3-2-1-127-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-127-14

Määruse kuupäev

Tartu, 10. detsember 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants

Kull

Kohtuasi

V. J eestkostja määramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 2-14-1314

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. J määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja L. J, esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov

Avaldaja Z. K

Puudutatud isik V. J, esindaja riigi õigusabi korras

vandeadvokaat Andres Lusmägi

Tallinna Linnavalitsus (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse

sotsiaalhoolekande osakonna kaudu)

Asja läbivaatamise kuupäev

17. november 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-1314 ja Harju

Maakohtu 17. märtsi 2014. a määrus samas tsiviilasjas. Saata asi uueks läbivaatamiseks Harju

Maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada L. J (konto nr EE672200001108397520) määruskaebuselt 4. juunil 2014 tasutud

kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

5. Määrata vandeadvokaat Andres Lusmägi (Andres Lusmägi Advokaadibüroo OÜ) tasuks riigi

õigusabi eest 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot (sh käibemaks).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L J (avaldaja I) esitas 13. jaanuaril 2014 Harju Maakohtule avalduse, milles palus seada täisealisele

isikule V. J (puudutatud isik) eestkoste ja määrata tema eestkostjaks avaldaja I.

Avalduse kohaselt sattus puudutatud isik 10. novembril 2013 liiklusõnnetusse ja viibib selle tagajärjel

haiglas. Ta saab iseseisvalt liikuda, kuid ei saa aru jutust, tal puudub mälu ning ta ei tunne ära inimesi.

Samuti ei orienteeru ta ajas ja kohas, ajab segi faktid. Puudutatud isik ei tule iseseisvalt toime,

mistõttu vajab abi asjaajamisel ja igapäevase elu korraldamisel.

2. Harju Maakohus võttis avalduse 15. jaanuaril 2014 menetlusse ja määras, et puudutatud isikule

tuleb teha kohtupsühhiaatriaekspertiis. Samuti määras maakohus puudutatud isikule esindaja riigi

õigusabi korras ja kaasas menetlusse avaldaja I ja puudutatud isiku tütre N. Vaismaa ning Tallinna

Linnavalitsuse (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu, edaspidi linnavalitsus). Harju Maakohus tegi

15. jaanuaril 2014 ka teise määruse, millega määras ekspertiisi tegijaks riiklikult tunnustatud

kohtupsühhiaatriaeksperdi Anu Aroldi ja määras kindlaks eksperdile esitatavad küsimused.

3. veebruari 2014. a kohtupsühhiaatriaekspertiisi kohaselt ei ole puudutatud isik tulenevalt tal

esinevatest kognitiivse tegevuse häiretest ja kõnehäirest võimeline mõistma sõnalist pöördumist ega

kirjateksti, aru saama oma ülesannetest ega kohustustest, tegema teadlikke valikuid, mõistma

lepingute sisu ega väljendama arusaadavalt oma arvamusi ning temaga ei ole võimalik sõlmida

mingeid kokkuleppeid. Eksperdi hinnangul esineb puudutatud isikul peaajuinfarktist tingitud

kognitiivsete funktsioonide häire, mis on määratletav terminiga „muu psüühikahäire", mistõttu ei

suuda ta kestvalt oma tegude tähendusest aru saada ja neid juhtida. Puudutatud isiku psüühiline

seisund ei võimalda tal teha iseseisvalt tehinguid, teostada valimisõigust, anda seisukohta eestkostja

isiku kohta. Eestkostja ülesanneteks oleks puudutatud isiku õiguste ja huvide kaitsmine, tema

esindamine kõigi tehingute tegemisel ning puudutatud isikule inimväärsete elutingimuste,

meditsiiniabi ja hoolduse tagamine. Puudutatud isik vajab eestkostet esialgu vähemalt 12 kuud.

Olulise paranemiseta tema psüühilise seisundi osas võib eestkoste vajadus osutuda elukestvaks.

Puudutatud isiku psüühiline seisund ei võimalda tal osa võtta kohtuistungist, kuna ta ei ole võimeline

aru saama kohtus toimuvast ega alluma kohtu korrale. Puudutatud isiku ärakuulamisele kohtus ei

tulene temale kahjulikke tagajärgi, kuid sisuline kontakt temaga praktiliselt puudub.

3. Riigi õigusabi korras määratud esindaja kohtus puudutatud isikuga Keila Taastusravi Keskuses ning

selgitas temale menetluslikku olukorda. Vahetu mulje põhjal tekkis esindajal arvamus, et puudutatud

isik ei pruukinud orienteeruda eestkostega seonduvas. Esindaja arvamuse kohaselt tuleb puudutatud

isiku üle seada eestkoste, kuna ta ei suuda muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada ja

neid juhtida. Kuigi välistatud ei ole puudutatud isiku tervise paranemine, ei saa tema huve kaitsta

volituste andmisega või muude avalduste kaudu, sest ta ei ole varem sellekohast volitust andnud.

4. Avaldaja I tütar N. Vaismaa avaldas nõusolekut, et eestkostjaks saab avaldaja I.

5. Linnavalitsuse arvamuse kohaselt ei tule puudutatud isik oma eluga toime ning vajab järelevalvet,

kuna võib oma tegevuse või tegevusetusega tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele

või varale. Ta vajab pidevat kõrvalabi igapäevatoimingutes, kuna ei suuda ennast ise esindada ning ei

ole võimeline osalema õigusdokumendi koostamisel. Piiratud teovõimega isiku huvid ja õigused

vajavad kaitset ning seda eelkõige tema igapäevaelu korraldamisel. Puudutatud isiku eestkostjaks

tuleb määrata Z. K (avaldaja II), kellega puudutatud isik on tihedamalt seotud. Viimane on aastaid

elanud avaldajale II kuuluvas korteris ning avaldaja II on teda abistanud igapäevase elu korraldamisel.

Kuigi avaldaja I on puudutatud isiku seaduslik abikaasa, on nende igapäevane omavaheline side

täielikult puudunud.

Linnavalitsus lisas arvamusele avaldaja II poolt 17. jaanuaril 2014 Linnavalitsusele esitatud taotluse,

mille kohaselt soovib avaldaja II hakata puudutatud isiku eestkostjaks. Taotlusest nähtub, et

puudutatud isik elas aastaid koos avaldaja II emaga ning pärast ema surma jäi puudutatud isik elama

avaldajale II kuuluvasse korterisse. Avaldaja II on pärast ema surma tegelenud puudutatud isiku eest

hoolitsemisega ning kandnud tema eluasemekulud. Avaldaja II lapsed nimetavad puudutatud isikut

vanaisaks. Puudutatud isik soovis 2013. a suvel end avaldajast I ametlikult lahutada ning vara jagada,

kuid liiklusõnnetusse sattumise tõttu jäi asi pooleli.

6. Harju Maakohus rahuldas 17. märtsi 2014. a määrusega avaldaja I avalduse osaliselt, jättes selle

rahuldamata eestkostja isiku osas. Maakohus määras seada puudutatud isiku üle eestkoste ja määrata

eestkostjaks avaldaja II. Maakohus luges puudutatud isiku kõigi perekonnaõiguslike toimingute ja

valimisõiguse tähenduses teovõimetuks. Maakohus määras, et kohus otsustab eestkoste lõpetamise või

pikendamise hiljemalt 17. märtsil 2015. Avaldaja I ning N. Vaismaa menetluskulud jättis maakohus

nende endi kanda. Riigi õigusabi tasu ja kulud ning ekspertiisikulud jättis kohus Eesti Vabariigi kanda.

Määruse järgi esineb puudutatud isikul ekspertiisiakti kohaselt peaajuinfarktist tingitud kognitiivsete

funktsioonide häire, mis on määratletav terminiga „muu psüühikahäire", mistõttu ei suuda ta kestvalt

oma tegude tähendusest aru saada ja neid juhtida. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta võimeline

tegema iseseisvalt tehinguid ega teostama valimisõigust. Uuritav ei ole psüühilise seisundi poolest

võimeline osalema kohtuistungil. Uuritava isiklikust ärakuulamisest kohtus ei tulene tõenäoliselt

kahjulikke tagajärgi tema psüühilisele tervisele, kuid sisuline kontakt temaga praktiliselt puudub.

Põhjendatud on eestkoste seadmine vähemalt aastaks, jättes eestkostja ülesanneteks puudutatud isiku

õiguste ja huvide kaitsmise, tema esindamise kõigi tehingute tegemisel. Kuna ekspert on asunud

seisukohale, et puudutatud isiku tervislik seisund võib 6−12 kuu jooksul oluliselt paraneda, tuleb

eestkoste pikendamine või lõpetamine otsustada hiljemalt aasta möödumisel eestkoste seadmise

määruse tegemisest.

Perekonnaseaduse (PKS) § 204 lg 1 kohaselt määratakse eestkostjaks füüsiline isik, kes oma

isikuomadustelt ja võimetelt sobib määratud ülesannetes eestkostetava huve kaitsma. Eestkostjat

määrates arvestatakse ka tema ja eestkostetava vahelisi suhteid, PKS § 204 lg 4 kohaselt võib isiku

eestkostjaks määrata tema nõusolekul.

Nõusoleku eestkostjaks määramiseks on andnud puudutatud isiku seaduslik abikaasa L. J (avaldaja I)

ja puudutatud isiku elukaaslase tütar Z. K (avaldaja II). Kohus nõustus linnavalitsuse kui

eestkosteasutuse ja määratud esindaja arvamustega, et eestkostjaks tuleb määrata avaldaja II.

Maakohus arvestas eestkostja määramisel ka puudutatud isiku ja avaldaja II omavahelist tihedamat

seotust. Puudutatud isik on avaldajast ja nende ühisest tütrest N. Vaismaast elanud aastaid eraldi ning

kohtule pole esitatud veenvaid tõendeid pere omavaheliste suhete toimimise kohta. Avaldaja II on oma

isikuomaduste ja võimete poolest suuteline eestkostja kohustusi täitma. Ta on puudutatud isiku eest

siiani tegelikult hoolitsenud ning on motiveeritud täitma eestkostja ülesandeid ka edaspidi.

7. Avaldaja I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada

eestkostja isiku osas ja määrata eestkostjaks avaldaja I.

Avaldaja I ja puudutatud isik on seaduslikud abikaasad. Kohus ei hinnanud asjaolu, et avaldaja II on

puudutatud isiku suhtes kõrvaline isik ja kahtlane on asjaolu, et ta soovib hoolitseda haiglase isiku

eest. Hetkest, kui puudutatud isik viibib haiglas, kannab avaldaja I tema eest kõik hooldusraviga

seotud kulud ning külastab tütrega haiget regulaarselt.

Maakohus rikkus oluliselt TsMS § 525 lg-t 3, mille järgi oli kohtul kohustus kuulata enne eestkostja

määramist ära isik, kelle eestkostjaks määramist taotletakse või keda kohus kavatseb eestkostjaks

nimetada, ja võimalik avaldaja. Kohus ei kuulanud ära avaldajat I.

Kohus ei võtnud arvesse isiku arvamust, kelle üle eestkoste seatakse, ja rikkus ärakuulamiskohustust.

Ainuüksi asjaolu, et ekspert on andnud arvamuse, et isik, kellele eestkostja määramist taotletakse, ei

ole võimeline kohtuistungil osalema, ei tähenda veel, et kohus ei pea nimetatud isikut ära kuulama

asjaolude selgitamiseks.

8. Avaldaja II palus jätta maakohtu määruse muutmata. Avaldaja II külastab puudutatud isikut

regulaarselt, tegeleb tema vaimsete ja füüsiliste harjutustega, suhtleb perearsti ja eriarstidega ning

tasub hooldusravi omaosalusarved.

Linnavalitsuse arvamuse kohaselt on avaldaja II ja puudutatud isiku suhted head ja avaldaja II

külastab eestkostetavat regulaarselt. Avaldaja II mõjub puudutatud isikule rahustavalt. Avaldaja I

külaskäigud mõjuvad puudutatud isikule ärritavalt, pärast külastust on ta pahur.

Määratud esindaja leidis, et määruskaebus ei ole põhjendatud.

9. Harju Maakohus määruskaebust ei rahuldanud, vaid edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. mai 2014 määrusega maakohtu määruse muutmata.

Piiratud teovõimega täisealisele isikule määratakse eestkostja hagita menetluses. TsMS § 477 lg-s 5

sätestatud põhimõtete järgi ei ole kohus hagita asja menetledes seotud menetlusosaliste taotlustega

ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisti. Seega ei ole kohus

eestkostja määramisel seotud menetlusosaliste arvamusega eestkostja isiku kohta.

Avaldaja II määramine eestkostjaks on põhjendatud. PKS § 204 lg 1 järgi määratakse eestkostjaks

füüsiline isik, kes oma isikuomadustelt ja võimetelt sobib määratud ülesannetes eestkostetava huve

kaitsma. Eestkostjat määrates arvestatakse ka tema ja eestkostetava vahelisi suhteid. Kohtule esitatud

materjalidest tuleneb, et avaldaja II on isik, kellega puudutatud isik on aastaid koos elanud, kes on

tema perekonnaliige ja keda ta usaldab. Avaldaja II andis kohtule PKS § 204 lg 4 järgi nõusoleku

enda eestkostjaks määramiseks. Seega ei olnud takistusi tema eestkostjaks määramiseks. Kohtul tuli

eestkostja määramisel arvestada sellega, kellel on eestkostetavaga lähedased suhted ja seetõttu

võimalik paremini oma ülesandeid täita. Tulenevalt linnavalitsuse arvamusest mõjub avaldaja II

puudutatud isikule rahustavalt, nende suhted on väga head.

TsMS § 525 lg 2 sätestab, et kohus küsib menetluses üldjuhul ka isiku, kellele eestkoste seadmist

menetletakse, arvamust, kuid arvestades, et puudutatud isik ei ole tulenevalt temal esinevast

kognitiivse tegevuse häirest ja kõnehäirest võimeline mõistma sõnalist pöördumist ega kirjateksti, ei

ole ta võimeline andma seisukohta eestkostja määramise ja eestkostja isiku kohta. Tegemist on

TsMS § 524 lg 5 p-s 2 sätestatud olukorraga, kus isik ei ole võimeline oma tahet avaldama ja tema ära

kuulamata jätmine ei toonud kaasa kohtumääruse ebaõigsust. Arvestades asjaoluga, et kohus otsustas

määrata eestkostja ülesandeid täitma avaldaja II, ei pidanud kohus ära kuulama avaldajat I.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Avaldaja I esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu

määruse eestkostja isiku osas ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse järgi ei ole kohus hinnanud avaldaja I esitatud seisukohti ja tõendeid. Arusaamatu on, miks

ei võetud arvesse avaldaja I ja puudutatud isiku lähisuhteid. Puudutatud isik on omal vabal tahtel

elanud kaebuse esitamise hetkeks ühe kuu koos avaldajaga I ning ühise tütrega. Avaldaja II on sellest

asjaolust teadlik, kuid ei ole midagi ette võtnud. See näitab, et ta ei soovi puudutatud isiku eest

hoolitseda.

Kohtud oleksid pidanud puudutatud isiku ära kuulama. Ainuüksi asjaolu, et eksperdi hinnangul ei

olnud puudutatud isik võimeline kohtuistungil osalema, ei tähendanud, et teda ei oleks pidanud ära

kuulama. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et isik, kellele eestkostja määramist otsustatakse, tuleb

asja kaasata (lahend tsiviilasjas nr 3-2-2-1-06).

12. Puudutatud isik ei pea määruskaebust õigeks. Isegi kui määruskaebusest nähtuvalt on puudutatud

isiku tervislik seisund paranenud, ei saanud maa- ega ringkonnakohus seda ette näha ja lähtusid

määruse tegemise ajal kehtinud asjaoludest. Võimalik on kohaldada PKS § 197, kuid kaebuse

rahuldamiseks ei ole alust.

Linnavalitsuse arvamuse järgi ei ole aluseid määruse tühistamiseks. Linnavalitsus jääb menetluses

varem esitatud seisukohtade juurde.

Avaldaja II leidis vastuses, et maakohtu määrus on õige.

13. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaat Andres Lusmägi on palunud

määrata puudutatud isikule riigi õigusabi osutamise tasuks kahe tunni eest 144 eurot (sh käibemaks).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 5 ja TsMS § 701

lg 3 alusel tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse

osaliselt.

15. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et kohtud oleksid pidanud täitma TsMS § 524 lg 5 p-

s 2 nimetatud nõude. Tegemist on menetlusõiguse normi olulise rikkumisega TsMS § 669 lg 1 p 1

mõttes. See rikkumine võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.

TsMS § 524 lg 1 esimene lause sätestab kohtule kohustuse kuulata piiratud teovõimega täisealisele

isikule eeskoste seadmise menetluses ära isik, kellele eestkoste seadmist menetletakse. Üldreeglist

teeb erandi TsMS § 524 lg 5, mille p 2 kohaselt ei pea eestkostet vajavat isikut isiklikult ära kuulama,

kui kohus on vahetu mulje põhjal veendunud, et isik ei ole ilmselt võimeline oma tahet avaldama.

Kolleegium märgib, et vahetu mulje loomine ja isikul tahte avaldamise võime olemasolu korral sellele

järgnev ärakuulamine toimub TsMS § 477 lg 4 teise lause ja TsMS § 524 lg 1 teise lause järgi isikuga

suuliselt ja isiklikult kohtudes, üldjuhul isiku tavalises keskkonnas. Isiklik ja suuline kohtumine on

vajalik, et kohus tajuks isiklikult isiku vaimset seisundit ja võimet tahet avaldada. Eestkoste seadmise

asjas ei ole vähemalt üldjuhul võimalik kohaldada TsMS § 477 lg 4 neljandat lauset ärakuulamise

kohta telefonitsi või kirja või elektrooniliselt esitatud seisukoha abil. Kolleegium rõhutab, et

eestkostemenetluses vahetu mulje loomise ja isiku ärakuulamise eesmärk on tagada, et eestkostet ei

seataks põhjendamatult. Samuti aitab isiku vahetu ärakuulamine paremini tagada seda, et eestkoste

seadmise korral eestkostetava teovõimet piirataks nii vähe kui võimalik ja ka seda, et eestkostja

ülesanded määrataks sellised, mis oleksid võimalikult asjakohased ja põhjendatud, s.o eestkostetava

seisundit, olukorda ja vajadusi kõige enam arvestavad.

Kohtulahenditest nähtuvalt on kohtud tuginenud eksperdiarvamusele, mille kohaselt puudub isikuga

praktiliselt sisuline kontakt ja ta ei ole võimeline osalema kohtuistungil. Maakohus ei ole

põhjendanud TsMS § 524 lg 5 p 2 täitmata jätmist. Ringkonnakohus on küll viidanud TsMS § 524 lg 5

p-le 2, kuid tuletanud puudutatud isiku võimetuse oma tahet avaldada ekslikult vaid kohtutoimiku

materjalidest.

16. Riigikohus on 9. novembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11 tehtud määruse p-s 20 heitnud alama

astme kohtutele ette seda, et nad lähtusid eestkostevajaduse väljaselgitamisel vaid

eksperdiarvamusest, kuigi selle kohta oli esitatud ka muid tõendeid. Kolleegium märgib täiendavalt, et

isiku kinnisesse asutusse paigutamise asjades on Riigikohus korduvalt väljendanud seisukohta, et

eksperdiarvamus ei ole kohtule siduv, vaid on üks tõend teiste hulgas, mida kohus peab hindama (vt nt

Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Mõlema menetluse

tulemusel võidakse oluliselt piirata isikute õigusi.

Kuigi maakohus on oma määruses juhindunud eksperdiarvamuse järeldusest, mille kohaselt võib

olenevalt asjaoludest puudutatud isiku tervislik seisund 6−12 kuu jooksul oluliselt paraneda (määrates

sel alusel eestkoste pikendamise või lõpetamise kontrollimiseks ühe aasta pikkuse tähtaja), ei ole ta

siiski pidanud vajalikuks TsMS § 524 lg 5 p 2 nõuete täitmist ja puudutatud isiku ärakuulamise

võimaluse kohta vahetu mulje kujundamist. Ka ringkonnakohus ei ole sellele rikkumisele vajalikku

tähelepanu pööranud.

17. Riigikohus on enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS alusel eestkosteasja lahendades leidnud ka

seda, et menetlus, mille juriidiliseks tagajärjeks on isikuõiguste piiramine, seab kohtule nõudmise teha

kõik võimalikud toimingud, et saavutada isiku istungile kutsumise või kutsumata jätmise osas

veendumuse maksimaalne aste (Riigikohtu 18. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-06, p 10).

Viidatud lahendis väljendatud põhimõte on sobiv ka selleks, et kirjeldada praegu kehtiva TsMS § 524

lg 1 ja lg 5 p 2 eesmärki – saavutada kõrge veendumuse aste mh selles, kas isik vajab eestkostjat. Seda

põhimõtet on kohtud rikkunud ja see loob aluse käesolevas asjas kohtute määruste tühistamisele.

Kolleegium märgib, et sama põhimõtet (lisaks eksperdiarvamuse analüüsile ka isiku enda

ärakuulamise tulemuste analüüsi vajadus) on Riigikohus väljendanud ka kinnisesse asutusse

paigutamise asjades (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-07, p 13).

Kolleegium märgib lisaks, et vahetu mulje kujundamata jätmine võib olla õigustatud vaid

erandjuhtumitel, nt mil isik on koomaseisundis. Sel juhul on ka täiesti ilmne, et isikut ei ole võimalik

ära kuulata.

18. Kolleegium märgib, et TsMS § 524 lg 5 p 2 rakendamise tagajärg, st kohtu järeldus vahetu mulje

teel saadud veendumuse sisu kohta peab olema nähtav hiljemalt kohtulahendist. See tuleneb mh

TsMS § 477 lg 4 viiendast lausest. Sama kehtib ka isiku ärakuulamise tulemuste kohta. Riigikohus on

kinnisesse asutusse paigutamise menetluses kohtuniku poolt isiku ärakuulamisel tajutu kohtulahendis

kajastamise vajalikkust märkinud nt 19. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 tehtud määruse

p-s 38.5. Vahetu mulje teel saadud veendumuse sisu ja isiku ärakuulamise tulemused võib kohus

TsMS § 477 lg 8 kohaselt vajalikus ulatuses protokollida, kui ta peab protokolli koostamist vajalikuks.

Kui kohus peaks vahetu mulje põhjal saavutama veendumuse, et isik on võimeline tahet avaldama,

tuleb isik TsMS § 524 lg 1 kohaselt ära kuulata ja järgida selleks mh kas sama menetlustoimingu

(ärakuulamise) raames või vajadusel ka hiljem uue ärakuulamise käigus TsMS § 525 lg 1 nõudeid.

TsMS § 525 lg 1 kohaselt tuleb isikuga arutada tema ärakuulamise tulemusi, eksperdiarvamuses või

tema tervislikku seisundit kajastavates dokumentides esitatut, võimaliku eestkostja valikut ja

eestkostja ülesannete ringi ulatuses, milles see on vajalik isiku õigusliku ärakuulamise tagamiseks või

asjaolude selgitamiseks. TsMS § 525 lg 2 järgi tuleb arvamust küsida ka teistelt isikutelt, eelkõige

lähedastelt (eestkostetava enda küsitlemise kohustus on TsMS § 525 lg-s 2 märgitud ekslikult,

korrates selles osas mittevajalikult lg 1 regulatsiooni).

Kui maakohus jätab täitmata TsMS § 524 lg 5 p 2 ning kujundamata vahetu mulje, mistõttu võib isik

jääda ekslikult TsMS § 524 lg 1 järgi ära kuulamata, ning ka ringkonnakohus ei ole seda rikkumist

kõrvaldanud, on see eespool märgitud põhjustel maakohtu määruse tühistamise alus. Kui maakohus

on kujundanud vahetu mulje, mille kohaselt on isik võimeline tahet avaldama, kuid jätnud isiku

ärakuulamisel välja selgitamata mõne TsMS § 525 lg-s 1 nimetatud asjaolu, on ka see rikkumine

ringkonnakohtus kõrvaldatav.

Kolleegium leiab, et praeguses menetlusstaadiumis (eksperdiarvamuse koostamisest on möödunud

ca 10 kuud) on otstarbekas saata asi tagasi maakohtusse, kes saab tsiviilasja menetluslikult

ökonoomsemalt uuesti läbi vaadata, sh kujundades puudutatud isikust vahetu mulje.

19. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et maakohus rikkus TsMS § 525 lg-t 3. TsMS § 525 lg 3

kohaselt kuulab kohus enne eestkostja määramist ära ka isiku, kelle eestkostjaks määramist

taotletakse või keda kohus kavatseb eestkostjaks nimetada, ja võimaliku avaldaja. Selle sätte eesmärk

on saavutada veendumus eestkostja isiku sobivuses. Maakohus ei ole avaldajat II ega ka avaldajat I

ära kuulanud. Ärakuulamist ei asenda avaldaja I esitatud avaldus seada puudutatud isiku üle eestkoste.

Ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud.

Maakohus on käitunud menetluslikult ebakorrektselt ka sellega, et määras eestkostjaks isiku, kes ei

olnud kohtule sellekohast avaldust üldse esitanudki. Kuigi eestkostemenetluse saab kohus PKS § 203

lg 1 alusel algatada ka omal algatusel, ei saa PKS § 204 lg-st 4 tulenevalt eestkostjaks määrata isikut,

kes pole sellekohast tahet (nõusolekut) kohtule avaldanud. Asja materjalidest nähtuvalt põhineb

maakohtu määrus avaldusel, mille avaldaja II esitas linnavalitsusele ja milles ta soovis saada

puudutatud isiku eestkostjaks (tl 57). Linnavalitsus on selle avalduse esitanud maakohtule oma

seisukoha ühe lisana. Avaldaja II ei ole maakohtule ise avaldust esitanud, samuti ei ole maakohus teda

teavitanud eestkostemenetluse toimumisest ega ole teda ka ära kuulatud. Siiski võib lugeda selle

rikkumise tagantjärele kõrvaldatuks, kuna vastuses maakohtu määruse peale esitatud määruskaebusele

on avaldaja II kinnitanud oma nõustumist maakohtu määrusega ja järelikult avaldanud tahet saada

puudutatud isiku eestkostjaks.

20. Kolleegium leiab, et vandeadvokaat A. Lusmägi taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi tasu tuleb

rahuldada. Kolleegium määrab tema tasuks taotletud 144 eurot riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 alusel.

Tasu maksmise korraldab sama seaduse § 24 lg 1 alusel Eesti Advokatuur.

21. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks lahendamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173

lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

22. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Ants Kull