3-2-1-124-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-124-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. detsember 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Gatsby OÜ hagi Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis)

vastu nõude ja nõude rahuldamisjärgu (pandiõiguse)

tunnustamiseks TKE Kinnisomandi Osaühingu (pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-5724

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Gatsby OÜ ja Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis)

kassatsioonkaebused

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Gatsby OÜ kassatsioonkaebuse hind 187 eurot 46 senti

Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis) kassatsioonkaebuse hind

62 299 eurot 51 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Gatsby OÜ (registrikood 10100978), esindaja

vandeadvokaat Siim Roode

Kostja Aktsiaselts TKE GRUPP (pankrotis) (registrikood

10540683), esindaja vandeadvokaat Martin Tälli

Asja läbivaatamise kuupäev

17. november 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 9. aprilli 2014. a otsuse (tsiviilasi nr 2-09-5724) resolutsioon

muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi. Muuta ka selle otsuse sissejuhatust ja määrata asja

hinnaks apellatsiooniastmes 62 486 eurot 97 senti.

2. Jätta kassatsioonkaebused rahuldamata.

3. Arvata riigituludesse MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ 9. mail 2014 Gatsby OÜ eest

tasutud kassatsioonikautsjon 100 (ükssada) eurot ja Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis) poolt

16. mail 2014 tasutud kassatsioonikautsjon 100 (ükssada) eurot.

4. Mõista Aktsiaseltsilt TKE GRUPP (pankrotis) riigituludesse tasumata kautsjonina 523 eurot.

Raha tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda käesoleva otsuse jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Gatsby OÜ (hageja) esitas 11. veebruaril 2009 Harju Maakohtule hagi Aktsiaseltsi TKE GRUPP

(pankrotis) (kostja) ja Briti Neitsisaarte äriühingu Borgino Consulting Ltd (Borgino) vastu. Hageja

palus tunnustada TKE Kinnisomandi Osaühingu (pankrotis) (pankrotivõlgnik) pankrotimenetluses

I järgu nõudena 10 000 000 krooni (639 116 eurot 48 senti) ja II järgu nõudena 44 288 508 krooni

(2 830 551 eurot 55 senti) ning tuvastada, et hageja nõuet tagav kommertspant summaga

10 000 000 krooni (639 116 eurot 48 senti) on kaitsmiseta tunnustatud. Menetluskulud palus hageja

jätta kostjate kanda.

2. Harju Maakohus jättis Borgino vastu esitatud nõude 15. märtsi 2011. a määrusega läbi vaatamata ja

Borgino menetluskulud hageja kanda, kuna Borgino ei ole pankrotivõlgniku pankrotimenetluses enam

pankrotivõlausaldaja. Tallinna Ringkonnakohus tühistas hageja määruskaebuse alusel 31. mai 2011. a

määrusega maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ja jättis menetluskulud poolte endi kanda.

3. Hageja väitel kuulutas Harju Maakohus 3. aprillil 2008 välja pankrotivõlgniku pankroti. Hageja

esitas 3. aprillil 2008 tema pankrotimenetluses tunnustamiseks nõudeid kokku 54 288 508 krooni

ulatuses, paludes oma nõudest tunnustada 10 000 000 krooni I järgu (kommertspandiga tagatud)

nõudena ja 44 288 508 krooni II järgu nõudena. Hageja nõudele ja pandiõigusele vaidlesid nõuete

tunnustamise koosolekul vastu kostja ja Borgino.

Nõuded tulenevad hageja ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud erinevatest lepingutest:

• 7. märtsi 2007. a juriidiliste kulude hüvitamise kokkuleppe alusel väljastatud arved 28003 ja 28008,

põhivõlgnevus 106 200 krooni ja viivis 38 055 krooni, kokku 144 255 krooni;

• 7. detsembri 2007. a võlatunnistuse alusel, põhivõlgnevus 4 601 450 krooni, viivis

3 892 827 krooni ja leppetrahv 500 000 krooni, kokku 8 994 277 krooni;

• 15. jaanuari 2008. a võlatunnistuse alusel, põhivõlgnevus 7 106 864 krooni ja viivis

4 029 529 krooni, kokku 11 136 456 krooni;

• 15. jaanuari 2008. a võlatunnistuse alusel, põhivõlgnevus 11 526 000 krooni ja viivis

3 630 690 krooni, kokku 15 156 690 krooni;

• 15. jaanuari 2008. a võlatunnistuse alusel, põhivõlgnevus 6 421 588 krooni ja viivis

3 641 041 krooni, kokku 10 062 629 krooni;

• 15. jaanuari 2008. a võlatunnistuse alusel, põhivõlgnevus 4 716 252 krooni ja viivis

2 674 115 krooni, kokku 7 390 367 krooni;

• 15. jaanuari 2008. a võlatunnistuse alusel, mille suuruseks pärast tasaarvestust on põhivõlana

986 532 krooni ning viivisena 417 303 krooni, kokku 1 403 835 krooni.

Võlatunnistused on konstitutiivsed, kostja ei ole esitanud tõendeid võlgnevuse ümberlükkamiseks.

Võlatunnistused ei ole vastuolus heade kommetega. Hageja ja pankrotivõlgniku vaheline 2006. a

kokkulepe ei kajasta poolte suhteid 2008. a seisuga.

Tagamise kokkuleppeks on 10. oktoobri 2006. a kommertspandi seadmise leping, kommertspant on

kantud registrisse. Pant tagas kõiki hageja nõudeid pankrotivõlgniku vastu.

4. Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja arvates ei ole hageja nõuet tõendanud. 7. märtsi 2007. a juriidiliste kulude hüvitamise

kokkuleppe osas ei ole hageja tõendanud ühtegi asjaolu, millest nähtuvalt oleks tehtud toiminguid või

kulusid, mille alusel pankrotivõlgnikult saaks nõuda kulutuste hüvitamist.

Võlatunnistustele põhineva nõude osas ei ole hageja tõendanud võlakohustuste olemasolu, seega ei ole

võlatunnistustel õiguslikku mõju ja need on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 kohaselt

tühised. Võlatunnistuste andmise otsustas hageja pankrotivõlgniku ainuosanikuna vahetult pärast

Borgino pankrotihoiatuse saamist. 7. detsembri 2007. a kohustuse täitmata jätmise eest leppetrahvi

nõudmise õiguse oli hageja lisaks minetanud, kuna hageja ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2

järgi teatanud mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudmisest. Tegemist ei ole konstitutiivsete

võlatunnistustega, kuna need tõendavad vaid muust alusest tuleneva nõude olemasolu, nagu on välja

toodud võlatunnistuste p-s 1. Pankrotivõlgniku põhivõlgnevus on kordades väiksem võlatunnistustes

märgitut. Alternatiivselt palus kostja viivist ja leppetrahvi vähendada.

Võlatunnistustega põhjendatava nõude suurus on ebamõistlik ja põhjendamatu tulenevalt hageja ja

pankrotivõlgniku 6. detsembril 2006 notariaalselt kinnitatud kokkuleppest, millega on kinnitatud

võlgnevuste põhiosad 4 188 000 krooni, mis koos lisandunud intressi, viivise ja leppetrahvidega oli

4 452 777 krooni.

Harju maakohtu 2. oktoobri 2012. a istungil teatas kostja, et tunnistab hageja nõuet 4 188 000 krooni

osas (II kd, tl 182).

5. Harju Maakohus rahuldas 29. aprilli 2013. a otsusega hagi osaliselt ja tuvastas pankrotivõlgniku

vallasvarale hageja kasuks seatud kommertspandi summas 639 116 eurot 48 senti. Nõuete

tunnustamise osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.

Asja hind on maakohtu otsuse järgi 62 486 eurot 97 senti (977 708 krooni 70 senti).

Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et laenulepingute alusel oli pankrotivõlgnik laenanud hagejalt

4 188 000 krooni.

Hageja ei ole põhistanud, et MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ (MAQS) osutatud teenus oli

seotud 7. märtsi 2007. a kokkuleppega ja et hageja esitatud arvete aluseks oli 1. aprilli 2011. a

kinnituskirjas toodud teenuse osutamise eest tasumine. Hageja ei ole selgitanud, milliste tsiviilasjade

tõttu juriidilised kulud tekkisid ning mille alusel pankrotivõlgniku esindaja kontrollis kulude suurust ja

tehtud töid. Hageja ei ole 7. märtsi 2007. a kokkuleppest tulenevat nõuet põhistanud ja nõue tuleb jätta

rahuldamata.

Kohus jättis hageja nõude rahuldamata ka võlatunnistustega seotud osas, kuna tõendamata on nõude

võlaõiguslikud alused. Esitatud võlatunnistused on deklaratiivsed. Kui pooled soovisid

võlatunnistustega olemasolevat võlgnevust tunnistada ja võlgnevuse ümber kujundada, ei ole seda

võimalik pidada konstitutiivseks ja iseseisvaks nõude aluseks. Hageja kinnitas 5. aprilli 2011. a istungil

et võlatunnistused on antud 6. detsembri 2006. a kokkuleppes märgitud laenulepingutest tulenevate

kohustuste kohta. 7. detsembri 2007. a võlatunnistus 4 601 450 krooni ja 15. jaanuari 2008. a

võlatunnistus 6 421 588 krooni tulenevad laenulepingust nr 0112. Teiste võlatunnistuste osas on

6. detsembri 2006. a notariaalselt tõestatud kokkuleppega välja toodud laenulepingute 0610, 1010 ja

2011 ennetähtaegne lõpetamine. Laenulepingust 060906 tuleneva 15. jaanuari 2008. a võlatunnistuse

aluseks oleva lepingu kehtivus on teadmata. Hageja kinnitas 2. oktoobri 2011. a istungil, et võlgniku

tahe oli muuta nii varasem põhivõlg kui ka kõrvalnõuded põhivõlaks ning hageja hinnangul leidis aset

kohustuste novatsioon. Samuti on võlatunnistustes otse viidatud võlatunnistuse aluseks olevatele

laenulepingutele. Novatsioon ei saa olla käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena.

Lähtudes pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-st 1 ja § 103 lg-st 4 ning vaatamata asjaolule, et

hagejal puuduvad nõuded pankrotivõlgniku pankrotimenetluses, tuvastas maakohus

kommertspandiseaduse § 1 lg 2 kohaselt hageja kasuks pankrotivõlgniku varale seatud 639 116 euro

48 sendi suuruse summaga kommertspandi (põhjendustes on vastuoluliselt ka kirjutatud, nagu jäetaks

see nõue tagatud nõuete puudumise tõttu rahuldamata).

6. Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja

menetluskulud jäeti hageja kanda, ning hagi tervikuna rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Kaebuses märkis hageja hinnana 3500 eurot ja tasus riigilõivu 250 eurot. Lisaks palus hageja tagastada

talle enamtasutud riigilõiv 4493 eurot 37 senti, kuna tasutud lõivu suurus oli vastuolus põhiseadusega.

Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 4. juuni 2013. a määrusega hageja riigilõivu tagastamise taotluse

osaliselt ja tagastas lõivust 2380 eurot 71 senti, algatades ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

tsiviilasjalt hinnaga 900 000 krooni kuni 1 000 000 krooni tasutava riigilõivu 75 000 krooni osas.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 4. novembri 2013. a otsusega

ringkonnakohtu otsuses viidatud riigilõivuseaduse regulatsiooni põhiseadusega vastuolus olevaks.

7. aprillil 2014 palus hageja asja hinda muuta, väites selleks olevat 1000 eurot, ja palus tagastada

riigilõiv ka sellest tulenevalt.

7. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 9. aprilli 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja

tühistas maakohtu otsuse hageja 54 144 253 krooni (3 460 448 euro 40 sendi) suurust nõuet

puudutavas osas ja tuvastusnõude osas ning saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega hageja 7. märtsi

2007. a kokkuleppe alusel esitatud nõue 144 255 krooni tunnustamiseks jäeti rahuldamata. Hageja

riigilõivu tagastamise taotluse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Asja hinnana on ringkonnakohtu

otsuse sissejuhatuses märgitud 3500 eurot.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi ei toonud hageja esile asjaolusid, millest nähtuks, milliseid

7. märtsi 2007. a kokkuleppe järgseid õigusabikulusid ja kellele hageja võlgniku eest tasus. Hageja ei

ole oma nõuet esitatud tõenditega (arved, akt, MAQS kinnitus, pankrotivõlgniku saldokinnitus)

piisavalt tõendanud. Tõenditest ei nähtu, et pankrotivõlgnikul oleks tekkinud kohustus õigusabikulu

eest tasuda. Hageja pankrotivõlgnikule esitatud arvetest ei nähtu, milliste õigusabikulude hüvitamiseks

need on esitatud, samuti seda, et tegemist oleks teisele isikule tehtud maksete hüvitamisega. Pealegi on

hageja lisanud arvetes teenuse maksumusele käibemaksu, nagu oleks tegemist tema teenuse

osutamisega, tuginemata vaidluses siiski sellele, nagu oleks ta ise võlgnikule teenust osutanud. Kuna

hageja ei ole ise võlgnikule teenust osutanud, ei saa viidatud akti pidada dokumendiks töö vastuvõtu

kohta. Tõendit, millest nähtuks, et pankrotivõlgnik on kontrollinud MAQS õigusteenuse osutamist, ei

ole esitatud. Pealegi jääb võlgnikule arvete esitamise ja akti koostamise ajaline loogika ebaselgeks:

kuna arvete esitamiseks andis hagejale aluse kulude kandmine, pidi ta eelduslikult olema arvete

esitamise ajaks, 2. jaanuariks ja 2. veebruariks 2008 kolmandale isikule teenuste eest juba tasunud,

milline on aga pankrotivõlgniku pärast seda, 5. veebruaril 2008 väidetavalt tehtud kontrolli sisuline

tähendus, ei ole hageja selgitanud. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei ole piisavalt oma nõuet

põhistanud ja hagi rahuldamiseks selles osas ei ole alust.

Võlatunnistustele rajatud nõude osas ei ole maakohus otsust aga piisavalt põhjendanud. Kuna rikutud

on eelmenetluse norme ja otsus on olulises osas ebapiisavalt põhjendatud, tuleb asi saata uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mille alusel saaks pidada võlatunnistusi

konstitutiivseteks. Ainuüksi võlatunnistustes sisalduv p 5 ei ole selleks piisav. Võlatunnistuse sõnastus

ei ole sellele hinnangu andmisel määrava tähtsusega. Muudele asjaoludele, mille põhjal võiks

võlatunnistusi konstitutiivseteks pidada, ei ole hageja tuginenud, rääkimata nende tõendamisest.

Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et võlatunnistuste väljaandmisel oli

poolte ühiseks tahteks luua iseseisev kohustus olemasolevate kohustuste kõrvale. 2. oktoobri 2010. a

kohtuistungil on hageja selgitanud, et võlatunnistustes on märgitud võlgniku varasemast õigussuhtest

tekkinud ja sissenõutavaks muutunud kohustused, kusjuures kõrvalnõuded muudeti põhivõlaks ning

kokku lepiti võlatunnistuses märgitud võlgnevuselt leppetrahvi ja viivise tasumises. Poolte selliselt

toimimist on hageja kinnitanud ka 1. aprilli 2011. a menetlusdokumendis. Hageja esiletoodud asjaolud

viitavad pigem pooltevaheliste õigussuhete ümberkujundamisele. Konstitutiivse võlatunnistuse korral

ei ole vaja tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Küll tuli hagejal

põhjendada ja tõendada, et poolte tahteks võlatunnistuste väljaandmisel oli selline iseseisev ja

varasematest õigussuhetest sõltumatu õigussuhe luua. Selle tõendamata jätmist ongi maakohus

õigustatult möönnud.

Leidnud, et võlatunnistused, millele hageja oma nõude alusena on tuginenud, on deklaratiivsed, jättis

maakohus hagi rahuldamata põhjendusel, et nõude võlaõiguslikud alused on tõendamata. Seejuures

jättis maakohus tähelepanuta, et deklaratiivsete võlatunnistuste korral pöördub tõendamiskoormus

ümber ning mitte hageja ei pea tõendama, et tal on nõuded isiku vastu, kes need andis, vaid isik, kes

võlatunnistuses oma võlga on tunnistanud, peab tõendama, et tegelikult võlga ei ole. Vaidlusalune asi

erineb selle poolest, et kohustuse olemasolu on vaidlustanud mitte võlatunnistuse andnud isik, vaid

tema võlausaldaja võlatunnistuse järgi kohustatud isiku pankrotimenetluses. Kuna võlgniku

võlausaldajad ei ole nende õigussuhete osalised, mille alusel pankrotimenetluses on nõuded esitatud,

on võlausaldajate võimalus esitatud nõuetele vastuväiteid esitada ja neid tõendada piiratud. Sestap on

pankrotiseaduses sätestatud võlausaldajate kohustus tuua nõudeavalduses muuhulgas esile nõude sisu,

alus ja suurus ning lisada avaldusele selles märgitud asjaolusid tõendavad dokumendid (PankrS § 94

lg 1). Arvestades pankrotimenetluse eesmärki – rahuldada võlausaldajate põhjendatud nõuded

võlgniku vara arvel võimalikult õiglaselt – ja pidades silmas võlausaldajate ühiseid huve, tuleb

võlausaldajal, kes deklaratiivsele võlatunnistusele tugineb, selle aluseks olevate kohustuste olemasolu

usutavaks muuta. Selleks tuleb tal esile tuua võlatunnistuses märgitud kohustuse tekkimise asjaolud ja

põhjendada neid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 235 märgituga selliselt, et

põhjenduse õigsust eeldades saaks tema väidet lugeda usutavaks. Nõudele vastuväite esitanud

võlausaldajal tuleb aga tõendada, et võlatunnistuses märgitud kohustust siiski ei ole.

Tõendamiskoormuse ümberpöördumist ja selle jaotust pooltevahelises vaidluses ei ole maakohus

menetlusosalistele selgitanud, jättes selgitamiskohustuse selles osas täitmata, otsust tehes lähtus

maakohus aga tõendamiskoormuse ebaõigest jaotusest.

Lisaks ei ole maakohus andnud hinnangut asjaolule, et kostja on 2. oktoobri 2012. a kohtuistungil

kinnitanud, et ta tunnistab hageja 4 188 000 krooni suurust nõuet. Otsuse põhjendavas osas on kohus

tõdenud, et pooled ei vaidle selle üle, et laenulepingute alusel oli võlgnik laenanud hagejalt

4 188 000 krooni, otsuses ei ole aga põhjendatud, miks ei tuleks selle asjaoluga arvestada või miks ei

saa kostja osalist nõustumist hageja nõudega käsitada hagi osalise õigeksvõtuna. Peale selle on kohus

leidnud, et hageja nõuded ei ole tõendatud, kuid esitatud tõenditele ei ole andnud hinnangut. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb maakohtul täita selgitamiskohustus ning lahendada asi esitatud asjaolusid ja

tõendeid hinnates seaduse nõuete kohaselt.

Hageja on esitanud ka tuvastusnõude, milles on palunud tuvastada, et tema nõuet tagav

kommertspandiregistrisse kantud kommertspant summaga 10 000 000 krooni on kaitsmiseta

tunnustatud. Hagiavalduses ei ole põhjendatud, mis on selliselt sõnastatud nõude seos vaidlusaluse

pankrotimenetlusega ning milline on niisuguse nõude esitamisega taotletav eesmärk ja hageja

tuvastushuvi nõude esitamise vastu. TsMS § 392 lg 1 p 1 kohustab kohut eelmenetluses muuhulgas

eelkõige välja selgitama, milline on hageja nõue, maakohus on aga jätnud selle tegemata ega ole

teinud hagejale ka ettepanekut seda nõuet selgitada ning oma tuvastushuvi põhjendada. Maakohus

leidis, et hagejal ei ole nõudeid, mida pankrotivõlgniku pankrotimenetluses saaks tunnustada, kuid on

siiski tuvastanud hageja kasuks seatud kommertspandi pankrotivõlgniku varale. Sellise tuvastuse

tähendus vaidluse kontekstis jääb asjaga seostamatuks. Maakohus ei ole põhjendanud, milline võiks

olla hageja tuvastushuvi kohtuotsuses selle tõsiasja ülekordamise vastu, mis kommertspandiregistrist

selgelt nähtub (TsMS § 368 lg 1 rikkumine). Hageja ei ole esile toonud ja maakohtu otsusest ei nähtu,

milline peaks olema maakohtu tõdemuse tähendus võlgniku pankrotimenetluses eeldusel, et hagejal ei

ole võlgniku vastu nõuet. Kui hagejal ei ole nõudeid, mida võlgniku pankrotimenetluses saaks

tunnustada, ei saa tal olla ka PankrS § 153 lg 1 p-s 1 märgitud rahuldamisjärgu nõuet. Pandiõiguse

tunnustamisel on tähendus üksnes juhul, kui see tagab mõnda võlausaldajal võlgniku vastu olevat

nõuet. Kui maakohus leidis, et hagejal ei ole pankrotivõlgniku vastu nõuet, ei saa hagejal olla ka

nõuet, mis oleks pandiõigusega tagatud.

Maakohus on 17. detsembri 2009. a määrusega määranud kindlaks tsiviilasja hinna, arvestades

tsiviilasja asjaolusid. Maakohtu otsuse kohaselt on tsiviilasja hind maakohtus 62 486 eurot 97 senti

ning otsuse õigsust selles osas ei ole hageja vaidlustanud. 30. mail 2013 esitas hageja

ringkonnakohtule taotluse tagastada hagihinnalt 62 486 eurot 93 senti põhiseadusvastaselt tasutud

riigilõivuosa. Ringkonnakohus tunnistas 4. juuni 2013. a määrusega asjakohased riigilõivuseaduse

sätted põhiseadusega vastuolus olevaks, määras kindlaks eespool osutatud hinnaga tsiviilasjalt

põhiseaduspäraselt tasuda tuleva lõivumäära ja tagastas hagejale seda määra ületava riigilõivuosa.

Riigikohus tunnistas lahendiga asjas nr 3-4-1-28-13 asjakohased riigilõivusätted põhiseadusvastaseks.

Ringkonnakohtu 4. juuni 2013. a määrust ei ole hageja vaidlustanud. Seega on hageja seni nõustunud

maakohtu määratud tsiviilasja hinnaga. Taotluses ei ole hageja tuginenud väitele, nagu oleks

maakohus hagihinna määramisel eksinud, vaid väitnud, et asja menetluse kestel on muutunud asjaolud,

millest sõltub hageja asjast loodetav hüve, ehk et hagihind tuleks määrata kindlaks hilisema kui

hagiavalduse esitamise aja seisuga. Kuna asi saadetakse osaliselt maakohtule uueks läbivaatamiseks,

on maakohtul TsMS § 136 lg 4 alusel võimalik muuta eelnevas menetluses kindlaksmääratud asja

hinda, kui poolte esiletoodud asjaolud seda võimaldavad. Maakohtus määratud asja hinna muutmiseks

ei anna taotlus alust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse mõlemad pooled.

Hageja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäi muutmata maakohtu otsus osas,

millega hageja 7. märtsi 2007. a kokkuleppe alusel esitatud 144 255 krooni suuruse nõude

tunnustamiseks esitatud haginõue jäeti rahuldamata, samuti riigilõivu tagastamata jätmise osas. Hageja

palub võimalusel teha uued otsustused ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja palub tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus rahuldas

apellatsioonkaebuse ning tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

10. Hageja arvates on kohtud jätnud õigussuhte, mis on fikseeritud 7. märtsi 2007. a kokkuleppes,

kvalifitseerimata. Kohtud ei ole enda ega menetlusosaliste jaoks määranud, mis asjaolusid peaks

õigussuhte põhistamiseks esitama ja milliseid tõendeid esitama. Arusaamatu on, miks hageja esitatud

asjaolud ja arvukad tõendid nõuet ei tõenda. Kohtute otsused on põhjendamata. Kokkulepe on

kvalifitseeritav maaklerilepinguna või agendilepinguna. Hageja pidi sõlmitud kokkuleppe p 1 järgi

vahendama pankrotivõlgnikule õigusabi teenuse osutamise lepingu sõlmimist. Hageja seda ka tegi

ning 2007. ja 2008. a-l osutas pankrotivõlgnikule erinevates õigusküsimustes õigusabi MAQS. Samuti

lepiti kokku, et pankrotivõlgnikule osutatud õigusabi teenuse tasu maksab hageja ning pankrotivõlgnik

on kohustatud selle kulu hagejale hiljem hüvitama. Seega oli poolte vahel kokkulepe lepingu täitmisel

tekkinud kulude hüvitamiseks. Käsitledes arvete ja akti koostamise ajalist loogikat, tugines

ringkonnakohus ka asjaolule, mida kumbki menetlusosaline menetluses ei esitanud ning mida seetõttu

menetluses ka ei arutatud.

Ringkonnakohus on 7. aprilli 2014. a taotlust lahendades eksinud hagi hinna määramisel.

Ringkonnakohus on asunud jäigale positsioonile, et ta saab hinda muuta vaid juhul, kui maakohus on

selle määranud menetlusnorme rikkudes, ning uute asjaolude ilmnemine ei saa olla hagi hinna

muutmise põhjuseks, kuna hagi hind tuleb määrata hagi esitamise aja seisuga. TsMS § 137 lg-t 11

tuleb tõlgendada selliselt, et hagi hinna muutmine on lubatud, kui see ei ole mingil põhjusel õige.

11. Kostja arvates ei jätnud maakohus täitmata eelmenetluse ülesandeid, selgitamata

menetlusosalistele tõendamiskoormuse ümberpöördumist ega lähtunud ebaõigest tõendamiskoormuse

jaotusest. Kohtud on asjas põhjendatult tuvastanud, et hageja esitatud võlatunnistused ei ole

konstitutiivsed, vaid on deklaratiivsed. Kui tõendamise ese ei ole vaidluse all, ei saa tekkida ka

küsimus tõendamiskoormuse jaotumise selgitamisest ja ebaõigest tõendamiskoormusest lähtumisest.

Kostja nõustus ringkonnakohtuga, et temal lasus kohustus tõendada, et võlatunnistustel kajastatu ei

vasta tegelikkusele. Kostja ongi oma seda kohustust täitnud, esitades kohtule hageja ja

pankrotivõlgniku vahel 6. detsembril 2006 sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkuleppe, mille kohaselt

oli hageja põhinõue pankrotivõlgniku vastu 4 188 000 krooni. Seega on tuvastatud, et võlatunnistustele

tuginevat võlgnevust, mille tunnustamist hageja nõuab 54 144 253 krooni ulatuses, ei olnud.

Arusaamatuks jääb ringkonnakohtu etteheide maakohtule, et see ei ole eelviidatud asjaolusid piisavalt

uurinud.

Maakohus on jätnud õigesti rahuldamata võlatunnistustele rajaneva hagi. Asjas on tuvastatud asjaolud,

mille on mõlemad pooled omaks võtnud ning mis kinnitavad, et võlatunnistustes kajastatud suuruses

võlgnevust ei ole. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et maakohus oleks ikkagi pidanud analüüsima

hageja võimalikku nõuet, lähtudes sellistest asjaoludest, mida hageja ei ole kohtule esitanud ja mille

kohta on hageja rõhutanud, et ta kindlasti ei soovi neile oma nõude põhjendamisel tugineda.

Ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus dispositiivsuse põhimõttega.

Ringkonnakohtu etteheide maakohtule selgitamiskohustuste täitmata jätmises, s.o hageja nõude aluste

välja selgitamata jätmises on samuti alusetu. Maakohus on menetluse kestel korduvalt teinud hagejale

ettepanekuid täpsustada või täiendada hagi alust. Hageja keeldus ettepanekust põhistada oma nõuet

muul viisil kui kohtule juba esitatud võlatunnistustega. Hageja soovis vältida laenulepingutest

tulenevate nõuete tegeliku suuruse hindamist kohtus.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu ühtegi konkreetset ning praeguse asjaga seotud asjaolu, mis põhjusel

on ringkonnakohus ise uue otsuse tegemisest loobunud. Asja saatmine uueks läbivaatamiseks

maakohtule ei ole põhjendatud ja on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendav osa ja resolutsioon on vastuolulised. Ringkonnakohus on

vaidlustatud otsuse lõpuosas analüüsinud põhjalikult asja hinda puudutavat ning põhjendanud, miks

hinnaks tuleb jätta maakohtu määratud hind 62 486 eurot 97 senti. Ometigi määras ringkonnakohus

otsuse sissejuhatavas osas asja hinnaks 3500 eurot. Asja õige hind on 62 486 eurot 97 senti.

12. Pooled vaidlesid vastastikku teineteise kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 691

p 5 ja § 692 lg 2 alusel tuleb muuta otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata.

14. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I). Edasi analüüsib kolleegium

võlatunnistustest tulenevate nõuete tunnustamist (II) ja 7. märtsi 2007. a kokkulepet (III). Lõpetuseks

käsitleb kolleegium asja hinda ja teeb menetluslikud otsustused (IV).

I

15. Hageja on esitanud kolm haginõuet:

• tunnustada pankrotivõlgniku pankrotimenetluses I järgu nõudena 10 000 000 krooni

(639 116 eurot 48 senti);

• tunnustada pankrotivõlgniku pankrotimenetluses II järgu nõudena 44 288 508 krooni

(2 830 551 eurot 55 senti);

• tuvastada, et hageja nõuet tagav kommertspant summaga 10 000 000 krooni (639 116 eurot

48 senti) on kaitsmiseta tunnustatud.

Hagi aluseks on asjaolu, et pankrotivõlgniku nõuete kaitsmise koosolekul esitasid hageja nõudele

vastuväited kostja ja Borgino. Borgino suhtes on jäetud hagi jõustunud lahendiga läbi vaatamata,

st poolteks on vaid hageja ja kostja.

16. Tunnustamisnõuete õiguslikuks aluseks saab olla PankrS § 106 lg 1. Tuvastusnõude õiguslik alus

saab olla TsMS § 368 lg 1.

17. Hageja tugineb oma nõuete alusena 7. märtsi 2007. a juriidiliste kulude hüvitamise kokkuleppele

(nõue kokku 144 255 krooni ehk 9219 eurot 57 senti) ning 7. detsembri 2007. a ja 15. jaanuari 2008. a

võlatunnistustele (nõuded kokku 54 144 253 krooni ehk 3 460 448 eurot 40 senti). Hageja väitel on

võlatunnistused konstitutiivsed.

Kostja arvates ei ole tegu konstitutiivsete võlatunnistustega ja hageja ei ole võlga tõendanud. Kostja on

maakohtu menetluses väitnud, et tunnistab hageja põhinõuet 4 188 000 krooni ulatuses (II kd, tl 182).

18. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

• Harju Maakohus kuulutas 3. aprillil 2008 välja pankrotivõlgniku pankroti;

• hageja ja pankrotivõlgnik on allkirjastanud 7. märtsi 2007. a dateeringuga juriidiliste kulude

hüvitamise kokkuleppe ning 7. detsembri 2007. a ja 15. jaanuari 2008. a dateeringuga

võlatunnistused;

• hageja kasuks on kommertspandiregistrisse kantud pankrotivõlgniku vallasvarale kommertspant

summaga 10 000 000 krooni (639 116 eurot 48 senti), mille aluseks on 10. oktoobri 2006. a

kommertspandi seadmise leping, mis tagab kõiki hageja nõudeid pankrotivõlgniku vastu;

• hageja ja pankrotivõlgnik on 6. detsembril 2006 sõlminud notariaalselt tõestatud kokkuleppe,

millega on kinnitatud võlgnevuse põhiosa 4 188 000 krooni, mis koos lisandunud intressi, viivise ja

leppetrahviga oli 4 452 777 krooni.

19. Ringkonnakohus väljus TsMS § 651 lg-t 1 rikkudes hageja apellatsioonkaebuse piirest, kui tühistas

maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas, st pandiõiguse tuvastamise nõude rahuldamise

osas. Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti rahuldamata

ja menetluskulud jäeti hageja kanda. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse aga ka tuvastusnõude

osas ning saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsusest ei

nähtu apellatsioonkaebuse piirest väljumiseks põhjendust, mh ei ole viidet TsMS § 656 lg 4

kohaldamisele.

Samas ei ole hageja kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsust selles osas vaidlustanud. Riigikohus

kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust aga üksnes osas, mille

peale on kaevatud. Kolleegiumi arvates ei ole ka alust TsMS § 692 lg 4 alusel kassatsioonkaebuse

piiridest väljuda. Hageja tuvastusnõue on hageja abinõue, mille lahendamine sisuliselt

tunnustamisnõuete lahendamist ei mõjuta.

20. Sisuliselt nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et hageja peab tuvastusnõude esitamiseks

TsMS § 368 lg 1 järgi põhistama esmalt oma õigusliku huvi. Selle puudumisel tuleks kaaluda

haginõude läbi vaatamata jätmist TsMS § 423 lg 2 p 1 või 2 alusel.

PankrS § 103 lg 4 järgi loetakse nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks mh pandiõigus,

mis on kantud kommertspandiregistrisse. Nõuete kaitsmise korral rahuldatakse nõue esimeses järgus

PankrS § 153 lg 1 p 1 ja lg 2 järgi aga üksnes pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on

maha arvatud samas sättes ettenähtud ulatuses väljamaksed. Seega ei ole nõude esimeses

rahuldamisjärgus tunnustamisest sisulist kasu, kui nõuet tagava pandiõigusega koormatud vara kas ei

ole või selle võõrandamisest midagi ei laeku.

21. Kolleegiumi arvates võib käesolevas asjas lugeda kostjaks Aktsiaseltsi TKE GRUPP (pankrotis),

mitte tema pankrotihalduri, olgugi et PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause järgi peaks kostja pankrotivara

puudutavas vaidluses osalema kostjana pankrotihaldur.

Nimelt esitati hagi käesolevas asjas 11. veebruaril 2009, kui tollal kehtinud PankrS § 54 nägi haldurile

ette võlgniku (mh kohtus) esindamise õiguse. Pankrotihalduri õiguslik seisund muutus

pankotiseaduses 1. jaanuarist 2010, st pärast käesolevas asjas hagi esitamist. Riigikohus on leidnud

enne 1. jaanuari 2010 halduri poolt võlausaldaja nõudele vastuväite esitamisel, et nõude tunnustamise

vaidluses, mis algas enne 1. jaanuari 2010, võib menetlusliku ebaselguse vältimiseks jätkuvalt olla

kostjaks võlgnik, keda esindab haldur (vt Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

143-10, p 22). Kolleegium leiab, et sama saab kohaldada ka käesolevas menetluses, kus vastuväite

võlausaldaja nõudele esitas teisest võlausaldajast pankrotivõlgnik. Sisulist erinevust sellest tagajärgede

osas ei teki, kostja kohustused saab täita tema pankrotivara arvel.

II

22. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et võlatunnistustest tulenevad haginõuded tuleb maakohtus

uuesti läbi vaadata. Küll tuleb muuta ringkonnakohtu juhist deklaratiivsest võlatunnistusest tuleneva

tõendamiskoormuse osas ja täiendada otsust konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude

vaidlustamise kohta.

23. Riigikohus on korduvalt käsitlenud deklaratiivse (kausaalse) ja konstitutiivse (abstraktse)

võlatunnistuse eristamist ning neist tulenevate nõuete maksmapanekut ja vaidlustamist

(vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 35–37, 41–46).

Võlatunnistuse eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega

lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

146-13, p 24). Samuti on võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormuse muutmine poolte

kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale

võlatunnistuse (vt nt Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21).

Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik

võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega

tunnistatud võlga. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik võlast vabanemiseks esitama hagi

võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise

tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, st kui võlausaldaja on

esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes

vastuhagi vormis. Lisaks võib võlatunnistusest (nii deklaratiivsest kui ka konstitutiivsest) tulenevale

nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavad vastuväited.

24. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30

mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse

deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p

36). Kui hageja tõendab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu, saab võlgnik välistada hagi

rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest

(VÕS § 1028 jj) tuleneva vastunõude alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks

ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt nt Riigikohtu

2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 36, 41–46). Sisuliselt on vastuhagi esemeks

võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise (kokkulangemise) kaudu

(VÕS § 206) või võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 41).

25. Kolleegium jääb eelnimetatud seisukohtade juurde ja märgib, et kohtud leidsid ekslikult, nagu

muudaks võlgniku pankrotimenetlus võlatunnistusest tuleneva nõude maksmapanekut ja

tõendamiskoormust.

Võlatunnistuse õiguslik tähendus ei saa olemuslikult muutuda, kui võlgnik pankrotistub. Seda ei saa

järeldada mh PankrS § 94 lg-st 1, mille järgi märgitakse nõudeavalduses mh nõude sisu, alus ja suurus

ning nõudeavaldusele lisatakse avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Võlatunnistus

on tehinguna iseseisev nõudealus.

26. Seega leiab kolleegium, et deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele nõuete kaitsmisel

vastuväite esitanud võlausaldajal või pankrotihalduril tuleb arvestada sellega, et võlausaldaja

võlatunnistuse alusel nõude tunnustamise hagi esitamisel tuleb neil kostjana nõude puudumist

tõendada. Ebaõige on ringkonnakohtu tõlgendus, et hageja peab sellise nõude puhul enne põhistama

võlatunnistuse aluseks olevast võlasuhtest tulenevat kohustust (ringkonnakohtu otsuse lk 8).

Küll juhib kolleegium tähelepanu, et kostja tõendamiskoormus ei ole piiramatu. Eriti

pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta.

Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise

võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb

asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja

hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise

tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid

esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga.

27. Kolleegium jääb ka seisukoha juurde, et kui konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude

pankrotimenetluses tunnustamiseks esitamise korral esitatakse sellele vastuväide, saab vastuväite

esitaja kausaalsuhtest tulenevaid vastuväiteid nõude tunnustamise hagile esitada vaid juhul, kui on

esitatud (vastu)hagi võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest

tuleneva vastunõude alusel.

Sellise hagi saab aga esitada üksnes võlatunnistusejärgne võlgnik. Kuna see puutub pankrotivarasse,

saab hagi esitada üksnes pankrotihaldur, mitte aga nõudele vastuväite esitanud võlausaldaja. Kui

haldur esitab vastuhagi, tähendab see võlatunnistuse tagasinõudmist pankrotivarasse ja sellele saavad

tugineda ka nõudele vastuväite esitanud võlausaldajad. Kui haldur nõuete kaitsmisel nõudele vastu ei

vaielnud, ei saa (vastu)hagi võlatunnistuse tagasinõudmiseks esitada ja seega kausaalsuhtest tulenevale

nõudele vastuväiteid esitada. Põhjendamatutele nõuetele vastuväite esitamine on halduri PankrS § 101

lg 1 järgne kohustus ning põhjendamatult vastuväite ja (vastu)hagi esitamata jätmisel võib haldur olla

PankrS § 63 lg 1 järgi kohustatud võlgnikule või teistele võlausaldajatele hüvitama sellest tingitud

kahju.

28. Kohtud on leidnud, et hageja esitatud võlatunnistused ei ole konstitutiivsed, vaid on deklaratiivsed.

Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu seisukoht võlatunnistuse olemuse kohta ei ole asja uuesti

läbivaatavale maakohtule siduv ning ei ole välistatud, et maakohus võib asja uuel läbivaatamisel leida,

et tegu on konstitutiivse võlatunnistusega. Tühistatud otsuse teinud kohtule on TsMS § 658 lg 2 järgi

asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad õigusnormi

tõlgendamisel ja kohaldamisel. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul seetõttu vajadus ja mõistlik põhjendus

hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid (vt nt Riigikohtu 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-42-14, p 14).

Kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.

Siiski märgib kolleegium, et nõustub kohtute seisukohaga, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle

tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav võlatunnistuse

konstitutiivseks lugemiseks. Samamoodi ei ole aga põhjust ainuüksi alussuhtele viitamise tõttu

võlatunnistuse tekstis lugeda võlatunnistus deklaratiivseks. Oluline on poolte tegelik tahe

võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada. Kolleegium juhib tähelepanu ka VÕS § 89

lg 2 esimesele lausele, mille järgi võlausaldaja nõude rahuldamise eesmärgil võlgniku poolt

võlausaldaja ees uue kohustuse võtmist ei loeta täitmise asendamiseks, kui seadusest või lepingust ei

tulene teisiti.

29. Asja uuel läbivaatamisel tuleb pooltele selgitada eelnimetatud õiguslikke seisukohti ning esmalt

selgeks teha võlatunnistuste olemus ning seejärel neile vastuväidete esitamise kord ja vastuväited.

Seega tuleb osaliselt teha uuesti eelmenetluse toiminguid. Kolleegium leiab, et tõendamiskoormuse

oluliselt erineva jagunemise tõttu maakohtu otsuse järgsest, on praegusel juhul otstarbekas teha seda

maakohtu menetluses ja mitte saata asja tagasi ringkonnakohtule, olgugi, et asi on juba võrdlemisi

kaua kohtumenetluses olnud.

Kolleegiumi arvates on võlatunnistuse konstitutiivseks lugemise kohta võimalik teha ka vaheotsus

TsMS § 449 lg 1 alusel.

30. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et maakohtul tuleb selgeks teha, kas kostja on hagi

4 188 000 krooni osas TsMS § 440 mõttes õigeks võtnud, millele viitab nii kostja maakohtu

2. oktoobri 2012. a istungil esitatud seisukoht (II kd, tl 182), maakohtu otsus (vt maakohtu otsuse lk 4)

kui ka kostja tuginemine 6. detsembri 2006. a kokkuleppele (II kd, tl 41–42).

III

31. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles jäeti muutmata

maakohtu otsus 7. märtsi 2007. a juriidiliste kulude hüvitamise kokkuleppest (kulukokkulepe) tuleneva

nõude tunnustamata jätmise osas.

Kolleegiumi arvates ei ole kohtud seda nõuet lahendades kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme

ega rikkunud asja lahendamisel ka menetlusnorme. Esitatud tõendeid on kohtud hinnanud. Kolleegium

ise ei saa TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata.

32. Hageja ei ole väitnud, et kulukokkulepe oleks võlatunnistus, sellega ei ole tunnustatud hageja

nõudeid pankrotivõlgniku vastu. Nõude tunnustamiseks pidi hageja tõendama, millest tuleneb tema

nõue pankrotivõlgniku vastu.

33. Kuigi kolleegium nõustub hagejaga, et kohtud ei ole kulukokkulepet selgelt kvalifitseerinud, ei ole

see mõjutanud asja lahendamist. Hageja väitel tekkisid kulud sellest, et MAQS osutas

pankrotivõlgnikule juriidilisi teenuseid, mille eest maksis hageja. Hageja ei ole menetluses esile

toonud, milles pankrotivõlgnikule osutatud teenused seisnesid ning kust tulenes hagejale kohustus

nende eest MAQS-le tasuda.

Hageja ei ole esile toonud, kuidas mõjutanuks asja lahendamist see, kui kulukokkulepet lugeda

maakleri- või agendilepinguks. Hageja ei ole väitnud, et tema nõue oleks suunatud agendi või

maaklerina tasu saamisele. Kui hageja tegi kulutusi MAQS-le pankrotivõlgnikule osutatud teenuste

eest tasumiseks, pidanuks ta teenuste osutamist ka tõendama. Kohtute otsuste järgi hageja seda ei

teinud.

34. Kolleegium nõustub hagejaga, et pooled ei ole esitanud väiteid pankrotivõlgnikule arvete esitamise

ja akti koostamise ajalise järgnevuse kohta ja ringkonnakohus ei saanud neile TsMS § 5 lg-st 1, § 436

lg-st 4 ning §-st 652 tulenevalt tugineda. Sellekohased põhjendused tuleb jätta ringkonnakohtu otsusest

välja, kuid see ei mõjuta asja lahendust.

IV

35. Maakohus määras asja hinnaks 62 486 eurot 97 senti (977 708 krooni 70 senti), lähtudes

tunnustamisele esitatud hageja nõuete väärtusest.

Sama hinnaga nõustus otsuse põhjendustes ka ringkonnakohus, leides, et asja uuel läbivaatamisel võib

maakohus asja hinda muuta, kui see on määratud ekslikult. Ringkonnakohtu otsuse sissejuhatuses on

ekslikult märgitud asja hinnana 3500 eurot ja see tuleb asendada 62 486 euro 97 sendiga.

36. Asja hind määratakse TsMS § 123 järgi hagi esitamise aja, praegusel juhul 11. veebruari 2009. a

seisuga. Tunnustusnõude hinna määramisel tuleb lähtuda TsMS § 125 esimesest lausest, mille järgi

määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi

rahuldamise korral, st nõude tunnustamise hagi puhul tuli lähtuda sellest, milline on

pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus (vt ka Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 12; 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-10, p-d 11–

13). Kolleegiumil puuduvad andmed, mis võimaldaks määrata maakohtu ja ringkonnakohtu määratust

erineva hinna.

Lähtudes TsMS § 134 lg-st 3, saab lähtuda sellest, et pandiõiguse tuvastamise nõue on hinna osas

kaetud nõuete tunnustamise nõudega.

Asjas ei kohaldu alates 1. juulist 2012 jõustunud TsMS § 132 lg 11 ja lg 4 p 9, mille järgi alates sellest

ajast loetakse pankrotimenetluse nõude tunnustamise nõue mittevaraliseks, hinnaga 3500 eurot.

37. Kohus saab asja hinda TsMS § 136 lg 4 alusel muuta, kui hind on määratud valesti. Sama kehtib

TsMS § 137 lg 11 alusel hinna muutmisele kõrgema astme kohtus. Apellatsioon- ja

kassatsioonkaebuse esitamisel lähtutakse hinna määramisel seega samuti hagi esitamise ajast,

arvestades TsMS § 137 lg 1 järgi ka kaebuse ulatust.

Asja uuel läbivaatamisel saab maakohus asja hinda kontrollida ja lahendada ka hageja taotluse

tagastada väidetavalt enamtasutud riigilõiv. Kolleegiumile esitatud andmetel ei ole avalduse

rahuldamiseks alust.

38. Mõlemad pooled vaidlustasid kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsust osaliselt (vt käesoleva

otsuse p 9).

Hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäi muutmata maakohtu otsus osas, millega

hageja 144 255 krooni (9219 euro 57 sendi) suuruse nõude tunnustamise haginõue jäeti rahuldamata,

samuti riigilõivu tagastamata jätmise osas. Kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, milles

ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ning tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks maakohtule, ehk hageja 54 144 253 krooni (3 460 448 euro 40 sendi) suurust nõuet

puudutavas osas ja tuvastusnõude osas.

Kuna kogu asja hind on nõude pankrotivara arvel rahuldamise tõenäosusest lähtudes määratud

977 708 krooni 70 senti (62 486 eurot 97 senti), tuleb hageja ja kostja kassatsioonkaebuste hindade

jaoks arvestada vaidlustatud osa suhet hageja kogunõudesse 54 288 508 krooni (3 469 668 eurot

4 senti). Hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu nõuetest ca 0,3% ulatuses ja kostja ca 99,7%

ulatuses.

Seega on hageja kassatsioonkaebuse hinnaks 187 eurot 46 senti, kostja kassatsioonkaebuse hinnaks

aga 62 299 eurot 51 senti.

39. Kumbki pool tasus kassatsioonikautsjonina 100 eurot. Kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmise

tõttu arvatakse tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Tulenevalt oma kaebuse hinnast 62 299 eurot 51 senti pidi kostja tasuma TsMS § 140 lg 2 esimese

lause järgi kassatsioonikautsjonit 1% asja hinnast ehk 623 eurot. Seega tuleb temalt riigituludesse

täiendavalt tasumata kautsjoni katteks välja mõista 523 eurot.

Raha tasumisega viivitamise korral tuleb TsMS § 179 lg 9 esimese lause alusel tasuda käesoleva

otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

40. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve