3-3-1-67-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-67-14

Otsuse kuupäev

15. detsember 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Nikolai Reismani, Roman Drozdovi, Ruslan Akhmetzyanovi,

Zuhra Bagautdinova, Sumbilja Bagautdinova, Marko Laikase,

Karl-Johannes Kärneri, Riho Rute, Gulnara Kotjahhova,

Neeme Jaansoni, Tiina Tiidus-Liinati, Astra Kase, Jaak Lipu,

Nikolai Malinovski, Aleksandra Lille, Kaljo Kase ja AS

Vestman Varahaldus kaebused Keskkonnaministeeriumi

kantsleri 27. jaanuari 2011. a käskkirja nr 165 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2014. a otsus haldusasjas

nr 3-11-496

Menetluse alus Riigikohtus

Metsamaahalduse AS, Nikolai Reismani, Roman Drozdovi ja

Riho Rute kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Metsamaahalduse AS, Nikolai Reismani, Roman Drozdovi ja Riho Rute

kassatsioonkaebused osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2014. a otsus haldusasjas nr 3-11-496 osas,

millega mõisteti Metsamaahalduse AS-lt, Nikolai Reismanilt, Roman Drozdovilt ja Riho Rutelt

välja Kiviõli Keemiatööstuse OÜ menetluskulud, ning Tallinna Halduskohtu 21. detsembri

2012. a otsus osas, millega mõisteti AS-lt Vestman Varahaldus, Nikolai Reismanilt, Roman

Drozdovilt, Marko Laikaselt, Karl-Johannes Kärnerilt, Riho Rutelt, Neeme Jaansonilt, Tiina

Tiidus-Liinatilt, Jaak Lipult, Nikolai Malinovskilt ja Aleksandra Lillelt välja Kiviõli

Keemiatööstuse OÜ menetluskulud.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks Nikolai

Reismanilt välja menetluskulud 3400 eurot ning Roman Drozdovilt, Riho Rutelt ja Metsamaa-

halduse AS-lt igaühelt 600 eurot. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ülejäänud haldus- ja ringkonna-

kohtus kantud menetluskulud jätta tema enda kanda.

4. Ülejäänud osas jätta kassatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu

30. aprilli 2014. a otsus haldusasjas nr 3-11-496 muutmata.

5. Mõista Metsamaahalduse AS-lt, Nikolai Reismanilt, Roman Drozdovilt ja Riho Rutelt

igaühelt Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks välja kassatsiooniastme menetluskulud 400 eurot.

Ülejäänud kassatsiooniastme menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

6. Tagastada kassatsioonkaebuste esitamisel tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ (edaspidi KKT) esitas 13. jaanuaril 2004 Keskkonnaministeeriumile

(edaspidi KKM) maavara kaevandamise loa taotluse põlevkivi kaevandamiseks Eesti

Põlevkivimaardla Põhja-Kiviõli uuringuväljal Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris. Taotletava

mäeeraldise ja selle teenindusmaa pindalana märgiti 739,20 ha. Menetluse käigus korrigeeriti

mäeeraldise pindala ning selle lõplikuks suuruseks on 743,21 ha. 2004. aastal korraldati keskkonna-

mõju hindamine (KMH), mille aruande kiitis KKM heaks 4. märtsi 2005. a kirjaga nr 13-3-3-/10198-

3. 21. novembri 2008. a käskkirjaga nr 1701 väljastas KKM KKT-le kaevandamisloa, mille Tallinna

Ringkonnakohus tühistas 9. aprilli 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-08-2593 ärakuulamisnõude

rikkumise tõttu.

2. Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27. jaanuari 2011. a käskkirjaga nr 165 anti KKT-le maa-

vara kaevandamise luba KMIN-105 põlevkivi kaevandamiseks Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel, mille

teenindusmaa pindala on 743,21 ha.

3. Nikolai Reisman, Roman Drozdov, Ruslan Akhmetzyanov, Zuhra Bagautdinova, Sumbilja

Bagautdinova, Marko Laikask, Karl-Johannes Kärner, Riho Rute, Gulnara Kotjahhova,

Neeme Jaanson, Mart Liinat, Astra Kask, Jaak Lipp, Nikolai Malinovski, Aleksandra Lill ja

Kaljo Kask (edaspidi 16 kaebajat) esitasid kaebused käskkirja nr 165 tühistamiseks. Kaebuste

põhjendused koos täiendavate seisukohtadega on järgmised:

1) käskkirjaga nr 165 lubatakse KKT-l kaebajatele kuuluvatel või nende kasutuses olevatel kinnistutel

kaevandada, millega rikutakse kaebajate omandiõigust, õigusi elu ja tervise ning eraelu kaitsele;

2) KMH aruande heakskiitmisest oli möödunud enam kui 5 aastat, mistõttu keskkonnamõju

hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 11 lg 6 (26. novembrini 2010 kehtinud

redaktsioon) kohaselt tulnuks korraldada uus KMH. Juhul kui kohus peab kohaldatavaks KeHJS § 11

lg-t 71, paluvad kaebajad tunnistada selle põhiseadusega vastuolus olevaks;

3) uus KMH on vaja korraldada ka sellepärast, et olemasoleval aruandel on mitmeid puudusi.

Aruanne ei kajasta kaevandamise mõju metsa- ja põllumaa kinnistutele. Käskkirjas on selles osas

õigusvastaselt tuginetud Steigeri arvamusele. Mäeeraldisel asuvate kinnistute uued omanikud ja

kasutajad ei saanud osaleda KMH menetluses. Aruande koostanud töörühma juhtinud A. Toomikul

puudus piisav kvalifikatsioon. KMH käigus pole arvestatud planeeringute ega arengukavadega.

Aruande koostajatele polnud teada kaevandamise tehnoloogiline lahendus, mistõttu ei saanud sellega

kaasnevat keskkonnamõju hinnata. Aruanne ei vasta hiljem kehtestatud õigusaktide nõuetele (sh 2005

jõustunud KeHJS ja selle § 20 lg 1). Kavandatav tegevus võib omada ka piiriülest keskkonnamõju,

mida pole aga hinnatud;

4) kaevandamisluba ei sätesta kaebajate õiguste kaitseks vajalikke kaevandamise mõju vähendavaid

meetmeid – puuduvad nõuded hoonestamata kinnistute kaitseks ning hoonestatud kinnistute puhul

pole nõuded piisavad. KKM pidanuks kaevandamisloas ette nägema kaitsetsooni kinnistutele, mille

kasutamise õigus KKT-l puudub. Ebaõige on käskkirja põhjendus, et kaitsemeetmed saab kindlaks

määrata kaevandamise projektis. Projekti koostamisel ei saa tagada puudutatud isikute õiguste kaitset

ning projekti ei saa lisada tingimusi, mida kaevandamisloas ei ole;

5) kaevandamisloa väljastamine on vastuolus riiklike huvidega. Kuna KKT-l puudub kaebajate mäe-

eraldise alal asuvate kinnistute osas maakasutusõigus, toob kaevandamine kaasa maavara eba-

säästliku ja majanduslikult ebaotstarbeka kasutamise. KKT on korduvalt esitanud valeandmeid oma

põlevkivivaru ammendumise kohta, samuti rikkunud varasemas tegevuses keskkonnanõudeid;

6) kaevandamisloa menetlus oli vormiliselt ja sisuliselt puudulik. Kaevandamisluba anti ebaselgele

alale – mõnes dokumendis on mäeeraldise pindalaks märgitud 739,20 ha, mõnes 743,21 ha. KKT

taotluses oli alana kirjas 739,20 ha, lõplikus käskkirjas 743,21 ha, kuid KKT pole taotlust korrektselt

muutnud.

4. Ka AS Vestman Varahaldus (edaspidi Vestman) esitas kaebuse käskkirja nr 165 tühistamiseks

(algselt haldusasi nr 3-11-494). Vestman põhjendas kaebust järgmiselt:

1) KeHJS § 11 lg 6 järgi tulnuks korraldada uus KMH. Aruandes pole hinnatud kaevandamise võima-

lust olukorras, kus osa maaomanikest pole selleks oma nõusolekut andnud;

2) kaevandamisloas peavad sisalduma keskkonnanõuded mäeeraldisele jäävate kinnistuomanike

kaitseks. Nende nõuete sätestamine kaevandamise projektis ei taga kaebaja õiguste kaitset, sest

kaebajal pole õigust kaasa rääkida projekti koostamisel ega nõuda selle järgimist. Projektis ei saa ette

näha tingimusi, mida pole kirjas kaevandamisloas;

3) võrreldes KKT taotlusega on kaevandamisloa järgi mäeeraldise pindala 4,01 ha võrra suurem.

Avalikult teavitati mäeeraldisest pindalaga 739,20 ha ja sellele anti ka kooskõlastused;

4) maavara kaevandamine selliselt, et kaevandatava ala sisse jäävad nn saared, kus maaomanike

nõusoleku puudumise tõttu kaevandamist ei toimu, on vastuolus maavara kasutamise majandusliku

otstarbekuse nõudega (maapõueseaduse (MaaPS) § 1 lg 1).

5. Keskkonnaministeerium ja kolmas isik Kiviõli Keemiatööstuse OÜ vaidlesid kaebustele vastu.

6. Tallinna Halduskohus jättis 21. detsembri 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-11-496 kaebused

rahuldamata, mõistis 16 kaebajalt KKT kasuks välja menetluskulud igaühelt 1761 eurot ja 70 senti ja

Vestmanilt 1884 eurot ja 4 senti ning jättis rahuldamata KKM taotluse kaebajatelt menetluskulude

väljamõistmiseks. Otsuse põhjendused olid järgmised:

1) kaebajatel on kaebeõigus. Kaevandamine mõjutab vahetult nende õigusi ja elukeskkonda;

2) kaebused on esitatud subjektiivsete õiguste kaitseks, mistõttu kohus kontrollib haldusakti õigus-

pärasust üksnes osas, mis rikub kaebajate õigusi. Seetõttu pole asjakohased kaebajate väited piiriülese

keskkonnamõju, riiklike huvidega vastuollu mineku ja metsise püsielupaikade kaitse kohta. Väide-

tavad KKT varasemad rikkumised ega tema põlevkivivaru ei anna alust keelduda kaevandamisloa

väljastamisest (MaaPS § 34 lg 1);

3) haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-st 5 tulenevalt on asjakohane kuni 3. aprillini 2005 kehti-

nud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadus (KeHAS), mis ei nõudnud KMH

uuendamist. KeHJS § 11 lg 71 välistab praegusel juhul uue KMH korraldamise ning see säte ei ole

põhiseadusvastane. KeHJS § 11 lg 6 ei reguleeri vaidlusalust olukorda, vaid situatsiooni, kus loa

andmise menetluses ei ole KMH-d korraldatud, kuid seda on tehtud teises, seonduvas menetluses;

4) mäeeraldise pindala arvuline muutumine ei riku kaebajate õigusi. Looduses pole ala suurendatud;

5) KMH aruande koostanud töörühma juhtinud isikul oli kehtiv litsents. Aruandes on hinnatud

mäeeraldisele jäävate, sh metsa- ja põllumaa kinnistute olukorda. Ka Steigeri selgitusest ilmneb või-

malus jätta üksikud alad mäetöödest puutumata. Keskkonnaekspertide sõnul on pinnasevee taseme

alanemisel põllumajandusele ja metsale üldjuhul positiivne mõju;

6) hinnatav tegevus oli piisavalt määratletud, viidati ka alternatiivsetele tehnoloogiatele;

7) Steigeri selgitustest nähtuvalt ei ole asjaolud olulisel määral muutunud. Kaebajate esitatud

Hendrikson & Ko arvamus ei tõenda kaevandamisloa eritingimuste ebapiisavust;

8) kaevandamisloa kohaselt tuleb mäeeraldisele jäävate kinnistute kaitseks ette nähtud kaitsetsooni

paiknemine ja laius kindlaks määrata kaevandamise projektis ning KKT peab esitama projekti vähe-

malt kaks nädalat enne kaevandamise alustamist KKM-le. Kaebajad pole tõendanud, et valminud

kaevandamise projekti lisas 1 ettenähtud barjäärtervikud ei ole kinnistute ohutuse tagamiseks piisa-

vad, ehkki kaevandamine on juba üle aasta toimunud;

9) täidetud on MaaPS § 35 lg 2 p 8 nõue. KMH aruande p 6.8 kohaselt tuleb KKT-l taotleda ka välis-

õhu saasteluba, vee erikasutusluba ja jäätmeluba. Nende tingimused tagavad piisava seire;

10) kaevandamisloas on käsitletud kõiki kaebajate vastuväiteid.

7. Vestman (tema üldõigusjärglaseks sai hiljem Metsamaahalduse AS) esitas apellatsioonkaebuse,

milles palus halduskohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti tema kaebus rahuldamata, ja osas, mille-

ga mõisteti temalt KKT kasuks välja menetluskulud.

8. Ka 16 kaebajat (N. Jaansoni, K.-J. Kärneri, A. Lille, J. Lipu, N. Malinovski, T. Tiidus-Liinati ja

M. Laikase eriõigusjärglaseks sai hiljem N. Reisman) esitasid apellatsioonkaebuse, milles vaidlus-

tasid halduskohtu otsuse osas, millega jäeti nende kaebus rahuldamata, KeHJS § 11 lg 71

põhiseadusvastaseks tunnistamata ja mõisteti kaebajatelt välja KKT menetluskulud.

9. Apellatsioonkaebuse esitas ka Keskkonnaministeerium, kes palus halduskohtu otsuse tühistada

osas, millega jäeti rahuldamata KKM taotlus kaebajatelt menetluskulude väljamõistmiseks.

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. aprilli 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-11-496 kõik

apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, mõistis igalt kaebajalt KKT

kasuks välja menetluskulud 882 eurot, mõistis KKM-lt Nikolai Reismani kasuks välja 100 eurot ja

Metsamaahalduse AS kasuks 60 eurot apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks ning jättis üle-

jäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused olid

järgmised:

1) kui välja arvata õigusjärglus, ei ole kaebeõiguse osas muutusi toimunud;

2) piiriülese keskkonnamõju hindamata jätmine ei ole sisulisest ega menetluslikust aspektist

kaebajate õigustega seotud. Halduskohtu põhjendused kohtuliku kontrolli ulatuse kohta on õiged;

3) uue KMH korraldamise üle vaieldi juba asjas nr 3-08-2593, kus kohtud asusid seisukohale, et uut

KMH-d pole vaja läbi viia. Praeguses asjas esitatud väited ei anna alust asuda teistsugusele

seisukohale. Praegusel juhul ei kohaldu KeHJS § 11 lg 6 (kuni 26. novembrini 2010 kehtinud

redaktsioon), sest see ei reguleeri KMH korduvat läbiviimist sama haldusmenetluse raames. KMH

aruande kehtivusele ei ole ajalist piirangut seatud ka KeHAS § 19 lg-ga 3, mille eesmärgiks on

motiveerida arendajat taotletud luba mõistliku aja jooksul realiseerima. Samuti ei nõua uut KMH-d

haldusmenetluse uuendamise sätted – haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg-st 4 tulenevalt ei

korrata menetlustoiminguid, mida menetluse uuendamise põhjused ei puuduta. Praegusel juhul oli

menetluse uuendamise (varem antud kaevandamisloa tühistamise) põhjuseks avatud menetluse sätete

järgimata jätmine;

4) KeHJS § 11 lg 71 ei ole asja lahendamisel asjassepuutuv – sellele pole kaevandamisloa andmisel

tuginetud. Uut KMH-d ei algatatud seetõttu, et varem kogutud andmed olid piisavad;

5) uue KMH korraldamiseks ei ole ka sisulist vajadust. Seda kinnitavad järgmised asjaolud:

- KMH aruandes on piisavalt hinnatud mäeeraldise alale jäävate kinnistute olukorda. Aruandes on

märgitud, et kinnistute omanikel tuleb kas elukohast lahkuda või taluda mäetöödest põhjustatud

keskkonnamõjutusi normatiivide maksimaalse piiri peal. Seega pole peetud mõjusid ülemääraseks;

- vastustaja on enne käskkirja nr 165 andmist küsinud Steigerilt täiendavat selgitust KMH tulemuste

juurde. Kaebajate väide Steigeri ebaobjektiivsuse kohta on paljasõnaline. Samuti ei takista sellega

arvestamist asjaolu, et seda pole koostatud KMH menetluses. Tegemist pole KMH osaga, vaid

uurimispõhimõtet järgides kogutud täiendava tõendiga haldusmenetluses – eksperdiarvamusega selle

kohta, kas KMH on aegunud;

- lisaks on metsa- ja põllumaa kinnistute põhjavee muutusi selgitatud KKT poolt kohtule esitatud

AS Maves eksperdihinnangus. Isegi kui KMH aruanne ei oleks selles osas piisav, on KKM kogunud

kaevandamisloa andmise eel lisateavet, mistõttu lõppastmes oli loa andmiseks piisavalt infot;

- aruandes on kavandatav tegevus piisavalt täpselt määratletud ning alternatiive analüüsitud;

6) halduskohus on õigesti märkinud, et kaebajate väited õigusaktide muutmisest KKT huvides on

paljasõnalised. Õiguskindluse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist. Seadusandja võib

õigussuhteid ümber kujundada ning otsus selle kohta, milliseid ühiskonnagruppe seejuures eelistada,

on seadusandja pädevuses. Halduskohus on käsitlenud KKM 6. mai 2005. a määruse nr 36 § 5 lg 3

kehtetuks tunnistamist ja piisavalt selgitanud, et olenemata määruse muutmisest tuli kaevandamisloa

andmisel lähtuda MaaPS-st. Seda on põhjendatud ka vaidlusaluses käskkirjas;

7) mäeeraldise pindala on loataotluses informatiivse tähendusega. Eelkõige lähtutakse sellest, millist

mäeeraldist taotleja kaevandada soovib. Maardla nimetus ja registrinumber taotluses ja kaevandamis-

loas ühtivad. Käskkirjas nr 165 sel teemal antud selgitused on piisavad;

8) kaebajad ei ole tõendanud vajadust 50-meetrise kaitsetsooni järele iga kinnistu ümber ega praegu-

sel juhul kaevandamise projektis ettenähtud barjäärtervikute ebapiisavust. Alates 2011. aastast on

kaevandamistöid teostatud ning kaebajate kinnistuid pole kahjustatud. Õigusaktidega ei ole välistatud

kaitsetsoonide määramine kaevandamise projektis. Kuigi kaebajad ei saa kaevandamise projekti

vaidlustada, teostab selle õiguspärasuse ja järgimise üle järelevalvet Tehnilise Järelevalve Amet.

Lisaks kaevandamisloale ja kaevandamise projektile tulenevad nõuded kaebajate kinnistute kaitseks

ka õigusaktidest;

9) KKM taotlus kaebajatelt menetluskulude väljamõistmiseks jäi õigesti rahuldamata. Vaidlus ei välju

KKM igapäevase põhitegevuse raamest ning kulude väljamõistmist ei õigusta ka vaidluse mahukus.

KKM-l on õigusosakond, mille töötajate põhiülesanne on esindada KKM-i kohtus. Kaebused ei ole

pahatahtlikud ning kaebajad pole menetlusõigusi kuritarvitanud;

10) KKM-lt tuleb välja mõista see osa kaebajate kuludest, mis on tekkinud KKM apellatsioon-

kaebusega tutvumise ja sellele vastamise tõttu. KKT menetluskuludest tuleb vastav osa välja arvata

ning ülejäänud kulud, s.o 8820 eurot, tuleb kaebajatelt välja mõista (igaühelt 882 eurot).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Metsamaahalduse AS (end. Vestman) esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti Metsamaahalduse AS apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud tema kanda, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega kaebus rahuldada ja tühistada

KKM käskkiri nr 165. Enda menetluskulud palub kassaator jätta vastustaja kanda ning vastustaja ja

KKT menetluskulud nende endi kanda. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) ringkonnakohus jättis tähelepanuta kaebaja väite, et kaevandamisloa menetluse kestel muudeti

KKT huvides õigusakte – muudeti KeHJS § 11 lg-t 6 ja lisati KeHJS § 11 lg 71; maapõueseadusesse

lisati § 75 lg 7; tunnistati kehtetuks KKM 6. mai 2005. a määruse nr 36 § 5 lg 3, mis välistas

kaevandamisloa väljastamise, kui loa taotlejal ei ole õigust kasutada mäeeraldise piiresse jäävaid

kinnisasju. Tegemist on õiguskindluse põhimõtte rikkumisega;

2) tulenevalt KeHJS § 11 lg-st 6 oli KKM-l kohustus algatada uus KMH;

3) KMH aruandes pole hinnatud, kas on võimalik kaevandada vaid teatud osal kinnistutest. KMH-d

ei asenda arvamuse küsimine ekspertidelt;

4) kaebaja õiguste ja huvide kaitse ei ole tagatud kaevandamise projekti alusel;

5) KMH aruanne on koostatud ja kooskõlastused antud, lähtudes KKT esialgsest taotlusest, mida on

menetluse kestel muudetud (pindala on suurendatud). Pärast 5. novembrit 2008 esitatud parandatud

taotlust tulnuks käsitada uue taotlusena ja kohaldada seega hilisemaid õigusakte;

6) KKM on kaalutlusõiguse teostamisel rikkunud HMS § 4 lg 2 nõudeid ja uurimispõhimõtet.

Arvesse on jäetud võtmata maavara kasutamise majanduslik otstarbekus.

12. Ka Nikolai Reisman, Roman Drozdov ja Riho Rute esitasid kassatsioonkaebuse, milles

palusid tühistada haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning saata asi uueks arutamiseks halduskohtule.

Menetluskulud paluvad kassaatorid jätta vastustaja kanda ning KKT menetluskulud tema enda kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) alusetult on piiratud kaebajate kaebeõigust ja kohtuliku kontrolli ulatust. Praeguses asjas on ühis-

kaebuse esitanud peaaegu kõik vaidlusalusel mäeeraldisel toimuvast kaevandamisest puudutatud

isikud. Seetõttu pidanuks kohtud kaaluma kaebajate käsitamist keskkonnaorganisatsioonina, kellel on

kaebeõigus ka avalikes huvides. Isegi kui kaebus on ainult subjektiivsete õiguste kaitseks, ei pea

kaebajad taluma kahjuliku mõjuga objekti, mis pole avalikes huvides;

2) 1. jaanuaril 2005 jõustunud MaaPS § 75 lg 3 kohaselt antakse enne seaduse jõustumist menetlusse

võetud kaevandamisloa taotluse alusel kaevandamisluba uues MaaPS-s sätestatud tingimustel – tegu

on erisättega HMS § 5 lg 5 suhtes. Seetõttu tuleb kohaldada KKM 6. mai 2005. a määrust nr 36 selle

jõustumisel kehtinud redaktsioonis. Määruse § 5 lg 3 keelas praegustel asjaoludel kaevandamisloa

väljastamise;

3) kohtud leidsid ekslikult, et keskkonnamõju ei tulnud uuesti hinnata. KeHJS ja KeHAS aluseks olev

direktiiv ei keela keskkonnamõju korduvat hindamist. KeHJS § 11 lg 71 ei ole selle jõustumise aega

arvestades kohaldatav. Ka sisuliselt esines vajadus uue KMH korraldamiseks. Arvestades pika aja

möödumist, ei pidanud kaebajad tõendama vajadust uue KMH järele, vaid see tuleneb

ettevaatusprintsiibist;

4) kohtud rikkusid KKT menetluskulusid kaebajatelt välja mõistes menetlusnormi. KKT on suur-

ettevõte, kellel on ulatuslik sisemine pädevus keskkonnaasjadega tegelemisel. Seega olid kulud eba-

vajalikud. KKT suurte kulude väljamõistmine oma kodukeskkonda kaitsevatelt kaebajatelt on

äärmiselt ebaõiglane. Lisaks on kulud põhjendamatult kõrged, sh on ebamõistlikult kõrge

õigusabiteenuse tunnihind.

13. Keskkonnaministeerium palub jätta kassatsioonkaebused rahuldamata ning mõista kassaato-

ritelt KKM kasuks välja menetluskulud. KKM vastuväited kassatsioonkaebustele on järgmised:

1) KKM jääb vaidlusaluses käskkirjas ja senises kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde;

2) kaebajate väide, et neid tuleks käsitada keskkonnaorganisatsioonina, on asjakohatu, kuna see on

esitatud alles kassatsiooniastmes. Nad ei vasta ka sisuliselt seltsingu tunnustele;

3) MaaPS ei sätesta kaevandamisloa väljastamise eeldusena mäeeraldisele jäävate kinnisasjade oma-

nike nõusolekut. Seetõttu ei saa igal juhul tugineda määruse nr 36 § 5 lg-le 3;

4) KeHJS § 11 lg 6 ei ole praeguses asjas kohaldatav. Kaevandamisloas on põhjalikult analüüsitud,

kas uue KMH järele on sisuline vajadus;

5) kaevandamisloa väljastaja ülesanne ei ole kontrollida, kas kaevandaja ja kinnistuomanike era-

õiguslikud suhted on kaevandamiseks piisavad;

6) 2008. aastal esitatud uus kaevandamisloa taotlus on üksnes vastustajale elektrooniliselt edastatud

tööversioon, mida pole menetletud. Menetlus toimus 2004. aasta taotluse alusel, parandatud on liht-

salt kaevandamisala pindala arvestamisel tehtud arvutusviga. Mäeeraldis oli algusest peale

identifitseeritav;

7) kaevandamisloas on kaitsemeetmed piisavalt põhjalikult määratletud, keelatud ei ole neid

kaevandamise projektis täpsustada ja täiendada. Alles projekti koostamisel saab arvesse võtta kõiki

konkreetse kinnistuga seotud asjaolusid. KKM järelevalve kaevandamise projekti üle on ette nähtud

kaevandamisloas, lisaks teostab järelevalvet kaevandamise üle Tehnilise Järelevalve Amet.

14. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ vaidleb kassatsioonkaebustele samuti vastu, väites järgmist:

1) kaebajate väide, et neil on kaebeõigus keskkonnaorganisatsioonina, on esitatud esimest korda

kassatsioonkaebuses, seega ei saa esimese ja teise astme kohtutele ette heita menetlusnormide

rikkumist. Kaebajad ei vasta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-s 292 esitatud

definitsioonile;

2) Metsamaahalduse AS väide, et õigusakte on muudetud KKT huvides, on paljasõnaline;

3) HMS § 5 lg-st 5 tulenevalt kohaldub KMH-le KeHAS, mistõttu kaebajate KeHJS-le tuginevad

väited on asjassepuutumatud;

4) kaevandamisluba sisaldab rohkelt eritingimusi kaebajate kinnistute kaitseks. Seadus ei keela

kaevandamise projektis sätestada detailsemaid ega ka täiendavaid tingimusi, kui need pole vastuolus

kaevandamisloaga;

5) vaidlusaluses käskkirjas on piisavalt põhjendatud kooskõla maavara säästliku kasutamise põhi-

mõttega;

6) isegi kui KKM määruse nr 36 § 5 lg 3 oleks praeguses asjas kohaldatav, ei saanuks sellele tugine-

des kaevandamisloa andmisest keelduda, sest sellist alust ei näe ette MaaPS § 34;

7) arvestades, et kohtud on kaebusi pidanud põhjendamatuks, ei ole KKT menetluskulude jätmine

kaebajate kanda õigustamatu, eriti arvestades asja mahukust. KKT-l ei ole juristi ega õigusosakonda,

mistõttu tuli kasutada välist õigusabi. Kulud ei ole ka ebamõistlikult suured.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium võtab kõigepealt seisukoha kaebeõiguse ja kohtuliku kontrolli ulatuse kohta (I),

seejärel analüüsib vajadust keskkonnamõju täiendava hindamise järele (II) ja kaebajate kinnistute

kaitseks ette nähtud kaitsemeetmete piisavust (III). Järgmiseks käsitleb kolleegium kassatsioon-

kaebuste ülejäänud väiteid, sh menetluskulude jaotust haldus- ja ringkonnakohtus (IV), ning lõpuks

lahendab kassatsioonkaebused ja menetlusosaliste taotlused (V).

I

16. Kolleegium nõustub kohtute seisukohtadega kaebeõiguse ja kohtuliku kontrolli ulatuse küsi-

mustes ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks N. Reismani, R. Drozdovi ja R. Rute kassatsioon-

kaebuse väidetele kaebeõiguse kohta märgib kolleegium järgmist.

17. Nimetatud kassaatorid leiavad kassatsioonkaebuses, et kuna ühiskaebuse on esitanud peaaegu

kõik vaidlusalusel mäeeraldisel toimuvast kaevandamisest puudutatud isikud, pidanuks kohtud

uurimispõhimõttest lähtudes kontrollima, kas tegemist võib olla valitsusvälise keskkonna-

organisatsiooni, täpsemalt seltsinguga, mille tekkeks pole vaja kirjalikku kokkulepet. Kolleegium ei

nõustu selle seisukohaga. Alates halduskohtusse kaebuste esitamisest on kaebajad tuginenud sellele,

et kaevandamisluba rikub nende subjektiivseid õigusi. Kaebajad ei ole viidanud sellele, et esindavad

kogu mäeeraldise piirkonna elanikkonda, vaid igaüks neist on välja toonud oma õiguste rikkumise.

Sellises olukorras ei pidanud kohtud uurimispõhimõttest lähtuvalt välja selgitama, kas kaebajad on

moodustanud seltsingu. Arvestades ka, et kaebajad on menetluse algusest peale kasutanud

kvalifitseeritud õigusabi (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-87-11, p 14),

pidanuks nad olema võimelised selle väite ise esitama.

18. Õige on kassaatorite seisukoht, et avaliku huvi kaalukust võib olla oluline hinnata ka subjek-

tiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse lahendamisel, juhul kui haldusakti andmist on motiveeritud

avaliku huviga. Praeguses asjas sellist olukorda ei esine. Kaevandamisloa andmist ei ole põhjendatud

ülekaaluka avaliku huviga. Vastuolu riikliku huviga oleks küll andnud aluse kaevandamisloa

andmisest keelduda (MaaPS § 34 lg 1 p 4), kuid see norm ei puuduta kaebajate subjektiivseid õigusi

(vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-87-11, p 28).

II

19. HMS § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse

ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Praeguses asjas algas kaevandamisloa

menetlus 2004. aasta jaanuaris, nii et kohaldada tuleb sel ajal kehtinud õigusnorme. Olukorda ei

muuda asjaolu, et 2008. aastal lõppes menetlus kaevandamisloa andmisega, sest selle tühistamise

järel uuendati sama menetlus, mitte ei alustatud uut. Ka KeHJS § 56 lg 1 kohaselt tuli KeHAS alusel

algatatud KMH viia lõpuni KeHAS alusel.

20. Vaidlusalusel ajal kehtinud KeHAS redaktsiooni § 4 lg 3 p 2 kohaselt hinnatakse keskkonna-

mõju täiendavalt, kui on ilmnenud uued asjaolud, mida ei oldud arvesse võetud. KKM kontrollis

käskkirjas nr 165, kas KeHAS § 4 lg 3 p 2 kohaldamise eeldused on täidetud, tuginedes 22. det-

sembril 2010 esitatud OÜ Inseneribüroo Steiger selgitusele (IV kd, tl 221 pöördel kuni 222 pöördel).

Kolleegium nõustub haldus- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et viidatud selgitusele tuginemine oli

asjakohane, ega pea vajalikuks kohtute põhjendusi korrata. Selgitusest nähtuvalt ei ole looduslikus

keskkonnas iseenesest ega inimeste sekkumisel toimunud selliseid muudatusi, mida saaks lugeda

oluliseks. Mäeeraldisel paiknevate kinnistute omanike vahetumine ei ole selline asjaolu, mis annaks

alust täiendava KMH korraldamiseks, sest see ei mõjuta looduskeskkonda. Seega ei tulenenud

KeHAS § 4 lg 3 p-st 2 KMH täiendamise vajadust.

21. Samuti ei kohustanud keskkonnamõju uuesti hindama KeHAS § 19 lg 3, mis sätestab, et kui

arendaja ei asu kahe aasta jooksul tegevusloa andmise otsuse teatavakstegemisest arvates tegevust

ellu viima, kaotavad keskkonnanõuded kehtivuse ja uute saamiseks tuleb järelevalve teostajale esi-

tada keskkonnamõju uue hindamise aruanne. Säte puudutab olukorda, kus menetlus, mille raames

KMH aruanne valmis, on lõppenud tegevusloa andmisega, sellest on möödunud kaks aastat, kuid loa

saaja pole tegevusega alustanud. Praeguses asjas ei ole sellise olukorraga tegemist, sest 2008. aastal

luba küll anti, kuid see tühistati, mistõttu kestab endiselt sama menetlus.

22. Nagu selgitatud käesoleva otsuse p-s 19, ei ole praeguses asjas kohaldatav 3. aprillil 2005

jõustunud KeHJS. Seega ei ole asjassepuutuv 26. novembril 2010 jõustunud KeHJS § 11 lg 71, mille

kohaselt algatatakse sama tegevusloa menetluse raames ainult üks KMH. Nagu märkis ringkonna-

kohus, ei ole KKM sellele sättele ka tuginenud, vaid kaalus keskkonnamõju täiendavat hindamist

ning põhjendas sellest keeldumist sisuliselt.

23. Kolleegium nõustub vastustaja ja kohtute hinnanguga, et 2005. aastal heakskiidetud KMH

aruandes on keskkonnamõju piisava põhjalikkusega hinnatud.

23.1. Kaebajad näevad KMH aruande peamise puudusena seda, et aruandes ei hinnata olukorda, kus

maavara kaevandamine on võimalik vaid teatud osal mäeeraldisest, ning seega ei ole hinnatud mõju

mäeeraldisele jäävatele majapidamistele, metsa- ja põllumaadele. Kohtud on kaebajate väite ümber

lükanud. Aruande lk-l 36 mööndakse, et mäeeraldisele võib tekkida nn kaevandamata saari, kui

maaomanikega kokkuleppele ei jõuta. Müra, tolmu ja vibratsioonide mõju on hinnatud abstraktselt,

kaugusena elamust, mistõttu puudutavad need andmed nii mäeeraldisel paiknevaid kui ka sellest

väljaspool asuvaid kinnistuid. Aruande lk-l 40 on märgitud, et elanikel, kelle majapidamised asuvad

mäeeraldise territooriumil, tuleb kas lahkuda oma elukohast või taluda mäetöödest põhjustatud

füüsilisi keskkonnamõjutusi normatiivide maksimaalse piiri peal. Aruande lk 43 kohaselt peaksid

majapidamiste alla jäävad tervikud kaitsma mitte ainult elumaja, vaid ka abihooneid, aiamaad ja

nende rajatisi. Arvestada tuleb keskkonnamõju tegurite raadiust, mis takistab mäetööde tegemist

elamute läheduses. Aruande lk-l 49 on välja toodud vajadus jälgida keskkonnaseisundit (põhjavee

taset ja seisundit, müra- ja vibratsioonitaset, välisõhu seisundit).

23.2. Samuti leiavad kaebajad, et kavandatavat tegevust on KMH-s kirjeldatud liiga üldiselt. Kollee-

gium nõustub kohtute seisukohaga, et tegevus on KMH-s piisavalt määratletud. Kuigi KMH

korraldamise ajal ei olnud tõepoolest teada konkreetne tehnoloogia, mida kavatsetakse kaevandamisel

kasutada, nähtub KMH aruandest, et hinnatud on erinevaid tehnoloogilisi lahendusi, nende positiiv-

seid ja negatiivseid külgi ning mõju keskkonnale (KMH aruande lk 21–48). Just alternatiivide võrd-

lemise tulemusena on võimalik teha tehnoloogilise lahenduse osas informeeritud valik, mistõttu ei ole

KMH läbiviimine sellisel viisil õigusvastane. Ka KeHAS § 13 lg 2 p 2 nägi ette vajaduse kirjeldada

alternatiivseid projektlahendusi ning põhjendada nende vahel tehtud valikut lähtuvalt eeldatavast

keskkonnamõjust.

24. Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et vastustaja on kaevandamisloa andmisel

õigesti leidnud, et puudub vajadus keskkonnamõju täiendava hindamise järele.

III

25. Kaebajad leiavad, et kaevandamisloas pole sätestatud piisavalt konkreetseid kaitsemeetmeid

nende kinnistute kaitseks ning nende kindlaksmääramisel alles kaevandamise projektis ei ole

kaebajate õigused tõhusalt kaitstud. KKM vastuväite kohaselt ei ole kaevandamisloa andmisel veel

teada, milliste kinnistute kasutamiseks saavutab KKT maaomanikega kokkuleppe, mistõttu ei ole

võimalik ette näha täpseid tingimusi kaevandamiseks. Oluline on arvestada konkreetse olukorraga,

mis selgub kaevandamise käigus.

26. MaaPS § 35 lg 2 p 8 kohaselt tuleb kaevandamisloale märkida nõuded, mis seatakse maapõue

kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja kesk-

konnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. Kaevandamisseaduse (KaevS) § 7

lg 1 p 4 järgi on kaevandamise projekt kaevandamiseks vajalike dokumentide kogum, mille osaks

olev seletuskiri sisaldab kirjeldust inimeste, vara ja keskkonna kaitseks rakendatavate meetmete ja

kaevandamise puhul kaevandatud alade rekultiveerimise ning mäendustingimuste ja kasutatava

tehnoloogia kohta. KaevS § 7 lg 3 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri

21. novembri 2003. a määruse nr 248 "Kaevandamise ja kaeveõõne teisese kasutamise projektile

esitatavad nõuded" § 2 kohaselt on projekti eesmärk tagada kaevandamisel inimeste, vara ning kesk-

konna ohutus, maavara ja maa-ainese optimaalne väljamine ja looduskeskkonna minimaalne mõjuta-

mine ning maavara kaevandamiseks tehniliselt ja majanduslikult põhjendatud maardla avamis- ja

kaevandamisviisi ning tehnoloogiliste skeemide kavandamine. KaevS § 9 lg-st 2 tuleneb, et

kaevandamisloa omanik peab tagama, et kaevandamise projekti koostamisel peetaks kinni

kaevandamisloa tingimustest. KaevS § 25 järgi teostab KaevS-s ja selle alusel kehtestatud õigus-

aktides sätestatud nõuete täitmise üle riiklikku järelevalvet Tehnilise Järelevalve Amet, kelle päde-

vusse kuulub muu hulgas järelevalve objektil tööde ohutu korraldamise üle, ettekirjutuste ja otsuste

tegemine ning projekti kontrollimine.

27. Kolleegiumi hinnangul on kohtud regulatsiooni õigesti tõlgendanud selliselt, et üldised MaaPS

§ 35 lg 2 p 8 järgsed nõuded peavad sisalduma kaevandamisloas ning kaevandamise projekt on

mõeldud kaevandamisloa täpsustamiseks. Nõustuda võib kohtute hinnanguga, et vaidlusaluses

kaevandamisloas ettenähtud eritingimused kaebajate kinnistute kaitseks on piisavad. Ette on nähtud

kohustus tagada elanike ligipääs mäeeraldisel asuvatele kinnistutele, kommunikatsioonide säilimine

ja veevarustus kaevude kuivaksjäämise korral (p-d 4.2.8.2, 4.2.8.9 ja 4.2.8.16), kohustus vältida

võimaluse korral lõhketöid ja järgida nende korraldamisel ohutusnõudeid (p-d 4.2.8.4–4.2.8.6),

kohustus teostada regulaarselt müra, tolmu, vibratsiooni, veetaseme ja -kvaliteedi seiret (p-d 4.2.8.6–

4.2.8.7, 4.2.8.10–4.2.8.13 ja 4.2.8.19) ning võtta kasutusele meetmed müra ja tolmu tekke ja leviku

takistamiseks (p-d 4.2.8.8, 4.2.8.18 ja 4.2.8.20). On tõsi, et tingimused on abstraktsed (nt pole iga

kinnistu kohta ette nähtud konkreetseid piire), aga need on piisavad MaaPS § 35 lg 2 p 8 nõuete täit-

miseks. Ka käskkirjas nr 165 on põhjendatud, miks täpsemate tingimuste seadmine kaevandamisloas

ei ole õigusaktide täitmiseks vajalik ega ka otstarbekas (p 3.6.7).

28. On tõsi, et kaevandamise projekti osas pole ette nähtud menetlust, milles kaebajad saaksid

osaleda. Kaevandamisloas on aga nõutud projekti esitamist KKM-le vähemalt kaks nädalat enne

kaevandamise alustamist (p 4.2.8.23) ning toimikust nähtub, et seda on tehtud ja KKM ettepanekuid

kaebajate õiguste kaitseks on projekti muutmisel arvesse võetud (III kd, tl 263–279). Kaevandamis-

loas on käsitletud kaevandamise mõjusid puudutavate pretensioonide lahendamist (p 4.2.8.22) ning

nii projekti kui ka selle järgimise üle teostab riiklikku järelevalvet Tehnilise Järelevalve Amet (KaevS

§ 25). MaaPS § 56 lg 1 sätestab, et kaevandamisloa omanik hüvitab maavaravaru kaevandamisega

tekitatud kahju sõltumata oma süüst. Eeltoodut arvestades ei jää kaebajate õigused kaitseta.

IV

29. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et Metsamaahalduse AS (end. Vestman) väited

õigusaktide muutmise kohta KKT kasuks on paljasõnalised, ega pea vajalikuks kohtute põhjendusi

korrata. Samuti on kohtud piisavalt põhjendanud, miks asjaolu, et kaevandamisloa taotluses oli mäe-

eraldise pindala arvuliselt väiksem kui kaevandamisloas, ei muuda kaevandamisluba õigusvastaseks.

30. Halduskohus mõistis kaebajatelt KKT kasuks välja menetluskulud kokku 30 071 eurot ja

25 senti (16 kaebajalt igaühelt 1761 eurot ja 70 senti ning Vestmanilt 1884 eurot ja 4 senti). Kohus ei

analüüsinud seejuures kulude põhjendatust, vaid märkis üldsõnaliselt, et peab asja mahtu ja keerukust

arvestades kulusid põhjendatuks. Halduskohus jättis välja mõistmata 16 267 eurot ja 50 senti, sest

selle aluseks olevat arvet ei olnud võimalik praeguse haldusasjaga siduda. Ringkonnakohus mõistis

kaebajatelt KKT kasuks välja kokku 8820 eurot (igalt kaebajalt 882 eurot) ning jättis välja mõistmata

kulud, mis seondusid KKM apellatsioonkaebusega tutvumise ja sellele vastamisega.

31. Kaebajad vaidlesid KKT menetluskulude kaebajatelt väljamõistmisele vastu nii vastustes kulu-

dokumentidele (VI kd, tl 239 ja tl 252–253) kui ka apellatsioon- ja kassatsioonkaebustes. Kaebajate

põhiväide on, et KKT on suurettevõte, kellel on ulatuslik sisemine pädevus keskkonnaasjadega

tegelemisel, ning seega olid kulud ebavajalikud või eelteadmisi (kaevandamisloa menetluses

osalemine alates 2004. aastast) arvestades vähemalt ülemäära suured. KKT õigusabikulu tunnihind on

kaebajate väitel kõrgem kui õigusabiteenuse keskmine tunnihind. Kaebajad palusid arvestada ka seda,

et nad on füüsilised isikud, kellest enamikule käib KKT menetluskulude hüvitamine majanduslikult

üle jõu. Vestman märkis, et KKT menetluskulud halduskohtus on tema kuludest ca kuus korda

suuremad, mistõttu ei saa need olla põhjendatud ega vajalikud. KKT seisukohtades kajastatu

dubleerib Vestmani sõnul vastustaja seisukohti ja väiteid menetluses.

32. HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. jaanuari 2012 tehtud menetlustoimingute korral

menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus

sätestatut. Kuivõrd praeguses asjas esitati kaebuse 2011. aastal, tuleb enne 1. jaanuari 2012 tekkinud

menetluskulude jaotusel seega lähtuda 31. detsembrini 2011 kehtinud halduskohtumenetluse

seadustikust (HKMS v.r).

HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ka HKMS v.r

§ 92 lg 1 oli sama sisuga. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema

poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad

kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Sama sätestas HKMS v.r § 92 lg 7. HKMS § 109 lg 6

kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Sama tulenes HKMS

v.r § 93 lg-st 5. HKMS § 108 lg 11 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi

kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Sama sisuga oli HKMS v.r § 92 lg 10.

32.1. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate

materjalide mahukust ja asja keerukust (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-

28-09, p 11, ning otsused kohtuasjades nr 3-3-1-29-12 (p 29) ja 3-3-1-35-13 (p 32)), samuti

menetluse kestust (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-53-11, p 31). Õigusabi-

kulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus

peab olema õiglane (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-70-05, p 11, ning

otsused kohtuasjades nr 3-3-1-12-07 (p 22), 3-3-1-7-09 (p 13) ja 3-3-1-17-11 (p 18)). Välja-

mõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav

(Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-35-13, p 32).

32.2. Keskkonnaasjades kohtusse pöördumise õigust käsitleb keskkonnainfo kättesaadavuse ja

keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konvent-

siooni (Aarhusi konventsioon) art 9, mille neljanda lõike järgi ei tohi kohtumenetlus olla takistavalt

kallis. Aarhusi konventsiooni nõuete järgimist kontrolliv komisjon (Aarhus Convention Compliance

Committee, edaspidi kontrollikomisjon) on asunud seisukohale, et konventsiooni art 9 lg 4 rikku-

misena on käsitatav ka olukord, kus kaebajalt väljamõistetavad menetluskulud on ülemäära suured

(kontrollikomisjoni tähelepanekud ja soovitused Ühendkuningriiki puudutava teate kohta

ECE/MP.PP/C.1/2010/6/Add.2, 24. september 2010, p 44). Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu

13. detsembri 2011. a direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju

hindamise kohta art 11 lg-st 4 tuleneb, et kohtumenetlus direktiiviga hõlmatud asjades ei tohi olla üle

jõu käivalt kulukas. Nagu kontrollikomisjon nii on ka Euroopa Kohus tõlgendanud nõukogu 27. juuni

1985. a direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta

sama sisuga sätet selliselt, et see hõlmab kaebuse rahuldamata jätmise korral kaebajalt välja-

mõistetavate menetluskulude suurust (Euroopa Kohtu 16. juuli 2009. a otsus kohtuasjas C-427/07:

komisjon vs. Iirimaa, p-d 92–94).

33. Kolleegium nõustub kohtutega, et kolmanda isiku õigusabikulud ei ole täies ulatuses

põhjendamatud. Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, nägi nii HKMS v.r

kui näeb ka kehtiv HKMS ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise.

Suurettevõttest kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on

võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetlus-

kulude vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 ning HKMS v.r vastavate sätete alusel.

34. Kolleegium viitab kõigepealt asjaolule, et KKT menetluskulusid tõendavatest dokumentidest

nähtuvalt on õigusabi osutamise hulka arvatud ka kohtuistungile sõitmise aeg, mis on tasustatud

vastavalt advokaadi tavapärasele tunnitasule (VI kd, tl 55 pöördel). Kolleegiumi varasemast

praktikast tulenevalt võib tasu esindaja istungile sõitmise ajakulu eest käsitada teatud juhtudel

menetluskuluna. Kuigi vastav regulatsioon HKMS-s puudub, saab esindaja kohtuistungile sõitmise

aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest

tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-

66-12, p 16). Halduskohtus 1. ja 2. märtsil 2012 toimunud kohtuistungite ajal kehtinud riigi õigusabi

osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi

osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra p 47 sätestas: "Kui riigi õigusabi

osutamise koht asub advokaadibüroo, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohast vähemalt

40 kilomeetri kaugusel, makstakse advokaadi põhjendatud taotlusel tema poolt riigi õigusabi

osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest kokku tasu vastavalt advokaadibüroo

kaugusele, arvestades ühte suunda:

1) 15 eurot, kui riigi õigusabi osutamise koht asub 40 kuni 50 kilomeetri kaugusel;

2) 20 eurot, kui riigi õigusabi osutamise koht asub 51 kuni 100 kilomeetri kaugusel;

3) 25 eurot, kui riigi õigusabi osutamise koht asub 101 kuni 150 kilomeetri kaugusel;

4) 30 eurot, kui riigi õigusabi osutamise koht asub 151 kuni 200 kilomeetri kaugusel;

5) 35 eurot, kui riigi õigusabi osutamise koht asub rohkem kui 201 kilomeetri kaugusel."

Seega ei saa kohtuistungitele sõitmise aja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamisel lähtuda

õigusabi tavapärasest tunnihinnast.

35. Ka ülejäänud osas on kolleegium seisukohal, et KKT õigusabikulud on ebamõistlikult suured

ning kohtumenetluses oleks nende väljamõistmine takistavalt kallis. Arvestades, et kaebajad on

pöördunud kohtusse oluliste põhiõiguste kaitseks (omandiõigus, õigus eraelu ja kodu puutumatusele

ning tervise kaitsele), vaidlustatud haldusaktiga on nende õigusi intensiivselt riivatud ning kaebajad

ei ole pahatahtlikud ega kaebused ilmselgelt põhjendamatud, oleks kulude kaebajatelt täies ulatuses

väljamõistmine ka ebaõiglane ja piiraks ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumise õigust.

Kaevandamist kui keskkonda oluliselt mõjutavat tegevust kavandav isik peab taluma keskkonnaalaste

haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust.

36. Asja mahukus tuleneb osaliselt sellest, et 16 kaebajat esitasid eraldi kaebused, mille sisu on

suures osas kattuv. Seega ei saanud iga üksiku kaebuse läbitöötamine märkimisväärselt kaua aega

võtta. Kaevandamisloa menetluse materjalidega ja kaebajate peamiste vastuväidetega oli KKT juba

varasemast tuttav ning enamikku neist, sh KMH aruannet, käsitleti ka varasemas kohtumenetluses

haldusasjas nr 3-08-2593.

Arvestades, et eespool viidatud kohtupraktika kohaselt peab väljamõistetavate menetluskulude umb-

kaudne suurus olema menetlusosalistele ettenähtav, on põhjendatud võrrelda praegust asja teiste

sarnase mahu ja keerukuse astmega kohtuasjadega. Sisuliselt keerukuselt on asi kolleegiumi hinnan-

gul võrreldav haldusasjaga nr 3-3-1-35-13, kus põhjendatuks peeti kaebaja menetluskulusid kolme

kohtuastme peale kokku 12 800 eurot. Haldusasjas nr 3-3-1-53-11 möönis kolleegium tõendamis-

esemesse kuuluvate asjaolude erakordselt suurt mahtu ja pidas põhjendatuks tavapärasest suuremaid

menetluskulusid, kuid vähendas siiski põhjendatud õigusabi- ja tõlkekulusid 10 000 euroni.

Arvestada tuleb ka, et kui viidatud asjades mõisteti vastustajalt välja kaebaja menetluskulud, siis

praeguses asjas on vaidlus kaebajatelt kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmise üle. Seega ei

saa põhjendatuks pidada halduskohtu välja mõistetud oluliselt suuremaid kulusid.

37. Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et kaebajatelt on põhjendatud välja mõista KKT

õigusabikuludest halduskohtus 6800 eurot ja ringkonnakohtus 2000 eurot.

38. Halduskohtu otsuse tegemise ajal oli kaebajaid kokku 17. Neist Neeme Jaansoni, Karl-

Johannes Kärneri, Aleksandra Lille, Jaak Lipu, Nikolai Malinovski, Tiina Tiidus-Liinati ja Marko

Laikase eriõigusjärglasena astus ringkonnakohtus menetlusse Nikolai Reisman (Tallinna Ringkonna-

kohtu 5. veebruari 2014. a määrus haldusasjas nr 3-11-496). Seega oli ringkonnakohtu otsuse

tegemise ajaks kaebajaid 10. Neist on kassatsioonkaebused esitanud Metsamaahalduse AS (end.

Vestman), Nikolai Reisman, Roman Drozdov ja Riho Rute. Ruslan Akhmetzyanov, Zuhra

Bagautdinova, Sumbilja Bagautdinova, Gulnara Kotjahhova, Astra Kask ja Kaljo Kask ei

vaidlustanud ringkonnakohtu otsust, mistõttu jääb nende kanda jäävate menetluskulude suurus muut-

mata. Sellegipoolest tuleb kolleegiumi hinnangul jagada igalt kaebajalt KKT kasuks välja mõisteta-

vate menetluskulude väljaselgitamiseks halduskohtu menetlust puudutav osa kuludest 17-ga ja

ringkonnakohtu menetlust puudutav osa 10-ga ning mõista kassatsioonkaebused esitanud kaebajatelt

välja KKT menetluskulud eeltoodud arvutustest lähtuvalt. Sel viisil saavutavad kassaatorid sellise

tulemuse, milleni nad oleksid jõudnud siis, kui haldus- ja ringkonnakohus oleksid jaganud

menetluskulud õigesti.

V

39. Kolleegium rahuldab Nikolai Reismani, Roman Drozdovi ja Riho Rute ning Metsamaahalduse

AS kassatsioonkaebused menetluskulude jaotust puudutavas osas ning tühistab haldus- ja ringkonna-

kohtu otsused osas, millega mõisteti kassaatoritelt ja nende õiguseellastelt (vt N. Reismani kohta

käesoleva otsuse p 8 ja Metsamaahalduse AS kohta p 7) välja menetluskulud. Tühistatud osas teeb

Riigikohus uue otsuse, millega mõistab Kiviõli Keemiatööstuse OÜ haldus- ja ringkonnakohtus

kantud menetluskulude katteks Nikolai Reismanilt välja 3400 eurot ((6800 ÷ 17) × 8 + (2000 ÷ 10))

ning Roman Drozdovilt, Riho Rutelt ja Metsamaahalduse AS-lt igaühelt 600 eurot ((6800 ÷ 17) +

(2000 ÷ 10)). Ülejäänud Kiviõli Keemiatööstuse OÜ menetluskulud, mille hüvitamist pole ette

nähtud haldus- ja ringkonnakohtu otsuste jõustunud osaga, jäävad tema enda kanda.

40. Riigikohtus on Keskkonnaministeerium esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid

õigusabikulude kohta kokku 2599 euro ja 8 sendi ulatuses. Kolleegium nõustub haldus- ja

ringkonnakohtu seisukohaga, et praegune vaidlus ei välju Keskkonnaministeeriumi põhitegevuse

raamest, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

40.1. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ taotleb Riigikohtus kassaatoritelt 3060 euro väljamõistmist

õigusabikulude katteks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa vajalikud ja põhjendatud

kohtumenetluse kulud olla kõrgema astme kohtus üldjuhul suuremad, kui need olid madalamas

astmes (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-14-13, p 19, ja seal viidatud varasem

praktika). Kuivõrd kolleegiumi hinnangul olid KKT apellatsiooniastme põhjendatud menetluskulud

2000 eurot, tuleb ka kassatsiooniastme kulusid vähendada 2000 euroni.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebused osaliselt, kuid kaebajate põhieesmärk (kaevandamisloa

tühistamine) jäi saavutamata. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud mõista kassaatoritelt

KKT kasuks välja 80% kassatsiooniastme põhjendatud kuludest, st igalt kassaatorilt 400 eurot ((2000

× 0,8) ÷ 4).

40.2. Kuivõrd otsus ei ole tehtud Keskkonnaministeeriumi kahjuks ning praeguses olukorras ei saa

HKMS järgi menetluskulusid kolmandalt isikult välja mõista, siis jäävad kassaatorite menetluskulud

nende endi kanda.

41. Kassatsioonkaebuste esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel

tagastada.

Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld