3-2-1-132-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-132-14

Määruse kuupäev

Tartu, 15. detsember 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Pet Food Consulting Finland Oy ja Prima Pet

Premium Oy avaldus Pet Food Consulting Baltic OÜ

pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 2-14-21

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlausaldaja Pet Food Consulting Finland Oy (Soome

registrikood 2043362-0), esindaja vandeadvokaat Ants

Mailend

Petri Juhani Tiitola, esindaja vandeadvokaat Ants Mailend

Võlgnik Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis,

registrikood 11328293), esindaja Kalle Kilkson

Asja läbivaatamise kuupäev

24. november 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-21 muutmata,

kuid muuta määruse põhjendusi.

2. Jätta Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Pet Food Consulting OÜ (pankrotis) kanda.

4. Arvata Pet Food Consulting Baltic OÜ (pankrotis) määruskaebuselt 18. juunil 2014 tasutud

kautsjon 50 (viiskümmend) eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus kuulutas 25. märtsi 2014. a määrusega välja Pet Food Consulting Baltic OÜ

(võlgnik) pankroti, nimetas pankrotihalduriks Maire Armi (Arm), määras võlausaldajate esimese

üldkoosoleku ja võlausaldajate nõuete esitamise tähtaja, kohustas võlgniku juhatuse liikmeid Kalle

Kilksonit ja Petri Juhani Tiitolat andma juhatuse liikmena võlgniku vande ning esitama

pankrotihaldurile andmed võlgniku vara ja võlgade kohta, samuti määras ajutisele pankrotihaldurile

tasu ja kuluhüvitise.

2. Pet Food Consulting Finland Oy (võlausaldaja) ja P. J. Tiitola esitasid maakohtu 25. märtsi 2014. a

määruse peale määruskaebuse, milles palusid tühistada maakohtu määruse osas, millega kohus pani

P. J. Tiitolale kohustuse anda võlgniku vanne ja esitada andmed, sest P. J. Tiitola ei ole võlgniku

juhatuse liige.

3. Harju Maakohus rahuldas 3. aprilli 2014. a määrusega määruskaebuse ja vabastas P. J. Tiitola

võlgniku pankrotimenetluses vande andmise kohustusest.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on P. J. Tiitola ametiaeg juhatuse liikmena lõppenud ja seda

ei ole pikendatud. Tema kui juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne on muutunud ebaõigeks,

tal ei ole teavet võlgniku raamatupidamise ja majandusolukorra kohta ning ka pankrotihaldur ei pea

vajalikuks ega võimalikuks, et ta annaks võlgniku vande.

4. Võlgnik esitas maakohtu 3. aprilli 2014. a määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu

määruse tühistada ja kohustada P. J. Tiitolat kohtus vandega kinnitama vara ja võlgade nimekirja

õigsust ning esitama pankrotihaldurile võlgniku täpsustatud vara ja võlgade nimekirja ning pankroti

väljakuulutamise päeva seisuga koostatud raamatupidamisbilansi.

5. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle läbivaatamiseks ning

lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. juuni 2014. a määrusega maakohtu määruse peale esitatud

määruskaebuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 664 lg 2 alusel läbi vaatamata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt kontrollib ringkonnakohus TsMS § 664 lg-te 1 ja 2

kohaselt menetlusse võetud määruskaebuse saamisel, kas maakohus on kaebuse õigesti menetlusse

võtnud. Kui määruskaebus on ringkonnakohtu arvates ebaõigesti menetlusse võetud, jätab

ringkonnakohus määruskaebuse määrusega läbi vaatamata. TsMS § 660 lg 1 kohaselt võib määrusega

puudutatud menetlusosaline esitada maakohtu määruse peale määruskaebuse ringkonnakohtule

üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud. TsMS § 663 lg 4 kohaselt, kui

maakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud, rahuldab ta selle ise määrusega. Seadus ei näe ette

võimalust esitada sellise määruse peale määruskaebust. Maakohus märkis määruses ekslikult, et

määruse peale võib esitada määruskaebuse, ja võttis määruskaebuse ebaõigesti menetlusse.

Ringkonnakohtul ei ole alust seda läbi vaadata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Määruskaebuses palub võlgnik tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse. Võlgnik

palub kohustada P. J. Tiitolat kohtus vandega kinnitama vara ja võlgade nimekirja õigsust ning

esitama pankrotihaldurile võlgniku täpsustatud vara ja võlgade nimekirja ning raamatupidamisbilansi.

Menetluskulud palub võlgnik jätta P. J. Tiitola ja võlausaldaja kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus jätnud võlgniku määruskaebuse ebaõigesti

läbi vaatamata.

TsMS-is ei ole sätestatud, et määruse peale, millega maakohus määruskaebuse rahuldab, ei saa

esitada määruskaebust. Määrus, mille peale võlausaldaja ja P. J. Tiitola esitasid määruskaebuse, oli

pankrotimäärus ja selle peale võivad võlgnik ja pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja

pankrotiseaduse (PankrS) § 32 järgi esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale võivad

võlgnik ja pankrotiavalduse esitanud isik esitada määruskaebuse ka Riigikohtule. Seega võimaldab ka

pankrotiseadus määruskaebust esitada.

Harju Maakohtu 3. aprilli 2014. a määrusega muudeti 25. märtsi 2014. a määrust selliselt, et vabastati

üks juhatuse liige võlgniku pankrotimenetluses vande andmise kohustusest, kuid teise juhatuse liikme

suhtes jäi see kohustus kehtima. Algse määruse selline muutmine riivab oluliselt nii teise juhatuse

liikme, võlgniku kui ka kõigi võlausaldajate huve. P. J. Tiitola on jätkuvalt võlgniku juhatuse liige,

sest ta on juhatuse liikmena kinnitanud oma allkirjaga võlgniku majandusaasta aruandeid ja

edastanud teisele juhatuse liikmele e-kirja, mille järgi ta on juhatuse esimees.

8. Võlausaldaja ja P. J. Tiitola vaidlevad määruskaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud võlgniku kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse resolutsiooni

TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada, mistõttu see tuleb jätta muutmata. Muuta tuleb ringkonnakohtu

määruse õiguslikku põhjendust. Määruskaebus jääb rahuldamata.

10. Asjas vaieldakse selle üle, kas võlgnikul oli õigus esitada määruskaebus maakohtu 3. aprilli

2014. a määruse peale, millega maakohus rahuldas võlausaldaja ja võlgniku (väidetava) juhatuse

liikme määruskaebuse, mille nimetatud isikud olid esitanud maakohtu määruse peale, millega

maakohus kohustas võlgniku juhatuse liikmeid andma pankrotimenetluses võlgniku vande. Samuti

vaieldakse selle üle, kas ringkonnakohus võis eelnevast tulenevalt jätta maakohtu 3. aprilli 2014. a

määruse peale esitatud määruskaebuse läbi vaatamata või oleks ringkonnakohus pidanud seda

menetlema.

11. Maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigust reguleeriv üldsäte on TsMS § 660 lg 1,

mille järgi võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada maakohtu määruse peale

määruskaebuse ringkonnakohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi

lubatud. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib hagita menetluses maakohtu menetlust

lõpetava määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud, kui

seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Hagita menetluses tehtud muu määruse peale võib edasi kaevata

üksnes seadusega sätestatud juhul.

TsMS § 663 lg 4 sätestab, et kui maakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud, rahuldab ta selle

määrusega. Viidatud säte ei näe selgelt ette, et selle määruse peale võib esitada määruskaebuse

ringkonnakohtule. Eelnevast järeldas ringkonnakohus, et menetlusosalistel ei ole õigust esitada

määruskaebust määruse peale, millega maakohus määruskaebuse ise rahuldab.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

12. TsMS § 663 lg 4 ei näe küll otsesõnu ette võimalust, et määruse peale, millega maakohus

määruskaebuse ise rahuldab, saaks esitada määruskaebuse, kuid kolleegiumi arvates tuleb

TsMS § 663 lg-t 4 tõlgendada selliselt, et määruse peale, millega maakohus ise rahuldab oma

määruse peale esitatud määruskaebuse, saab kaevata samamoodi nagu esialgse määruse peale.

Seaduse mõttega oleks vastuolus tõlgendus, mille tulemusel muutuks menetlusosalise, kelle huve

maakohtu määruse tühistamine riivab, õiguslik seisund edasikaebeõiguse seisukohast halvemaks

seetõttu, et maakohus määruskaebuse ise rahuldab. Kui menetlusosaline esitab maakohtu määruse

peale määruskaebuse ja maakohus ise ei rahulda seda, siis peab maakohus TsMS § 663 lg 5 esimese

lause järgi esitama selle viivitamata koos lisade ja seotud menetlusdokumentidega kohtualluvuse järgi

õigele ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Sellisel juhul kontrollib maakohtu

määruse õigsust ringkonnakohus.

Seega tuleneb TsMS-is sätestatud määruskaebe üldpõhimõtetest, et maakohtu määruse peale, millega

maakohus rahuldab menetlusosalise määruskaebuse, saab esitada määruskaebuse ringkonnakohtule

teine menetlusosaline, kelle õigusi maakohtu määrus riivab.

13. Praeguses asjas on määruskaebus esitatud pankrotimenetluses tehtud määruse peale, seega

kohalduvad lisaks TsMS-i sätetele ka pankrotiseaduse sätted. PankrS § 3 lg 2 esimese lause kohaselt

kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut vaid juhul, kui

pankrotiseadusest ei tulene teisiti.

PankrS § 5 lg 1 järgi võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse

pankrotiseaduses ettenähtud juhtudel ning sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib ringkonnakohtu

määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette

nähtud.

14. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbi vaatamata

TsMS § 664 lg 2 alusel. TsMS § 664 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus menetlusse võetud

määruskaebuse saamisel, kas maakohus on kaebuse õigesti menetlusse võtnud, ja teeb

menetlustoimingud, mis maakohus jättis seoses määruskaebusega tegemata. Sama paragrahvi teise

lõike kohaselt jätab ringkonnakohus määruskaebuse määrusega menetlusse võtmata, kui

määruskaebus on ringkonnakohtu arvates ebaõigesti menetlusse võetud.

15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis võlgniku määruskaebuse küll õigesti läbi vaatamata,

kuid tegi seda valedel põhjendustel.

PankrS § 31 lg 5 esimese ja teise lause järgi kuulutab kohus pankroti välja määrusega

(pankrotimäärus), milles tuleb muu hulgas märkida pankroti väljakuulutamise kellaaeg. Sama

paragrahvi kuuenda lõike esimese lause kohaselt otsustab kohus pankroti väljakuulutamisel

võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise aja ja koha, pankrotihalduri nimetamise ning hagi

tagamise abinõude kohaldamise.

Pankrotimääruse edasikaebamist reguleerib PankrS § 32, mille esimese lause järgi võivad võlgnik ja

pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitada pankrotimääruse peale määruskaebuse 15 päeva

jooksul pankrotiteate avaldamisest. Sellest järeldasid nii P. J. Tiitola kui ka võlausaldaja, et

edasikaevatav oli kogu pankrotimäärus. Sama paragrahvi teisest lausest järeldas võlgnik omakorda, et

ringkonnakohtu määruse peale on lubatud esitada määruskaebus Riigikohtule.

Kolleegium on varem märkinud, et seadusandja on edasikaebe võimalused pankrotimenetluses

soovinud sätestada ammendavalt pankrotiseaduses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri

2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-12, p 14). Pankrotiseadus ei näe ette võimalust esitada

määruskaebust määruse peale, millega kohus määrab võlgnikule vande andmise kohustuse.

PankrS § 31 järgi ei ole selline otsustus kohustuslik osa pankrotimäärusest. Seda kinnitab muu hulgas

PankrS § 86 lg 2, mis näeb ette, et kui kohus on kohustanud võlgnikku vannet andma, peab võlgnik

vande andma enne võlausaldajate esimest üldkoosolekut, kui kohus ei määra vande andmiseks teist

tähtpäeva. Seega oli praegusel juhul tegemist olukorraga, kus pankrotimääruses sisaldus eraldi

määrus, millega võlgniku juhatuse liikmeid kohustati vannet andma. Sellise määruse peale ei näe

pankrotiseadus ette määruskaebuse esitamise võimalust.

16. Kestva toimega määrust hagita menetluses saab kohus asjaolude muutumisel TsMS § 480 lg 1

teise lause järgi ise muuta. Kolleegiumi arvates tuleb määrust, millega maakohus paneb võlgniku

juhatuse liikmele vande andmise ja andmete esitamise kohustuse, käsitada kestva toimega määrusena

hagita menetluses, mida kohus saab ise muuta. P. J. Tiitola määruskaebust maakohtu 25. märtsi

2014. a määruse peale tuleb käsitada kohtule esitatud kohustatud isiku taotlusena muuta esialgset

määrust. Esialgse määruse muutmise tulemusena tehtud lahendile kehtib TsMS § 480 lg 4 järgi

edasikaebamise osas PankrS § 5 lg-s 1 väljendatud üldpõhimõte. Pankrotiseadus ei näe ette, et

võlgnik võiks esitada määruskaebuse pankrotimenetluses tehtud maakohtu määruse peale, millega

kohus vabastab võlgniku juhatuse liikme vande andmise kohustusest.

Kuna maakohus muutis esialgset määrust uue määrusega ja võlgnikul ei ole seadusest tulenevalt selle

määruse peale määruskaebuse esitamise õigust, siis on lõppastmes õige ringkonnakohtu järeldus, et

võlgnikul ei olnud õigust esitada maakohtu 3. aprilli 2014. a määruse peale määruskaebust ja

ringkonnakohus jättis maakohtu määruse õigesti TsMS § 664 lg 2 alusel läbi vaatamata. Muuta tuleb

määruskaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendusi ja lugeda maakohtu 3. aprilli 2014. a määruse peale

esitatud võlgniku määruskaebus läbi vaatamata jäetuks Riigikohtu määruse põhjendustel.

Kolleegium märgib, et praeguses vaidluses ei ole vaja kontrollida kohtulahendi peale edasikaebamise

õiguse kui põhiõiguse riive proportsionaalsust, sest võlgniku õigusi ei riiva juhatuse liikmele vande

andmise kohustuse panemine ega tema sellest kohustusest vabastamine.

17. Kolleegium selgitab, et kaebeõigus Riigikohtule ei tulene praegusel juhul PankrS § 32 teisest

lausest, vaid TsMS § 643 lg-st 4, mille kohaselt apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise määruse

peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule. Tulenevalt TsMS §-st 695, mille kohaselt

Riigikohtusse määruskaebuse esitamisele kohaldatakse kassatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui

seadusest ja määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti, kehtib TsMS § 643 lg 4 ka ringkonnakohtus

määruskaebuse läbi vaatamata jätmise kohta tehtud määruse vaidlustamise kohta. See tähendab, et

ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus jätab määruskaebuse läbi vaatamata, saab

esitada määruskaebuse Riigikohtule.

18. Võlgniku vande andmise kohustuse kohta märgib kolleegium järgmist. PankrS § 86 lg 1 järgi võib

kohus kohustada võlgnikku kohtus vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja

majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. PankrS § 90 ja § 19 lg 1 järgi võib

sellise kohustuse muu hulgas panna juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikmele. Niisuguse

kohustuse eesmärgiks on tagada suurem õigusselgus võlgniku vara, kohustuste ja dokumentide kohta.

Kolleegium märgib siiski, et üksnes asjaolu, et isik ei ole enam võlgniku juhatuse liige, ei pruugi olla

põhjuseks, miks ta peaks sellisest kohustusest vabanema. PankrS § 90 järgi on juriidilisest isikust

võlgniku puhul koostoimes PankrS § 86 lg-ga 1 ja § 19 lg-ga 3 võimalik kohustada võlgniku juhatuse

liiget andma vannet ka juhul, kui ta on oma kohustustest vabastatud ühe aasta jooksul enne ajutise

halduri nimetamist.

19. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta määruskaebuse esitaja kanda.

20. Võlgniku määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu