3-3-1-64-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-64-14 Otsuse kuupäev 11. detsember 2014 Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi V. T. kaebus Viru Vangla tekitatud kahju hüvitamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-2532 Menetluse alus Riigikohtus V. T. ja Viru Vangla kassatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta Viru Vangla kassatsioonkaebus rahuldamata ning rahuldada V. T. kassatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 3. oktoobri 2013. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-2532 väljamõistetud hüvitise suuruse osas. 3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Viru Vanglalt V. T. kasuks välja 1000 eurot talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitiseks. Hüvitis kanda Olga Lennati arvelduskontole nr EE912200001102044170. 4. Tagastada V. T. eest tasutud kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 11. veebruaril 2012 ründas kinnipeetav A. T. Viru Vangla eluosakonnas juuksuri töökohast kaasa toodud kääridega kaaskinnipeetavat V. T.-d (kaebaja), kes sai rünnaku tagajärjel kehavigastusi. Kaebaja esitas Viru Vanglale taotluse sooviga saada vangla hooletu käitumise tõttu tekkinud kahju eest 20 000 eurot hüvitist. Varalise kahju tekkimist põhjendas kaebaja sellega, et torkehaavade tõttu ei liigu enam tema vasaku käe sõrmed ning seetõttu väheneb edaspidi tema majanduslik tulu. Mittevaralist kahju põhjustavad kaebajale õudusunenäod, mida ta pärast rünnet on näinud, ning pidev hirm uute rünnakute ees. Viru Vangla jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla asus seisukohale, et kahju põhjustajaks ei ole olnud vangla, kuna vangla tegevuse või tegevusetuse ja kaebajale tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Kui A. T.-l poleks olnud kääre, oleks ta ründamiseks kasutanud mõnd teist ründerelva. Kaebaja ei ole vangla meditsiiniosakonna poole pöördunud psühhiaatriliste probleemidega (õudusunenäod või pidev hirm uute rünnete ees) ning tõene ei ole kaebaja väide, et tema sõrmed ei liigu. Neuroloog on 19. märtsil 2012 fikseerinud mõõduka liikumispiiratuse, mille puhul ei ole välistatud, et sõrmede liikuvus aja jooksul paraneb või taastub täielikult. 2. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, milles palus Viru Vanglalt välja mõista tervisekahju, mittevaralise kahju ja varalise kahju tekitamise eest hüvitise 20 000 eurot. Lisaks palus kaebaja

mõista välja 20 000 eurolt viivise. Rünnak, mille käigus tekitas kaaskinnipeetav kaebajale terariistaga rohkelt lõikeja torkehaavu, sai aset leida seetõttu, et vastustaja hooletus võimaldas ründajal tuua töökohast eluosakonda käärid. Rünnaku ajal ei olnud tugevdatud järelevalvega osakonnas ühtegi valvurit. Viidates Viru Vangla II üksuse valvuri ja vanemvalvuri ametijuhendi p-dele 1.1, 1.4 ja 4, Viru Vangla kodukorra p-le 11.1.3, vangistusseaduse (VangS) § 6 lg-le 1, § 66 lg-tele 1 ja 2, Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 14. märtsi 2002. a lahendile Paul ja Audrey Edwards vs. Ühendkuningriik ning EIK-i 28. oktoobri 1998. a lahendile Osman vs. Ühendkuningriik, leidis kaebaja, et vastustaja tegevusetuse ja toimunud rünnaku vahel on põhjuslik seos ning asjas on vastutav Viru Vangla. Alusetu on vastustaja väide, et kui ründajal ei oleks olnud kääre, siis oleks ta kasutanud ründerelvana mingit muud eset. Kaebajal on pärast rünnakut pidev hirm uute rünnakute ees ja tema vasaku käe sõrmed ei liigu korralikult, mistõttu on talle tekitatud suurt füüsilist ja hingelist valu. Viru Vangla leidis oma vastuses, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vanglaametnikud on tööülesannete täitmisel olnud hooletud, mis tingis ohtliku eseme (kääride) sattumise kinnipeetava A. T. kätte. Vangla ei ole aga kaebajale tekitatud kahju põhjustajaks. Otseseks kahju tekitajaks on kaebajat rünnanud A. T., kuivõrd kaebaja sai kehavigastusi vahetult A. T. ründe tõttu ning talle tekkinud kahju on selle teo tagajärg. Vangla ei olnud teadlik ega saanudki teada tõelisest või vahetust ohust kaebaja tervisele. A. T. käitumine oli vastustaja jaoks ettearvamatu. Riigivastutuse seaduse (RVastS) §-st 13 tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et kui A. T.-l ei oleks olnud kääre, siis ei oleks ta ühtegi muud eset ründerelvana kasutanud ja rünnet ei oleks toimunud. Kaebajal tulnuks esitada kahjunõue otse kahju tekitaja vastu. 3. Tartu Halduskohus rahuldas 3. oktoobri 2013. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 500 eurot. Kohus leidis järgmist. 3.1. 11. veebruaril 2012 tuvastas Viru Vangla meditsiiniosakond kaebajal järgmised vigastused: nahka läbiv tugevalt veritsev haav vasaku abaluu piirkonnas mõõtmetega 6,0 × 2,0 cm; vasaku käsivarre keskmise kolmandiku külgmisel pinnal nahka läbiv tugevalt veritsev haav mõõtmetega 1,1 × 2,0 cm; vasakul roidekaarealuse piirkonnas naha pindmine haav mõõtmetega 1,0 × 0,5 cm. Kaebaja oli raskes seisundis ja ta hospiT.seeriti. Ametkondliku juurdluse kokkuvõttest nähtuvalt sattus valvurite hooletuse tõttu kinnipeetava A. T. kambrisse vanglas keelatud ese (käärid), mis tõi endaga kaasa märkimisväärselt raske tagajärje, kaaskinnipeetava vigastamise. Vanglaametnike tegevus oli õigusvastane ja süüline, kuna ei olnud kooskõlas VangS § 66 lg-ga 1, Viru Vangla kodukorra p-ga 4.1.7 ja valvurite ametijuhendiga. 3.2. Kohus ei nõustu väitega, et kuna A. T.-l oli plaan kaebajat karistada, siis oleks ta saanud kasutada ründerelvana ka muud eset. Vanglates ja muudes kinnipidamisasutustes pööratakse eriti suurt tähelepanu sealviibijate kasutatavatele esemetele eesmärgiga võimalikult tõhusalt tagada nimetatud asutuste üldist julgeolekut. Seega saavad kinnipeetavad vabalt kasutada vaid mõningaid üksikuid esemeid, mille kasutamine ründerelvana on välistatud, ning ründerelvaks kõlblikud esemed antakse kinnipeetavatele kasutamiseks vanglaametnike pideva järelevalve all. A. T. oleks saanud küll kasutada kaebaja ründamiseks teist eset, kuid mitte sellist, mis on vanglas kinnipeetavale vabaks

kasutamiseks keelatud ja millega on võimalik tekitada tõsiseid kehavigastusi. Kui vanglaametnikud oleksid täitnud oma töökohustusi hoolsalt, ei oleks eespool nimetatud raske tagajärg saabunud. 3.3. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et praegusel juhul oli tegemist A. T. ettearvamatu käitumisega, mida vastustajal ei olnud võimalik ette näha. Kohtule teadaolevatel andmetel on enne 11. veebruari 2012. a intsidenti A. T. korduvalt nii kriminaalkui ka distsiplinaarkorras karistatud vanglaametnike ja kaaskinnipeetavate suhtes vägivaldse käitumise ja ähvarduste avaldamise eest. Seetõttu ei saanud asuda seisukohale, et A. T. võimalik vägivaldne käitumine ning juuksuri töövahendite kasutamine ründeesemena ei olnud vastustaja jaoks riskide hindamisel absoluutselt ennustatav. 3.4. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega, arvestades süü vormi ja raskust. Kuigi kaebajale tekitas kehavigastusi kinnipeetav A. T., on kehavigastuste ning neist tingitud unehäirete ja sõrmede liikuvusprobleemide tekkimisel olulise tähtsusega ka vastustaja raske hooletus. Põhjendatud on rahuldada kaebus osaliselt ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 500 eurot. 4. Apellatsioonkaebused esitasid kaebaja ja Viru Vangla. 5. Ringkonnakohus jättis 19. juuni 2014. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 3. oktoobri 2013. a otsuse muutmata. Kohus leidis järgmist. 5.1. Puudus alus mõista kaebaja kasuks välja hüvitis RVastS § 8 lg-s 2 sätestatud varalise kahju eest. Raviga seoses tekkivaid varalisi kulutusi ei saa samastada mittevaralise kahjuga. Ravikulud on varaline kahju, mida on võimalik eraldi tõendada ja välja nõuda (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-44-06, p 13). Eelnev kehtib ka sissetulekute vähenemise või majanduslike võimaluste halvenemise tõttu tekkinud kahju, samuti saamata jäänud tulu puhul, mida peab tõendama kahjuhüvitise nõude esitaja. Viru Vangla arsti 5. märtsi 2012. a sissekande kohaselt suunati kaebaja traumajärgse vasaku labakäe sõrmede liikuvuse ning unehäirete probleemi tõttu neuroloogi ja psühhiaatri vastuvõtule. Viru Vangla arsti 19. märtsi 2012. a sissekande kohaselt oli kaebaja vasaku käe sõrmedel mõõdukas liikumispiiratus. Liikuvuse taastamiseks määrati alates 30. aprillist 2012 võimlemine 1 kuu jooksul 20 minutit päevas. Viru Vangla arsti 12. oktoobri 2012. a sissekande järgi ei olnud kaebajal kaebusi. Vastustaja on tasunud SA Ida-Viru Keskhaigla raviteenuste koondarve kaebajale tekitatud vigastusest tuleneva statsionaarse ja ambulatoorse arstiabi andmise eest. Kuna Viru Vangla meditsiiniosakonna 12. oktoobri 2012. a sissekanne tõendab, et sõrmede liikuvuse võimalik piiratus ei olnud kaebajale terviseprobleemiks, ning kaebaja ei ole ka tõendanud, et tema tulud on vigastuse tõttu vähenenud, mõistis halduskohus õigesti kaebaja kasuks välja hüvitise vaid mittevaralise kahju eest. 5.2. Mittevaralise kahju tekkimist seoses tervise kahjustamisega tuleb praegusel juhul eeldada. Õige on küll Tartu Vangla väide, et kaebajale tekitas vahetult kehavigastuse A. T., kuid see ei välista ringkonnakohtu hinnangul vangla vastutust kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest. EIK-i praktika kinnitab, et riigil tekib teatud asjaoludel kohustus võtta tarvitusele meetmeid isiku elu kaitsmiseks teise isiku õigusvastase ründe eest. EIK on riigi eelviidatud kohustust eriti rõhutanud

kinni peetavate isikute puhul, kes on eriti haavatavas olukorras, sest viibivad vangla kontrollitud keskkonnas, kust nad ei saa soovi korral lahkuda. Ringkonnakohus nõustub Tartu Vanglaga selles, et riigi kohustus isikut kaitsta ei ole absoluutne. EIK-i praktikas rõhutatakse, et riigi kohustust tuleb tõlgendada selliselt, et see ei paneks avalikule võimule võimatut või ülemäärast koormat ohu vältimise meetmete tarvitusele võtmiseks. Seetõttu on EIK sidunud avaliku võimu kohustuse isiku elu ja kehalise puutumatuse kaitsmisel teadmisega või teadma pidamisega indiviidi ähvardava tegeliku ja otsese ohu olemasolust. Riigil tekib vastutus, kui ta ei võta teadmisest või teadma pidamisest hoolimata tarvitusele tema võimuses olevaid meetmeid, mis oleksid mõistlikust eeldusest lähtudes aidanud ohtu vältida. Kui riik on nimetatud olukorras tegevusetu, on ta vastutav isikule vangistuses viibimise ajal tekitatud kehavigastuste eest (vt EIK-i 14. märtsi 2002. a otsus asjas Paul ja Audrey Edwards vs. Ühendkuningriigid, 10. jaanuari 2012. a otsus asjas Česnulevičius vs. Leedu ning 14. veebruari 2012. a otsus asjas Shumkova vs. Venemaa). 5.3. A. T. käitumise vägivaldsus ning ettearvamatus pidi olema vanglale varem teada. Ka ei ole halduskohus eksinud, omistades mittevaralise kahju vanglalt väljamõistmisel määrava tähtsuse vangla hooletusele. Sellistel asjaoludel ei saanud vangla välistada, et A. T. oleks võinud vangla territooriumil kääridega rünnata ükskõik millist talle ebasümpaatset isikut, millest tulenevalt saab järeldada, et vanglaametnike hooletuse tagajärjel tekkis vanglas julgeolekuoht kinni peetavate isikute elule. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja kehavigastused olid kääridega toimunud ründe vahetu tagajärg. Arvestades seda, et julgeolekuoht tekkis vanglaametnike käitumise (hooletuse) tulemusena, loeb ringkonnakohus vangla teadmise või vangla teadma pidamise eelduse isikute elu kaitsmise kohustuse tekkimiseks täidetuks. Olukorras, kus tuvastatakse vangla õigusvastane tegevus ning kaebaja tervise kahjustumine, mis võis olla vangla tegevuse tagajärjeks, võib tõendamiskoormus üle minna vanglale, kes peab ära näitama, et kaebaja tervise kahjustumise põhjustasid muud tegurid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-57-12, p 14). 5.4. Mittevaralise kahju hüvitis on juhtunu asjaolusid ning vangla rikkumise raskust arvestades piisava suurusega. Vastuseks kaebaja väitele summa väiksuse kohta võrreldes EIK-i lahendites Paul ja Audrey Edwards vs. Ühendkuningriigid ning Osman vs. Ühendkuningriigid välja mõistetud summadega peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et eelviidatud juhtumitega kaasnes ohustatud isikute surm. Praegusel juhul on tegemist kaebaja kehavigastusega, mis ei toonud kaasa kaebaja elukvaliteedi permanentset langust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramine on kohtu individuaalne otsus, milles arvestatakse konkreetse rikkumise asjaolusid ning rikkumise raskust. EIK on märkinud, et on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused on kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, need tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. V. T. esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus tervikuna rahuldada (mõista välja mittevaralise kahju eest veel 19 500 eurot). Halduskohtu välja mõistetud hüvitis 500 eurot on liiga väike, sümboolse tähendusega ning ei teeni kahju hüvitamise eesmärki. Summa ei ole kooskõlas EIK-i analoogsetes asjades määratud hüvitistega. Hoolimata sellest, et kaebajal ei olnud 12. oktoobril 2012 meditsiiniõe visiidil kaebusi, on kaebajal tänaseni probleemid vasaku käe sõrmede liikumisega. Iga kord arsti vastuvõtul käies ei pea muude probleemide kõrval kordama üle, et rünnaku tagajärjel ei liigu sõrmed ikka veel normaalselt. EIK-i praktikast tulenevalt on vangla raske hooletuse puhul mõistetud kannatanutele hüvitiseks 7000 kuni 30 000 eurot. Riigikohtu halduskolleegium on 10. oktoobril 2013 asjas nr 3-3-1- 38-13 tehtud otsuse p-s 21 märkinud, et määratav hüvitis ei tohi olla EIK-i analoogsetes asjades määratud hüvitistega võrreldes põhjendamatult madal. Määratud 500 eurot on põhjendamatult väike hüvitis. Viru Vangla palub jätta kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata. 7. Viru Vangla esitas kassatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning teha uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus täielikult rahuldamata. Vanglal oleks lasunud vastutus sellisel juhul, kui vangla, omades teavet kinnipeetavate V. T. ja A. T. omavahelisest konfliktsest situatsioonist, ei oleks võtnud tarvitusele vajalikke meetmeid raske tagajärje ärahoidmiseks. See järeldus tuleneb ka EIK-i praktikast. Vanglal ei olnud sellist teavet. Kassaator ei eita, et kaebajale tekitati 11. veebruaril 2012 toimunud intsidendiga kahju, kuid selle põhjustajaks ei olnud Viru Vangla. Kui A. T.-l poleks õnnestunud viia eluosakonda kääre, oleks tal kambris olnud piisavalt erinevaid esemeid (nt raseerimisvahend, hambahari, kirjutusvahend), mida on võimalik kasutada ründerelvana. Rünne oleks võinud toimuda ka siis, kui poleks olnud võimalik kääre eluosakonda viia. Vangla vastutuse välistab RVastS § 13 lg 3. V. T. palub jätta Viru Vangla kassatsioonkaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium lahendab esmalt Viru Vangla kassatsioonkaebuse, käsitledes kinnipidamisasutuse hoolsuskohustust ja vastutust kinni peetavate isikute elu ja tervise kaitsel (I). Seejärel lahendab kolleegium V. T. kassatsioonkaebuse, selgitades mittevaralise kahju hüvitamist tervisekahjustusega seotud asjades (II). Viimaseks teeb kolleegium menetluslikud otsused (III). I 9. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 66 lg 2 järgi vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate julgeolekut. 27. novembri 2012. a otsuse nr 29474/09 Tautkus vs. Leedu p-des 52–53 on EIK öelnud, et Euroopa

Inimõiguste Konventsiooni artiklist 3 tuleneb lepinguosalisele riigile kohustus kaitsta tema jurisdiktsiooni all olevaid isikuid mitte ainult riigivõimu esindajate, vaid ka eraisikute rünnakute vastu. See kohustus sisaldab ka ülesannet kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist – tingimusel, et sellise ülesande täitmine ei ole ametivõimudele ebamõistlikult koormav. 10. Kinnipeetavat A. T.-d ei otsitud läbi, kui ta siirdus juuksuri töökohast eluosakonda, ehkki 11. veebruaril 2012 toimunud ründe ajal kehtinud Viru Vangla kodukorra (kinnitatud Viru Vangla direktori 25. märtsi 2009. a käskkirjaga nr 1.1/61) p 4.1.7 sätestas, et kinni peetav isik otsitakse pärast osakonnast väljumist ja enne sinna sisenemist läbi. Samuti tuleb arvesse võtta asjaolu, et ründe ajal ei viibinud eluosakonnas piisavalt valvureid. Läbi otsimata jätmine oli kolleegiumi hinnangul õigusvastane. Kolleegium on varem öelnud, et „mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Süü puudumise tõendamiskoormis lasub avaliku võimu kandjal. Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest üksnes siis, kui ta tõendab, et ta ei olnud mittevaralise kahju tekitamises süüdi“ (vt halduskolleegiumi 6. juuni 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-27- 02, p 14). Süüst vabanemiseks piisaks, kui vastustaja selles asjas tõendaks, et ta ei olnud hooletu. Vastustaja on asja materjalidest nähtuvalt möönnud (tl 25), et Viru Vangla ametnikud on tööülesannete täitmisel olnud hooletud, mis tingis ohtliku eseme (käärid) sattumise kinnipeetava A. T. kätte. Seega ei ole vastustaja oma süü puudumist tõendanud. Tulenevalt asjaolust, et vastustajapoolne kohustuste rikkumine A. T. läbiotsimata jätmisel võimaldas kaebaja vastu toimunud ründe just sellise ründerelva ja vastavate vigastustega, on vangla tegevuse ja kaebajale tekitatud kahju vahel põhjuslik seos (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 4). Kolleegium nõustub selles asjas kohtutega, et kinnipeetava A. T. läbi otsimata jätmine, mis võimaldas tuua eluosakonda käärid, on vastustaja raskeks hooletuseks (VÕS § 104 lg 4) ning toob endaga kaasa vastutuse kaebajale tekitatud kahju eest. 11. Vastustaja on leidnud, et tema vastutuse tekkinud kahju eest välistab RVastS § 13 lg 3, mille kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Vastustaja leiab, et ründe tingis A. T. käitumise ettearvamatus. Konkreetse ründe toimumine või oht kaebaja isikule ei olnud vastustajale teada ning rünne oleks võinud toimuda muu ründeesemega ka siis, kui kääre poleks olnud võimalik eluosakonda tuua. Kolleegium ei nõustu vastustaja seisukohaga. Hinnangu põhjusliku seose ja vastustaja vastutuse kohta on kolleegium andnud juba lahendi p-s 10. 12. Vastustaja leiab, et riigil tekib vastutus, kui ametivõimudel on või peaks olema konkreetne informatsioon kellegi elu ohustava kolmanda isiku ebaseadusliku ründe kohta. Seejuures tugineb vastustaja EIK-i 17. jaanuari 2012. a lahendile nr 46846/08 Choreftaki vs. Kreeka, 10. jaanuari 2012. a lahendile 13462/06 Česnulevičius vs. Leedu ja 14. veebruari 2012. a lahendile 9296/06 Shumkova vs. Venemaa.

Kolleegium leiab, et viidatud EIK-i lahendite seisukohad ei ole praegusel juhul asjakohased. Asjas puudub tõepoolest informatsioon, et vastustaja oleks olnud teadlik A. T. kavatsetavast ründest kaebaja vastu, ning seda asjaolu on kahjuhüvitise väljamõistmisel võimalik arvesse võtta. Samas ei piira EIK-i lahendid riigi vastutust, kui see on ette nähtud riigi seadusega. Vastustaja tegevusetus julgeolekuabinõude kohaldamisel võimaldab järeldada, et vastustaja pidi teadma ja ette nägema, et kui juuksuri töökohalt naasev ettearvamatu käitumisega kinnipeetav jäetakse läbi otsimata, siis võib ta tuua eluosakonda käärid ja seega tekib võimalik oht vanglas viibivate isikute elule ja tervisele. Kolleegium leiab, et rünne kääridega sai võimalikuks just vanglaametnike hooletuse tõttu, mis muudab ebaoluliseks asjaolu, kas vangla oleks pidanud ühtlasi eesseisvat rünnakut ette nägema või mitte. 13. Kolleegiumi arvates on kohtud selles asjas õigesti leidnud, et vastustajal lasub vastutus kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju eest. Eeltoodud põhjustel tuleb Viru Vangla kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. II 14. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt tervise kahjustamise korral. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega, arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 7 lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. 15. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses palunud Viru Vanglalt välja mõista tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju ja varalise kahju eest hüvitise 20 000 eurot. Vanglale esitatud taotluses on kaebaja kirjeldanud, et torkehaavade tagajärjel ei liigu tema vasaku käe sõrmed, mistõttu on vähenenud tema majanduslik tulu; tal on unehäired ning hirm uute rünnakute ees. Kolleegium on 2. oktoobri 2014. a otsuse nr 3-3-1-47-14 p-s 20 leidnud, et RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja kahjunõude ese ehk faktilised tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (vt ka halduskolleegiumi 20. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-3- 1-34-13). Kolleegium leiab, et eeltoodud tingimused on täidetud ja kohustuslik kohtueelne menetlus on selles asjas kõigi nõuete osas läbitud. 16. Halduskohus on leidnud, et kaebaja kasuks on põhjendatud vastustajalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena 500 eurot. Kohtud ei ole täpsemalt põhjendanud selles asjas välja mõistetud hüvitisesumma kujunemist ja on vaid üldiselt kirjeldanud hüvitise väljamõistmisel arvesse võetud asjaolusid. Kaebaja leiab, et välja mõistetud summa on EIK-i analoogsetes asjades välja mõistetud

summadega võrreldes liiga väike. Halduskolleegium on 10. oktoobril 2013 asjas nr 3-3-1-38-13 tehtud otsuse p-s 21 öelnud, et „mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt ka halduskolleegiumi 12. juuni 2013. a otsus asjas 3-3-1-80-12, p 28). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt ka halduskolleegiumi 30. jaanuari 2012. a otsus asjas 3-3-1-78-11, p 15). Määratav hüvitis ei tohi olla Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega võrreldes põhjendamatult madal. EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (vt EIK-i 7. mai 2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10 Mets vs. Eesti, p 31)“. 17. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust (p 1); objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel (p 2); õiguste rikkumise raskust (p 3); eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel (p 4) ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane (p 5). Selleks, et mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitise proportsionaalsust ja vastavust oleks võimalik hinnata, peaks hüvitist väljamõistev kohus selgitama, millist mõju üks või teine asjaolu hüvitise suurusele avaldab. Kolleegiumi hinnangul tuleb selles asjas vastustajalt hüvitise väljamõistmisel arvesse võtta, et vastustaja on küll loonud oma raske hooletusega ametnike tööülesannete täitmisel võimaluse kasutada kaebaja ründamiseks kääre, kuid ei ole otseselt tervisekahjustuse tekitamises osalenud. Ründajaks oli kinnipeetav A. T., kelle vastu on kaebajal võimalik esitada nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks tsiviilkorras. Vastustajal ei olnud infot rünnakukavatsuse kohta, kuid hooletu tegutsemise tõttu julgeolekuabinõude kohaldamisel (ründaja läbi otsimata jätmine) pidi vastustaja arvestama, et selle tagajärjel võib tekkida tervisekahju mis tahes isikule. Asjaoludest nähtuvalt on vastustaja tegutsenud kaebajale meditsiiniabi võimaldamisel kiirelt ja asjakohaselt. Vastavalt oma kohustusele on vastustaja tasunud haiglaarved (376 eurot 17 senti (tl 35), 9473 eurot 22 senti (tl 36)) ja määranud kaebajale taastusravi. Seega on vastustaja tegutsenud asjakohaselt ründe tagajärgede likvideerimisel ja kaebajale igakülgse abi võimaldamisel. EIK-i välja mõistetud hüvitised kinnipeetavate tervise kahjustamise eest on olenevalt asjaoludest erinevad. Kaebaja nimetatud EIK-i lahendites (nt Paul ja Audrey Edwards vs. Ühendkuningriigid või Osman vs. Ühendkuningriigid) käsitletud juhtumite asjaolud ei ole praeguse juhtumi asjaoludega piisavalt sarnased, et hinnata väljamõistetud tasude proportsionaalsust. Kinnipidamisasutuse

hooletust käitumisest põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks on EIK näiteks asjas nr 10799/06 Jashi vs. Gruusia mõistnud välja hüvitise 3000 eurot (kinnipidamisasutus ei võtnud tarvitusele piisavaid meetmeid takistamaks kinnipeetava ligipääsu erinevatele ravimitele ning kinnipeetav proovis end nende üledoosiga tappa). Kuid ka selles asjas on 3000 eurot loetud proportsionaalseks hüvitiseks mitte ainult kinnipidamisasutuse hooletu käitumise eest, vaid eelkõige ebakohase arstiabi osutamisega (kinnipeetava psüühilise häire ravimata jätmine ja kohasesse raviasutusse paigutamata jätmine) tekitatud kahju eest. Kaebaja on taotlenud veel 19 500 euro väljamõistmist, kuid kolleegium leiab, et võttes arvesse ülaltoodud asjaolusid ja EIK-i välja mõistetud kahjuhüvitisi, on põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot. Selline hüvitis võib olla küll väiksem EIK-i välja mõistetavatest summadest, kuid ei ole asjaolusid arvestades ebamõistlik. Seega tuleb kaebaja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 18. VÕS § 130 järgi tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et sissetulekute vähenemisest või majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju, samuti saamata jäänud tulu puhul ei ole tegemist mittevaralise kahju koosseisus väljamõistetava kahjuga. Tegemist on varalise kahjuga, mida peab tõendama kahjuhüvitise nõude esitaja. Selles asjas ei ole varalise kahju tekkimist tõendatud. III 19. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium Viru Vangla kassatsioonkaebuse rahuldamata. V. T. kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2014. a otsus ja Tartu Halduskohtu 3. oktoobri 2013. a otsus tuleb väljamõistetud hüvitise suuruse osas tühistada ja teha selles osas uus otsus, millega mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot. 20. Menetluskulude väljamõistmist ei ole kumbki kassaatoritest taotlenud. Halduskohtumenetluse seadustiku § 107 lg 4 alusel tuleb tagastada kaebaja eest kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon. 21. Kaebaja nimi tuleb kolleegiumi hinnangul otsuse avaldamisel asendada initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3). Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld