja kui mittetulundusühingu

eesmärkide moonutamise ning kostja tegevuse lõpetamise. ÜVVKS § 7 lg 5 ei kohaldu kostja suhtes,

kuna selle kohaldamise esmaseks eelduseks on seadusandja tahte kohaselt vee-ettevõtja määramata

jäämine. Praegusel juhul see nii ei ole. ÜVK-teenuse osutamise tingimuste määramisel ei saa

juhinduda üksnes vee-ettevõtjale kohalduvatest õigustest ja kohustustest. Vaidlustatud kohtulahendis

ei ole esitatud mitte ühtegi põhjendust, mis kaalutlustel on sisuliselt kõik kostja sõnastatud

tingimused tähelepanuta jäetud.

14. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse

tühistada osas, milles hageja apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi

rahuldada või saata asi alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Hageja kassatsioonkaebuse kohaselt jätsid kohtud õigussuhte kvalifitseerimata. Kohtud oleksid

pidanud kontrollima, kas puuduoleva kanalisatsioonitoru paigaldamise kohustus tuleneb kostjale

kohalduvast materiaalõigusest. Hageja väitis apellatsioonkaebuses, et ÜVVKS-i ja eeskirja alusel

peab puuduoleva toru paigaldama kostja. Ringkonnakohus on jätnud selle väite täielikult

tähelepanuta ning rikkus sellega TsMS § 654 lg-t 5, mille järgi peab kohtuotsus olema põhjendatud.

ÜVVKS § 6 lg 6 p 2 sätestab, et liitumistasuga tagatakse kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni

ühendamine ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ning kinnistu sademe- ja drenaaživee ning muu

pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise süsteemi olemasolu korral selle ühendamine

sademeveekanalisatsiooniga. Seega, vee-ettevõtja või isik, kellele laienevad vee-ettevõtja kohustused,

peab paigaldama liitumistasu eest sellises ulatuses torustikku ja seadmeid, mis võimaldab kinnistu

veega varustamise ning sealt reovee ärajuhtimise. ÜVVKS ei sätesta, et vee-ettevõtjal oleksid need

kohustused üksnes liitumispunktis või liitumispunktini, mitte aga sealt edasi kinnistu suunas. Eeskirja

§ 10 lg 1 sätestab, et ÜVK-ga liitumise eest maksab liituja ÜVK omanikule või valdajale ÜVK-ga

liitumise tasu (edaspidi liitumistasu). See, mida liitumine, mille eest liitumistasu makstakse, hõlmab,

on tuletatav teistest liitumise eeskirja normidest. Eeskirja § 9 lg 1 järgi koostab vee-ettevõtja või isik,

kellele laienevad vee-ettevõtja kohustused, liitumislepingu, mille osaks on ka liitumisprojekt, mille

alusel ehitatakse välja vajalik kinnistu ÜVK. See, et vajalikud ehitustööd kinnistul peab tegema vee-

ettevõtja või isik, kellele laienevad vee-ettevõtja kohustused, tuleneb eeskirja § 18 lg 2 p-st 2, milles

on öeldud, et liituja peab maksma 90% liitumistasust liitumislepingu järgsete ehitustööde lõpetamise

päevaks, tööde kestusel üle 30 päeva vastavalt liitumislepinguga määratud maksegraafikule tööde

kestuse jooksul. Eeskirja § 18 lg 4 sätestab sanktsiooni juhuks, kui vee-ettevõtja või isik, kellele

laienevad vee-ettevõtja kohustused, ei pea ehitustähtaegadest kinni. Seega nähtub, et vee-ettevõtja või

isik, kellele laienevad vee-ettevõtja kohustused, peab liitumistasu eest ehitama välja torustiku nii

liitumispunktini, liitumispunktis kui ka alates liitumispunktist kinnistu suunas. Kuigi praegusel juhul

sõlmiti liitumisleping ning maksti liitumistasu 1996. aastal, kohaldub ülaltoodud regulatsioon

sellegipoolest (ÜVVKS § 16 lg 3). Olenemata sellest, millal liitumisleping sõlmiti, lasuvad vee-

ettevõtjal või isikul, kellele laienevad vee-ettevõtja kohustused, liitumise eeskirjas sätestatud

kohustused. Nende hulgas on vee-ettevõtja või isiku, kellele laienevad vee-ettevõtja kohustused,

ülesandeks ehitada välja ka torustik alates liitumispunktist kinnistu suunas.

Ringkonnakohus järeldas vääralt, et maakohus hindas asjas esitatud väiteid ja tõendeid korrektselt.

Ringkonnakohus oleks pidanud leidma, et maakohus on tõendite hindamisel eksinud. Nimelt leidis

maakohus järgmist: „[---] tõendamata on asjaolu, et hageja poolt väidetava puuduoleva ühenduse

parandamine on kostja kohustus ja et teeninduslepingu täitmiseks tehtud liitumine on lõppenud." See

kohtu selgitus on hagejale arusaamatu. Asjaolu, et kinnistu oli kuni 2003. a-ni kostja ÜVK-ga

ühendatud, tõendab see, et pooled pidasid 22. jaanuaril 2000 võimalikuks teeninduslepingu sõlmimist

ning ka selle lepingu täitmist kuni 2003. aastani, mil kostja teeninduslepingu üles ütles.

15. Pooled vaidlevad teineteise kassatsioonkaebusele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 4 teise lause

järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu. TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka maakohtu otsus. Asi tuleb TsMS § 691 p 4

kohaselt saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt.

17. Õige on kostja seisukoht, et maakohtule ei olnud siduv Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli

2010. a kohtuotsusega (varasem otsus) tuvastatu, et hageja on varem kostjalt saanud ÜVK-teenust ja

et hageja on kostja ÜVK-ga liitunud. Nende asjaolude kindlakstegemiseks hindas ringkonnakohus

tõendeid ja tuvastas faktilisi asjaolusid. TsMS § 658 lg 2 järgi on ringkonnakohtu otsuses, millega

tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, maakohtule asja uuel läbivaatamisel

kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel.

Ringkonnakohus ei saa maakohtule ette kirjutada, millised asjas tähtsad asjaolud on ringkonnakohtu

arvates tõendatud ja millised mitte (vt selle kohta Riigikohtu 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-42-14, p 14).

Seega pidi maakohus asja uuel läbivaatamisel uuesti hindama kõiki eelnimetatud küsimustesse

puutuvaid tõendeid (sh seda, kas hageja sai varem kostjalt ÜVK-teenust ja kas kinnistu oli ühendatud

kostja ÜVK-ga). Samuti ei olnud varasema otsuse järeldused siduvad praeguses asjas vaidlustatud

otsuse teinud ringkonnakohtu kohtukoosseisule. Järelikult pidi ringkonnakohus asja teistkordsel

läbivaatamisel uuesti hindama kõiki poolte esitatud asjaolusid ja asjassepuutuvaid tõendeid.

Asjas tähtsate asjaolude kohta seaduses sätestatud korras seisukoha võtmata jätmisega rikkusid

kohtud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Tegemist on menetlusõiguse normi olulise rikkumisega

TsMS § 656 lg 2 teise lause ja § 669 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtute otsuste tühistamise ja asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise. Kolleegium rõhutab, et ringkonnakohtule ei olnud

siduvad ka varasema otsuse õiguslikud seisukohad.

18. Kolleegium on seisukohal, et kostjat ei saa lugeda liitunuks kostja ÜVK-ga ÜVVKS-i sätete

mõttes üksnes selle tõttu, et hageja oli kostja liige ja et ta sai kostja liikmena teeninduslepingu alusel

kostjalt aastatel 2000–2003 ÜVK-teenust. Mittetulundusühingu liikmeks olek ei ole samastatav

ÜVK-ga liitumisega ÜVVKS § 5 mõttes. Seega peab hageja kohtute tuvastatud asjaoludest tulenevalt

ikkagi sõlmima kostjaga ÜVVKS § 5 järgi liitumislepingu ja maksma liitumistasu selleks, et oleks

võimalik kohustada kostjat sõlmima hageja ÜVK-teenuse lepingut. Kuna hageja on hagis muu hulgas

nõudnud ka kostja kohustamist võimaldada hageja kinnistul kostja ÜVK-ga liituda, saavad kohtud

iseenesest asja uuel läbivaatamisel kostjat kohustada sõlmima hagejaga ka liitumisleping. Vaidluse all

on mh küsimus, kas ja kui suurt liitumistasu peab hageja maksma (vt selle kohta käesoleva otsuse

p 19).

Hageja esitatud täiendavatel tõenditel, mida ringkonnakohus vastu võttis, ei ole tähtsust ÜVVKS

sätete kohaldamise seisukohalt. Seda põhjusel, et 1996. aastal, millal kinnistu eelmine omanik

S. Tikerpäe maksis kostjale väidetavalt liitumistasu, ÜVVKS ei kehtinud. Ringkonnakohus ei ole

põhjendanud, missugune õiguslik tähendus on asjaolul, et S. Tikerpäe oli maksnud kostjale

liitumistasu. Samuti jättis ringkonnakohus selgitamata, kas S. Tikerpäe täitis kostjale liitumistasuks

nimetatud tasu maksmisega enda kui kostja liikme kohustusi või oli tegemist kostja liikmeksolekust

sõltumatu liitumistasu maksmisega sellel ajal kehtinud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniteenuse

otsustamist reguleerinud õigusaktide järgi.

19. Õige on kohtute seisukoht, et hageja ei saa nõuda, et talle osutataks teenust teeninduslepingus

kokku lepitud tingimustel. See leping on lõppenud selle tõttu, et hageja arvati kostja liikmete hulgast

välja. Hageja ei ole vaidlustanud enda kostja liikmete hulgast väljaarvamist ega tugine sellele, et

teenindusleping kehtiks vaatamata sellele, et ta ei ole enam kostja liige.

Tulenevalt ÜVVKS § 6 lg-st 1 on kostjal õigus nõuda hagejalt kui kostja ÜVK-ga liitujalt

põhjendatud liitumistasu, arvestades ÜVVKS-is sätestatut. Tulenevalt ÜVVKS § 6 lg-st 2 arvutab

liitumistasu suuruse vee-ettevõtja, lähtudes liitumistasu arvutamise metoodikast. Konkurentsiametil

või kohalikul omavalitsusel on vastavalt oma pädevusele õigus kontrollida liitumistasu suurust, selle

põhjendatust ja vastavust metoodikale. ÜVVKS § 6 lg 9 kohaselt võib liitumistasu võtta vaid vee-

ettevõtja tehtud kulutuste ulatuses, mis on vajalikud kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni liitumiseks

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga, arvestades ÜVVKS § 6 lg 6 p-s 1 sätestatud erisust. ÜVVKS § 6

lg 3 kohaselt koostab vee-ettevõtja liitumistasu arvutamise metoodika kooskõlas selles paragrahvis

sätestatuga. Kui vee-ettevõtja tegevuspiirkond asub reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on

alla 2000 inimekvivalendi, või väljaspool reoveekogumisala, kooskõlastab vee-ettevõtja metoodika

kohaliku omavalitsusega. Kui vee-ettevõtja tegevuspiirkond asub reoveekogumisalal, mille

reostuskoormus on 2000 inimekvivalenti või enam, kooskõlastab vee-ettevõtja metoodika

Konkurentsiametiga. Vee-ettevõtja avalikustab liitumistasu arvutamise metoodika pärast

kooskõlastuse saamist.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kuigi kostja juhatus on 30. septembri 2002. a otsusega

kehtestanud kinnistute omanikele, kes ei ole tasunud võlgnevusi, tehnovõrkudega liitumise tasu

100 000 krooni (kohtutoimiku I kd, tl 17) või et kostja peab liitumistasuks 14 000 eurot (millele

viitab kostja 17. detsembril 2012 maakohtule esitatud seisukohas võimalike teenuste osutamise

tingimuste kohta), ei saa neid summasid pidada automaatselt põhjendatud liitumistasuks ÜVVKS § 6

lg 1 mõttes. Need summad saavad olla vaid orientiiriks, kui kohus hindab liitumistasu suuruse

põhjendatust.

Samas pole välistatud, et kostja põhikirjast tulenevalt võis hageja kui isik, kes oli olnud kostja liige ja

sealt välja arvatud, saada liitumistasu maksmisest vabaks või maksta liitumistasu kostja ÜVK-ga

uuesti liitumisel osaliselt. Hageja ei ole iseenesest sellele võimalusele viidanud ja sellele oma hagis

sõnaselgelt tuginenud.

Hea usu põhimõttest (VÕS § 6) tuleneb, et hagejal tasuda tuleva liitumistasu suuruse

kindlaksmääramisel tuleb arvestada, kas ja kui suures ulatuses on hageja ja kinnistu eelmine omanik

kostja liikme kohustusi täites ühel või teisel viisil kostjale makseid tehes panustanud raha kostja

ÜVK väljaehitamisse. Nende asjaolude kohta ei ole pooled esitanud väiteid ja tõendeid. Kolleegium

leiab aga, et asja uuel läbivaatamisel saavad pooled eeltoodud küsimuse lahendamiseks esitada

TsMS § 652 lg 5 järgi uusi asjaolusid ja tõendeid, sest kohtud on materiaalõiguse vale kohaldamise

tõttu jätnud pooltele selgitamata, missugused asjaolud on asjas olulised ja vajavad tõendamist.

20. Õige ei ole kostja väide, et ÜVVKS § 7 lg 5 kohaldub vaid siis, kui seadusandja tahte kohaselt on

vee-ettevõtja määramata. Alates 1. novembrist 2010 kehtiva ÜVVKS § 7 lg 5 kohaselt, kui isik ei ole

määratud vee-ettevõtjaks ÜVVKS-is sätestatud korras, kuid tema tegevus vastab selle paragrahvi

lõikes 1 sätestatule ning tema omandis või valduses olev veevärk või kanalisatsioon vastab

ÜVVKS § 2 lg-s 1 nimetatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni määratlusele, kohalduvad selle isiku

suhtes ÜVVKS-is vee-ettevõtja kohta sätestatud nõuded ja kohustused. Sellest sättest tulenevalt peab

seega olema täidetud kaks tingimust, et isiku suhtes kohalduks ÜVVKS-is vee-ettevõtja kohta

sätestatud nõuded ja kohustused: 1) isiku tegevus vastab ÜVVKS § 7 lg-s 1 sätestatule; 2) isiku

omandis või valduses on veevärk või kanalisatsioon, mis vastab ÜVVKS § 2 lg-s 1 nimetatud ÜVK

määratlusele. ÜVVKS § 7 lg 1 kohaselt on vee-ettevõtja ÜVVKS-i tähenduses eraõiguslik juriidiline

isik, kes varustab kliendi kinnistu veevärki ühisveevärgi kaudu veega või korraldab kliendi kinnistu

kanalisatsioonist reo-, sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimist ja

puhastamist.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja osutab veega varustamise ja reovee ärajuhtimise teenust.

ÜVVKS § 2 lg 1 kohaselt on ühisveevärk ja -kanalisatsioon ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu

toimub kinnistute veega varustamine või reovee ärajuhtimine ning mis on vee-ettevõtja hallatav või

teenindab vähemalt 50 elanikku. Ühisveevärgi ja -kanalisatsioonina käsitatakse ühisveevärki või

ühiskanalisatsiooni eraldi või mõlemat üheskoos. Kohtud on tuvastanud, et kostjale kuuluva ehitise ja

seadmete süsteemi kaudu toimub enama kui 50 kinnistu veega varustamine või reovee ärajuhtimine

ning kostjale kuuluv ehitiste ja seadmete süsteem on ÜVK ÜVVKS § 2 lg 1 mõistes. Asjaolu, et

Viimsi valla määratud vee-ettevõtjaks oli kolmas isik, ei tähenda, et kostja suhtes ÜVVKS § 7 lg 5

praegusel juhul ei kohalduks, kuna asja materjalidest nähtub, et kolmas isik ei ole Kelvingi külas

ehitanud välja ning tema valduses ei ole ÜVK-d, mille kaudu kostjale teenust osutada.

Eelnevast tulenevalt leidsid kohtud õigesti, et kuigi kostja ei olnud määratud vee-ettevõtjaks, vastas ta

tegevus ÜVVKS § 7 lg-s 1 sätestatule ning tema suhtes kohalduvad ÜVVKS-is vee-ettevõtja kohta

sätestatud nõuded ja kohustused. Kohtud on õigesti märkinud ka seda, et kuna tulenevalt ÜVVKS § 8

lg-st 1 sai vee-ettevõtja kliendiks olla ka kinnistu valdaja ja hageja on kinnistu valdajaks, ei olnud

alust jätta hagi kostja taotlusel läbi vaatamata.

ÜVK omanik või valdaja peab ÜVVKS § 5 lg 1 järgi lubama ühendada kinnistu veevärki

ühisveevärgiga ning kinnistu kanalisatsiooni ühiskanalisatsiooniga. ÜVVKS § 5 lg 2 kohaselt toimub

liitumine ÜVK-ga kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja taotlusel tema ja

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku või valdaja vahel sõlmitud lepingu alusel. ÜVVKS § 5 lg 4

annab piiratud loetelu alustest, millal liitumise taotlust ei pea rahuldama. Tulenevalt ÜVVKS §-st 5

on seega kostjal seadusest tulenev kohustus hagejaga liitumisleping sõlmida. Samas tuleb arvestada

ka sellega, et ÜVK omanikul või valdajal on ÜVVKS § 6 lg 1 järgi õigus võtta ÜVK-ga liitujalt

põhjendatud liitumistasu kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud korras ja tingimustel.

21. Kohtud on leidnud, et kanalisatsioonitorustiku väidetavalt puuduva osa (3 m), mis kuulub

kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni hulka kuni liitumispunktini, peab paigaldama hageja, kuna

hagejal on teenuse saamiseks kohustus tagada kanalisatsioonitorustiku korrashoid kuni

liitumispunktini. Hageja vaidlustab oma kassatsioonkaebuses selle seisukoha.

Kolleegium leiab, et kohtud on jätnud eelnimetatud küsimuse osas välja selgitamata materiaalõiguse

kohaldamiseks olulised asjaolud. Õige on kohtute seisukoht, et ÜVVKS § 3 lg 1 kohaselt algas

liitumispunktist kinnistu veevärk ja kanalisatsioon. Kohtud on viidanud küll ÜVVKS § 3 lg-le 1, kuid

on jätnud arvestamata ÜVVKS § 3 lg-s 2 sätestatu, mille esimese lause kohaselt on liitumispunkt

ÜVK omaniku või valdaja määratud ÜVK ühenduskoht kinnistu veevärgi või kanalisatsiooniga.

ÜVVKS § 3 lg 2 teise lause kohaselt asub liitumispunkt avalikult kasutataval maal kuni üks meeter

väljaspool kinnistu piiri. Liitumispunkt on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni oluline osa. ÜVVKS § 3

lg 2 neljas lause sätestab, et kui liitumispunkti ei ole võimalik määrata eelnimetatud tingimustel,

määratakse liitumispunkt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku või valdaja ja kinnistu omaniku

või valdaja kokkuleppel.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul tuvastada ka see, kus asub praegusel juhul liitumispunkt.

Kui selgub nt, et liitumispunkt asub kinnistu piirist 3 meetri kaugusel ning pooled ei ole kokku

leppinud, et liitumispunkt määratakse teisiti kui ÜVVKS § 3 lg 2 teise lause järgi, tuleb hagejal

ehitada välja kanalisatsioonitorustik oma kinnistu piirilt liitumispunkti suunas ühe meetri ulatuses

ning kostjal lasub kanalisatsioonitorustiku väljaehitamise kohustus liitumispunktist hageja kinnistu

suunas kahe meetri ulatuses.

22. Kolleegium märgib, et kolmas isik on hageja taotlusel Harju Maakohtu 12. aprilli 2013

määrusega kaasatud vääralt iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel.

TsMS § 216 lg 1 võimaldab poolel, kes kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib

kolmanda isiku vastu esitada enda arvates lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või

hüvituskohustusest vabastamise nõude või kellel on alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude

esitamist tema vastu, kuni eelmenetluse lõppemiseni või kirjalikus menetluses taotluste esitamise

tähtaja möödumiseni esitada asja menetlevale kohtule avalduse kolmanda isiku menetlusse

kaasamiseks. Kuna praegusel juhul ei ole tegemist ühegi TsMS § 216 lg-s 1 sätestatud olukorraga, on

kolmas isik kaasatud menetlusse põhjendamatult, mistõttu kõrvaldab Riigikohus TsMS § 216 lg 5

alusel kolmanda isiku menetlusest.

23. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu kindlaks määrata

sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

24. Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada. Hageja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 palunud kautsjoni tagastada Juta

Pärna pangakontole.

Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu