3-1-1-68-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-68-14

Määruse kuupäev

16. detsember 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Hannes Kiris ja Saale

Laos

Kohtuasi

A. T. suhtes tehtud jälitustoimingute õiguspärasuse kontroll

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2014. a määrus kriminaalasjas

nr 1-14-3570

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. T. esindaja vandeadvokaat Martin Triipan, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristiina Laas

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

22. oktoober 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 27. oktoobri 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2014. a

määrus.

2. Tunnistada A. T. suhtes Tartu Maakohtu 27. oktoobri 2010 a. määruse alusel tehtud

jälitustoiming õigusvastaseks.

3. A. T. esindaja vandeadvokaat Martin Triipani määruskaebus rahuldada.

4. Mõista Eesti Vabariigilt A. T. kasuks välja 1407 (tuhat nelisada seitse) eurot, sh käibemaks,

esindajale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lõuna Ringkonnaprokuratuur alustas 5. aprillil 2010 karistusseadustiku (KarS) § 2172 lg 1

tunnustel kriminaalmenetlust seoses sellega, et MTÜ Võru Jäätmekeskus sõlmis 27. juulil 2009

MTÜ-ga Eesti Pakendiringlus lepingu, mille kohaselt sai MTÜ Võru Jäätmekeskus õiguse rajada

MTÜ-le Eesti Pakendiringlus kuuluvale kinnistule jäätmete käitlemiseks vajalikud hooned

(jäätmejaam) ja neid hiljem kasutada. Prokuratuur asus kontrollima, kas MTÜ Võru Jäätmekeskus

juhatuse liige O. L. kuritarvitas seda lepingut alla kirjutades MTÜ Võru Jäätmekeskus usaldust

sellega, et võttis jäätmejaama rajamise ja kasutamise õiguste eest enda esindatavale ühingule

majanduslikult ebasoodsaid kohustusi (nt pidi MTÜ Eesti Pakendiringlus saama MTÜ-lt Võru

Jäätmekeskus kinnistu kasutamise eest kõrget tasu ja pärast hoonestusõiguse seadmise lepingu

lõppemist pidi jäätmejaam minema MTÜ Eesti Pakendiringlus omandisse).

2. Jäätmejaama rajamiseks sõlmis MTÜ Võru Jäätmekeskus 26. veebruaril 2010 lepingu AS-iga

Semuehitus. 8. aprillil 2010 sõlmis AS Semuehitus omakorda Technobalt Eesti OÜ-ga lepingu, mille

järgi kohustus osaühing valmistama, tarnima ja paigaldama rajatavasse jäätmejaama jäätmepressi. 7.

mail 2010 sõlmis MTÜ Võru Jäätmekeskus SA-ga Keskkonnainvesteeringute Keskus lepingu,

millega sihtasutus kohustus toetama MTÜ-d Võru Jäätmekeskus jäätmejaama rajamisel 7 280 795

krooniga. MTÜ Võru Jäätmekeskus pidi omafinantseeringuna tasuma 809 697 krooni.

3. Eelnimetatud kriminaalasja menetlemisel kuulati 5. oktoobril 2010 tunnistajana üle A, kes kõneles

sellest, mida ta kuulis 2009. aasta kevad-suvel jäätmepresse paigaldavas OÜ-s Compoman töötavalt

J. B.-lt. Tunnistaja ütluste kohaselt oli J. B. juurde tulnud A. T., kes oli küsinud jäätmepressi

hinnapakkumist MTÜ Võru Jäätmekeskus rajatavasse jäätmekeskusesse. Samuti oli A. T. palunud, et

kirjalikku pakkumist esitades lisaks OÜ Compoman tegelikule hinnale miljon krooni, mille OÜ

Compoman hiljem tagastama peaks. 26. oktoobril 2010 üle kuulatud teine tunnistaja B kõneles, et

tema teada pöördus A. T. OÜ-s Compoman töötanud J.-i poole, kellel ta palus teha MTÜ-le Võru

Jäätmekeskus jäätmepressi hinnapakkumise, näidates hinda tegelikust miljon krooni kõrgemana. 3.

novembril 2010 J. B. ülekuulamisel andis tunnistaja ütlusi, et pidas AS-iga Semuehitus küll

jäätmepressi tarnimiseks läbirääkimisi, kuid lepinguni ei jõutud, ja et 2010. aastal on ta suhelnud

A. T.-ga jäätmekäitlusseadmete hankimise asjus, aga kõrge hinna tõttu tehingut ei tehtud.

4. Politsei- ja Piirivalveamet saatis Keskkonnainvesteeringute Keskus Võrumaa esindusele

nõudekirja palvega edastada koopiad kõikidest MTÜ Võru Jäätmekeskuse poolt jäätmejaama

rajamise taotlusega seotud dokumentidest, samuti MTÜ Eesti Pakendiringlus taotlusest

SA-le Keskkonnainvesteeringute Keskus, mis jäeti rahuldamata. Nõudekirja kuupäevana oli käsitsi

märgitud 5. oktoober 2010, asutusesisese kasutamise piirangu märkes oli trükikirjas piirangu

vormistamise kuupäev 5. november 2010 (II kd, tl 1). SA Keskkonnainvesteeringute Keskus vastas

järelepärimisele 24. novembril 2010 (II kd, tl 2 jj).

5. 25. oktoobril 2010 esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuur Tartu Maakohtule taotluse anda

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 118 alusel luba A. T. mobiiltelefonidega edastatava teabe

pealtkuulamiseks ja -vaatamiseks 27. oktoobrist 2010 kuni 26. novembrini 2010.

5.1 Prokuratuuri taotluses toodi välja, et KarS § 2172 lg 1 järgi on alustatud kriminaalmenetlust

seoses MTÜ-de Võru Jäätmekeskus ja Eesti Pakendiringlus vahel sõlmitud hoonestusõiguse ja

reaalkoormatise seadmise lepinguga, mis on MTÜ Võru Jäätmekeskus jaoks ebasoodne ja seda

sõlmides võis juhatuse liige O. L. tegutseda MTÜ Eesti Pakendiringlus huvides. MTÜ Eesti

Pakendiringlus soovis enne MTÜ-ga Võru Jäätmekeskus lepingu sõlmimist ise rajada jäätmejaama,

aga avaliku sektori kaasatuse puudumise tõttu jättis SA Keskkonnainvesteeringute Keskus selle

taotluse rahuldamata. Pärast seda loodi MTÜ Võru Jäätmekeskus, mille liikmeteks on Võru linn ja

Võru vald. MTÜ Võru Jäätmekeskus nimel aga tegutsesid MTÜ-ga Eesti Pakendiringlus seotud

isikud.

5.2 Osutati ka ülekuulatud tunnistajate ütlustele ja märgiti, et on põhjust uskuda, et OÜ Compoman

poolt koostatud tegelikust hinnast kõrgema hinnapakkumise alusel esitas MTÜ Võru Jäätmekeskus

SA-le Keskkonnainvesteeringute Keskus valeandmeid jäätmekeskuse ehitamiseks vajaminevate

vahendite kohta ja toetust saadi suuremas summas, kui oli vajalik jäätmekeskuse ehitamiseks.

Seetõttu oli prokuratuuri hinnangul tekkinud kahtlus, et O. L.-i, A. T. või mõne tuvastamata isiku

käitumises võivad esineda soodustuskelmuse tunnused KarS § 210 mõttes.

5.3 Taotlusest nähtub, et prokuratuurile teadaolevatel andmetel on SA Keskkonnainvesteeringute

Keskus maksnud AS-ile Semuehitus 4,14 miljonit krooni ja peaks maksma veel ca 3 miljonit.

Jäätmepressi maksumuseks oli hinnapakkumise kohaselt 2,7 miljonit krooni. Taotluse esitamise

hetkeks

ei

olnud

OÜ-le

Compoman

laekunud

jäätmepressi

eest

raha

ei

SA-lt Keskkonnainvesteeringute Keskus ega AS-ilt Semuehitus. Prokuratuur leidis, et kuna

jäätmekeskus on valminud, peaks SA-st Keskkonnainvesteeringute Keskus peatselt laekuma ka

viimane ca 3 miljoni kroonine makse.

5.4 Eeltoodut kokku võttes märgiti taotluses, et tarvis on koguda tõendeid A. T. seotuse kohta

võimaliku soodustuskelmusega. Kindlaks on vaja teha, kes on kaasosalised, kuidas raha edaspidi

liigub ja mil moel kõrvaldatakse selle hulgast miljon krooni. Seeläbi on võimalik välja selgitada, kes

oli huvitatud jäätmekeskuse rajamisest ja riigilt raha väljapetmisest. Tõendeid tuleb koguda

jälitustoiminguga, sest nende saamine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt

raskendatud.

6. Tartu Maakohtu 27. oktoobri 2010. a määrusega taotlus rahuldati ja lubati 27. oktoobrist kuni

26. novembrini 2010 salaja pealt kuulata ja vaadata ning salvestada A. T. mobiiltelefonidega

edastatavat teavet. Olles tutvunud kriminaaltoimiku ja jälitustoimiku materjalidega, leidis maakohus,

et kuritegude ulatust ja iseloomu arvestades oli tõendite kogumine muude menetlustoimingutega

oluliselt raskendatud.

7. Jälitustoimingut tehti 27. oktoobrist kuni 26. novembrini 2010 ja selle käigus jälgiti A. T.

mobiilside vahendusel toimunud suhtlust.

8. 10. juulil 2012 lõpetas Politsei- ja Piirivalveamet 5. aprillil 2010 KarS § 2172 tunnustel alustatud

kriminaalasja menetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise

tõttu.

9. A. T. teavitati 27. jaanuaril 2014 tema suhtes jälitustoimingu tegemisest ja tal võimaldati tutvuda

jälitustoiminguga tema kohta kogutud teabega. Pärast A. T. taotlust lubati tal osaliselt tutvuda ka

jälitustoimingu tegemise aluseks olnud prokuratuuri 25. oktoobri 2010. a taotluse ja maakohtu 27.

oktoobri 2010. a määrusega.

10. A. T. esindaja vandeadvokaat Martin Triipan esitas 21. aprillil 2014 Tartu Maakohtu 27. oktoobri

2010. a määruse peale KrMS § 12616 lg 2 alusel Tartu Ringkonnakohtule kaebuse, märkides järgmist.

10.1 Jälitustoiminguks luba taotledes viitas prokuratuur KarS §-le 2172 ja kahtlusele, et MTÜ Võru

Jäätmekeskus juhatuse liikmed võisid olla rikkunud selle mittetulundusühingu varalisi õigusi. A. T. ei

kuulunud MTÜ Võru Jäätmekeskus juhatusse. Taotluses ei ole ära näidatud, milliste usalduse

kuritarvitamise koosseisu tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamiseks A. T. pealt kuulata sooviti.

10.2 Prokuratuuri taotluses ei ole viidatud KarS §-le 210 ja seega ei oleks tohtinud soodustuskelmuse

kontrollimiseks jälitustoimingu luba anda. Ka oli loa andmine välistatud seetõttu, et

soodustuskelmuse kohta ei olnud kriminaalmenetlust alustatud.

10.3 Prokuröri taotlus põhines valedel faktiväidetel, kuna taotluse kohaselt tarnis MTÜ-le Võru

Jäätmekeskus jäätmepressi OÜ Compoman, näidates selle hinna tegelikust miljoni krooni võrra

suuremana. OÜ Compoman aga ei müünud MTÜ-le Võru Jäätmekeskus jäätmepressi, seda tegi teine

äriühing. Menetlejal oleks olnud eeltoodut lihtne välja selgitada. Kuna menetlejad nimetatud asjaolu

kindlaks ei teinud, siis on ilmne, et menetlejad isegi ei üritanud koguda tõendeid muul moel kui

jälitustoiminguga. Eriti hõlbus oleks olnud muul viisil tõendeid koguda seetõttu, et

SA Keskkonnainvesteeringute Keskus on avalikke funktsioone teostav riigiasutus, kellelt menetleja

oleks saanud raskusteta usaldusväärset teavet. Enne ultima ratio-põhimõttele rajatud jälitustoimingu

tegemist peaks üritama koguda tõendeid muul moel, et oleks välistatud jälitustoimingu tegemine

inimeste suhtes, kes ei ole kuriteos kahtlustatavad.

11. Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2014. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata ja maakohtu määrus

muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised.

11.1 Prokuröri taotluses ei ole välistatud, et kriminaalasja menetluse käigus tuvastatakse KarS §-ga

2172 seotud asjaolude kõrval ka KarS § 210 alusel karistatavale soodustuskelmusele viitavaid

tõendeid. Väheoluline pole, et nii usalduse kuritarvitamise kui ka soodustuskelmuse koosseis asuvad

karistusseadustiku varavastaste süütegude peatükis.

11.2 Soodustuskelmuse uurimisel võib jälitustoiminguid teha nii kehtiva KrMS § 1262 lg 2 alusel kui

ka 2010. aastal kehtinud KrMS § 110 lg 1 kohaselt. KrMS § 1262 lg 1 p-de 1 ja 4 alusel ning varem

kehtinud KrMS § 110 põhimõtete järgi võib teha jälitustoiminguid, kui on vaja koguda teavet kuriteo

ettevalmistamise kohta selle avastamise või tõkestamise eesmärgil või kui on vaja koguda

kriminaalmenetluses teavet kuriteo kohta.

11.3 Ehkki A. T. ei olnud MTÜ Võru Jäätmekeskus juhatuse liige, õigustas jälitustoimingut tema

suhtes asjaolu, et ta oli MTÜ-ga Võru Jäätmekeskus lähedastes ärilistes suhetes olnud MTÜ Eesti

Pakendiringlus tootmis- ja logistikajuht. See asjaolu oli jälitustoimingu loa andmisel teada ka

maakohtule.

11.4 Arvestades esiteks seda, et kriminaalmenetluse algfaasis tegid uurimisasutus ja prokuratuur

endast oleneva oluliste asjaolude väljaselgitamiseks, ja teiseks asjaolu, et kriminaalasi oli mahukas

ning keeruline, oli jälitustoimingu tegemine ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Uurinud

kriminaalasjas kogutud tõendeid ja jälitustoimingu loa andmisega seotud dokumente, nõustus

ringkonnakohus maakohtuga ka selles, et tõendite kogumine jälitustoiminguga oli muude

menetlustoimingute asemel põhjendatud.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

12. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse A. T. esindaja M. Triipan, kes taotleb Tartu

Ringkonnakohtu määruse tühistamist ja A. T. suhtes tehtud jälitustoimingute õigusvastasuse

tuvastamist.

12.1 Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas ta jõudis järeldusele, et uurimisasutus tegi enne

jälitustoimingute tegemist kõik endast oleneva tõendamiseseme oluliste asjaolude väljaselgitamiseks.

On alust arvata, et kohus jõudis sellisele järeldusele ilma asjaolusid tegelikult kontrollimata. Kui

ringkonnakohus oleks asjasse süvenenud, oleks ta märganud, et ajavahemikul 2010. a aprillist

(kriminaalmenetluse alustamine) kuni oktoobrini (jälitustoimingu tegemine) ei tehtud mingeid

menetlustoiminguid ja et prokuratuuri taotluses maakohtule olid faktivead (jäätmepressi valmistas

Technobalt Eesti OÜ, mitte OÜ Compoman), mida oleks saanud vältida.

12.2 Prokuratuuri 25. oktoobri 2010. a taotluses on kõneldud üksnes soodustuskelmusest, aga ei ole

viidatud KarS §-le 210 (esindaja siiski möönab, et kuna talle tutvustatud kohtumäärusest ei tehtud

koopiat, võib ta mäletada valesti). Kindel on aga see, et KarS § 210 järgi kriminaalmenetlust ei

alustatud ja KarS § 2172 järgi on menetlus lõpetatud. Tähtsust ei ole sellel, et nii KarS § 2172 kui ka

§ 210 paiknevad varavastaste süütegude peatükis - ühe varavastase süüteo menetlemiseks

jälitustoimingu loa saamine ei anna menetlejale õigust teha jälitustoimingut ka muude varavastaste

süütegude kontrollimiseks.

13. Määruskaebusele esitas vastuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristiina Laas, kes

palub jätta Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrused muutmata.

13.1 KarS § 2172 järgi alustatud kriminaalmenetluses antud tunnistajate ütlused osutasid sellele, et

MTÜ Võru Jäätmekeskus poolt SA-le Keskkonnainvesteeringute Keskus esitatud toetuse taotluses on

suurema toetussumma saamise eesmärgil jäätmepressi hinda kunstlikult suurendatud. Ka oli tekkinud

kahtlus, et A. T. palus MTÜ-le Võru Jäätmekeskus esitatavas hinnapakkumises näidata jäätmepressi

hinda tegelikust kõrgemana. Nimetatud kahtluseks andis alust asjaolu, et samal ajal SA-st

Keskkonnainvesteeringute Keskus saadud toetusega Põlvamaale rajatud jäätmepressi maksumus oli

tunduvalt väiksem. Seega oli põhjust uskuda, et lisaks MTÜ Võru Jäätmekeskus usalduse

kuritarvitamisele võivad MTÜ Võru Jäätmekeskus juhatuse liikmed panna koos A. T.-ga toime ka

soodustuskelmuse KarS § 210 tähenduses.

13.2 Prokuratuur ei esitanud taotluses ühtegi sellist faktiväidet, mis ei tuginenud kogutud tõenditele.

Otsestelt tõendiallikatelt polnud teabe hankimine võimalik, sest tehingupooled olid omavahel seotud.

Tavapäraste menetlustoimingutega ei olnud 2010. aasta oktoobris enam võimalik tõendeid koguda.

Arvestades A. T. kõrget positsiooni jäätmekäitlusvaldkonnas, tema lähedasi suhteid SA

Keskkonnainvesteeringute Keskus esindajatega ja tema muid sidemeid Riigikogu endise liikmena,

oleks avalike menetlustoimingutega kaasnenud oht, et tõenditega hakatakse manipuleerima.

13.3 Usalduse kuritarvitamise ja soodustuskelmuse kahtlustus olid seotud MTÜ Võru Jäätmekeskus

rajamisega. Ei ole oluline, et KarS § 210 järgi polnud kriminaalmenetlust alustatud, sest

jälitustegevuse regulatsioon ei sätesta, et jälitustoiminguid võib teha vaid juhul, kui eelnevalt on

alustatud kriminaalmenetlust vastava sätte alusel. Eeluurimise algstaadiumis on üldse raske hinnata,

milline konkreetne kuriteokoosseis täpselt kõne alla tuleb. 2010. aastal piisas sellest, et isikut on alust

kahtlustada kuriteos, mille eest on ette nähtud vähemalt kolmeaastane vangistus.

13.4 KarS § 2172 lg 1 alusel alustatud menetlus küll lõpetati, aga A. T. telefonivestluste

pealtkuulamise põhjal tekkis kahtlus, et A. T. organiseeris Euroopa Liidu toetuste väljapetmist mitme

äriühingu (OÜ-d Nelitäht ja Keskkonnatehnika) abil, soovides saada toetust, aga mitte maksta

omafinantseeringut. Selle kahtluse põhjal on A. T. tegevuse uurimiseks 10. aprillil 2012 alustatud uus

kriminaalmenetlus nr 12221000041 KarS § 210 lg 2 alusel, kus tuginetakse muu hulgas ka 27.

oktoobrist kuni 26. novembrini 2010 toimunud pealtkuulamisele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Määruskaebemenetluses vaieldakse selle üle, kas A. T. suhtes tehtud jälitustoiming oli selleks loa

andmise ja toimingu tegemise ajal kehtinud KrMS § 110 lg 1 mõttes lubatav. See norm sätestas, et

kriminaalmenetluses on lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude

menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on

esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud

karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. Seega tuleb vaidlustatud jälitustoimingu

seaduslikkuse hindamiseks kontrollida, kas menetletav kuritegu vastas KrMS § 110 lg 1 nõuetele (I)

ja kas tõendite kogumine muude menetlustoimingutega oleks olnud väga keeruline või võimatu (II).

Lõpuks võtab kolleegium määruskaebemenetluse tulemuse kokku ja lahendab menetluskuludega

seotud küsimused (III).

I

15. Kriminaalmenetlust alustati usalduse kuritarvitamise kahtluse kontrollimiseks. Selle menetluse

kestel tekkis prokuratuuril uus kahtlus, et A. T. võis olla toime pannud soodustuskelmuse. Mõlemad

kuriteokoosseisud nõudsid nii 2010. aastal kui ka praegu objektiivses koosseisus tahtlust ja nägid

karistusena ette kuni viieaastase vangistuse. Seega olid mõlema kuriteokoosseisu puhul täidetud

KrMS § 110 lg 1 nõuded nõutava sanktsiooni osas.

16. Seoses KarS §-s 2172 sätestatud kuriteo uurimisega tuleb vastata ka küsimusele, kas A. T. suhtes

tohtis teha jälitustoimingut hoolimata sellest, et A. T. ei olnud selle kuriteo toimepanemises

kahtlustatav. Nimelt ilmneb kriminaalasja materjalidest, et menetlust alustati KarS §-le 2172 vastava

teo

toimepanemises

MTÜ

Võru

Jäätmekeskus

juhatuse

liikmete

tegevuse

uurimiseks.

Kriminaalkolleegium on varem tõlgendanud KrMS § 110 lg-s 1 sätestatut selliselt, et jälitustegevust

võis toimetada vähemalt kahtlustatavate suhtes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-92-13, p 11.2). Samas ei näe kolleegium veenvaid vastuargumente mõistmaks

KrMS § 110 lg-s 1 sätestatut selliselt, et jälitustoiminguid võis tõendamisvajadusest lähtudes teha ka

isikute suhtes, kellega kahtlustatav suhtleb. Vähemalt kaudselt toetab sellist tõlgendust ka asjaolu, et

alates 1. jaanuarist 2013 on selline võimalus otsesõnu sätestatud KrMS § 1262 lg-s 4. Et

kriminaalmenetluses eelnevalt kindlaks tehtud andmete järgi suhtles A. T. tihedalt MTÜ Võru

Jäätmekeskus juhatuse liikme O. L.-iga, oli A. T. suhtes jälitustoimingu tegemine usalduse

kuritarvitamise kahtlustuse kontrollimiseks lubatav.

17. Kuigi MTÜ-d Võru Jäätmekeskus puudutav kriminaalasi lõpetati kohtueelses menetluses ja

ühtegi isikut kahtlustatavana üle ei kuulatud, tuleb tagantjärele jälitustoimingu õiguspärasuse

hindamisel arvestada järgmist. KrMS § 33 lg 1 järgi on kahtlustatav esiteks isik, kes on kuriteo

toimepanemises kahtlustatavana kinni peetud, või teiseks isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo

toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule. Kuna jälitustoimingu salajasust arvestades -

KrMS § 121 lg 1 nägi ette alused jälitustoimingust viivitamata teavitamise edasilükkamiseks

(kehtivas redaktsioonis KrMS § 12613 lõiked 2-5) - ei saa jälitustoimingule allutatud kahtlustatavale

kohe tagada KrMS §-s 34 ettenähtud õigusi ja teda vahetult pärast jälitustoimingut üle kuulata, oleks

sellest vale järeldada, et jälitustoimingu tegemisel ei saaks olla tegu kuriteo toimepanemises

kahtlustatavaga.

Kolleegium

on

seisukohal,

et

kriminaalmenetluses

tõendi

kogumine

jälitustoiminguga isiku suhtes, keda ei ole alust kahtlustada kuriteo toimepanemises, on lubatav vaid

põhjendatud erandjuhul.

18. Seega oli soodustuskelmuse kahtluse kontrollimisel menetlejatel alus pidada A. T. selle kuriteo

toimepanemises kahtlustatavaks. Ka oli prokuratuuri jälitustoimingu lubamise taotluses ja maakohtu

määruses selle kahtlustuse puhul viidatud KarS §-le 210. Sellega on ümber lükatud A. T. esindaja

kahtlus (vt määruse p 12.2), et vastav viide menetlusdokumentides puudus. Küll tuleb järgnevalt

analüüsida seda, kas soodustuskelmus oli kahtlustuse kohaselt juba toime pandud või oli alles põhjust

arvata, et A. T. võib selle teo toime panna.

18.1 Nimelt märgitakse prokuratuuri vastuses A. T. esindaja määruskaebusele, et menetlejatel oli

tekkinud kahtlus, et A. T. võib koos MTÜ Võru Jäätmekeskus juhatuse liikmetega „toime panna ka

KarS §-s 210 sätestatud kuriteo“. Selline sõnastus osutab sellele, justkui oleks jälitustoimingute

tegemise luba taotletud veel toime panemata, aga tõenäoliselt tulevikus sooritatava kuriteo kohta

andmete kogumiseks. Ka ringkonnakohus leidis oma 21. mai 2014. a määruses, et "KrMS § 1262 lg 1

p 1 ja p 4 kohaselt ning varasemalt kehtinud KrMS redaktsiooni jälitustoimingu lubatavuse

põhimõtete (KrMS § 110) kohaselt võib jälitustoimingu teha, kui esineb vajadus kuriteo

ettevalmistamise kohta selle avastamise või tõkestamise eesmärgil ning, kui esineb vajadus koguda

kriminaalmenetluses teavet kuriteo kohta". See seisukoht kuriteo ettevalmistamise kohta tõendite

kogumisest on aga ekslik. Jälitustoimingu tegemise võimalus veel toime panemata kuriteo suhtes

lisati kriminaalmenetluse seadustikku alles 1. jaanuaril 2013 jõustunud seadusemuudatusega. Kehtiv

KrMS § 1262 lg 1 p 1 võimaldab tõepoolest koguda jälitustoimingutega teavet kuriteo

ettevalmistamise kohta selle avastamise või tõkestamise eesmärgil. Enne 2013. aastat reguleeris

sellist kriminaalmenetlusvälist teabe salajast kogumist jälitustegevuse seadus, kusjuures kohtu luba

nõudvaid jälitustoiminguid võis teha vaid kinnipidamiskohas ja tunnistajakaitse teostamisel (vt kuni

31. detsembrini 2012 kehtinud jälitustegevuse seaduse § 12 lg-d 3 ja 31). Ka kehtiva KrMS § 1263 lg-

te 2 ja 4 järgi võib ettevalmistatava kuriteo kohta selle avastamise ja tõkestamise eesmärgil koguda

teavet salaja pealt vaadates või kuulates üksnes erandjuhtudel: KarS §-des 244, 246, 248, 255 ja 256

nimetatud kuritegude puhul või vanglas KrMS § 1262 lg-s 2 nimetatud kuritegude ettevalmistamise

korral. Kokkuvõttes, kuna ettevalmistatava kuriteo kohta teabe kogumine ei ole kriminaalmenetluse

esemeks, ei saanud KrMS §-st 110 tuleneda alust alles ettevalmistatava kuriteo kohta teabe salajaseks

kogumiseks.

18.2 Prokuratuuri 25. oktoobri 2010. a taotlus ise on siiski sõnastatud teisiti kui määruskaebusele

esitatud vastus. Taotluses on märgitud, et A. T. (või ka mõne muu isiku) "käitumises võivad esineda

soodustuskelmuse tunnused". Põhimõtteliselt saab nõustuda määruskaebusele esitatud prokuratuuri

vastuses tooduga, et menetleja peab kohtueelses menetluses tihtipeale tegutsema piiratud teadmiste

baasil ja seetõttu võib olla keeruline hinnata, milline kuriteokoosseis kõne alla tuleb. Prokuratuuri

taotluses kirjeldatakse nimeliselt väljatoodud tunnistajate ütlusi, mis viitasid J. B. ja A. T. vahelisele

suhtlusele, ja sedastati, et "[e]eltoodud tõendid annavad alust arvata, et OÜ Compoman koostatud

tegelikust hinnast kõrgema hinnapakkumise alusel esitati MTÜ Võru Jäätmekeskuse poolt KIK-ile

valeandmeid jäätmekeskuse ehitamiseks tegelikult vajaminevate vahendite kohta ning saadi toetust

suuremas summas, kui oli vajalik jäätmekeskuse ehitamiseks". Lisaks nähtub prokuratuuri vastusest

määruskaebusele, et kahtlust toetas ka asjaolu, et sarnase jäätmejaama rajamisel Põlvamaale esitati

SA-le Keskkonnainvesteeringute Keskus väiksem jäätmepressi maksumus. Eeltoodut arvestades

järeldab kolleegium, et hoolimata prokuratuuri kohati mitmetimõistetavatest seisukohtadest lähtuti

jälitustoimingu tegemiseks taotlust esitades kahtlusest, et A. T. võis olla soodustuskelmuse toime

pannud.

19. Seega ei olnud jälitustoimingu tegemine A. T. suhtes usalduse kuritarvitamise ja

soodustuskelmuse kahtlustuses tõendite kogumiseks välistatud KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud

jälitustoimingu tegemist võimaldavate kuritegude piiratud loetelu tõttu.

II

20. KrMS § 110 lg-s 1 nimetatud kuriteo toimepanemise kahtlusest üksi siiski ei piisanud, et kohtul

oleks olnud õigus anda luba A. T. suhtes jälitustoimingu tegemiseks. Seadusandja nägi KrMS § 110

lg-s 1 sarnaselt kehtiva KrMS § 1261 lg-ga 2 ette jälitustoimingu lubatavuse eeldusena nõude, et

tõendite kogumine muude menetlustoimingutega peab olema välistatud või oluliselt raskendatud (nn

ultima ratio-põhimõte).

21. Et praeguses asjas on jälitustoimingu tegemiseks loa taotlemisel välja toodud kaks erinevat

kuriteokahtlust, analüüsib kolleegium ka ultima ratio-põhimõtte järgimist mõlema kuriteo puhul

eraldi.

22. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu üheselt, et soodustuskelmuse osas oleks enne 2010. aasta

oktoobrikuud astutud mingeid menetluslikke samme, teisisõnu alustatud kriminaalmenetlust.

22.1 Kolleegium on seisukohal, et iseenesest ei ole välistatud, et jälitustoiming on kriminaalasjas

esimene uurimis- või menetlustoiming, millega ühtlasi kriminaalmenetlust alustatakse (KrMS § 193

lg 1). Ultima ratio-põhimõttest tulenevalt on see siiski võimalik üksnes erandlikel juhtudel.

22.2 Prokuratuuri taotluses on märgitud, et "[k]riminaalasjas on vajadus koguda tõendeid A. T.

seotuse kohta võimaliku soodustuskelmusega, tema kaasosaliste ja võimaliku kuriteo läbi saadava

raha edasise liikumise kohta, st mil moel saadud rahast 1 miljon krooni kõrvaldatakse ning kellele

edastatakse, et seeläbi jõuda isiku või isikuteni, kes on tegelikult huvitatud MTÜ Võru Jäätmekeskuse

rajamisest ja selle kaudu riigilt raha väljapetmisest". Sama selgitust korratakse sõna-sõnalt Tartu

Maakohtu 27. oktoobri 2010. a määruses. Lisaks on kohtumääruses leitud, et kuritegude ulatust ja

iseloomu arvestades on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega oluliselt raskendatud.

22.3 Eeltoodust nähtuvalt ei ole prokuratuur ega kohus jälitustoimingu tegemise vajalikkuse

hindamisel eristanud kahtlustusi soodustuskelmuse ja usalduse kuritarvitamise osas. Ka ei ole

eelmises punktis väljatoodud põhjendused kolleegiumi hinnangul piisavad selleks, et vastata

küsimusele, miks oli tõendite kogumine soodustuskelmuse osas muude menetlustoimingutega

välistatud või oluliselt raskendatud. Viited kuritegude ulatusele ja iseloomule on üldsõnalised ja

formaalsed, s.o faktiliste asjaoludega sidumata. Seega on maakohus jätnud määruse piisavalt

põhistamata ja rikkunud seeläbi oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14, p 699).

22.4 Kui jälitustoimingu loa andnud kohus ei selgita ultima ratio-põhimõtte hindamist oma määruses,

ei tähendanud see kuni 31. detsembrini 2012 a. kehtinud KrMS § 111 mõttes siiski automaatselt seda,

et jälitustoiming ei olnud õiguspärane. Nimelt peab ka kriminaalasja lahendav kohus või praegusel

juhul

määruskaebust

läbivaatav

kohus

eeluurimiskohtuniku

loa

olemasolust

hoolimata

jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates kontrollima, kas tõendi kogumisel

jälitustoiminguga järgiti enne 1. jaanuari 2013 kehtinud KrMS § 110 nõudeid. Seejuures on kohus

kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas

konkreetse jälitustoimingu puhul olid KrMS §-s 110 sätestatud materiaalsed eeldused täidetud

(vt otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14, p 779).

22.5 Ka ringkonnakohus ei ole soodustuskelmuse ja usalduse kuritarvitamise kahtlustust teineteisest

eristanud. Kohtumääruses on vaid öeldud, et "uurinud muuhulgas kriminaalasjas kogutud tõendeid ja

jälitustoimingu loa andmiseks seonduvaid dokumente, leiab [ringkonnakohus], et maakohus on

jälitustoimingu loa andmisel järginud jälitustoimingute teostamisele kehtestatud põhimõtteid".

Kolleegiumi arvates ei võimalda selline üldsõnaline tõdemus teha järeldust, et ringkonnakohus on

sisuliselt kontrollinud tõendite jälitustoiminguga kogumise vältimatut vajalikkust. Seda ei saa

õigustada ka riigisaladuse kaitse nõuetega, sest riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls

3 kohaselt kustub jälitusasutuste poolt jälitustoimingu käigus kogutud teabe ning teabe kogumisel

kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud

kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle

perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Kuigi käesolevas asjas jälitustoiminguga

saadud teavet tõendina kriminaaltoimikusse ei lisatud, tutvustati seda A. T.-le (teda puudutavas osas).

Kolleegium on varem osutanud, et üldjuhul ei ole sellises olukorras alust pidada riigisaladuseks ka

jälitustoimingu tegemise aluseks olevaid dokumente (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai

2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-12, p 10). Eeltoodu tähendab, et ringkonnakohus on jätnud

lahendi piisaval määral põhistamata ja rikkunud seega oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2

mõttes.

22.6 Tutvunud kriminaalasja materjalide ja jälitustoimikuga, ei ole kolleegiumi hinnangul praegusel

juhul võimalik öelda, et soodustuskelmuse kahtlustuses on jälitustoimingu loa andmisel järgitud

ultima ratio-põhimõtet, mille järgi jälitustoiming tuleb esimese menetlustoiminguna kõne alla üksnes

väga erandlikel asjaoludel (vt määruse p 22.1). Asjakohane on A. T. esindaja väide, et jälitustoimingu

loa taotlemisel lähtus prokuratuur sellest, nagu oleks SA-le Keskkonnainvesteeringute Keskus

esitatud taotluse kohaselt pidanud jäätmepressi paigaldama OÜ Compoman, kelle esindajaga A. T.

pakkumise hinna suurendamise osas kõnelenud oli. Tegelikult see osaühing aga jäätmepressi ei

tarninud ja esindaja arvates oleks prokuratuur saanud selle faktilise asjaolu kerge vaevaga selgeks

teha, pöördudes sihtasutuse poole. Prokuratuur avaldab määruskaebusele esitatud vastuses, et A. T.-l

olid lähedased suhted SA Keskkonnainvesteeringute Keskus esindajatega, mis raskendas

kriminaalmenetluse efektiivsust ohtu seadmata muul viisil tõendusteabe kogumist. Kolleegium

möönab, et põhimõtteliselt on võimalik, et menetleja kahtlustuse kohaselt võis ka mõni

SA Keskkonnainvesteeringute Keskus töötaja või juhtorgani liige võimaliku soodustuskelmusega

seotud olla. Samas aga pole kriminaalasja ega jälitustoimiku materjalidest võimalik selliseid väiteid

ega faktilisi asjaolusid välja lugeda. Samuti on kriminaalasja toimikus 5. novembri 2010 kuupäevaga

nõudekiri sihtasutusele (vt määruse p 4). Kokkuvõttes puuduvad kolleegiumi hinnangul andmed,

mille põhjal saaks öelda, et kohene jälitustoimingute rakendamine soodustuskelmuse kahtluse osas

oli õigustatud.

23. Kolleegiumi hinnangul ei saanud soodustuskelmuse kohta jälitustoiminguga andmete kogumine

olla õiguspärane ka tulenevalt sellest, et informatsiooni selle kuriteokahtlusega seoses saadi

juhuslikult usalduse kuritarvitamise kahtlustuse kohta jälitustoiminguid tehes.

23.1 Kohtupraktikas on küll aktsepteeritud n-ö juhuleiu kasutamist tõendina, s.o olukorras, kus

jälitustoiminguga saadakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta menetlejal enne

menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

11. detsembri 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-92-13, p 9 ja 6. juuni 2014. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-28-14, p 17.1).

23.2 Kahe (või enama) kuriteo puhul võib kolleegiumi hinnangul n-ö leebemate menetlustoimingute

tegemise võimatuse hindamise kohustus ära langeda ka muudel juhtudel, kui üksnes juhuleiu korral.

Ei saa välistada elulist olukorda, kus ühte kuriteokahtlust uurides on muude uurimistoimingutega

teabe saamine välistatud ja jälitustoiminguga tegemist ei saa tõendite hävimise vmt ohu tõttu

(nt teave tapmise ettevalmistamise kohta) edasi lükata, kuid samal ajal on tekkinud täiendav kahtlus

või uurimisversioon, mille kohta võidakse samade kahtlustatavate suhtes tehtava jälitustoimingu

käigus teavet saada. Sellisel juhul ei saa kõneleda puhtakujulisest juhuleiust teise kuriteo osas,

kuivõrd menetlejal oli juba enne jälitustoimingute tegemist algteave, et ta võib ka teise

kuriteokahtluse kohta teavet (tõendeid) saada. Selliselt saadud tõendite lubatavus võib olla

põhjendatav samasugustel motiividel nagu juhuleiu kasutamise puhul, sest ei ootamatu ega oodatud

teabe saamine teise kuriteo kohta ei muuda olematuks seda, et esimese kuriteo kohta tehtud

jälitustoiming on õiguspärane (enne 2013. aastat KrMS § 110 lg 1, kehtivas redaktsioonis

KrMS §-d 1261 ja 1262). Küll aga oleks lubamatu see, kui menetleja viitab jälitustoimingu loa

taotluses ultima ratio-põhimõttele vastava kuriteo uurimisvajadusele, tegelikult on eesmärk koguda

tõendeid üksnes teise kuriteokahtluse kohta. Sellisel viisil toimimine tähendaks sisuliselt seda, et

menetleja soovib teha jälitustoimingut ilma ultima ratio-põhimõtet järgimata.

24. Praeguses asjas tähendab ülalöeldu seda, et jälitustoimingute tegemine soodustuskelmuse

kahtlustuse kontrollimiseks võis olla lubatav juhul, kui usalduse kuritarvitamise osas jälitustoimingu

luba andes järgiti ultima ratio-põhimõtet.

24.1 Kõigepealt peab veel kord märkima, et prokuratuur, maakohus ega ringkonnakohus ei eristanud

jälitustoimingu vältimatu vajaduse põhjendustes kahtlustusi soodustuskelmuse ja usalduse

kuritarvitamise osas (vt määruse p-d 22.3 ja 22.5). See tähendab, et kuivõrd usalduse kuritarvitamise

kohta ei olnud ultima ratio-põhimõtte järgimist prokuratuuri ja kohtute põhistustest võimalik tuletada,

ei saa seda välja lugeda ka soodustuskelmuse kohta. Tuleb nõustuda määruskaebuse esitajaga selles,

et taotlusest ega määrusest ei ole võimalik välja lugeda usalduse kuritarvitamise kuriteo tõendamise

vajadust, mida A. T. suhtes tehtav jälitustoiming pidi järgima. Piisav ei ole prokuratuuri väide, et

kõnealused kuriteod olid seotud, sest välja tuli selgitada, kes said kasu MTÜ Võru Jäätmejaama poolt

jäätmekeskuse rajamisega. Seega on kohtud jätnud määrused selleski osas piisaval määral

põhistamata ja rikkunud seeläbi oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

24.2 Järgnevalt analüüsib kolleegium ise, kas kriminaalasja ja jälitustoimiku materjalide põhjal saab

jõuda järeldusele, et objektiivselt järgiti jälitustoimingu luba andes ultima ratio-põhimõtet.

Jälitustoimingu tegemiseks loa andmise seisukohast ei oma tähendust A. T. esindaja argument, et

2012. aastal kriminaalmenetlus usalduse kuritarvitamise uurimises lõpetati kellelegi kahtlustust

esitamata (kedagi kahtlustatavana üle kuulamata). Jälitustoimingu loa taotlust lahendav kohus lähtub

neist asjaoludest, mis tal on teada otsustamise momendil (nn ex ante-käsitus) ja kohtule pole võimalik

ette heita seda, et ta ei võtnud arvesse asjaolusid, mis ei olnud lahendit tehes teada. Kolleegium

märgib, et mingit järeldust ei saa kriminaalasja lõpetamise määrusest teha ka soodustuskelmuse

kahtluse kohta, s.t küsimuses, kas jälitustoimingu tegemisega A. T. suhtes alustati ühtlasi

kriminaalmenetlust KarS § 210 alusel. Kuigi A. T. tegevuse uurimiseks on alustatud

soodustuskelmuse kahtlusega uus kriminaalmenetlus (vt määruse p 13.4), puudutab see kolleegiumile

teadaolevalt teisi asjaolusid. Seetõttu on mõistlik eeldada, et 10. juuli 2012. a määrusega lõpetati

kriminaalmenetlus ka MTÜ Võru Jäätmekeskusega seotud soodustuskelmuses.

24.3 Usalduse kuritarvitamise osas on menetleja enne kohtult jälitustoimingu loa taotlemist teinud

mitmeid menetlustoiminguid. Nt on üle kuulatud tunnistajaid, esitatud järelepärimised pankadele

ning KrMS § 117 lg 1 alusel on jälitustoiminguga saadud MTÜ Võru Jäätmekeskus juhatuse liikme

kõneeristused. Siiski ei ole kolleegiumi hinnangul võimalik öelda, et tavapärased menetlustoimingud

olid end menetleja jaoks ammendanud. Määruskaebusele esitatud vastuses viitab prokuratuur A. T.

sidemetele Riigikogu endise liikmena ja tema kõrgele positsioonile jäätmekäitlusvaldkonnas. Tuleb

möönda, et mõjuka tutvusringkonna ja laialdaste sidemetega inimese kohta tõendite kogumisel on

kriminaalasja

kohtueelse

uurimise

avalikuks

tuleku

tõenäosus

suurem,

kui

teistsuguse

suhtlusringkonnaga inimese puhul. Eelkõige realiseerub menetluse avalikuks tuleku oht seoses

isikuliste tõendiallikatega (nt tunnistajate ülekuulamine). Seega ei saa pelgalt kahtlustatava laiale

suhtlusringkonnale viitamine tuua automaatselt kaasa õigustust jälitustoimingu tegemiseks.

Kolleegium ei ole kriminaalasja ja jälitustoimiku materjalide põhjal veendunud, et ainuüksi lähtuvalt

A. T. positsioonist jäätmekäitlusvaldkonnas või tema parlamendiliikme tausta tõttu oli välistatud

tavapäraste menetlustoimingute tegemine usalduse kuritarvitamise kriminaalasjas, mis keskendus

MTÜ Võru Jäätmekeskus juhatuse liikmetele ja nende suhetele. Tuleb arvestada, et teabe salajane

pealtkuulamine ja vaatamine on intensiivne põhiõiguste (era- ja perekonnaelu ning sõnumisaladuse

puutumatus) riive.

III

25. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2, tühistab

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 27. oktoobri 2010. a määruse ja Tartu Ringkonnakohtu 21. mai

2014. a määruse ning teeb tühistatud Tartu Ringkonnakohtu määruse asemel uue määruse, millega

tuvastab, et A. T. suhtes tehti jälitustoiming õigusvastaselt. Määruskaebus tuleb rahuldada.

26. A. T. esindaja on esitanud Riigikohtule taotluse määrata kindlaks A. T. menetluskulud ja need A.

T.-le hüvitada.

26.1 Määruskaebuse lahendamise menetluses on menetluskulude hüvitamist puudutav reguleeritud

KrMS §-s 187. Selle paragrahvi esimene lõige sätestab, et määruskaebuse lahendamise menetluses

kohtumääruse tühistamise korral kannab menetluskulud riik. Kuivõrd Riigikohus tühistab varasemad

kohtumäärused, tuleb menetluskulud kanda riigil.

26.2 Taotluses palutakse lugeda hüvitatavateks menetluskuludeks kokku 2224,14 eurot (sh

käibemaks), mille A. T. maksis advokaadibüroole ringkonnakohtus ja Riigikohtus osutatud õigusabi

eest. Ringkonnakohtule esitatud kaebuse koostamiseks sai A. T. õigusabi 5,25 tundi tunnihinnaga 179

eurot (kokku 939,75 eurot; koos käibemaksuga 1127,70 eurot). Riigikohtu menetluses tasus A. T. 4,8

tunni õigusabi eest kokku 1096,44 eurot (sh käibemaks 182,74 eurot); sealjuures osutati talle 3,7

tundi õigusabi 186-eurose tunnihinnaga ja 1,1 tundi õigusabi 205-eurose tunnihinnaga (mõlemal

juhul sisaldus summas käibemaks).

26.3 KrMS § 175 lg 1 p-st 1 tulenevalt on menetluskulu üksnes mõistliku suurusega esindajatasu.

Praegusel juhul ületab A. T. poolt esindajale makstud tasu mõistlikku tasumäära. Kolleegium loeb

mõistlikuks esindajatasuks 140-eurose tunnihinnaga tasu (sh käibemaks) (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2014. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-37-14, p 26.3). Kuivõrd

kokku osutati A. T.-le õigusabi 10,05 tunni ulatuses, tuleb mõistliku suurusega esindajatasuks lugeda

1407 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/